Viktoria kirjad
Alanud on Viktoria 2024. aasta kalendri ettetellimine! Kalendri hind 19€. Esimesele sajale tellijale kingime 4 kalendri kujundusega kleepsu (väärtusega 8€).

Lisaks saab osta ka kalendri kujundusega postkaarte ning signeeritud ja nummerdatud printe. Vaata ka teisi Viktoria teoseid, nii printe kui kollaaže.


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
06.11.2023 kell 12:07

Õues on ilus sügis... sel aastal on eriti soe ja värviline, kohati ka unine ja vihmane, aga väga rahulik. Tunnen, et viimastel aastatel olen hakanud tundlikumalt märkama meid ümbritseva looduse ilu. Eestimaa loodus on hämmastav ja toidab mind, eriti meeldib mulle teha väikseid väljasõite loodusesse ja vaadata aastaaegade vaheldumist. See on nii tavaline, aga samas ka nii hämmastav vaatepilt. Igatsen väga oma kodumaad, oma kodulinna Hersoni steppi, Hersoni lammi, liivasid, igatsen merd, metsa, kus nii tihti sõpradega aega veetsin... See aasta Eestis on olnud täis erinevaid emotsioone ja iga päev tänan mõtetes Eesti riiki ja eestlasi, et saan siin rahulikult elada, luua, suhelda, rõõmustada, kurvastada, naerda, nutta, lihtsalt tunda end elusana ja vabana... Aitäh võimaluse eest leida oma hinges taas rahu... alati see ei õnnestu, aga ma vähemalt püüan...

Tartus elades on mul olnud võimalus suhelda resident-kunstnikega Ukrainast. Suvel kohtusin Zaporižžja kunstniku Evaga, ta tuli koos lastega kaheks kuuks Tartu Kunstimajja residentuuri. Oktoobri alguses naasis ta taas ebaturvalisse linna, kus teda õnneks ootas tema abikaasa. Nii tore oli temaga kohtuda ja kogu see aeg suhelda. Jalutasime sageli linnas, käisime näitustel, veetsime sageli õhtuid tema korteris ja jagasime lugusid oma elust. Sain temaga väga lähedaseks. Nüüd juba igatsen teda ja tema tüdrukuid. Eva näituse avamisel kohtasin Lvivist pärit poetessi Sofiat, kes samuti resideerub Tartus. Kuu aega tagasi ta saabus Tartusse ning elab praegu eesti kirjaniku, Karl Ristikivi endises muuseumis.

Nüüd on meist saanud sõbrad. Igaühel meist on oma ainulaadne elulugu, oma elukogemus, ja see on minu jaoks väga huvitav. Hiljuti käisime Sofiaga Tartu tantsuklubis, Ingerimaa tantsud, külas Röntyskäl. See oli väga põnev. Ta kirjutab eesti folkloorist ja traditsioonidest. Mõtlesin, et vaatan lihtsalt inimesi tantsimas, aga selle tulemusena tantsisin ise ka terve õhtu. Sel õhtul naersin palju ja sukeldusin veelgi rohkem Eesti traditsioonidesse. Tuli meelde, kuidas aprillis Aparaaditehase õuel tudengid tantsisid rahvatantse, kõik teadsid samme ja see nägi välja väga armas ja võimas samaaegselt. Mõtlesin, et kuidas nad teavad, kuidas neid tantse tantsida, aga nüüd ma mõistan. See on nii tugev energia, positiivsete emotsioonide kogum, tervete põlvkondade teadmiste edasikandumine. Mul oli väga hea meel, et sattusin tantsima ja arvan, et lähen veel mõnel korral tagasi. Ja mul on nii hea meel eestlaste üle, et te oskate aupaklikult ja suure armastusega oma kultuuripärandit elus hoida. See on inspireeriv! Kultuuris osalevad kõik alates väikelastest kuni täiskasvanuteni.

Natuke uudiseid. Kuu lõpus toimub TYPA galeriis esimene rahvusvaheline grupinäitus “IMPRINT”, mis on täielikult pühendatud kollaažidele ja trükistele. Selle korraldab mu sõber Dylan. Kevadel saatsin konkursile ka oma teose ja sealt valiti välja kaks minu kollaaži. Mul on väga hea meel sellel näitusel osaleda. Koos näitusega annavad nad välja ka väiketrükise, mis sisaldab kõigi kunstnike loomingut.

Hiljuti võttis minuga ühendust ukrainlanna Tartu kunstikoolist. Hetkel on neil käsil projekt, nende stilistide kursus viib loomeinimestega läbi imago- ja fotosessiooni, millega kaasneb ka lühiintervjuu. Alla tegi minust huvitava pildi. Pildistamise ajal sukeldusin justkui tagasi tudengiaastatesse. Ka meie rõivadisainerid tegid sageli sarnaseid projekte ja tudengeid kutsuti osalema modellidena. Tundsin sellest puudust ja olen väga tänulik kunstikoolile selle võimaluse eest neid tundeid uuesti kogeda. Projekti lõpus annavad nad fotod ja tekstid üle graafilistele disaineritele, kes teevad sellest veel Kunstikoolile ajakirja.

Suve lõpus, taasiseseisvumispäeval, tuli välja Mariupolist rääkiv film “Jurõk”, mis ärritas inimesi, eriti Mariupoli elanikke, kes ellu jäid... Filmis oli palju valet, aga õnneks see võeti paljudelt platvormidelt maha. Positiivse uudisena esitas Ukraina Oskarite nominendiks rahvusvahelise mängufilmi “20 päeva Mariupolis”. Film on sõjakorrespondendi, kel on varasemaid kogemusi Süürias, Mägi-Karabahhis, Liibüas, Iraagis, Gazas ja Afganistanis, Mstislav Tšernovi režissööridebüüt. Filmi loomisel osalesid fotograaf Jevgeni Maloletka ning produtsent ja ajakirjanik Vasilisa Stepanenko. Nad kajastasid Mariupoli hävitamist Venemaa poolt ning said selle eest ka Pulitzeri preemia. Film räägib täiemahulise sõja algusest Mariupolis, Vene sissetungijate rünnakust linnale 24. veebruaril 2022 ja näitab muuhulgas elumajade ja sünnitusmaja pommitamist, elu ümberpiiratud linnas, lõputut pommitamist jne. See on reaalsus, see on tõde! Ja paljud inimesed näevad seda tõde!

Vaatan ja loen sageli kodulinna uudiseid ja seda on nii raske taluda, et sõda on kestnud peaaegu kaks aastat... Ma ei suuda uskuda, et elasin ka ise sõjalise okupatsiooni all, ma ei suuda uskuda, et me elasime üle kõik need õudused, ma ei suuda uskuda, et ma olen nüüd siin... Võib-olla kujutan ma seda kõike ette, kas ma mõtlesid selle välja? Äkki see pole tõsi? Võib-olla peab lihtsalt ärkama... aga kuidas? Ma ei saa enam aru, kus on reaalsus... Hiljutised sündmused Iisraelis ja Palestiinas tõestavad seda taas. Mul on väga kahju, et iisraellaste koju on tulnud sõda, väga kahetsusväärne, et inimesed surevad ja süütute inimeste elud rikutakse, nagu Ukrainaski. Ilmselt on sõjad vältimatud seni, kuni inimkond eksisteerib, sõltumata sajanditest ja sellest, kui arenenud tsivilisatsioon on.

Mu ema igatseb mind väga ja meie igatseme teda väga. Mõnikord on see tema jaoks emotsionaalselt raske, kuid tema positiivsusest piisab kogu universumi rahustamiseks. Ta saadab sageli fotosid oma aiast ja fotosid maitsvatest kuklitest või pannkookidest, mida ta meile teeb. Mu vend Vitja õppis siin isegi pannkooke ja pirukaid küpsetama, et veidigi kodulõhna meenutada. Raketid lendavad linnas iga päev, mis muudab tänavatel kõndimise või ühistranspordiga sõitmise ebaturvaliseks. Hiljuti lendas rakett meie lähikonnas surnuaia kõrval asuvasse majja. Naine suri kohe ja tema mees viidi haiglasse, kus töötab mu ema. Hiljem selgus, et see naine oli õpetaja koolis nr 37, mis asub kooli number 12 kõrval, kus mina õppisin. Ta õpetas mu sõpru, kellega ma lapsena suhtlesin... Peame meeles pidama, et sõda kestab veel.

Varsti saab täpselt aasta sellest, kui mu kodulinn Herson okupatsioonist vabastati. Mäletan seda päeva, 11. novembrit, see oli kõigi Hersoni elanike jaoks kõige õnnelikum päev... nutsime ja rõõmustasime koos kogu linnaga... Inimesed kallistasid meie armee sõdureid, tulid välja Ukraina lippudega ja ei pidanud enam kartma, et neid lipu lehvitamise eest represseerima hakatakse. Inimesed tundsid õhus vabadust. Sel hetkel tahtsin väga seal olla ja ka meie sõdureid kallistada ning neile tänu avaldada... Ja me arvasime, et linn ärkab uuesti ellu, kuid sissetungijad tulistavad Hersonit endiselt ja lausa iga päev. Tundub, et nad maksavad kätte selle eest, et Herson keeldus "vene maailma" vastu võtmast, nad ei lase inimestel normaalselt elada...

Herson oli ainus piirkondlik keskus, mille Venemaa täieliku sissetungi käigus vallutas.
Tsiviilelanikkond osutas kogu perioodi vältel Vene vägedele ägedat vastupanu. Venemaa põhjustas humanitaarkriisi, genotsiidi ja ökotsiidi, õhates Kahhovka hüdroelektrijaama. Nii mõnigi kaitseala ja mets sai mürskude ja pidevate põlengute käigus pöördumatult kannatada. Nad varastasid kõik, mida oli võimalik varastada... tuhandeid tonne nisu, kunstimuuseumi vara, monumente jne... nad jõudsid sinnamaani, et monteerisid majadelt aknaid ja võtsid põrandatelt üles linoleumi, mille võtsid Hersonist põgenedes kaasa... Venemaa võttis okupeeritud piirkonnas kasutusele rubla, oli ainult vene mobiilside, Ukraina televisioon, raadio, internet olid välja lülitatud, gaas ja elekter ei jõudnud igasse kodusse... Poed ja apteegid olid suletud, vaid meie kaks turgu toimisid, kuhu tuldi toitu otsima... Pangaautomaadid ja pangad ei töötanud. Inimesed, kes keeldusid Venemaaga koostööst, rööviti ja lukustatid keldrisse, kus neid piinati ja ähvardati surmaga. Kuid keldrisse võis sattuda ka lihtsalt sotsiaalvõrgustikesse postitamise tõttu või lihtsalt seetõttu, et ta võis liikumiskeelu ajal tänavale sattuda. Ei mingit Ukraina sümboolikat... inimesed peitsid lippe, matsid neid juurviljaaedadesse ja kaevasid alles pärast okupantide lahkumist välja... Nüüd peetakse Hersonit kõige enam mineeritud piirkonnaks, mille demineerimine võtab aastakümneid.

Minu Herson, kui palju sa oled läbi elanud... ja ikka jätkad võitlust! Sa oled hävimatu! Tahan veel teiega jagada väga olulist uudist. Sel reedel, Hersoni vabastamise esimesel aastapäeval, 11. novembril 2023, kell 11.00 toimub minu raamatu „Minu Herson. Kirjad Ukrainast" esitlus. Kutsun teid kõiki Tartu Rahva Raamatusse. Tallinnas toimub raamatu esitlus 15. novembril, kell 17, Vanalinna Rahva Raamatus. "Minu Hersonit" saab juba osta ka HAKI galeriist, kus kõik alguse sai.

Aitäh Raul, et ta sa mulle iga päev kirjutasid ja aitasid mu vaimu hoida ning samas tõlkisid minu kirju. Aitäh kõigile, kes mu kirju on lugenud. Olen tohutult tänulik, et läbi pilkatu pimeduse mu häält kuuldi. Aitäh kirjastusele Petrone Print, kes minu kirjad raamatuks materialiseeris. Aitäh, Eesti! Ja au Ukrainale!



Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
03.10.2023 kell 12:22

Täna on minu ja mu pere jaoks oluline päev. Täpselt aasta tagasi jõudsime Tartusse, põgenedes Ukrainast, peale Hersoni kuulutamist Venemaa osaks. Segased tunded on taas üles kerkinud... seda on isegi raske sõnadega väljendada... Juba mitmendat päeva meenutame aastatagust teekonda läbi Krimmi ja Venemaa ning kohati tundub see ikka veel uskumatu, et see kõik on meiega juhtunud... Kui meenub sõda, siis on ikka veel tunne, nagu oleks tegu lõputu õudusunenäoga... Selle aaja jooksul pole möödunud ilmselt päevagi, kui ma ei mõtleks oma perekonnale, kodule ja Ukrainale. See on raske, ausalt, see on väga raske... aga me oleme elus ning oleem siin ja ma tuletan endale aeg-ajalt meelde, et see on kõige tähtsam.

Aasta on möödas. Nii kiiresti... ilmselt seetõttu, et meil oli pehme maandumine külalislahkes Tartus. Elu Tartus on olnud täis meeldivaid avastusi, siin oleksin nagu uuesti hingama õppinud. Vahel mul tekib võrdlus katkise peegliga, meie katkise eluga, mille me Tartus tükkhaaval oleme kokku lappinud. Kuid isegi selles katkises peeglis näen ma kaunist sinitaeva peegeldust ja eredat valguskiirt, mis ei lase mul alla anda. Tartu on meid vastu võtnud avasüli, andes võimaluse keerulistest aegadest taastuda. Tartust on saanud mitte ainult pelgupaik, vaid ka minu inspiratsiooniallikas uute peatükkide loomiseks meie elus. Olen eestlastele väga tänulik teie sooja südame ja helge hinge eest! Siin olen näinud teistsugust maailma, täis rõõmu ja armastust. Eriti paelub mind teie suhtumine lastesse ja pereellu, see, kui hoolikalt ja millise armastusega te oma kodusid hoiate, kui tundlikult oma kultuuripärandisse suhtute, kui visalt oma ettevõtmisi ja projekte veate, kui palju te unistate, see on midagi, mille võtan endaga alatiseks kaasa, ükskõik, kuhu mind elutee ka ei viiks. Ma usun, et eestlased on leidnud üles õnne valemi. Vähemalt nii ma näen nii sind, kui paljusid teisi, kellega igapäevaselt kokku puutun.

Uudised minu kodust on halvad. Pommitamised on toimunud iga nädal, viimase kolme päeva jooksul okupandid läkitanud Hersoni oblastisse ja linna paremkalda vabastatud aladele üle 50 pommi ning nüüd alustati ka rakettide väljalaskmisega. Üks neist pommidest kukkus hiljuti meie sõbra Aleksei, kes samuti oma perega Tartus elab, maja lähedale. Tema koduaknad purunesid, kuid seda saab parandada. Lahked inimesed kohapeal aitavad selle korda teha, peaasi, et keegi viga ei saaks.

Ema räägib, et linnas on kogu aeg kuulda plahvatusi. Vahel on need kaugemal, vahel päris lähedal. Meie kõrval asuvas Oleshki linnast toodi just ema haiglasse haavatuid... Praegu tegeleb ta vabal ajal õmblemisega, selles on on ta leidnud enda jaoks rahu, et mõtteid halvast eemale saada.

Vaatan sageli fotosid Hersonist, see on nüüdseks päris mahajäetud... Kõrghooned hävinud, kõikjal kasvab umbrohi, isegi ei tea, kust positiivsust ammutada... Kuidas inimesed edasi elavad... pidevas plahvatuste ja ohutingimustes... ilmselt õnnestub neil kuidagi selle kohutava ja moonutatud reaalsusega toime tulla... eks me isegi tulime toime, rohkem kui aasta tagasi... kunagi...

Aga positiivseid uudiseid on ka. Paar nädalat tagasi saatsin mõned oma teosed Californias tegutseva Wild Heart Galerii poolt korraldatud konkursile „Wings“ ning neil päevil dsain vastuse, et see võitis peaauhinna. Ma võtan seda kui märki, et pean jätkama loomist. Isegi kui see on raske, isegi kui see teeb haiget. Kollaaži, mis võitis, saatsid sõnad: „Tundub, et tõusen tiibadel, liuglen piiritu taeva kohal. Minu ümber lendavad linnud ja kiilid, justkui tantsiksid nad pilvedel valssi. Loodus avab mu silmad, mu meeled. Oleme selle suure maailma osa ja looduse hing elab meis kõigis.“

Kuulan viimasel ajal tihti üht ukrainakeelset laulu, grupilt 5'nizza, millest on saanud minu jaoks mu elu hümn. Seal on imelised luuleread:

Pärast pikki öid
ikka hommik tuleb
valmis headeks sihtideks.
Silmade sügavuses
miski ei sega meid
oleme seal, kus kõik.

Elu läheb edasi ja kes teab, mis tuleb
kuid päike taevast ei kao,
Usun, et pole vahet
kus saatus meid leiab.
Tiivalööki ei saa alati suunata
suundume sinna, kuhu see meid viib.

Ühel päeval jõuame koju tagasi, kuid kaunis Eesti ja siin elavad imelised inimesed, kes kõige mustematel aegadel meile appi tulid, jäävad alatiseks meiega.

Tänan teid kõiki, Kaili ja Raul, Eesi Raa, Taavi ja väike Aksel, Lee. Suur tänu Helvele ja Küllile. Tänan oma häid sõpru Marist ja Jaanust, Siljat ja Ristot. Eriline tänu Erkile ja Karmen Otule, Veikole ja kõigile Aparaaditehase töötajatele võimaluse eest elada ja töötada selles loomingulises pesas. Aitäh kõigile, kes mu kirju on lugenud ning sellega mulle andnud. Aitäh, et olete olemas! Aitäh soojade südamete eest! Ma armastan teid kõiki. Elagu Eesti! Au Ukrainale!



Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
21.09.2023 kell 13:20

Pole nii ammu kirjutanud, kuigi tean, et paljud on küsinud, kuidas mul läheb? Kõigile, kes on isiklikult minu poole pöördunud, olen vastanud. Nüüd leidsin aja ka teistele teada anda, mis vahepeal on toimunud.

Oli väga tegus kevad ja suvi ning ilus värviline sügis on juba alanud ning on raske uskuda, kui kiiresti aeg on lennanud. Reisisime mööda Eestit ja käisime ka lähiriikides. Kevadel külastasime kaunist Pärnu linna. Mõni kilomeeter enne Pärnut tegime peatuse talus, kus elavad alpakad. Ma polnud neid kunagi näinud. Söötsime neid porganditega ning saime palju positiivseid emotsioone. Meri aga ootas. Kui kohale jõudsime, tekkis lausa tunne, nagu oleksime jõudnud koju, merevaade kattis meid mälestustega ja me kujutasime ette, et see on Must meri ning oleme kuskil Hersoni lähedal. Lõhnad, vaated, atmosfäär, avarad rohelised tänavad... kõik see meenutas meile kodu... nautisime Pärnus viibimise igat hetke. Jalutasime palju ringi, tegime jalad meres märjaks, soojendasime end päikese käes. Tekkis lausa omamoodi taaskäivitus.

Järgmisel päeval sõitsime paralleelselt mööda merekallast ja nautisime loodusevaateid. Huvitav on näha looduse muutumist, eriti Eestis, kus talvemastikud sulavad kevadiseks ja kattuvad siis rohelusega. Talvel külastasime lumist Viljandit, nüüd nautisime rohelisi maastikke ja merd. Daniil räägib sageli, et unistab majast metsas või mere lähedal. Kuskil metsiku looduse keskel. Paljud eestlased elavad nõnda ja alguses oli see minu jaoks pisut harjumatu, aga nüüd ma mõistan seda hästi. Tartusse tagasi jõudes kestis meretunne veel mõned päevad. Nüüd on see mu mälestus, mis aitab külmal Eestimaa talvel soojendada.

Päris huvitav, kuidas meie aju töötab, uues keskkonnas otsib ta tuttavaid maastikke, tuttavaid emotsioone, mis meenutaksid meile meie kodu.

Käisime suvel ka Leedus, kus kohtusime mu lapsepõlvesõbraga, kes on meremees ning elab hetkel ajutiselt Leedus oma õega. Veel käisime Poolas, Varssavis, et uuendada passe. See oli lähim võimalus, kus Ukraina saatkond passe väljastab. Ühtlasi oli see ka heaks põhjuseks linnaga tutvumiseks.

Kuid selle suve põhireis oli Rootsi, et näha oma kunstnikest sõpru. See oli väga ootamatu, kuid meile tehti ettepanek osaleda Rootsi kunstifestivalil “Tranas at the Fringe”. Kuna paljud Hersoni kunstnikud elavad hetkel Roostsis, otsustasime, et korraldame seal omakorda Myceliumi festivali, seetõttu kandis tänavune festival nime “Mycelium at FRINGE FEST”. Festival toimus juuli alguses. Meil polnud palju aega valmistumiseks, kuid saime sellega hakkama. Võibolla õnnestub kunagi Myceliumi korraldada ka Eestis või siis taas Hersonis, aga koostöös Eesti ja Rootsi kunstnikega.

Sõitsin Rootsi üksi, see oli põnev, aga ma kartsin teel eksida. Mitmeid kordi oli vaja ümber istuda, aga kõik laabus. Uus kogemus, uued emotsioonid ja taaskohtumine sõpradega. Festivali üheks osaks oli meie ühine näitus, mille kontseptsioonis soovisime näidata, kui väärtuslik on meie loodus meie jaoks. Sõja tõttu kannatab ka meie ühine ressurss – loodus. Seetõttu tahtsime ka sellele probleemile tähelepanu juhtida. Valisime näitusele sümboolse nime „Hylia lapsed". Me kõik oleme pärit Hersoni piirkonnast ja võime öelda, et oleme Hylia lapsed. Kreeklaste võimsa rändeliikumise ajal 8. sajandil e.m.a. piki Musta ja Aasovi mere rannikut tekkis iidse riikluse vöönd, mille suurimateks keskusteks olid Olbia, Chersonesus, Panticapae ja Hylia. Seda on kajastatud mitmetes iidestes ürikutes, isegi Herodotes on seda maininud.

Alates 24. veebruarist 2022 hakkas Hylia maa aga okupantide agressiooni tõttu põlema. Hersoni piirkonnas hõivati hektareid maad, tõrjudes sealt välja inimesi, loomi ja linde. Täiemahulise sõja aastal registreeriti piirkonnas 131 ulatuslikku tulekahju. Venemaa ei kahjusta mitte ainult inimesi, vaid ka Ukraina looduskaitsealasid ja rahvusparke. 30% meie kaitsealadest on sõjast mõjutatud. Omavoliliselt on hõivatud 8 looduskaitseala ja 10 rahvusparki. See kõik on meie pärand, meie esivanemate kaja. Me oleme hoolitsenud oma keskkonna eest. Mõistame, et sellest ei sõltu ainult meie tervis ja elu, vaid ka meie laste ja lastelaste heakäik. Nüüd on jäänud vaid unistus koju naasmisest ja oma kodumaa ökoloogia taastamisest.

Kui mõtlesime näituse kontseptsioonile, siis me ei teadnud, et 6. juunil toimub Hersonis kohutav sündmus... Kahhovka tammi pommitamine... see oli tõeline ökokatastroof. Pool minu linnast oli vee all, paljud inimesed olid oma kodudest tõrjutud, linlased sõitsid paatidega tänavatel ning üritasid inimesi ja loomi katustelt päästa... paljud jäid kõigest ilma... kõigest... kõik oli vee all... kahjustas täielikult ökosüsteem... mis on ettearvamatute tagajärgedega.

Kui me käisin ülikoolis, tegime ühe aine raames teoreetilisi arvutusi, et mis juhtuks kui Kahhovka tamm peaks kunagi purunema. Me ei võtnud seda tõsiselt ja arvasime, et seda ei juhtu kunagi, aga nii ikkagi läks... Paljudel mu sõpradel oli maja ja aed üle ujutatud. Näiteks Olha kodu uppus täielikult, tema aed hävis, mida tema esivanemad olid oma elu jooksul rajanud. Käisime tihti Olha ja Sergi juures aega veetmas. Nüüd on nede kodus kõik hävinud. Nende maalid ja lõuendid ja paberid muutusid prügihunnikuks... Inimesed on aastaid oma kodusid rajanud... aga vene maailm on otsustanud meilt selle ära võtta... Tahtsime lausa festivali ära jätta. Kuid leidsime endas siiski jõu ja kogusime loomingu müügist raha, mille saatsime oma sõpradele, kunstnikele, kes on jäänud Hersoni.

Paar päeva tagasi saabus Rootsist üks mu teos tagasi, aga raam oli teel viga saanud ning klaas purunenud... olin alguses ärritunud, aga järgmisel päeval nägin klaasihunnikus uusi tähendusi... nii on juhtunud paljude inimeste kodudega, loodusega... me oleme sellest löödud, aga asume peale esimest šokki taas kõike parandama...

Hoian emaga pidevalt ühendust. Iga kord, kui temaga räägin, kuulen telefonis plahvatusi. Olen küll ise sellest elust väljas, aga iga kõnega emale meenub kõik ja olen silmapilk tagasi Hersonis. Linna uudised on kurvad. Minu maja ees toimusid plahvatused. Katus sai viga... ja asjad lendasid kappidest välja. Ema ei öelnud algul seda, ta ei tahtnud meid kurvastada, aga ma palun tal alati rääkida kõigest, mis linnas toimub. Katus on nüüdseks taas korda tehtud.

Ta igatseb meid väga... on väga üksildane. Kuid ta käib jätkuvalt tööl ja abistab haiglas, sellest ammutab ta jõudu, et on kasulik teistele. Iga hommik algab tal naabri koera toitmisega, seejärel läheb söötma minu kasse. Kahjuks pole üks mu kassidest ammu kodus olnud... ma olen tema kaotusega juba leppinud... Linnas on väga vähe inimesi, vähe autosid, aga elu läheb edasi. Mitmesse kohta on paigaldatud betoonist varjendid. Need on bussipeatuste lähedal. See võib päästa elusid.

Ainus ere valgus linnas on projekt nimega "Afloatt". Hersonis on peaaegu iga maja ja hoone aknad puitplaatidega kaetud. Selle projekti raames, kaetakse need plaadid Hersoni kunstnike loominguga, et linlastel oleks toredam linnaruumis liikuda. Ulatuslikule tänavanäitusele valiti ka minu kollaažid Eesti-Ukraina kalendrist. Nii tore on oma linna heaks midagi teha. Tänavagalerii meeldib inimestele ja ma lugesin mitmeid toredaid arvustusi ja arvamusi. Minu tööd on väljas meie peatänaval. Selle poe nimi, mille akendel on minu teosed, on Avar ja ma ostsin sealt isegi meiki ja parfüüme... ning nüüd on seal kollaažid kaunite Ukraina naistega.

Sel suvel tegin uued kollaažid 2024. a kalendrisse. Elan ikka veel pidevas ärevustundes ja ei saa sellest lahti, aga minu ainuke rahuhetk tekib mediteerides ja piiritus armastuses looduse vastu. See on ka minu uue kalendri teema. "Ma olen loodus, loodus on minus".

Ma naudin iga hingetõmbega värske maa lõhna, elu andva tuule puhangut ja esimese päikesekiire õrnust. Mu hing on võlutud maailma ilust, mis mind ümbritseb. Ma nagu tõuseksin õhku ning sukelduksin lõpmatusse harmoonia ja rahu ookeani.

Metsatihnikusse süüvides tervitavad mind vankumatud puud, nagu oleks tegu vanade sõpradega. Ma kuulen nende tarkust, mis lehtede sahinal hingesoppi tungivad. Seened, mis ühendavad kogu metsa niidistikuga, loovad võimsa ühtsuse, kus võin tunda looduse väge ja suursugusust.

Põldude ja heinamaade avaruses sukeldun ma taimede ja õite ookeani. Linnud, liblikad ja kiilid lendavad mu ümber keeristormis. Nad nagu tantsiksid lilleõitel valssi. Hingan sisse tuule toodud aroome, tundes, kuidas need tungivad mu soontesse, täites mind positiivse energiaga.

Kui sukeldun veealusesse maailma, lainetesse, tunnen, et olen osa millestki hämmastavast ja isegi arusaamatust. Troopilised korallrifid, veest murtud päikesekiired, kummalised kujundid ja värvid loovad kordumatu sümfoonia. Sügavamale sukeldudes tunnen, et rebin end lahti maa pinnalt, kus valitseb lõputu sebimine. Seal, sinistes sügavustes, leian ma rahu ja ainulaadse maailma.

Loodus õpetab mind olema kannatlik ja tähelepanelik. See avab mu silmad hämmastavate värvide ja kujundite maailma. See inspireerib mind oma majesteetliku keerukuse ja piiritu lihtsusega samal ajal. Ma imetlen looduse harmooniat ja lõputuid võimalusi.

Ma olen loodus, loodus on minus. Ta on mu pelgupaik ja inspiratsiooniallikas. Julgustan igaüht elama loodusega samas rütmis, et olla selle suure maailma lahutamatu osa.

Käimas on viimase lihvi andmine minu raamatu ilmumisele. See tuleb välja novembri lõpus Petrone kirjastuses ja kannab pealkirja "Minu Herson. Viktoria kirjad." Nii valus on neid sündmusi ja tundeid uuesti läbi elada. Kuid ma saan aru, et seda on vaja teha. Olen kirjastusele tänulik, et nad raamatu välja annavad... see tähendab, et kõik, mis ma kirjutasin, polnud asjata. Sel oli hetkeline väärtus kõigi minu lugajate jaoks ning kirjad jäävad nüüd ka raamatu kujul pikemalt kestma.

Ma tänan Eestit ja siin elavaid inimesi. Üsna varsti saab aasta sellest, kui samuti Eestis elan... Olen kogenud teistsuguseid emotsioone ja õppinud justkui uuesti hingama, ning tänu teie riigile püüan taas leida leida sisemist rahu.

Üks mälestus kerkib silme ette...
Öö, 3. oktoobril 2022. Väljas on tugev paduvihm, isegi kerge torm. Siseneme Mati autoga Tartusse... ma ei usu ikka veel, et oleme põrgust pääsenud... autouks avaneb ja ma kallistan sind oma uue kodu, Aparaaditehase lähedal... Sel hetkel algab mu elus uus peatükk...

Aitäh, et te kõik olete olemas olnud!
Soovin teile kõigile imelist säravat ja sooja sügist! Ja rahu Ukrainale!
Ma armastan Ukrainat, ma armastan Eestit!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
11.05.2023 kell 11:16

Pole ammu kirjutanud ning mõtlesin selle vea parandada. Toimunud on nii palju – siin Eestis ja kodulinnas Hersonis. Ma isegi ei tea, kust alustada. Elan jätkuvalt kahes maailmas – rahulikus, kevadises ja loomingulises Tartus ning samal ajal oma kodukohas Hersonis, kus iga päev on täis õudusi, mida on raske uskuda ja mõista. See teine reaalsus pole kuhugi kadunud. Kohutav sõda kestab endiselt. Ja siiani kannatab mu linn. Iga päev loen uudiseid uutest ohvritest... 3. mail toimus linnas massiline pommitamine, mis tõi kaasa kohutavad tagajärjed, hukkus 23 tsiviilisikut, veel 46 sai viga, sealhulgas kaks last. “Raudteejaam, kodu, ehituspood, toidupood, tankla – kas tead, mis neil kohtadel ühist on? Verine jälg, mida Venemaa pommitab oma mürskudega, tappes tsiviilisikuid,” ütles Ukraina president Volodõmõr Zelenski. Sel päeval ei saanud ma rahulikult vaadata fotomaterjali tagajärgedest... See tegi väga haiget... Viimses agoonias olevad venelased on salakavalad, halastamatud ja võimelised kõige julmemateks tegudeks, mida on raske ennustada, et end nende eest kaitsta.

Neil päevil ründasid sissetungijad mu sõprade maja. Rääkisin sulle Lenast, kes elab nüüd koos oma mehe ja kassiga Rootsis. Tema abikaasa maja lähedale lendas rakett, mis hävitas ka nende maja katuse ja aknad. Iga kord kardan, et rakett lendab ka meie majja. Aga veelgi rohkem kardan, et mürsud tabavad ema maja. Piirkonnas, kus ema elab, toimusid massilised pommitamised, mistõttu on ta olnud 10 päeva ilma elektrita. Just täna lülitati see sisse. Kogu selle aja tegutses ta peamiselt aias. Pani uusi taimi maha, kujundas aeda ümber. Ta sai kätte minu sünnipäevakingi ja tema aeda kaunistavad nüüd väiksed aiaskulptuurid. Tore oli täna kuulda tema rõõmsat häält. Iga kord ütlen talle, et ta peab lahkuma, aga ta ei kuula mind jätkuvalt.

Nägin uudistes, et Hersonis sõitis miini otsa juba teine inimene. Paremkaldal võtab Hersoni piirkond enda alla umbes 630 tuhat hektarit. Neist 500 tuhat on mineeritud. Viimase viie kuu jooksul on demineeritud 38 tuhat hektarit. Aasta lõpuks saab vabaks veel 35 tuhat. See tähendab, et territooriumi puhastamiseks kulub 10 aastat.

Hersoni vasakkaldal on elanikud massiliselt sunnitud võtma Venemaa passi. Ukrainlased, kes viibivad ajutiselt okupeeritud aladel, peavad oma elu päästmiseks võtma Vene kodakondsuse. Kes passist loobub, saadetakse riigist välja ja pole teada kuhu ning kogu vara konfiskeeritakse. Ka meie ametnikud soovitavad ukrainlastel võtta okupeeritud aladel Venemaa passi, et ellu jääda. See on kõige tähtsam. Me mõistame, et see juhtub surve all, tihti isegi füüsilise surve all. Seetõttu on targem võtta võõra riigi pass, jääda ellu, ja oodata, kuniks okupandid välja lüüakse.

Hersoni piirkonna territooriumile jääb ka looduskaitseala. Mäletan, et lapsepõlves käisime seal tihti ja nägime ka metsloomi. Venelased tahavad loomad Askania-Nova kaitsealalt välja viia. On olnud juhtumeid, kui nad tapavad kaitsealuseid loomi oma lõbuks, "jahitrofeedeks"... mitteinimesed... Loomad on kallid ja Venemaa tahab võimalikult palju loomi oma riiki viia, sest Euroopa loomaaedadest ei müü nähtavas tulevikus keegi enam loomi Vene loomaaedadele.

Külastasin hiljuti Aparaaditehase raamatupoodi “Fahrenheit 451”. Sealt leidsin mitu ukrainakeelset raamatut. Kiievist ja teistest Ukraina linnadest... Ma ei pidanud vastu ja ostsin need raamatud. Seal olid fotod minu Hersonist ja Hersoni piirkonnast. Ühel fotol on kujutatud legendaarne Tachanka monument... Mulle meenus, kuidas me käisime ülikooli ajal Trubetskoje lossis ja peatusime teel selle monumendi juures. Jah, see raamat kutsus esile toredad mälestused... ja nüüd, paar nädalat hiljem, näen uudistest, et orkid kavatsevad omastada Kahhovka kuulsaid monumente. Isehakanud "senaator" ütles, et on otsustanud alustada menetlust kahe monumendi kandmist "Venemaa kultuurimõjude registrisse", oeh...

Oma teises reaalsuses elan jätkuvalt Tartus ja püüan enda ümber ilu märgata. Nüüd on eriti vahva rattaga reisida. Ümberringi on nii palju parke, rohelust, lilli. Käin botaanikaaias ja vaatan loodust. Hämmastavalt ilus! Eesti loodus on uskumatu. Aga väga harjumatu oli mais lund näha. Juhtub.

Aprilli lõpus külastasin mimeid sündmusi. Üks neist on Tudengipäevade raames toimunud Tantsupidu. Aparaaditehases tantsisid rahvatantsu kümned, isegi sajad tudengid. Seda oli väga põnev vaadata. Eriti kõrgelt, aknast. Kõik tudengid teadsid tantsusamme ja lõbutsesid koos kaks tundi. Imeline traditsioon. Oli tunda ühtsuse vaimu. Ja lisaks avastasin Supilinna päevad. See oli nagu üks suur pere, kes käib üksteisel külas ja tutvub uute inimestega. Mina käisin Kaili tädi Helve juures, kus oli avatud Maailmalõpu kohvik. Nad tegid seda esimest korda. Rahvast oli palju, tema lapselapsed ja nende sõbrad olid koos loonud väga hubase õhkkonna. Mul õnnestus näha lavatagust ehk kööki ja seda, kuidas abilised külastajatele maiustusi valmistasid. Ajasime Helve ja tema tütre Kaiaga natuke juttu, neil on peres nii palju lapsi ja lapselaksi, see on nii armas. Suur armastav perekond. Tänan väga, et oma kodu avasite.

Üks põhisündmusi on minu jaoks aga eesti keele õppimise algus. Registreerusin veebikursustele, mis kestavad kolm kuud ja mul on hea meel, et alustasin. Tahan rohkem teada teie keele ja kultuuri kohta. Poisid panid end samuti kirja, oleme kõik ühes grupis. Meil on väga hea õpetaja, tema nimi on Anne. Lisaks keeleõppele räägib ta meile ka erinevaid huvitavaid lugusid eestlastest ja Eestist. Eesti keel on raske, kuid ma loodan, et suudan seda vähemalt natukenegi õppida. Mõne tunniga tean juba kõiki tervitusi ja hüvastijätmisi, nädalapäevi, oskan lugeda, ja hiljuti õppisime kellaaegasid. See on alles algus, aga alati on raske alustada, peaasi, et see samm sai astutud.

Mai esimese nädala veetsime Voronjas. Galeriil algab esimene juubelihooaeg ja otsustasime natuke omalt poot sellele kaasa aidata. Värvisime poistega maja halliks. Ja Daniil vahetas suveterassil, lekkima hakanud varikatuse. Talad olid aastatega vajunud ja Daniil vahetas konstruktsiooni välja ja paigaldas uue katusematerjali. Rõõm oli teha midagi head ja tänada teid Kailiga kõige eest, mida oleme minu, oma pere ja riigi heaks teinud. Sõitsime neil päevil tihti Tartu ja Varnja vahet. Teel imetlesime tärkavaid ja kevadisi rohelisi toone. Nii maalilisi maastikke oli suur õnn näha. Minu lemmikvärv on roheline ja kevad pakub rohelisi väga erinevates varjundites. Erkroheline muru, tumedad kuused, kahvatukollased kased... Teel nägime isegi rebast, kes kappas metsasügavusse.

Õhtuti jõudsin isegi festivali Ümberlülitus raames mitmeid etendusi külastada. Olen korraldajatele etenduste piletite eest väga tänulik. Aitäh võimaluse eest näha Eesti kaasaegset etenduskunsti. Mul on sellest nähtust ainult positiivsed emotsioonid. Eriti meeldis mulle avatus ja suhtlemine publikuga.

Olen Tartule väga tänulik selle eest, et saan siin elada, kunsti näha ja tunda. Aitäh Eesti! Sa oled ilus!

Au Ukrainale!



Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
22.04.2023 kell 10:52

Ma ei tea, kas minu kirju veel keegi üldse loeb, aga mulle on siiski oluline aeg-ajalt oma mõtteid kirja panna ja kui tundub, et lugejaid on, siis võib neid ka jätkuvalt jagada.

Kevade ja sooja saabudes oleme hakanud rohkem õues viibima. Lisaks neile kahele rattale, mis meile sügisel andsite, otsustasime osta kaks ratast juurde ja nüüd saame neljakesi Tartus ringi sõita. See on nii tore. Oleme nüüdseks juba üle nädala iga päev ratastega linna avastanud. Kevadine Tartu ja jalgratas on ideaalne kombinatsioon. Avastame aina uusi kohti. Sõidame päevas vähemalt 10 km, koju jõuame väsinuna, aga õnnelikena. Mulle meeldib. Samuti käime Vanemuise kõrval asuvas pargis ping-pongi mängimas. Tartus on palju tenniselaudu ja see on väga lahe. Lisaks on meie kodu lähedal staadion, talvel ma seal eriti ei käinud, aga nüüd on seal lausa imeline. Jooksurajad, spordirajad, jalgpall, korvpalliväljak. Nii palju võimalusi sportida. Nüüd saan aru, miks eestlased nii head välja näevad. Vitja mängis koolis korvpalli ja käis isegi võistlustel. Otsustasime osta korvpalli ja mängida staadionil. Isegi mina jõuan poistega võidu "33" mängida. Mängu mõte on kõige kiiremini koguda 33 punkti. Seega veedame nüüd aega aktiivselt ja see meeldib mulle väga.

Nädal tagasi, õigemini 14. aprillil toimus kaks põnevat sündmust. Ukraina Maja ja Mondo pakkusid mulle võimalust Sillaotsa koolis läbi viia Petrõkivka meistriklassi. Kokku oli kaks 20-liikmelist teismeliste rühma. See oli üsna raske, aga ma arvan, et tulemus sai hea. Lastega, eriti teismelistega töötamine on üsna raske ja ma olin väga mures, kuidas kõik läheb. Tunnen alati suurt vastutust, kuid kõik laabus ja isegi teismelised poisid tegid kõik kaasa ning tulemus sai kõigil hea.

Õhtul aga tähistasime kauni Marise sünnipäeva. Mul on nii hea meel, et me kohtusime ning et meist on saanud sõbrad. Maris on kaunis emakaru. Ta on nii andekas ja alandlik ning tema südames on nii palju lahkust. Ta loob uskumatuid karusid, ma arvan, et paljud on juba tema stuudiopoes juba käinud, aga kes pole veel jõudnud, siis soovitan väga. Iga kord, kui ma Karudesse ja Poegadesse lähen, satun ma tagasi lapsepõlve ja maagiasse.

Maitsesime maitsvaid kooke ja edasi läksime Tartu Uude Teatrisse, esietendusele “Mis saab siis, kui meid enam pole?” Oh… see etendus jääb mulle kauaks mällu. See oli midagi uskumatut. Kogesin nii palju erinevaid emotsioone. Vahel naersin ja siis jälle nutsin... Veel paar päeva ei suutnud ma sellest lummusest väljuda. Väga kaasaegne lavastus. Mul on nii hea meel, et mul oli võimalus seda näha. Jah, see oli väga raske esitus, kuid see peegeldas suurepäraselt ka minu sisemist olekut. See lavastus oleks justkui minust ja mu sõpradest, kes on mööda ilma laiali paisatud... me kohtume vahel üle veebi, aga meie sees on müra ja ärevus... Lavastus mitte ainult ei puudutanud mu hinge keeli, vaid mängis mu hinge uue sümfoonia... mis jääb sinna kauaks. Mul on hea meel, et olen elus ja tunnen.

Pühapäeval, 16. aprillil tähistasid õigeusklikud ülestõusmispühi. Sel päeval küpsetas mu ema kodus kooke. Ta teeb seda alati ja see aasta polnud erand. Ta saatis pilte pühadelauast ja hetkega olin tagasi oma kodus. Saiaõhnad... kodu... ja sa istud ja ootad seda maagilist hetke, mil saad süüa kuuma, otse ahjust tulnud, ema küpsetatud kuklit... Ema igatseb meid ka väga. On lootust, et järgmisel aastal tähistame lihavõtteid oma kodus ja vabal maal.

Sel päeval sõitsime ratastega linna peal ja hiljem läksime oma korterisse ja sõime pashat ning muid poest ostetud maiustusi. Aga ema pasha on muidugi parim, mida ei ole võimalik asendada. Ukraina Maja korraldas lihavõttepühade puhul Plantaariumis sündmuse, kus nad tutvustasid kõigile Ukraina traditsioone. Rõõm oli sellest üritusest osa saada. Mitmed kunstnikud olid värvinud mune ning need pandi oksjonile. Maalisin 10 erineva suurusega keraamilist muna. Oksjoniga õnnestus koguda 800€. Kogu see raha läheb meie armee toetuseks. Aitäh korraldajatele algatuse eest.

Hersonis ja Mõkolajevis polnud aga sel päeval kõik nii hästi... Pühadest hoolimata jätkasid sissetungijad aktiivselt pommitamist. Venelased tapsid Mõkolajevi oblastis ülestõusmispühade ööl 18-aastase tüdruku ja 17-aastase poisi. Viktoria ja Vjatšeslav läksid koos kirikusse ülestõusmispühi tähistama, kui algas Vene raketirünnak Vasilievka külale. Seal tabasid sissetungijad varem hävinud kauplust. Teismelised hukkusid vaid 50 meetri kaugusel kirikust. Need on lood, mida pole võimalik mälust pühkida, kuigi ma olen end sõjauudiste eest kohati lukku keeranud. Kohati ma ei taha lausa sellest teisest reaalsust midagi kuulda, aga see on olemas... ja ma ei saa selle eest varjuda.

Elektriteater näitas vaheapeal Ukraina filmi “Pamfir”. See tuli välja märtsis ja ma tahtsin seda ka väga näha ning nüüd oligi mul võimalus seda Tartus näha. Aitäh Elektriteatrile! Filmi saab näha veel 27. aprillil. Nii et kui keegi tahab minna, siis on veel võimalus. Kaasaegne Ukraina kino puudutab ühel või teisel moel ajaloolisi ja isamaalisi teemasid, kuid ei piirdu sugugi nendega. Deržkino toel avaldatakse regulaarselt originaalseid, ebatavalisi ja pisut süngeid lugusid, mis ei karda näidata Ukraina ühiskonna varjukülgi. "Pamfir" on sünge lugu. Filmi sündmused leiavad aset Ukraina läänepoolses piirkonnas, piiri lähedal. Peategelane Leonid naaseb Poolast töölt oma perekonda vaatama. Tema poeg Nazar paneb palvemaja põlema, et Leonid jääks kauemaks külla ja veedaks rohkem aega perega. Kahju heastamiseks peab perepea pöörduma oma tumeda mineviku poole. Kuritegelikes ringkondades teatakse teda osava salakaubavedaja Pamfirina. "Pamfiri" maailmaesilinastus toimus Cannes'i festivalil, kus osales ka režissöör Suhholõtkõi-Sobtšuk Dmitri.

Hersonis on kõik muutusteta... Toimub igapäevane pommitamine. Raketid tabavad elamupiirkondi, turu territooriumit ja Hersoni õppeasutusi. Näen sageli uudistes, et tulistamise tagajärjel on hukkunuid ja paljud on saanud vigastada. Mõnikord on tulistamisi rohkem, mõnikord vähem... Kuid sissetungijate igapäevane terrori taktika ei muutu. On alustatud ulatuslikku miinide paigaldamist Konka ja Dnepri jõgede vetesse. See tähendab, et valmistutakse kaitseks.

Nägin ka uudistest, et Eesti aitab jätkuvalt Ukrainat. Eesti valitsus kiitis heaks uue abipaketi Ukrainale. Te aitate ukarinlasi Eestimaal ja saadate abi ka Ukrainassse. Aitäh!

Minu ema sünnipäev on tulemas 28. aprillil. Ta ütleb, et parim kingitus oleks see, et me oleksime kodus. Kuigi see pole võimalik, tahan talle saata ühe kingituse. Talle meeldib väga tema väike aed ja ma otsustasin talle saata mõned aiafiguurid. Daniili õde elab Odessas ja ta aitab paki toimetada Hersonisse. Nii et ma arvan, et see teeb ema sünnipäeval pisut tuju paremaks.

Kallistused kõigile! Veetke aega oma pere ja sõpradega!

Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
10.04.2023 kell 9:17

Esmalt edastan ka enda soovid lihavõttepühade puhul! Las valgus särada igas inimeses ning las valgus täidab meie kõigi südamed ja kodud headuse ja õnnega. Ilm on pühade ajal olnud lausa maagiline. Tartusse on saabunud kevad ja see on tegelikult parim kingitus meile kõigile. Saame nautida päikest ja kevadist õhku. Oleme seda hetke nii kaua oodanud.

Kevad saabus ka Voronjasse, just sel päeval, mil me sinna sõitsime. Saime mitmed aiatööd tehtud ja jõudsime ka puhata. Meenus oma kodu, kus tegime samuti aiatöid, kohe kui soojaks läks. Ema on juba oma aia korrastanud, uusi taimi istutanud ja isegi väikese konnaskulptuuri püstitanud. Mul on lapsepõlvest peale olnud side maaga, kuna ema on alati aias midagi kasvatanud. Tore oli galerii aias veidi abiks olla. Kui õhtu saabus ja päike tasapisi horisondi taha loojus, istusin teki sisse mähituna õues ja meenutasin lapsepõlve. Terve päeva mängisime sõpradega tänavatel ja kui päike hakkas loojuma, läksin koju. Õhtul läks jahedaks, aga kui kodusesse ja sooja majja sisenesin... oli väga mõnus tunne. Need kevadised lõhnad olid nii tuttavad, et sukeldusin mälestustesse. Sellised tavalised ja lihtsad hetked, aga ometi nii tõelised. Ma arvan, et saad aru, millest ma räägin. Igaühel meist on oma ajamasin, mis viib meid ajas tagasi, kui tunneme mõnda tuttavat lõhna või näeme tuttavat maastikku. Vahel tahaks aega peatada ja seda hetke nautida, hinge kinni hoida... aga see aurustub nagu vesi, vajub nagu liiv läbi sõrmede. Hetke kaduvuses peitub nii ilu kui valu. Mõnikord tundub mulle, et mul pole aega elada... seetõttu püüan sagedamini elada hetkes ja näha ilu ka kõige tavalisemas pisiasjas.

Olen nüüd 29-aastane. Iga aastaga tajun vanust aina raskemini. See on vaid number, aga mida vanemaks saad, seda raskem on sellega toime tulla. Varem, kui olime lapsed, ootasime sünnipäeva ja olime nii õnnelikud, kui see päev saabus. Mäletan, kui olin 6-aastane, tegin silmad lahti, viskasin teki voodilt maha ja hakkasin ennast ja jalgu vaatama ning uurisin: “Kas ma olen kasvanud? Kas ma olen suurem?" See oli nii armas. Algul püüame kiiresti suureks kasvada ja hiljem unistame muretust lapsepõlvest. Elu on üks pidev paradoks, ilmselt ei tasu elu mõtte mõistmisele aega raisata. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem see mind masendab. Parem on elada lihtsalt siin ja praegu... teist sellist siin ja praegu ei tule.

Sünnipäeval jõudsid minuni paljud soovid ja olen kõigile heade sõnade eest tänulik. Eriti puudutasid mind kunstnikust sõbranna Lena sõnad. Olen temast varem ka kirjutanud, ta on omanäoline ja ilus. Ta oli üks viimaseid, kes lahkus Hersonist, umbes novembris, elas mitu kuud Krimmis ja jaanuaris sai ta kinnituse elukoha kohta Rootsis. Nüüd elab ta seal, püüab kohaneda ja uut elu alustada. Oleme teineteisele toeks. Ja kui ta midagi kirjutab, nutan alati. Loodan, et ta ei solvu minu peale, et ma tema õnnitlusi jagan, kuid see puudutas mind väga...

Ta kirjutas: "Mu kaunis lill! Mu ilus Vikusha, mu hingesugulane! Õnnitlen sind! Ma soovin, et sa oleksid kõige õnnelikum tüdruk sellel planeedil. Sära nii eredalt, et kõik näeksid, mida sa endas peidad. Meile anti teine võimalus. Teame, et sünnipäev ei ole ainult üks päev aastas. Meie jaoks on iga uus päev nagu uus sünd. Sõda õpetas meile seda. Soovin, et tähistaksid iga uut päeva nagu oma sündimise päeva. Olgu iga uus päev oluline, kohtu sellega, armasta seda, hinda seda ja ela seda kvaliteetselt. Oled saanud vanemaks ja tundub, et oled kõike näinud. Oled muutunud tugevamaks ja mitte miski ei kõiguta enam su sisemist vastupidavust. Usu inimestesse, usu headusesse ja tervenda seda maailma oma lõputu armastusega. Sa tulid siia ellu loojana. Soovin sulle inspiratsiooni ja loomingulist voogu. Pea meeles, et kui see tuleb läbi sinu, siis on see kellegi jaoks veel väga oluline. Näita ennast, näita oma loomingut. On inimesi, kes näevad selles midagi enamat. Sa oled uskumatult andekas. Maailm armastab sind ja premeerib sind sinu pingutuste eest. Ole helde ja ole rahus. Aitäh, et oled olemas ka minu elus... Ma tean alati, et võin sulle lihtsalt kirjutada ja kõik mured mööduvad.. Aitäh, et oled minu vastu nii lahke. Head päeva sulle! Ma armastan sind väga!"

Minu kodus on praegu palju lilli, palju erksaid värve. Olen nii siiralt tänulik tähelepanu ja hoolitsuse eest. Mul on nii hea meel, et meie elus on sellised toredad inimesed nagu Raul, Kaili, Eesi, Taavi, Aksel, Lee, Jaanus, Maris, Silja ja Risto. Olete tõelised sõbrad ja ma olen teile väga tänulik. Tore oli teie kõigiga Voronjas kohtuda. Mõnikord tundub mulle, et ma ei vääri seda kõike, aga olen saatusele tänulik, et saan olla nii suurepäraste inimestega koos. Aitäh kõige eest! Mulle väga meeldiks, et mu ema oleks ka siin meie kõrval ... Või oleksime kõik koos kodus nagu enne. See on nii suur õnn olla oma kodus, elada ja teha oma tavalisi asju oma inimestega... Hoidke seda!

Kodused uudised pole head. Märtsi lõpus tulistasid rašistid haiglat, kus ema töötab. See juhtus öösel ja õnneks said vähesed inimesed viga, kuid hoone ise sai kõvasti kannatada. Vabatahtlikud ja haigla töötajad katsid aknad vineeriga ja korrastavad siiani hoones toimunud laastamise tagajärgi. Osa patsiente viidi üle teise haiglasse, osa teise osakonda, kus seinad veel püsti. Ma palun igal õhtul, et see kõik lõppeks võimalikult kiiresti ja inimesed saaksid normaalselt elada ja et neil oleks võimalus koju naasta.

Okupandid pommitavad Hersoni ümbrust regulaarselt. Nad tulistavad linna juhuslikult, tabavad tsiviilobjekte, külvavad paanikat. Rääkisin oma sõbra Pašaga. Tema vanaema elab minu ema lähedal. Seal pommitatid hiljuti ja väga kõvasti. Vanaema keeldub kodust lahkumast, ta on valmis kõige hullemaks, peaasi, et saaks kodus olla. Ka minu kodu piirkond kannatab... seal on mitmeid kordi olnud pommitamisi. Raske on ette kujutada, et pool aastat tagasi elasin veel seal ja kogesin seda kõike. Kui ma kuulen Tartus akna taga valjemat müra, meenub mulle kõik ja sisemine ärevus kasvab kohe hüppeliselt. Paljudele, Hersonisse jäänud elanikele on akna taga toimuvad plahvatused siiani igapäevaelu... see pole normaalne... see ei tohiks nii olla.

Kallistan teid kõiki!
Hoolitsege enda ja lähedaste eest!
Au Ukrainale!



Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
26.03.2023 kell 14:39

Täna leidsin jõudu jagada uudiseid, mis räägivad Hersoni piirkonna vasakkaldal toimuvast. Nagu ilmbselt tead, on vasak kallas olnud kogu selle aja jooksul okupeeritud... Sissetungijad jätkavad seal oma julmustega... ja samal ajal tulistavad nad paremat kallast, kus asub Herson...

Raudsadamas on praegu palju orke, see on meie mereäärne kuurort, kus me igal aastal puhkasime... sellega on seotud palju sooje mälestusi... viisime seal ellu loomingulisi projekte. Olen sellest varemgi kirjutanud... Meie sõpradel on seal hotellid ja ettevõtted, kuid orkid on need kõik hõivanud. Hoiavad kogu küla hirmus. Mõned tuttavad kolisid Hersonisse, arvates, et seal on turvalisem, aga linna pommitamine on jätkunud kogu selle aja, mil vaenlased vasakkaldale tagandati.

Orkid ähvardavad okupeeritud aladel ukrainlasi Vene passi puudumise eest vanglaga. Peastaabi teatel ähvardavad sissetungijad kontrollpunktides kohalikke elanikke ebaseadusliku vahistamise ja vägivallategevusega, kui neil pole dokumentide kontrollimisel Vene passe. Okupatsioonivõimud piiravad elanike juurdepääsu meditsiiniteenustele. Arstidel on keelatud anda meditsiinilist abi inimestele, kel puudub Vene kindlustuspoliis, mida ei saa väljastada ilma Venemaa passita. See on üks võte, millega sundida elanikke Vene kodakondsust võtma. Humanitaarolukord vasakkaldal on keeruline ja raske. Okupeeritud aladele jäänud kohalik elanikkond on aga jätkuvalt passide väljastamise vastu.

Venelased on juba mitu kuud blokeerinud väljapääsu Ukraina kontrolli all olevale territooriumile - nüüd on piirkonna okupeeritud aladelt peaaegu võimatu lahkuda. Ainus võimalus on lahkuda läbi annekteeritud Krimmi, kuid see võtab rohkem aega. Lisaks korraldatakse Krimmi läbides ülekuulamisi, kontrolle ning inimesi hoitakse “keldrites", kui midagigi neile ei meeldi. Sama, mis pool aastat tagasi piiri ületades... ainult, et oht on ehk veelgi suurem. Aeg läheb ja tundub, et midagi pole muutunud...

Sain uudistest teada, et üks Hersoni reeturitest Sergei Moskalenko, sai teenitud karistuse, kui hukkus okupeeritud alal. Ta oli Nova Kahhovka elanik ja kohaliku turvafirma omanik. Okupatsiooni ajal tegi ta koostööd venelastega ja ta nimetati nn eeluurimisvangla juhiks, kus tema juhtimisel piinati ukrainlasi, kes koostööst keeldusid. Varem või hiljem vastutavad kõik oma tegude eest...

Sissetungijad jätkavad elanike röövimist. Krasnoje külast veavad Vene rašistid haagistega ja veoautodega kohalike elanike vara. Viimasel ajal on nad riietunud erariitesse, võib-olla on see märk, nende peatsest põgenemisest piirkonnast. Nad tegid meie linnas sama enne kiiruga lahkumist. Küllap näeme varsti neid põgenemas. Ootan seda väga.

Hiljuti käis Zelenski töövisiidil Hersoni oblastis. Ukraina president viibis Posad-Pokrovskoe külas, kus Venemaa täiemahulise agressiooni tagajärjel said kannatada paljud majad ja hävis eluks vajalik infrastruktuur. Seal taastatakse praegu elektri- ja veevarustust, ehitatakse uuesti üles polikliinik. Inimesed pöörduvad linna tagasi.

Hersoni pommitatakse iga päev... Rääkisin emaga ja ta ütles, et paar päeva tagasi toimus meie elukoha tänaval tugev müra... Ta varjus vannituppa. Hiljem nägi ta, et minu maja lähedal asuvas bussipeatuses põlesid majad ja suur ehituspood sai kannatada, see jäi ilma katuseta. Kurb on seda kõike vaadata... käisime seal iga päev, jalutasime ja nüüd... See on mingi teine reaalsus, paralleeluniversum... raske on aru saada, et meil on siin turvaline, elame normaalset elu ja kodus jätkub igapäevane terror ja ellujäämismäng. Ma kardan väga koju naasta... Ma tean, et see hetk tuleb varem või hiljem. Ma kardan näha laastamistööd ja seda, mis meie linnast järgi on jäänud. Vahel ma mtlen, kuidas linna ülesehitamine hakkab toimuma, kas me suudame luua oma linnas uue ilusa elu? Peame suutma!

Iga kord, kui ma püüan veenda oma ema linnast lahkuma, lülitab ta end välja. Ta jätkab oma tavapärast elu ja on leppinud toimuvaga. Isegi kui see on hirmutav, ütleb ta, et pole paremat kohta kui tema enda kodu. Ta teeb praegu aiatöid, linna on saabunud tõeline kevad. Parkides tärkab roheline muru, puud õitsevad ja priimulad hakkasid just õitsema. Päeval soojeneb õhk +20-ni. Hersonis on inimeste taandumisega hakanud metsik loodus linna tulema. Hiljuti nähti linnapargis metsfaasaneid, kes on väga arglikud linnud.

Soojade ilmade saabumisel hakkasid meie kassid õues käima, aga vanem kass Punane on juba kaks nädalat kadunud... ta pole kunagi nii kaua eemal olnud... oleme mures. Võib-olla juhtus midagi, ma veel loodan, et ta tuleb tagasi...

Käisin hiljuti ühel imelisel etendusel. Tartu Uus Teater andis ukrainlastele "Stereo" etendusele tasuta piletid ja ma otsustasin ka seda vaatama minna. See oli etendus muusikast ja üksindusest mida teater ise kirjeldas järgmiselt. Kui paneme kõrvaklapid pähe, suudame end teistest inimestest isoleerida. Või kohtuda hingesugulastega, kes kuulavad samal ajal sama muusikat teisel pool maakera. Meil kõigil on lemmiklaul. Kahjuks kestab see harva üle 3 minuti. See alles algas, kuid see on juba lõppemas. Midagi jääb alles, mingi tunne või mälestus, aga see pole sama. Ja kõik need mälestused kuhjuvad. Kõik ei ole sama. Aga mis see siis on ja kuidas saame oma eluga edasi minna?

Etendus imes mind lausa endasse... Mulle meeldis atmosfäär, näitlejatöö, heliefektid, mis sööbisid lausa mällu... Ma armastan kaasaegseid lavastusi, "Stereo" jäi mind kummitama lausa mitmeks päevaks. Aitäh teatrile võimaluse eest seda näha! Kohtasin etendusel palju tuttavaid ja kohale tulid ka Dmitri ja Irina. Nad kutsusid meid etenduse lõppedes teed jooma. Nende kodu asub ERMi lähedal, nii et meie õhtu jätkus veel pikalt. Oli tore.

Veel üks hea uudis. Hiljuti vabanes korter, mis asub meiega samal korrusel ja mu vend kolis siia. Nüüd saame tihemini näha ja suhelda. Olen Aparaaditehasele selle võimaluse eest väga tänulik. Aitäh Erki ja Veiko. See on meie jaoks väga oluline.

Aeg lendab märkamatult, varsti on taas minu sünnipäev ja siis saabuvad lihavõttepühad. Ma armastan seda püha, see on alati seotud kevade saabumisega ja ema küpsetistega. Eestis tähistatakse ülestõusmispühi 9. aprillil ja Ukrainas 16. aprillil. Meil on kombeks värvida mune, nagu teilgi. Mul tekkis idee värvida mõned munad Petrõkivka maalistiilis. Leidsin poest mitmes erinevas suuruses keraamilisi mune, kanu ja jäneseid ning värvisin need ära. Mõtleme ka kuu alguses väikese meistriklassi läbi viia. Nii et kui on soovi ja inspiratsiooni, saame üheskoos pühademuna värvida. Reistreerimine toimub siin. Ja mina annan mõned oma värvitud munad Ukraina Maja oksjonile. Kogu raha läheb meie armee abistamiseks.

Soovin teile kõigile valgust ja armastust!
Mõelgem rohkem heale ja uskugem ainult parimasse!

Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
18.03.2023 kell 11:04

Mulle tundub, et ma olen hakanud olukorraga leppima ning normaalne elurütm on taastumas. Võib-olla on see tingitud sellest, et ma ei vaata enam iga päev kõiki sõjauudised, vaid loen pigem kokkuvõtteid. Esimest korda üle pika aja tunnen end hästi. Tajun ka kevade saabumist. Märkan looduses tekkivaid värve, ka pisidetaile, mida varem ei märganud. Jah, sõda käib ikka veel, aga olen leppinud tõsiasjaga, et tuleb edasi elada. Vaja on teha tulevikuplaane ja olla ühiskonnale kasulik. Sellest, et ma kannatan, ei teki kellelegi kasu, eriti veel mulle. Ma pigem naeratan maailmale, lootuses et maailm naeratab mulle vastu. Te ei kujuta ettegi, kui kaua see sisemine võitlus on kestnud, süütunne lausa neelas mind seestpoolt. Raske on nautida vabadust, kui su rahvas kannatab. Juba nädal aega järjest olen iga päev sporti teinud, inglise keelt õppinud, uusi kollaaže teinud ja enne magamaminekut mediteerinud.

Käisin hiljuti kollaažipeol. Sellel on huvitav kokkusattumus. Veel 2020. aastal avaldas Semioculuse kollaažiklubi Instagramis minu kollaaže. Nad tutvustavad kunstnikke erinevatest riikidest. Selgus, et selle grupi looja Dylan elab Tartus ja ta võttis minuga ühendust. Dylan on pärit Hollandist, kuid elab juba mitu aastat Eestis. Ja see on nii ootamatu, et me lõpuks Tartus kohtusime. Hakkasime suhtlema ja sain aru, et tahan teda isiklikult tundma õppida ja osaleda kollaažipeol, mida nad aeg-ajalt Tartus korraldavad. Kohtumisele tuli palju loomingulisi inimesi, palju tudengeid, kes tahtsid suhelda ja koos kollaaže teha. Atmosfäär oli loominguline. Meenutas mulle meie kunstnikest sõpradega kohtumisi. Mängisime pille, ajasime juttu, tutvusime huvitavate inimestega. Aeg möödus märkamatult ja oligi juba öö. Mulle meeldib, kui see juhtub, kui lased end igapäevavarutiinist lahti ja elad lihtsalt hetkes, siin ja praegu. Ma arvan, et see pole meie viimane kohtumine Dylaniga. Ta rääkis ka, et Tartusse tuleb varsti üks kunstnik Jaapanist, kelle kollaaže avaldati samuti seal grupis. Jah, elu on ettearvamatu, see võib inimesi ühendada juba ammu enne kohtumisi. Mul on hea meel, et minu keskkonda ilmub aina rohkem loomingulisi inimesi.

Paar päeva tagasi käisime ERMis näituse "Õige keha, vale keha?" avamisel. Taaskord nägin suurepärast Eesti organiseerituse ja professionaalsuse taset. Kõik oli täiuslik. Kõik oli lummav. Nii palju nüansse ja kui nutikalt olid need kõik ühte ruumi ühendatud. Braavo! Tase, mida sel näitusel näete, inspireerib ja tekib soov õppida ja areneda. Näitusel olid väljas ka Silja valmistatud maskid. Ta tegi neid pikka aega ja oli tähtaegade pärast väga mures, kuid lõpptulemus oli lihtsalt vaimustav. Eriti meeldis mulle see interaktiivne, et maske võis isegi proovida. Ja veel saab näitusel näha Maria vanaema lokirulle. Tõesti armas. Õnnitlen Siljat ja Mariat ja kõiki teisi osalejaid avamise puhul. Soovitan väga näitust külastada!

Mul on hea meel, et õiglus lõpuks võidutseb. Venemaa on järjepanu omistanud paljud Ukraina kunstnikud enda omadeks. Kuid nüüd on olukord muutumas. Mariupolis sündinud kunstnik Arkhip Kuindzhi tunnistati Metropolitani muuseumis ukrainlaseks, mitte venelaseks. Tema maali "Punane sündmus Dnepril" kirjelduse alla lisati fakt, et Vene sissetungijad hävitasid kunstniku muuseumi Mariupolis. Veel nimetas Metropolitani muuseum prantsuse impressionisti Edgar Degas`e maali "Vene tantsijad" ümber "Ukraina tantsijateks". 1899. aastal lõi Degas kompositsioonide sarja, mis oli pühendatud ukraina rahvariietes tantsijatele. Vaatamata tõenditele, et maalide kangelannad peegeldavad Ukraina kultuuri, nimetati sarja "Vene tantsijateks".

Lisaks tunnustab Metropolitan Aivazovskit ja Repinit Ukraina kunstnikena. Varem nimetati ka need kunstnikud muuseumi lehel venelasteks, kuid nüüd on ametliku infona mainitud, et "Vsevolod Garšini portree" autor on ukrainlane Ilja Repini ning Ivan Aivazovski teose "Laev kuuvalguses" kirjelduses on samuti märgitud, et kunstnik on ukrainlane. Kes ei teadnud, siis Repin sündis Tšugevis (Harkivi oblastis) ja Aivazovsky Feodosia linnas (Krimm).

Amsterdami Stedelijki muuseum muutis kunstniku Kazimir Malevitši kohta käiva info, nmetades teda Ukraina, mitte Vene kunstnikuks. Kunstnik sündis Kiievis 1879. aastal, kui linn kuulus Vene impeeriumi koosseisu, mistõttu peeti teda ekslikult Vene kunstnikuks. Praegune info väidab, et Malevitš on sündinud Ukrainas. Ma arvan, et see ei ole täielik loetelu muutustest, mis on toimunud ja toimuvad ka tulevikus.

Eilse päeva põhisündmuseks oli aga kindlasti see, et 17. märtsil andis Haagi Rahvusvaheline Kriminaalkohus välja orderid Venemaa Föderatsiooni presidendi Vladimir Putini ja laste õiguste ombudsmani Maria Lvova-Belova vahistamiseks. Neid süüdistatakse Ukraina laste Venemaale küüditamises – mis on sõjakuritegu. Lapsed viidi ära lähedaste loata ning Venemaal anti neile uus kodakondsus. Venemaa muidugi ei tunnusta Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni. Tavaliselt on sellised vahistamismäärused salajased, kuid antud juhul otsustati need avalikustada.

Sotsiaalvõrgustikud lausa plahvatasid meemidest. Saime isegi peatäie naerda, aga naer naeruks, varem või hiljem saabub kohtupäev!.

Täna ei taha ma midagi halba kirjutada. Oleme kõik sellest õudusest vaimselt väsinud. Me mäletame, iga päev me mäletame ja teame, et sõda käib ja see pole lõppenud. Kuid parim, mida me praegu teha saame, on toetada ja võimalusel teha annetusi meie armee tugevdamiseks.

Kallistan kõiki! Jõudu, võitu ja sisemist rahu meile kõigile!
Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
07.03.2023 kell 16:06

Nii palju on taas juhtunud. Alles see oli, kui aasta algas ja nüüd on käes juba kevade esimene kuu. Nii paljust tahan rääkida. Alustan heast. Minu ümber on palju loovust ja loomingulisi inimesi ning see on väga inspireeriv. Esimest korda üle pika aja tunnen end rahulikult ning ärevus on kadunud. Ma ei tea, kaua see kestab, aga mulle meeldib kasvõi hetkeks rõõmu tunda.

Hakkasime mööda Eestit ringi sõitma, et avastada kaunist Eestimaa loodust. Ma loodan, et sellest saab tore traditsioon, igal laupäeval kuskil Eestimaa paigas ära käia. Loodus on siin väga lummav. Praeguseks oleme käinud juba Viljandis, Kallastel, Postiteel, Võrus. Sõitsime isegi Mesi tare karakatiga jäisel Peipsi järvel. Meile meeldib sõita lumiseid metsateid pidi, seda Ukrainas pole. Postiteel oli väga ilus ja nägime isegi üle tee jooksvaid kitsesid. Meie jaoks on lumine ja muinasjutuline talv midagi uut, seega naudime iga hetke. Kuigi ma saan aru, et eestlase jaoks on see ilmselt tuttav maastik. Kõik ootavad juba kevadet. Aga mulle meeldib talv ja naudin sellest iga päeva.

Suur rõõm oli kaasa lüüa tARTu muutumisel HAKI galeriiks. Aitäh, et kaasasite mind oma meeskonda. Mulle meeldib, kui saan olla kasulik ja igapäevategemistes kaasa teha. Nägin protsessi telgitaguseid, ettevalmistust ja rasket tööd. Kõrvalseisjale võib tunduda, et see kõik on nii lihtne, aga tegelikult nõuavad ettevalmistused palju tööd, aga sellise supertiimiga nagu teil, läheb kõik nii nagu peab. Galeriil on nüüd uus nimi HAKI. Õnnitlen ka omalt poolt! Galeriis esitletakse ka minu uut kollaažide sarja. Need on värvilised ja lõbusad. Neid tehes püüdsin põgeneda helgesse, kummaliste tegelastega maailma. Igal tegelasel on oma planeet, oma maailm, kuid need maailmad on omavahel seotud. Galerii avamisõhtul oli huvitav vaadata, kuidas inimesed minu kollaaže vaatasid, see tekitas huvi nii täiskasvanutes kui ka lastes.

Aga üle kõige meeldib mulle tegeleda uue näituse ülespanekuga. See on juba teine näituse ettevalmistus sinu galeriis, seekord kujundasime kunstnik Toomas Kuusingu näitust. Tema teosed jutustavad lugusid ning on vürtsitatud irooniaga ja valminud väga meisterlikult. Tema teoste pealkirjad on lausa omaette kunstiliik, mis täiendavad maale harmooniliselt. Paar tundi enne avamist sain Toomasega kokku. Me ei rääkinud palju, kuid sellest piisas, et mõista tema lahket ja sügavat hinge. Hilisõhtul tulin galeriisse oma seljakotile järgi ning nägin teda jälle, me lihtsalt kallistasime ja see oli nii oluline, kallistus ja toetus on vahel parem kui tuhat sõna. Aitäh Toomas!

Galeriide ööl pakuti mulle võimalust viia läbi ukrainakeelne ringkäik Aparaaditehases. See oli minu esimene kogemus giidina. Üle kõige meeldis mulle näha inimeste emotsioone, näha rõõmu nende silmades. Meenus, kuidas ma ise eelmise aasta alguses Karmeni tuuril Aparaaditehast avastasin. Tollal vaatasin seda kohta sama armastavate silmadega ja ma ei osanud isegi ette kujutada, et aasta pärast hakkan siin elama, töötama ja ukrainlastele sama tuuri läbi viima. Tutvustasin kõiki galeriisid ja oma lemmikkohti, käisime isegi katusel ja minu stuudios. Inimesi huvitas väga, kuidas kunstnikud elavad, mida nad teevad, kuidas loovad. Näitasin ja rääkisin kõike. Meie ringkäigu lõpus andsin kõigile osalejatele oma kalendri ja ajasime juttu. Tore oli, kõik lahkusid positiivsete emotsioonidega. Tänan veelkord Erkit, Karmenit ja teisi võimaluse eest Aparaaditehases elada ja luua. Aitäh!

Vahepeal olen läbi viinud kolm Petrõkivka meistriklassi ja ühe personaalse koolituse. Kaks esimest toimusid tARTu galeriis ja kord ka uues kohas 160 ruutu, kus kohtusin Aetiga. Maalisime väikestele lõuenditele ning küünlajalgale ja küünaldele, kuna veebruar on küünlakuu. Järgmine kord võib isegi Petrükivka stiilis lihavõttemune värvida. Mulle meeldib neid teadmisi jagada ja näha, kuidas see inimestes huvi äratab. Alguses võib see tunduda pisut keeruline, kuid meistriklassi käigus omandavad kõik osalejad lõpuks vajalikud oskused. Hiljuti tuli isegi grupp tallinlasi osalema. Neil oli kaasas must puudel, kellega sai palju nalja. Nüüd tahan sellist koolitust ukrainlastele teha.

Minu kollaažipäevik "Must raamat" jõudis Hersonist Tartusse. See oli pikk teekond, kuid lõpuks sai see Odessa kaudu Eestisse saadetud. Mul on väga hea meel, et ta kohale jõudis. Varjasin teda kodus ja praeguseks on ta juba paljudes projektides kaasa löönud ning isegi praegu tuleb aina pakkumisi juurde. Hiljuti sain kirja Ameerikast, Lõuna-Carolinas kaalutakse projekti «Kunsti vastupanu okupatsiooni ajal» eksponeerimist. See hõlmab ka minu päevikust pärit kollaažide reprodutseerimist. Ukrainast alguse saanud näitus on olnud juba mitmes Ukraina linnas Kiievis, Lvivis ja Zaporižjas ning nüüd on plaanis näitus ringlema panna välismaal. Tööde müügist saadud tulu läheb Ukraina sõjaväele toetuseks. Head uudised sellega veel ei lõpe.

PaperPlanesi korraldataval näitusel osaleb minu töö "Genotsiid 2022". See toimub Los Angeleses ning näitus avatakse 31. märtsil. Sellel näitusel on esindatud veel mõned kunstnikud, kes olid ka Triggeri näitusel. Goethe Instituut korraldab samuti suurema ühisnäituse, kus esitletakse Ukraina kunstnike teoseid, muuhulgas ka minu ja Kostja Tereštšenko loomingut. Näitus toimub 17-s Saksamaa linnas, metroo- ja bussipeatuste digitaalsetele ekraanidel. Korraldajad valisid minu päevikust välja 6 kollaaži. Samuti sain kinnituse, et neli minu originaalkollaaži valiti Austrias, Viinis toimuvale näitusele «BeLive». See toimub suvel Volkskundemuseumis. Sinna valiti välja ikoonilaadsed kollaažid. Ma arvan, et see saab olema väga sümboolne... Samas neid töid on väga raske päevikust välja rebida, terviklikkus saab rikutud, aga ma mõistan, et seda tuleb teha. See on minu jaoks nii tähtis. Sõda pole läbi ja me saame sellest iga päev läbi kunsti rääkida. Ma tegutsen selle nimel seni, kuni on jõudu ja võimalusi.

Hersonis on endiselt kõik halvasti. Jätkub igapäevane pommitamine... Iga päev räägin emaga ja ta räägib kohutavaid lugusid. Hiljuti kõndis üks naine tänaval ja ta sattus tule alla... tema mõlemad jalad said haavata ning haiglas, kus ema töötab, tehti talle operatsioon. Väga tihti lendab linna peal droone, hiljuti kukkus üks droon mu ema sõbranna õue... aga droon õnneks ei plahvatanud. 21. veebruaril tabasid okupandid bussipeatust... kohutavad kaadrid... 6 hukkunut ja palju haavatuid... Eriti vali oli 23.-27. veebruaril, täiemahulise sõja aastapäeval... enamus ajast istusid mu ema ja tema sõber koos keldris ning läksid siis varahommikul tagasi tööle.

Rašistid ei võitle ainult elavatega, nad tulistavad ka Antonivske ja Kindiyske kalmistuid. Orkid on haudu ja monumente juba mitu päeva järjest pommitanud. See viimane on kalmistu, kuhu on maetud ka minu vanavanemad.

Eile levis internetis lühike video, kus Ukraina sõjavang lastakse venelaste poolt maha, aga ta ütleb enne seda "Au Ukrainale". Taas näeme Vene armee tegelikku nägu... See on genotsiid ning sõjakuritegu. Ta tapeti ainult seepärast, et on ukrainlane ja armastab oma riiki.

Kangelased ei sure. Au kangelastele!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
24.02.2023 kell 11:01

Täna on nii Ukraina kui Eesti jaoks tähtis päev. Esmalt tahangi õnnitleda kõiki eestlasi Vabariigi aastapäeva puhul! Eesti rahvas hindab oma vabadust ja iseseisvust, te teate paremini kui keegi teine, kui oluline on elada vabal maal, heisata sini-must-valge lipp, rääkida eesti keelt, järgida oma traditsioone. Te mõistate meid väga ja toetasite meid sõja esimestest päevadest alates, sest te olete ise kogenud raskeid ja pimedaid aegu... Aga nüüd on Eesti vaba ning inimestega, kes siin elavad, see vabaks ka jääb. Ma näen, kui väga te vabadust hindate! Sa oled ilus Eesti! Oleme saanud tõelisteks sõpradeks! Aitäh! Loodan, et ka minu riik on varsti vaba... sõda saab läbi ja algab uus arenguetapp...

Mulle tundub, et paljud ei usu siiani, et Vene Föderatsiooni täiemahulise sissetungi algusest meie iseseisva riigi territooriumile on möödunud aasta... Aeg oleks nagu peatunud... See aasta on olnud nagu üks lõputu päev, mis ei taha lõppeda... Kalendris oleks nagu ikka veel 24.02.2022... Oleme sel aastal palju kogenud... Seda kõike on isegi raske meenutada... Silme ees on kohutavad kaadrid, mida ma ei saa enam kunagi kustutada... See on valus... sest ma mäletan kõike...

Esimeseks reaktsiooniks aasta tagasi oli hirm ja teadmatus. Kuidas edasi elada? Mida teha? Kuhu joosta? Mäletan väga hästi esimest päeva. Ärkasin häirekella peale... seejärel plahvatused... Lõputu uudistevoog... gruppides kirjutavad sõbrad, et vett ja toitu tuleb varuda... seisan köögis ja kogun tühjadesse anumatesse vett... pakin asju kohvrisse... helistan sugulastele... akna taga hõljub plahvatusejärgne suitsupilv... Daniil tangib auto.... toob poest süüa... võtab sularaha välja... Ümberringi on paanika... inimesed on tänavatel kohvritega... Kõigi silmis ebakindlus... Vend kirjutab sõnumi ja jätab meiega hüvasti... sest kes teab... Sillal hakkavad sõitma tangid ja kostuvad kuulipildujate valangud... Keha on kaetud külma higiga... Pea käib ringi... see pole võimalik, mõtlen...

Pommivarjendis istudes unistan, et see kõik võimalikult kiiresti lõppeks, unistan oma pehmest padjast ja et kõik orkid sureksid. Kohe. Sel päeval saabus arusaam, et maailm on muutunud. Maailm pöördus täiesti tagurpidi.

Seejärel saabus pikk okupatsioon, mis meid ei murdnud... kolimine... raske tee... ja nüüd püüan elada normaalset elu... aga see on raske... Tihti küsivad inimesed kohtudes, et kuidas mul läheb? Ja ma isegi ei tea, mida vastata... Ma elan ja proovin kõike unustada... aga iga kord vallutavad minevikukogemused mu nagu võimas tsunami, millest pole kellelgi pääsu...

Iga ukrainlane on selles sõjas midagi kaotanud... ja meie pole erand. Keegi on kaotanud oma kodu, kes on kaotanud lähedase sõbra, või töö, tervise või rahu... aga me pole kaotanud lootust, et see varsti lõpeb... Kord saabub võit! Saabub vabadus!

Eriti praegu olen väga tänulik, et mulle kirjutasid... Panid mind tegutsema. Erinevate eesmärkide lahendamine hoidis mind püsti. Sa hakkasid koos Tartu kunstnikega meile raha koguma... ja märtsis pidin mõtlema ja tegutsema, kuidas raha Hersonis laiali jagada. Seejärel tuli näituse ettevalmistus... Siis kalender... ja muidugi igapäevased kirjad... Nüüd saan aru, et see kõik toimis ka minu päästmisena. Ma ei lõpeta sind ja kogu Eesti rahvast kunagi tänamast! Mul on hea meel, et saan praegu elada Eestis ja armastada seda riiki!

Iga päev tänan mõtetes ka meie armeed! Mälestuse märgiks põleb täna iga ukrainlase majas küünal... Kangelased ei sure kunagi, nad on alati meie südametes.

Sel aastal oleme kõik muutunud tugevamaks. Ükskõik kui raske meil ka poleks, sissetungija ei suuda kunagi kustutada meie sisemist valgust ja soovi elada vabaduses!

Soovin meile kõigile rahu ja hingerahu! Võit on väga lähedal!
Kallistused kõigile ukrainlastele ja eestlastele! Aitäh!

Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
15.02.2023 kell 22:31

Vahepeal on juhtunud mitu olulist sündmust. Esimene neist oli Ukraina kunstnike näituse "Aed" avamine Rootsis. See avati 11. veebruaril Jönköpingi maakonna muuseumis. Näitus jääb avatuks kuni 25. märtsini. Osaleb seal 10 Hersoni kunstnikku ja üks Hersoni muusik. Nad on kõik mu sõbrad ja nad kõik elavad nüüd Rootsis, ainult mina olen Eestis ning Valeri Kiievis. Avamisel oli palju rahvast. Avapäeval esines Rootsi tantsija Stina, meie muusikust sõbra Antoni loomingu saatel. See oli liigutav. Meie meeskond on ette valmistanud ka näituse lisaprogrammi. Toimub mitu ettekannet, meistriklass ja performance kunstnik Konstantin Tereštšenkolt.

Tahtsin väga avamisele minna, aga sain aru, et Tartus ootab mind samuti ees väga oluline sündmus. Seetõttu otsustasime oma reisi edasi lükata, võib-olla märtsis sõidame Rootsi, sõpradele külla. Igatsen neid tihti ja see ühine näitus on hea põhjus kokkusaamiseks. Samuti tahaksin kohtuda muuseumi inimestega. Suhtlesime ainult skaibi ja meili teel. Vera ja Sofia on imelised tüdrukud, nad on väga avatud ja andsid meile täieliku vabaduse ning toetasid kõiki meie ideid ja ettepanekuid. Ma armastan oma sõpru ja olen õnnelik, et saime midagi taas koos teha!

Teine oluline sündmus toimus Tartus, mil tunnustati Tartu kultuurikandja laureaate. See toimus ERMis. Esimest korda nomineeriti mind kultuuripreemiale teises riigis ja veel aasta sündmuse kategoorias. Laureaadi tiitli pälvis küll Trad Attack, aga ma olin juba nominatsioonist täiesti šokis. Oluline on, et meie tegevust märgatakse ikka veel. Me ju ei teinud seda preemia pärast, vaid seetõttu, et tahtsime seda teha, et seda oli vaja teha. Suutsin jõuda inimeste südameteni ja edastada põhisõnumi. Kas see pole mitte kõige tähtsam? Tagantjärele mõeldes ei saa ma isegi aru, kust meil selleks kõigeks jõud tuli. Praegu mõistan, et see on ainulaadne nähtus, mis enam korduda ei saa. Üks meist elas sõjas ja teine oli toetaja, tõlkija ja kajastaja. Olen väga tänulik, et inimesed mind kuulsid ja et see tekitas ühiskonnas vastukaja.

Olen korraldajatele väga tänulik võimaluse eest saada osa Kultuurikandja galast. üritusest. Korraldajatelt oli Tartu kultuurielu kohta mitmeid küsimusi ja mõtlesin, et jagan neid ka teiega.
Küsimusele, et mida vajab Tartu kultuurielu, vastasin, et Tartus elades näen, et siin on kultuur kõikjal. Tartus on palju loomeinimesi, galeriisid, muuseume, teatreid, loomeettevõtteid. Looming tuksub lausa igal tänaval. Ja mis kõige tähtsam, kultuuri toetatakse ja kõikjale jagub publikut. Igaüks saab ennast vajalikus suunas realiseerida. Selleks on olemas kõik ressursid ja võimalused. Sa pead lihtsalt jätkama liikumist, et jõuda uute sihtideni. Loodan, et ka mina saan panustada Tartu kultuuriellu.

Teisele küsimusele, et mis teeb Tartu kultuurielu eriliseks, vastasin, et inimesed! Igaüks meist on ainulaadne! Eesti maa on üles kasvatanud rohkem kui ühe põlvkonna andekaid inimesi, kes loovad iga päev enda ümber harmoonilise ja kauni keskkonna. Säravate silmadega inimesed, kes usuvad oma töösse ja teevad seda hästi. See on inspireeriv!

Olulisem nominatsioonistki oli laureaatidele kollaažide loomine. Suur tänu korraldajatele, et sel korral minu loomingu kingiks valisite. See oli väga vastutusrikas töö, aga mul on hea meel, et leidsin endas vajaliku jõu. Kollaažisarjale andsin pealkirja "Maa" ning iga teose taha kleepisin ümbriku kirjaga.

Hea, Kultuurikandja!

Ta toetab meid, kui läheme õppima või tööle või kui naaseme tagasi koju. Kui jalutame, kui unistame, kui loome, kui elame oma tavalist elu, ta on alati meie jaoks olemas. Ka siis, kui pilved muudavad silmapiiri häguseks, ta on ikka meiega. Ükskõik, mida me ka ei teeks, ta toetab meid alati. Meie MAA.

Vahel hõljume igapäevaelu kiires tempos, suutmata tunda kindlat maad oma jalge all. Aga peatume hetkeks! Tunnetame teda! Maandame end veidi... Oleme tänulikud paigale, kus elame, maale, millel kõnnime, kodule, mis pakub turvatunnet ja sooje mälestusi, ning inimestele, kes meid ümbritsevad.

Minu jaoks on see teema muutunud lausa põletavaks... Nii mõnigi minu kaasmaalastest on kaotanud oma kodu, kaotanud maa, millel varem kõndisime, kus kasvasime selleks, kes me oleme... Olen Eestile tänulik, et saan siin olla, kus mind on külalislahkelt vastu võetud ning kus mul on tekkinud taas turvatunne.

Kollaažiseerias MAA kujutan ma Eesti maju ja Eesti inimesi rahulikel maastikel, kus valitseb inimese ja looduse vaheline harmoonia. Seda olen ma Eestimaal näinud ja tundnud. See maa on kasvatanud palju andekaid inimesi, kes muudavad maailma paremaks paigaks. Mul on hea meel, et olete nõus oma maad jagama.

Armastame teda ja oleme talle tänulikud, et ta on meiega, kandes teda hinges ning tundes tänu temale kindlat jalgealust. Igaühel on oma maa ja Maa on samas meil kõigil üks.

Loodan, et minu kollaažid kõnetavad uusi omanikke. Kui mu teoseid võitjatele üle anti, tardusin lausa, see tundus nii ebareaalne. Küllap ärkan kunagi ja mõistan, et see kõik ongi reaalsus. Pärast pimedust tuleb alati valgus. Küllap on Tartu linnast saanud minu valgus, mis ravib kõik mu haavad. Tänan selle eest praegust kodulinna ja kõiki tartlasi!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
7.02.2023 kell 10:53

3. veebruaril täitus neljas kuu, kui saabusin Eestisse, kus ma olen tundnud end turvaliselt ning kus mind on vastu võetud külalislahkusega, mida on isegi raske kirjeldada. Selle aja jooksul oleme saanud paljudega väga lähedaseks. Teie perest on saanud osa minu elust. Sa ilmselt ei kujuta ise ettegi, kui tänulik ma kõige eest olen.

Aeg lendab kiiresti. On palju asju, millest ma siiani aru ei saa. Kas sõda toimub päriselt? Kas see, mida kogesime, on tõeline? Viimane aasta on olnud nagu paksus udus sumpamine, see on kohutav unenägu, millest ma ikka veel ei suuda välja ärgata... Iga kord, kui taban end sellele mõtlemast, avan uudisteportaalid ning mõistan, et põrgu Ukraina maal jätkub...

Meie kunstnikust sõber Valera saatis foto. 3. veebruaril lendas nende Hersonis asuvasse paneelmajja rakett... mille tagajärjel sai pihta ka nende korter. Paar kuud tagasi veenis ta oma vanemaid linnast lahkuma... Kui nad poleks seda teinud, oleksid nad sel päeval tõenäoliselt surma saanud... Kurbus on nende südames ikka, nad on küll turvalises kohas, aga saavad kogu perega läbi ekraani vaadata fotosid pommitatud majast, kus nad elasid. Seinad veel püsivad, aga aknad on purunenud... Kohutav... Valera hakkas kohe otsima vabatahtlikke, kes saaksid tema korteri aknad puitlaudisega sulgeda. Hersonis on paljud aknad puiduga kaetud... Valeral jäid korterisse kõik maalid, ta muretseb nende säilimise pärast. Kunstniku jaoks on ju tema pildid, nagu oma lapsed.

Mu õde helistas ja ütles, et meie isa läks tagasi Hersonisse... See uudis üllatas mind väga. Isa ja ta naine elasid mitu kuud Kiievis, seejärel Odessas, kuid nad igatsesid nii väga tagasi oma koju, et otsustasid Hersonisse kolida... Nüüd on mõlemad vanemad taas tagasi linnas, mida iga päev pommitatakse... Praegu ma mõistan, kuidas sa meie pärast muretsesid, kui elasime isegi okupeeritud linnas. Olen sama mures ema pärast ja nüüd veel isa pärast ka. Ma väga tahan, et ema meie juurde tuleks... Aga kuidas ma teda ka ei veenaks, ta ei võta mind kuulda... Suhtleme küll tihti, aga see vahemaa meie vahel on väljakannatamatu. Ta elab edasi oma tavapärast elu, kuid lootusega, et kõik saab varsti läbi... Nüüd toidab ta naabrite koera ja kasse. Nad lahkusid ja palusid, et nende eest hoolitsetaks. Ema rääkis, et tänu sellele, et palju inimesi on lahkunud, on linnas kasvanud kodutute loomade arv. Tänavatel võib näha karjades koeri, kes on agressiivsed ja võivad rünnata... Linn muutub iga päevaga inimestest tühjemaks...

Alates 20. novembrist on Venemaa Hersonit tulistanud enam kui 1800 korral:
- hukkunud on 74 inimest, sealhulgas 1 laps;
- vigastada on saanud 207 inimest, sealhulgas 5 last;
- hävinud 1300 maja.
See teeb jätkuvalt kurvaks ning kasvatab viha.

Hiljuti põles maani maha suur ehitusmarket. Tulekahju oli väga suur... hirmus oli neid kaadreid vaadata. Okupandid rüüstasid ehituspoodi enne põgenemist ja nüüd sai tühjaks jäänud keskus raketitabamuse ja põles maha... See asus kohe "Fabrika" vastas. Need olid kaks suurimat supermarketit... Käisime seal tihti... Sealt sai osta kõike, mida maja remondiks vaja oli. Põleng toimus öösel ja inimesed õnneks viga ei saanud...

Nüüd on maailma tabanud uued hädad. Türgis toimus kohutav maavärin... Tunnen väga neile kaasa... See on nii kurb... Nii palju leina nõnda lühikese aja jooksul... Vägisi kipuvad mõtted liikuma suunal, et meie emake Maa on inimestest väsinud... me võiksime elada rahus ja harmoonias, aga miskipärast tapame ja hävitame üksteist, pole siis ime, kui Maa sellele reageerib.

Möödunud nädalal külastasin palju uusi näituseid. Tartus on nii palju galeriisid, loominguline elu on väga aktiivne. Käisin Typas, Pallases, ERMis ja Kogo galeriis. Ja igas paigas avati uus näitus, kus tekkis oma individuaalne atmosfäär. Ma armastan Tartut selle eest. See on linn, mis hingab loovust. Ja see on inspireeriv.

Täna tähistab oma sünnipäeva meie sõber, kunstnik Marianna. Tavaliselt oli meil sel päeval kostümeeritud teemapidu. Kõige meeldejäävam toimus kaks aastat tagasi, kui teemaks oli Bollywood ning olime kõik India rahvariietes. Mariana valmistas traditsioonilisi suupisteid, tantsisime ja lõbutsesime... Ma igatsen seda aega. Nüüd on need vaid meie soojad mälestused muretust elust.

Loodan siiski, et ühel päeval saame oma varastatud elud tagasi...

Usume Ukraina armeesse! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
31.01.2023 kell 7:22

Sel nädalal proovisin esimest korda mitte vaadata ega lugeda uudiseid, kuna pidevas uudisteväljas elamine hakkas mind tasapisi halvama ning ma arvan, et see on põhjus, miks mu emotsionaalne seisund on halvenenud. Veidi see aitas, aga aeg-ajalt ikkagi kiikasin, mis kodulinnas toimunud on, see on ikka väga tugev sõltuvus, eriti kui muretsed oma lähedaste pärast.

Hakkasime aasta alguses Danili ja Ljošaga jõusaalis käima ja kuni praeguse ajani oleme seda ka regulaarselt teinud. Mulle meeldib, eriti meeldib trennijärgne kerge väsimus. Ja mis kõige tähtsam, pärast füüsilist tegevust liiguvad mõtted alati positiivses suunas. Kunst, sport, jalutuskäigud, sõpradega kohtumised, eks need ongi parimaks imerohuks depressiivse seisundi vastu. Mind on jälle tabanud need emotsionaalsed kõikumised, heast seisundist halba ja vastupidi.

Eelmise nädala põhisündmusteks oli sinu uue raamatu "Tartu hääled" esitlus. Tore oli kohal olla ja näha kahe aasta töö tulemust. Mulle nii meeldis see esitlus. Kõik oli väga elav ja pingevaba. See oli sinu päev ja sa nautisid sellest iga hetke. Tore, et sa kinkisid maailmale veel ühe imelise raamatu! Olen kindel, et sul on teostumas mitmeid uusi raamatuideid.

Täpselt aasta tagasi, 27. jaanuaril, kohtusime esimest korda. Olime tARTu galeriis koos Ukraina delegatsiooniga ning see oli meie Eestis viibimise viimane päev. Mäletan oma tundeid ja emotsioone, kui nägin tARTu poodi. See oli koht, kus meid võttis vastu inspirereiv ruum ja uskumatult tore omanik, see olid sina. Rääkisid, millise põhimõtte alusel korraldate näituseid ja sündmuseid ning salvestate oma podcasti ning, et teie tormilist algust on pärjatud Tartu Kultuurikandja aunimetusega.

Meil oli hea meel sooja vastuvõtu üle ja üleüldse ilusa loomingulise Eesti üle. Ma mäletan seda päeva… Jätsime pikalt hüvasti ega tahtnud lahkuda. Kes oleks võinud siis arvata, et 28 päeva pärast algab sõda ning algab meie igapäevane kirjavahetus. Ja aasta pärast olen jälle siin... Kui selle peale mõtlen tundub, nagu seda aastat polekski olnud, et elan edasi 2022. aasta jaanuaris... Olen sulle, sinu perele ja sinu sõpradele ja kõigile teistele väga tänulik selle eest, mida olete minu, mu pere, mu sõprade ja Ukraina kunstnike heaks teinud. Selle aja jooksul on sinust saanud tõeline sõber! Ning nüüd Tartus elades olen leidnud uusi sõpru veel! Aitäh, et olete nendel rasketel aegadel minu kõrval olnud. Raske uskuda, et see kõik toimub päriselt...

Eelmisel nädalal toimus mitu intervjuud. Ühe andsin ise Õhtulehele, ning teise Danil Eesti Päevalehele. Arvasin, et olen läbielatud kogemused ja emotsioonid välja elanud ning võin sõjast vabalt rääkida, aga lähiminevikku meenutades, elasin need hetked uuesti läbi ja ei suutnud pisaraid tagasi hoida, need muudkui voolasid ja voolasid. See on nii raske, aga ma võitlen iga päev oma hirmudega. Mida rohkem ma sellest räägin, seda kergem peaks hiljem olema ja ma saan sellest aru. Kohati see ka töötab, kuid selleks, et mineviku varjudest lõplikult üle saada, peab süvenema teadvuse kõige tumedamatesse soppidesse. Oleme selle aja jooksul nii palju kogenud, hing nutab kuskil varjatult iga päev kõigi hukkunud ukrainlaste pärast... Meie oleme aga elus ning meil on vaja edasi elada, elada seda imelist elu, mis meile on antud.

Minu kodulinnas toimuvad iga päev kurvad sündmused... Tulistamised ja pommitamised toimuvad igapäevaselt... Elanikke jääb linnas aina vähemaks. Hersonis elab praegu umbes 60 tuhat elanikku ja need on enamasti vanema põlvkonna inimesed. Hiljuti pommitati linna peatänavat... nii kurb on vaadata... hävinud majad, katkised aknad, auklikud teed... Selle tänavaga on seotud nii palju mälestusi... jalutasime seal sageli sõpradega, mängisime õhtuses pargis kitarril ja laulsime keskööni, sageli toimusid just seal erinevad sündmused... Viimati olin Suvorovi tänaval koos emaga jäätist söömas... see oli suvel. Ühes Suvorovi tänava hoovis toimus meie esimene Myceleumi festival... Ja nüüd on vaid tühjus ning häving... Pommitamise tõttu on mu kunstnikest sõprade koduaknad eest lennanud. Nende maja asub raketirünnaku lähedal. Katkised aknad pole muidugi nii hirmutavad kui maja või isegi elu kaotamine... Me taastame kõik! Peaasi on säilitada vabadus! Vaba riik ilma rašistideta. Ikka veel väga usun, et kõik saab varsti läbi ning me saame rahus oma kodud ja inimsuhted taastada.

Skaibime sõpradega tihti. Jagame infot ja emotsioone. Kord kadus Kiievis elaval sõbral Valeril, vestluse ajal elekter ning ta võttis küünlad välja ning suhtles edasi, kuniks arvutil jagus akut. Tema naeratus ei katkenud korrakski. Elektrita elamine Kiievis ja teistes Ukraina linnades on muutunud normiks... Inimesed kohanevad ... Pärast sellist suhtlust tunned, nagu oleks korraks koju naasnud... Kohtusime sageli kellegi kodus, vaatasime uusi maale, rääkisime kõigest ja mitte millestki, tegime oma grandioosseid ja vahel ka väga lihtsaid plaane... Oeh, kuidas ma kõike seda igatsen...

Tahan jagada ka häid uudiseid. Aasta alguses kirjutasid mulle mu kunstnikest sõbrad, kes elavad Rootsis ja ütlesid, et teeme koos näituse. Üks kaasaegse kunsti muuseum andis meile ruumi näituseks, mis avatakse 11. veebruaril ning kestab 23. märtsini. Kogu selle aja käis aktiivne ettevalmistus. Kavas on korraldada töötubasid, etendusi, esitlusi ja toimub ka muusikaprogramm, kuna üks meie muusikust sõber elab samuti nüüd Rootsis. Saatsin neile suvel mitu oma kollaaži, mille tegin veel okupeeritud Hersonis. Need sobisid näituse kontseptsiooniga väga hästi. Näituse nimi on "Aed". See meenutab hiljuti Tartus avatud "Salaaia" näitust, kuid kahjuks puudutame meie oma näitusel hoopis teist aia aspekti.

Mis on aed? Aed on maailm, universum, mis sisaldab lugematul hulgal organisme, objekte, keemilisi, füüsikalisi ja kosmilisi seadusi ja seoseid. Aed ei ümbritse meid vaid füüsiliselt, vaid ka mentaalselt. Oleme samal ajal nii aia loojad kui ka selle osa. Alates 24. veebruarist 2022.a on okupandid püüdnud mitte ainult meie aeda ära võtta, vaid nad tahavad selle ka hävitada, kõik puud ja taimed välja juurida ning kõik juuredki välja tõmmata ning põletada. Okupandid tahavad seda, mida nende esivanemad on kogu oma riigi ajaloo jooksul üritanud teha. Enamik neist ei tunne iseennast, ei tunne oma esivanemaid, ega oma tõelist ajalugu. Neil pole kunagi olnud soovi leida oma juuri. Nad on püüdnud varastada meie ajalugu, meie kunsti, meie kultuuri juba sajandeid ning on võimelised selle nimel hävitama elusid.

Me oleme küll üle maailma laiali paisatud, kuid igaüks meist on seeme kunagisest ühisest aiast, mälestus meie kodust ja esivanematest. Istutame oma seemned, et meie järglased saaksid varjus puhata ja vilju korjata. Praegu on palju tööd teha, selle aia kasvatamiseks sellisena, nagu see varem oli, aga seemnetes salvestub elujõud sajanditeks, nii et mälestus tänasest ei kustu, vaid kannab vilja tulevikus.

Ja ma sain valmis seeria, mis lähevad auhinnaks Tartu Kultuurikandja laureaatidele. Olen veidi murelik, see oli nii vastutusrikas tellimus, aga samas olen lõpptulemusega siiski ka rahul. Loodan, et laureaadid mõistavad minu loomingut. Puudutasin teemat, mis peaks kõnetama meid kõiki. Räägin sellest lähemalt mõnes järgmises kirjas, tahan õhus hoida väikest intriigi.

Hoolitse enda eest! Ma pole ammu teid kallistanud. Saadangi kõigile soojad tervitused. Aitäh, et loete mu kirju!

Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
22.01.2023 kell 12:28

Alustan uudisega, mis tundub ikka veel uskumatuna. Meie kirjad on nomineeritud Tartu Kultuurikandja aasta sündmuse kategoorias. See on minu jaoks väga suur üllatus. Mina kirjutasin, sina tõlkisid ja vahendasid, me lihtsalt tegime seda, mida pidime tegema, ja see sai ühiskonnas nii suure vastukaja. Nii palju artikleid meedias, kirjade ettelugemine Vene saatkonna ees Tallinnas, Aasta Kultuuri Tegu ja nüüd veel Tartu Kultuurikandja nominatsioon. Olen väga üllatunud, kuid tänulik kõigile kirjade lugemise ja märkamise eest. See on minu jaoks väga oluline. Aitäh!

Mäletan, kuidas meie kirjavahetus algas. Ning nüüd on kirjavahetusest saanud omamoodi sõjapäevik, mida paljud on lugenud ja loevad veelgi. Sõja esimesest päevast alates olen kajastanud oma linnas ja maal toimuvaid sündmusi, kuid see polnud meie kirjavahetuse algne eesmärk... Sõja alguses olid sa esimeste seas, kes küsis. Kas ma saan kuidagi aidata? Kuidas su perel läheb? Ja ma mõtlen sageli, mis oleks minuga juhtunud, kui ma poleks leidnud endas jõudu sinu kirjale vastata. Ma ei tea, kuidas mu saatus oleks kujunenud siis, kus ma praegu oleksin... kui ma poleks sel päeval vastanud... ning meie kirjavahetus oleks katkenud...

Minu esimesed kirjad koosnesid sõna otseses mõttes vaid üksikutest lõikudest. Alguspäevil oli mul adrenaliin üleval, ning olen isegi üllatunud, et suutsin üldse midagi vastata. Siis aga suurenes kirjades info hulk. Ma kirjutasin kõigest, mida ma tunnen, mida näen, olin nii avameelne kui võimalik, sest iga mu päev võis jääda viimaseks. Jagasin oma emotsioone, sündmusi, isiklikke kogemusi ja nii jõudsid tänu sinule kirjad paljude eestlasteni, kes said Ukrainas toimuvast teada otse okupeeritud linna elanikult. Nad said teada, mida üks tavaline inimene tunneb, elades maal, kus sõda käib. Mõnikord olin oma väljaütlemistes väga avameelne, mõnikord karm, kuid need olid minu tunded, minu emotsioonid. Olin aus enda ja sinu vastu. Ja seda siirust ilmselt lugejaid kogesidki. Inimesed, kes polnud mind kunagi näinud, elasid mulle kaasa. Kogu selle aja vältel oli kirjutamine minu jaoks nagu päästerõngas. Ka praegu kirjutan ja tunnen, et see aitab mul toime tulla emotsioonide koormaga.

Vahel kasvas siiski ärevus liiga suureks ning ma ei saanud sellega hakkama. Ärkasin ärevustundega ning ei jäänud õhtuti magama. Seega võtsin tihti rahusteid. Tundus, et see aitas. Uue aasta algus on minu jaoks alati raske periood ja nüüd olen sõja tõttu teises riigis. See on topelt raske... Võtan taas rahusteid. Samas keskkonnavahetus aitab mind natuke... inimestega suhtlemine, näituste külastamine. Ilu ja harmoonia nägemine ja kogemine. Käisime hiljuti näituse "Salaaed" avamisel. Kõige spontaansem ja toredam oli kohtumine Eveliniga ning tema ateljee külastamine. Tartus on nii palju loomeinimesi. On palju kunstnikke ja ka huvilisi, kes käivad kunsti vaatamas. Siit on palju õppida! Minu unistus on, et see oleks sama ka minu linnas. Loodan, et suudame oma kodulinna taastada ja selle veelgi paremaks muuta.

Suhtlen emaga. See on minu jaoks alati raske. Ta ütleb, et viimastel päevadel on lahingud veelgi valjemaks läinud. Ta istub sõbrannaga tihti keldris, kuid saadab samal ajal keldris tehtud fotosid, kus nad joovad kohvi ja naeratavad. Meie rahvast ei saa lüüa. Isegi sellistel hetkedel nad naeratavad. Ütlesin talle, et minu kirjad kandideerisid nii tähtsale sündmusele ja ta vastas, et see on üle hulga aja üks parimaid uudiseid, ning, et ma olen eriline. Ma ei suutnud tol hetkel oma pisaraid tagasi hoida... Ma armastan oma ema. Ta toetab mind alati, on nii oluline selliseid sõnu kuulda... ma tõesti tahan teda väga kallistada.

Veel rääkis ta, et raketid tabasid meie maja kõrval asuvat poodi, kus me igapäevaselt ostlemas käisime. Ja poe kõrval sai veel üks maja kahjustatud... Katus lendas pealt ja piirdeaed hävis... Siis nägin fotosid... neid oli raske vaadata... Käisin seal iga päev, kasvasin sel tänaval üles... Oeh, kuidas ma vihkan okupante!

Mõned päevad tagasi lendas rakett ka linna trükikotta. Selles hoones asus Vabaduse galerii, kus toimus peamine Hersoni kunstielu. Näitusi ja üritusi oli seal palju... Olen sulle neist ka varem kirjutanud. Ma armastan seda kohta väga... Ma kirjutan praegu ja ei suuda mõista, mis edasi saama hakkab. Tartus käin galeriides, Hersonis aga pommitatakse samal ajal galeriisid... Kas me saame kunstnikena oma kodulinnas end tulevikus teostada... Okupandid tulistasid ka Punase Risti ruume. Pommitamise tõttu puhkes tõsine tulekahju. Kõik mu tuttavad kohad hävivad...

Sissetungijad ei kavatse Hersonist Krimmi viidud lapsi tagasi koju saata. Praeguseks on Krimmis Jevpatoria linnas 128 Hersonist väljaviidud last, kelle vallutajad eelmise aasta oktoobris ilma nende vanemateta "lastelaagrisse" viisid. Samas juhivad okupandid tähelepanu, et eelmisel nädalal naasis Hersoni oblastisse tagasi 18 õpilast. Seda teavet ei ole veel võimalik kontrollida. Ukraina presidendi kantselei andmetel viisid venelased Hersoni oblastist Krimmi umbes 2000 last. Paljude saatus on teadmata. Jääb üle vaid uskuda parimasse...

Täna tähistatakse Ukrainas ühtsuse päeva. 22. jaanuar on Ukraina ajaloos eriline kuupäev. See kajastab kahte silmapaistvat sündmust: Ukraina Rahvavabariigi esimest iseseisvusdeklaratsiooni 1918. aastal ja Ukraina maade ühendamise akti 1919. aastal. Täpselt 105 aastat tagasi kuulutas Ukraina Rahvavabariik esimest korda iseseisvuse välja. See ajalooline fakt õõnestab Putini propagandaväidet, et Ukraina riiki pole kunagi olemas olnud, et selle mõtlesid välja bolševikud. 24. augustil 1991 taastati Ukraina iseseisvus.

Homme, 23. jaanuaril, täpselt aasta tagasi, tulin esimest korda Eestisse ja armusin sellesse riiki. Mõtlesin tihti, kui tore oleks Tartus, Aparaaditehases kunstnikuna tegutseda. Aga oma soovidega tuleb olla ettevaatlik. Põhjus, miks siin olen, pole kindlasti see, mille tõttu oleksin tahtnud Tartusse tagasi tulla. Pärast aastajagu raskeid sündmusi olen siiski Tartus, elan teie kaunil maal, kõnnin teie linnatänavatel, mida olen hakanud ka vaikselt enda omaks pidama, uurin eestlase hinge ja mentaliteeti. Tänan teid kõiki selle võimaluse eest!

Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
15.01.2023 kell 9:51

Kirjutan ja olen taas mähitud emotsioonidesse, mis teevad haiget... Tunnen nagu miski pigistaks järjest tugevamalt, nii kõvasti, et kohati tekib lausa õhupuudus... Eile pärast uute näituse avamist tARTus, tulin koju ja nägin uudised... Venelased on taas näidanud oma tõelist palet... terrorismi palet.

Terroristide rakett tabas Dnepris paneelmaja, mis hävis täielikult... Rakett tulistati välja pommituslennukilt Tu-22M3. 950-kilose lõhkepeaga rakett, mida nimetatakse tapjaks, on mõeldud lennukikandjate hävitamiseks merel. Seda saab varustada tuumaosaga. Ja selline rakett tabas tihedalt asustatud linna. Sellel terroriaktil pole seletust ega õigustust. Samasugune rakett tabas juunis Krementšuki kaubanduskeskust, tappes vähemalt 21 inimest.
Dnepri tragöödia kohta on hommikuste andmete järgi teada, et 19 eraisikut hukkus, kellest üks on 15-aastane tüdruk ning veel on 73 haavatut. Teadmata kadunud on 40 rahumeelset elanikku. Hetkel on kõik päästeteenistused tragöödia sündmuskohal. Riiklik päästeteenistus jätkab rusude koristamist.

Õudus! Viimasel ajal on mul olnud raskusi oma mõtteid koondada ning tunnen tihti apaatsust... Ma ei leia endale kohta... ja nüüd see... Emotsioone on raske tagasi hoida... Valu murrab lausa füüsiliselt... Ma olen nagu katkine vaas, tükkidest kokku liimitud... näen normaalne välja, aga kui tähelepanelikult vaadata, olen täis pragusid... Kõik läheb otse südamesse. Vahel ma soovin, et mul poleks enam tundeid... See teeks elu nii palju lihtsamaks. Milleks see kõik? Miks see nii raske on?

Üritan edasi elada, aga ma ei tunne kindlat maad oma jalge all... Mind nagu polekski siin... Paljud inimesed näevad mind rõõmsameelse ja tugevana, aga tegelikult nutan palju. Danil rahustab mind, teeb enesetunde paremaks, aga siis juhtub jälle midagi... nagu nõiaring... Millal me saame normaalselt elada? Millal see kõik lõpeb? Ma olen sellest nii väsinud... Ma isegi ei kujuta ette, kui valus on praegu lähedased kaotanud inimestel Dnepris, kellel pole nüüd KODU...

Selle kõige taustal ma ei suuda mõelda, kuidas saame veel kunagi venelastele andeks anda... ühineme vastuseisuks veelgi ja vaid õiglane karistus terroristlikule riigile võib tuua leevenduse. Kättemaksule mõtlen tihti. Ja see ei tee mind õnnelikumaks...

Paar päeva tagasi helistas mulle öösel õde. Ta hääl värises ja ta püüdis midagi öelda. Seejärel võttis ta end kokku ja rääkis, et oli emaga telefonis suhelnud, kui ema korraga karjus, et nad pommitavad tugevalt, ning siis telefoniühendus katkes... Hakkasime helistama kõikidele sõpradele ja tuttavatele, kes ema lähedal elavad. Aga keegi ei vastanud... Tund hiljem saime emaga ühendust. Toimusid tugevad plahvatused ja nad jooksid keldrisse, mistõttu telefoniühendus katkes. See tund mõjus nagu igavikuna. Teadmatus on kõige hullem. Sellest kõigest hoolimata käib mu ema jätkuvalt tööl. Ma isegi ei suuda mõelda, kuidas ta seda teeb? Ühistransport ei tööta, ta käib jalgsi läbi linna, kui samal ajal toimuvad iga päev rünnakud, oeh. Iga päev muretseme tema ja meie ühiste sõprade pärast, kes on endiselt Hersonis...

Jagan ka üht väga olulist kunstiprojekti, kus osalevad minu kollaažid sõjapäevikust "Must raamat". 13-ndal reedel, toimus galeriis "Alasti tuba" (Kiiev) projekti “Kunsti vastupanu okupatsioonis” esitlus, mida toetas Kaasaegse Kunsti Muuseum koostöös UNESCOga. Partisaniliikumine Krimmi okupeeritud aladel, Zaporožje oblastis, Berdjanskis ja Hersonis. Kunstnikud - nii need, kes olid linnas okupatsiooni all, kui ka need, kes kolisid turvalisematesse kohtadesse - ühinesid, et luua oma vastupanu - kunsti vastupanu. Osa töödest on valminud kunstikriitiku ja kuraatori Julia Manukyani poolt 2022. aasta aprillis korraldatud „Residence in Occupation” raames. Siis liitusid sellega kunstnikud, kes töötasid erinevate meediumitega – maal, graafika, fotograafia, video, installatsioon, tekstid jne. Kunstnikud, kes ei tahtnud jääda kohutavate sündmuste passiivseks jälgijaks, vaid kajastasid seda maailmale.

Olen Juliale väga tänulik, et ta pakkus mulle võimalust selles projektis osaleda. Minu jaoks on väga oluline, et mu teosed elaksid ja räägiksid inimestele sõjast. Nüüd ka animatsiooni näol. Kohtusime Juliaga 2022. a jaanuaris Eestis. Kuulsin temalt juba siis palju head teie kauni riigi kohta.

Siin saab vaadata kõiki projektis osalevaid animatsioone. Ja siin saab näha minu kollaaži põhjal tehtud animatsiooni Nõukogude karu. Teos tekitab assotsiatsioone, mis on seotud modernistliku arhitektuuri kriisiga, mille hiilgeaeg langes kokku nõukogude diktatuuri hiilgeaegadega, ja allakäiguga ning selle mandumisega vene fašismiks. Seetõttu rebib vene karu armastusega vana süsteemi jäänuseid, sest keda ta armastab, seda ta pilkab. Nii et tavaliselt toob vene karu armastus surma.
 
Püüan leida jõudu, et edasi elada ja edasi võidelda. Usume Ukraina relvajõududesse! Me usume nendesse tugevatesse inimestesse. Nad motiveerivad mind mitte alla andma.

Au Ukrainale!



Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
7.01.2023 kell 9:02

See nädal on olnud rahulik ja lõõgastav. Voronjas saime kuidagi rahu südamesse ning terve nädal on möödunud samas rütmis. Voronja mõjus vaimule väga maagiliselt, aeg lausa peatus. Tundus, nagu oleksime sattunud emotsionaalsesse vaakumissse. Ei mingit askeldamist, mingit muret... lihtsalt oled ja ei mõtle millelegi häirivale... Voronja on väega koht, hingega koht. Aitäh, et saime sellest osa. Ma arvan, et paljud külalised on tundnud seda Voronjas varemgi, nüüd tundsin seda minagi. Ühel hetkel kogesin isegi kodusoojust ning meenusid mälestused oma kodust. Nüüd oleme jõudnud uue väe ja emotsioonidega uude aastasse. Loodame, et see aasta toob Ukrainale ainult valgust, rahu ja on võidukas.

3. jaanuaril sai täpselt 3 kuud Eestis viibimisest. Aeg lendab... Ma isegi ütleks, et kiirustab... Nii palju asju on juhtunud. Ja mul on väga hea meel, et teie riik on mulle ja meile kõigile nii armsaks saanud. Selle aja jooksul olen kohanud palju häid ja lahkeid inimesi, näinud palju imelisi kohti, külastanud erinevaid üritusi, kuid mis kõige tähtsam, oleme turvalises ja sõbralikus paigas ja elame rahulikult oma elusid. Ma ei väsi tänamast igakülgse toetuse eest! Kõiki, kes sõna või teoga on abiks olnud. Ma tõesti hindan seda väga.

6. ja 7. jaanuaril tähistavad Ukrainas paljud jõule ja ka meie tähistasime seda varem koos oma perega. Ema valmistas maitsvaid toite ja me saime kõik suure laua ümber kokku. Igatsen neid häid ja helgeid hetki... Nüüd mõistan, kui oluline on hinnata igat hetke, mida koos lähedastega veedad. Kohalolekut püüan nüüd rohkem tabada.

Ükskõik kui vanad me ka poleks, jõulude ja uusaastapühade ajal muutume ikka lasteks ja ootame jõuluimet... Ja eile üks minu väikestest soovidest teostus. Nägin Vanemuises „Pähklipureja“ balletti. Mitu aastat järjest tahtsin seda minna Odessasse vaatama, aga kuidagi ei õnnestunud ja nüüd Tartus, mu soov realiseerus. See oli maagiline! Teatris nägin Helerit, ta ütles, et orkestri dirigent Aleksandr Bražnik on samuti Ukrainast. On nii tore, et Eesti toetab ukrainlasi erinevates suundades ja valdkondades. Aitäh!

Aga ma oleksin balletist peaaegu ilma jäänud. Meil oli eile tore kohtumine Kaili ja Marisega "Karudes ja Poegades" ja kui ma lõpuks koju jõudsin, oli kell 17.45. Ma olin täiesti unustanud, et ballett algab kell 17, mitte 19. Arvasin juba, et ma ei jõuagi, aga vahetasin turbokiirusel riided ja jooksin teatrisse. Kohale jõudes oli kassas vaid üks pilet. Terve teater oli välja müüdud. Tundus, et see viimane pilet ootas just minu tulekut. Mul oli nii hea meel. Aga nagu ikka oli mul kahju, et ema seda ei näinud, ta oleks väga tahtnud, ma tean.

Hersonis on palju halbu uudiseid... Kuigi Putin deklareeris kogu maailmale, et pühade ajal tehakse relvarahu, ei vasta see tegelikult tõele. Nagu kõik muu, mida ta ütleb, on ka see lausvale. Hersoni linna ja piirkonda on pommitatud iga päev ja jõulupühad pole polnud erand... Berislavis juhtus jõululaupäeval traagiline õnnetus. Maja tabanud mürsu tagajärjel hukkus terve perekond. Lastega pere valmistus ühiselt jõule tähistama, kuid venelaste rakett tappis nad kõik, nende enda kodus. Samuti toimus Hersonis tuletõrje päästeüksuse pommitamine. Üks päästja hukkus ja neli said vigastada. Üks tuletõrjuja on raskes seisundis. Venelased ründasid ka tuletõrjedepoo kõrval asuvat elumaja. Vaatamata sellele, et päästjad ise tule alla sattusid, läksid need, kes viga ei saanud, koheselt tuld kustutama...

Kirjutasin eelmisel korral "lühtrist" ehk valgusmürsust, mida venelased on hakanud taas kasutama ning mis näevad välja nagu ilutulestik. Leidsin nende kohta natuke teavet. Valgusmürske kasutatakse peamiselt ehitiste ja objektide süütamiseks, aga ka inimeste surmamiseks. Süütemürsu mõju sarnaneb ilutulestikuga. Kui mürsk õhus plahvatab, lendab sellest välja palju väikseid heledaid osakesi, mis langevad aeglaselt maapinnale. Süüteelementide põlemistemperatuur on kuni 3000°С. Nende relvade kasutamine Ukraina vastu toimus ka 2014. aastal, Donbassi sõja ajal, kuigi seda tüüpi laskemoon on rahvusvahelise humanitaarõigusega keelatud.

Tahtsin jagada ka ühte head uudist. Hiljuti toimus minu jaoks tähtis sündmus. 25. detsembril esitleti Lvivis veebikataloogi "Two - Thousand - Yard Stare". See on sõjapeegeldus Ukraina kaasaegsete kunstnike poolt, kes elasid okupeeritud territooriumil, kus toimusid lahingud. Sellesse projekti valiti ka minu kollaažid sõjapäevikust "Must raamat". Kui elekter piirkonnas taastub, trükivad nad selle materjali ka raamatuks. Praegu saab seda vaadata veebis. Minu teosed algavad lk 24. Mul on väga hea meel olla osaline nii olulises projektis. Seal osalevad ka mitmed minu kunstnikest sõbrad Hersonist. Näiteks Konstantin Tereštšenko, Olga Krjutškovskaja ja Semjon Hramtsov. Ühel hetkel tahan väga Lvivi minna, et selle projekti eestvedajatega kohtuda. Lviv on tõeline kultuurilinn, nagu Tartugi, seal elab palju loomingulisi inimesi. Kui on aega sirvige seda raamatut, et saaksite veelgi rohkem meie kogemustesse süveneda ning näha, kuidas kunstnikud oma läbielamisi on peegeldanud. Seal on ka ingliskeelne tekst.

Minu jaoks on väga oluline rääkida kõigest, mis meie riigis toimub. Kui mul on võimalus öelda, siis ma teen seda, erinevates vormides, läbi sõnade või läbi kunsti. Sest ma tunnen, et seda on vaja teha! Me ei ole "väikesed inimesed", nagu venelased on harjunud meie kohta ütlema. ME OLEME UKRAINLASED! Oleme iseseisev ja julge rahvas ning isegi minusugune tavaline kunstnik saab meie ühisesse võitu panustada. Igaüks meist saab anda võidule panuse. Ühtsuses peitub jõud. Aitäh, et olete sel raskel ajal Ukrainaga koos olnud.

Au Ukrainale! Au Ukraina relvajõududele!

Kui ma seda kirja kirjutasin... sain teada, et meie kunstnikust sõbra Sergei Serko isa suri täna öösel. Me ei tea veel, kuidas see juhtus, suure tõenäosusega oli tegu südamerabandusega... Ümberringi on nii palju häda ja kurbust, nüüd on see jõudnud mu hea sõbra majja...



Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
30.12.2022 kell 23:53

See nädal on olnud väga emotsionaalne. Tunded on pendli moel liikunud ühest äärmusest teise. Negatiivsest positiivseks ja vastupidi... ning see kestab veel. Eks tegelikult on olnud terve aasta emotsionaalselt ebastabiilne. Ma ei suuda ikka veel uskuda, mis kõik on meiega juhtunud, ma ei suuda vahel teadvustada, et elan teises riigis ja mulle ei jõua kohale, et homme algab uus aasta. Ma ei tea, kui palju aega peab veel kuluma, enne kui suudan taas tajuda reaalsust, et kõik, mis minu ümber toimub on päris, mitte pärit halvast või vahel ka väga heast unenäost...

Viimati kirjutasin oma emast ja tema unistusest kuumas ja vahuses vannis käia. Tol õhtul saigi unistus teoks. Kui ta vannist juba väljas oli ja juukseid kuivatas, tabas linna raketirünnak. Mürskude killud lendasid üle linna ning ta istus ülejäänud õhtu koos oma naabritega keldris. Meie tänavale lendas valgusmürsk, see näeb välja nagu ilutulestik... mistõttu kutsuvad ukrainlased seda lühtriks. Mürsk kukkus meie naabrite katusele, õnneks on kahjud väiksed ning kõik naabrid terved, nad olid pommitamise ajal keldris.

Ema jääb aina kurvemaks, kuna meid pole... Ta ütleb ka nüüd, et emotsionaalselt on väga raske neis tingimustes elada, mida venelased korraldavad. Sel aastal ei toonud ta tuppa isegi jõulupuud, see tundus kohatu. Paljud ukrainlased ei pea jõule, kuna olukord ei tekita jõulutunnet... Meilgi oli raske jõulutunnet üles leida... Ma mõistan nüüd väga hästi Grinchi muinasjuttu, Putin on meie Jõulud röövinud.

24. detsembril nutsin palju, päeval ja hiljem ka öösel. Ma ei taha enam nutta... aga ma ei suuda seda ka tagasi hoida. Seda kõike on nii raske näha ja mõista, minu linn hävib meeter meetri järel... see kõik toimub minu tänavatel, kus ma olen mänginud, elanud, unistanud...
See päev oli kõiki hersonlaste jaoks raske... Kuulsime mitmeid südantlõhestavaid lugusid, mis on seotud inimestega, kes kesklinnas surid. Ljoša sõber oli sel hetkel kesklinnas ja teda tabasid jalgadesse raketikillud... Praegu on ta haiglas ja õnneks paraneb. Paljud inimesed aitasid teda ning talle tehti operatsioon. Sel päeval tulid paljud Hersoni elanikud haiglasse verd andma, et aidata neid, kes olid pommitamise tagajärjel palju verd kaotanud... Doonoripunktis olid pikad järjekorrad...

Kuid on inimesi, kellel ei vedanud. Mu ema sõber tundis meest, kes autos hukkus. Kogu tema pere lahkus linnast, kuid tema jäi ja pidas pikka aega vastu, ei tahtnud lahkuda. Selsamal päeval veenis ta perekond teda linnast lahkuma ja ta oli nõus, kuid ütles, et tahab oma lastele jõuludeks kingitusi osta. Ta läks kinke ostma kesklinna supermarketisse just hetkel, kui seda tabas Putini korraldatud raketirünnak... vihkan orke! Minu peas keerlevad erinevad stsenaariumid Putini lõpu kohta, ma väga soovin, et kasvõi üks neist realiseeruks, aga põrgus juba kõik ülejäänud ka! Me ei taha muud, kui et see koletu sõda lõppeks, et orkid lahkuksid meie maalt ja jätaksid rahumeelsed elanikud rahule...

Peale jõululaupäeva on raketirünnakud toimunud iga päev... iga päev... Viimati tulistasid venelased haigla sünnitusosakonda. Raketid tabasid haiglat vahetult peale kahe lapse sündi. Enne rünnakut õnnestus arstidel teha ühele emale keisrilõige. Kõik jõudsid varjuda ja imekombel keegi viga ei saanud... Nii arstid kui patsiendid kui vastsündinud beebid jõudsid pommide eest joosta keldrisse.

Peas vasardab ainult üks küsimus... Kaua see nii jätkub? Miks see juba ära ei lõpe? Ma vihkasin varem, aga nüüd veelgi rohkem, ma vihkan... ja ma vihkan... ja ikka veel vihkan... kõiki, kes on seotud nende sündmustega, mis meie riigis on kogu selle aja toimunud... Minu ja paljude ukrainlaste unistuseks on Putini ja kõikide orkide surm!!! Oleme kogenud nii palju leina... aga meie usk ja jõud on vankumatud. See kõik saab varsti läbi! Loodan, et uus aasta toob meile ainult rahu ja rahu!

Anna andeks, et ma sulle vana aasta õhtul ja pühade eel sellise kirja saadan... aga ma ei suuda seda enam enda sees hoida... Sõda jätkub, see pole kuhugi kadunud ning ma soovin südamest, et kõik ukrainlased saaksid pöörduda tagasi oma kodudesse, et nad näeksid oma lähedasi, et iga sõjaväelane, kes on kaitsenud meie vabadust, jõuaks samuti elusana ja vigastusteta oma lähedaste juurde... Kas seda on palju tahetud?

Tänaseks on mu ärevus taandunud. Oleme veetnud toreda päeva heade inimestega suurepärases Voronja galeriis. Jääme siia paariks päevaks, et vaikuses ja rahus uus aasta vastu võtta. See koht on uskumatult soe ja hubane. Armusin sellesse juba ammu... kunagi suvel, kui sa hakkasid galeriist kirjutama. Olen väga tänulik, et oleme nüüd siin... kõik koos. Esimest korda üle pika aja tunnen ma kodusoojust.

Ümberringi on suur uusaasta-sagin, ostlesime täna meiegi ja jõudsime juba Voronjas ehtida elava jõulupuu. See on potis ja kevadel istutame kuuse Voronja aeda. Täna keedan ma suurima armastusega kõigile borši. Me pole seda nii kaua söönud, aga täna ajame selle asja korda! Nii tore on pika laua taga taas kohtuda. Kohale jõudsid ka Kaili, Taavi, Eesi ja väike Aksel. Ta on armas, nagu väike jõulukingitus. Lapsed on suurim ime... Nad on säravad lootusekiired meie helgemale tulevikule. Majas küdes ahi, natuke ahjusuitsulõhna, mis segunes mandariinide ja boršikeetmise lõhnadega... see tegi seest soojaks. Hea muusika, vestlused köögis, siis saabusid külalised, Kaili tuli šokolaadikoogiga... oeh, ma oleksin tahtnud, et aeg oleks sel hetkel peatunud, kahju vaid et emat kohal polnud...

Soovin kõigile head uut aastat! See aasta on olnud paljude jaoks raske. Meie kõigi jaoks on see olnud inimlikkuse proovikiviks... See aasta murdis mõned, vastupidi, muutis teised tugevamaks! Aitäh, et olete olnud meie kõrval kõige raskematel hetkedel ja meid kõiki toetanud. Aitäh Eestile ja siinsetele inimestele sooja vastuvõtu ja igakülgse abi eest meie riigile ja meie inimestele. Tahan uskuda, et järgmine aasta toob meile kõigile RAHU! See on meie ainus soov!

Tänan kõiki, kes on minu kirju lugenud ja erineval moel meid või teisi ukrainlasi aidanud! Nii tihti kuulen uute inimestega kohtudes, et nad on lugenud mu kirju ja elanud meile kaasa... Aitäh kõigile, kes meie pärast muretsesid ja kes ka praegu mu emale kaasa elavad. Paljud on küsinud, kuidas ta end tunneb ja kuidas tal läheb? Tänan, et olete olemas ja jätkake minu kirjade lugemist. See tähendab, et see on teile sama oluline kui mulle!

Jõudu, kannatust ja võitu meile kõigile!
Kõigile ka väga tugevad kallistused!

Head uut aastat!

Au Ukrainale, au Ukraina relvajõududele!



Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
24.12.2022 kell 14:51

Täna on minu jaoks kaks olulist ja samas nii vastandlikku tähtpäeva. Ukrainas on sõda käinud täpselt 10 kuud... ja paljud inimesed üle maailma tähistavat täna jõululaupäeva. Ma ei suuda uskuda, et see aasta hakkab läbi saama... Nädal veel ja läinud ta ongi. Jätame hüvasti kõigi aegade halvima aastaga. See on olnud raske aasta paljudele... Tahan väga uskuda, et 2023. aasta toob rahu ja vaikuse kõigi kodudesse ja südametesse.

Praegu aga soovin kõigile eestlastele ja ukrainlastele kauneid jõule! See on aasta kõige maagilisem aeg. Aeg, mil pered kogunevad. Kodusoojus, pikad vestlused, laste naer, võimalus omakseid näha, neid kallistada ja loomulikult kingitused kuuse all ja maitsvad toidud laual. Oh, unustamatu õhustik... Ma näen, kui olulised on pere ja kodu eestlastele. Perekond on kõige tähtsam ka meile, ukrainlastele, see on nii ilmselt kõigi rahvustega. Veetke see aeg armastuses ja rahus. Loodan, et ka meie saame varsti seda õhkkonda tunda ja oma peredega taasühineda, nagu see oli varemgi.

Hersoni elanike jaoks algas hommik kohutavalt... Hersoni kesklinnas toimus massiline tulistamine. Surma sai kaheksa süütut linnakodanikku ja on palju haavatuid. Mis elajas see on, kes saadab pommi 24. detsembri hommikul Hersoni kesklinna, tabades kohti, kus kohalike elanike kontsentratsioon on kõige suurem? Kus inimesed teevad sisseoste, et õhtul pere- või sõpraderingis pühasid tähistada? Mitu inimest viidi raskete vigastustega haiglasse. Kannatada said tsiviilrajatised, sealhulgas elamud ja sõidukid. Ja linna pommitamine jätkub... Tahaks küsida, milleks see kõik? Täpselt 10 kuud on nad hävitanud meid ja ei lase meil normaalselt elada ning isegi kõige pühamal pühal jätkavad nad oma mõrtsukatööga... Neis pole säilinud kübetki inimlikkust. Aga ma tean vaid üht... Vaatamata sellele terrorile jätkavad ukrainlased võitlust. Ja mädanevat Venemaad ei päästa miski... Juba praegu on hukkunud vene sõdurite arv ületanud 100 tuhandet, mida on juba ohtrate meemidega vürtsitatud.

Paar päeva tagasi jälgis kogu maailm, kuidas Zelenskõi saabus Washingtoni, Valgesse Majja ja pidas USA kongressile kõne. Sel hetkel, kui ma tema sõnu kuulasin, voolasid mul jälle pisarad, kui hästi ta oskab rääkida... südamest südamesse... Ta suutis edastada põhisõnumi... See oli ajalooline visiit. Taas olime kõik veendunud tema vaimujõus... Aitäh selle jõu ja inspiratsiooni eest! Usume ainult parimasse! Liigutav hetk oli see, kui Zelenskõi andis Bahmutilt pärit lipu USA kongressile üle. Ameerika-visiidi eelõhtul külastas ta Bahmuti linna... näidates seega, kui oluline on säilitada Ukraina relvajõudude ja iga sõjaväelase vaimsus, kes võitlevad praegu meie ja kogu maailma vabaduse eest.

Suhtlen pea iga päev oma emaga ja kuigi teda ümbritseb igast küljest negatiivsus, on ta suutnud säilitada rõõmsameelsuse. Nad lülitasid tema rajoonis taas elektri sisse ja vesi on ka tagasi. Ema ütles, et unistab vahusest vannist, et kogu negatiivsus maha pesta. Ja ta teeb seda täna. Kõige armsam on see, et ta vaatab nüüd jõulufilme kass Samiga, kes poeb talle alati kaissu. Ta igatseb meid väga ja meie igatseme teda. Ütleb, et ootab mind külla, nagu varemgi. Jõulude ajal me valmistusime koos pühadeperioodiks. Meile meeldis teha koos jõulukaunistusi, küünlajalgu ja kuusepärgi. Ja ema küpsetas meile maitsvaid kukleid ja kooke. Ta ütles, et ostis ka nüüd jahu, mooniseemneid, pärmi, aga kahjuks pole kellelegi maitsvaid maiustusi küpsetada... Võib-olla tuleb talle keegi siiski külla... üks tema sõbranna on veel jäänud linna. Ma nii igatsen kodu praegu... Ma tahaks nii väga kasvõi korraks koju minna ja oma ema ja kasse kallistada. Veeta aega ema kodus ja tunda uusaastapühade eel ema tehtud kookide lõhna ja maitset.

Eile käis taas Sandra Tartus ja mul õnnestus talle näidata Malle Leisist inspireeritud kuuske tARTu poes.. Talle meeldis jõulupuu. See on kaunistatud minu maalitud jõuluehetega ja erinevate lilledega. Tõesti kõige ebatavalisem ja samas kõige ilusam jõulupuu. Rahvast oli galeriis palju, kõik käisid kingitusi ostmas. Ja me istusime seal koos ning ajasime juttu, Heino väike koer jooksis ringi, lapsed tulid sisse ja naersid. Kõik oli nii nagu enne jõule olema peab. Ma armastan seda püha ja seda maagilist aega.

Olen väga tänulik, et nüüd ümbritsevad meid lahked inimesed, kes aitavad meie vaimu hoida. Eile sain palju ootamatuid kingitusi. Sinult ja Kaililt, Jaanuselt ja Mariselt, Siljalt, ma armastan teid väga! Aitäh, et olete lähedased! Ma tunnen teie soojust ja teie suuri südameid. Teiega koos veedetud aeg on hindamatu, tunnen lohutust ja ärevus taandub. Oleme saanud tõelisteks sõpradeks! Kallistan teid kõiki tugevalt!

Kingituseks saime muuhulgas jõulukeeksi, mille Kaili küpsetas, ja Marise tehtud piparkooke. Sel on otsene seos kodusoojusega. Suur tänu! Täna kohtume poistega ja tähistame koos jõulupüha, sööme keeksi ja joome kuuma šokolaadi kõrvale.

Tänan veelkord kõiki õnnitluste eest! Aitäh Eestile turvalisuse ja mugavuse eest! Häid pühi! Häid jõule! Olge kõige õnnelikumad!!! Kallistused kõigile!

Au Ukrainale! Au Ukraina relvajõududele!



Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
19.12.2022 kell 12:14

Suhtlesin neil päevil emaga, ta ütles, et nende tänaval tuli gaas tagasi. Remonttöödele kulus terve nädal, aga nüüd saab ta tagasi oma koju kolida. Elektrit pole kogu piirkonnas, aga gaas vähemalt on, küünlavalgel saab toimetada ja tuba on vähemalt soe ning süüa saab ka teha. Ta avastas nädal tagasi, et meie maja katus lekib. Ilmselt on mõne lööklainega löönud praod sisse. Kuid see pole kõige hullem, maja on vähemalt alles ja lekke saab ära parandada.

Haiglas jääb personali iga päevaga vähemaks. Ema osakonnas oli varem 25 inimest, nüüd on jäänud vaid 8. Peaaegu kõik on linnast lahkunud. Kuid need kes on Hersonis, jätkavad tööd ja abistavad haigeid. Haigla kokk teeb ikka veel iga päev õues, lõkke peal, süüa. Ema koos kolleegidega tassivad suure paja 4. korrusele. Lift ei tööta. Raske on, aga ema ei kurda. Tema jaoks on väga oluline olla kasulik ja aidata teisi. Minu jaoks on ta aga tõeline kangelane. Ma mõtlen sageli, kui tugev on mu ema. Kogu tema elu on olnud väga raske ja isegi praegu ei hirmuta sõda teda, ta jätkab võitlust. Ma igatsen teda väga. Kui me lahkusime, ütles ta, et ootab meid jõuludeks koju. Nüüd on juba talv käes, pühad tulemas... ja juba me teame, et jõuludeks me koju ei jõua. See on esimene aasta, mil me pole pühade ajal koos... tuhanded pered on mööda ilma laiali paisatud... aga seegi pole halvim, kuniks on võimalus veel kokku saada, paljudel seda võimalust enam pole...

Eile, kui me suhtlesime, oli ema kuidagi tujutu. Mõnikord ei tahagi ta väga rääkida, kirjutab mulle lihtsalt. Atmosfäär on raske ja inimesed on masenduses. Iga päev keegi sureb või kaotab oma kodu... ühistransport ei tööta. Hinnad on kohati ikka veel väga kõrged, mõistan, kui vahel on ta meeleolu kurb. Aga ikka leitakse ka kõige halvemas midagi positiivset ja kõik usuvad, et varsti läheb paremaks...

Linna pommitatakse iga päev. Ainuüksi viimase ööpäeva jooksul hukkus kolm ja kuus elanikku sai vigastada. Okupandid tulistasid Hersoni piirkonda ja linna elamupiirkondi 69 korda... ainuüksi viimase ööpäeva jooksul, kujutad sa seda ette? Era- ja kortermajad põlevad, üks haigla sai kahjustusi. Hiljuti tabas rakett Hersoni administratsioonihoonet, täitsa linna keskel. Kõik miitingud, rahumarsid suurüritused on toimunud selle hoone läheduses. Valus on vaadata, kuidas see kõik hävib, kuidas inimeste majad põlevad...

Tunnen end pidevalt süüdi, et mul on turvaline olla ja saan käia kultuuriüritustel, näitustel... poes, linnas ning et mul on kodu, mida keegi ei kavatse pommitada. Samal ajal on meie kodumaal põrgu lahti... Kuidas küll süütundest vabaneda? Millal on võimalik endale lubada normaalset elu? Tean, et keegi ei oska neile küsimustele vastata.

Ma vihkan kõike, mida sõda meiega on teinud. Seetõttu jätkub minu sisemine võitlus iga päev. Ma sisendan endale, et pean elama kasvõi kõigi nende pärast, keda enam pole. Peame elama oma sõjaväe nimel, kes võitleb meie vabaduse eest. Püüan elada selle nimel, et ühel hetkel saaksin anda panuse oma riigi ülesehitamisse... Mul on võimalik läbi oma kunsti rääkida lugu neile, kes on valmis kuulama. Mul on hääl ja ma pean seda kasutama. Püüan igale päevale tähenduse leida. Püüan ümbritseda end heade inimestega ja õppida uutest olukordadest.

Hiljuti käisin Tartu Kontserdimajas sümfooniakontserti kuulamas. Tahtsin seda juba ammu teha, tänu kontserdimajale õnnestus see väike unistus teoks teha. Elus muusikat kuulata on alati väga kütkestav. Aitäh teile! Tabasin end mõttelt, et ka mu järjekordne unistus võib täituda. Tahtsin juba mitu aastat külastada jõulude ajal Odessa ooperiteatrit, et näha "Pähklipureja" balletti. Ja nüüd selgus, et Vanemuine mängib seda ja kui läheb õnneks, siis saan seda just meie jõulude ajal jaanuari alguses näha.

Reedel käisime Kunstimajas, aastanäituse avamisel. Näitus oli väga kirju, sest väga palju kunstnikke osales, aga väljapanek oli väga hea ning ma leidsin mitu uut Tartu kunstnikku, kelle looming mulle väga meeldib. Näitusel kohtusin ka Tartu linnapeaga, see oli juhuslik kohtumine, aga mul on väga hea meel, et see teoks sai. See oli kuidagi nii loomulik ja lihtne, väga tartulik, ma mõistan nüüd. Ei mingit tseremoonitsemist, lihtsad, igapäevased hetked, tavalised kohtumised... millele lisanduvad head ja toetavad sõnad. Ma tänan Eestit iga päev kõige eest, mida ta on teinud minu, minu pere, minu riigi ja kõigi ukrainlaste heaks!

Mul on Danili ja Ljoša üle väga hea meel. Nad osalesid Ukraina kooris ja laulsid neljanda advendi eel Raekoja platsil ukraina jõululaule. Selle ettevõtmise korraldas Ukraina maja. Nad ühendasid paljud ukrainlased ühiseks kooriks. Tegelikult osalesid kooris ka mõned eestlased, kes olid ära õppinud ukrainakeelsed laulud. See oli väga ilus. Meenus, kuidas lapsepõlves käisin vennaga jõuluõhtul laule laulmas. Mida vanemaks saime, seda harvem seda tegime. Nüüd aga oleme hakanud veelgi rohkem hindama vanu traditsioone. Ma arvan, et nüüd tulevad paljudes peredes vanad kombed taas au sisse. See on meie ärkamisaeg.

Advendiaeg on meile midagi uut ja seepärast oli väga tore pühapäeval teie kodus pidulikku lõunat nautida, koos Marise ja Jaanusega. See oli tõeline Eesti jõululõuna, praekapsa, verivorsti, pohlamoosi ja kõrvitsasalatiga. Ning see jumalik Kaili tehtud jõulukeeks. Kõik oli väga maitsev ja hinge kosutav. Tundsime kodusoojust ja kogesime eestlaste jõulutraditsioone. Ja nii tore oli sõpradega kokku saada ja mõnusalt aega veeta. Olen väga tänulik nende hindamatute hetkede eest! Suur aitäh, et olete olemas ja alati nii lähedal. Ma isegi ei tea, mida ma praegu teeksin ja kus ma oleksin, kui poleks sind ja kõiki neid inimesi, kes mind praegu ümbritsevad!

Täna, 19. detsembril tähistatakse Ukrainas Püha Nikolai päeva. Seda seostatakse lapsepõlvega. Hommikul võivad ukraina lapsed sussidest või padja alt leida maiustusi. Mäletan hästi neid hommikuid, kui vennaga akna peal sussidest komme leidsime. Väga tahaks soovida et kõigil oleks muretu lapsepõlv ilma sõja ja kannatusteta ning et ükskõik, kus ukraina lapsed praegu ka ei viibiks, oleks neil koht kuhu sussid jätta, et Püha Nikolai saaks sinna maiustusi jätta.

Kindlasti laskub varsti valgus Ukraina peale! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri

Tartu, Eesti
12.12.2022 kell 23:50

Sel nädalal on toimunud mitmeid, vastandlikke sündmuseid. Olen püüdnud oma vaimse tervisega tegeleda, olen üritanud taastuda ja ärevusest üle saada, aga teisalt on olnud sündmusi, mis on pannud mind taas muretsema... alustan positiivsetest emotsioonidest.

6. oktoobril käisin Ljudmillal külas. Tutvusime minu kohtumisõhtul tARTus ja seejärel kohtusime ka ühe näituse avamisel ning ta kutsus mind külla, et näidata oma maalikogu. Rääkisime palju ning ta tutvustas oma festivali "Lehesaju muusika". Kohe oli näha, kui väga Ljudmilla oma festivali, kunstnikke ja muusikuid, kellega koostööd teeb, armastab. Jõudsin tema juurde lõuna ajal ja lahkusin hilisööl. Ma arvan, et me oleksime võinud kogu öö köögis istuda ja rääkida. Mulle meeldib selline suhtlus, kus sa satud voosse ning ei pane aja kulgu enam isegi mitte tähele. Mul on hea meel, et sain teda paremini tundma õppida ja tema mind. Me mõlemad tunneme oma riikide suhtes sarnaseid emotsioone... Armeenia on kannatanud palju aastaid ning nende rahvas kannatab samuti hävingu ja vägivalla all. Ukrainlased mõistavad seda valu... Ilmselt kõik mõistavad, kes on teiste rahvaste rõhumist kogenud. Armeenia sündmustest räägitakse vähe, millest on kahju... seepärast on oluline, et inimesed ise seda infot vahendaksid. Aitäh, Ljudmilla!

Eelmisel nädalal sain ootamatult pakkumise minna koos Olga ja Ülikooli raamatukogu töötajatega Tallinna reisile. Arvasin, et see on hea võimalus pisut puhata ja oma mõtteid värskendada. Tallinnas oli kokku pandud tore programm. Kuulasime Raekojas giidi põnevaid lugusid. Sain Eesti kohta veelgi rohkem teada. Käisime naiste käekottide näitust vaatamas ning külastasime ka rahvariiete näitust. Ja õhtul käisime teatris "Tavalist imet" vaatamas. Nautisime kesklinna jõulumeeleolu, ööbisime pealinnas ning hommikul tulime rongiga tagasi Tartusse. Olen väga tänulik Olgale ja teistele reisikaaslastele, kes meile selle reisi kinkisid. Seltskond oli väga positiivne ja rõõmsameelne. Mul oli hea meel uute inimestega kohtuda. See pakkumine tuli väga õigel hetkel, kui vajasin varjupaika kurbade mõtete eest. Aitäh armsad tüdrukud! Kohtumiseni raamatukogus!

Hommikuselt rongilt tulin kohe tARTu galeriisse, et läbi viia Petrõkivka maalistiili kursus. See oli juba teine väike grupp sel kuul. Kõige hämmastavam minu jaoks on see, et isegi neil, kel pole varasemat kunstiharidust, saavad peale harjutamist Petrõkivka mustritega hakkama. Joonistasime ja rääkisime samal ajal. Rahvast käis palju, sest samal ajal toimus jõululaat ning paljud tulid jõulukingitusi ostma. Püüdsin kõigiga suhelda. Tunnen juba paljusid. Tore oli taas kohtuda või uusi kontakte luua.

Kaili küpsetas esimesel korrusel vahvleid ja kardemonine lõhn levis üle galerii, kõlas jõulumuusika ning kõik külalised said näha meie ühiselt ehitud kuuske, kus rippusid minu maalitud jõuluehted. See on kõige ebatavalisem jõulupuu, mida ma olen ehtinud ja mulle meeldib see kõige enim. Inspiratsiooni jõulupuu ehtimiseks ammutasime Malle Leisi näitusest, mis samas ruumis kõigile näha on. Malle lilled on pisut ukrainapäraste tõlgendustega kolinud kuusele.

Rahvast käis tõesti palju ja keegi ostis minu jõulukuusepallide komplekti. Nad ütlesid, et kingivad selle oma emale. See on nii armas neist. Aitäh! Ja Sandra tellis minu käest lausa teist korda jõuluehteid, suur tänu Sandrale ka! Ta kingib need samuti oma sõpradele. Olen kõigile väga tänulik. Tegin jõuluehteid suure armastuse ja kirega, et tükike Ukrainat Eestisse jääks. Nüüd rõõmustavad ehted eestimaalasi jõulude ajal. Minu jaoks on see parim tasu, teadmine, et osa minu loomingust elab kellegi kodus ja pakub talle rõõmu.

Ja just siis, kui ma olin ümbritsetud jõulumeeleolust ning mu meeled olid rahunenud, juhtus kohutav asi... Lugesin uudist, et samas piirkonnas, kus mu ema elab ja töötab, toimus raketirünnak. Helistasin kohe emale, et uurida, mis juhtus. Ta rääkis, et öösel kell 4 lendas rakett tema naabermajja ning maja süttis... Ema kutsus tuletõrjujad, et tulekahju peatada... Naabrid on kõik šokis... Majas sai pihta ka gaasitoru, mistõttu lülitati terves piirkonnas gaas välja. Nüüd on inimesed jälle ilma gaasi, elektri ja veeta... See kõik juhtus sõna otseses mõttes 10 meetri kaugusel mu ema majast... Seda kuuldes ei teadnud ma isegi kuidas reageerida... Ema üritas mind maha rahustada ja ütles, et kõik on korras... Aga ei ole ju korras... see pole normaalne... see oleks võinud olla vabalt ka tema maja... Samal päeval tapeti mu lapsepõlvesõbra isa, kohe kõrvaltänaval... Ta läks lihtsalt tänavale ja ta tapeti... Seda on isegi kohutav ette kujutada... Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda, et see kõik juhtub... et kuskil on ikka veel selline reaalsus...

Veensin pikalt ema Hersonist lahkuma, kuid ta keeldub mind kuulamast... Isegi see juhtum ei hirmuta teda... Kuid ta nõustus meie majja ümber kolima. Meie majas on veel küte ja gaas, pliidil saab süüa teha. Loodetavasti on seal turvalisem...

Hiljem rääkis ema, et sama päeva hommikul tulistasid rašistid ka haiglat, kus ta töötab. Hävis mitu hoonet - surnukuur, lasteosakond... Ema ütles, et laste seas on ohvreid... Kogu linnas tulistamine jätkub... Millal see lõpeb?

Me tahame elada rahus ja olla lihtsalt õnnelikud, aga kuidas seda teha, kui meie kodus juhtub iga päev õudusi... Väga kummaline on niimoodi elada. Ma olen justkui korraga nii Eestis kui Ukrainas. Ma tänan iga päev Eestit ja oma Eesti sõpru, et nad on olemas, et nad meid mõistavad... Mul on hea meel, et püüan leida rahu teie riigis, aga mu hing sureb vaikselt koos uudistega, mida kuulen oma kodulinna kohta.

Aitäh kõigile heade sõnade ja toetuse eest. Au Ukraina armeele! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
5.12.2022 kell 10:27

Vabandust, et pole pikalt kirjutanud. Ma ei tea enam, kuidas kirjeldada tundeid enda sees... selle nimi on vist tühjus. Ma ei saa rahulikult vaadata uudiseid ja kõike, mis minu linnas ja riigis toimub. Jah, ma olen turvalises paigas, aga ma ei suuda seda turvalisust nautida. Tundub, nagu ma oleksin jäänud oma meeltest ilma, nagu oleks keegi kirurgilise täpsusega välja lõiganud kõik kõige eredamad ja paremad emotsioonid ning peitnud need kuskile karpi, mida ma ei leia enam üles... Vaatan enda ümber, näen uskumatut Eesti loodust, muinasjutulist ja ideaalset talveilma, jõulutulesid... Ma olen siin ja praegu, näen seda kõike, proovin edasi elada, aga seest olen tühi... Ma olen nagu lennuk autopiloodil. Tundub, et ma lendan, aga protsessi eest vastutab keegi teine... Ma ei oleks nagu tüüri juures. Nutan jälle palju... Pidasin kaua vastu, aga täna minu kaitsetamm purunes.

30. novembril oli Danili sünnipäev. Saime kõik kokku. Ostsime koogi, ajasime juttu, aga pühademeeleolu polnud. Süngete uudiste taustal Hersonist, oli õhus palju ärevust... Iga päev jätkuvad linnas pommitamised. Kui ma näen fotodel ja videodel varemetes maju, mida ma tean või olen isegi kunagi külastanud, tunnen, kuidas minu lapsepõlve oleks järjekordne pomm tabanud. Mälestused oleks justkui purustatud... Kohtades, kus ma üles kasvasin, mängisin ja jooksin koos sõpradega... seal on nüüd söestunud servadega must auk... tühjus...

Praegu saan jõudu vaid emaga suheldes. Eile kirjutas ta, et tema majja jõudis ka lõpuks elekter. Ta oli uskumatult õnnelik. Hersoni elanikud on olnud pea kuu aega ilma elektrita. Praegu on elekter taastatud ligi 70-80 protsendil linnast. Ema saatis mulle pilte meie kassidest. Tahan neid väga näha ja kallistada, igatsen väga oma kodu... Kui midagi kaotad, hakkad seda veelgi rohkem hindama. Kogen seda nüüd ise.

Isa helistas. Nad on juba nädala olnud Kiievis. Elavad hetkel tema õe juures. Mul on nii hea meel, et nad on ohutus kohas. Ta ei pea kartma, et nende majja lendab rakett... Vähemalt on see tõenäosus hetkel Kiievis väiksem. Ta saab osta südametablette. Ta leidis juba tööd. Peaasi, et ta lahkus Hersonist. Oeh, võtaks mu ema mind kuulda...

Kõik on sõjast väsinud. See on kestnud üle üheksa kuu, aga tundub nagu oleks kestnud see juba terve igaviku. Seda teemat on raske tõstatada, kuid ma ei saa vaikida... Kirjutasin kunagi, et peale sissetungijate lahkumist meie linnadest, leiame ikka ja jälle sarnast käekirja Buchas juhtunule. Gostomel, Tšernigov, Harkov ja paljud teised linnad on näinud, mida Vene maailm tegelikult tähendab. See on nende tavapärane käitumismuster okupeeritud territooriumil. Ainus, mida nad hästi oskavad saavad, on kaitsetute inimeste piinamine ja tapmine... Sama oleme näinud ka peale Hersoni vabastamist. Hersoni piirkonna territooriumitelt on leitud üheksa kohta, kus inimesi piinati ja tapeti. Kokku on leitud juba 432 tapetud tsiviilisiku surnukehad... Ja see pole lõplik arv... iga päev avastatakse uusi juhtumeid. Üks lugu sadadest... ema ja poeg mõrvati halastamatult nende koduõuel, kuhu asusid elama rašistid. Kõigepealt tapeti poeg, tulistades teda kuulipildujaga suhu. Seejärel võeti tema vanemalt emalt kargud, et ta liikuda ei saaks ning löödi püssipäraga pähe. Naine suri hiljem, lebades surnud poja peal.

Lugusid on palju, samuti nagu valu, purunenud elusid, sandistatud elusid, katkisi hingi... Ei aita enam isegi nutt. Mu ema sõbranna seisis hiljuti supermarketis järjekorras. Rahvast oli palju, kõik tahtsid normaalsete hindadega Ukraina kaupa osta. Samal hetkel lendas keskusesse pomm... Mitu inimest rebiti tükkideks... Pärast seda otsustas mu ema sõbranna linnast lahkuda.

Mu sõber Pavel saabus eile Lääne-Ukrainast Hersoni. Ta jäi sinna vaid üheks päevaks. Ta tuli, et veenda vanaema linnast lahkuma. Ma ei tea veel, kas tal see õnnestus, aga loodan, et ta lahkub linnast koos vanaemaga. Palusin tal ka meie emaga rääkida. Ma arvan ka, et me peame ta sealt ära viima, aga ta ei kuula meid. Kui vestlus sellele teemale jõuab, ignoreerib ta meid. Tal on oma autopiloot, ta jätkab oma tavapärast elu nagu enne sõda. Mõnikord tundub mulle, et ta pole kogu olukorrast täielikult teadlik. Kuid see on tema kaitsemehhanism, see on meil kõigil. Tema eirab sõda. Kohati ma mõistan seda isegi. Näiteks ma ei usu lõpuni, et elan nüüd Eestis, Tartus. Olen siin olnud nüüdseks kaks kuud. Suudad sa seda uskuda? Mina mitte. Näib, nagu jätkaksin ikka veel kirjade kirjutamist Hersonist ja Eestis olemist kujutan oma peas ette, et sõjakoledustest end välja mõelda. See on minu väike ideaalne maailm, kus ma peidan end hirmutava koletise eest. Võib-olla on see kõik uni ja ärkan varsti ning avastan, et elan ikka veel sõja keskel Hersonis või et kogu see koletu sõda oli ise vaid üks pikaleveninud, halb unenägu?

Panen kirjaga kaasa ka kollaaži mustast raamatust. Selle nimi on "5 kopikat". Vene võimu, ametnikke, sõdureid müüakse kopikate eest. Kuid nende kätel lasub tuhandete inimeste veri...

Hiljuti tabasin end jälle mõttelt, et äkki see toimub kõik paralleelreaalsuses. 1.detsembril, kui käisime väiksel reisil, põikasime ka läbi Voronja galeriist. Olin galeriist ju nii palju kuulnud, nii palju fotosid näinud. Iga meie suhtlus, eriti suvel, oli selle kohaga seotud. Unistasin, et kunagi, kui õnnestub taas Eestit külastada, käin kindlasti ära ka Voronja galeriis. Ja nüüd ma olingi seal ja ma ei uskunud, et see päriselt toimub. Sulle võib tunduda imelik, et ma selliseid emotsioone kogen, aga minu jaoks on see terve universum. Terve sündmuste universum mu peas, mida ma ei oska sõnadega kirjeldada. Olen väga tänulik, et avasite Kailiga mulle ukse oma maailma. Teie maailm on kaunis, see on harmooniline ja ilus. Seda kõike vaadates summutan ma vähemalt pisut oma valu ja tulen paremini toime ilmselt igavese ärevusega, mis mind valdab.

Ma ei tea, kaua läheb aega, enne kui ma tunnen maailma taas sellisena, nagu see varem oli. Oleme kõik ilmselt nii palju muutunud... kas enam ongi võimalik elada samamoodi nagu varem? Vist mitte. Loodan, et aeg tõesti ravib kõik haavad, nagu räägitakse. Kas meie maailmas on nii palju aega, et me kõik saaksime terveks?

Esimene samm vaimse tervenemise teel oleks teadmine, et kõik terroristid saavad oma tegude eest õiglase karistuse. Ma palvetan lausa selle nimel. Oleme tugevad, peame vastu!

Aitäh kõigile toetavate sõnade eest. Aitäh, et olete läheduses!

Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
27.11.2022 kell 14:48

Sain emaga ühendust... tal läheb hästi. Saime õnneks pikalt rääkida. Eile suutis ta leida kodulähedase leviala. Ta ikka veenab meid, et kõik on korras, aga me oleme tegelikult väga mures... Tema hea sõber ja lähimad naabrid lahkuvad ning meiegi soovitame tal minna koos nendega, kuid mu ema keeldub meid kuulamast... Ka paljud mu kunstnikest sõbrad ei suuda oma vanemaid lahkuma veenda. Tol ööl, kui rakett plahvatas ema naabertänaval, niitis plahvatuslaine veel kolm maja maha ja üks neist kohe ema maja kõrval. Me kõik kartsime halvimat... aga isegi see ei hirmuta teda...

Nende haigla jätkab samuti tegevust. Lubatakse, et isegi elekter taastub peagi. Eile juba katsetati prooviühendust, Tavritšeski mikrorajoonis taastus isegi mõneks tunniks valgus, ma väga loodan, et mu emal ka tuleb varsti nii elekter kui soojus tagasi. Võimalik, et esimesed linnaosad saavad elektri tagasi juba täna. Elektriga toimivad veetorustik, kanalisatsioonipumpla, reoveepuhastid ja soojusvarustuse allikad. Seda on väga linna jäänud elanikele vaja.

Aga kirja kirjutamise ajal kuulsin juba uudist, et orkid tulistasid taas täna hommikul linna toitvaid elektriliine. Nad annavad parima, et elekter ei taastuks, et linna jäänud inimesi tabaks humanitaarkatastroof, et võimalikult palju inimesi lahkuks. Kuidas peale seda saab neid mitte vihata?! 

Mõned lähipäevade uudised:
- mobiilioperaatorid on taastanud töö veel kahes tugijaamas - Suvorovski rajoonis ja Tyaginkas. Hetkel on Hersoni piirkonnas taastatud 62 tugi- ja 3 mobiilsidejaama.
- Hersoni piirkonna elektrivarustuse taastamiseks töötab 25 meeskonda, kokku 147 töötajat. Möödunud ööpäeva jooksul töötasid brigaadid Võsokopole, Velikaja Aleksandrovka, Novovorontsovka ja Topolino liinidel.
- Tasapisi taastatakse gaasivarustus.
- Ligi 15 hektarit hersonilähedast ala on demineeritud – ära viidi 55 lõhkeobjekti, neutraliseeriti 141 plahvatusohtlikku eset.
- Saksamaalt saabus Hersoni piirkondlikku haigla intensiivravi osakonda mitmesuguseid seadmeid, et haigla saaks tööd alustada. Lutšanski linnahaigla jaoks toodi generaator, et seal saaks hakata kiirabi andma.
- Ukraina post on alustanud tööd 3 filiaalis - Zelenovkas, Tšernobajevkas ja Belozerkas.

Vaikselt taastub linnas tavarutiin. Ema käis poes ja oli hindade üle üllatunud. Nüüd müüakse taas Ukraina tooteid ja hinnad on langenud. Poes on taas normaalsed tooted ja adekvaatsed hinnad.

Sel nädalal andsin Tartu Kunstikoolis Petrõkivka kursust. Olin väga mures, et ma ei pruugi hakkama saada, aga kõik laabus ja see oli lõpuks lausa unustamatu kogemus. Mul on väga hea meel, et sain tunda end uues rollis ja õpetada noortele midagi uut. Minu grupis oli nii eestlasi kui ukrainlasi ja nad olid uskumatult toetavad ja toredad. Imetlesin nende õppimishimu. Meil oli koos väga lõbus, kuulasime muusikat, rääkisime erinevaid lugusid, vaatasime üksteise loomingut. Kõige olulisem hetk oli viimasel päeval toimuv ülevaatus, kus ma kuulsin palju sooje sõnu, ning sain teada, et mõned tahavad Petrõkivka maalistiiliga edasi tegeleda.

Anastasia ütles, et tema ja ta ema tahavad kodus Petrõkivka tehnikas kummuti üle maalida. Elizaveta ütles, et tänu sellele, et ta seda tehnikat õppis, sai ta paremaks oma pintslilöögi. Liisa-Lota ütles, et see oli tema parim valikaine. Tema tegi täiuslikud geomeetrilised lilled, ma polnudki sellist Petrõkivka tõlgendust varem näinud. Grupis oli üks eesti poiss Kevin, kes algul maalis suuri elemente, kuid nädala lõpuks olid tema kompositsioonid väga elegantsed ja peened. Ta oli väga töökas ja lausa pidurdamatu, maalis ühe päevaga palju kompositsioone. Olen nende kõigi üle väga uhke!!!! Mitmed eestlased segasid ukraina elemente oma rahvuslikke sümbolitega, mis mulle väga meeldis! Igaüks oskas omamoodi maalistiili tõlgendada.

Kursuse raames läks paratamatult jutt ka Ukrainas toimuvale sõjale. Isegi üks eestlanna koges sõda. Ta sõitis veebruaris, sõja eelõhtul Kiievisse oma ukrainlasest poiss-sõbra juurde... ja ta kuulis kõiki plahvatusi ja koges samu emotsioone ja igapäevaseid hetki nagu meiegi... Ta elas seal mitu kuud ning tuli tagasi Eestisse alles suvel...

Ja mul oli hea meel Ukraina tüdrukutega kohtuda. Tatjana on noor tüdruk Odessa piirkonnast, häbelik, kuid töökas, ta tegi väga õrnad ja kevadised kompositsioonid. Samuti sain sõbraks Allaga, ta on pärit Mõkolajievi linnast, see on Hersoni naaberlinn. Alla on 39-aastane ja tema poeg õpib samuti kunstikoolis. Meil oli palju ühiseid teemasid, millest rääkida. Kahjuks ei saanud ta kahes tunnis käia, tema töögraafik ei lubanud seda. Kuid ta oli nii inspireeritud, et jätkab kodus maalimist. See on ilmselt parim, mida üks juhendaja või õpetaja kuulda tahab. Saan sellest tundest nüüd aru...

Nädal lendas kiiresti ja lahkumine oli emotsionaalne. Valmis palju eskiise ja lõpupoole ka teoseid, mida võib juba julgesti raamida ning näitusele panna. Petrõkivka maali elementidest maaliti isegi üks tulilind. Ja viimaseks ülesandena valmis kõigil jõuluehe. Mõned jõudis maalida isegi mitu ehet.

Olen Tartu Kunstikoolile väga tänulik selle võimaluse eest. Kõik möödus ühe hingetõmbega. Õpilased inspireerisid mind ja loodetavasti mina ka neid. Oli produktiivne nädal! See oli võimalus, mitte olla ainult õpetaja, vaid sain ka võimaluse suhelda õpilastega ja kuulda nende lugusid... Ma oleksin nagu ise justkui tagasi koolipinki sattunud. Kõik omaaegsed kunstikooli mälestused tulid meelde. Eriline tänu Denissile, Juliale ja Roosile, kes aitasid mul kohaneda ja nõustasid mind paljudes küsimustes. Nägin isiklikult, kui hästi suhtutakse Ukraina õpilastesse. Neil on võimalus õppida Tartu parimatelt õpetajatelt.

Samal õhtul toimus tARTu galeriis ansambli "Tri Ukropa" esinemine, mille panid kokku mu abikaasa, vend ja meie ühine sõber. Nad laulsid akustiliste kitarride saatel ukraina laule. See oli väga hingestatud õhtu. Paljud Tartus elavad ukrainlased tulid neid vaatama ja kuulama. Poisid olid väga rõõmsad ja tänulikud võimaluse eest neile esineda. Mind puudutasid Ljoša sõnad kontserdi alguses. Ta ütles, et soovib avaldada eestlastele sügavat tänu kogu Ukraina rahva sooja vastuvõtu ja toetuse eest. Ta ütles, et loodab, et järgmine kord tuleme teile lihtsalt külla, küpsetame koos pannkooke ja lihtsalt lobiseme ja laulame koos... ning taustal ei toimu mingit sõda...

Pärast esinemist võttis üks Ukraina tüdruk meiega ühendust ja kutsus poisid tema enda kirjutatud laule kitarriga saatma. Nüüd harjutavad nad temaga mõningaid tema lugusid ja esinevad 3. detsembril Ukraina majas. Arvan, et see on hea võimalus ukraina kogukonnaga koos midagi teha.

Samuti tahavad poisid selgeks õppida mõne eestikeelse laulu. Tore, et sa saatsid mõne valiku, nad on juba hakanud mõnda neist õppima. Arvan, et järgmine kord kuulete ka eestikeelset lugu, mida Daniil ja Ljoša juba õpivad.

Täna läheme Tartu raekoja platsile, jõulukuuse avamisele. See on meie jaoks midagi uut. Saame teie traditsioonide kohta rohkem teada ja see on nii tore. Pikk jõuluootus on midagi, millega meie pole kokku puutunud. Samuti ei tähistata meil advendiaega. Aga ma mõistan väga hästi, miks see teile nii oluline on. Siin on palju pimedat aega ja te tegelete palju hingevalguse otsimisega. Me tahame kogeda samu emotsioone. Kuigi vahel on see raske, sest ma mõtlen tihti meie emale, kodule ja Hersonile. Loodan, et jõulurahu saabub ka meie linna ja maale õige pea. Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
24.11.2022 kell 23:22

Neil päevil olen mitu korda alustanud kirja kirjutamisega, aga pole suutnud jätkata... See on väga raske... Kõik need päevad on rašistid pommitanud mu linna. Paljud majad põlevad, kohati on hävinud terved tänavad, ohvreid on palju, hukkunuid samuti... Kool, kus ma õppisin, sai raketitabamuse ning seda enam pole... Antonovski silla lähedal pole paljudel enam kodu... Majad põlevad praegugi erinevates linnaosades, aga neid ei jõuta enam kustutada... See on talumatult valus... Eemalt seda kõike jälgides, lisandub veel suur annus teadmatust...

Alles paar päeva tagasi olid kõik rõõmsad, et linn vabastati... aga nüüd ei jäta rašistid Hersonit rahule ja jätkavad hävitustööga... isegi eemalt. Nad maksavad kätte... aga tsiviilelanikkond kannatab... Terroristid!!!

Mõni päev tagasi helistas isa... Tema maja lähedale lendas mürsk ning ta veetis koos naisega öö oma sõprade juures. Mu õde helistas täna Poolast ning ütles, et isa on juba leidnud võimaluse lahkuda ja suundub Kiievisse. Me ei teagi täpselt, kus ta praegu on. Ootame uudiseid. Kõige murettekitavam on see, et kui õega rääkisin, ütles ta... et tänavale, kus elab meie ema, lendas samuti täna rakett... Oleme väga mures, kuna me ei saa emaga ühendust... Ma ei saa magada... ei saa rahu. Helistame kõikidele ema sõpradele, aga keegi ei vasta... Ühendust pole... Ootan hommikuni ja loodan, et ema helistaks mulle. Haigla kõrgematel korrustel on vahel levi...

Ema helistas mulle täna, enne raketitabamuse uudist ja ütles, et oli minu majas, andis kassidele süüa ja arvas, et võib seal ööbida, sest meil töötab küte hästi ning maja on soe. Ema maja on külm. Aga ka meie kodus pole turvaline... Raketikillud lendasid meie naabermaja katusele ja hävitasid selle... Tegelikult pole enam kuskil Hersonis turvaline. Rašistid tulistavad lakkamatult erinevates linnaosades... ebainimlased... sõnu lihtsalt pole... Samuti ütles ema, et ilmselt suletakse varsti nende haigla. Sest elektrit pole, vett pole... generaatorid ei pea nii pikalt vastu. Loodan, et need on siiski vaid kuulujutud ning haigla jätkab siiski tööd...

Olen vaadanud Hersonist palju videoid ja fotosid, isegi sõja alguses polnud nii tugevaid rünnakuid... Kuidas seda peatada?? Miks me ei suuda seda peatada??? Inimesed tahavad alustada uut elu. Ilma okupantideta... vabaduses... hirmu tundmata...

Süda peksab väga kõvasti... Püüan rahuneda, aga ei saa... ootan hommikut ja kõnet emalt... See on praegu kõige tähtsam... tahan lihtsalt tema häält kuulda...


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
20.11.2022 kell 9:57

Alustuseks tahan kohe öelda, et mul on väga hea meel, et jõudsin 15. novembril Kristiina Ehini raamatu esitlusele. Minu jaoks oli uus kogemus sukelduda Eesti keelega seotud kultuuriruumi. Kristiina ja Silver on uskumatult andekas paar! Nad on originaalsed ja nende loovus ja koostöö on lummav nagu nende isiksusedki. Ma ei saa veel eesti keelest aru, aga kui Kristiina luges oma luulet, siis ma tundsin mõne sõna ära ja sain siiski luule mõttest aru. Eesti keel on väga õrn ja ilus. Kogu õhtu atmosfäär oli midagi sellist, mis tekitas oma maailma, kuhu ma tahtsin kuuluda ja kuulusingi. Pärast raamatu esitlust tutvusin paljude heade inimestega. Ühel hetkel läksime kõik koos Elektriteatrisse ja seal esitlesid Kristiina ja Silver oma esimest muusikavideot, kus nad koos laulsid. Lugu rääkis inglist ja deemonist ning tegevus toimus Ingli- ja Kuradisillal. Huvitav oli see, et eelmisel päeval jalutasime koos venna ja Ljoshaga mööda sedasama silda, kuid siis me ei teadnud, et tegu oli Kuradisillaga.


Kui ametlik õhtu sai läbi, kutsus Kristina meid enda juurde külla. Mulle meeldis see kulgemine, see voog, kui inimesed liiguvad ühest kohast teise ja keegi täpselt ei teagi, kuidas õhtu lõpeb. See meenutas mulle, kuidas me Hersonis sõpradega pärast näituse avamist kunstnikule külla läksime ja seal edasi suhtlesime. Sel päeval toodi tARTu galeriisse minu kalendri esimene eksemplar, proovitrükk ja ma kinkisin kalendri Kristiinale. Samuti kinkisin talle jõuluehte, millele olin maalinud Petrõkivka stiilis mahedad roosad lilled, need seostusid Kristiinaga ja tema kodus mõistsin, et mul oli õigus. Ta oli nende kingituste üle väga õnnelik ja tahtis isegi Petrõkivka maalimistehnikat õppida. Varsti avaneb kursus, kuhu ma saan ta kutsuda. Kõige meeldivam oli see, et tema töölaua lähedal olid kaks minu kollaaži "Mälestuste" sarjast. Ta ostis need siis, kui tARTu poes toimus kohtumistõhtu. Olin väga õnnelik, et mu teosed leiavad uusi kodusid. Parim kompliment Kristiina poolt oli see, et need maalid inspireerivad teda ja ta näeb neis naiselikku jõudu, et luua uut luulet. Vau! Pärast selliseid sõnu mõistad eriti, kui suur roll loomingul on. Sel hetkel mõistsin, et mu loomingulised tegemised on olulised!

Tantsisime ja laulsime poole ööni. Olen väga tänulik kodusooja vastuvõtu eest. Eesti laulud ja tantsud jäävad mulle kauaks meelde. Nüüd kogesin ise, et eestlased on laulurahvas. Aitäh, et avate Eesti minu jaoks hoopis teisest küljest.

Hersonist on palju uudiseid. Aga kõige olulisem on see, et ema helistas mulle 18. novembril. Tal õnnestus oma telefon haigla generaatoris laadida ja mingil hetkel leidis ta kõrgematel korrustel ka ühenduse. Ta oli väga õnnelik, et linn on vaba. Kuid neil on raske elada ilma vee, elektri, side ja internetita. Ema maja gaasiküte ei tööta hästi ja maja on jahe, kuid ta ei kurda. Küsisin temalt, kust nad teada said, et sada linna on vabastatud? Hersoni vabastamise eelõhtul oli linnas väga vali, sageli kostus plahvatusi ja vaimselt valmistusid inimesed võimalikeks tänavalahinguteks. Nad valmistusid halvimaks. Kuid pärastlõunal kuulsid hoopis, kuidas inimesed hakkasid tänaval autodega signaali laskma ja kõik hakkasid tänavatele kogunema. Siis alles levisid sõnumid: "Herson vabastati!!!" Kõik olid väga õnnelikud ja ei suutnud seda õnne uskuda, paljud läksid sel päeval kesklinna peaväljakule võitu tähistama!

Haiglas, kus mu ema töötab, toimub kõik generaatorite abil. Isegi rasked operatsioonid toimuvad, näiteks amputeeriti meie sõjaväelasel just sel päeval jalg, kui ema helistas. Ettevõtlikud inimesed toovad mujalt generaatoreid ja avavad juba kohvikuid ja poode, kus inimesed saavad oma telefone laadida ja end soojendamas käia. Meie rahval on uskumatu jõud, mida ma tunnen siiani.

Mu ema rääkis loo meie punasest kassist. Pärast meie lahkumist, istus ta kogu selle aja kodus ja väljas ei käinud. Ema üritas mitu korda teda õue lasta, kuid ta ei tahtnud minna. Kui Herson 11.11. vabastati, läks ta esimest korda selle aja jooksul välja. Tundub, et ta teadis, et linn on taas vaba... Ma igatsen väga oma karvaseid sõpru. Ma igatsen neid väga, väga. Näen sageli Aparaaditehases Gutenbergi ja mõtlen siis meie kassidele...

Ema ootab meid koju, aga ta teab, et hetkel pole see võimalik. Linn on humanitaarkatastroofi äärel. Hersonis pakutakse elanikele evakueerimist Mõkolajevisse või Odessasse ja sealt pääsevad inimesed Lääne-Ukrainasse või kuhu iganes maailmas. Eile tulistasid rašistid mitu raketti, millega tabasid Hersonis elumaju... põlesid mitmekorruselised majad... Isegi pärast linnast lahkumist ei saa nad meid rahule jätta... Vaatamata Hersoni põrgule on inimesed siiski väga õnnelikud, et Herson on tagasi Ukraina kontrolli all. Pole teada, kui palju inimesi jääb ilma elektrita ja kõigi inimlike hüvedeta, kuid ühine Võit teeb meie südamed soojaks.

Herson sünnib uuesti. Nova Potšta, UkrPošta, PrivatBank on tagasi, peagi saavad inimesed supermarketitesse minna. Eile saabus "võidurong" Hersonisse. Esimest korda 9 kuu jooksul avati raudteeliinid. Selle rongi vagunid olid maalitud kunstnike poolt, nende hulgas ka meie sõber Maxim Kilderov.

Tartus sadas maha esimene lumi ja minu jaoks on väga harjumatu seda novembris näha. Äärmiselt harva näeme nii palju lund enne aastavahetust. Aga vahel tuleb esimene lumi Hersonis maha alles veebruaris. Mulle väga meeldib see lumise muinasjutu tunne ja see, et varsti on jõulud tulemas. Nii mäletan oma esimest külastust Eestisse, jaanuaris, kui Tartu oli veel jõululampidega ehitud. Peaasi on end soojas hoida ja palju kuuma teed juua.

Homme on minu jaoks tähtis sündmus. Üheks nädalaks saab minust Tartu Kunstikooli õpetaja. Ma pole seda kunagi varem teinud, nii et see on natuke ärev ja põnev ka. Tean juba, et minu grupis on 11 inimest, kelle hulgas kolm ukrainlast. Loodan, et leiame ühise keele nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Ma ju ei oska eesti keelt ja inglise keel on väga nõrk. Saan osaliselt aru, aga räägin väga halvasti. Ma arvan, et me räägime kunsti keeles. Veedan terve nädala hommikust pärastlõunani loomingulises õhkkonnas. Ma mäletan oma kooliaastaid... Oi, see oli tore aeg. Ütlesin paljudele oma kunstnikest sõpradele, et hakkan Eestis Petrõkivka maalistiili õpetama ja kõik ütlesid, et see on väga lahe. Paljud mu kunstnikest sõbrad õppisid seda tehnikat kunstikoolis, seetõttu on see väga sümboolne, panna tükike Ukraina kunsti Eestis levima. Loodan, et see saab olema minu jaoks huvitav kogemus. Igal juhul on see minu elus midagi uut.

Kallistused kõigile! Ärge unustage soojalt riietuda!

Ma igatsen oma kodu... ja ma loodan, et varsti on turvaline elada kogu Ukrainas! Au Ukrainale!



Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
15.11.2022 kell 11:05

Viimasel paaril päeval olen olnud eufoorias. Siiani ei suuda uskuda, et Herson on vaba. Nii kaua elasime vangistuses... pidime varjama, mida mõtleme ja teeme ning pidime kartma, et meid võidakse vaid sini-kollase värvipaari kasutamise eest vahistada... Me kogesime Hersoni oblastis kõik, kes vähem, kes rohkem sõjakoledusi, kuid me ei kaotanud usku ega lootust. Kõik need 9 kuud ma kirjutasin katkise plaadina, et me usume oma sõjaväkke, usume oma presidenti. Ja nüüd on see käes. Minu linn on vaba. Tore on näha inimesi iga päev peaväljakul seda sümboolset võitu tähistamas. Nägin fotol isegi mitut oma sõpra... Püüdsin leida sealt ka oma ema, sest ma pole teda alates 9. novembrist kätte saanud, aga ma ei silmanud teda. Teadmatus on kõige valusam... Ma usun, et temaga on kõik hästi, aga muretsen ikka... Loodan, et ta on õnnelik ja tähistab samuti orkide lahkumist. Tahaks olla tema kõrval, kallistada teda... Viimati, kui rääkisime, ütles ta, et inimesed valmistuvad, et 12. novembril juhtub midagi. Ja tal oli õigus.

Täna helistas mulle õde. Ta ütles, et isa saatis talle sõnumi, et nendega on kõik korras. Nüüd ootame veel uudiseid emalt. Mul on õega harva midagi ühist, aga täna rääkisime pikalt ja vestluse käigus selgus, et ta on lastega hiljuti Poola sõitnud. Mul on nende üle hea meel, et nad saavad seal elada ja töötada. Ta rääkis ka oma mehe vennast, kes on sõjaväelane ja esimestest päevadest alates Hersonit kaitsnud ning ta on üks vähestest, kes ellu jäi. Praegu jätkab ta sõjaväes teenimist. Temalt tuli ka vihje, et 12. novembril juhtub midagi ja nõnda teadis seda ka meie ema. Vihje puudutas linna vabastamist.

Eilse päeva tähtsaim sündmus oli muidugi meie presidendi Volodõmõr Zelenski visiit Hersoni. Ta näitab meile ja kogu maailmale taas, kui vapra ja sihikindla juhiga on tegu. Taaskord olen uhke meie presidendi üle!!! Putin on püüdnud juba 8 aastat kuulutada, et Donbas on Venemaa, 30. septembril teatas ta, et väidetavalt on ka Herson Venemaa, kuid millegipärast pole ta ise kunagi kohale tulnud. Nüüd ilmselt ei julge ta enam üldse oma punkrist väljuda.

On võimatu ilma pisarateta vaadata, kui Hersoni elanikud näitasid, kuidas nad peitsid oma kodudes Ukraina lippu. Üks naine peitis lipu mitmesse kilekotti ja mattis maja lähedale plaatide alla. Ja kui Herson vabanes, võttis ta lipu välja. Kõik hersonlased said nüüd taas oma lipud peidukohtadest välja otsida, sest okupatsiooni ajal võidi lipuomamise eest sind arreteerida ning tänavatele tulla... Ma peitsin ka meie lipu kodus hoolikalt ära ja kartsin pidevalt, et kui nad majja peaksid tulema, kas meie sini-kollane sümbol on ikka piisavalt hästi peidetud. Mulle väga meeldib, et Eestis lehvivad kõikjal sini-must-valged lipud. Ma usun, et nüüd hakkavad ka Ukrainas kõikjal lehvima meie sümbolid!

Aga meie armee liigub edasi ja on juba alustanud Dnepri vasakkalda vabastamist. Oleški juba vabastati. See on esimene asula vasakul kaldal. Ei mingit tööpausi, keegi ei anna iseendale ega orkidele puhkust. Kuid okupantide lahkumisega hakkame silmitsi seisma kohutavate tagajärgedega... Hersoni linnakalmistult leiti esimesed massihaudade jäljed. Kui palju inimesi sinna on maetud, pole veel teada. Täna nägin pilte, kuidas sissetungijad poosid meelelahutuseks üles punasesse raamatusse kantud hamstrid. Surnud loomad leiti mahajäetud vene baasist. Miks seda oli vaja oli teha? Miks?

Juba on alanud Hersoni demineerimine, kuid valitsus hoiatab kõiki, et oldaks väga ettevaatlikud. Eriti peavad hoolsad olema need, kelle kodudes sissetungijad elasid. Paljudesse majadesse on jäetud "püüniseid"... On olnud juhtumeid, et kappi on suletud kass, kes loomulikult näub, kui keegi tuleb ning kui kapiuksed avada, lõhkeb pomm. Nad üritavad ära kasutada inimlikke tundeid, et selle abil rahumeelseid elanikke hävitada....

Eile sõitis Hersoni oblastis Novoraiski külas auto miinile otsa ja plahvatas. Autos oli perekond, kes soovis tagasi, oma koju sõita. Kõik neli autosviibijat, sealhulgas 11-aastane laps hukkusid. Mõistame kõik, et kuigi koduigatsus on suur, pole lähitulevikus ohutu naasta. Tuleb olla ettevaatlik, okupandid võitlevad ka tsiviilisikutega. Sellest oleme juba ammu aru saanud... kahjuks...

Vahepeal olen viis ööd stuudios veetnud. Mulle meeldib öösiti töötada. Maalin praegu Petrikovi stiilis jõuluehteid. Mulle meeldib loomisprotsess ise. Jõuan teha kaks jõuluehet päevas. Kuid peamine pole kogus. Peagi saab neid näha ja osta jõululaadal tARTu poes. Valmistan iga ehet suure armastusega ja iga kord meenutan Ukraina pärandit, meie kodu, ema. Olen meie kultuuripärandi üle väga uhke. Petrikovi maalimistehnika on eksisteerinud alates 18. sajandist ja me hoiame seda teadmist elus tänase päevani. See on Ukraina kuulsaim dekoratiiv- ja tarbekunsti liik - Petrikovi maal. Alates 2013. aastast on see kantud ka UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Alguse sai see seinamaalinguna Petrikovi külast, kus oli tavaks kaunistada seinu ja majapidamistarbeid lille- ja loodusmotiividega. Minu jaoks on see väga sümboolne ja tähendab palju. Jõuluehteid tehes, jätan ma tükikese Ukrainat teie riiki. Ja need ehted jäävad sinuga ja paljude teistega ka siis, kui ma olen lahkunud tagasi Ukrainasse...

P.S. Minu linn on vaba ja ma ei pea end enam varjama. Saan end taas määratleda mitte ainult oma eesnime, vaid ka perenime kaudu ning minuga koos võib teha fotosid, kus mul pole prille peas. Minu täisnimi on Viktoria Berezina.

P.P.S. Mu ema helistas just nüüd. Ta oli haigla kõige kõrgemal, kuuendal korrusel, kus tekkis paar levipulka. Me saime rääkida sõna otseses mõttes vaid 30 sekundit. Kuid tema hääles ma tundsin õnne varjundeid. Ta jõudis öelda, et oleme vabastamist kaua oodanud ja see päev on saabunud. Et temaga on kõik hästi... Loodan, et varsti taastub ühendus täielikult ja saame vestelda pikemalt.


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
11.11.2022 kell 9:35

Paar päeva tagasi, 9. novembril oli mu venna sünnipäev.Ta sai 24-aastaseks. Õhtul kogunesime tema juurde ja tähistasime seda koos. Kuid paralleelselt toimus veel mitmeid toredaid sündmusi. Esiteks Šoigu avaldus vägede väljaviimise kohta Hersonist, teiseks meie nukuvalitsuse liidri Kirill Stremusovi surm. Ma poleks kunagi arvanud, et tunnen kellegi kadumise üle nii palju rõõmu. Tegu oli "autoõnnetusega". Ühest küljest on see väga sarnane venelaste käekirjaga. Võimalik, et nad "likvideerisid" Stremusovi ise, kuna seda hakati väga kiiresti Vene meedias näitama. Võib-olla oli see ka lavastus... Ja võimalik, et ta on üldse elus... Kõik teadsid, et varem või hiljem ta tabatakse, võimalik, et oma päästmiseks lihtsalt lavastati tema surm.

Alates 1. novembrist on Ukraina relvajõud Hersoni suunas liikunud kokku 36,5 kilomeetrit ning vabastanud 41 asulat. Nende hulgas Snegirivka, Stanislav, Tškalovl, Dudtšõnõ, Pjatikhatki, Borozenskoje, Sadok, Bezvodnoje, Ištšenko, Kostromka, Krasnoljubetsk, Kalinovskoje, Bobrovõ Kut, Bezõmjannõi, Blagodatnoje ja paljud teised... iga tunni järel tulevad uued uudised. Venelased põgenevad! Räägitakse, et paljudes roodudes riietusid sõdurid tsiviilriietesse ja jooksid lihtsalt minema. Terve öö kuulsid kohalikud, kuidas paatidega Dneprit ületati. Oh, mul tuleb lausa kananahk peale, kui lugesin, kui palju asulaid meie sõdurid vabastasid. Ja see on alles algus. Loomulikult tuleb olla ettevaatlik... paljud alad on mineeritud, nii et läheb veel aega, mil elanikud saavad tagasi kodudesse pöörduda.

Samas jätkub kohalike elanike sunniviisiline väljatõstmine üksikutest asulatest, kus vaenlased põgenedes end sisse seavad. Zelenovka külas keelas vaenlane elanikel asulas igasuguse liikumise ja ümber küla paigaldataske kaitsevarusust. Tiaginetsis ja Kazatskis mineerisid sissetungijad sissesõiduteed, seal on ka on fakte tsiviilelanikkonna plahvatuste kohta.

Hersonis on väga vali! Rašistid lasid öösel õhku Antonovski silla. Plahvatus oli nii võimas, et majade aknad lendasid eest... Naabrimees kirjutas meile, et meie majal purustas lööklaine mitu akent, sellest küljest, kus oli sild. Plahvatused toimuvad tegelikult erinevates suundades ja on ka halbu uudiseid... Hersonis lasid okupandid õhku katlamaja ruumid, mitu alajaama ning teletorni lähedal asuva telekeskuse. Torn ise on terve. Suur osa elanikkonnast on ilma elektrita, ilma veeta, ilma gaasita, ilma levita... Viimati rääkisime emaga venna sünnipäeval... Praegu ma ei saa temaga ühendust. Loodan, et ta teab, et meie sõjavägi on väga lähedal.

Paljud unistavad juba kojusõidust. Kuid see on väga ohtlik. Pikk demineerimise periood ootab alles ees. Samuti on suure koormuse all elektrivõrk ja muu eluks vajalik infrastruktuur. Mis edasi saab, pole teada. Kardame väga, et okupandid pommitavad suvaliselt Hersoni linna... Paljud vabastatud külad on pärast 8 kuud kestnud okupatsiooni varemetes... Venelastelt võib oodata kõike ...
Vabatahtlikud saadavad homme tagasivõidetud aladele humanitaarabi. Ja mõnedesse küladesse saadetakse bussid, et elanikud külma käest evakueerida. Nüüd on võimalus Hersonist reisida Ukraina kontrolli alla olevatele aladele.

Oleme kogu aeg uskunud, et see juhtub ja nüüd see juhtus! Arvan, et lähitulevikus ootab meid ees palju huvitavat teavet. Au Ukraina relvajõududele! Au Ukrainale! Herson on Ukraina!

P.S (kell 20:04)
Mina, mu sõbrad ja sugulased, kõik Hersoni elanikud ja tegelikult kõik ukrainlased on positiivsetest tunnetest tulvil! See päev saabus! Meie armee lõi vaenlase Hersonist välja! Ma ei suuda isegi seda sõnadesse panna, mida ma praegu tunnen... See on uskumatu rõõm ja uhkus meie sõjaväe ja Ukraina rahva üle! Hersoni vabastamine on meile suur rahvuslik võit!

Ma nutan jälle... aga need on maailma kõige õnnelikumad pisarad. Ukraina lipp ripub peagi üle meie riigi... Kui kiiresti see kõik juhtus! Hommikul kirjutasin, et vabastati oblasti külad ja sel ajal, kui sinuga galeriis tööasju ajasin, sisenes meie armee Hersoni linna! See on uskumatu emotsioon näha Vabaduse väljakul meie inimesi Ukraina lippudega koos meie sõduritega seda märgilist võitu tähistamas. Kogu Herson ja kogu Ukraina rõõmustavad, see on minu jaoks selle sõja kõige olulisem sündmus!!! Oleme seda kaua oodanud!!! See kuupäev läheb ajalukku, täna on meie linna teine sünnipäev!!! Minu linn on vaba!

Helistasime sõpradele, keda kätte saime, kõik on rõõmujoovastuses! Me nutame, kõik joovad šampanjat, tantsivad ja kõik Hersoni elanikud tahavad võimalikult kiiresti meie kaunisse linna tagasi minna! Aga pisut peame veel ootama...

Hersoni elanikud võtsid meie sõjaväelasi soojalt vastu. Neid tervitati lillede, vahuveini, lippude ja hõigetega... Kõik, kes olid linnas, kogunesid peaväljakule ja karjusid "Au Ukraina relvajõududele!" Inimesed läksid tagasi kodudesse alles hilisõhtul. Linnas pole elektrit, vett ega internetti, kuid inimesed on õnnelikud, et oleme lõpuks saanud vabaks pärast 8 kuud kestnud okupatsiooni!

Õhtul, kui läks pimedaks, süüdati okupantide teetõketest lõkked. Samal ajal lauldi ukraina laule, Ukraina hümni... Sellist rõõmu pole me ammu kogenud... Sel hetkel tahtsin ma Hersonis olla ja tähistada seda sümboolset võitu kõigi Hersoni elanikega koos. Teame, et varsti näeme sugulasi ja sõpru... Herson ja kogu Ukraina korraldavad territooriumide vabastamise auks tohutu pidustuse!

Peale rõõmujoovastust läks mõte sellele, kui palju inimesi on saanud sõjas surma, tsiviilisikuid ja sõjaväelasi, süütuid lapsi... paljud meie sõbrad sattusid piinakambritesse ja kõik ei pääsenud sealt eluga. Kas süüdlased saavad teenitud ja õiglase karistuse? Loodan kogu südamest, et saavad!

Mõtetes ehitavad kõik juba Ukrainat üles ning kõik vene terroristide poolt hävitatud sillad, teed, kõik koolid ja haiglad saavad taas korda. Ukrainal on palju sõpru ja ma olen kindel, et kõik tulevad meile appi, aga kõige olulisem on, et me ise tahame oma riiki uuesti üles ehitada nõnda, et meil oleks seal hea rahus elada. Ja me peame oma riigi üles ehitama nõnda, et see oleks vaenlase eest kaitstud.

Täna siiski tahan olla lihtsalt õnnelik ja õnnitlen kõiki meie sõdureid ja kogu Ukraina rahvast!

Herson on Ukraina!

Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
8.11.2022 kell 8:56

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. Loen pidevalt uudiseid, mis tulevad Hersonist ja Ukrainast. Tõenäoliselt kuulsid samuti, et mõnelt Hersoni hoonelt võeti maha Venemaa lipp. Paljud arvavad, et rašistide lipu eemaldamine Hersonis oli tegelikult provokatsioon, meelitada linna Ukraina relvajõude. Orkid maskeerivad end jätkuvalt tsiviilisikuteks ja kolivad piirkonnast lahkunud Hersoni elanike kodudesse. Seda tehakse eesmärgiga, et meie armeel oleks keerulisem vaenlasi tabada ning kui luureandmete tõttu tsiviilriietes orke tabatakse, saavad propagandakanalid võimaluse teha uudiseid, nagu ründaks Ukraina armee rahumeelseid elanikke.

Propagandakanalid kuvavad ka infot, et kolitakse massiliselt vasakkaldale ja Krimmi, aga seegi on provokatsioon, nad tahavad luua illusiooni Hersonist “lahkumisest”. Eesmärk on provotseerida Ukraina relvajõude enneaegsele rünnakule ja meelitada Ukraina üksused tänavalahingutesse.

Siit-sealt olen saanud lugeda statistikat, et sõja ajal on lahkunud okupeeritud Hersonist umbes 80 protsenti elanikest... Hersonis elas umbes 350 tuhat inimest ja piirkonnas veel umbes 200 tuhat inimest... Seega üle 400 000 ukrainlase on ainuüksi meie kodukandist lahkunud. Kurb. Venelased on nüüdseks blokeerinud kõik. Ja nad ei teosta ühtegi tarnet, isegi mitte kohalejäänud elanikkonnale humanitaarabi. Hersoni elanikud on jäetud üksi.

Jätkuvalt loen uudiseid, et nad viivad piirkonnast välja kõike, mida varastada annab, kõike, mida nad näevad... Isegi kiirabiautod varastati ära... Tühjaks jäänud majade õuealalt viiakse ära kõik, mis viia annab. Praegu on sihiks eeskätt autod ja muud mootorsõidukid, mis viiakse praamidega vasakkaldale. Meie auto on peidus sõbra garaažis, ma väga loodan, et nad seda üles ei leia... Nägime videosid, kuidas nad isegi lasteautodel mootoreid välja võtsid. Ja see ei üllata enam kedagi, et jätkuvalt võetakse majadest tualettpotte ja kodutehnikat...

Kõige kurvem uudis minu jaoks on see, et nad viisid eelmisel nädalal kohalikust kunstimuuseumist kõik maalid välja... See on meie kultuuripärand. Muuseumis hoiti paljude kuulsate kunstnike teoseid... ja nüüd on need läinud. Maalid viidi Krimmi ja sealt edasi Venemaale... Mis neist edasi saab? Kas Ukraina saab oma kultuuripärandi kunagi tagasi? Keegi ei tea...

Ja see ei juhtu ainult Hersonis... Vene armee on Ukrainast välja viinud ligi 40 muuseumi pärandi. Ukraina kultuuriminister Oleksandr Tkatšenko ütles, et venelased on Ukraina muuseumitele tekitanud sadades miljonites eurodes kahju. Melitopoli koduloomuuseumi ühe töötaja sõnul varastasid Vene sõdurid asutusest umbes 1700 artefakti. Eksponaatide hulgas oli 1500 aastat vana kullast tiaara, üks väheseid Hunni kroone ja 198 Sküütide ajastu kuldmünti, mille vanus ulatus 2400 aasta taha. Töötajad püüdsid keldrisse sissetungijate eest esemeid peita, kuid Vene sõdurid leidsid need pärast pikka otsimist siiski üles. Nad teadsid täpselt, mida neil oli vaja leida. See polnud juhuslik rööv.

Berislavi linnas lõhuvad orkid kohapeal käepärase tehnikaga elektriliine, et tekiksid elektrikatkestused. Peatänava ääres, lükatakse lihtsalt elektriposte maha. Kiievis on samuti probleeme elektriga. Paljudes majades elektrit pole... Inimesed ei saa normaalselt töötada, elada... Kõik unistavad valgusest. Kuid seegi ei hirmuta ukrainlasi. Kõik saavad aru, et parem on jääda ilma valguse ja soojata, kui elada Vene lipu all... Vabadus on kõige tähtsam!!!

Eile rääkisin emaga. Meie piirkonnas on elekter olemas, kuid ka Hersonis on suured alad ilma elektrita. Ja see on kestnud juba mitu päeva. Helistasime emaga läbi videokõne rakenduse kaudu. Meil mõlemal oli väga hea meel üksteist näha. Ta näitas meile halli kassi, Sami. See on mu venna kass..., mäletad? Ta on kasvanud suuremaks ja kohevamaks. Pärast vestlust tahtsime vennaga väga koju naasta... Me tõesti igatseme kõike, mis meil Hersonis oli... Eriti muidugi oma ema, kasse ja oma kodusid...

Olen nüüd juba mitu päeva oma uues ateljees töötanud. Olen Aparaaditehasele väga tänulik, et nad võimaldasid mulle väikse stuudioruumi. Nüüd on mul taas koht, kus saan oma mõtteid koondada ja luua... Tahtsin veelkord tänada, et aitasite Kailiga mu stuudioruumi sisustada. Mul on olemas kõik vajalik, laud, toolid, riiulid, isegi külalistele mõeldud kohvilaud, kus vahel mõne sõbraga teed juua. Aitäh Taavile ja Jaanusele ka! Mulle meeldib stuudios olla, eriti öösel. Olen hakanud mõtlema, et peaksin tegema stuudios mõned lahtiste uste päevad, et kõik, kes ei saanud kohtumisõhtule tulla, saaksid stuudiost läbi astuda. Andke märku, kas see võiks toimida?

3. oktoobril sai täpselt kuu meie Eestisse jõudmisest. Oh-saa tõesti... Aeg lendab kiirelt... Aitäh sooja vastuvõtu eest, selles vihmases sügisilmas. Hindan kõike, mida olete minu ja mu pere heaks teinud...

5. novembril käisime Elektriteatris. Seal toimus Ukraina-Eesti mungale, kunstnikule, Tallinna Ukraina kultuurikeskuse juhile ja vabatahtlikule Anatoli Ljutjukile pühendatud dokumentaalfilmi "Sõda ja puuhobune" linastus. Film räägib sellest, kuidas säilitada usk headusesse ka kohutava sõja ajal... Peale filmi toimus vestlus režissöör Ulyana Osovskaga filmitegijate olukorrast Ukrainas. Kohtusin pärast Ulyanaga, rääkisime veidi ja ma kinkisin talle väikese maali Petrikіvski motiiviga. Nii armas oli Ulyanaga kohtuda... Mulle läks tema film hinge... Nutsin muidugi jälle... aga võimatu on vaadata oma kodumaad, mis on laastatud, ilma, et pisarad silma tikuks... Tahaksin väga minna Tallinnasse Anatoli töökotta ja temaga rääkida ning tema mänguasjade kollektsiooni näha. Ta on väga karismaatiline inimene.

Filmi linastusel vaheajal müüsime koos Jaanusega Ukraina kunstnike postkaarte ja mul olid kaasas uued kollaažid. Üks mu väike kollaaž osteti ära. Ülejäänud kollaažide sari on nüüd müügil tARTu poes. Mulle meeldib kollaažide tegemise võlu. Nad sünnivad justkui ise... ma panen justkui erinevaid pusletükke kokku, kuniks tekib midagi uut. Minu jaoks pakub alati suurt huvi just see, et mida mu alateadvus välja pakub. Sellepärast ma armastan seda tehnikat. Mul on hea meel, et see õdus uus sari, mis on inspireeritud Eestis, välja tuli...

Need on esimesed kollaažid, mis ma tegin Eestis, Tartus ja minu arust on nad väga hingekosutavad. Need on tehtud Eesti riigis elamise esimese kuu esmamulje põhjal. Seetõttu panin seeriale nimeks "Inspired by Estonia". Ja mis peamine, need on tehtud materjalidest, mille eestlased mulle kinkisid... Aitäh kõigile kingituste eest. Loodan, et varsti tuleb veel palju uusi pilte.

P.S. Tahan veel eraldi tänada kunstnik Toomas Kuusingut paberi eest, mille ta mulle saatis. Oh, nüüd on mul nii palju materjale, et ma isegi ei tea, kust alustada. Aitäh!!! Samuti suur tänu teile Anu ja Kaja! Aitäh toetuse eest!!! Kallistan teid tugevalt! Tulge kindlasti mulle stuudiosse külla teed jooma!

Tegin selle kollaaži, kui elasin okupeeritud Hersonis. Ja see on praegu asjakohane, sest inimesed unistavad valgusest... nii otseses, kui ülekantud tähenduses. Jutt on sellest, et ka kõige suuremas pimeduses ei kaota me lootust ja usume valgusesse... Hea võidab kindlasti kurja! Au Ukrainale!



Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
2.11.2022 kell 12:59

Iga päev loen ja vaatan uudiseid Ukrainast... ja mu süda lihtsalt murdub loetust ja nähtust... Ja kuigi ma elan ise nüüd vabal maal, ei ole kuhugi kadunud viha. Ma ei tea, kas Putini sõdalasi on võimalik veelgi rohkem vihata, kui mina seda teen? Nad pole inimesed... Inimesed nii ei teeks...

Kõik dokumendid ja ka linnaarhiiv viidi Hersoni linnavolikogust välja. Lisaks dokumentidele on nad viinud kõikidest linnavalitsuse majadest välja mööbli, tehnika, maalid... Muuseumid on tühjaks varastatud. Isegi kõik linna monumendid on välja viidud. Kohalikud elanikud, niipalju kui neid veel jäänud veel on, dokumenteerivad kõike tulevaste kohtujuhtumite tarbeks.

Üha sagedamini kirjutavad kohalikud, et tühjadesse kodudesse on orkid sisse kolinud... Noppisin vestlusgruppidest välja mõned sissekanded:
- Nova-Askania. Orkid asustavad tühje maju, kaevavad metsavööndis haudu, kontrollivad inimesi ja nende telefone otse tänaval. Lahkusime perega, ning kuulsime hiljem, nad on juba meie majja samuti elama asunud, blokeerisid tänavad, tapsid kariloomad, viisid ära transpordivahendid.
- Olgovka, Berislavski piirkond. Peaaegu nädal tagasi orkid lahkusid, kuid iga päev sõidavad nende autod küladest läbi.
- Skadovski rajoon, Mihhailovkas. Orkid käivad majast majja, asuvad elama tühjades majades ja isegi seal, kus inimesed elavad, ning öösel käivad purjuspäi ringi ja sisenevad elanike hoovidesse ja tulistavad õhku.
- Nova Majatškasse kolis palju orke, nad asuvad elama tühjadesse majadesse, kust inimesed lahkusid. Nad tõid kaasa hunniku tehnikat, samuti mitu välikööki, avasid sõjaväebaasi, kavatsevad avada ka haigla. Nad ostavad poodidest kõike alates toidukaupadest kuni kausside ja ämbriteni. Täna saabus veel üks autokolonn, kolonnis olid isegi tankid. Ümber küla kaevatakse tankitõrjekraave.
- Pavlovka, Genitšeski rajoon. Millegipärast on orkid elama asunud meie majadesse, kuigi rindejoon on kaugel. Ma ise elan Pavlovka lähedal ja näen pidevalt mingeid vanu sõjaväemasinaid.
- Gladkovkas kaevatakse ka inimeste aedadesse kaevikuid ja aetakse oma majadest välja neid, kes elavad maantee ääres.
- Agaimani, Genicheski piirkond. Neid on palju, nad on hõivanud kõik hooned (kooli, lasteaia, haigla, kõik tühjad majad). Igal õhtul joovad nad end purju ja siis tulistavad kuulipildujatest.
- Novotroitskis on palju orke, nad varastavad autosid ja asuvad elama tühjadesse majadesse.
- Sugulased helistasid Golopristanski rajoonist Kohanovist, nad käskisid kõigil asjad pakkida ja ütlesid, et homme viiakse teid rongidega ära. Kanad, sead, lehmad ja kõik varud jäid kodudesse. Keegi ei taha lahkuda. Osad on otsustanud ikkagi jääda.
- Tškalovo, Genitšeski rajoon. Nad kaevavad maantee kõrvale kaevikuid, asusid elama kooli ja hõivasid haigla ning autobaasi.
- Tšernianka küla, Hersoni lähistel. Nad asusid elama küla serval tühjadesse majadesse. Tehnika on staadionil.
- Uljanovka, Skadovski piirkond. Orkid asusid elama kooli 1. korrusele (umbes 100 inimest). Asustati ka majad küla ääres (kus on parem maanteid kontrollida) ja ristmikel.
- Täna sõitsin läbi Gladkovka, Skadovski linnaosa. Metsa äärde oli paigutatud kahes reas betoonist kolmnurksed püramiidid, metsa võeti maha, kohal oli hunnik ehitustehnikat, palju kaevikuid. Külas on palju sõdureid.
- Gromovka, Sergejevka ja Voskresenka. Üldiselt asuvad nad elama tühjadesse majadesse ja eelistatavalt majadesse, kus on tehtud uuem remont. Gromovka külas muudeti kool üldstaabiks, asustatakse ka lasteaiad.
- Kahhovski rajooni Novokamenka külas kaevavad orkid maantee ja küla ümber kaevikuid.

Kuidas nii saab? Millal nad meie majadest lahkuvad? Millal nad Ukrainast lahkuvad? Millal see kaos lõpeb? Kui vaid mõelda, et olete sõja tõttu oma kodust pidanud lahkuma ning seejärel asub vaenlane seal elama ja laamendama. Kohutav! Vihkan neid! See on lihtsalt arusaamatu... Kas me elame ikka 21. sajandil?

Täna nägin fotot, et Hersonis on hakanud poelettidele jõudma Iraanis valmistatud kaup. Tõenäoliselt ei aita Iraani otsus Moskvat mitte ainult droonidega, vaid tarnib ka kaupu, mida enam Venemaale ei toodeta ega impordita. Nüüd ei müüda Hersonis mitte ainult Krimmist, Venemaalt ja Valgevenest pärit kaupu, vaid ka Iraanist pärit esemeid... Ukraina kaupa praktiliselt polegi... Me elasime okupatsioonis soojal ajal... kui oli palju juur- ja puuvilju. Ei teagi, mis linnas nüüd saab... Kõik mõistavad, et raske talv on ees.

Mul on vahel väga raske Hersoni teemadelt ümber lülituda sellele, mis praegu siin Tartus toimub... Aga elu peab edasi minema.

30. oktoobril käisin Vanemuise väikses majas ooperit vaatamas. See oli kaasaegne tõlgendus Mozarti "Don Juanist". Minu jaoks oli see nagu värske õhk. Mulle meeldib, kui klassikal on võimalus uuesti sündida täiesti uude keskkonda. Me elame kaasaegses maailmas ja meid ümbritsev kultuur peaks olema ajakohane. Olen alati imetlenud inimesi, kel on anne laulda või tantsida. Võib-olla mõtlevad mõned inimesed ka kunstnikest nii? Mulle meeldib, kui mind ümbritseb loovus. Aitäh selle võimaluse eest!

Tahan jagada ühte lugu... Ma ei tea, kuidas see universumis juhtub, aga unistustel on võime täituda... Taaskord tabasin end sellelt mõttelt. Kui me jaanuaris Tartus olime ja Aparaaditehases ringi jalutasime, rääkis Karmen meile sellest kohast ja tegi meile ringkäigu... Sel hetkel mõtlesin, kui vahva oleks siin elada ja kunstnikuna maale luua... Ma lihtsalt mõtlesin selle peale... see polnud isegi mu südamesoov. Ja nüüd ma olen elanud siin juba kuu aega... Ja eile andis Erki mulle ateljee võtmed, kus saan edaspidi uut loomingut luua... Mul on küll väga kahju, et see sellistel asjaoludel juhtub ... Et pidime kodust põgenema... aga mul on hea meel, et just Tartu ja Eesti on võtnud mind ja mu perekonda nii soojalt vastu... Siin ma tunnen rahu ja vahel neid teisi häid vanu tundeid ka... Ma olen nüüd ümbritsetud lahketest inimestest! Aitäh kõigile Eesti sõpradele, kes mind aitavad! Ma väga tahan, et te teaksite, et minu tänulikkusel pole piire! Aitäh!

Eile aitasid Ljosha, Jaanus ja Jonathan kõik teie poolt kingituseks toodud kunstitarbed stuudiosse üle kolida. Materjale on palju ja mul oli tore avada kotte ja karpe ning avastada aina uusi kunstitarbeid. Nüüd saan hakata looma uusi maale ja kollaaže! Aitäh igaühele veel eraldi!

Veel tahan öelda suur tänu Kailile. Nägin kunstitarvete kastis ühte pakitud kingitust ja kui selle avasin nägin seal padjal lamamas punast kass-tegelast, Kaili nukku... Vau!! See oli nii ootamatu! Mul meenus kohe, et see oli mõeldud minu sünnipäevakingiks, mida te ei saanud varem üle anda. Nüüd on mul ilusad nukud Kaililt ja Mariselt. Aitäh! Mulle väga meeldib nende looming... Nad loovad meie ümber muinasjuttu... ja need viivad meid tagasi lapsepõlvemälestustesse.

Täna sain jälle emaga ühendust. Tal läheb hästi... Ma tahan tema sõnu uskuda. Ta rääkis meie kassidest, et käib neid kaks korda päevas toitmas ja nüüd on nad veel paksemaks ja kohevamaks muutunud... Valmistuvad talveks. Te ei kujuta isegi ette, kui väga ma igatsen oma kodu ja ema ja kasse... Täna andsin emotsioonidele järgi ja nutsin jälle... Loodan, et varsti saame taas oma endise elu juurde tagasi pöörduda ja Hersonis oma eludega jätkata! Me usume oma sõjaväkke! Au Ukrainale!



Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
30.10.2022 kell 10:02

Ema on saanud mõned korrad meile läbi sõbra telefoni helistada. Selleks on vaja vene sim-kaarti. Ta on olnud nende kõnede ajal heas tujus, aga alati ka maininud, et ei saa paljudest asjadest rääkida, sest vene kaardiga telefonikõnesid salvestatakse. Ridade vahelt sai ta siiski öelda, et olukord kohapeal kuumeneb iga päevaga. Eks see ole tegelikult kõigile ilmne... Lisaks helistas mulle paar päeva tagasi ka isa. Tal on tööga väga halb seis. Suvest saadik pole neile palka makstud... Ka tema naine praegu ei tööta. Sain neile piust raha saata, loodan, et nad saavad selle sularahana kuskilt välja võtta. Apteegid on jälle suletud, vabatahtlikud Hersonisse ei pääse. Nii et, isal hakkavad varsti tabletid otsa saama. Tal õnnestus küll mõned osta ning eelmisest korrast on ka midagi järel, aga kust edaspidi rohte saada, pole teada.

Rašistid viivad Hersonist välja kõike mida saavad... Isegi aknaid ja uksi, oled neid fotosid juba näinud. Mul pole lihtsalt sõnu... Vahel ma taban end mõtetelt, kuidas orkid tulevad meie majja ja võtavad kaasa kogu vara ära või äkki asuvad seal isegi elama... Ainuüksi mõtted sellest on hirmutavad... Ja põhjust nendeks mõteteks on. Kirjutatakse üha enam, et venelased asuvad elama tühjadesse majadesse kogu Hersoni oblastis. Ljubimovka, Chervona Poljana, Dudchini, Stanislav, Novaja Kahhovka, Kahhovka ja veel mitu asulat. Gornostajevski rajooni saabusid nad kaks päeva tagasi terve kolonnina, ning majutusid tühjadesse majadesse. Mõnikord nad võtavad üle isegi hooneid, kus kohalikud elanikud veel elavad, annavad neile paar tundi aega väljakolimiseks ning võtavad majapidamise üle. Õudne... Iga päev soovin, et orkid lahkusid meie maalt ning et inimesed lakkaksid kannatamast...

Hersoni elanikud valmistuvad külmaks ja näljaseks talveks. "Vene maailm" jätab seljataha rüüstatud haiglad, tühjad riiulid, hävingu ja nälja. Talve eel pole linn selleks absoluutselt valmis. Kohalikud kaupmehed aktsepteerivad ainult grivnasid, oodates Hersoni peatset vabastamist, aga rublasid grivnadeks vahetada ei saa. Bensiini linnas peaaegu pole, igal pool on kilomeetrite pikkused järjekorrad... See kõik meenutas esimesi sõjapäevi... Tühjad riiulid kauplustes ja meeletud järjekorrad kütuse ostmiseks...

Tartus üritan jätkata tavapärast elu. Käime ringi, leiame uusi sõpru, suhtleme olemasolevatega. Külastame erinevaid sündmusi. Vahepeal lahendame erinevaid juhtumeid dokumentidega, ning olen saanud teha mõned kollaažid... Kõik on huvitav, aga mõtted kodust ja Hersonis toimuvast, ei anna asu. Mind on haaranud väga suur süütunne... justkui oleks minu süü, et mina olen praegu turvalises paigas, aga paljud mitte... Ma ei saa normaalselt elada, teades, et keegi minu pereliikmetest kannatab. Ma ei tea, kuidas sellest tundest lahti saada... Võib-olla peab lihtsalt palju aega mööduma...

Üritan oma maailma iluga ümbritseda... Ühelt poole olen lausa uskumatult õnnelik, et saan tunda ja kogeda erinevaid emotsioone. Ja kuigi need emotsioonid on mõnikord vastuolulised, on nad minu omad. Täna kannatan ja nutan ning homme lähen teatrisse ja vaatan midagi ilusat ning hing puhkeb taas kevadena õide... Viimasel nädalal olen näinud ja kogenud palju ilu ja olen selle eest Tartule ja tartlastele väga tänulik.

26. oktoobril käisime venna ja sõbra Alekseiga ERMis. Seal toimus Jaapani sõnatu teatri festivali avamine ning esinesid Lõuna-Korea ja Jaapani etendajad. See oli minu jaoks midagi uut. Aitäh sulle piletite eest! Laval esitleti esmalt tunnelina eluteed ning kehastati lootuse sümbolit valguse ja pimeduse ristumiskohas. Veel vaatasime Electro Kagura multimeedia installatsiooni, mis oli segu traditsioonidest ja kaasaegsest kunstist. See oli põnev. Ma polnud kunagi varem midagi taolist näinud. Aga mulle meeldis. Meeldis vaadata midagi uut ja kogeda emotsioone, mida ma pole varem kogenud. Aitäh kunstnikele nende loomingulisuse eest.

Päev hiljem käisime läbi suure osa Tartu galeriidest, aitäh, et meile korraliku tuuri tegid. Jõudsime üllatuslikult isegi skulptuurinäituse avamisele. Nüüd tean, kus kõik asub, see oli väga loominguline ja õpetlik jalutuskäik. Mulle meeldib olla ümbritsetud loomingulistest inimestest ning Tartu linn on väga loominguline. Lõpetasime oma jalutuskäigu kuuma šokolaadi juues Raekoja platsi kohvikus ning see oli uskumatult maitsev. Samuti nägime jalutades huvitavat kassi ja rattaga teeviita ja saime teada, kelle tehtud see on, aga lubasin saladust hoida 

Vahepeal saime Politseist kätte ID-kaardid. Nüüd on meil Eesti poolt ajutine kaitse tagatud ning mul on selle üle väga hea meel. Kõik toimus väga kiiresti. Eestis toimub asjaajamise süsteem perfektselt. Meie sõpradel Rootsis poe ikka veel dokumendid korras, kuigi nad jõudsid sinna palju varem enne seda, kui me Eestisse tulime. Politseis oli vähe rahvast ning kuidagi operatiivselt saime Aleksei kohale kutsuda, et ka tema saaks ajutise kaitse vormistatud. Aleksei aeg oleks muidu olnud 3. novembril. Tähistasime hiljem dokumentide kättesaamist. Nüüd saame ametlikult olla teie kaunil maal. Aitäh Eestile ohutuse ja kaitse eest!

Õhtul, kui koju tulime, sain teate, et tARTu galeriis ootab mind kingitus. Üks Tallinna kunstnik oli jätnud mulle esimese jõulukingi. Avan selle esimesel advendipühal. Meil adventi ei tähistada, see on minu jaoks midagi uut ja põnevat. Ootan juba põnevusega esimest lund ja jõuluimet.

Laupäeva lõuna ajal sattusin taas Marise ja Jaanuse poodi, seal toimus rahvusvahelise kaisukarupäevale pühendatud näituse avamine. Veel paar päeva tagasi oli nende näitusesein tühi ja nüüd rippusid seal karud ja kõik oli väga stiilselt kujundatud. Jaanus näitas mulle, kuidas teha rinnamärke, tegin neid lausa neli. Mulle väga meeldib stuudiopoe "Karude ja Poegade" õhkkond. Kui sinna satun, tunnen, nagu oleksin jälle laps. Seal on loodud lausa muinasjutuline õhkkond. Mul on väga hea meel, et meil on tekkinud side ning et meist on saanud sõbrad.

Õhtul käisime Alekseiga balleti vaatamas. See on juba kolmas balletietendus sel kuul. Iga etendus on olnud erinev, igaüks omamoodi ja kordumatu. „Metamorfoosid“ olid eriti suurejoonelised. Lõpus oli mul kananahk üleval ja pisarad lihtsalt voolasid... Aitäh kunstnikele nende töö ja ande eest... Ma väga tahaks, et mu ema saaks ka seda kogeda... ma loodan, et kord saan taas emaga vabas Hersonis teatrisse minna... tahan väga oma ema näha ja kallistada... loodan, et see juhtub varsti.

Täna õhtul läheme ooperisse. Ootan juba õhtut. Viimati kuulasin ooperit paar aastat tagasi, kui Hersonis peeti teatrifestivali. Mulle väga meeldib ooperi esteetika. Mul on ütlemata hea meel, et saan taas käia teatris, galeriides ja paikades, kus ma pole varem viibinud... Aitäh Tartule selle taastusravi eest!

Ma tean, et kõik saab korda! Ma igatsen oma kodumaad. Ukraina on ilus... Ja see muutub peagi veelgi kaunimaks! Me usume oma armeesse!!! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri

Tartu, Eesti
25.10.2022 kell 11:53

Viimastel päevadel olen olnud väga rahutu... Rääkisin emaga 22. oktoobril. Kui toona vestlesime, ütles ta, et linnas liiguvad jutud, et varsti lülitatakse side ja internet välja. Nii see juhtuski. Terve linn on ilma mobiilside ja wifita. Sissetungijad on läbi lõiganud kaablid ja sel korral lahti lammutanud ka seadmed ning nad on viinud kogu tehnika läbi Dnepri välja. Nõnda püütakse Ukraina vägede jaoks raskendada suhtluse taastamist pärast Hersoni vabastamist.

Olen väga mures... Teadmatus on reaalsusest veelgi hullem... Loodan, et venelased ei sunni mu ema Hersonist "evakueeruma"... Sellest räägiti juba haiglas. Et kõik peavad ära minema, sest Ukraina natsid tulevad varsti. Siit-sealt on kuulda, et keegi saab veel Vene SIM-kaardiga Skype'i kõnesid teha. Minu emal Vene kaarti pole, võib-olla ta saab kellegi juures, kellel see on meile kasvõi sõnumi saata? Ei tea... Loodan, et väga pikalt see paus ei kesta, aga samas see võib võtta ka nädalaid...

Ma vihkan okupante ja kõike, mida nad teevad... Nad tunnevad, et nende lõpp on lähedal... ja näha on, et meeleheites teevad nad meeleheitlikke käike. Hersoni linna vabastamine on väga tugev löök Putini poliitikale, nii et ta püüab kogu oma jõu suunata sellele, et Hersonit hoida... Kuid lähedal on meie armee ja samuti ka Putini režiimi lõpp... Oleme seda väga kaua oodanud ning tunneme iga keharakuga, et see hetk on tegelikult kohe-kohe käes. Peaasi, et viimasel minutil, midagi väga hullu ei juhtuks...

Venelased varustavad praegu Hersoni oblastis Dnepri vasakul kaldal kaitsepositsioone. Niinimetatud "Hersoni oblasti administratsioon" "evakueeriti" Genitšeskisse ja Skadovskisse. Nad võtsid kaasa pankade dokumentatsiooni ja varud ning kõigi Hersoni interneti-teenuse pakkujate seadmed. See käik lõpetas automaatselt pensionide väljamaksmise ning koolide rahastamise ja lastele koolides toidu pakkumise.

Vene väed valmistuvad Hersoni kaitsmiseks ega tagane Hersoni oblasti ülemisest osast täielikult, vaatamata teadetele mõnede üksuste lahkumisest. Praeguse seisuga pole Vene Föderatsiooni terroristid ei linnast ega piirkonnast täielikult lahkunud... Räägitakse, et okupandid teavad evakueeritud ja oma kodudesse elama asunud inimeste nimekirju... Nad valmistuvad tänavalahinguteks.

Nad on rüüstanud sõja esimestest päevadest alates. Terve maailm on näinud, kuidas nad varastasid meie külaelanikelt pesumasinaid, külmikuid, WC-potte, kuid eile tulid teated, et Snegirovka tühjaks jäänud majades, eemaldatakse põrandatelt isegi linoleumi ja laminaatparketti... Maailma "võimsaim" armee ei lakka meid hämmastamast...

Eile jagati sotsiaalvõrgustikes fotosid, et Hersonis kadus komandör Aleksander Suvorovi monument. Seejärel tuli fotouudis, et Hersoni Mereakadeemia lähedal asunud Ušakovi monument on samuti kadunud... Esimene reaktsioon oli arusaamatus... miks nad seda teevad... siis ilmus nukuvalitsuse juhi Stremousovi video, et leitud on Suvorovi ja Ušakovi monumentide varas, kuid, et need tagastatakse linnale alles siis, kui nad Hersoni naasevad. Seda õnneks ei juhtu - võtke see endale, see on teile suveniiriks. Ma arvan, et me püstitame nende monumentide asemele mälestusmärgid oma sõduritele, kes andsid elu meie vabaduse eest. Ukraina ja Herson ise otsustavad, milliseid mälestusmärke me oma territooriumile paigaldame. Ja see, et nad isegi monumente välja viivad, ütleb nii mõndagi...

Propagandalehtedel teatatakse, et „evakueeritakse“ ka muud kultuuripärandit... Muuseumitest viiakse ära maale ja pakitakse kõike, millel on mingisugunegi ajalooline väärtus... Aga isegi väidetava kultuuriväärtuse päästmise ettekäändel nad tegelikult võtavad kaasa kõik, millel võib olla materiaalne väärtus... nad viivad muuseumitest ära ka mööblit, tehnikat, isegi sportimistarbeid, kõike.... mida saab autosse laadida ja ära viia...

Vene kaubaga supermarketites on riiulid tühjad... see tuletas meile meelde sõja alguspäevi, kui Ukraina supermarketid olid ilma toiduta ja sissetungijate poolt suletud. Nüüd on taas avatud vaid turg ja väiksemad poed. Ma tean, et mu emal on palju toitu, ja tal on varutud ka sularaha... ma ei muretse selle pärast... ma muretsen vaid tema turvalisuse pärast... Ja ma heidan endale iga kord ette, et ma ei suutnud teda veenda koos meiega lahkuma...

Paljud ütlevad, et Ukraina relvajõud võtavad Hersoni piirkonna paremkalda üle kontrolli enne aasta lõppu. Ma väga tahan sellesse uskuda. Sõjauuringute instituudi analüütikud viitavad sellele, et okupandid valmistuvad Hersoni kaitsmiseks ega taandu täielikult piirkonna paremkaldalt. Mõned Vene sõjaväeblogijad väidavad, et Venemaa loovutab Hersoni. Nad valmistavad avalikkust lüüasaamiseks ette...

Tahan jagada üht linki okupatsiooni ja elu kohta Hersonis sõja esimestel kuudel. Selle pani kokku mu sõbrast kunstniku Li Biletskaja abikaasa Dmitri. Ta on ajakirjanik, kes tegi toimuvast videopäeviku... Ta filmis oma peret. Neil õnnestus suve alguses koos perega lahkuda... Nutsin seda vaadates... sest mälestused tulid tagasi ja meil on väga sarnased tunded ja emotsioonid... See puudutas mind väga... Nende video on üleval BBC kanalil.

Sõda on toonud nii palju valu ja tekitab seda jätkuvalt juurde... Ma ei saa elada normaalselt, teades, et mu sugulased, sõbrad, kõik Ukraina inimesed kannatavad... See saab kindlasti varsti otsa... See on vaid aja küsimus. Valu kadumine võib võtta aga aastaid.... Võit Ukrainale tuleb! Au meie sõjaväele! Au Ukrainale!



Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
23.10.2022 kell 15:46

Täna täitub 20 päeva Tartusse saabumisest... Minu jaoks on siin kõik tänavad, majad, poed, galeriid ning inimesed ja ma ise nende vahel liikudes nagu stseen mõnest filmist. Tundub nagu oleksin oma peas loonud turvalise ja ideaalse maailma, kus ma nüüd elan... midagi sarnast nagu filmis "Free Guy". Tartus on kõik ideaalne ja vahel imestan, et kuidas te olete suutnud luua nii hästi toimiva süsteemi. Loodan, et pärast sõja lõppu suudame me ka Ukrainas kasvada ja paremaks saada... Kuigi ma elan nüüd ise turvalises keskkonnas, on siiski vahel üsna palju ärevust... Eriti olen mures oma sõprade ja sugulaste pärast, kes on jäänud Hersonisse...

19. oktoober oli väga eriline päev. Õhtul tuli tARTu galeriisse palju rahvast ja kõik olid nii lahked! Püüdsin iga külalisega suhelda, vähemalt kümmekond minutit igaühele tähelepanu pöörata, loodan, et see õnnestus. Väga tore oli kõigiga kohtuda. Täiesti erinevad inimesed, erinevad vanused, erinevad elukutsed... Tulid nii eestlased kui ukrainlased. Ja kunstnikud ja luuletajad ja teadlased. Sain tohutult energiat juurde. Loodan, et teie ka... Paljud inimesed on mu kirju lugenud esimesest päevast alates ja paljud rääkisid, kuidas nad minu ja mu pere pärast on muretsenud... Te olete nii uskumatult toredad! Tänan kõiki kingituste ja heade toetussõnade eest. Mul on nüüd palju erinevaid kunstitarbeid ja ma ootan juba kannatamatut aega, mil saan taas hakata joonistama ja kollaaže tegema...

Ma kirjutasin nii tihti, et tahan teid kõiki näha ja kallistada ja nüüd oligi see päev käes... Minu väike unistus on täitunud... Loodan, et mu kõige suurem soov ka täitub. Ukraina võit! Vabadus! Loodan, et sõda saab varsti läbi ja me saame sõita tagasi Ukrainasse... ning ma saan näha oma kodu, linna, sugulasi, sõpru, kasse...

Sel õhtul olin tegelikult sisemiselt väga mures... Vahetult enne sündmuse algust, ütles mu mees, et meie sõpra ei lastud Narva piiripunktist Eestisse... ja ta ta läks tagasi Peterburi. Kuulsime hiljem, et Narva piiripunktis on kõige suurem kontroll, kuna paljud venelased proovivad samuti Ukraina passidega üle piiri tulla. Ta ise oli ka õnnest joovastunud, et kõik nii ladusalt läks ja tundis juba kergendust, et jõudis Eesti piiripunkti, et hakkas seal talle omaselt nalja viskama ning avaldas sellega ilmselt hoopis kahtlust.

Otsisime meeleheites lahendusi ja meile soovitati, et tasuks proovida mõnda teist piiripunkti ja suur oli meie üllatus kui ta kell 4 öösel helistas, et on jõudnud Eestisse. Meil oli väga hea meel! Ta ootas natuke bussi ja sõitis siis otse Tartusse. Kell 9 saime temaga kokku ja olime väga õnnelikud. Mul oli nii hea meel, et kaotasin täielikult ajataju ning ühel hetkel taipasin, et olen jäänud kohtumisele Denissiga hiljaks. Võtsin takso ja tormasin Tartu Kunstikooli.

Hilinesin pool tundi ja mul oli väga piinlik, sest ma pole harjunud hilinema, olen tavaliselt väga täpne. Mulle on väga tähtis enda ja teiste aeg. Deniss sai õnneks kõigest aru ja panime mu hilinemise vääramatu jõu arvele. Ta näitas mulle kunstikooli, tutvustas mind õpetajale, näitas kõiki töötubasid ja rääkis, mida õpilased siin teevad. See meenutas mulle õpinguid Hersoni kunstikoolis ja ülikoolis. Molbertitega tubades, kus õhkub õlivärvi lõhna, valitseb eriline loominguline õhkkond. Jumaldan seda atmosfääri.

Kohtusin ka ühe koeraga, kes vahel käib samuti koolis. Silitasin teda kaua... Sel hetkel meenusid mulle oma lemmikloomad ja ma tahtsin neid väga hellitada ja sülle võtta... Vestluse käigus leppisime kokku, et novembri lõpus viin ühe nädala jooksul läbi Petrikovski maali kursuse. Usun, et see saab olema hea võimalus nii ukrainlastele kui eestlastele. Nad saavad süveneda meie kultuuripärandisse ja kogeda uut tehnikat. Ootan seda nädalat põnevusega. Ma ei ole õpetaja ja see on minu jaoks uus kogemus. Loodan, et see, mida ma edasi tahan anda, meeldib õpilastele. Igal juhul olen selle võimaluse eest tänulik ja hea meelega olen valmis edaspidigi oma teadmisi edasi andma. Meie kohtumisõhtul küsisid tegelikult ka mõned külalised, kas nad võiksid Petrikovski kursusel osaleda? Arvan, et kui huvi on, siis kindlasti leiame selleks võimaluse. Kui mitte kunstikoolis, siis äkki tARTu galeriis. Igal juhul olen valmis oma teadmisi kõigiga jagama.

20. oktoobril käisin taas Vanemuises balletti vaatamas. Seekord oli kavas "Tulilind / Šahrazad". Kõik oli hämmastav - koreograafia, lavastus ise, emotsioonid... Peategelased väärisid oma oskuste poolest erilist tähelepanu... Ja mulle väga meeldisid maastik, mäng projektsioonidega, kostüümid ja valguskunstniku töö. Kõik see kokku oli üks lummav kogemus algusest lõpuni! Publik aplodeeris püsti seistes ja rahvas karjus Bravo. Mul on lihtsalt nii hea meel, et saan olla taas ilu keskel ja seda oma silmaga näha ja oma kohaloluga kogeda. Tänan, et olete taganud ukrainlastele tasuta sissepääsu! Olen valmis lausa iga päev teatris käima...

Seekord kutsusin Vanemuisesse ka esimesed ukraina tuttavad, kellega kohtusin tARTu galeriis. Oksana ja Anton. Nad on noored ja andekad, pärit Ukrainast Belaja Tserkovist. Tore oli nendega aega veeta, vestelda ja ühiseid huvisid leida. Eriti meeldiv oli ukraina keeles suhelda... See polnud kindlasti meie viimane kohtumine. Usun, et suhtleme ka edaspidi ja ma arvan, et meist saavad head sõbrad.

21. oktoobril käisime koos Jaanuse ja mu äsja Eestisse saabunud sõbraga vaibakunstniku Ann Tuksami näituse "WASTED" avamisel. Seal nägin taas Stinat ja paljusid põnevaid inimesi. Lisaks sain isiklikult tuttavaks kauni kunstniku Kairoga. Olen tema töid sotsiaalmeedias jälginud ja varem suhtlusvõrgustikes temaga ka rääkinud, kuid nüüd kohtusin lõpuks temaga ka silmast silma. Ta kinkis mulle ühe kleebise oma teosest. Pärast jalutasime öises linnas. Ka mu sõber koges kummalisi tundeid. Ta ütles, et sel ajal pidi Mõkolajievis, kust ta pärit on, koju tagasi pöörduma... sest peagi hakkas kehtima liikumiskeeld... oeh... See tõi meid jälle koheselt tagasi sõjamälestuste juurde...

Hersonis on midagi alanud. See peab olema lõpu algus. Esiteks kehtestas Putin meie okupeeritud aladel sõjaseisukorra. Seejärel kutsusid kaastöötajad kõiki elanikke evakueeruma paremkaldalt vasakule kaldale. Viimase paari päeva jooksul on okupandid linnast kõik välja viinud... Pakitakse dokumente, hävitatakse arhiive. Nad panid passiametisse üles teate, et "ei tööta", ning töötajad ütlevad, et see on ajutine, tulge tagasi kahe nädala pärast. Kuid kõik saavad aru, et nad lihtsalt põgenevad... Nad teavad, mis on reeturite palk, nad kõik vahistatakse ja antakse kohtu alla riigi reetmise eest!

Kõik on kuidagi pingeline. Turud on avatud, poed ka. Samas arstid on haiglatest "evakueeritud". Ema rääkis, et erinevatest haiglatest viiakse välja ka kallist meditsiinitehnikat... Apteekidest ja Venemaa supermarketitest viiakse samuti kaupu välja... Paljud "valitsusasutused" on suletud. Paljudes kohtades on sildid, et avatud viimast päeva, järjekorrad on meeletud. Paljud kohad on lõpetanud rublade vastuvõtmise, vahetada rublasid grivnadeks kuskil ei saa. Kaos...

Noppisin välja mõned Hersoni elanike postitused Telegrami suhtlusgrupist:
- Orke jääb järjest vähemaks. Rubla kurss on alla 30 kopika, kõik Vene pangad, sotsiaalkindlustusasutused kinni. Kõik ootavad Ukraina armeed!
- Evakueerituid ei peatata Pristanis, vaid viiakse relva ähvardusel edasi Anapasse.
- Arstid viidi tõesti välja, mõni sunniviisiliselt, aga mitte kõik, mõnel lasti jääda, olenevalt sellest, millise arstiga oli tegu.
- Pangad alates laupäevast ei tööta. Pensionimaksed suleti.
- Apteegites oli tund aega tagasi meeletud järjekorrad, enam järjekordi pole, sest riiulid said tühjaks. Kauplustes hinnad tõusevad sõna otseses mõttes minutitega, kassase jõudes on hind juba kõrgem. Paljud ei võta enam rublasid vastu. Paljud kauplused katsid aknad vineeridega, kuid need veel vähemalt töötavad.
- Paljud internetivõrgud ei tööta enam. Venelased lõikasid kaablid läbi!
- Hinnad on taevasse tõusnud. Näiteks tatar 95 grivnat. Riis 125 grivnat. Internetiühendus katkendlik.
- Oleshkist ei lubata enam Hersonisse minna. Internet linnas puudub, kasutame endiselt vene mobiilikaarti, kuid see on väga nõrk.

Eile rääkisin emaga, täna ta enam sõnumitele ei vasta... Ilmselt on internet tõesti välja lülitatud ning pole teada, millal see uuesti tööle hakkab.. Olen väga mures... Ema rääkis, et koguaeg on kuulda plahvatusi, küll kaugemalt, küll lähedamalt, et vaikust enam polegi... Rinne on lähedal... Läheks kõik hästi... Peab minema!

Võib-olla kuuleme varsti uudiseid, et meie linn on vabastatud! Usume jätkuvalt oma tugevasse armeesse! Au kõigile Ukraina sõduritele! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
17.10.2022 kell 21:38

Aeg lendab linnutiivul... Tänaseks oleme juba kaks nädalat Tartus elanud. Juhtunud on selle aja jooksul väga palju, ma oleks justkui pikast talveunest ärganud. Tartus oldud iga päev on olnud kordumatu. Ma armastan seda väikest, hubast ja ilusat linna väga ja ma armastan inimesi, kes siin elavad... väga. Mul on hea meel, et me siin oleme... ning olen väga tänulik, et olete avanud meie jaoks oma linna, oma riigi.

Hiljuti nägin meie kodu lähedal üht ukrainlannat, me vestlesime ukraina keeles.. See oli nii ootamatu ja samas nii liigutav. Tartusse saabus ta kuu aega tagasi, ning pärit oli ta Luhanski oblastist, Kramatorski lähedalt. Praegu käivad tema kodulinnas lahingud... Ma tõesti soovin vaid üht, et see kõik lõppeks ja me kõik saaksime tagasi oma koju naasta...

Viimase nädala jooksul on väga aktiivselt pommitatud kõikjal Ukrainas... Eriti aga pealinnas... Kiievis... õudus... Kamikazedroonid ründasid energiataristuid kolmes piirkonnas - Kiievis, Dnepropetrovskis ja Sumõs. Sajad asulad on elektrita... Kiievis sai surma noor perekond. Bogdan ja Viktoria olid vaid 34-aastased ning nad ootasid last. Viktorial oli plaanis detsembris raseduspuhkusele jääda... selle asemel maetakse tema elutu keha koos armastava abikaasaga kalmistule. Sumõ piirkonna tulistamistes hukkus kolm inimest, üheksa sai vigastada. Rašistid tabasid Romni linnaosa varahommikul. Rusude all on siiani inimesi. Ka Hersonis katkes side 16. oktoobril ning me ei saanud oma sugulastega ühendust, kuid õnneks päev hiljem side taastus ning sain taas emaga rääkida...

Ma jagan taas üht kollaaži, mille tegin mõnda aega tagasi Hersonis, aga see iseloomustab selgelt, mis praegu toimub Ukraina erinevates linnades, kus elavad tavalised ukrainlased... Tohutu nõukogude karu üritab meie taristut hävitada.. Aga me ei karda teda... Üsna varsti saab see karu karistuse kõige eest, mida ta tegi. Õiglus võidab!

Kui me paar päeva tagasi Lõunakeskuses ringi jalutasime, nägin ühes poes sedasama musta märkmikku, mida Hersonis sõjateemaliste kollaažide jaoks sisse seadsin. Jätkan nüüd ka Tartus Musta Raamatuga... Kuni sõda kestab, teen sinna sõjateemalisi kollaaže...

Vaatamata sellele, et oleme juba kaks nädalat olnud turvalises kohas, näen ikka kohutavaid unenägusid... Ja nii iga ööl... Aga ka helged hetked jäävad mällu. Käisin hiljuti venna ja tema tüdruksõbraga kinos. Esimest korda kaheksa kuu jooksul käisime taas kinos. See ületas kõik ootused. Eriti mulle meeldis, et filmid linastuvad inglise keeles. See on väga hea viis keele tajumiseks ja õppimiseks. Nüüd saan aru, miks paljud eestlased räägivad vabalt inglise keelt. Te olete selle sees elanud lapsepõlvest saati.

Laupäeval käisin Jaanuse ja Marise poes. Kohal oli palju lapsi ja nad osalesid Marise juhitud töötoas. Ma olin lausa pisarateni liigutatud, nähes rõõmsaid ja naeratavaid lapsi. Olin samuti õnnelik ja rõõmus, aga kuskil südame all pitsitas ikka, teades, et väga paljudelt ukraina lastelt on nende lapsepõlv röövitud, osadel lausa igaveseks.

Õhtul näitas Jaanus meile Tartu ööelu. Me pole ikka veel lõpuni harjunud, et öösiti võib vabalt tänavatel jalutada. Ja et öö võib samuti pakatada loovusest. Raekoja platsil oli kuulda kitarrimängu ning möödujad laulsid muusikule kaasa. See meenutas mulle Suvorovi tänavat Hersonis. Seal esinesid samuti tänavamuusikud. Veel käisime Naiivis, kus oli palju noori ning kõik tantsisid ja lõbutsesid. Peale seda läksime tagasi koju. Esimeseks korraks sellest piisas, meil tuleb veel harjuda mõttega, et võib muretult lõbutseda.

Eilne päev oli väga eriline ja oodatud. Ma olin mitmeid kordi su kirju lugedes kujutanud ette, kuidas te pühapäeviti koos perega kogunete ja pannkooke sööte. Ma olin näinud pilte su kaunist kodust ja nüüd olin mul endal võimalik eestlaste toredast pühapäevatraditsioonist osa saada. See oli nii tore. Me sukeldusime sinu maailma ning see oli väga armas. See kaunis ja autentne maja, kus oli nii palju detaile, mis koos moodustasid unustamatu atmosfääri, jääb mulle alatiseks meelde. Ja teie armas ning armastav pere... ning selle keskmes asuv väike Aksel. Nii tore oli näha, kui palju armastust ja hoolitsust ühe väikese inimese ümber on kogunenud. Aga siiski kirsiks tordil oli lõpuks ära proovida pühapäevased Eesti pannkoogid. Kui me laua taha istusime, näpistasin end laua all, et olla kindel, et see kõik päriselt juhtub, sain kinnitust, et see oli päriselt. Ma arvan, et see on traditsioon, mille tahan Ukrainasse kaasa võtta. Pere kokkusaamised ühise laua taga igal pühapäeval, ma hakkan sellest Hersonis kõigile rääkima!

Ma ootasin hinge kinni pidades, kui sa meie toodud kingipakki avasid. Ma teadsin su hobi kokkamise vastu ja suur oli mu üllatus, kui leidsin kohalikust raamatupoest eestikeelse Ukraina rahvusroogade kokaraamatu, väga autentsete piltidega. Ma polnud kindel, kas see sulle meeldib, nii lahe, et sa leidsid kohe sealt retsepte, mida järgmisel ühisel lõunal võiksime teha.

Elasin väga kaasa uudisele, kui saite teada, et legendaarne Eesti kunstnik Jüri Arrak oli meie hulgast just lahkunud... Mul on väga kahju selle kaotuse pärast. Mõistan kurbust, mida tundsite. Vaatasin õhtul animatsiooni Suurest Tõllust, mille mulle saatsid. Tõll tuli eestlastele appi kõige kohutavamatel aegadel, sõja ajal... See oli kuidagi väga sümboolne... Ta lubas uuesti sündida, kui tema abi jälle vaja läheb. Minu jaoks oli see sõnum, mille Jüri Arrak mulle saatis - me ei tohi unustada, et kui häda käes, siis tuleb Suure Tõll appi kutsuda ning seda on praegu väga Ukrainal ja kogu maailmal vaja. Me vajame Suurt Tõllu appi!

Aga ettepoole vaadates, juba kolmapäeval, kell 18 saan teid kõiki näha ja kallistada ning öelda edasi tänusõnad. Kohtumine toimub tARTu galeriis, Aparaaditehases. Paljud on küsinud, mida ma vajan? Mul on kõik eluks vajalik olemas, aga puudust tunnen erinevatest kunstitarvetest. Ma tunnen praegu suurt vabaduse puhangut ja tahan selle suunata oma loomingusse. Ma tahan luua, luua uusi maale, luua uusi kollaaže. Kui teil on seisma jäänud kunstitarbeid, tooge need mulle, olen selle eest väga tänulik! Tulge kindlasti külla! Kõik on väga oodatud!



Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
14.10.2022 kell 10:14

Siin toimub nii palju, et iga päev enam kirjutada ei jõuagi. Proovin iga mõne päeva tagant seda teha ja võib-olla tulevikus tõesti kord nädalas, nagu sa ka ettepaneku tegid. Meie päevad algavad tihtipeale hommikul vara, mil lahkume kodust ja vahel jõuame tagasi alles hilja õhtul, mil oleme juba ise ka rampväsinud. Pealegi ma mõistan, et sulgi on vaja mitmed pooleli jäänud projektid lõpetada ning igapäevaseid tõlkeid on raske kombineerida kuhjunud töömahuga. Loodan, et ka lugejad mõistavad.

Rääkisin hiljuti Roosi ja Denissiga, nad töötavad Tartu Kunstikoolis. Nad pakkusid mulle novembri lõpus viia valikainena läbi kollaaži meistriklass. See oli väga põnev ettepanek! Muidugi olin nõus. See on mulle võimalus avastada midagi uut ning ühtlasi suhelda ukraina ja eesti kunstitudengitega. Ühtlasi tegin ettepaneku viia läbi ka Petrikovski maali meistriklass. See on Ukraina rahvusmuster, mida viljelesid meie esivanemad. Sageli värvisid nad Petrikovski stiilis isegi maju, aga ka erinevaid majapidamistarbeid. Ma õppisin seda ise Hersoni kunstikoolis. See oli küll umbes 12-13 aastat tagasi, aga ma mäletan selgelt mustri loomise põhitõdesid. Loodan, et saan tuua Ukraina kultuuri pisut eestlastele ka lähemale.

Denissiga vesteldes tuli jutuks, et ta tunneb sind hästi ja olime koos üllatunud, kuidas sa nii palju jõuad ning jõudsime järeldusele, et küllap on sinu ööpäevas paar ekstra tundi, muud seletust me ei osanud välja mõelda. Küllap eladki tulevikus :) Ja seda enam ma hindan kõike, mida sa meie heaks oled teinud ja teed.

Üleeilne hommik algas taas üllatusega, kui nägin Telegramis su sõnumit, et meid ootab tARTus arvutilaud ja tool. See oli nii tore. Tulime kohe abikaasaga galeriisse ja nüüdseks on meil töönurk juba sisse seatud. Oleme väga õnnelikud. Abikaasa jaoks on väga oluline arvuti taga töötada, ilma tehnikata on ta nagu ilma käteta. Tänud! Samal päeval oli tal juba esimene videointervjuu. Varsti hakkab ta taas veebilehti looma. Paralleelselt õpib ta keeli ja tõenäoliselt saab peagi koostööd teha ka Eesti programmeerijatega.

Kui me galeriis laua ja tooli järel käisime, oli sinna jäetud kaks kingitust. Tiina saatis paki salli ja sokkidega ning Sandra oli jätnud mulle šokolaadi. See on uskumatu siiani, et inimesed, keda ma ei tunne, toovad mulle kinke. Aitäh!. Šokolaad on nüüdseks muidugi juba söödud ja salli olen samuti jõudnud kanda. See sobib mulle värvide poolest hästi ja on soe, mis Eesti kliimas on väga oluline. Loodan, et kohtume 19. oktoobril ja saan teid kallistada ja oma loomingut vastu kinkida.

Esmaspäeval Ringvaatele intervjuud andes kohtusin suurepärase ajakirjaniku Heleriga. Ta oli nii lahke ja avatud. Lisaks töötab Heleri ka teatris ning ta kutsus mind Vanemuisesse Luikede järve vaatama. See etendus oli ukrainlastele tasuta. Ma armastan balletti! Ma armastan teatrit! Loomulikult ei jätnud ma seda võimalust kasutamata. Vanemuise teater on väga kaasaegne ja uus. Mind üllatab siiani, kui hästi kõik on igal pool korraldatud. Mõnikord tundub mulle, et olen sattunud ideaalsesse maailma. Ballett oli kaasaegne ja klassikast erinev, kuid seda enam see mulle meeldis. Ma mõistan, et paljude jaoks on väljakutse midagi uut ja alternatiivset näha, aga mulle uuendused meeldivad. Kui tuled summutati ja eesriie avanes, libises mu peast läbi mõte... kas ma tõesti olen siin... kas ma tõesti näen midagi hingematvalt ilusat...

Veel kaks nädalat tagasi elasin territooriumil, kus ümberringi toimus sõjategevus ja inimesed surid ning nüüd ma istun teatris ja vaatan balletti... Sel hetkel tahtsin väga, et kõik, kes Hersoni maha jäid, saaksid sarnast vabadust ja õnne kogeda. Soovisin väga, et meie ema oleks teatris. Ta on suur balletifänn... Kui ma tagasi koju jõudsin, helistasin talle kohe ja rääkisin pikalt, kuidas Luikede järv oli Vanemuises lavastatud. Ütlesin talle, et kui sõda saab läbi saab, läheme koos reisile. Kasvõi Odessasse, et koos teatrisse minna või mõnd kuurorti külastada. Nagu ennegi... Ma tean, et meie unistused saavad kord teoks!

Eile ärkasin taas selle peale, et nägin õudusunenägu... Ma ei tea, miks see nii juhtub. Nägin unes, et venelased viisid mu mehe minema... ma värisesin ja visklesin... ja ärkasin selle peale, et abikaasa rahustas mind... Hersonis ei näinud ma õudukaid... Ma ei tea miks alateadvus nõnda trikitab. Küllap minu hing on haavatud ja murtud... ei tea, kaua meil kõigil läheb aega, et taastada oma psüühika.

Täna otsustasime veeta terve päeva rattaga sõites. Sügis on selleks ju ideaalne aeg. Ümberringi on selline ilu. See sobib harmooniliselt hubaste Tartu tänavatega. Õhtul majadest mööda sõites nägime akendest, et tubades põlevad kaminad, korstnad suitsevad. Meie jaoks on see kummaline, kuid samas väga hubane ja see kõik tekitab lausa unustamatu atmosfääri. Teil on õnnestunud isegi sooja toomisel tubadesse, hoida oma traditsioone. Kõik ümberringi on lihtsalt vapustav. Hindan siin igat minutit oma elust. Olete loonud imelise maailma, suur aitäh, et jagate seda meiega.

Olen hakanud märkama, et tänu igapäevasele rattasõidule on mu keha hakanud muutuma, tekib juba teatud treenitus. Mu lihased on muutunud tugevamaks ja kindlamaks. Mulle meeldib see. Väga oluline on olla terves kehas ja viimased seitse kuud on mu keha ainult närutatud. Kui meie kirjavahetus on olnud mulle teraapiaks, siis Tartus elamisest on saanud minu taastusravi... Ilmselt see pidi nii juhtuma... Et pärast kõike seda, mida oleme kogenud, saame taastuda nii ilusas kohas...

Tartus viibimise esimestest päevadest näeme pea iga päev Eesti sõjaväelasi. Hiljem, kui sa ütlesid, et meist mitte kaugel asub Kaitseväe Akadeemia, mõistsin miks, aga see on pisut imelik tunne, kui näed sõjaväevormis meest... Mõned päevad tagasi nägin kolme Ukraina sõdurit, kellel oli meie lipuvärvides vapp käsivarrel... Mind valdasid emotsioonid ja tahtsin nende juurde tormata ja hõigata: „Au Ukrainale“. Aga nad läksid nii kiiresti üle tee ja ma ei hakanud neile siiski järgi jooksma... Minu jaoks oli väga märgiline meie kaitsjaid Tartust näha...

Minu linnas juhtub aga ikka veel iga päev kohutavaid asju. Sain teada, et neil päevil lasid okupandid maha dirigendi Juri Kerpatenko, kuna too keeldus nendega koostööd tegemast... See on õudus... Samas, meie armee on lahinguväljal edukas... Relvajõud vabastasid Hersoni piirkonnas veel 5 asulat.
- Novovasilivka;
- Novogrigorivka;
- Nova Kamianka;
- Trifonivka;
- Tšervone.

Herson on üks parimaid linnu Ukrainas. Ma tõesti igatsen teda taga. Linn õitses ja elas, kuid peale invasiooni pöördus maailm pea peale. Aga varsti tõrjub meie kaitsevägi okupandid välja ja saame kõik koos tagasi kodulinna kolida.

Täna, 14. oktoobril tähistame Ukraina kaitsjate päeva.
See on võitlejate päev.
See on päev, mille nimel me võitleme.
See on päev, mil me võidame.
Sel päeval avaldame tänu kõigile, kes on minevikus Ukraina eest võidelnud. Ja kõigile, kes vabaduse nimel praegugi seda teevad. Kõigile, kes siis võitsid. Ja kõigile, kes nüüd võidavad.

Head Ukraina kaitsja päeva!
Head Ukraina kasakate päeva!
Au kõigile meie kangelastele!
Au kõigile, kes võitlevad ja aitavad!
Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri

Tartu, Eesti
11.10.2022 kell 18:26

Tartu elu on sündmusterohke ja mulle see meeldib. Tunnen, et olen elus, et saan teha mida tahan, käia kus tahan, suhelda inimestega ja mis peamine, ma ei pea enam kartma. Esimest korda üle pika aja tunnen oma hinges rahu. Ärevus on olemas, kuid see pole enam nii tugev kui varem.

Samas olen viimasel kahel päeval näinud õudusunenägusid. Täna nägin unes, kuidas me end punkris peitsime, ja eile nägin unes, et mind kuulati uuesti üle. Ma saan aru, et ma elan praegu turvalises keskkonnas, aga mõtted liiguvad sageli sellele, mida oleme läbi elanud ning sellele, et sõda meie riigis jätkub... Vahel kuuleme Tartus akna taga valjemaid helisid ja siis ma tavaliselt võpatan, et kohe plahvatab rakett... Jälle see päästik... ma isegi ei kujuta ette, kaua aega läheb, et saaksin elada nii nagu enne. Muidugi suutis mu psüühika selle aja jooksul kohaneda ja sõjaga harjuda... ja see kõlab kohutavalt... et oleme sõjaga harjunud...

Aga pisut sellest, mida viimase kolme päeva jooksul teinud oleme. Pühapäeval võtsime koos abikaasaga ette Tallinnase sõidu. Meie jaoks on kahetunnine rongisõit lühike vahemaa. Põhimõtteliselt kulus meil sama palju aega, et jõuda Hersonist Musta mere äärde või naaberlinna Odessasse. Aga ma olen aru saanud, et eestlaste jaoks on see väga pikk vahemaa ja ma mõistan seda, Tartus on kõik 15 minuti kaugusel. Käisime Tallinnas sülearvutit toomas. Meie tuttav elab seal ja ta otsustas meid aidata. Nüüd on mu mehel sülearvuti ja ta saab tööotsi vastu võtta. Kui Eesi käest saame teise arvuti, saan seda kasutada mina, et jätkata oma töödega. Me ei saanud arvuteid Hersonist kaasa võtta, need oleksid piiril kindlasti konfiskeeritud. Mul on hea meel, et inimesed Eestis meid aitavad. See üllatab mind ikka veel.

Tallinnas olles käisime jälle mäkis söömas. Seal on taskukohased hinnad, peame veel harjuma Eesti hindadega. Istusime lauda ja ootasime oma tellimust. Seal kuulsime palju vene keelt. Teismelised poisid ja tüdrukud käitusid väga väljakutsuvalt. Ropendasid, karjusid, jooksid, otsisid midagi prügikastist... See oli häiriv olukord. Mõtlesin, et kui palju peab aega mööduma, mil saan taas rahulikult taolistesse olukordadesse suhtuda? Tartus on selles osas väga rahulik, ma ei saa küll aru, mida eestlased räägivad, aga see on omamoodi väga rahustav. Meil on vedanud, et elame Tartus. Minu jaoks on see ideaalne linn.

Esmaspäeval ärkasime ja hakkasime nagu ikka esimese asjana uudiseid lugema. Oli väga kurb. Nägime, et Venemaa alustas taas paljudes Ukraina linnades massilist rakettide tulistamist. Kurbus ja viha pulbitsesid... Me kõik mõistsime, et see oli Putini vastulöök purustatud Krimmi sillale. Kuid see loomulikult pole õigustus... Paljud mu sõbrad elavad Kiievis. Nende hulgas on ka kunstnikke... Ja kui ma kesklinnas neid plahvatusi nägin, muutusin väga murelikuks. Vaid paar päeva tagasi kolisid mu sõbrad Jekaterina ja Anton Kiievisse. Nad hakkasid just korterit sisustama ja juba teisel hommikul istusid nad varjendis... Võtsime nendega kohe ühendust, nad ütlesid, et nendega on kõik korras ja saatsid meile foto, kus nad naeratavad. Nende käed värisesid, foto oli udune, aga nad jätkasid naeratamisega. Neil hetkedel olen alati eriti uhke meie rahva üle... ja kui ma nägin, kuidas sajad inimesed, kes metroos pommide eest varjusid, laulsid ukraina laule... ma lihtsalt ei suutnud pisaraid tagasi hoida... Mul on väga kahju kõigist inimestest, kes neil päevil surid... Ja kõigist, kes sõja jooksul on hukkunud või oma kodud kaotanud... Seda poleks tohtinud juhtuda...

Venemaa ei tea, kuidas ausalt sõdida, kuigi, kas saab üldse õigustada sõdimist? Mis on sõjal pistmist elamupiirkondade, mänguväljakute, turismiobjektide, parkide, kontorite, jalutusalade pommitamisega? Miks said haavata või surma need, kes tänaval kõndisid või autoga ristmikult läbi sõitsid? See on kõige madalam, ebainimlikum ja häbiväärsem võitlusviis.

Pealinnale suunatud raketirünnaku tõttu suri onkoloog Oksana Leontieva – armastav ema, kes sel päeval viis oma 5-aastase poja lasteaeda ja kiirustas tööle, et teiste laste elusid päästa. Ta töötas onkoloogina luuüdi siirdamise osakonnas. Kuus kuud tagasi suri poisi isa. Venemaa võttis väikeselt Grishalt ära kõik: lapsepõlve, emaarmu ja armastava pere. Nüüd hoolitsevad tema eest vanavanemad. Kui palju arste, õpetajaid, rahumeelseid inimesi, lapsi ja meie sõdalasi, peab surema, et maailm suudaks selle sissetungi peatada?

See terroriakt ukrainlasi ei hirmutanud... peale rahumeelsete linnaosade pommitamist, kasvas kohe fondide maht, kes koguvad Ukrainas sõjaväe varustamiseks raha. Inimesed on valmis andma oma viimase grivna, et sõda võimalikult kiiresti lõppeks... et Ukraina rahva genotsiid lõppeks võimalikult kiiresti...

Pealelõunal andsin Helerile Ringvaate jaoks intervjuu. Võib-olla tundusin rahulik, kuigi peale hommikuudiseid kihas minus vihkamine... Olen Helerile väga tänulik, et ta võttis aega ja mind ära kuulas. Ma saan aru, et mul on privileeg, kuna mul on tekkinud hääl ja ma olen sõja esimestest päevadest alates öelnud välja kõike, mida mõtlen ja tunnen. Ja ma jätkan sellega nii kaua, kuni saan...

Pärast intervjuud veetsin aega Marise ja Jaanusega. Mulle väga meeldib nende stuudio-poes aega veeta... Seal on maagiline atmosfäär. Ja see tore üllatus, kui sulle keegi helistas ja lubas läbi astuda. Vaid mõne minuti pärast oli kohal Salemi kiriku pastor Toivo ja tõi mulle suure korvi puuviljade ja maiustustega, mille ta ilusate sõnade saatel mulle üle andis. See oli väga ootamatu. Olin ilmselt üsna kohmetu, aga tänan kingikorvi eest väga! Kohalik külalislahkus puudutab mind väga ja ma ei oska alati sellele reageerida. Ma vahel lausa mõtlen, millega ma selle kõik ära olen teeninud? Aitäh Eesti!

Õhtul käisime Jaanuse ja Marisega Aparaaditehase katusel, kus avanes õhtune vaade Tartule ja läbi binokli oli näha suur Punane Kuu. See oli hingemattev vaatepilt... Loodus on nii hämmastav, maailm on hämmastav... Sellised väikesed asjad teevad minust kõige õnnelikuma inimese.. Ma näen ja naudin ilu... Olen universumile tänulik, et olen olemas... Pärast läksime tagasi Karud ja Pojad galeriisse ja pakkisime uue näituse jaoks maalid lahti. Sellest tuleb Eesti raamatuillustratsioonide näitus, kus saab olema ka palju Eesti muinasjuttudega raamatuid. Proovisin üht neist eesti keeles lugeda. Jaanus ja Maris aitasid mind ja parandasid, kui midagi valesti ütlesin... Oli tore õhtu... hea on leida uusi sõpru...

Teisipäeval käisime Politseis ja tegime vajalikud paberid ära. Üllataval kombel läks kõik väga kiiresti. Väga sõbralik personal, uued tehnoloogiad, aga mis peamine, saime tuttavaks ühe toreda naisega Ukrainast. Tore oli kuulda ukraina keelt. Ta töötab Eesti Politseis... Naine ise oli pärit Krivoy Rogist, see linn pole Hersonist kaugel. Nii tore on ukrainlasi näha ja nendega suhelda. Aitäh Eesti, et oled võtnud meie inimesi nii soojalt vastu!

Pärast paberimajandust tegime autoga tiiru mööda linna. Tore, et näitasid meile Supilinna, Lauluväljakut, Lodjakoda, Annelinna, Raadi piirkonda ja Karlovat. Nüüd teame teie linna kohta veelgi rohkem. Praegu on suurepärane aastaaeg ja kogu linn on erksates ja soojades värvides. Sõitsin, vaatasin aknast välja ja nautisin loodust ja eriti vana puitarhitektuuri. Te elate tõesti nagu muinasjutus.

Ma igatsen küll oma kodu ja mu süda murdub, kui loen ja vaatan uudiseid, aga kuskil südamesopis on mul hea meel, et ma ei pea enam igapäevaselt kartma. Au Ukrainale! Elagu Eesti!


Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
09.10.2022 kell 9:35

Nii tore oli lõpuks kohtuda Kailiga ning Marise ja Jaanusega. Ma olen nende kohta ju nii palju sinult kuulnud, nad on meie heaks nii palju teinud ja väga südamlik oli lõpuks kohtuda. Ma tahtsin väga neid isiklikult tunda. Nüüd see juhtuski. Kaili on imeline naine! Väga avatud ja lahke. Ta tegi meile suurepärase lõunasöögi. Ja need Voronja vahvlid, millest ma läbi suve kuulsin ja piltidelt nägin, no tõesti need viisid kohe meid tagasi lapsepõlveagadesse, kui minu ema tegi vahel sarnaseid toruvahvleid.

Mulle väga meeldis külaskäik stuudiopoodi "Karud ja Pojad", kus Maris ja Jaanus meid soojalt vastu võtsid. Tundus, nagu oleksime sattunud muinasjuttu. Nad on võlurid, ausalt, sellist maagiat ei suuda luua igaüks. Ma olin nii õnnelik, et nad avasid meile oma võlumaailma. Ma nägin nende poodi isegi unes, see jättis väga sügava mulje. Iga väiksemgi detail oli paigas ja ma tahtsin seal viibides iga pisiasja oma silmaga üle vaadata, aga selleks on vaja rohkem aega ja ma leian selle aja kindlasti, et nende poodi uuesti külastada. Ja nii tore on inimesi kohata, kes naeratavad sulle ja kes koos sinuga naudivad õhkkonda, ma tundsin sellest sõjaajal väga puudust. Maris kinkis mulle inglikaru. Nüüd on see minu jaoks õnnehoidja. Maris ja Jaanus, olete tõelised võlurid, aitäh!. Ja aitäh ping-pongi reketite eest ka!

Tegime kohe pika ping-pongi mängu ja siis saabus meie sõber Ksenia, kellega külastasime jaanuaris Eestit ja Tartut. Ta juhib üht rahvusvahelist äriprojekti. Me polnud pikka aega näinud, kaua kallistanud, ega rääkinud. Olen kindel, et see ei jää meie viimaseks kohtumiseks. Tore on teada, et Tartus on veel Hersonist inimesi, keda me veel lisaks ka tunneme.

Kui Ksenia koju läks, ei suutnud me kiusatusele vastu panna ja hüppasime kohe ratastele, mille te ennelõunal meile andsite. Minu sees vallandus eufooria ja vabaduse tunne. Tartu on väga ilus ja mugavaks rattasõiduks lausa loodud. Imetlesime sügisesi parke, kollast lehestikku, Tartu arhitektuuri ja imelist atmosfääri. Hakkas hämarduma, ümberringi süttisid tuled ja see tekitas sooja tunde. Ma ei olnud üldse väsinud, sõitsime pikalt linnas ringi ja ma olin nii õnnelik. Olen õnnelik, et olen siin, õnnelik, et see linn meid nii soojalt vastu võttis. Täname, et andsite meile peavarju. Iga korraga, mil Tartus ringi liigun, armun Tartusse aina enam.

Koju naastes nägime, et üsna meie kõrval asuvas majas elas varem kuulus Ukraina kirjanik Lesja Ukrainka. Seda oli nii ootamatu näha, ja sel hetkel meenus mulle mu kodu, meenus meie Ukraina! See oli minu jaoks hea märk. Aitäh Eestile toredate Ukraina inimeste võõrustamise eest. Ma ei suuda siiani uskuda, et me elame praegu sellises muinasjutus. Mõnikord nutan, aga need on nüüd juba õnnepisarad. Tänan teid väga!

Eile ärkasime ja nägime uudistest, et Krimmi sild lasti õhku. Kõik ukrainlased hakkasid seda sündmust kohe tähistama. Mõistsime, et lahkusime linnast õigel ajal, viimasel hetkel. Nüüd pole teada, kuidas inimesed okupeeritud aladelt lahkuda saavad. See on muidugi medali teine pool. Ukrainas arvavad kõik, et Putin annab nüüd vastulöögi. Pole teada, milline linn selle saab, kuid kahtlustame, et see võib-olla Odessa. Mu mehe õde elab praegu seal. Tal on kaks last. Pärast silla plahvatamist ja Iraani kamikaze droonide sagedaste plahvatuste tõttu otsustasid nad Odessast lahkuda. Ma igatsen neid väga. Loodetavasti näen neid varsti.

Helistame emaga iga päev. Ta igatseb meid väga. Ta ütleb, et ei suuda harjuda sellega, et meid pole läheduses. Ta koguaeg ootab, et toauks avaneks ja mina ja mu vend astuks sisse. Raske on kuulata, kui ta räägib igapäevastest lahingutest ja plahvatustest linnas. Hiljuti plahvatas Hersoni oblastis kaks bussi, millega sõitsid rahumeelsed elanikud, võib-olla üritasid nad sõjatsoonist lahkuda, just nagu meie ... seal juhtub iga päev kohutavaid asju...

Aga meie sõjavägi on lähedal. Me usume, et aasta lõpuks Herson vabastatakse. Me tahame seda uskuda. Ma tahan oma ema kallistada. Ma heidan endale sageli ette, et ma ei suutnud teda veenda lahkuma. Ka tema võiks saaks end praegu turvaliselt tunda. Ma tean, et näeme varsti. Ta ootab meid. Ja meie sõbrad, sugulased ja meie väikesed kohevad kassid ootavad samuti.

Tänan eestlasi ja Eestit iga päev. Siin on väga hubane ja mugav. Aitäh, et meid nii soojalt vastu võtsite. See on parim, mis meiega viimase seitsme kuu jooksul juhtunud on. Mul on hea meel, et teie maa ja rahvas on mulle nii armsaks saanud. Tänan teid kõige eest!!!



Viktoria e-kiri
Tartu, Eesti
06.10.2022 kell 22:44

Täna on alles kolmas Tartu päev, aga mul on tunne, nagu oleksin siin elanud juba mitu kuud. Nii palju on toimunud. Mulle meeldib siin. Tartu oleks nagu minu linn. Olen neil tänavatel varemgi käinud, kõik on tuttav, inimesed on sõbralikud ja kuidagi eriliselt kerge on hingata.

Samas on hetki, kus mulle ikka ei jõua veel kohale, et me pole enam sõjatsoonis. Ma ei suuda näiteks harjuda sellega, et kui hakkab pimenema, siis saab tänavatel edasi kõndida ja polegi vaja mitte midagi karta. Esimesel õhtul jalutasime pimedas kesklinnast koju ja see oli nii kummaline ja eriline tunne, sest me saime taas näha öist, tuledesäras linna. Hersonis on alates sõja esimestest päevadest tavaliselt juba 17-19 vahel kõik tänavad tühjad. Liikumiskeeld algab kell 22. Seega minu väike unistus, jalutada öises linnas, sai juba esimesel Tartu õhtul teoks... Loodan, et saan kunagi ka oma linnas öösel jalutada.

Siin on kõik väga hästi, meil on Aparaaditehases soe hubane korter ja kõik vajalik olemas. Aga me oleme jõudnud juba igatsema hakata oma kodu. Armastame kaunist Ukrainat! Kodus ootavad meid ema, vanaema, teised sugulased ja meie kassid. Ma arvan, et see on äärmiselt tore kogemus elada imelises Eesti riigis, aga me juba igatseme koju, oeh!

Ma tean, et see võis sulle tunduda kummalisena, et esimese toidukohana tahtsime sööma minna McDonaldsisse, aga ma pean veel tagantjärgi ütlema, et see oli meie jaoks terve sündmus, rääkisime sellest isegi õhtul, kui olime juba koju jõudnud. Meie linnas põles supermarket, kus Mäkk asus esimestel sõjapäevadel maha, ning me polnud Mäki burgeri maitset saanud proovida juba rohkem kui 8 kuud. Ega me tegelikult enne sõdagi burgereid tihti söönud, aga kui see "keelatud viljana" ära võeti, tundus see kuidagi eriti ihaldusväärne. Nii, et suur tänu, et viisid meid burgereid sööma!

Olen jõudnud juba anda intervjuu ETV-le ja täna rääkisime koos abikaasaga ajakirjanik Priiduga. Vestlesime üle nelja tunni. Rääkisime sellest, mis toimub meie linnas, meie riigis, rääkisime sellest, kuidas me Eestisse tulime ja ma arvan, et me ei jõudnud veel kõiki teemasid isegi käsitleda. Võib-olla tuleb meil temaga veel üks kohtumine. Oleme ajakirjanikele väga tänulikud, et nad kajastavad seda, mis Ukrainas toimub. Meie jaoks on väga oluline, et inimesed mõistaksid, kuidas okupatsiooni ajal elatakse ning mis on "vene maailm". Me teame, et eestlased teavad seda isegi väga hästi, aga seda enam oleme tänulikud, et meie lugusid kuulatakse. Täname teid kõiki ja hindame teie lahkust väga. Te olete teinud väga palju minu, mu pere ja üleüldse ukrainlaste heaks.

Tartu ja tartlased inspireerivad mind väga... Tunnen end siin turvaliselt... Mulle meeldib Tartus. See on hubane... Kõik on kuidagi tuttav, kuigi sildid on eesti keeles ja ma ei saa veel eesti keelest aru. Võib-olla on see maastik mul eelmisest korras peas? Võib-olla mõtlesin ma selle kõik hoopis välja? Aga ma tunnen end siin väga koduselt.

Ma tahan isiklikult kohtuda ja rääkida kõikide inimestega, kes mind on aidanud. Ma arvan, et teeme peagi tARTu poes ühe kohtumisõhtu, kus te saate küsida mida iganes ja võime niisama lihtsalt lobiseda. Ja ma saan lõpuks teid kõiki kallistada ja öelda silmast silma aitäh. Ma tõin Hersonist kaasa oma maalide printe. Trükkisin need vahetult enne sõda... Tahaksin kõik need prindid teile kinkida. Mul ei ole kaasas palju originaaltöid. Kartsin, et need leitakse mu pagasist ja visatakse minema. Aga õnneks jäid nad kõik alles ning ei saanud teel isegi märjaks. Suurem osa meie pagasist vettis läbi, aga imekombel jäi minu kunstikott kuivaks. Ja mul on selle üle väga hea meel.

Täna helistas Mati. Ta oli Tartus ja otsustas meile tuua omakorjatud mett. See oli väga ootamatu ja muidugi väga meeldiv. Ja ma nägin jälle tema suurt koera Atakat. Aitäh Mati. Nii tore, et meil õnnestus sind ja su koera tundma õppida. Ma väga loodan, et me kohtume veel.

Üha enam olen hakanud arvama, et me kõik vajame psühholoogi. Tahame vennaga kindlasti mõne asjatundjaga rääkida. Mulle tundub, et olen selle viimase kaheksa kuuga lausa 10 aastat vanemaks saanud, psüühika on häiritud.

Tänan veelkord kõiki sooja vastuvõtu eest. Olete imelised. Ma olen tundnud erilist soojust neil esimestel vihmastel päevadel. Loodan, et kohtume peagi! Palju kallistusi kõigile


Viktoria päevik
Tartu, Eesti
04.10.2022 kell 22:27

Ärkasin täna väikse ehmatusega. Mis on juhtunud? Miks on nii vaikne? Lennukid ei lenda, midagi ei plahvata. Vaikus. Rahu. Ma pole veel jõudnud kohaneda, et algamas on uus ja hoopis teistsugune elu...

Tee siia oli raske. Tõenäoliselt kartsime seda isegi rohkem kui Hersonis toimuvat. Olime oma linnas toimuvaga juba harjunud, aga teel olles teadsime vaid seda, et meid on ees ootamas kaks Venemaa piiri ja seal võib juhtuda mis iganes.

Lahkusime Hersonist kell 5:30. Oli veel pime ja hakkas sadama vihma. Laadisime vaikselt kogu pagasi sõbra autosse ja ta viis meid sadamasse. Sealt sõitsime edasi paadiga, umbes tund aega. Ainult nii saab praegu vasakule kaldale, et sealt omakorda Krimmi piirile jõuda. Kõik muud teed on blokeeritud. Mehed ei tohtinud Vasilievkast läbi minna, nii et pidime võtma riski ja lahkuma läbi Krimmi.

Vedaja viis meid bussiga väga kiiresti Krimmi piirile. Juba kell 10 olime kohal. Teeservad olid täis põlenud sõjatehnikat, majad olid kõik pommitatud. Kohati oli tee suuri, rakettide poolt tekitatud auke täis. Läbisime palju kontrollpunkte ja kuigi teadsime, et neis võivad toimuda läbiotsimised, siis meil vedas ja okupandid laiutasid lihtsalt käega, et meid mööda lasta. Ilmselt mängivad ka autojuhid sissetungijatega kokku. Ilmselt maksavad nad neile mingi protsendi summast, mis sõiduks kõigilt kogutakse. Keegi ei tea tegelikult, kuidas see skeem töötab. Aga see on teada, et sealt sõidab iga päev läbi palju busse inimestega, kes üritavad okupeeritud aladelt välja saada.

Kella 10 paiku jõudsime siis Armyanskis Krimmi piirile. Seal oli kohutav. Tundus, nagu oleksime sattunud koonduslaagrisse, vanglasse, mida valvavad sajad või isegi tuhanded sõjaväelased. Läbisime kitsaid koridore, mis olid ümbritsetud okastraadiga, iga paari meetri taga kuulipildujatega sõdurid, taevas lendasid helikopterid, igal pool kuhu vaatasime, oli sõjatehnika... Kõndisime seal hanereas nagu läheksime tapalavale...

Väljasõiduloa saamiseks tuleb läbida mitu protseduuri. Algul kõndisime kõik umbes 500 m okastraadiga ääristatud tunnelis. Seejärel jõudsime esimesse punkti, kus üks sõjaväelane kontrollis kotte ja kohvreid ning väljastas väljarändekaardi. Seejärel jõudsime kõik kitsasse koridori, kus oli palju rahvast. Seal tuli täita väljarändekaart. Tegime seda põrandal istudes. Meie sõbrad hoiatasid, et selleks peaks pastakas kaasa olema, sest neid kohapeal pole. Kui me seisime ja oma järjekorda ootasime, nägin kassi, kes ta tuli otse minu juurde ja ma sain teda paitada. Ta küsis süüa, mida mul ei olnud kahjuks talle anda. Samuti mäletan selgelt, kuidas ma samal hetkel liblikat nägin... Kõige toimuva taustal, olid need heaks märgiks. Mulle tundus, et kaitseingel on meie kohal.

Edasi lubati meil liikuda väikestes gruppides, nii 3-5-liikmelistes. Jõudsime passi- ja pagasikontrolli. Ma olin sisenedes esimene. Olin eelnevalt täitnud sisepassi dokumendid, aga vastuvõtus küsiti, kas mul on ka välispass. Ta vaatas samal ajal monitori ning sain aru, et parem öelda, et mul on see olemas, kui valetada. Näitasin talle ka välispassi. Ma ei meeldinud talle ja ta suunas mu kõrvalruumi. Ma kartsin, aga ei näidanud seda välja. Me teadsime et mehi kuulatakse üle, aga et naisi pigem mitte. Ruumi jõudes nägin, et seal seisis järjekorras juba 200-300 inimest. Istuda polnud kuskil. Ootasime siis kõik, kuniks FSB ohvitser meid vestlusele kutsus.

Varsti jõudsid ruumi ka minu mees ja vend. Tema tüdruk sai läbi. Vahetasime omavahel pilke ja saime aru, et kõik saab olema raske. Jõudsime ruumi 12.30 ja lahkusime sealt 17.00. FSB ohvitserid esitasid meile erinevaid küsimusi ja analüüsisid samal ajal telefoni. Nad kontrollivad telefonikõnesid, vaatavad sotsiaalvõrgustikke, kirjavahetust. Ja nad vaatavad ka samal ajal inimeste reaktsioone, kui nad küsivad provokatiivseid küsimusi. Näiteks. Kuidas suhtute sõjalisse erioperatsiooni? Kas teil on sõpru Ukraina julgeolekuteenistuses? Kas te hääletasite rahvahääletusel? Kõik need vastused olime eelnevalt läbi mõelnud ja läbi harjutanud ning püüdsime olla võimalikult rahulikud.

Enne reisi ostsin piiriületuseks uue telefoni ja vene SIM-kaardi, sest minu mobiilist oleks saanud välja võtta kogu kirjavahetuse, sest nad suudavad ka kustutatud failid taastada. Valmistasin oma uue telefoni ette, et see tunduks, nagu oleks tegu juba ammu kasutuses oleva telefoniga. Laadisin sinna palju süütuid fotosid, sisestasin numbreid, laadisin alla äppe. Kui nad oleksid leidnud kasvõi ühe kirja, mille olen sulle saatnud, oleks mind suure tõenäosusega kinni peetud ja halvemal juhul oleks see lõppenud piinamistega. Ma kartsin sellele isegi mõelda. Seepärast jätsin oma vana telefoni koju. Võtsin kaasa ainult SIM-kaardi ja peitsin selle hoolikalt ära. Ja alles peale seda, kui olin jõudnud Lätti ja sain aru, et meid miski enam ei ähvarda, aktiveerisin SIM-kaardi ja kirjutasin sulle.

Ülekuulamisruumis läks kõige kauem aega minu abikaasaga. Tema telefoni skannimine võttis väga kaua aega. Me juba kartsime, et nad võivad ta ära viia. Mu abikaasa osales miitingutel, kui Vene sissetungijad sisenesid Hersoni territooriumile ja ta andis mitu intervjuud Ukraina televisiooni jaoks. Seetõttu olime väga mures. Kuid mõne aja pärast tagastati meile kõikidele telefonid ja passid ning läksime istusime ümber bussile, mis hakkas sõitma Vene-Läti piirile. Meie saime kella 17.00 paiku välja, aga ootasime teisi mehi, keda üle kuulati ja saime lahkuda alles kell 23.00. Paari meest ei lastudki läbi ja me ei tea, mis nendega tehti. Ilmselt saadeti tagasi...

Edasi läbisime Krasnodari, Doni-äärse Rostovi, Moskva ja Pihkva oblasti ning jõudsime lõpuks Ludonka kontrollpunkti. Kohale jõudsime kella 12 paiku. Olime olnud teel poolteist päeva. See oli minu jaoks väga häiriv tee, sest ma liikusin mööda Venemaad, mis on põhjustanud meile nii palju kannatusi. Närvid olid pingul. Mul oli mitu paanikahoogu. Silme ees nägin okastraati, sõjaväge ja väikest liblikat... Võtsin pidevalt rahusteid, et pisutki puhata ja magada.

Siis jõudsime piirile. Bussijuht käskis kõigil maha minna ja lahkus seejärel. Enne meid oli seal juba palju rahvast. Mõned neist olid piiril seisnud juba mitu päeva. Jõudsime kohale ja piiri ületas parajasti grupp nr 54 ja meie buss oli 76s. Hakkasime tasapisi mõistma, et ilmselt jääme siia mitmeks päevaks... Ümberringi oli tühjus. Polnud katusealuseid, ega ka tualette, poest rääkimata. Ja siis saabus venelaste auto, kust müüdi pirukaid ja kuuma teed. Kohe tekkis pikk järjekord. Seisime pool tundi ja saime ka kuuma teed. Samuti oli kohal buss, mis pakkus inimestele ööbimiskohta. Ühe inimese koht maksis 1500 rubla. Meil oli see raha olemas ja maksime 6 tuhat rubla, et bussis ööbida.

Paljudel seda raha polnud. Suur hulk inimesi on maha müünud kogu oma vara, et osta pilet piirile jõudmiseks. Nägime, kuidas mõned emad lastega ja vanad inimesel jäid tänavale terve ööks. Väljas hakkas vihma sadama. Oli väga külm! Inimesed mässisid end tekkide sisse, panid selga vihmamantlid, katsid kohvrid kile- või prügikottidega. Nutsin bussis ja püüdsin magama jääda.

Õhkkond oli väga pingeline. Venelased mõnitasid pidevalt... Nad üritasid meid ilmselt provotseerida, aga me jäime rahulikuks. Nad suhtusid meisse nagu hulkuvatesse koertesse. Nende nägudest ja olekust oli näha, et tegelikult nad oleksidki tahtnud meid hoopis koerte varjupaika saata, oma lõppu ootama. Kuidas ma vihkan neid! Nad ei ole inimesed! Nii ei tohi inimestega käituda... Me tahtsime vaid sõjatsoonist välja pääseda... Ja isegi piiril suudavad nad meie elu põrguks muuta. Sel hetkel on peamine leida üles kannatlikkus ja tahtejõud edasi liikumiseks. Seda me ka tegime.

Kui meie kord saabus piiriületuspunkti siseneda, oli kell 9 hommikul. Olime olnud piiril ööpäeva. Meil vedas, kõik toimus siiski väga kiiresti, kuigi me nägime, et jõudlus piiri ületamiseks oleks olnud vähemalt kaks korda kiirem. Ilmselt eestlaste head palved aitasid, meie kohal oleks hõljunud justkui päästeingel. Kuna hommikul seisime mõned tunnid väljas ja õues oli väga tugev vihm ja tuul, saime läbimärjaks, oli väga külm, aga meiega oli veel kõik hästi, paljud olid veetnud terve öö lageda taeva all.

Meid lasti rühmadena siseruumidesse. Meid oli koos lastega 36. Algul kontrollis üks väga vihane venelane meid metallidetektoriga ja skaneeris pagasit. Samal ajal alandas ta ja mõnitas meid. Ta küsis erinevaid küsimusi ja vastas alati, et me valetame ja oleme Venemaale suureks ohuks ja ongi parem, et te Venemaalt lahkute, sest Euroopas hakatakse teid veel rohkem alandama.. Seejärel läbisime passikontrolli. Keegi ei teadnud, mis meid seal ees ootab. Kuid üllataval kombel oli see ametnik viisakas, kuid kontrollis passe väga kaua. Kuid mis kõige tähtsam, siin ei kuulatud enam kõiki mehi üle. Ainult neid, keda nad pidasid kahtlasteks. Mina vastasin lühidalt ja enesekindlalt. Olin seda kodus harjutanud. Ja kui ta nägi, et mul on passis viisad ja et ma olen juba Eestis käinud, reageeris ta normaalselt ja soovis isegi head teed.

Mäletan kuidagi lausa aeg-luubis seda liigutust, kuidas ta pani passi templi, ja ma tundsin emotsioonide tulva, et see ongi ju tempel vabadusse. Seejärel lasid nad läbi nii mu venna kui ka tema sõbranna. Abikaasa juba ootas meid. Läti piiri äärde läksime kõik koos. Piirile jõudes nutsin juba lausa suure häälega, kallistasime üksteist kõvasti ja kordasime üksteisele, et saime hakkama... Saime hakkama!!! Olime vabad!

Edasi sõitsime Rezeknesse. Mati oli meil seal juba vastas. Tal oli mikrobussis kaasas suur koer, Alaska malamuut, kes lasi end silitada ja kallistada. Mati oli kaasa võtnud teraapiakoera, see oli temast nii armas. Olime läbimärjad, aga samas kõige õnnelikumad inimesed!!! Suur aitäh, Mati, et meid Tartusse tõid. Sa sõitsid nii pika tee Rezeknesse ja tagasi. Ja see mesi, mille ma kinkisid, on parim, mida olen maitsnud!

Lõpuks jõudsime Tartusse! Ja esimese asjana nägin ma parkla pimeduses sinu siluetti. Oh, kui hea oli lõpuks sind kallistada. See oli hetk, kui mulle jõudis kohale, et me oleme nüüd siin... Oleme jõudnud kohale! Et see kõik on juhtunud päriselt... et meie unistus on täitunud. Seadsime end soojades tubades sisse, võtsime kõik kuuma dušši ja läksime magama. Suur tänu sulle, et meid aitasid! Me oleme vabaduses! Aitäh kõigile, et te meid aitasite... Aitäh veel eraldi Aparaaditehasele meie korteri eest ja aitäh Tiidule ja Reesile mu venna elamise eest!

P.S. Tahan tänada veel kõiki neid, kes meid teel olles aitasid. Aitäh Ergo-Hart, Evelyn, Anu, Lilian ja Karin. Tänan teid väga! Aitäh heade sõnade eest. Hurraa! Oleme Eestis, oleme Tartus! Ja me oleme väga õnnelikud. Peame veel kohanema ja meelde tuletama, kuidas on normaalne elada, aga see on juba käkitegu, ma arvan! Aitäh kõigile! Ma tahan teie kõigiga rääkida, teie kõigiga kohtuda. Ma tõin teile kõigile kingitusi, mida tahan koos kallistustega teile isiklikult üle anda!


II OSA. TARTU



- - -

3.10.2022 kell 23:12
Viktoria, Daniil, Viktor ja Naira jõudsid Tartusse!


3.10.2022 kell 12:31
Meiega on hästi ja oleme läbinud piiri. Hetkel ootame Läti tollis ja seejärel viiakse meid bussiga Rezeknesse.

2.10.2022 kell 8:07
Meiega on kõik korras, vahepeal ei saanud sõnumeid saata, kuna polnud levi. Oleme kahe tunni kaugusel piirist.

1.10.2022 kell 8:44
Oleme jõudnud Krasnodari lähistele.

Viktoria vend Viktor saatis 1.10.2022 kell 3:49 läbi Telegrami sõnumi, et nad on teel ja nendega on kõik korras ning et nad kirjutavad peagi pikemalt.

- - -

Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
29.09.2022 kell 20:18

Oleme täna terve päeva tegutsenud lahkumise nimel. Kõik on korraldatud, kohvrid pakitud ning kuigi tunne on et meid ootab ees köiel kõnd tundmatuse kohal, oleme nii valmis, kui selles olukorras valmis olla saab. Homme varahommikul kell 5.30 lahkume kodust ja kell 7 Hersonist, Krimmi. Seal ootab meid ees pikk tee Leetu ja seejärel Leedust Eestisse. Vedajad viivad inimesi praegu ainult läbi Leedu ja sealt lähevad osad inimesed Poola. Meie tuleme Tartusse. Ma ei jõua ära oodata, millal ma sind lõpuks näen, et kallistada ja isiklikult tänada kõige eest, mida oled meie heaks teinud. Loodan lõpuks kohata ka kõiki teisi, kes on nii mind kui Hersoni kunstnike toetanud!

Tee saab olema pikk ja pehmelt öeldes ebaturvaline, aga me oleme valmistunud kõigeks. On veel variant, et tuleme läbi Läti. Hersonist Lätti sõitmiseks kulub 3-4 päeva, aga pole teada, kaua me piiril peame ootama. Praegu on suur rahvavool. Uudised piirilt pole just kõige meeldivamad. Inimesed seisavad seal nii päeval kui öösel. Pimedal ajal võivad langeda kraadid allapoole nulli. Magatakse maas või kus iganes keegi koha leiab. Lugesime gruppides, et sooja hoidmiseks tehakse lõkkeid. Loodan, et kõik läheb hästi. Võtsime kaasa telgi, tekid ja soojad riided. Loodan, et neid pole vaja, kuid igaks juhuks oleme kõigeks valmis.

Täna on viimane öö, mil ma magan oma majas. Mulle ei ole veel kohale jõudnud, et homme hommikul lahkume ja võib juhtuda, et ma ei näe oma kodu enam kunagi... Aga ma saan aru, et seda on vaja teha. Järgmise paari päeva jooksul ma ilmselt kirjutada ei saa, nii et ära muretse. Kohe kui võimalus tekib, annan sulle märku, et kõik on korras ning oleme teel. Igaks juhuks jätan sulle ka ema numbri.

Täna käisin linnas veel viimaseid asju ostmas ja koju tagasi sõites sain aru, et mu linn annab mulle märku, et tuleb minna... Vaatasin bussiaknast välja ja nägin lõhutud aknaid, osaliselt hävinud maju, kohvritega inimesi... Ja ma sain aru, et pean minema. Hersonis ei hoia mind peale sugulaste enam miski... Nii kurb... Täna nägin oma ema lehvitamas, kui bussiga lahkusin... ja suutsin mõelda vaid ühele, ta peab selle üle elama ja ma pean tagasi tulema... Loodan, et nii ka läheb... Ema arvas, et oleme aastavahetuseks tagasi. Soovin isegi, et me kõik tähistaksime seda püha koos, vabas Ukrainas, nagu oleme seda varemgi teinud...

Tegelikult tunnen end täna juba paremini. Fookus on lahkumisel ja see aitab keskenduda, peame tegutsema ja leppima kõigi raskustega, mis meie teele tulevad. Meie peamine eesmärk on leida rahu ja jõuda turvalisse Tartusse.

Aitäh, et olete olnud lähedal! Aitäh kõigile inimestele, kes mind ja mu perekonda on aidanud! Loodan, et väga varsti, nii 3-4 päeva pärast oleme Tartu

P.S. Samuti tahan tänada inimesi, kes mind täna toetasid. Suur aitäh Pille, Margus ja perekond V! Aitäh teile imelised inimesed! Ma tõesti tahan teid kõiki näha ja kallistada! Te olete imelised! Kohtumiseni Tartus!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
28.09.2022 kell 21:20

Juba mitmendat päeva oleme koos perega lahendanud erinevaid lahkumisega seotud küsimusi. Seetõttu kirjutangi nii hilja. Täna võtsime kogu raha sulas välja ja ostsime kõik reisiks vajaliku. Mu mees käis oma vanaema juures ja viis talle süüa ja raha. Sama tegin mina oma ema heaks. Nüüd teame kindlalt, et ema jääb, aga tal on mõneks ajaks söök ja raha olemas. Kurb ainult, et turvalisus puudub. Lisaks tegin mõned ostud meie kassidele. Ma ei suuda leppida mõttega, et pean minema tundmatusse ilma ema ja ilma kassideta... see teeb minu jaoks teekonna veelgi raskemaks...

Seda on ilmselt keeruline isegi ette kujutada, mida me praegu tunneme. Oleme end kurssi viinud kõigi piiriületuse nüanssidega ja teame, et igal hetkel võib minna kõik väga halvasti ja see hirmutab mind väga. See tee on tõeline põrgu nii naistele kui meestele. Aga eriti meestele. Ma ei saa sulle kõiki detaile praegu rääkida, jagan oma kogemusi ja uudiseid ainult siis, kui olen juba Eestis või vähemalt turvalises piirkonnas.

Kui oleks portaal, tahaksin ennast ja oma perekonda lihtsalt turvalisse kohta teleporteerida. Ma ei saa korralikult magada, ega süüa. Ma arvan, et olen veel paar kilo alla võtnud. Panin täna teksad jalga ja need kukkusid sõna otseses mõttes jalast... Ma võtan rahusteid, aga need ei aita enam. Pidev stress ja ärevus närib seestpoolt... Täna tuli vend meile kohvrit võtma ja ta nägi väga halb välja. Tal olid silmade all lausa sinikad tekkinud. Sarnast stressitaset kogesime sõja alguses. Ikka ja jälle taban end mõttelt, et see kõik pole päris. Ei saa olla... Vahel isegi näpistan end, et ärgata, aga selle seitsme kuu vältel, pole ma kahjuks kordagi selle peale ärganud...

Täna rääkisime mitme sõbraga, kes on piiri ületanud. Ja nad kõik mainisid, et see on olnud halvim kogemus nende elus. Ma ei taha isegi kirjutada, mis meid ees ootamas on. Kuid ka siin viibimine pole turvaline. Oleme puuris. Ja see lootusetus ja abitus ajab mind hulluks. Olen kindel, et pean kunagi läbima ravikuuri psühholoogi või psühhoterapeudi juures, et normaalne elurütm taastada. Praeguseks on viimnegi lootuskiir kadunud, aga ma pean siiski enne lahkumist suutma selle üles leida...

Täna on olnud emotsionaalselt raske päev. Kirjutan kirja ja samal ajal nutan... See on väga valus! Ma olen täiesti katki ja tükkideks lagunenud... Ma ei tunne rõõmu ega muid positiivseid emotsioone... Hirm on mu täielikult halvanud... Ma vihkan kõiki, kes meid sellisesse olukorda on viinud...

Headus peab võitma, kordan aina iseendale. Aga kas nii ka läheb? Peab minema, kordan jälle endale, aga ei suuda seda enam isegi uskuda. Ma tahaks näha eredat päiksekiirt, mis juhiks meid sellest pimedusest välja...

Au Ukrainale!

P.S. Tahan tänada kõiki inimesi, kes minu kirju loevad. Tänan kõiki, kes on saatnud mulle häid sõnu ning toetanud mind ja mu perekonda. Aitäh, et olete olemas ja olete mulle lootusekiiri saatnud. Samuti tahan tänada seda imelist inimest, kes mind täna toetas. Aitäh Eva! Aitäh heade sõnade eest! Kallistan sind tugevalt ja tervitan vastu! Hoolitse enda ja lähedaste eest.

Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
27.09.2022 kell 18:46

Viimaste päevade stressitase on olnud nii kõrge, et olen saanud magada vaid paar tundi päevas ning olen kaotanud täielikult isu. Täna olen joonud ainult teed ja sinna juurde proovisin süüa pisut saia. Ilmselt on vaja midagi veel süüa, et mitte koost laguneda... aga närvide ja adrenaliini tõttu lihtsalt ei suuda. Ainus soov on olla perega kuskil turvalises kohas.

Täna hommikul läks meie sõber koos oma naise ja lapsega Krimmi. Kirjutasin sulle kunagi ühest ilusast tüdrukust, kel on ajukasvaja. Vähk on praeguseks oma kasvamise lõpetanud, kuid seda tuleb edasi uurida. Mu sõbrad leidsid Krimmist ühe sobiva arsti ja läksid täna sinna. Praeguseks teame, et seda sõpra on Krimmi piiril üle nelja tunni üle kuulatud. Oeh, see kõik on nii kohutav. Sama protseduur ootab ka meid. Ja me tegelikult ju ei tea, mis seal tegelikult juhtuda võib. Kui kuuleme uudiseid, annan teada. Loodan, et nendega saab kõik korda ja nad pääsevad arsti juurde.

Täna võttis minuga ühendust sõber Sergei. Ta lahkus alles hiljuti. Oli teel viis päeva ning praeguseks on ta jõudnud Šveitsi oma tüdruksõbra juurde. Ta pole mulle veel detaile jõudnud rääkida. Andis teada, et just jõudis kohale. Plaanin talle õhtupoole helistada, et natuke rohkem uurida piiriületuse kogemuse kohta.

Hommikul kajastasid kõik uudisteportaalid, et Vene sõjavägi sulges sisenemiseks ja väljumiseks kogu Hersoni piirkonna okupeeritud osa. 1. oktoobril kuulutab Putin, peale pseudoreferendumite toimumist, ilmselt välja Ukraina alade annekteerimise. Kremli meedia on teada andnud, et Putin kavatseb reedel, 30. septembril esineda Venemaa parlamendi ees. On realistlik võimalus, et Putin teeb parlamendile ametliku ettepaneku liita Ukraina okupeeritud alad Venemaa Föderatsiooniga. Pärast seda saab Venemaa alustada ukrainlaste mobiliseerimist ajutiselt okupeeritud aladel.

Loodan, et enne seda, hiljemalt 29. või 30. septembril saame lahkuda. Sa ei kujuta ette, kui raske ja hirmutav see on... Olen jõudnud juba kahetseda, et me varem, ei lahkunud, aga keegi polnud lihtsalt nii kiireks sündmuste arenguks valmis.

Käisin täna oma vennal ja emal külas. Ema on väga kurb... mulle tundub, et ta ei usu siiani, et me paari päeva pärast Hersoni maha jätame. Mullegi tundub see võimatu, aga ma saan aru, et pean tegutsema. Vend on juba kohvrid pakkinud kohvrid ja ilmselt tuleb tema sõbranna ka temaga kaasa. Ta plaanis lahkuda kahe nädala pärast Norrasse oma onu juurde. Püüame nüüd kõik koos minna. Võib-olla tuleb ta meiega Eestisse ja sealt saab ta juba omal käel Norra poole liikuda. Peaasi on nüüd linnast välja saada ning jõuda turvalistele Euroopa aladele...

Ma tõesti tahan, et kõik õnnestuks! Loodan, et saan nii sind, su peret kui su sõpru varsti näha.

P.S. Täna tahan teha sügava kummarduse väga paljudele inimestele! Ma tõesti ei osanud seda oodata... Suur tänu teile, imelised inimesed. Nii palju häid toetavaid sõnu, nii palju abi, mis meile teekonnal ära kulub. Tahan öelda suur aitäh Alice`ile, Annelile, Kajale, Tiinale, Sandrale, Maarikale, Esterile, Karolile ja Leelole. Ma tahan teid kõiki näha ja kallistada. Tänud! Hoolitsege ka enda eest! Kõike head!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
26.09.2022 kell 18:21

Ma ei saanud täna terve öö magada. Pea on erinevaid mõtteid täis ning emotsioonid ei anna asu. Alles kella 7e paiku hommikul jäin magama jääda ning sain magada vaid paar tundi. Täna kohtusin taas vennaga, ta on samuti väga mures. Oleme mõlemad võtnud rahusteid. Mu vennal on kadunud ärevuse tõttu isu. Aga ma usun, et ta tunneb end homme juba paremini. Peame olema tugevad ja valmis lahkuma.

Hakkasime vedajaid otsima, neid kes aitavad korraldada linnast lahkumise. Kirjutasime mitmele inimesele, kuid pole veel vastust saanud. Ma muretsen väga. Ausalt öeldes olen rohkemgi kui mures. Teekond saab olema ettearvamatu ja pole teada, kuidas meil läheb. Mu mees üritab mind rahustada. Ta on võtnud asjaajamises ohjad enda kätte.

Jälgime gruppe, kus inimesed jagavad lahkumise osas kogemusi. Mõned on kirjutanud, et täna pääsesid nad liikuma isegi Vasilievka kaudu. Kuid ametlikud allikad väidavad, et 18-35-aastaseid mehi sealt läbi ei lasta. Okupandid raskendavad iga päevaga okupeeritud aladelt evakueeruda soovivate inimeste lahkumist. Näiteks täna anti teada, et reisibusside juhid vajavad alates 26. septembrist Venemaa luba. Samas lastakse inimesi välja oma autoga, kuid see ei kehti 18-35aastaste meeste kohta. Ukraina poolt on väljastatud info, et alates 1. oktoobrist ehk peale "referendumit" lastakse kontrollpunkidest ukrainlasi läbi vaid erilubadega. Seega tuleb kiirustada.

Läbi Krimmi minnes, on meile teada, et Venemaalt on võimalik jõuda Läti või Eesti piirile. Vedajate abiga pidi saama Läti piirile. Ja sealt saavad inimesed jätkata teekonda kas Poola, meie puhul tahaks pigem jõuda Tartusse. Loodan, et meil õnnestub lahkuda ning kohtume peagi.

Mu sõber Lena ütles, et nemad jäävad siiski linna. Neil on selleks omad põhjused. Loodan, et nendega saab olema kõik hästi.

Ema kirjutas, et täna lõuna ajal kõndisid valimisjaoskonna inimesed relvastatud okupantidega mööda nende tänavat ja koputasid ka tema uksele. Mitte keegi lähinaabritest uksi ei avanud. Kaugemale ta ei näinud. Lõpuks nad lahkusid. Mõnes piirkonnas käivad nad lausa kahel korral, aga ega siiski keegi uksi ava. Keegi ei taha olla ebaseadusliku referendumi kaasosaline.

Pseudoreferendumi eelviimasel päeval kuulutasid okupandid valimisaktiivsuseks üle 50%. See on loomulikult väljamõeldud number. Me ju näeme, et selline arv inimesi ei ole käinud valimas. Ja kui keegi potentsiaalsetest valijatest kinni püütakse, siis ega tal võimalusi teistmoodi hääletada ju pole. Kuulipildujaga hääletuskastikandja uitab mööda linna ja ähvardab hääletamata jätmise või "valesti hääletamise" tagajärgedega. Ja valimisjaoskondades saab hääletada vaid relvastatud okupant selja taga jälgimas, kuhu linnukese paned. Loodan, et vabas maailmas elavad inimesed mõistavad, et see on suur farss, mis toimub.

Püüan rahulikuks jääda, aga selles olukorras on see muidugi raske. Loodan, et kõik läheb hästi. Ma usun parimasse! Ma usun Ukraina relvajõududesse! Au Ukrainale!

P.S. Tahan tänada inimesi, kes mind taas on toetanud! Tänan teid väga! Aitäh Maris! Aitäh Kadri! Aitäh Orenti! Neid vahendeid saame kasutada reisikulude tasumiseks. Mul on väga hea meel, et mul on nii palju sõpru. Tänu teile tunnen, et ma pole üksi. Tänud! Loodan teid varsti näha, et teid kõiki isiklikult tänada. Hoolitsege enda eest. Soovin teile kõigile head päeva!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
25.09.2022 kell 19:38

Oleme kõige toimuva pärast väga mures. Täna käisime mehega mu ema ja venna juures ning arutasime, mida peaksime ette võtma. Tõenäoliselt lahkume järgmisel nädalal. Oleme juba alustanud kottide pakkimisega. Hersonisse jäämine ja referendumi ja mobilisatsiooni ootamine on meestele väga ohtlik. Püüdsime pikka aega veenda ka ema lahkuma, kuid ta ei suuda oma kodu maha jätta. Kui me ei suuda teda nende päevadega ära veenda, peame minema ilma temata. Me ei saa lubada, et mu vend ja mees peaksid minema Ukraina vastu sõtta. Ainuüksi mõte sellest, ajab mind hulluks...

Täna õhtul arutame veel sõpradega lahkumisplaani. Lena ja tema abikaasa tulevad ilmselt meiega. Ma muidugi loodan, et nad otsustavad lahkuda, nad on ka üsna kahevahel. Samas viimasel ajal oleme seda varianti nendega üha sagedamini arutanud. Kui nad otsustavad, läheme kõik koos. Plaanime minna läbi Krimmi, siis läbi Venemaa (ma tõesti ei taha seda riiki isegi läbida, aga suure tõenäosusega on see hetkel ainuke turvaline tee), siis on vaja siseneda Lätti või Poola. Nendesse riikidesse saab siseneda sisepassidega. Seal saame mehele ja vennale välispassi teha. Ning siis mõtleme, kuhu edasi. Tahaksime väga Eestisse jõuda. Kas oskad öelda, kas Eestisse on võimalik Venemaalt siseneda ilma välispassita? Kui meil on pagulastena võimalik seda teha, siis tuleksime kohe teie riiki.

Ma kardan neid muutusi väga. Eriti kardan teed. Südamel on mitme kivi suurune raskus. Eriti kui ema peaks jääma. Üldse, kõik on väga raske... ärevusaste on nii suur, et ma ei saa kuskil asu. Aga ma saan aru, et pean selle sammu tegema, muidu on juba hilja. Ma panen neid ridu kirja ja ise ka ei usu, et see kõik juhtub, et me peamegi oma kodu maha jätma... Minu kallis kodu... minu armas linn... Ma kardan väga, aga saan aru, et pean olema tugev... pean leidma endas julguse lahkuda...

Kõige taustal läheb ka sõjategevus aina ägedamaks. Täna on plahvatused toimunud päev läbi. Meie armee on lähedal, kuuleme seda. Hersonis suri ühes hotellis tuntud nukuvalitsuse liige Aleksei Žuravko. Kohal olid rahvuskaardi liikmed ja Russia Today võttegrupp. Nüüd teab kogu Venemaa avalikkus, et endine ülemraada asetäitja Aleksei Žuravko on põrgusse saadetud. Raketitabamus oli täpne! Kohapeal on päästeteenistus, toimub rusude koristamine ja kannatanute otsimine. Just eile hääletas see kaastööline rahvahääletusel avalikult POOLT ja ütles, et Venemaa on siin igavesti. Ja täna ta suri meie armee käe läbi. Kõik reeturid peavad mõistma, et neid ootab sama saatus!

Herson oli, on ja jääb Ukrainaks! Usume jätkuvalt oma sõjaväkke! Hersoni elanikud ootavad vabastamist! Au Ukrainale!!!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
24.09.2022 kell 17:02

Täna on mul kuidagi raske kirjutada... Kardan kõige pärast, mis on toimumas... Kui võimalik, siis proovime linnast lahkuda. Teisipäeval lähevad meie sõbrad, kui neil õnnestub, siis ilmselt proovime ise ka. Aga ainuüksi see mõte ajab mind juba paanikasse... ma ei taha minna... aga enam pole meestel turvaline siia jääda. Peale referendumit värvatakse nad ilmselt Vene sõjaväkke. Ma vihkan Putinit, Venemaad ja kõike, mis sellega on seotud... Mis õigusega on nad meie elud ära rikkunud!?

Täna saab täpselt 7 kuud sõjast... Sündmused on selle aja jooksul väga palju muutunud. Meie tulevikuplaanid katkesid ja nii palju valu pole ma kunagi varem kogenud kui nüüd... Jah, lõpuks jõudis sõda ka venelasteni. Kogu selle aja on nad toetanud Putinit või ütlesid, et neid poliitika ei huvita... Aga nüüd nad hakkasid mõistma, et sõda on reaalsus. Surma saamine sõjas on reaalsus. Kogu see õudus on tõeline. Nüüd on järsku neile üllatuseks, et mehed peavad sõtta minema. Neile on kõik need 23 aastat valetatud, et kodumaad on vaja sissetungi hinnaga kaitsta. Aga keegi neist ei mõelnudki sellele, mille ja kelle eest nad oma kodumaad kaitsevad? Ja miks on vaja kodumaad kaitsta teise suveräänse riigi territooriumil?

Demokraatlikud riigid, ei saa kunagi aru Venemaal elavatest inimestest. See on mass, kes pimesilmi kummardab oma isandat. Me kõik eeldasime, et nüüd algab massiline mäss! Aga... need on väikesed protestid, mille võimud kohe peatavad. Venemaa vajab revolutsiooni, kuid inimesed ei julge ikka veel ühineda. Iga mees seisab vaid enda eest. Argus ja silmakirjalikkus, muud ma ei näe. See riik peab kokku varisema, muud võimalust pole. Ning see on vaid aja küsimus...

Zaporožje ja Hersoni oblastis mobiliseeritakse Venemaa passi saanud mehi. Okupatsioonivõimud mobiliseerivad sõjaväeealisi mehi, kes on loobunud Ukraina kodakondsusest ja saanud Vene Föderatsiooni passid. Kas pärast referendumit toimub ka Ukraina meeste mobiliseerimine? Ilmselt küll, see on üks eesmärkidest, miks seda praegu suure kiirusega läbi viiakse.

Koondan siia taas elanike postitusi referendumi kohta Hersoni piirkonna eri paigust, mida kinnistes gruppides jagatakse. Muide, venemeelsele avalikkusele kuvati uudis, et esimesel hääletuspäeval oli osalusprotsent 15,31%.
- - -
Täna korraldasid Hersonis, Dnepri turul, panga lähedal orkid oma klounaadi "referendumiga". Pildistati, filmiti, kõlaritest mürises muusika, jagati suhkruvatti, läheduses seisid vaadid millegagi. Telgi ümber istusid pensionärid. Mõned tädid seisid tee ääres ja kui kaamera hakkas neid filmima, liikusid nad kõrvale. Kohe jooksis nende juurde noorem sõdur ja nad hakkasid talle pahaks panema, et "te lubasite ju ilma kaamerateta!". Sõdurid veensid siis neid, et tulge ikka valima, me enam ei filmi. Ühesõnaga klounaad.
- - -
Hääletuskastidega kõnnitakse jälle ringi, kuulipildujatega sõjaväelased kõrval, kuskil koputavad lihtsalt ustele, inimesed ei ava. Vahel nad kohe lahkuvad, mõnel pool ähvardavad orkid inimesi ja sunnivad hääletama.
- - -
Tšernobajevkas panevad vene rašistid dokumentidesse linnukesed nende ette, kes on vastu. See hirmutab kohalikke. Kas pärast algavad nende küüditamised, kes on vastu?
- - -
Mõnel külal on siiani vedanud, selle kahe päeva jooksul pole “referendumit” üldse nähtud.
- - -
Oleshkis kõnnivad tänaval kaks maskides automaatidega sõdurit ja peatavad kõiki, kes mööduvad. Parem on mitte välja minna.
- - -
Olgovka, Berislavski rajoon, 3 kuulipildujatega sõdurit valimiskastidega liiguvad ukselt uksele.
- - -
Dnipros on nad samuti sundinud relva ähvardusel alla kirjutama referendumile.
- - -
Rõbalche külas kõnnivad ringi 2 tüüpi, üks vormiga ja teine selle lollaka urniga, nad koputavad uksele, kui inimesed ei ava, siis lahkuvad.
- - -
Gornostajevkas käisid nad eile sedelitega majast majja, täna on vaikne, kedagi pole näha.
- - -
Kalanchakis on palju sõjaväemasinaid, aga referendumit ei toimu veel.
- - -
Hersoni oblastis kasakate laagrite külas peatatakse inimesi tänaval ja sunnitakse hääletama.
- - -
Inguletsi küla, eile käisid mitmed venelased poodides, turul ja kodudes ning palusid hääletada. Enamus hääletas vastu.
- - -
Petropavlovka Kahhovka rajoon, nimekirjadega jalutavad hoovides ringi.
- - -
Vinogradovo, eile käidi kastidega pool küla läbi. 2 administratiivtöötajat ja 2 kuulipildujatega sõdurit ning külavanem, kes tuli Donetskist. Öeldi otse, et kui märgite ruudu Ukraina kasuks, on teil ööpäev kodust lahkumiseks.
- - -
Tšistopoljes kõnnivad relvadega mehed ringi ja ähvardavad inimestel passid ära võta ja et hakkavad kasutama toorest jõudu, kui hääletama ei tulda.

Millal see kõik lõpeb?? Kas see on üldse reaalsus? Ma arvan, et ma pole veel halvast unenäost ärganud... Ootame Ukraina relvajõude! Usume, et see lõpeb varsti. Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
23.09.2022 kell 17:28

Kõik uudised keerlevad referendumi ja mobilisatsiooni ümber.

Rašistid alustasid oma uhke tsirkusega, mida nad ise nimetavad "referendumiks". Hersonis on pseudoreferendumiks avatud valimisjaoskonnad kokku 12 koolis. Tsirkus ise kestab 5 päeva – 23. kuni 27. septembrini ja nagu oled juba isegi uudistes lugenud, toimub see ajutiselt okupeeritud Hersoni, Zaporožje, Donetski ja Luhanski territooriumil.

Aga ma olen kindel, et kõik need venelaste agoonilised tõmblused on asjatud. Ukraina vabastab oma maad! Okupantidel pole õigust seda kõike teha. Neil pole õigust siin olla. Aga miks nad siin on... Ükski terve mõistusega inimene seda ei toeta. Arvasime viimse hetkeni, et "referendumit" läbi ei viia, aga ometi nad teevad seda. See kiirustamine tuli kõigile üllatusena.

23. kuni 27. septembrini ei kavatse me kuhugi liikuda, et mitte sissetungijate otsa komistada. Paljud kirjutavad, et valimisjaoskonnad olid esimesel päeval tühjad, kui mõned nukuadmistratsiooni liikmed välja arvata. On kuulda, et kohati on sissetungijad alustanud ukselt uksele käimist. Me ei plaani kellelegi ust avada. Oleme kategooriliselt kõige toimuva vastu. Tahame, et kõik oleks nagu varem. Mõnikord tundub mulle, et see on mingi arvutimäng või sotsiaalne eksperiment või kuidas seda kõike, mis toimub, on võimalik üldse selgitada? Miks on kogu maailm langenud haige ja vana mehe ohvriks?

Mina, mu perekond, mu sõbrad ja tuttavad ei taha elada Venemaal ja ma ei tea kedagi, kes sooviks, et Hersonist saaks Venemaa. Kõik keda ma tean, soovivad võimalikult kiiresti naasta endise elu juurde tagasi. Me soovime, et meie maad kuuluksid taas meile, kus me saame ise teha demokraatlikke otsuseid. Me ei soovi, et keegi meie eest midagi ära otsustaks!!!

Hersoni elanikud erinevatest piirkondadest on kirjutanud täna gruppides järgmist:

- Kai ääres. Hääletamine algas kell 9, kedagi jaoskonda kedagi ei tulnud, peale mida istusid kahte autosse automaatidega sõjaväelased, kes hakkasid valimiskastiga ukselt uksele käima.

- Krugloziorka kultuurimajas algas hääletamine kell 8.30. Kohe toodi autoga ka hulk vanureid hääletama.

- Brilevka, Oleškovski rajoon. Käiakse majast majja, 3 kuulipildujaga orki tulevad koputamata sisse.

- Hersoni piirkond, Berislavi rajoon, Kachkarovka küla. Orkid toovad kuskilt kaugemalt bussidega inimesi hääletama.

- Novooleksijevets. Kõik on vaikne, jaoskonna juures pole ühtegi inimest.

- Kahhovka rajoon, Konstantinovskoje. Saabusid sedelid ja orkid, hääletajaid pole.

- Oleshki. "Referendumi" komisjonide liikmed ehk püssidega sõdurid käivad mööda maju ringi, pakuvad toidupakke ja küsivad, kas te tahate Venemaaga liituda? Kui keegi ütleb ei taha, siis talle sedelit ei anta, sedeli saavad vaid need, kes ütlevad jah.

- Bolšje Kopanis käiakse ka majast majja. Kaks tavariietes inimest ja relvaga sõdur.

- Uue majaka piirkond. Nad kõnnivad tänavatel, kuulipildujad käes ja suunavad inimesi hääletama.

Loodetavasti lõpeb see varsti. Mul on praegu nii palju hirme. Olen nagu teekann, mis on pliidil üle keenud. Kuidas see kõik saab toimuda? Vasardan mul peas. Õudus...

Usume Ukraina relvajõududesse! Au Ukrainale!

P.S. Täna tahan avaldada oma tänu taas ühele imelisele inimesele, kes mind toetas. Suur aitäh Toomas. Olen sinu kunstiga väga kursis. Nägin su loomingut nii Tartus kui Tallinnas. Kallistan sind tugevalt ja saadan omapoolsed tervitused!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
22.09.2022 kell 16:41

Venemaa viimased uudised on nüüd levinud juba üle maailma. Lõpuks hakkasid venelased mõistma, et sõda on reaalsus! Sõda on lähedal, mitte kusagil kaugel. Niipea, kui see neid isiklikult puudutas, hakkasid nad reageerima. Oleme Vene rahvuses väga pettunud. Ukrainlased ootasid selliseid proteste Venemaa sissetungi sõja esimestel päevadel, kuid paraku me ei näinud seda kogu selle 7 kuu jooksul. Hukkus kümneid tuhandeid Ukraina inimesi. Lapsed, naised, mehed, vanurid, sõduritest rääkimata... Hersoni oblastis on saanud Venemaa täiemahulise sissetungi tagajärjel surma 57 last. Alates rašistide relvastatud agressiooni algusest Ukrainas on surma saanud 391 last, üle 767 on saanud vigastada, paljud neist pöördumatult... ja alles nüüd hakkas Vene rahvas häält tegema... Ma ei tunne neile kaasa, isegi kui nad satuvad Putini punutud lõksu.

Vaatasime eile toimunud miitinguid ja taaskord veendusime, kui erinevad me rahvustena oleme. Ukraina rahvas kaitseb oma õigusi viimse hingetõmbeni! Me võitleme oma õiguste eest ja aitame üksteist. Venelased aga seisid ja vaatasid rahulikult pealt, kuidas nende kodanikke bussidesse viidi. Kas hirm võimu ees saab olla nii tugev, et kaob inimlikkus? Nad vaatavad pealt, kuidas nende kaasmaalastele haiget tehakse ning nad on pimedad ja jõuetud seda muutma. Paljud ütlevad, et nad on orjad ning, et ilma juhita ei oska nad midagi ette võtta. Aga see pole nii. Kui nad massiliselt oma kodumaalt põgeneda tahavad, järelikult on individuaalne mõtlemine siiski säilinud. Lihtsalt mugavam on ju ise mitte mõelda ja lasta kurjusel kasvada. Tõepoolest, Venemaal peab toimuma revolutsioon. Loodan, et see nüüd juhtub ka!

Samas me näeme meeste massilist väljarännet Venemaalt. Kõik lennujaamad on täis, piletid välja müüdud... Piiridel on pikad autojärjekorrad Soome, GruusiasseMongooliasse ja teistesse riikidesse. Nad tunnevad nüüd seda, mida meie tundsime sõja esimestel päevadel ja tunneme siiani. Ainult selle vahega, et neile ei lenda raketid peakohal, nad ei pea end peitma punkrites, okupandid ei piina ega tapa neid... Samas on algus seegi... Nüüd sõltub kõik nende kollektiivsest käitumisest. Nad peavad tulema tänavatele, mitte põgenema. Meie jälgime Venemaal toimuvat praegu suure huviga. Kas nad suudavad kukutada valitsuse? Või juhtub nagu varem, et nad lihtsalt kardavad ja peidavad pea liiva alla... nagu nad seni on teinud... kõik need 23 aastat, mil Putin on võimul olnud.

Ma küll ei parasta... aga tunnen täna, et karma töötab. Bumerangi efekt toimib. Ja ma olen kindel, et see on nende riigi kokkuvarisemise algus. Iga venelane kannab vastutust selles julmas ja mõtlematus sõjas. Iga Z-patrioot, kes Putinit kõik need 7 kuud on toetanud, on tegelikult kaasosaline. Mul on hea meel, et Putin sellise otsuse tegi ja tõi sõja venelastele lähemale. Samas olen ma loomulikult mures, et mida see kõik meile kaasa tooma hakkab...

Olukord Ukraina lõunapoolsetes piirkondades teravneb. Eile õhtul toimus palju plahvatusi nii linnas kui ka kaugemal. Meie armee on läheduses ja tunda on, et nende pealetung on muutunud agressiivsemaks ja kiiremaks. Võimalik et meil ongi jäänud vähem aega.

Oleme jälle hakanud mõtlema lahkumise peale. Nüüd aga kirjutavad lahkuda üritanud elanikud, et 18-35-aastaseid sõjaväeealisi mehi, piirkonnast välja ei lasta. Neid visatakse lihtsalt erinevates kontrollpunktides autodest välja. Mu vend on 23-aastane ja me oleme väga mures. Vaatame, kuidas olukord areneb ning kui tekib mõni aken, proovime linnast lahkuda... Sisimas ma praegu väga kardan. Kohapeale jääda on ohtlik ning teekond hirmutab mind ka...

Alates homsest on välja kuulutatud nn "referendum"... on ainult üks lootus, et meie sõjavägi alustab pealetungi ja peatab need hullud, kes on praegu nukuvalitsuses oma reegleid meile peale suruvad.

Aga on ka häid uudiseid!!!! Täna toimus suur vangide vahetus. Vabastati 215 Ukraina vangi, sealhulgas 124 ohvitseri, muuhulgas kangelased Azovstalist. Vabastatute hulgas on viis kuulsaimat Azovstali komandöri. Eelkõige Ukraina esikangelane Denis Prokopenko, aga ka Sergei Volõnski, Svjatoslav Palamar, Oleg Khomenko, Denis Shlega ja Jevhen Bova. Ka Ekaterina Polištšuk sai vabaks. Vabastatute nimekirjades on ka vangistuses viibinud rasedad sõjaväelased. Vastutasuks sai Venemaa reetur Medvedtšuki, kellelt meie korrakaitsjad on saanud juba võimalikult palju infot. Nagu ka veel 55 nukuvalitsuse tegelast.

See uudis levis üle Ukraina nagu rõõmulaine. Oleme nende vabastamist nii kaua oodanud. Venelased tahtsid asoviitlasi hukata, aga seda ei juhtunud ning meie võimud tegid võimatut ning tõid inimesed tagasi oma perekondade juurde... Mul lihtsalt pisarad voolasid, kui seda uudist täna kuulsin... Aitäh kõigile, kes aitasid kangelased tagasi koju. Tänu ka meie presidendile, ta lubas, et teeb seda ja ta tegigi seda!

Oleme uhked iga oma sõdalase üle! Nad võitlevad Ukraina eest, meie suveräänsuse eest, meie kaunite maade eest, meie imeliste inimeste eest, meie tuleviku eest! Aitäh Ukraina relvajõududele!

P.S. Tahan avaldada tänu taas ühele imelisele inimesele, kes mind toetas. Aitäh Orenti! Tänan sind, et sel raskel ajal, olid minu kõrval. Aitäh kõigile eestlastele toetuse eest! Kallistan kõiki tugevalt! Hoolitsege enda ja lähedaste eest!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
21.09.2022 kell 16:25

Venemaa uudiste pärast oleme nii eile kui täna olnud üsna ärevil. Putin kiitis heaks referendumi ja kuulutas välja osalise mobilisatsiooni. Kogu maailm mõistab, et referendum saab olema ebaseaduslik. Keegi ei toeta neid. Ainus hirmutav hetk on see, et ajutiselt okupeeritud aladel, sealhulgas Hersonis, võib peale referendumit alata kohalike meeste mobilisatsioon. Olen väga mures oma venna ja mehe pärast. Lähiajal plaanime mitte kuhugi minna ja provokatsioonides mitte osaleda. Aga kõik on väga absurdne. Ma tahaks kuskil südamesopis siiski uskuda, et see kõik saab varsti läbi. Ja et need Putini avaldused on vaid viimane meeleheitlik samm enne oma troonilt kukkumist või kukutamist.

Olen terve päeva emotsioonidega konfliktis olnud. Ühelt poolt olen väga mures uudiste pärast, mis Venemaalt tulevad, teisalt on mul väga hea meel, et täna algas minu kalendri ettetellimine. Ma olen väga tänulik kõigile, kes on mind toetanud ja kes on teinud juba kalendri tellimuse. Kalendreid on poole päevaga tellitud juba 30 ringis. See on lihtsalt imeline! Loodetavasti meeldib teile see, kui kalender ühel hetkel trükist tuleb. Mul on väga hea meel, et see projekt teoks sai. Kalendris on loodetavasti näha ja tunda minu armastust Ukraina ja Eesti vastu.

Hommikul tuli meile sõber Sergei külla. Rääkisin kunagi temast. Ta töötab keraamikuna ja tegi mulle hiljuti teetseremoonia jaoks teekannu. Ta tuli hüvasti jätma. Homme hommikul üritab ta Hersonist lahkuda. Olen väga mures, juba kaks nädalat pole okupandid autosid Hersonist välja lasknud. Kui ta isegi linnast välja saab, ootab teda ees pikk teekond koos paljude kontrollpunktidega ning ülekuulamistega seal. Ta on eelseisvateks sündmusteks vaimselt valmistunud. Rääkisime temaga pikalt ja kuigi mul on raske leppida, et ta lahkub, loodan, et tema tee saab olema ohutu. Leppisime kokku, et ta kirjutab mulle esimesel võimalusel. Kallistasin teda tugevalt ja saatsin ta heade sõnadega teele... Südames olen aga ka selle pärast väga mures...

Telegrami gruppides kirjutatakse, et Venemaal valmistub rahvas suurteks protestideks mobilisatsiooni vastu. Niipea, kui sõda hakkas venelasi lähemalt puudutama, hakkasid nad toimuva üle reageerima. Enne seda toetas sõda kogu sõjaperioodi vältel peaaegu 70-80% Venemaa elanikest, aga nüüd püüavad nad paanikas lahkuda, et sõjaväest pääseda. Kuid protsess on alanud. Ja see on kindlasti lõpu algus. Üsna varsti näeme "suure Venemaa" langust. Oh, see kõik on kuidagi ebareaalne...

Tahtsin jagada ka üht artiklit. Eile andis meie sõber Valeri Kopysov intervjuu Hersoni ajakirjanikule ja poetessile Marina Bakijevale. Intervjuus rääkis ta oma esinemistest, pärast 2014. aastat. Need olid seotud sõjaga... Käisin isiklikult kahel performance`il. Esimene oli seotud näitusega "Punane nägu". Seal toimus aktsioon, mille käigus Sergei "sünnitas" raketi. Ja teine toimus 2020. aastal, Gogolfesti raames. Keegi ei teadnud, mis juhtuma hakkab...ja see, mida me nägime, vapustas meid. Performance kandis nime "Parandus". Valeri oli täiesti alasti, kaelas silmus, jooksis ta ümber hõõguva söevälja... tekitades endale mõned vigastused ja mäletan, et olid väga mures... See oli väga julge ja terav performance. Ta jääb mulle sellega elu lõpuni meelde. Siin saab lugeda tema eilset intervjuud

Aga tagasi Hersoni tulles, oleme muidugi ärevail ja väga mures... aga püüame mitte paanikasse sattuda. Loodan, et nii mobilisatsioon, kui rahvahääletus saavad lähiajal lahenduse. Me usume oma sõjaväkke! Au Ukrainale!

P.S. Täna tahan öelda suured tänud Maarikale. Tänan sind toetuse ja heade sõnade eest. Soovin sullegi ainult parimat! Aitäh, kallistan sind tugevalt. Lisaks suur aitäh kõigile, kes minu kujundatud kalendri tellisid! Aitäh!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
20.09.2022 kell 19:45

Täna läks Hersonis taas elekter ära. Otsustasin peale seda emale külla minna. Oli soe ja turvaline koos olla, jõime teed ja ajasime niisama juttu. Arutasime palju erinevaid teemasid, püüdsime vähem rääkida sõjast. Jõudsingi just hiljuti tagasi koju.

Väljas on jälle külm, mulle meeldib see sügisene jahedus, aga seda muidugi ainult teadmisega, et mind ootab soe kodu. Kui ikka väljas külm kontidesse murrab, tahaks võimalikult kiiresti koju tulla ja sooja teki alla varjuda. Kodus ootasid mind mu armsad kassid, kes on samuti jäänud aina kodusemaks. Neil on ka külm ja nad tulevad kiiremini koju ja veedavad enamus ajast siin. Mulle meeldib, et nad on vabad, jalutavad pool päeva kuskil ja teise osa päevast veedavad kodus. Armastan oma karvaseid loomi ja mul on tunne, et varsti ilmub meie perre ka koer.

Täna tuletasid fotod sotsiaalvõrgustikes mulle meelde, et kaks aastat tagasi, käisime sõpradega Oleškovski metsas. See asub kohe Antonovski silla taga, Hersonist mõnekümne kilomeetri kaugusel. Meile meeldis sageli metsas käia ja telkida. Viibisime kohapeal paar päeva ja naasime siis uue energiaga koju. Mets ja meri on minu väekohad. Ma igatsen väga loodust. Aga tean, et järgmisel aastal on see juba taas võimalik. Ja me laulame siis lähedaste sõpradega lõkke ääres kitarri saatel ja grillime midagi ja naudime öist tähistaevast, kus ei sähvi tol hetkel ükski rakett.

Peale mälestuspiltide meenutamist pöördusin aga tagasi reaalsusesse. Okupandid on hakanud rääkima, et nad tahavad kiirkorras läbi viia referendumi. Ja seda lausa lähipäevil, nimelt 23.-27. septembril. Võib-olla on nad paanikas ega tea, mida teha? Ukraina relvajõud on lähedal ja nad mõistavad, et varsti nad peavad põgenema. Oma uudistes nad kirjutavad, et väidetavalt soovib üle 70% Hersoni elanikest liituda Vene Föderatsiooniga. Kuid see ajab meid ainult naerma. See ei ole tõsi. Me ju ometi näeme, mida inimesed tegelikult gruppides arvavad. Pealegi on 50% Hersoni elanikest nende pärast linnast põgenenud...

Ja vaatamata halbadele uudistele ja ümberringi toimuvale, tundsin täna üle pika aja sees mõnusat sooja tunnet. On kuidagi eriti hea tunne ja väike ärevus ka, et minu Eesti-Ukraina kalendri ettetellimine algab kohe. Mul on väga hea meel, et sa mulle selle ettepaneku tegid. Alguses kartsin isegi pisut, aga samm-sammult sukeldusin teemasse ja nautisin alati seda protsessi, kui kalendriga tegelesin. Selles on minu jaoks palju sümboolikat. Ja sealt kumab läbi ka meie sõprus Ukraina ja Eesti vahel. Loodan, et see meeldib eestlastele ja ukrainlastele ka. Panin kalendrisse kogu oma armastuse kahe riigi kultuuri ja ajaloo vastu. Mul on väga hea meel, et meie sõprus on mind kõik need 7 kuud hoidnud mitte alla andmast. Tahan veel kord öelda aitäh Eestile ja eestlastele sooja vastuvõtu eest, teist on saanud minu elu lahutamatu osa. Mul on väga hea meel, et ma teid tundma õppisin.

Suur aitäh, et mind õnnelikuks tegite. Olete suure südamega suurepärased inimesed. Loodan teid kunagi kõiki kohata! Ma ei kaota lootust! Usun, et sügisel toimuvad olulised sündmused, mis viivad meie linna vabastamiseni. Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
19.09.2022 kell 18:34

Eile toimusid Hersoni kesklinnas taas plahvatused. Seekord Jubileini kino kõrval. Seal toimusid tihti okupantide kogunemised. Võib-olla oli kohal keegi okupeeritud võimude seast. Üksikasju veel ei tea. Loodan, et keegi Hersoni elanikest viga ei saanud. Tundsime ise ka neid plahvatusi. Aknaklaasid klirisesid ja heli oli lähemal, kui tavaliselt.

Rašistid peatasid koolitöö 19.-21. septembril niinimetatud Hersoni okupeeritud ülikoolis ja teistes koolides, põhjuseks justkui luureinfo, et Ukraina relvajõud plaanivad koole tulistada... Mõned päevad varem aga andis meie julgeoleku pressikeskuse juht teada võimalikest provokatsioonidest Vene sissetungijate poolt 17.-20. septembril. Loodame et orkid ei tee midagi alatut laste suunal. Püüame lähiajal mitte linna minna, midagi ilmselt võib juhtuda. Sissetungijate poolt võib oodata ju tegelikult kõike.

Paljud kohalikud kirjutavad infokanalites, et Hersonis on hakanud orkid veelgi rohkem linna elanikke kontrollima. Rašistid alustavad läbiotsimisi tänava otstes, liikudes keskkoha suunal, et keegi ei pääseks põgenema. Nad nõuavad mobiiltelefoni, ning ei lahku enne, kui sa telefonid on üle antud. Kui telefon on liiga puhas või kahtlane, viiakse telefon täiendavasse kontrolli, kus spetsiaalse programmiga taastatakse kõik, mis on kustutatud. Olen hakanud üha enam mõtlema mõne vana mobiiltelefoni ostmisele. Et see igaks juhuks alati kaasas oleks. Tavaliselt ei võta ma poodi minnes või kodust lahkudes telefoni kaasa.

Rašistidest terroristid tulistasid Lõuna-Ukrainas tuumaelektrijaama – rakett kukkus tuumareaktoritest 300 meetri kaugusele. See juhtus täna, 19. septembril 2022 kell 00.20. Vaid 300 meetri kaugusel reaktorist toimus võimas plahvatus. Lööklaines sai kannatada tuumajaama hoone, purunes üle 100 akna. Üks Lõuna-Ukraina energiakompleksi kuuluv Aleksandrovskaja elektrijaamadest lülitati turvalisuse eesmärgil välja. Välja lülitati ka kolm kõrgepingeliini. Kõik kolm toiteplokki töötavad normaalselt ja õnneks jaamatöötajate seas keegi viga ei saanud. Tuumaterroristid, keda oleme varasemalt näinud vaid filmides, tegutsevad nüüd päriselus, ma pole ainult kindel, kas kuskil leidub Bond, kes nad kahjutuks teeks?

Samuti nägin täna uudist, et Vene vandaalid hävitasid 9.-13. sajandist pärinevad Polovtsi sakraalkunsti monumendid - Polovtsi kivinaised. Need asuvad Kremenetsi mäel Harkivi piirkonnas hiljuti okupeeritud Izyumi lähedal. Oleme taaskord veendunud, et need mitteinimesed ei tegele muuga, vaid hävitamisega.

Aga nägin ka uudis, mis mind rõõmustas ja mulle meenusid kohe kõik eestlased. Alates tänasest, 19. septembrist on Eesti, Läti, Leedu ja Poola keelanud turistiviisaga venelaste sissesõidu. Šveits kehtestas samuti Venemaa kodanikele viisakeelu. Sellistel hetkedel tunnen rõõmu, ja eriti hea meel on mul, et tunnen mõnda eestlast isiklikult. Te mõistate meid väga hästi ja aitate seal kaugel sellise jõuga, et seda on kohapael tunda. Suur tänu Eestile ja Balti riikidele! Te olete imelised! Üheskoos alistame vaenlase. Aitäh kõigile! Au Ukrainale!

P.S. Tahan taas avaldada oma sügavat tänu inimestele, kes mind on isiklikult toetanud. Tore on teie toetussõnu lugeda! Suur tänu Eva! Suur aitäh sulle Moon! Aitäh, et õnnitlesite mind ja mu abikaasat meie aastapäeva puhul. Seda on võimatu sõnadega kirjeldada, kui täiesti võõras inimene mu kirju suure huviga loeb, neisse süveneb ja kaas elab. Aitäh, et seda teete! Aitäh, et te pole ükskõiksed! Tänan, et minu tegemised teile korda lähevad... seda on tunda... isegi väga kaugelt.

Eestlased on imelised inimesed! Tänan teid kõige eest! Kallistan tugevalt! Ilusat nädala algust!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
18.09.2022 kell 14:53

Täna käisin poes ja märkasin, et selle paari päevaga on hinnad jälle oluliselt tõusnud. Kõigist enam on tõusnud lihahinnad. Veel hiljuti maksis kilo liha 200-250 grivnat. Täna olid hinnad vahemikus 275-350 grivnat. Enne sõja algust maksis lihakilo 70-150 grivnat. Piimaliiter maksab praegu 55-80 grivnat. oli aga 20-30 grivnat. Kui võrrelda hindasid praegu ja enne sõda, siis kõik on kallinenud 3-4 korda... Mul on raske poes meie pensionäre vaadata... Mõnel neist pole üldse raha, loevad münte, et osta paar porgandit.

Olime juba unustanud, et kunagi olid ajad, kus samuti elementaarset endale lubada ei saanud, siis küll seetõttu, et poeriiulid olid tühjad. Nüüd on hinnad eest ära läinud. Ja ometi oli meil enne sõda kõike saadaval ja heade hindadega. Kõige värskemad ja maitsvamad tooted. Paljud mu sõbrad kirjutavad, et igatsevad Ukraina toitu ja ma mõistan neid. Nad igatsevad oma kodu maitset, kodu lõhna. Ma armastan meie piirkonda väga. Siin on kõige viljakam maa ning kõige maitsvamad juur- ja puuviljad. Täna otsustasin keeta erinevatest köögiviljadest ühepajatoitu. See on nii maitsev ja ilma lihata pealegi ka tervislik!

Tahan osta mõned lõuendid ja maalida uusi pilte, aga ka see on praegu raske. Mõnes kaupluses on hinnad tõusnud täpselt 100% ja mõnes kaupluses puudub valik üldse. Loodan, et leian mõne lõuendi. Minu sees on soov midagi teha, luua... aga ma lihtsalt ei leia materjale...

Vestlesin oma kunstnikest sõpradega Rootsis. Nende näitus on kolinud teise Rootsi linna ja inimesed saavad meie töid näha teises galeriis. Tahtsime teha ka konverentskõne, arutada plaane ja rääkida juba toimunud näitustest. Ma arvan, et see on meile hea kogemus üksteist kuulata ja mõelda koos oma järgmistele sammudele. Tahtsimegi täna helistada, kuid Sergei ja Maria jäid haigeks, nii et otsustasime oma kõne edasi lükata.

Nägin sotsiaalvõrgustikes fotot, kus meie sõprade tänavakunsti taustal seisavad Vene sissetungijad. Selle seinamaalingu tegid paar aastat tagasi Sergei, Maria, Valeo ja Marianna. Need olid toredad ajad, kui saime vabalt oma plaane realiseerida. Kuidagi absurdne on praegu seda seina näha, kui selle ees seisavad püssidega vaenlased. Millal nad ometi lahkuvad?

Hiljuti avasid sissetungijad Hersoni galeriis näituse. Nad varastasid muuseumist maalid, mille kunstnikud annetasid kultuurifondile. Sissetungijad riputasid pildid seintele ja filmisid video sellest, et kunst elab Hersonis. Maalide seast leidsime ka Sergei teose. Ta annetas selle maali kultuurifondile kui nad koos Konstantiniga Kunstnike Liidu liikmeks astusid. Nüüd kasutavad sissetungijad neid omadel eesmärkidel... Kuidagi kurb on...

Ikka veel imestan iga päev toimuva üle... Vahel tundub, et hullemaks enam minna ei saa, aga paraku saab... Iga päev paljastuvad uued kuriteod ja Vene sõdurite jõhkrus.

Eile ehmusime tõsiselt, kui inimesed hakkasid kirjutama, et kesklinnas toimub tulistamine. Et nad tulistavad kuulipildujatest ja soomustransportööridest. Ning see osutus tõeks... aga... need olid väidetavalt "tänavakaklused". Okupandid korraldasid tulistamise nn "sabotööride" jälitamiseks. Vene sõjaväelased üritavad edastada infot, et neid ei vallandata, vaid tabatakse. Ehk nad tulistavad siis omasid. Lisaks seda kõike filmitakse ja jagatakse uudiskanalites kui Ukrainapoolset provokatsiooni. Ma ei tea, kas on võimalik veel alatumalt käituda... On, ma tean, aga ikkagi ma imestan selle üle, kuidas saab kõike mida nad korraldavad, teiste kaela veeretada...

Unistame iga päev, et Herson oleks taas vaba! See kurjus tuleb meie linnast ja maalt välja ajada. Meie sõjavägi on lähedal ja teeb kindlasti kõik meie vabastamise nimel! Me usume oma sõjaväkke! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
17.09.2022 kell 17:16

Peale eilseid Izyumi uudiseid, magasin väga halvasti. Kuidas inimesed saavad nii julmad olla? Viimati kogesin samu emotsioone aprilli alguses, kui Vene armee lahkus Kiievi oblastist ja me nägime, mida nad olid toime panid Buchas, Irpinis ja teistes linnades... See on nii kurb... Peas vasardab küsimus... Kas see on reaalsus??? Kas maailm on tõesti hulluks läinud? Olles seda kõike näinud, ei suuda me ikka veel agressorit peatada... Loodan, et varsti toimub äratus...

Pärast nähtut on raske millestki helgest rääkida... aga täna, 17. septembril, on minu jaoks lausa kaks märkimisväärset kuupäeva. Esmalt on see muidugi meie aastapäev abikaasaga ja lisaks on veel tegu Hersoni linna päevaga. Täna saab Herson 244 aasta vanuseks... Ja ma olen väga kurb, et sel aastal on kõik teisiti. Tavaliselt tähistavad elanikud sel päeval oma linna sünnipäeva. Kesklinnas on siis alati palju rahvast, tuhanded elanikud külastavad suurt kontserti, mida peetakse kaldapealsel, toimub palju erinevaid laatasid, näitusi, saab tantsida ja toimub palju muud huvitavat. Kõik lõbutsevad ja rõõmustavad... aga mitte sel aastal... Sel aastal me nutame ja meie südamed on täis kurbust Vene armee põhjustatud julmuste pärast...

2002. aastal, kui Vladimir Saldo sai esimest korda Hersoni linnapeaks, tähistati linna päeva 18. juunil. Alates 2003. aastast tähistatakse Hersoni päeva septembris, et muuta see inimestele mugavamaks. Ent loendust peetakse endiselt alates 18. juunist 1778, mil Katariina II andis välja määruse kindluse ja laevatehase rajamise kohta. Mariupol, Herson ja Odessa on aga sajandeid vanemad kui need keiserlikud kuupäevad, ütlevad meie ajaloolased. Korduvalt on räägitud, et on vaja üle vaadata lõunas ja idas asuvate Ukraina linnade asutamiskuupäevad. Lõppude lõpuks hävitas Vene impeerium kõikjal olemasolevad asulad ja kogukonnad, et ehitada nende varemetele uusi ja kuulutada need "omadeks". Hersoni ajalugu, millele Vene propagandistid praegu toetuvad, on tegelikult 244 aastat sunnitud venestamist. Muidugi on linna elanikud harjunud selle aja jooksul Vene narratiividega, mis on nende elus olnud lapsepõlvest saati... aga ma väga loodan, et peale sõja lõppu, me kirjutame oma ajaloo ümber.

Täna tegid mu südame soojaks fotod ja videod Odessast ja Kiievist. Sinna ajutiselt elama asunud Hersoni elanikud kogunesid koos lippude, Ukraina ja Hersoni sümboolikaga tänavatele, et toetada kõiki neid, kes elavad hetkel okupeeritud Hersoni aladel... Isegi pisar veeres mööda mu põski alla kui seda nägin. Me elame oma riigis, oma linnas ja me ei saa vabalt näidata armastust oma kodumaa vastu...

Täna põlevad meie majas terve päeva küünlad kõigi hukkunute mälestuseks... Käisin täna oma emal külas ja viisin talle maiustusi, et austada Ukraina laste mälestust... Loodame, et see põrgu saab varsti läbi ja Venemaa võtab vastutuse kõikide koleduste eest, mida nad siin korda on saatnud...

Usun Ukraina helgesse tulevikku ja nii see jääb! Au meie sõduritele! Au meie tugevale rahvale! Au kõigile inimestele, kes meid toetavad! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
16.09.2022 kell 17:42

Hommik algas ärevate uudistega. Kella 11 paiku hommikul toimusid kesklinna administratsioonihoone juures plahvatused. Just täna oli seal okupantidest nukuvalitsuse koosolek, kuhu kogunesid reeturid ja muud sellised tegelased. Kui palju inimesi vigastada sai, pole teada. Kuid see peaks nende isehakanud autoriteetide innukuse maha tõmbama. Nende aeg on läbi, me ei soovi autokraatlikku linnavalitsust, me tahame ise oma poliitikuid valida.

Tahtsime vennaga täna hommikul linna minna. Leppisime selleks isegi eile aja kokku... ja see buss oleks möödunud majast, kus plahvatus toimus. Hea, et viimasel minutil otsustasime mitte minna... miski nagu hoidis meid tagasi... Kardan isegi ette kujutada tagajärgi, kui meie buss oleks sattunud mööda sõitma ajal, kui toimus plahvatus... Videos oli näha, et hoone juures oli haavatuid ja üks inimene lamas liikumatult... Meile on läbi erinevate kanalite mõista antud, et ärge minge kohtadesse, kus tegutsevad ja töötavad okupandid. Tänased plahvatused tuletasid ka Hersoni elanikele meelde, et nad peavad hoiduma hoonetest, kuhu kogunevad rašistid.

Kohe pärast seda uudist saime teada, et samasugune juhtum oli ka Luhanski oblastis. Luhanski kesklinnas peaprokuratuuri maja juures toimus plahvatusi ning kaks nukuvalitsuse liiget tapeti.

Praeguseks on peaaegu kogu Harkivi piirkond vabastatud. Ukrainlased said taas hakkama sellega, mida paljud pidasid võimatuks. Vene armee viibis Harkivi oblastis üle viie kuu. Ja selle aja jooksul ei püüdnud sissetungijad midagi inimeste heaks teha, nad ainult lubasid loosungites, et me oleme üks rahvas, aga samas nad hävitasid ja viisid minema kohalike vara. Nad jätsid maha laastatud külad ja mõnes neist pole säilinud ühtegi maja. Kui see pole genotsiid, siis mis see on?

Täna nägime fotot ühishauast metsas, okupeeritud Izyumi linnas. Neid kaadreid peaks nägema kogu maailm... Maailm, milles ei tohiks olla julmust, ega terrorismi. Aga seda kõike paraku on. Ja selle põhjustaja on Venemaa. Izyumi ühishauast leiti üle 400 surnukeha. Sinna on maetud inimesed, kes on saanud surma raketirünnakute tagajärjel või piinamiste tõttu, on lapsi ja sõdureid. Venemaa jätab endast maha vaid surma ja kannatused. Tapjad. Kiskjad. Timukad. Ebainimesed. Emotsioonid pulbitsevad ja ma ihkan vaid kättemaksu. Kõik süüdlased tuleb üles leida ja kohtu alla anda! Venemaa peab võtma vastutuse iga tapetud ukrainlase ja iga piinatud hinge eest.

Siin ei saa olla andestust. Viha kasvab iga päevaga... Kardan isegi ette kujutada, mis vaatepilt avaneb siis, kui Hersoni piirkond vabastatakse...

Minu jaoks on täna eriti raske... Aga usk õiglusesse tugevneb. Me teame, et meie armee võidab selle kurjuse. Terroristid saavad oma karistuse. Varem või hiljem. Au Ukrainale!

P.S. Täna tahan tänada taas üht toredat inimest toetuse eest. Suur aitäh sulle Aet! Väga meeldiv on saada toetavaid sõnu. Kallistan sind tugevalt ja saadan omapoolsed tervitused. Kõik saab kindlasti korda.

Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
15.09.2022 kell 15:17

Täna tabas mind inspiratsioonipuhang ja tegin oma päevikusse lausa viis uut kollaaži. Ühe minu kollaaži süžeeks on tegelikult sinu foto. Hiljuti nägin seda sinu FB seinal, kus päevalilled kasvasid välja kivimüürist ja ma mõistsin kohe, et see on meie tänase vastasseisu kõige ehedam sümbol. Vaatamata võimatule jätkame võitlust. See on hea näide, kuidas loodus võitleb antud tingimustega. Nii ka meie, püüame toime tulla kurjuse müüriga. Päevalill on üks Ukraina rahva sümbolitest. Ja me oleme nagu lilled, mis tärkavad läbi sõjamüüri. Igaüks võib siit otsida oma tähendusi, aga mina nägin seda sellest vaatenurgast. Tänan inspiratsiooni eest!

Mõne päeva pärast, nimelt 17. septembril on meil abikaasaga aastapäev. Oleme koos olnud 10 aastat. Number on tõesti suur, aga aeg on lennanud kiiresti. Ja see on olnud parim aeg! Olen väga tänulik, et me teineteist leidsime. Tänapäeval on selline suhe võib-olla isegi haruldane. Me hindame üksteist väga, väärtustame oma huve, isiklikke piire, ruumi. Tasakaalupunkti leidmine on suhetes kõige olulisem, vähemalt minu arvates.

Mulle väga meeldib meie tutvumise lugu. Kohtusime, kui mu nõbu saabus ühelt pikemalt reisilt. Seejärel toimus lähisõprade ringis väike pidu. Mu tulevane mees juhtus samuti sel peol olema, teda kutsus sinna üks teine sõber. Ta oli seltskonna hing, mängis kitarril erinevaid lugusid, kogu tähelepanu oli temal, aga mina istusin arvuti taga, pidin ühte tööd lõpetama. Ja kui ma lõpetasin, tahtsin juba oma koju minna ja läksin trepistki alla, kui just sel hetkel märkas ta mind ja palus mul jääda. Ja siis ma nägin teda ning sain aru, et ta meeldib mulle väga. Võib-olla ongi see armastus esimesest silmapilgust, millest nii palju räägitakse. Otsustasin sõpradega natuke lobiseda... Istusin ja kuulasin tema laule ning imetlesin tema häält. Ja siis kutsus ta mind kohtingule. Paar päeva hiljem läksimegi Antonovski sillale jalutama ning ta luges mulle oma luuletusi. Ma armastan tema tööd ja ma armastan oma meest väga ning tema hoolib minu tegemistest. Kooselu jooksul ei ole meil kordagi olnud suuremaid tülisid, lahendame oma probleemid alati vestluses ja jagame kõike, millest mõtleme või mida tunneme. See ilmselt ongi terve suhte alus – vastastikune mõistmine.

See on ka ehk peamine põhjus, miks olen jäänud Hersoni. Mu abikaasa lausa käskis sõja alguses Hersonist lahkuda, aga ma mõistsin, et ma ei saa seda teha. Lahkume kas kõik koos perega või jääme kõik koos sõjakoldesse. Ma ei saa neid jätta... Kõige raskematel hetkedel peame olema koos, ja olemegi koos ning see aitab meid. Võib-olla mõistab keegi minu valiku hukka, kuid ma usun, et tegin õigesti. Kõik saab korda ja Herson saab peagi vabaks ning me saame taas vabalt tänavatel kõndida...

Täna nägin videot, kus okupandid sattusid Trubetskoy veinitehasesse, mis asub Hersoni oblastis. Võib-olla mäletad, kunagi kirjutasin sellest kohast. Ilmselt arvad juba isegi, mis juhtus, kotid topiti veine täis, seda viidi välja lausa kastidega. Marodöörid... Millal küll nad meie maalt lahkuvad?

Samuti vallutasid relvastatud Vene sõdurid lasteraamatukogu ruumid. Kogu raamatukogu fond, arvutitehnika ja mööbel on Vene sõjaväe kontrolli alla. Lisaks arestisid sõjaväelased enam kui pooleteise miljoni grivna väärtuses materiaalset vara Lavrenevi tänaval asuva panga ruumides.

Nad ikka veel röövivad, tapavad ja vägistavad... terroristid!

Südamesopis ma arvan siiski, et kaua see enam ei kesta. Meie armee on lähedal! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
14.09.2022 kell 18:42

Täna nutsin jälle... Ilmselt on pika aja jooksul liiga palju emotsioone kogunenud. Alguses nutsin õnnest. Nägin sotsiaalvõrgustikus, kuidas meie sõdurid filmisid rašistide stendi, kuhu oli kirjutatud "Venemaa on siin igavesti". Selle stendi all oli kirjutaud ukraina poeedi Taras Ševtšenko read:

Au teile,

jääga ümbritsetud sinised mäed.

Ja teilegi au, suured rüütlid,

keda jumal pole unustanud.

Võitle!

Jumal hoiab sind!

Tõde on sinuga, au saadab sind

ja püha tahe samuti!

See on nii sümboolne ja kuidagi ootamatu. Need kaadrid jäävad igaveseks meie ajalukku. Hersonis on kõik kohad täis Vene sümboolika ja stende kirjadega "Venemaa on siin igavesti", "Me oleme üks rahvas" jne. Paljudel plakatitel on kasutatud fotosid Ukraina lastest. Nad lihtsalt varastasid need fotod ja panid taustale Venemaa lipu lehvima... Nad ei saa ise isegi fotosid tehtud. Nende Ukraina laste fotode autor ütles, et fotosid saab pildiarhiivist osta, aga seda ei tehtud. Ühel fotol on tema tütar... Kohutav, et nad tema ja teiste laste fotosid Venemaa propagandas ära kasutasid.

Õhtul nutsin teist korda... uudiste taustal meenus, mis Buchas juhtus... Ma ei suutnud lihtsalt pisaraid tagasi hoida... Sissetungijate sõjakuritegudest Buchas tehakse film. Täna ilmus filmi teaser ja ma nägin seda tegelikult kogemata. Ameeriklastel on Schindleri nimekiri ja Pianist ning meil on Butcha. Detsembris alustatakse filmivõtetega Kiievi lähistel toimunud väikelinna tragöödiast, millest on teada saanud kogu maailm. Filmi keskmes on vabatahtlik Konstantin Kjastutisovitš, tänu kellele päästeti okupeeritud aladelt üle kahesaja tsiviilisiku. Ta nägi oma silmaga kõiki sissetungijate poolt ukrainlaste vastu toime pandud julmusi. Tema ja pealtnägijate lood on saanud filmi stsenaariumiks. See film peaks paljastama igale vaatajale tõe rašistide kuritegude kohta Ukrainas.

Juuksurist sõbranna andis täna teada, et okupandid on tema venna vabastanud. Ta veetis neli päeva piinakambris. Ta ütles, et ta ei oska veel kõiki üksikasju rääkida, kuna vend on šokis, aga peamine on, et ta on elus. Ma olin nende pärast väga mures. Ma väga kardan, et see võib juhtuda ka minu venna või abikaasaga...

Ma ei lakka hämmastamast, kuidas venelased oma surnud sõdureid kohtlevad... see on enam kui kohutav. Meie jaoks on iga sõdalane kangelane! Matustel põlvitavad kõik ukrainlased, et austada surnud kangelase mälestust. Aga venelaste jaoks on elud mõttetud... Nova Kahhovkas põletasid venelased jälle oma sõdureid krematooriumis, eile lausa kahel korral, esimene kord kella viie paiku ja teine kord kaheksa paiku. Elanikud kaebasid kohutava lõhna üle... Ka Belgorodi (see on Venemaa, Ukraina piiril) elanikud kurdavad, et raudteejaama on saabunud rong okupantide surnukehadega, mis on nädal aega paigal seisnud ja hais levib üle linna. Nad ei saa neid isegi oma surnukehi korralikult maalt väja viia. Paljud surmajuhtumid on Venemaa valitsuses maha vaikitud. Kuid Ukraina kindralstaabi andmetel on Ukraina pinnal hukkunud üle 53 000 Vene sõduri...

Ukraina luure teatab, et Vene sõjaväeosad tühistavad üksuste saatmist Ukrainasse seoses isikkoosseisu massilise keeldumisega sõjategevuses osalemisest. Ukrainas asuvatele sõduritele antakse puhkust eranditult perekondlikel põhjustel (lähisugulaste surm). Vene sõjaväel on lausa katastroofiline personalipuudus. Probleemi lahendamiseks on otsustatud oluliselt lühendada sõjaväelaste taastusravi aega pärast vigastusi. Haiglates olevatel haavatutel lihtsustatakse diagnoose, varem planeeritud operatsioone ei tehta ning saadetakse haavatud kiirelt tagasi sõtta. Arstidel on “soovitatav” anda luba kirurgilisteks sekkumisteks alles sõja lõpus või haavatute komandöri otsesel loal.

Putin on vihane ega tea, mida teha. Seetõttu tulistab ta lihtsalt rakette meie infrastruktuuri pihta. Hiljuti lendas Harkivisse mitu raketti, mille tõttu kadus kohalikel elanikel elekter ja vesi. Ilmselt on see tema kättemaksuplaan. Ka Hersonis kadus täna elekter mitmeks tunniks. Kuulsime plahvatusi ja seda, kuidas hävituslennuk mööda lendas ning siis elekter kadus, aga lõunaks tuli õnneks tagasi. Samas on iga kord tunne, et nüüd elekter enam ei taastu...

Usume ainult parimasse! Ukraina kindlasti võidab! Au Ukraina relvajõududele! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
13.09.2022 kell 20:01

Hersonis on mitu päeva sadanud ning ilm on läinud järsult külmaks. Inimesed on tänavatel jopede ja mantlitega. Otsisin isegi kapist välja paksemad riided ning panin selga dressipluusi ja jalga teksad ning avastasin järsku, et needsamad riided olid mul seljas sõja algusperioodil. Olingi peale seda kohe mälestustes tagasi veebruaris... Mulle meenus, kuidas ma magasin riietes, et koheselt varjendisse põgeneda, kui häire antakse ja mõtlesin, et käes ongi lõpp... Vahel tahaks mälestused kustutada, aga samas see on ju osa meie ajaloost... Need on armid, mis jäävad meiega alatiseks. Vaatasin kapis oma sooja jopet ja tundus, et ma ei taha seda enam kunagi kanda, sest sellega veetsin päevi pommivarjendis...

Aga tegelikult on hetkel tunne, et kohe-kohe saab meie linn vabaks. Oleme seda nii kaua oodanud, et ma kujutan lausa iga päev ette, mida ma vabaks saades kohe ette võtan... Üks mu esimesi soove on öises linnas ringi jalutada... ükskõik kui naeruväärselt ja absurdselt see ka ei kõlaks. Hersonis on sõja esimestest päevadest komandanditund ning peale kella 22 väljas enam olla ei tohi... muidu riskib inimene oma eluga... Ma kirjutan neid ridu ja mulle ei mahu ikka veel pähe, et kuidas see kõik juhtuda saab... siin ja praegu... 21. sajandil... Euroopas... Ma väga loodan, et mitte keegi ei enam ei pea seda läbi elama, mida me praegu Ukrainas kogeme, sõda on halvim, mis juhtuda saab. Vihkan kõike sõjaga seonduvat...

Kuid me rõõmustame, kui vaenlane vastupealetungi tagajärjel meie territooriumilt põgeneb. 6. septembrist tänaseni on vabastatud 3800 ruutkilomeetrit, vabastatud on üle 300 asula ning umbes 150 000 inimest.

Viimase kahe nädala jooksul on hävitatud üle 1800 Vene sõduri, alla on tulistatud kaks lennukit ja kaks helikopterit. Hävitatud üle 120 tanki, üle 130 suurtükiväesüsteemi, üle 20 raketisüsteemi. Tänu rahvusvaheliste partnerite poolt meile antud kaasaegsele tehnikale on Ukraina relvajõud suutnud täpsete laskudega teha kasutusvõimatuks sillad, purustanud 150 Venemaa komandopunkti ja umbes 70 baasi, kus hoiti tehnikat ja laskemoona.

Kurnatud ja demoraliseerunud Vene armee, kes ei suuda lahinguväljal enam adekvaatselt reageerida, tulistab rakette Ukraina rahumeelsete linnade kriitilise tähtsusega infrastruktuuri pihta. Nad tahavad meid jätta veeta, elektrita, gaasita. Raketid on tabanud infrastruktuurirajatisi ja elamuid Harkivis, Zaporožjes, Konstantinovkas, Slavjanskis ja Kramatorskis, samuti Pervomayskoje, Belogorovka, Zaitsevo, Veselaia Dolina, Širokoja, Partizanskoje ja Ljubi asulates. Ukraina relvajõud lõid edukalt tagasi rünnakud Mayorski, Nikolaevka Vtoraja, Bahmuti, Krasnogorovka, Maryinka ja Novomihhailovka asulate piirkonnas.

On teada, et sissetungijad evakueerivad massiliselt perekondi Krimmist ja Lõuna-Ukrainast. Hoolimata Venemaa kinnitustest poolsaarel viibimise ohutuse kohta, üritavad Krimmi okupatsiooniadministratsiooni esindajad, FSB ohvitserid ja mõnede sõjaväeüksuste komandörid salaja maha müüa oma kodusid ja sugulasi kiirelt riigist välja viia. See näitab, et nad suudavad küll ise mõelda, kui nende elud on ohus. See on vale jutt, et kogu Venemaa on propaganda mõju all. Nii on neil lihtsalt mugavam toimida, mitte ise mõelda, vaid teha nagu isake ütleb. Kahjuks nende isake ei hooli neist ning see hakkab okupantidele kohale jõudma. Ootame hetke, mil meie territooriumile ei jää ainsatki vaenlast... Ma ei taha venelastega isegi sama õhku hingata... Nad tegid meie inimestele liiga palju haiget. Ma jään neid ilmselt vihkama kauaks ajaks...

Hersonis jätkuvad plahvatused iga päev. Täna kella kahe paiku päeval sai pihta Kõrgema Spordikooli territoorium. Taurida piirkonnast teatati pommitamistest. Seal nähti ka kiirabi ja kuuldi venelaste karjeid...

Me ei anna alla ja ootame oma armeed. Olen kindel, et kõik saab korda! Aitäh kõigile, kes mu kirju loevad ja muretsevad. Tänan väga, et toetate meie riiki. Kallistused kõigile! Au Ukrainale! Elagu Eesti!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
12.09.2022 kell 18:55

Täna võtsin kodus taas suurpuhastuse ette ja koristasin ära ka kõik kapid. Koondasin oma kunstitarbed ühte kohta. Nüüd on värvid, pintslid ja muud kunstimaterjalid sahtlites, muidu võis neid igalt poolt leida. Pärast sellist korrastamist tekkis kohe soov hakata uusi maale looma. Loodan, et see lähiajal ka juhtub. Ma pole enam kui 2 nädalat midagi joonistanud. Tunnen, et tahaks midagi uut luua küll.

Sain täna kohutava uudise oma juuksurist sõbralt. Ta elab koos perega Oleshki vasakul kaldal. Sissetungijad tulid nende juurde laupäeval ja otsisid nende maja läbi, misjärel nad võtsid tema venna kaasa. Ta viidi lihtsalt minema, midagi ei selgitatud. See sõber läks läks täna politseisse, kus kohalikud teavad, et arestituid hoitakse ja tal kästi kolme päeva pärast tagasi tulla, siis ehk antakse infot, et mis toimub ja miks ta vahistati. Sissetungijad näevad kõigis vaenlast ja eks neil ole ka omamoodi õigus, nad pole ju meie maale oodatud. Olen väga mures selle noore mehe saatuse pärast... Loodan, et kõik läheb hästi... Hoian sind kursis, kui uudiseid kuulen.

Praegu ongi kuulda, et nii Hersonis, Nova Kahhovkas kui kogu piirkonnas on okupandid tugevdanud kontrollimeetmeid. Eelkõige käivad nad majast majja, kontrollivad dokumente, otsivad kortereid läbi, avavad arvuteid, otsivad läbi telefone. Käivad ka garaažikooperatiivides. Kui kedagi kohal pole, lõhutakse uksed maha.

Võib-olla oled juba kuulnud, kuidas Putin reageeris Harkivi oblasti vabastamisele? Moskvas algasid pidustused. See on absurdne. Nad lasid linnapäeval ilutulestiku ja avasid vaateratta, mis ei tööta. Tähistavad edukat "vägede väljatoomist" Izjumist, Limanist, Svjatogorskist, Kupjanskist, Balakleyast, Ševtšenkovskist, Ozernõist, Voltšanskajast, Veliki Burlukist, Oskolist, Jampolist. Samal ajal kui nende sõdurid surevad ja kaotavad oma jäsemeid sõjakateldes, lõbutsevad moskvalased ja tähistavad linnapäeva. Venelastel pole solidaarsust, provintslased pole inimesed, vaid loomad, keda saadetakse tapamajja... Nende inimesed surevad, aga nemad lõbusevad...

Uudistes öeldi, et sel nädalal on Harkivi piirkonnas vabastatud üle 3000 ruutkilomeetri ja mitte ainult Harkivis ka Hersoni piirkonnas on kahe nädalaga vabastatud 500 ruutkilomeetrine ala. Vabad on Võsokopolje, Novovoznesenskoje, Belogorka, Suhhoi Stavoki ja Miroljubovka külad. Meie armee on vägev!

Samuti on uudiseid, et mõned Venemaa sõjaväelased peavad läbirääkimisi allaandmise üle. Dnepri paremal kaldal asuvad okupandid üritavad rahvusvahelise humanitaarõiguse egiidi all pidada läbirääkimisi relvade loovutamise ja allaandmise üle. Vaenlasel pole eesmärki ja nad pigem annavad alla ja jäävad Ukrainasse, kui naasevad tagasi Venemaale. Pärast okupantide lüüasaamist Harkivi suunas loodavad kõik, et sissetungijad alistuvad ja lahkuvad Hersonist. See oleks ideaalne valik kõigile.

Me usume oma sõjaväkke! Usume tugevasse Ukrainasse! Kõik saab korda! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
11.09.2022 kell 18:47

Täna on sõja 200. päev. Tundub, nagu oleks tegu mingi kohutava unenäoga, mis on jäänud venima. Aga paraku on tegu reaalsusega. Tegin täna mõtetes tagasivaate ja tuletasin endale meelde, mida me oleme läbi elanud ja elame praegugi.

Veebruaris meie elu muutus pöördumatult. Tundsime hirmu ja üsna kohe lisandus ka leinatunne. Keegi ei teadnud, mis edasi saab, mida teha ja kuidas see kõik lõpeb. Meie rahulik elu sai minevikuks ning saabunud oli uus reaalsus – sõda, millega mõned ei suuda ikka veel harjuda. Esimene päev oli väga raske ja meie riigi jaoks kõige murdelisem, aga elasime selle üle!

Märtsis selgus, et Herson ja Melitopol on okupeeritud. Venelased roomasid nagu prussakad pragudest välja, kus vähegi võimalik ning püüdsid meie riiklust murda. Kaitsesime Mõkolaijevit nii hästi kui suutsime. Mõnel kuulipilduja käes, mõnel Molotovi kokteil, mõni tassis toitu rindejoonele, mõni kaevas kaevikuid ja mõni istus lihtsalt keldris, püüdes ellu jääda. Lennujaama vallutasime edukalt tagasi, peatasime katsed Voznesenski vallutada ning hakkasime neid aeglaselt piirkonnast ja ümbrusest välja tõrjuma. Kahjuks oli 18. märtsil Snigirevka vallutatud...

Palju inimesi suri, aga kuu lõpus oli juba selge, et nad ei saa Kiievit ega ka Harkivi võtta. Sumõ tõrjus, Tšernigov püsis. Mariupol oli peaaegu hävitamisel. Kannatavad Herson, Melitopol ja teised asulad, mis olid "Russki Miri" all - maailma ajaloo kõige jaburama koosluse all.

Aprillis muutus olukord idas keerulisemaks. Mariupol ikkagi lihtsalt hävitati, tapeti kõik, kes ette jäid. Kuigi okupeeritud aladelt rahvas põgenes, pinge ei langenud, lahingud muutusid aina ägedamaks ja kaotused mõlemal poolel suurenesid. Siis hävitati Moskva. Seni ainult laev. Hersoni ja teiste asulate vabastamine lükati ajaliinil taktikalistel põhjustel edasi, samal ajal "Russki Mir" hävitas, röövis ja tappis kõik, mis neis punktides oli. Mõned külad lakkasid olemast.

Mais Mariupol langes. Rinnetel oli olukord endiselt raske. Mõkolaijevi ja Harkivi igapäevane pommitamine jätkus, kuid lootust oli olukorra paranemisele...

Juunis toimus "hea tahte žest" Ussisaarel. Meie omakorda saime sõjakateldest välja ilma suuremate kahjudeta, kuid tekitasime neile Lisitšansk-Severodonetskis olulisi kaotusi.

Juulis saabus koletu sõda Mõkolaijevi rahulikesse kodudesse. Okupeeriti valitsusasutused ja ülikoolid. Linna "puhastati" iga päev kõigest, kuid Mõkolaijev ei andnud alla. Olukord oli tasapisi stabiliseerumas. Sõda oli jõudmas uude etappi...

Augustis olukord muutus. Krimm. Venemaa ei saa siiani aru, kes, kuidas ja mil viisil seda tegi. Olukord rinnetel stabiliseeriti meie vere ning meie võitlejate ja teiste tsiviilisikute kangelaslikkuse hinnaga. Hakkasime neid aeglaselt Venemaa poole tõrkuma. Paljud inimesed lahkusid enam kui 10 asulast, kuid pöördusid siis mõnesse tagasi. Hävitasime nende logistika, ülekäiguteed, staabid ja kasarmud.

Septembris, nagu selgus, algas paanika. Vaenlased põgenesid varastatud saagiga, lootuses, et nad ei naase kunagi enam põrgusse, Ukrainasse. Aga me pole veel isegi alustanud...

Me oleme elanud 200 päeva sõjas, kaitstes iga päev oma riiki, kuid võitlus pole veel läbi. Me kõik anname panuse, igaüks oma rindel.

Usume Ukraina relvajõududesse! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
10.09.2022 kell 19:36

Täna käisime emaga keskturul. Mulle ei meeldi tegelikult kesklinnas käia, seal on palju tsiviilriietes venelasi ja nende sugulasi. Nad on pidevalt kesklinnas, istuvad meie kohvikutes, ostlevad supermarketites. Vehivad oma rubladega. Mulle see tõesti ei meeldi! Vastik ja räpane tunne jääb, kui neid näen poodides laiamas. Ootan väga seda aega, mil nad meie linnast lahkuvad. Oli jahe, aga käisime emaga oma lemmikkohvikus ja võtsime oma lemmikjäätise. See oli nagu suvega hüvasti jätmine. Kesklinnas olles on meie traditsiooniks alati süüa jäätist.

Viimase 4 päeva jooksul on meie armee Harkivi suunal väga palju edasi liikunud. Keegi ei oodanud seda, eriti Vene armee ja nende juhtkond. See oli lõks. Räägitakse, et seda operatsiooni valmistati ette rohkem kui 3 kuud ja et see oli suur sõjasaladus. Lisaks oli see meile kõigile meeldiv üllatus. Meie armee vabastas 4 päevaga suurema hulga maad kui sissetungijad 2-3 kuuga vallutada jõudsid. See on lausa ebareaalne! Olen siiralt uhke! Venelased on sattunud paanikasse, paljud põgenevad. Ja mis kõige tähtsam, lõhenemine on alanud ka Venemaal. Poliitiline tippjuhtkond ei tea, kuidas Ukraina armee võitudele reageerida, aga nad hakanud mõistma, et kõik ei lähe plaanipäraselt, nagu neile räägitakse.

Peamine, mida tuleb mõista, on see, et need on kõigest vahepealsed edusammud ja see ei tähenda, et sõda lõpeks homme, kuu või kahe pärast... Ükskõik kui väga see meile kõigile ka ei meeldiks...

Ees ootab palju tööd ja ma olen hakanud kahtlema, kas sõda üldse sel aastal lõppeb? Eeldatakse, et venelased põgenevad Hersonist. Nad näevad meie armee edu ja siin on nad ümber piiratud. Varsti aga tullakse neile järele. Propagandakanalid võivad ju rääkida, et kõik on korras, aga eks kohapeal saadakse juba aru, et ega ei ole küll... Seetõttu on neil parem oma kohvrid pakkida ja minna tagasi oma isakese juurde.

Seoses meie armee lähenemisega Hersoni oblastis püüab Vene vägede juhtkond Hersonis oma kohalolekut tugevdada. Orkid üritavad liiklust taastada üle Kahhovskaja hüdroelektrijaama silla, millest osa on Ukraina relvajõudude tulekontrolli all. Nova Kahhovkas on sissetungijad Venemaa ohvitseride osalusel kontrollpunkte karmistanud - nad kontrollivad mobiilseadmeid, otsivad elanikke, kes abistavad Ukraina relvajõude. Sarnane olukord on Zaporožje oblastis Energodaris.

Venelased peaksid endalt küsima, mille nimel nad kaotavad nii palju elusid? Nad peaksid rohkem mõtlema sõjale. Juba pool aastat on möödas ning sõda on toonud ka neile nii palju leina ja ebaõnne. Neid ootab nukker tulevik. Meie seisame aga vankumatult ja kaitseme oma riiki! Au Ukrainale! Au meie sõduritele!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
9.09.2022 kell 18:26

Täna sadas väga kõvasti. Nii hea on soojas kodus olla, kui väljas on kõle ja külm. Keetsin maitsvat Ukraina borši, kuum supp soojendab kohe eriti hästi. Armastame borši väga. Seejärel täitsin mitu uut avaldust erinevates projektides osalemiseks. Võib-olla meeldivad kellelegi minu ideed, kollaažid või maalid. Olen nüüd muutunud palju enesekindlamaks. Varem oleksin kartnud osaleda teistes riikides toimuvatel näitustel, kuid pärast kõike seda, mida ma selle poole aasta jooksul olen läbi elanud, on mu maailm oluliselt muutunud. Elada tuleb nüüd ja praegu... mitte kunagi hiljem... Ma ei karda enam ja ma ei ärritu, kui ma vastust ei saa. Tean, et need sõnad võivad kõlada klišeelikult, aga ärge kartke elada! Elu on üks ja väga ilus! Tuleb teha seda, mida armastad ja armastada seda, keda tahad. Hirm ainult takistab meid elamast ja iseennast realiseerimast. Olen varem sellega hädas olnud ja nüüd kahetsen seda ning olen tulevikus märksa julgem. Mida enesekindlamaks me muutume, seda lihtsam on tegutseda ja elada sellist elu, nagu me tahame.

Mäletan, kuidas ma kartsin Eestisse minna. See ärimissioon oli väga vastutusrikas ja tegi mind väga ärevaks. Aga tagantjärgi tänan iseennast, et leidsin julgust mitte seda sõitu ära jätta ning kohtusin uute inimestega, sõlmisin uusi tutvusi, mis mind tänaseks on väga oluliselt muutnud. Ainuüksi see mõte, et julgesin Eestisse tulla, teeb mind praegu õnnelikuks... Kohtusin sinuga ja paljude toredate inimestega ning nüüd oleme juba pool aastat kirjavahetuses olnud ning mõistame teineteist ning meist on saanud head sõbrad. Ja juba ainuüksi teadmine, et minu kirju loevad paljud inimesed, ei lase mul alla anda. Iga päev kirjutan ja mõistan, et kuskil kaugel loeb seda kirja kasvõi üks imeline inimene... kes mõistab mind täielikult. Aitäh, mu lugeja!

Peale õhtusööki, mässisin end sooja teki sisse ja hakkasin uudiseid lugema. Ja nüüd on neid palju. Meie armee teeb midagi ebareaalset! Iga kord valdab mind uhkus ja vallanduvad pisarad, kui näen uudislõiku järjekordsest vabanenud linnast. Eile, kui nägin videot, kuidas inimesed Harkivi oblastis meie sõduritega kohtusid, nutsin ma lausa lahinal... Kujutasin juba ette, kuidas kallistame oma sõdureid, kui nad vabasse Hersoni jõuavad. Ootame väga vabastamist. Ootame oma kangelaste saabumist!

Ukraina armee edeneb korraga kahes suunas – Hersoni oblastis ja Harkovis. Sõjavägi on suutnud sügise algusest vabastada üle 1000 ruutkilomeetri Ukraina maad. Nüüd lihtsalt edasi! Pärast Balakleyat - Izyum ja Herson! Vene meedia on oma uudistes aga täielikult eiranud meie edu Harkivi suunal, samas välismeedia rõõmustab koos meiega.

Pentagonile avaldasid muljet Ukraina relvajõudude võidud Harkivi ja Hersoni suunal. USA kaitseminister Lloyd Austin ütles oma Tšehhi kolleegiga peetud pressikonverentsil: "Nüüd näeme edu Hersoni oblastis ja see on väga-väga julgustav. Kõik näevad seda läbimurret ja see kindlasti inspireerib ukrainlasi!"

Samuti meeldis mulle, mida meie president ütles, et sõda inforindel pole veel lõppenud, kuid praeguses etapis tõrjume edukalt Vene okupantide rünnakuid. «Ukraina ja välisajakirjanikud on rääkinud maailmale tõtt meie riigis toimuva kohta alates Venemaa täiemahulise sissetungi esimesest päevast. Aitasime ühendada Euroopa ja kogu maailma ning anda edasi seda, mille eest me võitleme."

Rindelt saabunud heade uudiste taustal õhutavad agoonias rassistid Hersoni oblastis agressiooni tsiviilelanike vastu. On palju teateid, et orkid kõnnivad külades ringi, varastavad autosid ning mõnes piirkonnas asuvad elama majadesse või rüüstavad neid. Hersoni naasnud Stremousov, pasundab samuti iga päev “kui palju natse on tapetud” ja üritab Hersoni oblasti vabu inimesi moraalselt murda, kuid me ei anna alla! Vastupanuliikumine töötab, partisanid ja tsiviilisikud töötavad. Ukraina relvajõud jälgivad vaenlase iga sammu. Meie sõdurid on juba lähedal. Au Ukrainale!

P.S. Tahan siiralt tänada kahte inimest, kes mind täna toetasid. Aitäh Kadri ja Aliis! Tore on lugeda toetavaid sõnu! Kallistan teid tugevalt ja saadan omapoolsed tervitused! Kõik saab korda! Ma olen selles kindel!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
8.09.2022 kell 20:10

Täna otsustasin emale külla minna. Tahan praegu rohkem aega veeta perega. Ema kodu on alati hubane ja mul on südames soe tunne, kui oleme kõik koos. Mu vend mängis kitarri ja laulis. Tore oli.

Hersonis läheb iga päevaga külmemaks ja ma ei suuda harjuda vajadusega õue minnes soojemalt riidesse panna. Suvi lõppes kuidagi väga järsult... Kui ema juurest koju tulin, panin selga sooja pidžaama ja jalga paksud sokid. Tegin endale teed sidruni, apelsini ja piparmündiga ja mässisin end sooja teki sisse. See on külmade ilmade puhul parim, end kodus soojalt ja mugavalt sisse seada.

Täna kohtasin oma vana sõpra. Arvasin, et ta on juba ammu linnast lahkunud. Ta on meremees ja tuli linna dokumente vormistama, et uuesti reisile minna. Nüüd on see varasemast keerulisem, ta on juba üle kuu püüdnud järgmise sõidu dokumente korda saada. Loodan, et tal see õnnestub ning ta saab taas tööle minna.

Eile õhtul helistas mu sõber, kes elab praegu Moldovas... ta igatseb meid väga ja meie igatseme loomulikult teda. Rääkisime pikalt, jagasime lugusid, mis vahepeal meiega juhtunud. Ja naersime palju... Igatsen väga lihtsaid, rahulikke kohtumisi oma sõpradega. Väga sageli hakkame tavalisi asju hindama alles siis, kui oleme need kaotanud, kuid ma olen alati hinnanud ja armastanud oma perekonda ja sõpru. Sõja suurim õppetund on väärtustada seda, mis on olemas... Ilus taevas pea kohal, head sõbrad ja lähedased, kes seisavad sinu kõrval ka halvimas ja vajadusel kallistavad kõvasti.

Uudistes kuuleme, et Ukrainal õnnestub Herson 2022. aasta lõpuks vabastada. USA kõrge ametniku sõnul jälgib USA, kuidas Ukraina relvajõud teevad samm-sammult edusamme, rünnates okupantide varustusliine, et katkestada ja isoleerida Dneprist lääne suunal paiknev Vene sõjavägi. Loodame nii! Ma tõesti tahan uut aastat vastu võtta vabas linnas! Et saaks taas lihtsalt elada, kartmata igat sahinat ja automürinat...

Harkivi suunalt on häid uudiseid. Ukraina relvajõud on vabastanud enam kui 20 asulat. Täna andis Presidendi kantselei teada, et Balakliya linn vabastati!!! See on nüüd Ukraina lipu all... Neil hetkedel tugevneb meie usk ka Hersoni vabastamisse!

Täna kella 15 paiku oli Nova Kahhovkas kuulda mitmeid plahvatusi. Mitteametlikult teatati, et Ukraina relvajõud ründasid sissetungijate positsioone. Kahjuks tulistati osa rakette rašistide õhutõrje poolt alla. Selle tagajärjel tabasid raketikillud Družby tänaval asuvat elumaja. Veel pole teada, kas seal on vigastatud või hukkunud tsiviilisikuid. Orkid tulistavad sihilikult linnades alla rakette, et jätkata tsiviilelanikkonna terroriseerimisega ja diskrediteerida Ukraina armeed!

Okupandid tulistavad ette hoiatamata pontoonülesõidukohtadele lähenevaid autosid. Liikumispiirangud raskendavad paljudel inimestel toidu, ravimite ja arstiabi saamist.

Öö oli vali:

- Tšernobajevka piirkonnas toimus venelaste röstimine

- toimusid tabamused muuli piirkonnas

- Olesheki piirkonnas tabati Vene vägede positsioone

- Berislavi piirkonnas tabati samuti vaenlase positsioone

- Nova Kahhovkas anti löök laskemoonalaole

Mul on hea meel, et venelased ei saa ajutiselt okupeeritud Hersoni oblastis võltsreferendumit korraldada ja "võtsid pausi" või vähemalt selline on ametlik retoorika. Tegelikult on sissetungijatel raskusi okupeeritud aladel üldse millegi organiseerimisega. Olukorda on tegelikult mõjutanud Ukraina relvajõudude pealetung lõunas ja potentsiaalsete "valijate" arvu vähenemine seoses inimeste põgenemisega okupatsiooni alt.

Loodan, et seda referendumit kunagi ei tulegi... tark oleks neil praegu Venemaale põgeneda, muidu on alternatiiviks heal juhul musta kotti pakituna kodumaale jõuda, halvimal juhul suitsuna taveasse tõusta...

Meie armee töötab päeval ja ööl! Au Ukraina relvajõududele! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
7.09.2022 kell 18:08

Täna nägin ma midagi, millest olen siiani šokeeritud ja väga hirmul. Umbes kell 14 läksin poodi vee järele ja möödusin meie naabrite majast, nad elavad meist sõna otseses mõttes 50 meetri kaugusel. Kui ma ei eksi, on see kohtuniku maja, see näeb väga luksuslik välja, hoovis on kaks maja, suur garaaž ja tohutu päikesepaneelide kompleks. Piirkonna teiste majade seast tõuseb maja esile ja on väga atraktiivne. Mööda minnes nägin, et seal seisis 6-8 vene sõdurit, kes lõhkusid maja väravaid lahti. Ma olin väga ehmunud ja kõndisin neist nii märkamatult mööda kui sain. Kui koju jõudsin arutasime, et mis võis juhtuda, aga üks on kindel, et nad on lähedal ja me peame olema valmis, et nad võivad meie majja ka tulla.

Ma ei tea, mis edasi saab. Võib-olla asuvad nad sinna elama, kuid pigem tundub, et nad võtavad sealt väärtuslikke asju, mööblit, tehnikat ja kõike, mis nende autosse mahub. Rüüstamise juhtumid on olnud viimastel päevadel kogu aeg uudistes. Ja seda on juhtunud kõikjal. Õudus... Nüüd olen veelgi ettevaatlikumalt väljas käies ja ega eriti kipugi enam tänavatele... Pean telefonis ja arvutis kõik ära kustutuma, mida võib minu vastu kasutada... Seetõttu kustutan ka meie kirjavahetuse, sõnumid, fotod ja peidan ära oma kollaažid. See on lihtsalt kohutav, mis ajal me elame... ma vihkan venelasi... kaoks nad meie territooriumilt juba kiiremini...

Üha enam räägitakse meie vägede edasitungist kogu rindejoone ulatuses. Saame aru, et lahingud ei käi mitte ainult lõunas, vaid ka Harkovis ja Donetskis... See on umbes 1300 km rindejoonest ja igas suunas kasutab meie sõjavägi erinevaid taktikaid. Meile ei räägita palju, aga valitsus on siiski otsustanud veidi edusammudest rääkida. Teame, et meie armee on lähedal. Eile heiskasid meie sõdurid Võsokopole lähedal Novovoznesenskoe külas taas Ukraina lipu. Küla küla haaval saab meie maa vabaks! Propagandistid Venemaal muudavad juba veidi oma retoorikat. On näha, et nad hakkavad paanikasse sattuma, kuna meie armee on edukas. Astume aeglaselt, kuid kindlaid samme võidu suunas. See tõesti tõstab tuju! Uskusime ja usume jätkuvalt oma armeesse!

Täna lugesin uudistest, et venelased röövisid Hersoni planetaariumi. Gagarini nimeline Hersoni planetaarium on ainuke Lõuna-Ukrainas. Sissetungijad tahtsid seda "natsionaliseerida", kuigi tegelikult nad lihtsalt röövisid kogu tehnika ja elektroonika. Nad varastavad aktiivselt kõike ja viivad Krimmi... Vargad ja kurjategijad! Ootan kannatamatusega päeva, mil nad kõik saavad palga, mida nad väärivad... Vahepeal võitlused jätkuvad iga päev ja öö, kuuleme plahvatusi nii lähedal kui kaugel. Meie armee on lähedal!

P.S. Täna tahan tänada lausa nelja inimest! Te olete imelised! Suur tänu toetuse ja heade sõnade eest! Aitäh Anu, Külli-Kerttu, Reet ja Marge. Te ei kujuta ettegi, kui hea meel mul on teie toetussõnu lugeda... Kallistan kõiki tugevalt! Ja soovin kõigile omalt poolt kõike head! Hoolitsege enda ja lähedaste eest!

P.P.S. Otsustasin igast annetusest saata 5-10€ meie sõjaväe abistamiseks. Tean paljusid vabatahtlikke, kes koguvad raha kas autode, laskemoona või droonide jaoks. Ja ma usaldan neid inimesi. Olen raha saatnud juba kolmele vabatahtlikule. Tänan teid väga! Koos me oleme jõud! Üheskoos alistame vaenlase!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
6.09.2022 kell 19:02

Hommik algas õhurünnakuga. Kella 7 paiku ärkasin sireenide ja plahvatuste peale. Pärast üritasin küll uuesti magama jääda, kuna öö jäi lühikeseks (uinusin väga hilja), aga uni oli läinud. Nüüd olen terve päeva pisut unine olnud.

Üha enam on kauplusi, kus enam kaardiga maksta ei saa, terminalid ei tööta. Sularaha väljavõtmise kohti jääb järjest vähemaks, kuna see protsess on keeruline. Üritan otsida võimalusi sularaha leidmiseks, et oleks mingigi reserv juhuks, kui kaardid enam ei funktsioneeri.

Täna räägiti uudistes, et orkid on massiliselt kolinud oma perekondi Hersoni vasakkaldale või tagasi Venemaale. See on hea märk. Nad paanitsevad ja kardavad. Ukraina vastupealetung nõrgestab oluliselt Venemaa logistilist võimekust Lõuna-Ukrainas. Ukraina sõjavägi oma edusammudest väga ei räägi, see on osaliselt siiski sõjasaladus, aga teada on, et:

- öösel tabas meie armee Tšernobajevka piirkonnas Venemaa varustust

- Gola kail anti Vene vägedele löök

- edusammud on olnud Nova Kahhovka piirkonnas

- terves Kahhovka piirkonnas on tabatud vaenlase varustust

- Tomina Balka piirkonnas samuti.

Hersoni rašistid varjavad end keldrites ja pööningutel, paljud on ka Ukraina armeele end alla andnud. Meie kaitsjad jätkavad Hersoni piirkonna vabastamist. Kohalikud elanikud aitavad aga aktiivselt sõjaväelasi, edastades teavet vaenlase baaside ja ladude kohta.

Samas viivad okupandid Hersoni oblasti territooriumilt jätkuvalt välja kodumasinaid ja rüüstavad maju. Berislavi ja Genitšeski oblasti okupeeritud asulate elanikelt on lugematu arv teateid Vene armee rüüstamistest. Okupandid viivad veoautodega välja kodumasinaid, elektroonikat ja mööblit.

Hersoni piirkonnas on vaid eilse päeva jooksul põhjustatud materiaalset kahju miljonite grivnade eest. Ühe päeva jooksul registreerisid korrakaitsjad Hersoni piirkonnas 20 sõjakuritegu. Eelkõige hukkus ja sai haavata tsiviilisikuid vaenlase mürskude tagajärjel. Sissetungijad tulistasid Hersoni ja Berislavi piirkondi, seal on hävinud peamiselt erahooned. Veel aga pommitati Bolšaja Aleksandrovka asula lastesanatooriumi hooneid. Lisaks sai piirkonnas vaenlase mürskude tagajärjel kannatada üks kaubandus- ja meelelahutuskeskus, põles kaks riidepoodi. Kogu materiaalset kahju hinnatakse enam kui 5 miljonile grivnale.

Sissetungijad röövisid kolm arsti, kes töötasid Pankejevi-nimelises Kahhovka kesklinnahaiglas. Mehed viidi ära otse haiglast. Ühe arsti nimi on teadmata. On andmeid, et ta vabastati hiljem. Ülejäänud kaks on 1990. aastal sündinud kohalik kirurg Vitali Serov ja 1991. aastal sündinud arst Sergei Liko. Nende asukoht on siiani teadmata.

Täna avaldati statistika, kus on kirjas üle 50 tuhande Vene sõduri on juba Lõuna-Ukrainas hukkunud. Mõned inimesed on lahinguväljal põletatud või maha maetud. Paljud surnukuurid on Hersoni piirkonnas täis. Keegi pole huvitatud surnukehade viimisest Venemaale.

Täna kuulsime ka meie Putini järjekordsest hirmutamisest, et Venemaa katkestab Euroopasse gaasitarned ja korraldab "jääaja". Ma usun, et Ukraina ja Euroopa ei allu sellele provokatsioonile. Esmased gaasivarud on olemas ja selle talve elame kindlasti üle. Peaasi on vaenlane peatada. Me usume Ukraina armeesse! Au Ukrainale!

P.S. Täna tahan öelda aitäh Anule. Tänan sind väga toetuse eest! Väga tore oli saada sooje toetavaid sõnu! Aitäh! Kallistan tugevalt kõiki eestlasi ja ukrainlasi, kes teie riigis elavad.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
5.09.2022 kell 18:30

Täna käisin turul. Otsustasin teha täidetud paprikaid. Ma kunagi kirjutasin ka, kui väga ma neid armastan. Nüüd, kui kirjutan sulle, on paprikad juba ahjus ja kohe-kohe valmimas. Kogu maja on isuäratavat lõhna täis. Kui kirja lõpetan, hakkame õhtust sööma. Turul nägin üht vana naist, kes müüs oma toataimi. Mul oli kuidagi nii kahju temast ja otsustasin ühe taime osta. Kinkisin selle oma emale. Emal on kodus alati palju rohelisi taimi, aga kui tema ja mu vend sõja alguses meie juures elasid, külmusid mõned taimed, kuna märtsis ja aprillis oli õues jahe ja me ei jaksanud kahte maja kütta. Seega otsustasin teha oma emale toreda üllatuse. Talle meeldis taim väga. Ta istutas selle isegi uude lillepotti ümber.

Sain täna teate, et minu tööd on valitud ühele veebinäitusele. See on päevikute näitus. Projekti nimeks on "Another Day: War Diaries", ja see toimub kunstiplatvormil Izolyatsia. Neile väga meeldisid mu kollaažid. Mina ja veel 16 kunstnikku osaleme selles projektis. Nad avaldavad näituse kuu lõpus. Kindlasti jagan siis linki ka, kuigi oled juba näinud mitmeid minu kollaaže päevikust "Must raamat". Mul on väga hea meel, kui mu tööd leiavad inimestelt vastukaja. Minu jaoks on väga oluline rääkida, kirjutada ja kunsti teha sellest, mis minu riigis toimub.

Kuulasin täna uudiseid, kus räägiti, et rašistid üritasid oma sõjaväeautoga üle Antonovski silla sõita, kuid keset silda kukkus auto otse Dnepri jõkke. Pole teada, kas rašistid autost pääsesid. Nüüd nad saavad aru, et silla ületamine pole võimalik. Seal on isegi raske kõndida, auke on väga palju. Tänu sellele, et inimesed filmivad videolõike Antonovski silla plahvatustest ja aukudest sillal ning jagavad seda sotsiaalmeedias, on okupandid muutunud raevukaks... nad on agoonias... sest nende propaganda räägib ju, et Hersonis on kõik rahulik. Seetõttu keelati kohalikel elanikel jõe ääres igasuguse transpordi kasutamine... Kui sissetungijad näevad eraisikuid silla lähedal, avavad nad nende pihta tule. Ebainimesed!

Kinnitatud info kohaselt, vabastati Hersoni oblastis taas mitu küla. Nende hulgas on Vysokopolye. Meie sõjaväelased heiskasid seal Ukraina lipu. Samas räägitakse juba kohutavaid lugusid, mis külas on toimunud. Sealt põgenes küll enamik kohalikke, aga siiski paarsada elanikku jäi. Nad ütlevad, et see on teine Bucha... Inimesed tapeti oma kodudes... mõnitati ja alandati puudega inimesi, kes ei suutnud lahkuda... Ma lausa kardan seda aega, kui kogu info, mis kohapeal on toimunud, ühel hetkel avalikuks saab...

Võitlused jätkuvad iga päev... Oleshki lähedal Grand Prix hotelli territooriumil hävitasid Ukraina relvajõud Vene sõjaväelaste laskemoonalao. Laskemoona lõhkamise tagajärjel hävisid peaaegu kõik hotelli hooned. Hotellikompleks oli juba rüüstatud esimestel nädalatel pärast Vene sõjaväe sissekolimist. Eduelamused on toimunud ka Tšernobajevka ja Snigirevka piirkonnas. Aga kokkuvõtvalt:

- Darjevka piirkonnas laskemoonalao hävitamine

- Antonovka väeosade kaod on veel täpsustamisel

- edusammud Tavriiski piirkonna tööstusvööndis, üksikasjad on täpsustamisel

- Nova Kahhovka piirkonnas on andmeid vaenlase sõjamasinate kadude kohta

- edusammud Velikie Kopani piirkonnas, üksikasjad on täpsustamisel

- järjekordne väljaõpe ja koolitus meie armeele Tomina Balkas

Meie sõjavägi on parim! Me usume temasse iga päev! Ootan põnevusega päeva, mil meie linn vabaneb ja saame öelda tänusõnad oma sõjaväele. Au Ukraina armeele! Au Ukrainale!

P.S. Ma tahan öelda suur tänu veel kahele inimesele, kes mind täna toetasid. Suur tänu Evelin ja Moon! Eriti meeldivad on olnud mõned toetussõna, mis ülekande sõnumitesse on lisatud. Näiteks, et minu kirjad on aidanud lugejaid. Aitäh! Te kõik aitate mind ka väga palju. Olen kirjutanud nüüdseks juba pool aastat, iga päev vähemalt ühe kirja ja teadmine, et paljud minu kirju loevad, on teinud minu jaoks sõjakannatuste talumise lihtsamaks. Head päeva teile kõigile! Kallistan teid tugevalt ja saadan kõigile südamest alguse saanud tervitusi!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
4.09.2022 kell 20:12

Hersoni tänavatele on jõudnud sügisene jahedus, aga peale eilset vihma, paistab nüüd väljas päike. Majas on läinud aga külmaks. Otsisime välja soojad riided, kuigi mul on vahel ka suveti jahe. Mu jalad ja käed külmetavad sageli, seega kannan kodus aastaringselt sokke, talvel muidugi paksemaid. Täna valdas mind täielik nostalgia. Sel ajal, naasin ma tavaliselt suvehooajalt mere äärest ja linnas algas Gogolfest. See oli väga õnnelik aeg. Mind ümbritsesid loomingulised inimesed, tekkisid uued tutvused, külla tulid uued kunstnikud erinevatest linnadest, kohtusin kuulsate kuraatoritega, nägin palju põnevat. Armastan kaasaegseid festivale, siit leiab alati midagi huvitavat. Väga eredalt on mulle meelde jäänud festivalil osalenud prantsuse teater. Ma polnud midagi sellist varem näinud. 

Teine meeldejääv sündmus oli etendus "30 40-st" Oleshkovsky liivadel. See oli tõenäoliselt suurim Gogolfesti üritus eelmisel aastal. Videosse sattusime ka meie sõpradega, juhuslikult, 10ndal sekundil.  Tervet etendust näeb siin

Oleshkovsky liivad on Euroopa suurimad liivaväljad. Suvel käisime tihti sõpradega seal telkimas. See on meie väekoht. Armastame väga liivavälja, metsa, loodust tervikuna...

Praegu on seal palju sõjatehnikat, liivaväljad ja metsad on mineeritud... Isegi kui sõda lõppeb, pole teada, kui kaua selle puhastamine aega võib võtta. Võimalik, et isegi järgmisel aastal on ohtlik loodusesse minna... Olime nii rõõmsad ja muretud... Ja nüüd on jäänud vaid mälestused... ja teadmatus tuleviku suhtes...

Täna veetsin pool päeva emaga. Ta otsustas meile küpsetada õunte ja pirnidega kukleid. Maja lõhnas pühade järgi... See meenutas lihavõtteid. Ema teab, kuidas meid õnnelikuks teha. Mul on väga hea meel, et saime olla koos, saime lihtsalt istuda ja lobiseda.

Ta rääkis, et nägi paar päeva tagasi oma õde. See oli raske ja ootamatu kohtumine. Mu tädi on haige, ta on saanud ühe keemiaravi ja vajab veel kuut. Ema õel pole isegi raha, et endale süüa osta. Poeg ja tütar ütlesid temast lahti, kuna ta langes alkoholismi küüsi... Väga raske olukord. Seda on väga kurb vaadata... ma mäletan oma tädi hoopis teistsugusena. Mu ema ostis talle turult süüa...

Nad pole suhelnud üle 10 aasta. Mu õde solvas mu ema väga ja kogu meie pere kannatas selle all... elasime läbi raskeid aegu tädi tõttu. Aga me oleme kasvanud, meie elu on muutunud, me ise oleme muutunud. Leidsin endas jõudu tädile andestada. Elu kipub inimestele andma tagasi seda, mida nad väärivad. Keegi ei saa tühistada bumerangi efekti. Seetõttu ma tõesti usun karmasse ja püüan teha häid tegusid ning kui ma eksin, siis palun andestust. See kõik on emotsionaalselt nii raske. Kahju, et seda peredes juhtub. Aga see on elu ja sa pead leidma jõudu edasi elada.

Eile lõpetasin töö Eesti-Ukraina kalendriga. Palju tööd on tehtud. Ma loodan, et see meeldib teile. Peagi alustame kalendri ettetellimisega. Mõtlesin küll, et ma ei suuda enam kunagi midagi ilusat teha. Minu silme ees käib iga päev sõda ja peas vaid killud kollaažide kujutistest, mis sobivad Musta Raamatusse. Kalendrit kujundades avastasin, et valgus siski mu südames veel põleb. Ma leidisn enda seest palju õitsvaid lilli, rohelisi puid, metsi, metsloomi... see kõik jõudis ka kalendrisse. Tegin neid kollaaže sageli öösel. Akna taga kostusid plahvatused ja mu süda peksis väga kõvasti... Neil hetkedel panin kõrvaklapid pähe, kuulasin muusikat ja proovisin töötada nagu varem... vaid silmanurgast nägin, kuidas akna taga taevas plahvatustest sähvis. Töö kalendriga aitas mul tähelepanu kõrvale juhtida ja reaalsusest põgeneda. See oli väljakutse iseendale. See oli uus kogemus, mis jääb kauaks meelde.

Loodan, et see meeldib eestlastele ja ukrainlastele, kes Eestis elavad. Tahtsin näidata, kui olulised need kahe riigi inimesed ja kultuur minu jaoks on.

Kui alustasin kirja kirjutamist, läks elekter kolmeks tunniks ära. Iga kord, kui tuled kustuvad... tunnen ärevust. 10 minutit hiljem, kui elekter kadus, lendas meist üle vaenlase lennuk. Alati käib läbi ka mõte, kas nüüd tabab rakett meie maja... Sel korral lendas hävitaja Lõuna-Buži suunal, kus olukord on stabiilselt pingeline. Vaenlane jätkab lahingutegevust oma kaitseliinidel. Öösel sooritas ta mürsu-, õhu- ja raketirünnakuid meie asulatele nii rindejoonel kui ka tagala-aladel.

Mõkolaijev sai ulatusliku raketilöögi. Oluliselt said kannatada kolm ravi- ja kaks õppeasutust, hotell ja muuseum. Koidikul ründas vaenlane tiibrakettidega Otšakovi asulaid. Raketid tabasid viljahoidlaid, põhjustades tohutuid tulekahjusid. Kümmekond elumaja sai samuti kannatada.

Hommikul... Antonovski sillal oli väga võimas löök. Lihtsalt väga tugev!

Me usume oma armeesse! Au Ukrainale!



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
3.09.2022 kell 20:11

Hersonisse on saabunud sügis. Ilm on läinud jahedamaks ja eile õhtul hakkas sadama tugevat vihma, mis on kestnud tänaseni. Jõudsin õueala vahetult enne vihma korda teha, rohisin peenrad ja lõikasin mõned taimed tagasi. Mu abikaasa armastab seda aastaaega väga, tänu temale armusin ka ise sügisesse, kuigi külmad ilmad mulle väga ei meeldi. Ma mäletan, kui külm mul tihtipeale lapsepõlves oli. Talveasju ei olnud alati võimalik osta. Käisin talvel mantli ja sügiskingadega. Ja maja oli nii halvasti köetud, et koguaeg oli jahe, unistasin alati kevade ja suve saabumisest.

Vahepeal on palju muutunud, ühiskond muutunud jõukamaks ja oleme saanud osta kõike, mida vajame. Kodus on alati olnud soe ja hubane, oleme saanud kassidega kallistades kuuma teed juua ning soojas toas aknast vihmasadu ja lehtede langemist nautida. Kui vaid poleks seda sõda... Mulle meeldib sügiseses pargis jalutada, värsket, kergelt jahedat õhku sisse hingata... kuuma kohvi juua ja jalgadega lehtedes sahistada... nautida maagilist värviküllust... olla õnnelik.

Minu kassid on nüüd peamiselt majas ja magavad praegu magusalt. Nad tunnevad samuti sügise saabumist. Joon aromaatset teed ja kirjutan sulle kirja... hetkeks on kõik nagu enne ja jõudsin isegi unustada, et akna taga ei saja mitte ainult vihma, vaid käib ka sõda.

Juba kuuendat päeva tegutseb meie sõjavägi väga valjult ja võimsalt. Lõuna-Ukrainas on meie relvajõud andnud vaenlase pihta 22 õhulööki. Vangi on võetud 3 Vene okupatsioonivägede esindajat, tabatud 2 tanki ja mitmeid teisi sõjamasinaid, samuti on hävitatud palju vaenlase relvi koos laskemoonaga. Hävitatud on rašistide kasakate brigaadi juhtimis- ja vaatluspostid Snegirevkas, Kazatski lähedal asuv pontoonisild, kolm laskemoonaladu Hersoni ja Berislavi rajoonis ning kaks laskemoona varustuspunkti.

Hommikul tabasid meie sõjaväelased Oleshek/Radenski piirkonnas veel üht laskemoonaladu. Taevasse tõusis mitmete plahvatuste saatel palju suitsu. Meie Kaitseministeeriumi hinnangul ei ole 40% Vene relvajõudude ladudes asuvast sõjatehnikast lahinguvalmis. Vene propagandistid levitavad aga võltsinguid Ukraina relvajõudude ebaõnnestumiste kohta Hersoni piirkonnas. Samal ajal nad vaikivad ega kommenteeri nende sõjaväeladude ja varustuse hävitamisest Ukraina armee poolt.

Vaikselt aga järjekindlalt töötab ka meie kohtusüsteem. Ukraina kohus määras Hersoni oblastis kontrollpunktides valves olnud Vene okupandile sõjakuritegude eest 15-aastase vangistuse koos vara konfiskeerimisega. See on alles algus, kujuta ette, kui paljud inimesed veel vastutavad oma tegude eest Ukraina territooriumil.

Täna nägin uudist, et Hersoni oblastis lahkus ühest okupeeritud külast 12 vanurit. Vaatamata surmaohule põgenesid nad jalgsi üle põldude, mis olid mineeritud. Eakad kõndisid kümneid kilomeetreid, misjärel jõudsid nad üle Inguletsi jõe lähimasse Ukraina kontrolli all olevasse asulasse. Nende nimed on turvakaalutlustel salastatud, aga nad on jõudnud turvalisse keskkonda.

Okupandid on Novovorontsovskaja kogukonna praktiliselt hävitanud, pommitamine jätkub seal ööpäevaringselt. Hävinud ja kahjustatud on palju eramaju ja praktiliselt kogu infrastruktuur. Samuti on inimesed sunnitud elama ilma vee ja elektrita, sest sõjategevuse tõttu ei ole võimalik kahjustatud võrke parandada. Novovorontsovka külla jäi enam kui 6 tuhandest elanikust umbes 400, kes hetkel elavad humanitaarkatastroofi piiril.

Loodame, et ohvreid ei tule palju... Tänu meie armeele. Nad on uskumatud. Aeglaselt, järk-järgult ja professionaalselt teevad nad oma tööd. Au Ukraina armeele! Au Ukrainale!

P.S. Tänan ka Tiinat toetuse eest. Saadan Sulle kallistusi ja häid tervitusi. Aitäh!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
2.09.2022 kell 17:08

Täna käisime vennaga turul toiduvarusid täiendamas. Kesklinnas tundus nagu kõik oleks korras ja sõda polekski... Inimesed kauplevad ja ostavad... Samas ärevus on muidugi õhus... Näha on X ja V tähtedega autosid, aeg-ajalt kostub kauguses plahvatusi, aga kõik jätkavad oma igapäevatoimetustega. Seda on isegi kummaline teadvustada, ilmselt on inimese aju juba nii korrastatud, et kohaneb tekkinud tingimustega. Ühes poes kuulsin vene aktsenti ja see tekitas minus koheselt ebamugavustunde. Siia on jäänud veel palju vene perekondi ja mul on raske sellega leppida. Samal ajal kui nende mehed, pojad, vennad surevad 10-20 km kaugusel Hersonist... kõnnivad nad meie territooriumil ringi, nagu poleks midagi juhtunud. Loodan, et see kõik saab varsti läbi ja nad lahkuvad oma "suurepärasesse riiki".

Kui oma peatuses bussilt maha tulime, nägime, et seal oli pargitud kaks orkiautot. Tunnen alati ärevust ja vihkamist, kui neid nii lähedalt näen, nii et püüan neist võimalikult kaugelt mööda pääseda. Kolm sõdurit olid selles peatuses toitu ostmas, neil olid käes kotid toiduainetega... Vahepeal plahvatasid silla lähedal laskemoonaga autod... aga ei meie, ega ka orkid ei teinud sellest välja... kummaline olukord. Me kõik justkui eirame, et sõda käib...

Nägin ka mitut valges särgis ranitsaga koolilast. Nad olid teel kooli. Olin tõsiselt üllatunud kogu olukorra absurdsusest... Väikesed lapsed jalutavad kooli, läheduses sõidavad autod okupantide ja kuulipildujatega, taamal plahvatavad autod... Tundub, et maailm on hulluks läinud ja ma elan peeglitaguses maailmas. Sõja karm reaalsus...

Vene sõjaväelased paistsid taas silma rüüstamistega. Nad varastasid Velikaya Aleksandrovka külas, Võsokopolje külas, Burgunka ja Ljubimovka külas kohalike elanike sõiduautosid ja veoautosid, haagiseid ja mootorrattaid. Hersoni elanikelt on samuti arvukalt teateid isikliku vara varguste kohta majadest, ladudest, apteekidest, nüüd on lisandunud ka pettused eakate suhtes.

Üha enam kuuleme uudiseid, et Ukraina võib Hersoni tagasi saata ilma sõjategevuseta. Selleks on brittide abiga välja töötatud strateegia piiramaks ümber Vene vägede rühm Dnepris, peale mida tuleks okupante "veenda" vajaduses teha "hea tahte žest" Hersoni vabastamiseks. Me tõesti usume, et see võib töötada... Vähemalt me tahame seda uskuda!

Reetur Stremousov tabati järjekordse valega. Pärast Voroneži video eepilist ebaõnnestumist kinnitas ta, et naaseb okupeeritud Hersoni, kuid sattus hoopis mingil põhjusel nn Dnepri Rahvavabariiki. Küllap ta "eksis" teelt.

Meie armee töötab nii päeval kui ööl. Viimase 24 tunni jooksul on olnud palju saavutusi.

- Kahhovski sillale pääsemine

- tabamus Darjevka lähedal asuvale ülekäigukohale

- tabamused Nova Kahhovkas

- Olesheki piirkonda pääsemine

- tabamus Antonovka taga asuva sõjaväeosa pihta

- laskemoonalao tabamused Hersoni piirkonnas

Pärastlõunal tabati raudteesilla piirkonnas veel üks kolonn, mis ootas jõe ületamist... Ja täna öösel lasti Hersonis ühiselamu, kus kadõrovlased elasid, õhku. Esialgsetel ja veel ametlikult kinnitamata andmetel võis ühiselamus elada umbes 200 okupanti, kelle hulgas oli tõenäoliselt ka ohvitsere.

Kõik, mis preagu toimub Hersoni oblastis, on vastus orkidele Vinnitsas surnute, Kremenchugis põlenute, hävitatud Mariupoli, kasarmutes ja üksustes tapetud sõdurite, hävitatud koolide ja ülikoolide, meie inimeste mõrvamise eest. Tüdrukute eest, vanaemade ja vanaisade eest, laste eest, Odessas mõrvatud lapse eest, meie vendade mõrva eest, hävingu eest, rikutud elude eest, Hersoni keldrite eest, piinatud vangide eest ja veel tuhandete sõjakuritegude eest!

Sõda saab lõppeda ainult pärast Vene vägede väljaviimist 1991. aasta piiridele ja Ukrainale täielikku kahju hüvitamist. See ei kesta enam kaua... Aeg tiksub meie kasuks...

Nägin täna videot, kus Lätis elavad venelased läksid öösel tänavale ja hakkasid laulma vene sõjaväelaulu "Katyusha" ning politsei peatas nad kohe. Taas näitavad venelased oma intelligentsuse taset. Tore on tõdeda, et Balti riigid mõistavad, mis praegu Ukrainas toimub. Kui me neid oma territooriumil ei peata, tungivad nad järgmistesse riikidesse. Aitäh toetuse eest! Üheskoos peatame selle kurjuse!

Au Ukrainale!

P.S. Tahan avaldada tänu kõigile, kes mu kirju loevad ja lisaks tahan öelda suur tänu inimestele, kes mind ja mu peret majanduslikult neil päevil on toetanud. Aitäh Tiina, Evelyn ja Sandra! Mul tulid lausa pisarad silma, kui inimesed, kellega ma pole kordagi kohtunud, on teinud mulle ülekandeid... Olete väga lahked, saadan teile suured kallistused! Loodan, et kohtume kunagi Eestis!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
1.09.2022 kell 18:27

Täna on sügiskuu esimene päev ja ühtlasi tarkusepäev. Suvi möödus nii kiiresti... Veel alles hiljuti kirjutasin, kuidas Hersonis puud õitsevad ja muru on roheline ning nüüd tungib sügis peale... ja meie viinamarjaistandus hakkab vaikselt kollatuma... Sõda aga läheb edasi... Ausalt öeldes ei arvanud keegi, et see nii kaua kestab. Nüüd ei julge enam keegi ennustada, millal see lõppeb, see sõltub nii paljudest teguritest. Aga ma kuskil südamesopis siiski usun, et see põrgu saab varsti otsa...

Täna alustavad õpinguid paljud koolilapsed ja tudengid. Ma kujutan elavalt ette, kuidas see juhtub teistes riikides ja Eestis. Ukrainas on aga kõik teistmoodi. Paljud Ukraina lapsed lähevad hoolimata sõjast täna kooli... see on ilmselt raske, kuid teisest küljest on see uus kogemus, mille nad eluteele kaasa võtavad. Keegi läheb täna kooli mõnes teises Ukraina piirkonnas, sest tema kodukohas on kool varemetes. Keegi alustab kooliteed hoopis kaugel, mõnes teises riigis. Mõned hakkavad õppima veebi vahendusel, kaugõppes. Keegi läheb küll oma kodukooli või ülikooli, kuid okupeeritud alal ja mitte keegi ei tea, mida seal koolis õpetama hakatakse. Siiski on oluline, et kooliaasta algas. Oluline on, et õppimine jätkuks ja teadmised Ukrainas ei katkeks.

Hersonis ja okupeeritud aladel on kõik väga kurb... Me ei kuule täna laste naeru, ega näe lilledega lapsi ja õpetajaid tänavatel... Sel aastal on kõik teisiti. Tarkuse päev toimub relvade ähvardusel. Okupantidest hõivatud Hersoni koolid “tähistavad” kooliaasta algust. Vene meedia vahendusel nägime kuidas Nova-Kahhovkas kinkisid okupandid lastele pliiatseid, pastakaid, Venemaa lipu ja päeviku, millel oli Venemaa vapp.

Samal ajal, kui nad üritavad Ukraina lapsi ja vanemaid altkäemaksuga venemeelsetesse koolidesse meelitada, võtavad inimesed Venemaal laenu, et oma lapsi kooli jaoks riietada ja neile vajalikke kirjatarbeid osta. Mis nende inimestega on? Selle sõja absurdsus ületab igasugused piirid... Kui see juhtuks Ukrainas, läheks meie rahvas tänavatele, väljakutele, Maidanile ja kukutaks sellise võimu... Me ei karda, me võitleme oma õiguste ja vabaduste eest. Venelased miskipärast arvavad, et nad ei saa midagi otsustada. See on meie suur erinevus! Me teame, et igal inimesel on võimalus ja õigus midagi muuta, kas oma harjumusi või keskkonda või lausa riiki. Ka meie kuuleme venelaste hädakisa, et nende õiguseid on piiratud ja nad ei pääse enam Euroopasse, aga palun tehke midagi, avage see Putini-nimeline mädapaise ja valige endale uus juht! Ärge hädaldage!

Täna tuli meelde, kuidas ma ise esimest korda kooli läksin. Arvan, et paljud mäletavad seda hetke hästi. Mäletan, et üks keskkooliõpilane rääkis minuga ja küsis, kuidas mulle koolis meeldib? Tahtsin nii väga kooli minna, see oli midagi uut ja huvitavat ja nii ka vastasin talle. Ta ütles, et mu entusiasm muutub varsti... Paar aastat hiljem sain aru, miks ta nii ütles. Õppimine on raske, kool on raske. Aga see on vajalik, selles kujuneme inimesena, saame uusi teadmisi ja kogemusi suhtlemisel eakaaslastega. Ma ei ütle, et mulle kool väga meeldis, aga see oli vajalik etapp minu elus. Mulle meeldis käia kunstikoolis ja seejärel ülikoolis. Nendes kohtades leidsin palju mõttekaaslasi, inimesi, kes nägid maailma sarnaselt minuga. Mulle meeldis koolis hilisööni joonistada ja siis varahommikul väsinuna koju minna. Ma igatsen seda erilist atmosfääri, kui sisened kunstikooli ja tunned värskelt maalitud lõuendite lõhna... Oli palju põhjuseid, miks ma armastasin seda aega... Oli palju häid emotsioonide ja tundeid, mida see koht ja inimesed minus tekitasid. Täna on nostalgiline päev...

Eile õhtul kohtusime oma Myceliumi meeskonnaga. Me polnud üksteisest pikka aega kuulnud ja otsustasime üle veebi kohtuda, uudiseid ja emotsioone jagada. Meie sõbra Dariaga juhtus õnnetus, millest eile teada saime. Ta elab Lvivis ja kui nad sõpradega jalutasid, kukkus ta kogemata 4 meetri kõrguselt. Praegu on ta haiglas, tal on ajuverejooksud, hematoom näol, probleemid lõualuuga.

Ta kirjutas meile, et ei tunne end hästi. Arstid ootavad ajus tekkinud moodustise lahustumist... see võtab aega... võib-olla kuu pärast saab ta haiglast välja. Küsisime mitu korda, kas tal on midagi vaja... aga ta ütles, et vajab vaid rahu ja vaikust ning vähem närvilisust. Kui ta haiglast välja saab, läheb ta hambaarsti juurde, et ravida oma lõualuud ja hambumust. Oleme kõik sellest uudisest šokeeritud. Selline tobe juhus võib tagada igaüht... Hoidke ennast ja olge ettevaatlikud, eriti kõrgustes. Soovime Darjale rahu ja vaikust, mida ta praegu vajab!

Hersonis jätkuvad plahvatused... täna lendas meie peakohalt üle hävituslennuk... Viimati juhtus see sõja alguses, ehmusin väga. See on väga vali ja terav heli ning väga ootamatu... Hiljem lugesin, et piirkonnas nähti umbes 6 hävitajat...

Me usume ainult parimasse! Teame, et meie armee teeb kõik endast oleneva, ootame kannatlikult vabastamist ja usume oma armee tugevusse. Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
31.08.2022 kell 16:48

Kõik uudistekanalid räägivad vastupealetungist Hersoni piirkonnas. Me mitte ainult ei kuule, vaid ka tunneme seda nii päeval kui ööl. Täna kella 5 ja 10 paiku hommikul toimusid Hersoni piirkonna erinevates linnades taas tugevad plahvatused, mis jätkusid veel terve päeva. Isegi praegu, kui ma kirja kirjutan, kostub kaugelt plahvatusi. Meie armee töötab! Me kõik uskusime ja lootsime pool aastat, et see juhtub ja nüüd see algas. Teadsime, et nad pole meid unustanud ja Herson vabastatakse. Herson on Ukraina! Nii see oli, on ja jääb! Veel on vara rõõmustada ja me kõik mõistame, et see on pikk protsess ja selle taga on olnud kuudepikkune ettevalmistus, kuid juba mõte sellest, et nad on lähedal, soojendab iga hersonlase ja ukrainlase südant.

Nukuvalitsuse juht Stremousov kinnitas ise ka, et viibis tõepoolest Voronežis. Ta salvestas uue video, milles selgitas, et käis Voronežis väidetavalt komandeeringus ja ainult üheks päevaks. Ta lubas, et naaseb kohe Hersoni. Kuid esialgsetel andmetel on ta Voronešis olnud juba kolm päeva ja suure tõenäosusega ei võta ta enam seda riski et tagasi Hersoni tulla... Järjekordne lausvale, igaüks saab suurepäraselt aru, milline inimene ta on.

Nukuvalitsuse ladvik põgeneb uppuvalt laevalt. Stremousovi jälgedes põgenes ka Zaporožje oblasti kujuteldav "linnapea" Jevgeni Balitski, kes kolis "perekondlikel põhjustel" Melitopolist Krimmi. Lasku aga jalga, küll rahvusvahelised kohtud nad ühel hetkel kätte saavad! Reeturid ja sõjakurjategijad saavad oma palga!

Samuti paljastati Hersoni piirkonnas veel üks nukuvalitsuse isehakanud juhte, kes asus vabatahtlikult "rajooni sõjaväelis-tsiviilvalitsuse esimehe kohale". Mees osales foorumil, mille käigus kutsus ta avalikult üles kohalikke elanikke osalema ebaseaduslikul referendumil, et liita okupeeritud Hersoni oblasti osa Venemaa Föderatsiooniga. Samal ajal lehvitas reetur avalikult NSV Liidu riigilippu.

Hersonis avasid sissetungijad omavahel tule. Kohalikud teatasid, et kuulsid linna ääres tulistamist. Peale videovõtete põhjalikumat vaatlemist selgus, et Venemaa sõjaväelased ajasid segi Ukraina relvajõud oma rügemendiga ja avasid tule iseendale. Kõikvõimas Venemaa sõjavägi, notib iseennast... Ma isegi naersin selle uudise peale.

Üks Hersoni haiglatest on haavatud ja tapetud sissetungijaid täis, seal peatasid okupandid ka tavapatsientide vastuvõtu. Jutt käib Olga Tropini nimelisest Hersoni linna haiglast. Võib-olla hakatakse nüüd haavatuid viima haiglasse, kus mu ema töötab, ma proovisin teda täna kätte saada, aga ta pole mulle veel vastanud.

Täna on suve viimane päev. Ma armastan seda aastaaega. Tulemas on külm ja tundmatu aeg. Aga Ukraina on tugev! Ta on võidelnud üle kuue kuu. Ja Putin seda kindlasti ei oodanud. Nad on selle sõja juba kaotanud, me teame seda kõik. See on vaid aja küsimus, kui Venemaa langeb. Kahju ainult, et nii palju süütuid elusid on katkenud... Ja nii paljude elud on rikutud... Elu... See on kõige tähtsam... Ja see on meilt ära võetud. Meie vihkamine Venemaa vastu on piiritu ja see kestab veel aastaid kui mitte aastakümneid...

Usume oma sõjaväkke ja hindame iga sõdurit, kes võitleb meie vabaduse eest! Kangelased ei sure kunagi, nad on igavesti meie südames! Au meie armeele! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
30.08.2022 kell 20:55

Terve päev ja öö on olnud rahutud... Praktiliselt iga tunni või kahe tagant juhtub midagi ja kuskil plahvatab. Sellist intensiivsust pole me varem kogenud... Närvid on katkemise piiril... Püüan sellele mitte mõelda, mis kõik juhtuda võib. Peaasi, et meie armee ajaks vaenlase Hersonist ja Ukrainast välja. Pole teada, kaua see aega võtab, võib-olla kuu, võib-olla kaks... Peaasi, et oleks edasiminek. Palju uudiseid, palju plahvatusi, isegi pole enam aega jälgida, mis täpsemalt toimub.

Lõunaks olid meie armeelt sellised tabamused... aga õhtuse seisuga on juba palju muutunud...

- tabamused Antonovski autosillal ja selle ümbruses;

- orkide peakorteri hävitamine Hersonis;

- orkide koosseis tabamine Berislavi piirkonnas;

- orkide baasi hävitamine Kachkarovks;

- orkide baasi tabamused Uus-Kahhovkas.

Ukraina relvajõud on katkestanud orkide relvaahela. Krimmist enam relvi juurde tuua ei saa. Lausa kirurgiliselt täpsed tabamused on teinud läbimatuks kõik suuremad sillad – Antonovski sillal ei liigu enam rongid, ega ka väiksed autod, suurematest rääkimata ning Novokahovski sild on samuti rivist väljas. Alles on jäänud vaid jalakäijate ühendused.

Elektri ja vee katkestused on muutunud igapäevaseks ning need on mitmetunnised. Osades linnaosades pole elektrit olnud juba mitu päeva ning pole teada, millal see sisse lülitatakse. Üks peamisi probleeme on elektrivarustuse taastamine asulates, kus sõjategevuse tõttu on vool katkenud. 51 vabastatud asulast on 33 siiani elektrita ja seda on sõjategevuse tõttu raske või võimatu taastada ning aeg-ajalt lülitatakse remondi ajaks mõned alajaamad välja. Kui tuled kustuvad, tuleb vend meile tavaliselt külla ja veedame koos aega. Täna oli palju plahvatusi ja õues oli hirmutav liikuda. Ma arvan, et see pole praegu eriti turvaline. Väga tihti töötab õhutõrje ja raketikillud võivad paiskuda väga kaugele ning tabada inimesi.

Kõigele vaatamata käib mu ema jätkuvalt tööl. Ühistransport veel toimib, poed töötavad, tänavatel võib näha inimesi. Sõda tungib meie linna ja linnaelanikud kohanevad sellega. Õudus... täna põles mitmekorruselises majas mitu korterit. Põhjuseid me ei tea, võib-olla oli see rakett... Ühe mu sõbra maja, kes põgenes Saksamaale, põles täna maani maha... Hirm, et ka meie kodu võib hävida, on suur...

Palju uudiseid ringleb, aga ma ei tea, mis on on tõsi ja mis mitte, infomüra suureneb iga päevaga. Nukuvalitsuse juht Stremousov on põgenenud Hersonist Voronezi, kus ta ütleb, et Herson jääb alatiselt Venemaa osaks ning, et Hersonis on kõik rahulik, mingeid Ukraina rünnakuid ei toimu! Aga ühe meie aktivisti Sergei Sternenko sõnul on Stremousovi videosõnumid salvestatud Voroneži hotellist Marriott, kuna aknast paistab äratuntav Voroneži kirik.

Eile nägin kohutavat statistikat. Ainuüksi Mariupolis on tapetud 87 000 inimest... Kui korraks nende numbrite taha mõelda, on see enam kui kohutav... Ma kardan ette kujutada, mis saab, kui Herson ja Hersoni piirkond vabastatakse. Siin võidakse toime panna palju kuritegusid...

Kolmandik Ukraina maadest on sõjas juba kannatanud. Nende loomulikuks taastumiseks kulub sadu aastaid. Mullad on näiteks tugevalt kahjustatud ja saastunud, keskmiselt on iga 100 hektari maa kohta muldadesse ladestunud üle 50 tonni erinevaid metalle ja keemilisi ühendeid. Mida see kõik kaasa toob, ei oskagi arvata...

Peame vastu! Me usume oma sõjaväkke! Au Ukrainale! Au meie kangelastele!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
29.08.2022 kell 20:06

Tänane õhtu ja terve päev on olnud kogu sõja vältel kõige plahvatusterohkeim! Palju raketilööke erinevates kohtades. Meie armee on lähedal! Nad kirjutavad sellest igal pool ja me tunneme seda! Ühest küljest on need pommitamised muidugi väga häirivad, kuid samas oleme ka rõõmsad iga õhku lastud okupandi laskemoonalao üle.

Ma saan aru, et on veel vara rõõmustada, kuid meie relvajõud on nüüd Hersonile väga lähedal ja hävitavad samm-sammult vaenlase. Praegu saame vaid jälgida ja olla turvalises kohas, mida me ka teeme. Oleme varunud toitu, vett ja ootame...

Täna hommikul kella 6 paiku lendas meie majast mõne bussipeatuse kaugusel sissetungijate asukohta rakett. Paljud mu sõbrad kirjutasid meile kohe, et teada saada kuidas meil läheb ja kas kõik on korras? Tundsime seinte ja akende tugevat vibratsiooni, aga kõik on korras. Magama läksin umbes kell 8 hommikul, terve öö toimusid plahvatused ja telefonis oli õhurünnaku häire sageli sisse lülitatud.

Päeval käisin emal külas. Tahtsin koos temaga olla, ma armastan teda väga. Ema tegeleb jätkuvalt konserveerimisega. Tal on terve kelder talvevarusid täis. See rahustab teda. Ma ei usu, et me nälga jääme, aga hea on teada, et varusid on. Meenutasime koos, kuidas ta kevadel seemned mulda pani ja kuidas suvel küpsesid tomatid ja kurgid ning kuidas nüüd on need purkidesse laotud. Kui kiiresti aeg lendab... Oleme selle aja jooksul nii palju kogenud. Elu on pöördunud pea peale...

Ema rääkis meile sageli, kuidas tema ema sõja üle elas. Lapsepõlves kuulasime neid jutte... aga siis ei saanud me kogu õudusest aru... Mu emal on tänu vanaemale ikka olnud komme toitu varuda. Ta ütles, et tema vanaema tegi seda elu lõpuni... ta ei tahtnud enam kunagi nälga kogeda... Ajalugu kordub, kohutavad ajad on tagasi tulnud... Me elame oma esivanemate elu... See tekitab minus ebamugavust... Venemaa ja Ukraina vahelise konflikti ajalugu on kestnud rohkem kui 300 aastat... Ja pole teada, kaua see veel kestab. Meie esivanemad on kannatanud, meie põlvkond kannatab... Ma ei taha, et meie lapsed, meie järeltulijad seda kogeksid... See on kõige kohutavam asi, mis elus juhtuda saab... Sõda on halvim, mille inimesed on loonud. Miks me sellised oleme? Peame ennast ju kõige intelligentsemaks olendiks Maal, kuid me ei saa hakkama isegi iseendaga... oma liigi hoidmisega, rääkimata sellest, et hävitame teisi liike ja planeeti tervikuna. Ma ei suuda seda mõista...

Täna on olnud palju stressi ja see jätkub. Mulle tundub, et see on alles algus. Püüan rahulikuks jääda... see võib olla väga raske. Aga kõik saab korda! Au Ukraina armeele! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
28.08.2022 kell 19:48

Viimastel päevadel olen end tundnud täiesti ebaolulisena... olen kuidagi hajus ja liimist lahti. Proovin end uuesti kokku võtta. Olen püüdnud paaril päeval uudistest eemal hoida ja pigem olen vaadanud arvutist püstijala-koomikuid. Ma pean sellest seisundist välja saama ja püüdma leida tähendust igale päevale, mida elan. Ma olen elus ja see on juba suur õnn. Saan hingata, tunda, suhelda, luua... Olen selle eest tänulik. Aga kohati kerkivad emotsioonid keemistemperatuurini ja minuga on nii juba pikalt olnud, tunnen, et olen läbi põlenud.

Mind ajab tõsiselt närvi, et mu mehe ema meist üldse ei hooli. Ta elab juba pikka aega Ameerikas, kuid igal aastal on ta suveti Hersonis külas. Ta elab tavaliselt meie majas, samal ajal turgutades oma tervist. Eelmisel suvel elas ta meie juures kaks kuud ja kuigi meil oli raske, elasime selle üle. Nüüd aga üllatab mind, et teda üldse ei huvita, kuidas me siin elame, kuidas me end tunneme või kas me vajame abi? Olen mõistnud, et see naine mõtleb ainult iseendale. Ta on kirjutanud meile ainult korra, kui sõda algas ja peale seda on olnud vaikus... Ta ei hooli oma pojast, ega ka minust.

Pärast seda olen mõistnud, et ma ei suhtle temaga enam kunagi. Ja ta ei ole meie majas enam oodatud külaline. Inimesed, kes mind ei tunne, hoolivad minust rohkem kui tema. Olen tänulik, et sa minuga suhtled ja et saan sulle oma emotsioone avada. Sinust on saanud hea sõber ja ma tunnen kuidas paljud eestlased, kellega ma pole kunagi kohtunud, on mulle lähedasemad, kui tema... Aga mul on ikkagi raske aru saada, kuidas saab ema oma lapsega niimoodi käituda? Mul on oma mehest kahju. Ta peab elama sellega kogu oma edasise elu ja mul on raske mõista nende suhet, sest mina olen oma emaga väga lähedane - ma armastan oma ema väga ja tema armastab meid kõiki. Ma ei saa oma peret maha jätta ja aitan neid igal võimalikul moel... ja ma tean, et pere toetab alati mind, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Sõda paljastab inimese tõelise näo, sa mõistad kes on kes... Lõikan mõned inimesed oma elust välja. Kirjutasin sellest ja läkski kohe lihtsamaks. Taas kord tõestas see omalaadne päevik, et ta toimib minu psühholoogilise teraapiana.

On hakatud rääkima, et Ukraina ootab viimaste aastakümnete külmimat talve, kuna energiat napib. Avalikes ruumides seatakse temperatuuri piiriks 17-18 °C, mis on umbes neli kraadi alla normi. Inimestel soovitatakse varuda tekke ja sooje riideid juhuks, kui väljas temperatuur langeb -10 kraadini. Olukorda mõjutab ka oht, et Venemaa ilmselt hävitab meie gaasitaristu.

Ukraina ja paljude Euroopa riikide jaoks saab saabuv talv olema proovikiviks. See talv sunnib meid oma harjumused ümber mõtlema. Sõda pole odav. Keegi kaotab selle tõttu elu, keegi kaotab oma kodu ja keegi kaotab mugavuse. Venemaa on muutnud kõigi eurooplaste mängureegleid. Oleme tänulikud kõigile, kes mõistavad prioriteete - vaba Euroopa ja Venemaa gaasiväljapressimise lõpp.

Täna lugesin üht toredat uudist meie Hersoni arbuusi kohta. Okupeeritud Hersonist pärit arbuus müüdi Odessa oblastis toimunud oksjonil kahe tuhande grivna eest. 8,4 kg kaaluvat arbuusi transporditi korraldajate sõnul 8 päeva. Ta läbis 900 km. Arbuusi müügist saadav tulu läheb Ukraina relvajõudude toetusteks.

Ma asun kohe tööle. Mul on jäänud väga vähe aega, et lõpetada Eesti-Ukraina kalender, mida olen viimastel kuudel kujundanud.

Kallistused kõigile! Hoolitsege enda ja lähedaste eest!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
27.08.2022 kell 21:22

Täna lülitati Hersonis jälle elekter ja vesi välja... Sellepärast kirjutangi nii hilja. Kell 21 tuli alles elekter tagasi ja internet taastus veel hiljem... Ilma elektrita on raske. Süütasime küünlad. Majas oli pime ja see tegi oleku uniseks. Olime kõik väga õnnelikud, kui valgus lõpuks süttis, kuulsin akna taga isegi, kui naabrid rõõmustasid. Kuid pärast seda algasid kohe plahvatused... Oeh, millal see kõik lõpeb?

Ainus meeldiv sündmus oli meie tänane reis turule. Mu vennal ja tema sõbrannal on täna väike juubel ja vend otsustas talle lilli kinkida. Läksime koos lilli otsima ja leidsimegi turult ilusad pehmed roosad roosid. Nad olid tõesti ilusad. Ma ei pidanud vastu ja ostsin endale ka ühe roosioksa. Need on mu lemmiklilled, väikeseõielised kobarroosid. Lillemüüja rääkis, kui raske on täna linna lilli tuua. On vaja kahes kohas praamiga üle sõita ja siis autoga ning alles siis saab kauba letile panna. Valik pole suur, aga vähemalt on. Nagu kõigega Hersonis... Natuke on kõike, aga kõik on kallis.

Turul on palju rahvast, see on ilmselt linna kõige rahvarohkem koht. Siit saavad inimesed osta peaaegu kõike, mida nad vajavad. Kuid olukord turul on kehv. Müüjaid, müügikohti on palju, aga kõik on laiali... pole enam loogilist jaotust, et siin juurviljad, seal taimed... vahel on tunda ebameeldivat lõhna. Kõik on muutunud ebasanitaarseteks... Valus on vaadata, kuidas minu linn on poole aastaga selliseks muutunud... See pole küll kõige hullem, mis on juhtunud, aga siiski, kõigil on raskem linnas ellu jääda...

Venelased ei tea enam, kuidas lapsi kooli meelitada, nii et nüüd nad pakuvad altkäemaksu... Vanemad ei taha oma lapsi kooli saata, mistõttu antakse kõigile, kes lapse kooli toovad 10 000. Loodan, et teadlikud inimesed selle peale ei lähe... Aga ma olen selle poole aasta jooksul juba palju näinud ja lugenud, nii et ma ei imesta enam millegi üle...

Hiljuti hävitasid Ukraina relvajõud Tšernobajevka lähedal kaks vaenlase "Tornadot", mille sissetungijad kavatsesid Mõkolaijevi pihta lennutada. Tšernobajevka piirkonnas jätkavad okupandid kangekaelselt oma varustuse kogumist. Ja just seal lähedal on väike Tekstilnaja küla. Eile sõitsid okupandid sinna kahe mitmikraketisüsteemiga, hakkasid neid seadistama, et Mõkolaijevi suunal need välja tulistada ning samal hetkel tabas neid Ukraina armee rakett ja kõik hävis.

V-tähega autosid liigub linnas palju, Z-tähega liikureid enam peaaegu ei näegi. Iga päev unistan, et sissetungijate varustus saab otsa ja nad ei saa enam rahumeelsete elanike maju tulistada... Ma tõesti tahan, et nad meie territooriumilt lahkuksid ja meid rahule jätaksid... Ühel päeval see juhtub. Usume Ukraina relvajõududesse! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
26.08.2022 kell 20:37

Viimase päeva jooksul on toimunud palju plahvatusi. Pommitati Darevski silda. Seejärel Tšernobajevkat. Antonovski silda. Antonovski plahvatused olid eriti tugevad. Taevasse tõusis palju suitsu. Tuletõrjujad läksid kohale. Meie armee oli täna eriti tõhus.

Tegime täna suurpuhastuse ja kulutasime sellele palju energiat. Lisaks on veel arvutiga palju tööd teha. Olen üsna väsinud, sest öösel korralikult magada ei saa.

Pealegi on mul täna kuidagi emotsionaalselt väga raske olla. Ma ei taha midagi teha... täielik apaatia... Tunnen end kuidagi tühjana... Ka praegu kirjutades tunnen, et lausa iga sõna tippimine on füüsiliselt raske. Olen väsinud kõigest... Sõjast, okupatsioonielust, mõtetest, uudistest... Kõik see on mu maha surunud, ära muserdanud...

Ikka veel käib jauramine "referendumi" kuupäeva üle, otsitakse jälle uut kuupäeva. Sellest on nii palju räägitud, aga seda ei juhtu. Suurem osa Hersoni oblasti elanikest ei kavatse Venemaa "referendumist" osa võtta. Augustis viidi läbi küsitlus Ukraina okupeeritud alade elanike seas. 81,8% vastajatest ei kavatse okupantide pseudoreferendumist osa võtta. Veel 9,2% ei olnud oma vastuse osas otsustanud ja 9% ütles, et nad teevad seda. Isegi kui kaalukausid on põgenenud elanike arvelt muutunud, ei saa nad kunagi ausal teel vajalikke hääli kokku.

Rašistid ähvardavad iga päev uute "seadustega", mis aitavad neil passiandmeid kätte saada. Ei jaksagi enam neist kirjutada. Ähvardused, piinamised, mõrvad... Millal see lõpeb? Iga päev on nagu lõputu küünlapäev... kõik halb kordub...

Ilmselt piisab tänaseks uudisest... lähen kallistan oma meest ja oma kasse... Loodan, et homme on mul parem...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
25.08.2022 kell 20:04

Varahommik algas tugevate plahvatustega. Taas toimusid rünnakud Antonovski silla lähedal. Ma ei saanud pikalt peale seda uinuda... Väga vali ja hirmus oli. Olen kurnatud elamast pideva ärevustundega. Ma olen hakanud kartma iga autot, mis meie tänavale sõidab. Iga kord, ma mõtlen, et need on venelased... Ja et nad tulid meie maja läbi otsima... Need mõtted lausa halvavad mind...

Täna kella 12 paiku lülitati välja elekter, vesi ja internet... Midagi ei töötanud. Inimesed hakkasid paanikasse sattuma, mõned poed suleti elektripuuduse tõttu. Abikaasa käis linnas olukorda uurimas ja mina ema juurest küsimas, kuidas tal läheb ja kuidas neil kodus lood on... Ka nende majas oli kõik välja lülitatud. Poodides hakati rääkima, et vist lausa mõneks päevaks... Ma olin väga ärritunud... Raske on ette kujutada elu ilma tavaliste asjadeta nagu info, vesi ja valgus...

Oleme sellisteks olukordadeks valmis. Meil on veevarud ja küünlad, taskulambid, generaator... Päeva peale siiski olukord taastus, aga loodan, et rohkem selliseid juhtumeid ei tule. Ilma veeta, infota, ilma kaardimaksmise võimaluseta on keeruline... Rikke põhjused on veel selgitamisel, samas on raske öelda, mis selle põhjustas. Võib-olla hiljem saame uudistes teada.

Eile aktiveerus õhurünnakuhoiatus väga sageli nii Hersonis kui ka kogu Ukrainas. Kokku oli 24. augustil õhurünnaku teateid 189 korral. Poltava ja Kirovogradi piirkonnas - 12 korda. Zaporožje ja Dnepropetrovski oblastis - 11 korda. Kõige kauem kõlas häire Zaporožje piirkonnas – 14 tundi ja 4 minutit. Seega kujunes iseseisvuspäev kõige häirivamaks päevaks kogu sõjaaja jooksul.

Rašistid näitasid eile taas oma tõelist palet... Terroristid pommitasid raudteel rahvast täis vaguneid.... See juhtus Dnepropetrovski oblastis... värdjad tapsid 25 inimest... üle 50 sai vigastada... See on kohutav... Raketikild tabas maja, kus elas 11-aastane poiss... ta suri... Mitteinimesed! Ma vihkan neid!

Regionaalprokuratuuri andmetel on Hersoni oblastis pärast Venemaa sõjalist agressiooni röövitud või kadunud 578 inimest. Nende hulgas on 18 piirkonna- ja kohalike volikogude saadikut, 47 korrakaitsjat ja 2 vaimulikku.

Hersoni oblastis rajasid venelased oma desertööride hoidmiseks eraldi kohad. Meie luureteenistus avaldas pealtkuulatud Vene sõdurite kõned oma lähedastele, kus räägitakse talumatutest tingimustest ja komandöride kohutavast suhtumisest. Üks põhjus, miks Vene komandörid hakkasid Hersoni oblastis sõjaväelasi vangistama, oli käsk mitte suhelda oma sugulastega. Et poleks deserteerumist, et nad ei helistaks Venemaale vanematele ja tuttavatele, et nad ei saaks nutta ja halada oma kõnedes. See on nagu saatuse iroonia. "Me ei jäta oma inimesi" - või mida iganes "maailma parim armee" Vene sõjaväelastele lubab - tähendab seda, et neid maetakse elusalt, kui nad haavata saavad või nad visatakse lihtsalt keldritesse, et nad koju ei helistaks.

Vene okupandid rüüstasid Hersoni oblastis Berõslavski rajoonis Novaja Kamenka külas põllumajandussaaduste laohoonet. Pärast pommitamist varastasid Vene vallutajad 100 tonni päevalilleseemneid, 80 tonni nisu ja 3 tonni kompleksväetisi. Sarnaseid uudiseid on nii palju, et vahel ma isegi imestan, et ka on üldse mõni ladu või hoidla, mis on jäänud okupantidest puutumata?

Antonovski silla alla aga paigaldavad sissetungijad praamide jada. Ma tõesti tahan uskuda, et nad valmistuvad linnast lahkuma...

Täna oli emotsionaalselt raske päev... Üritan end talitseda... Usun ainult parimasse! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
24.08.2022 kell 17:02

Aktiivne sõjategevus on Ukrainas kestnud täpselt poolt aastat. Venemaa on 181 päeva järjepanu tapnud halastamatult meie rahvast, hävitanud meie kodusid ja hävitanud meie elusid... Kuid iga päevaga muutub Ukraina koos siin elav rahvaga tugevamaks, meie vaimu ei saa murda. Me teame, mille nimel me võitleme! Teame, et Ukraina võidab! Me oleme üks!

Täna on kõikide ukrainlaste jaoks väga tähtis päev. Tähistame iseseisvuspäeva! Me oleme pidevalt võidelnud oma riigi olemasolu, oma õiguste, vabaduse ja iseseisvuse eest! Ja isegi praegu, 21. sajandil, oleme valinud iseseisvuse... ja see on tähendanud meile kuus kuud aktiivset sõjategevust.

24. augustil 1991 kuulutati välja Ukraina iseseisvus. Miljonite ukrainlaste visa, pidev, järjekindel võitlus sai kroonitud rahvusliku võiduga. Oli laupäev. Ilus päikesepaisteline augustipäev 31 aastat tagasi. Väljas lainetas sini-kollaste lippude meri ja kõikjal oli käsitsi kirjutatud rahvuslikud bännerid, kui saadikud oma valiku tegid. "Poolt" hääletas 346 saadikut. Saalis puhkes aplausi. Rahvas väljakutel laskus põlvili. Ukraina õigeusu kiriku preester pidas palveteenistuse ja tema hääl värises kui tal pisarad samal ajal langesid. Kell 21.00 toodi saali hiiglaslik sini-kollane lipp. Saadikud laulsid "Ukraina au ja vabadus pole veel surnud", iseseisva Ukraina tulevast hümni. Ma olin vaid 3-aastane, kui see juhtus, aga ma tean kõike, mis sel ajal toimus, see oli nii tähtis hetk meie ajaloos, et kasvasime koos lugudega, mida vanemad ja õpetajaid meile rääkisid! Ma armastan oma riiki! Väga! Ja ma olen uhke, et saan olla osa sellest kaunist rahvast!

Häid pühi kõikidele ukrainlastele, kes viibivad Ukrainas või mujal! Olen eriti tänulik kõigile eestlastele, kes on andnud oma riigis peavarju 50 tuhandele ukrainlasele. Te olete neile andnud turvatunde. Tänan teid sooja vastuvõtu eest, ma usun, et kõik ukrainlased kallistavad teid teie lahke vastuvõtu eest. Aitäh!

Olen täna väga emotsionaalne ega suutnud pärast meie presidendi kõnet pisaraid tagasi hoida. Zelenski õnnitles ukrainlasi selle imelise päeva puhul ja ütles: "Tähistame seda päeva erinevates kohtades. Mõned neist on kaevikutes ja kaevandustes, tankides ja jalaväe lahingumasinates, merel ja õhus. Nad võitlevad eesliinil iseseisvuse eest. Mõned on teedel, autodes, veoautodes ja rongides. Tähistame seda päeva erinevates oludes, tingimustes ja isegi erinevates ajavööndites, kuid ainsa eesmärgiga säilitada iseseisvus ja Ukraina võit!"

Kiievi tänavatele on välja pandud katkised Vene lahingumasinad... otse kesklinnas saavad inimesed seda vanametalli vaadata. Pool aastat tagasi karjusid okupandid tervele maailmale, et juba kolme päeva pärast toimub Kiievis nende auks paraad... Õnneks seda ei juhtunud ega juhtu ka kunagi! Paraad toimus, kuid ainult purustatud Vene tankide ja lahingumasinate näol.

Samuti tahtsin sinuga üht uudist jagada. Minu tööd on valitud näitusele, mis avatakse täna kell 19:00 Ukrainas Uzhgorodis. See näitus kannab nime "Walking Home", mille kuraator on Dasha Molokoedova. Noor andekas neiu oli üks näituse "Päästik" osalejatest. Sellel näitusel osaleb umbes 40 kunstnikku Ukraina eri paigust. Tore on sellest näitusest osa saada.

Dasha ise ütles näituse kohta, et idee aluseks on kojutulek. Selle eesmärk on ümber mõtestada ruumi, asju ja vaataja suhet oma koduga. Koht, kus me elame, oleme elanud ja elame tulevikuski. Asjad, millega oleme harjunud, võivad ilmuda meie ette uues valguses. Majad on ehitatud foto, video, heli, maali, graafika, luule, sensatsioonide, mälestuste, betoonseinte ja soovidega. Näitusel eksponeeritakse Ukraina eri paikadest pärit kunstnike töid, millel on erinev ajalugu ja suhted nende kodudega.

See on väga kummaline, hiljuti jagasin sinuga kollaaži majast ja oma kogemustest, siis ma ei teadnud selle näituse olemasolust. Ilmselt pole see juhuslik. Me kogeme väga sarnaselt kõike, mis meiega meie riigis toimub... Igaühe jaoks on majal eriline tähendus. Huvitav on näha, milliseid töid sellel näitusel esitletakse. Ka minu jaoks on ootamatu, millised kollaažid nad on välja valinud, saan seda teada alles täna õhtul. Fotot jagan hiljem.

Tänan, et oled mulle kirjutanud kõik need 6 kuud. Tänan, et oled tõlkinud minu kirju ja tänan kõiki, kes neid loevad ja saavad seeläbi kogeda meie tundeid. Aitäh kõigile! Kallistan teid tugevalt!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
23.08.2022 kell 19:37

Täna tähistatakse Ukrainas lipupäeva. Ukrainlastele on väga oluline ajalooline pärand, sümboolika ja meie lipp. Meil on samuti kodus sini-kollane lipp, aga me ei saa seda sel aastal heisata... Sa ilmselt mõistad suurepäraselt, mida võivad sissetungijad meiega teha, kui peaksid nägema meie majal Ukraina lippu. Ma ostsin oma esimese Ukraina lipu 2014. aastal, kui sõda Ukraina territooriumil oli just alanud. Tegin siis ka sõjavastase plakati. Mähkisin ikooni ümber meie lipu ja Ukraina tikandiga särgis sõbranna hoidis seda käes, tegin paar fotot, misjärel kujundasin plakati. Lisasin kirja "Tõde ja Jumal on meiega! Ukraina võidab." 8 aastat on möödas ja sõda jätkub praegu meie linnas... Aga me oleme tugev rahvas! Me armastame oma riiki, oma juuri ja mis kõige olulisem, me ei salga maha, et oleme ukrainlased. Me jätkame võitlust! Sissetungijad ei saa seda meilt meie sümboolikat ära võtta, isegi siis, kui me ei saa seda vabalt näidata. Sini-kollased lipud lehvivad täna iga hersonlase südames.

Iseseisvuspäeva saabudes on antud meil tõsised hoiatused. Sissetungijatelt võib täna ja homme oodata provokatsioone ja rünnakuid. Olen viimased päevad üritanud kodust mitte lahkuda ja homme olen ka võimalikult ettevaatlik.

Pühade auks otsustasin küpsetada juustukoogi. Väga maitsev tuli välja. Ma armastan juustukooki väga, eriti koos ema aprikoosimoosiga. Tavaliselt nendel pühadel jalutame perega pargis ja veedame koos aega... Igatsen vaikset ja muretut elu. Olime nii õnnelikud...

Isa helistas mulle täna. Ta on rahutu. Tema ja ta naine mõtlevad lahkumisele, kuid ei tea veel, kuidas seda teha. Tööl pole talle raha makstud juba kolmandat kuud. Tema naine töötab osalise ajaga medõena ja nad saavad selle palga eest vähemalt süüa osta. Ta rääkis ühe loo, mis juhtus tema sõbraga. Hersonist Ukraina vabale territooriumile lahkumiseks on vaja seista vähemalt 3-7 päeva pikas järjekorras. See on valuline protsess, mõnikord lendavad mürsud otse autode kõrvale ja plahvatavad. Tema sõber reisis kolm päeva ja jõudis tervelt Odessasse, kuid suri linna jõudes. Tugeva stressi tõttu ei pidanud ta keha vastu... See mees oli umbes 50-aastane... Ja selliseid lugusid on palju... Seda teed on hirmus ette kujutada... ma kardan... Aga võib-olla läheme ka ära. Ma tõesti ei taha... Aga ma ei tea, mis linnas edasi saab...

Eile just tuli uudis, et venelased avavad Vasilievkas veel ühe kontrollpunkti. Just selle asula kaudu reisivad Hersoni elanikud Ukraina kontrollitavale territooriumile. Seda tehakse ukrainlaste põhjalikumaks kontrolliks ja veelgi pikemateks lahkumisjärjekordadeks...

Samuti kirjutati tänastes uudistes, et Hersonis, Korabeli mikrorajoonis, ühes tänaval asuva üheksakorruselise maja korterist tõstsid Vene sõjaväelased ja okupatsioonivõimude esindajad ühe pere tänavale ja teatasid, et nüüdsest elavad korteris Krimmist pärit õpetajad, sest see maja asub kooli lähedal. Varem nad asustasid tühjaks jäänud kortereid, nüüd tõstavad välja juba elanikke...

Ma ei tea, mis edasi saab... Ma tahan uskuda, et kõik saab korda... Me usume oma sõjaväkke ja oma presidenti! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
22.08.2022 kell 19:07

Täna ärkasin korduvate ja tugevate plahvatuste peale. Meie armee andis Antonovski sillale veel mitu lööki. Kohalikud elanikud, kes elavad otse silla kõrval, rääkisid, et silla tükid lendasid eri suundades. Nüüd on see rasketehnika transportimiseks täiesti sobimatu. Isegi autod ei pääse sealt läbi. Sissetungijaid ei päästa miski. Nad viivad massiliselt oma peresid Krimmi, mõned on deserteerunud ja neid otsitakse taga, et nad kohapeal hukata. Paljud räägivad, et sissetungijad varastavad kohalikelt paate... nad plaanivad taganemisplaani. Aga isegi praamiületus ei päästa neid. Nad on jäänud lõksu. See on vaid aja küsimus, kui nad kõik kätte saadakse.

20. augustil tähistasid sissetungijad Vene lipu päeva. Kõikjal riputati Vene lippe, aga meie partisanid võtsid need jälle maha ja mõnel pool pandi lipud ka põlema. Samuti riputasid nad oma aquafreshi lipu teletorni tippu ja lasid sealt välja punaseid rakette. Hea sümbol, see nägi välja nagu suur põlev lipp. Ja nii see juhtubki... Venemaa põleb...

Kahhovskaja hüdroelektrijaamas töötab kolm plokki kuuest, mis talvel saab, pole teada. Praegu töötab jaam päevagraafiku alusel, kella 8-22. Kütteperioodiks valmistumise kohta märkis peadirektor, et kõiki talveperioodi tööks vajalikke tegevusi ei ole võimalik praegu arusaadavatel põhjustel teha. Seetõttu ei ole võimalik tagada jaama täisvõimsusega töötamist külmal ajal.

Iga päev kuuleme Zaporožje tuumaelektrijaama kohta palju uudiseid. Viimased uudised markeerivad, et Putin ei lase tuumajaama õhku... ja ma tahan sellesse uskuda. Mõned eksperdid räägivad, et Venemaalt on toodud tehnikat ja energia suunatakse Venemaale... Mis Zaporožje elanikke talvel ees ootab, pole teada.

Leitud on reeturid, kes varastasid okupeeritud Hersoni ja Zaporožje piirkondadest 650 000 tonni vilja. Peamised süüdistatavad on Jevgeni Balitski (Venemaa okupatsiooniadministratsiooni juht okupeeritud Zaporožje oblasti territooriumil), Aleksandr Saulenko (isehakanud Berdjanski linnapea) ja Vladimir Stelmatšenko (Berdjanski meresadama “direktor”). Pettused nende "kangelaste" viljaga tekitasid Ukrainale 200 miljoni dollari eest kahju. Kõigi kolme üle mõistetakse kohut agressori abistamise ning sõjaseaduste rikkumise eest. Varem või hiljem võetakse vastutusele kõik, kes on seotud meie riigi vastu suunatud agressiooniga. Ootan väga iga propagandisti, poliitiku, sõduri kohtupäeva..

Tahan jagada oma uut kollaaži. See kujutab mind ja mu kogemusi. Ühelt poolt on mul iga päev erinevad mõtted, mis mind seestpoolt õgivad, teisalt kardan langeda surmalõksu... See on raske... Iga päev on raske nii mulle kui ka kõigile ukrainlastele. Kuid me ei heida meelt, ma tahan uskuda ainult helgemasse tulevikku.

Aitäh meie sõjaväele tehtud töö eest! Au Ukrainale!









Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
21.08.2022 kell 18:30

Täna suhtlesin Anastasiaga. Ta rääkis, et eile oli Rootsis näituse avamisel palju külastajaid ning mitmed neist ei suutnud pisaraid tagasi hoida... Paljud nutsid koos kunstnikega. See oli südamlik. Koos oleme jõud, koos oleme seeneniidistik, koos ühineme ja kasvame.

Viimasel nädalal on igal ööl umbes kella 1-5ni olnud telefonis õhurünnaku häire, see juhtub alati ootamatult ja süda hakkab lausa puperdama sellest helist. Sellega on võimatu harjuda. Seetõttu ma öösiti ei maga, vaid jälgin toimuvat.

Eile ja täna toimusid Tšernobajevkas võimsad plahvatused. Ukraina relvajõud andsid 230 raketilööki, mille tulemusel tabasid nad mitmeid vaenlase strateegilisi punkte ja hävitasid Venemaa laskemoonalaod nii Tšernobajevkas kui Staritsas. Sealt tuli palju suitsu ja tuld.

Rašistid viisid Hersoni oblastist Berislavist lapsed puhkama Eesti piiri äärde Pihkvasse, edastavad okupatsioonivõimud. Lapsed viidi bussiga 2500 km kaugusele. Miks nad seda teevad? Nad viivad meie lapsed, kaugele puhkama, samal ajal kui nad ise tapavad ja inimesi Ukrainas...

Uus reegel anti välja. Lapsevanemaid, kes ei vii septembris oma lapsi vene propagandakoolidesse, karistatakse 148 000 rublase trahviga. Kehtib ka varasem reegel, mille kohaselt ähvardavad venelased perekondi väljatõstmise ja vara konfiskeerimisega.

Hersoni piirkonda tekkisid on tekkinud uued kontrollpunktid vene "timukatega". Vene sissetungijad hakkasid julmemalt kohtlema Hersoni piirkonna elanikke, kelle nad on vangistanud. Venelased käituvad nagu Saksa natsid ja gestaapo Teise maailmasõja ajal. Okupandid nõuavad, et vangid tunnistaksid üles kuriteod, mida nad toime pole pannud: tegutseksid absurdsetes propagandavideotes, räägiksid sellest, kuidas nad "lasid õhku Antonovski silla" jne.

Millal see põrgu lõpeb??? Millal me sellest kohutavast unenäost üles ärkame? Ühel päeval võidab õiglus, ma usun sellesse, aga millal, kannatus on viidud katkemise piirini...

Eile toimus väga oluline poksivõitlus. Mu abikaasa armastab poksi väga, see on tema lemmikspordiala ja koos vaatasime, kuidas Ukraina poksija Oleksandr Usyk võitis. Usyk kaitses edukalt raskekaalu maailmameistri tiitlit! Palju õnne maailmameistrile ja Ukrainale võidu puhul! Järgmine samm on võit sissetungijate üle. See pole enam kaugel!

Aitäh kõigile, kes minu kirju loevad! Aitäh meie sõduritele, kes meid kaitsevad! Mul on hea meel, et oleme täna elus ja saame nautida järjekordset ilusat suvepäeva. Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
20.08.2022 kell 18:40

Kõigepealt tahan õnnitleda kõiki eestlasi imelise ja väga tähtsa päeva puhul. Head taasiseseisvumispäeva! Ma kujutan ette, kui oluline see päev teile on. Eesti lipud lehvivad üle riigi ning õnnelikud ja head inimesed, kes armastavad ja väärtustavad oma vabadust, austavad traditsioone ja tunnevad uhkust oma rahva üle, saavad sel päeval vabalt omal maal elada. Hoidke seda! Saadan kõigile palju kallistusi! Mul on väga hea meel, et tunnen teie riiki ja teie rahvast. Eestlastest on saanud minu sõbrad. Ma vahel lausa tunnen, et me oleme nagu üks pere.

Ka Ukraina peaks varsti tähistama iseseisvuspäeva. See päev on 24. augustil, kuid kahjuks tuleb sel korral see päev meile teisiti... Aga just nüüd on 24. august kõigi ukrainlaste jaoks olulisem kui kunagi varem. Me armastame oma riiki, me armastame oma vabadust ja iseseisvust ning jätkame võitlust oma väärtuste eest, kuni alistame vaenlase. 23. ja 24. kuupäevaks valmistab Putin ette palju provokatsioone ja meile kõigile on juba öeldud, et neil kuupäevadel tuleb olla väga ettevaatlik... Vene väed võivad valmistada provokatsioone kogu Ukraina territooriumil, aga eriti Hersoni oblastis. Belozerski rajoonis Shirokaya Balka ja Sofiyivka asulate elanikud on saanud näiteks sõnumeid, kus Vene okupatsioonivägede esindajad kutsuvad neid 2 päeva varem kodudest lahkuma, kuna Ukraina relvajõududel olla justkui plaanis neid külasid pommitada. Võimalik, et nii valmistavad sissetungijad pinnast tsiviilobjektide vastu suunatud raketirünnakuteks, et süüdistada selles taas Ukraina sõjaväge.

Tunda on, et sissetungijad on närvis. Okupeeritud Hersoni piirkonnas on sagenenud läbiotsimised ja kontrollid, me arvame, et Ukraina iseseisvuspäeva eelõhtul tugevdatakse veelgi linnas kontrollimeetmeid. Läbiotsimised toimuvad praktiliselt kogu okupeeritud territooriumil. Nad otsivad relvi, eriti telefone ja arvutitehnikat – peamiselt otsitakse jälgi sidepidamisest Ukraina relvajõududega.

Orkid on taas sihikule võtnud Ukraina vabatahtlikud, kes kõigele vaatamata üritavad oma tegevust jätkata ja okupatsioonitingimustes inimesi aidata. Kahjuks on aina enam andmeid nende kinnipidamise kohta. Ühtse Venemaa vabatahtlikud on viimastel nädalatel pärast Hersonist evakueerimist oma aktiivsust oluliselt vähendanud, mistõttu on rahvuskaardi sõdurid sunnitud andma ka “humanitaarabi”. Needsamad sõdurid, kes osalevad meie rahva arreteerimisel ja piinamise korraldamisel, jagavad päeval abipakke. Vene maailma küünilisus - ühes käes kuulipilduja, teises kott, meilt varastatud teraviljaga ja paar purki hautist.

Paar päeva tagasi tuli välja uus regulatsioon, nende Hersoni oblasti elanike vara konfiskeeritakse, kes ei saada oma lapsi arestitud venemeelsetesse koolidesse. Venelastel on kavas alustada õppeaastat Venemaa programmi järgi ehk siis tegelikult on arestitd koolid mudetud Ukraina laste venestamise propagandakeskusteks. Vanemad aga ei kiirusta oma lapsi nendesse "koolidesse" saatma. Vene sissetungijad ähvardavad vanemaid kodudest väljatõstmise ja vara konfiskeerimisega, kui nad ei saada oma lapsi vangistatud õppeasustustesse. Kuidas saab selline vägivaldne orjastamine 21. sajandil toimuda?

Hersoni oblastis pole "juhtivatele kohtadele" piisavalt personali ja okupandid impordivad jätkuvalt Venemaalt ametnikke. Ametnikke hakati Hersoni tooma Venemaa territooriumilt. Nad määratakse okupatsioonivõimude nn juhtivatele kohtadele. Ja hoolimata sellest, et osad imporditud ametnikud juba põgenevad, on ikka veel piisavalt lolle, kes ametikoha vastu võtavad ja Hersonisse saabuvad. Ma loodan, et kohapeal saavad nad kiiresti aru, et siit tuleb jalga lasta, nii kiiresti kui võimalik!

Täna oli Rootsis näituse "Alarm Suitcase" avamine. Sõbrad kirjutavad, et kõik läks hästi, rahvast tuli palju ja neil on väga hea meel oma emotsioone kohalikega jagada... Inimesed toetavad meid... mille eest oleme väga tänulikud kõigile...

Soovin kõigile eestlastele häid pühi! Kallistage oma lähedasi ja sõpru! Hoidke seda, mis teil on! Ühel päeval elame ka meie vabas Ukrainas! Ma olen selles kindel!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
19.08.2022 kell 21:04

Täna tähistatakse Ukrainas kirikus Õunapüha. Öeldakse veel õunalõikuse pidu. Õunapüha on üks iidsemaid pühi, mis pärineb Venemaa ristimisele eelnenud aegadest. See traditsioon jõudis meie kirikusse paganlikust Venemaalt. Kõik selle püha riitused on pühendatud paganlike juurtega jumalatele. Iidsetel aegadel oli selliseid pühi palju, need olid pühendatud sügissaaduste korjamisele, mida oli enne koriluse algust vaja õnnistada. Näiteks olid eraldi pühad leivateole, marjade korilusele, isegi seenepüha oli olemas. Õunapüha koondab need varasemad erinevad pühad ja sümboliseerib laiemalt saagikoristusaega ja eelolevaks sügiseks valmistumist. Pühadepäeval on kombeks kirikusse õunu viia, et uut saaki pühitseda. Õnnistatakse mitte ainult õunu, vaid ka tänavu valminud saaki: köögivilju, puuvilju ja marju. Pärast pühitsemist võib neid hakata kasutama toiduks.

Mu ema käis täna kirikus. Tema korvis olid õunad, viinamarjad, virsikud ja ploomid. Ta kaunistas korvi päevalillede ja Ukraina rahvusliku mustriga tikitud rätiga. Need rätikud kinkisin talle mina, juba ammu. Ta armastab kõike, mis on Ukrainaga seotud, ta on tõeline ukrainlane. Sõime pärast viinamarju ja muid puuvilju. Armastan suve just võimaluse pärast nautida värskeid puu- ja köögivilju. Sügis on juba lähedal ja on raske uskuda, et suvi on nii kiirelt lennanud. Täna sadas taas vihma ja õues lõhnab sügiseselt...

Täna nägin uudistes järjekordset toetusavaldust Eesti riigilt. Olen teie riigi üle nii uhke. Teie, nagu keegi teine, mõistate kõige paremini, kui raske on praegu Ukraina rahval. Aitäh selle toetuse eest!!!! Uudistes öeldi, et Eesti sulges tänasest Schengeni viisaga venelaste sisenemise. See otsus ei kehti Venemaa kodanikele, kes on saanud viisa teistes EL riikides, diplomaatidele ja veoautojuhtidele. Eestis endas, kus elab palju venelasi või vene päritolu kodakondsuseta inimesi, on see otsus juba tekitanud rahulolematust just selle elanikkonnarühmaga.

See on nii oluline! Venelased ei mõista siiani, et ka nemad peavad oma presidendi tegevuse eest kollektiivselt vastutama. Kuidas saab reisida teistesse riikidesse, jalutada mööda vaba Euroopat, kui nende riik tegutseb nagu terrorist, tappes tuhandeid süütuid inimesi... See pole ju mõeldav... nad on selle sõja suhtes nii ükskõiksed. Neid ei huvita, jah mõni võib-olla kardab, aga paljud ei suuda siiani kriitiliselt mõelda. Loodan, et varsti lõigatakse nad kogu tsiviliseeritud maailmast täielikult ära.

Täna toimusid Krimmis taas järjekordsed plahvatused ja see on väga julgustav. Meile meeldib üle kõige, kuidas venelased massiliselt sealt ära jooksevad. Kõik need 8 aastat elasid nad seal ukrainlaste ja krimmitatarlaste kodudes. Nad võtsid ära maju, ettevõtteid. Nüüd nad lahkuvad nuttes, nagu aetaks neid oma kodudest välja, aga need kodud kuulusid varem meie inimestele, kes saavad nüüd loodetavasti tagasi oma sünnikodudesse naasta. Krimm on Ukraina! Ja rahvusvahelise õiguse kohaselt on need meie territooriumid. Ja me võtame need kindlasti tagasi!

Täna saime teada, et nädal tagasi käisid okupandid meie tänavat läbi otsima. Naabrid rääkisid. Nad käisid mööda maju ja küsisid, kes siin elavad, vaatasid garaaže ja vaatasid maju üle ning palusid ka passe näidata. Kummaline, et me sellest midagi ei teadnud. Võib-olla olime just sel hetkel turul või ema juures. Nüüd ma kardan, et nad võivad tulla tagasi ja vaadata meie maja ka...

Teame, et nende armee on praegu väga raskes olukorras. Ja Ukrainal on vaja jätkata võitlust, et nad meie aladelt välja tõrjuda... Usume, et kõik saab korda! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
18.08.2022 kell 20:06

Täna käisime vennaga poes. Ostsin palju köögivilju, et teha Ukraina borši. Supp sai väga hea, kohe eriliselt aromaatne. Nüüd saan rahulikult joonistada, teades, et suppi jagub kogu päevaks ja kõik saavad söönuks.

Kui me turul olime, ostsid kaks sissetungijat suuremas koguses köögivilju. Ilmselt varuvad nad samuti toitu. Nad seisid kuulipildujatega minust meetri kaugusel. Vihkan neid! "Vabastajad!" Nad vabastasid meid normaalsest elust... Oeh, vihkamine on viimasel ajal minus keenud ja pulbitsenud. Kuid ma saan aru, et peab olema ettevaatlik ja see teeb olukorra veelgi raskemaks, sest ma ei saa oma tundeid välja elada. Üle kõige soovin ma, et nad lihtsalt kaoksid meie linnast, meie maalt!

Sain eile õhtul kirja heade uudistega. Minu pildid valiti ühe heategevusliku Ukraina projekti jaoks. Ootamatu, kuid väga meeldiv. Projekt kannab nime ARTRYNOK (Kunstiturg). Nad hakkavad müüma Ukraina kunstnike trükiseid ja 50% müügist kantakse üle erinevatele heategevusfondidele ning 50% kunstnikule. See on suurepärane võimalus aidata inimesi ja aidata ka iseennast. Loodan, et inimesed ostavad minu loomingut. Minu tööd on väga sünged ja ma mõistan, et inimesed ei taha oma kodudes hirmu näha, kuid kahjuks on selline meie reaalsus! See ongi hirmus!

Võib-olla mäletad, ma kirjutasin, et üks tuntud Ukraina telesaatejuht ja aktivist kogus raha kolme Bayraktari jaoks ja seejärel kogusid ukrainlased kolme päevaga 600 miljonit grivnat. Olles seda lugu kuulnud, esitles Türgi Bayraktari tootja neid meile ja siis tekkis küsimus, kas see on parim viis raha kulutamiseks. Ja nüüd, mõne aja pärast, ütles Sergei Pritula, et 600 miljoni eest ostsid nad satelliidi, mis võimaldab enam kui aastaks juurdepääsu Aisai satelliidipiltide andmebaasile. See võimaldab sõjaväel paremini planeerida oma tegevust. Fotodel on eraldusvõime 30 cm piksli kohta. See satelliit toodab peaaegu sama kvaliteediga pilti – 25 cm piksli kohta ja võimaldab pildistada iga paari tunni tagant. Nüüd saab meie sõjavägi reaalajas jälgida rindesektoreid sellise detailsusega, mis võimaldab neil eranditult üles lugeda kõik okupandid meie maal.

See on uskumatu uudis!!! See aitab kindlasti meie sõjaväge ja Ukrainat. Ja see on ilmselt ainus juhtum ajaloos, kui ühe riigi rahvas kogub nii palju raha ja ostab satelliidi. See teeb mind uhkeks oma rahva üle! Hämmastav vaimujõud ja ühtsus!!!

Propagandameedia räägib veel ikka, kuidas hersonlased tegelikult ootavad vabastamist ja kohe, kui kuskile linnaruumis ilmub Ukraina sümbol, tulevad sajad linlased välja ja maalivad selle Vene trikolooriga. Me oleme oma suhtlusgruppides näinud mitu korda videot, kus üks seesama noor tüdruk maalib meie linna tänavatel koos oma sõpradega üle Ukraina lippu ja sümboleid. Nad räägivad vene keeles ja on aru saada, et nad on toodud Venemaalt kohale ja neile makstakse selle töö eest.

Sissetungijad lükkavad Hersoni oblastis taas nn rahvahääletuse toimumise kuupäeva edasi. Põhjuseks elanikkonna toetuse puudumine, suutmatus moodustada piisavat arvu valimiskomisjone, arusaam, et etendus tuleb ausalt öeldes õnnetu. On veel üks tõenäoline põhjus – hirm poliitiliste tagajärgede ees. Kui Ukraina relvajõud vabastavad okupeeritud piirkonna, peavad venelased leppima väidetavalt “oma” territooriumide kaotamisega. Loodame, et referendumit ei tule. Meie sõjavägi ajab nad peagi linnast välja!

Täna katab Maad kauakestev magnettorm. Ebastabiilset geomagnetilist aktiivsust seostatakse eelmisel nädalavahetusel toimunud "tumeda plasma" eraldumisega Päikeselt. Torm kestab 20. augustini. Inimeste enesetunne võib halveneda. Hoolitse enda ja lähedaste eest!

Kallistused kõigile! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
17.08.2022 kell 20:03

Hommik algas tugeva äikesega... Ma polnud kunagi elus nii tugevaid looduse helisid kuulnud... Müristas nii tugevalt, et aknad värisesid. Pärast vaenlase pommitamisi, olen hakanud kartma igasuguseid valjuhäälseid helisid, mis kõik sise-elundid koheselt krampi tõmbavad. Võimalik, et äike polnudki vali, minu kogemused on teised. Tume must taevas ripub Hersoni kohal. Vihma on sadanud mitu päeva, kuid täna oli see eriti tugev ja masendav... Paljudel Hersoni elanikel kadus elekter ja internet, kuid mõne aja pärast õnnestus see taastada. Vaatamata ebameeldivatele emotsioonidele jõudsin täna paar kollaaži teha. Loomisega on pisut kummaline praegu, vahepeal ei saa pikka aega midagi teha, siis jällegi õnnestub mõne päevaga joonistada palju pilte ja kollaaže. Ma ei teagi, kuidas seda seletada... Lihtsalt ühel hetkel on pea erinevaid pilte täis ja mul on vaja neid vaid paberile, lõuendile või arvutisse üle kanda...

Eile õhtul tegin plakati nimega "Trips-traps-trull". Alates sõja esimesest päevast... esimesest plahvatusest mida kuulsin 24. veebruaril oma linnas... olen kartnud, et mu maja võib saada mõne raketi sihtmärgiks. Samas on mu kodu minu jaoks kõige põlisem koht kogu maailmas. Siin tunnen end väga turvaliselt. Selle 6 sõjakuu jooksul muutus see iga raketi õhkulaskmisega mänguks "trips-traps-trull", "maja-rakett". Ja iga kord ma loodan, et võidab maja, mitte rakett.

Me kõik oleme näinud, milleks Vene armee on võimeline. Suur hulk ukrainlasi lahkus oma kodudest, need, kes on jäänud, on arvestanud, et nende maja võib saada tabamuse. Paljud inimesed olid lihtsalt sunnitud lahkuma tundmatusse, jättes oma kodu, oma kodulinna ja igatsevad seda väga ning soovivad võimalikult kiiresti tagasi tulla, aga paljudel ei ole enam seda kodu, sest mängu on "võitnud" rakett. Seetõttu mängin neid stsenaariume ja hetki sageli oma kujutluses ja kujutan neid oma kollaažides. Ma vihkan sõda nende tunnete pärast! Minu kodu on minu kindlus ja samal ajal sihtmärk... mis paneb mind iga päev väga ambivalentsena tundma.

Tahtsin selle lihtsa graafikaga edasi anda seda "mängu", milles me elame "elu - surm", "maja - rakett"... Ma ei osanud pool aastat tagasi isegi mõelda, et hakkan sõja ajal otseülekandeid tegema .. Ma vihkan kõike, mis praegu meie maal toimub... Seda ei tohtinud juhtuda. Vabaduse hind on liiga kõrge...
















Ma sain hiljuti teada väga huvitava loo ja otsustasin seda jagada. Venemaa poolt ajutiselt okupeeritud alade elanikud võitlevad sissetungijate vastu nii hästi kui suudavad ja ootavad Ukraina kaitsjate saabumist. Hersonis annetasid ühed pensionäridest abikaasad okupantidelt saadud pensioni Ukraina relvajõududele. Paar elab okupeeritud Hersonis. Postiljon tõi neile okupantide "pensionid", kuigi nad ei pöördunud kuhugi ega andnud oma andmeid kellelegi. Kahe inimese eest said nad kahe kuuga 40 000 rubla. Kuidas seda raha kasutada, ei mõelnud abikaasad kaua. Hoolimata kõigist eluraskustest okupeeritud Hersonis, suutsid nad vahetada rublad grivnade vastu ja kanda need oma pangakontole ning seejärel kanda saadud summa Ukraina relvajõududele. Tänu sellistele inimestele on Herson linn, mille üle olen uhke. Me ei anna alla. Olukord Hersonis on keeruline, kuid me kõik jätkame annetamist Ukraina relvajõududele ja teeme, mida oskame ja suudame, et okupandid meie maalt välja lüüa. Hiljuti kogus Hersonist lahkunud vabatahtlik miljon grivnat, et osta meie armeele autosid. Selliseid juhtumeid on palju.

Venemaa poolt okupeeritud Kahhovka hüdroelektrijaam töötab 2022. aasta augusti keskpaiga seisuga vaid 30–40% võimsusega. Kuuest seadmest on ühendatud ainult kolm. Kas hüdroelektrijaam ka talvel tööle saab, pole veel selge – külmadeks valmistumiseks vajalikke töid jaamas teha ei saa. Et piirkond oleks vajaliku elektriga kaetud, peab võimsus talveks kindlasti tõusma.

Ukraina relvajõud teevad edusamme Donetski ja Hersoni suunal ja Nova Kahhovkas hävitati veel üks sissetungijate baas. Aeglase, kuid kindla tegevusega on meie armee hävitanud vaenlasi ja nende laskemoona. Lootus ei jäta meid! Me usume oma sõjaväkke! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
16.08.2022 kell 22:07

Täna ärkasin hilja. Olen taas oma igapäevarutiini sassi ajanud. Magama lähen umbes kell 6 hommikul ja öösiti olen aktiivne. Sageli tekib enne magamaminekut palju mõtteid ja need ei anna mulle rahu. Seetõttu olen kirja kirjutamisega ka hilja peale jäänud...

Täna käisin poes ja tee peal nägin, et Vene politsei peatab autosid ja kontrollib autode pakiruume. Vaatepilt ei olnud meeldiv. Automaati kandev politsei paneb kõik sõitjad autost väljuma ning nad peavad omakorda kõik asjad pagasiruumist välja tõstma. Nad kardavad väga meie partisane, seetõttu on nad tugevdanud oma patrullautosid. Kui olin juba poest väljunud, sõitis Vene politseiauto väga aeglaselt minust mööda. Kartsin, et nad peatuvad ja küsivad minu käest midagi, aga nad sõitsid õnneks mööda. Meie teed mööda sõidavad paljud Z, V tähega autod. Ma näen neid kogu aeg. Ja sel ajal tunnen ma alati hirmu ja vihkamist.

Kui ma ühest bussipeatusest möödusin, seisid seal mõned inimesed. Üks mees ja naine rääkisid omavahel vene keeles ja nende jutust sain ma aru, et nad on sissetungijad - okupandi perekond, kes toodi meie linna. Nad kõnnivad meie tänavatel, ostavad meie tooteid, elavad meie majades... Ja see tekitab minus lausa kohutavat vihkamise tunnet ja väga palju küsimusi. Neil pole õigust seda teha, aga nad teevad... Neil pole õigust võtta süütute ukrainlaste elusid, aga nad võtavad, neil pole õigust võtta meie maid, aga nad teevad seda...

Aga me oleme kindlad, et see ei kesta kaua... See põrgu peab lõppema. Ukraina peatab Venemaa ja Putini režiimi...

Täna on taas palju uudiseid plahvatuste kohta Krimmis. Need on head uudised! Plahvatus toimus Krimmis Džankois. Muide, seal asub ka sõjaväe lennubaas, kus asub Venemaa 39. helikopterirügement. Ja raudteejaam, mille kaudu viiakse vägesid, laskemoona ja varustust. Võib-olla raudteejaam ongi järgmine, mis õhku lastakse. Peaasi on hävitada võimalikult palju sissetungijate laskemoona.

Krimmis Kertši sillal toimunud plahvatuste tõttu üritavad venelased kaootiliselt poolsaarelt lahkuda. Vene meedia teatab, et täna registreeriti rekordiline ööpäevane liiklus - mõlemas suunas sõitis ööpäevas umbes 38,3 tuhat autot. Simferopoli jaamad on pungil inimestest, kes ei saa rööbaste kahjustamise ja rongigraafiku häirete tõttu linnast lahkuda. Viimastel päevadel on Krimmist väljumisel tekkinud 25 km pikkune ummik. Kõigile ukrainlastele meeldib, kuidas venelased meie maalt põgenevad, tagasi Venemaale. Imeline!

Hersoni piirkonna põllumehed on asunud hävitama põldudel arbuuse, kuna neid ei saa maha müüa. Mihhailovka külas hävitavad põllumehed müümata arbuuse. Põhjuseks on vähene nõudlus kõrvitsate järele, mida müüakse juba kopikate eest. Sel aastal on melonite ja arbuuside hind ülimadal, kuna neid ei saa transportida Hersoni piirkonnast välja ja kohapeal pole enam ostujõudu. Arbuuside hulgimüügihind on 30-50 kopikat kilogrammi eest. See on põllumeeste sõnul poole odavam tavapärasest hinnast. Seetõttu arvavad põllumehed, et arbuusid on tulusam jätta põllule väetiseks.

Hersonis aga jätkavad venelased meie sümboolika hävitamist – lõhutakse monumente, igale poole paigaldatakse Vene trikolooriga lippe ja sümboleid ning esitletakse venemeelseid uusi vappe ja märke. Lisaks käivitati Tavria telekanal, kus hakatakse propagandaga ajupesu tegema.

Ukrainas keelustati lõpuks ilutulestik. Ukraina Ülemraada võttis vastu seaduse, mis keelab pürotehnika kasutamise Ukraina territooriumil. Eelnõu kohaselt on luba seda kasutada vaid päästjatel, Ukraina relvajõududel ja politseil. Nendest helidest on paljudel ukrainlastel tekkinud ärevus... See on õige otsus.

Au Ukrainale! Au Ukraina armeele!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
15.08.2022 kell 20:20

Viimasel ajal on minusse kogunenud nii palju energiat, et olen küpsenud jagama oma mõtisklust sõjast... Olen pikka aega pidanud omamoodi kunstipäevikut, kuhu olen teinud väikseid kollaaže. Eile nägin unes palju tuld... kõik põles, täpselt nagu minu kodumaa on põlenud kõik need 6 kuud. Ja mu kollaažidele ilmus samuti palju tuld... Ma tegin neid uusi kollaaže nuttes... Neis on palju tähendust... Neis on nii palju valu... Nad on tõelised... Seda on raske mõista, et see on reaalsus... Aga ma elan oma emotsioonid loomingus välja ja mul läheb kergemaks... Panin selle kunstipäeviku nimeks "Must raamat"... Skaneerisin mõned tööd arvutisse ja olen tulemusega rahul... Jätkan kunstipäevikusse väikeste kollaažide tegemist, kuni sõda käib...































































Visuaalsed katkendid Viktoria kunstipäevikust "Must raamat"

Hiljuti kuulsin kohutavaid uudiseid. Minu ema õel avastati rinnakasvaja. Mu emal oli aastaid tagasi õega suur tüli ja nad ei ole suhelnud sellest ajast peale. See on üsna keeruline lugu, kuid sel olid omad põhjused. Mu ema sõber töötab vähihaiglas ja ta rääkis mulle, et nägi seal ema õde. Ta pidi läbima 7 keemiaravi seanssi. Alguses ta keeldus, kuid läheb nüüd haiglasse. Vaatamata sellele, et mu ema õega ei suhtle, andis ta poole palgast sõbrannale, et ta maksaks osa keemiaravist ja aitaks teda. Soovin väga, et tädi saaks terveks ja hakkaks taas meie perega suhtlema. Me kõik teeme elus vigu, kuid me peame õppima andestama. Nüüd mõtlen samuti osa rahast tädile anda, et ta saaks ravi jätkata. Kujutan ette, kui raske tal on... Raske on meil kõigil... Loodan, et kõik läheb hästi... küll saame hakkama...

Täna rääkisin oma sõbra Sergeiga. Nüüd on Rootsis näituse ettevalmistused täies hoos. Selle nimi on "Alarm Bag". Nõnda kutsuti Stalini repressioonide ajal kohvrit, mille inimesed olid ära pakkinud, juhuks, kui neid küüditatakse. Inimesed kogusid kõik vajaliku kohvrisse ja panid välisukse ette, sest kui nad sulle järgi tulid, polnud enam aega. Ja küüditada võidi igaüht. Nii et miljonite inimeste ukse taga olid kohvrid ja teadvus oli hirmust tuim. See on Stalini pärand. Aastakümned on möödunud ja nüüd kordavad lapselapselapsed ja lapselapselapselapsed oma peas: "Ma ei taha karta, ma ei taha hirmu tunda" ja pakivad ikka häirivaid kohvreid ja lohistavad neid üle piiride. Ajalugu kordub ja hirm on inimeste geneetilises koodis taas vabanenud...

Näitusele ma minna saa, kuid seal esitletakse minu uut tööd "Kuidas elada". Olen väga tänulik oma sõpradele, et saan näitusest osa võtta... oma lugu jagada... See teos on pühendatud ühele olulisele küsimusele "Kuidas elada?". Idee tekkis iseenesest, kuna seda küsimust esitavad kõik ukrainlased endale iga päev. Kollaaži keskel on ümberpööratud kiri "Kuidas elada", kuna meie elud on nüüd pea peale pööratud. Ja küsimusi on rohkem kui vastuseid. Teose keskmes on inimesed, nende mõtted põlevad... Neid ümbritseb tuli ja meie linna purunenud killud. Kasutan riigilipu sümbolina kollast ja sinist paletti. Pilt puurist välja lendavast linnust on meie unistus! Tahame olla vabad! Soovime rahu ja vabadust Hersonile ja kogu Ukrainale!

Kolju põhjas on need, kes hukkusid selles mõttetus sõjas. Veidi kõrgemal on nende hinged põimunud must-valgesse võrku... ja hinged sisenevad musta portaali. Skeleti kujutis on teejuht surnute maailma. Kollaažis on palju aknaid... akendel põlevad küünlad... surnute mälestuseks. Igavene mälestus kõigile sõjas lahkunutele..


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
14.08.2022 kell 18:27

Täna veetsin terve päeva perega. Tulin emale külla. Täna tähistatakse Ukrainas Meepäästja kirikupüha. Ma kunagi kirjutasin, et mu ema on usklik ja täna läks ta esimest korda üle pika aja kirikusse. Ta õnnistas kirikus lillekimbu ja väikse purgi mett, mille ta kaasa võttis. Ta teeb seda igal aastal. Täna sidus ta lillekorvi külge sini-kollase lindi ja koguduse töötajad ütlesid talle, et ta on nagu valguse ja lootuse kiir. Pisarad veeresid mu silmis, kui ta seda rääkis... Me elame Ukrainas, Ukraina linnas ja jätkame võitlust oma vabaduse eest... Täna on isegi meile armsaks saanud sümbolitega lindi avalik näitamine suur tegu... Nad üritavad seda välja juurida, tahavad meie kultuuri hävitada ja omastada... Aga ukrainlased on väga tugev ja tahtejõuline rahvas! Me võitleme ja elame edasi oma esivanemate ja pärijate nimel.

Kirjutangi täna pisut lähemalt sellest kirikupühast. 14. augustil tähistatakse Ukrainas Meepäästja püha – sellest päevast algab mee kogumine ja sellele antakse kirikus õnnistus. Meepäästjal on palju nimesid: seda nimetatakse Märjaks pühaks, Päästja-Makovey`iks, Lakomka`ks ja Mee pühaks. See langeb kokku taevaminemise paastu algusega – muistsed slaavlased uskusid, et just 14. augustil küpses mesi tarudes täisvalmiduseni ja mee kogumine võis alata. Seda püha tõlgendatakse ka kui "enese päästmist" toidu abil - mesi on magus, mesi tervendab. Meepäästja on Ukrainas üleriigiline kirikupüha.

Ema kinkis mulle täna purgi õnnistatud mett. Ma armastan mett väga. Avan selle kunagi hiljem, kui pannkooke või juustukooki valmistan. Kui haige olin, sõin ka palju mett. Aga mu mehel on kahjuks meeallergia. Seetõttu kuulub see meepurk ainult mulle. Ja ma olen suur magusasõber.

Eile õhtul oli väga vali... Meie armee pommitas jälle mitut silda korraga. Antonovski ja Darevski sildasid. Nägime kaugelt, kuidas midagi põles. Meie armee vabastab meid samm-sammult väikeste täpsete löökidega. Antonovski sillal on praegu lõplikult liiklus suletud. Sissetungijatel on logistikaga väga suuri probleeme ja see on meie armee teene. Pärast sildade õhkulaskmist Hersoni oblastis hakkasid kohalike sissetungijate "juhid" Melitopolisse põgenema. See asub Dneprist kaugemale jäävas Hersoni piirkonnas.

Ukraina militaarekspert ennustas, kuidas olukord Hersoni piirkonnas hakkab muutuma. Praegu tarnivad sissetungijad pontoonpraamidega toitu ja relvi. Nendest ei piisa, sest see on vaid "tilk ookeanis". Ukraina sõdurid annavad Hersoni oblastis suurtüki- ja õhulööke Venemaa ladudele ja varudele. Iga päev on võimalik hävitada komandopunkte ja umbes 1-2 ladu. Ukraina relvajõud on peaaegu hävitanud ka vaenlase õhutõrjesüsteemi. Nüüd võib Ukraina lennundus end selles piirkonnas enam-vähem vabalt tunda ja anda orkidele võimsamaid lööke. Putini armeel on Hersoni paremkaldal vähe ressursse. Sõjaväeekspert usub, et järgmisel nädalal suudavad Ukraina kaitsjad selle rühmituse logistika täielikult alistada. Siis tekib võimalus meie armeel edasi liikuda.

Me usume oma sõjaväkke! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
13.08.2022 kell 19:59

Täna oli mul ostu- ja koristuspäev. Käisin poodides ja turul süüa toomas. Tagasiteel nägin kodukohast mitte kaugel kaht kuulipildujatega orki. Ma ei teagi, mida nad seal tegid. Ja kui ma juba peaaegu kodus olin, siis meie maja lähedal asuva rehvipoe juures seisis Z-tähega orkiauto ja väljas passisid kolm relvastatud okupanti. Mul tekib alati neid nähes meeletu vihasööst ja tahaks neile lihtsalt karjuda, et kasige tagasi Venemaale! Aga ma ei saa midagi teha... neil on kuulipildujad käes... Nii et ma lihtsalt kõnnin neist mööda ja üritan mitte nende suunas vaadata. See on kohutav tunne.

Öö Hersoni piirkonnas oli väga rahutu. Õhurünnakud, plahvatused Novaja Kahhovka lähedal, mitu inimröövijuhtumit. On teavet, et orkid viisid taas läbi rea öiseid läbiotsimisi ja kinnipidamisi. Kõik toimub NSVL 30ndate traditsioonide järgi. Venemaal pole midagi sellest ajast saadik muutunud.

Hersoni oblastis hävitasid Ukraina sõdurid veel ühe vaenlase laskemoonalao. Sihitud raketilaskude tulemusena lõhati Hersoni oblastis Veseleye küla lähedal asuv ladu. Hersoni paremal kaldal on Vene väed jäänud ilma korralike abivägedeta. See on piirkonna vabastamise esimese etapi algus. Ukraina relvajõud on juba hävitanud viimase võimaluse sissetungijate varustuse toomiseks Hersoni piirkonda. 12. augustil purustasid Ukraina relvajõud Hersonis neljanda ja viimase silla. Vaenlane kasutas seda paremakaldale sõjatehnika toomiseks. Sissetungijad püüavad sildu parandada ja ülekäigukohtadele alternatiive leida, kuid see võtab aega ja annab võimaluse meie armeel nõrgenenud positsioone rünnata.

Okupandid hõivasid Hersonis telejaama, kaabeltelevisoon ja -internet võivad kaduda. Tavrichesky ja Shumensky piirkondades konfiskeeriti telefirma "Norma-4" jaam. Võimalik on nende kaablite täielik väljalülitamine. Samuti käivad okupandid öösiti Hersoni elanike korterites, peale mida inimesed kaovad. Varem juhtus see ainult päevasel ajal. Nad viivad läbi küsitlusi, koguvad infot ja ähvardavad veenda vastavaid spetsialiste koostööle. Või viiakse nad välja teadmata suunas, et kasutada muid "veenmismeetodeid".

Hersoni oblastis hakati sõidukitele väljastama Venemaa numbrimärke. Etendust nimega "referendum" pole veel peetud, kuid nad on juba alustanud numbrimärkide väljaandmist "uue piirkonna koodiga" - 184.

Okupandid avasid Hersonis meediakooli, mida juhitakse Peterburist. Tegu on muidugi propagandameediakooliga, et luua Vene telekanalitele sobivaid uudiseid. Kohalikud ajakirjanikud ei olnud nõus okupantidega koostööd tegema, mistõttu peavad venelased leidma noori, kes tahavad "ajakirjandust" õppida, et neist koolitada uued propagandaajakirjanikud.

Ma loen iga päev uudiseid ja ausalt öeldes lähevad need aina absurdsemaks. Kõik toimub, nagu mõnes väheusutavas romaanis või filmis, ainult, et me elamegi seda elu... Ootame väga vabastamist...

Me ei taha elada okupantide reeglite järgi... Me tahame elada vabaduses! Loodan, et varsti taastub kõik nii nagu oli enne... Aga selleks on vaja veel palju ära teha... Usume Ukraina relvajõududesse! Usume oma presidenti! Usume Ukrainasse! Herson on Ukraina! Võitlesime, võitleme ning võitleme tulevikuski oma vabaduse eest!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
12.08.2022 kell 21:24

Meie sõber tuli täna külla. Ta jõudis hiljuti mere äärest tagasi ja homme sõidab ta uuesti Raudsadamasse. Ta kutsus meid endaga kaasa, aga mul on kodus rahulikum. Olen juba leppinud sellega, et suve veedan kodus, mitte mere ääres. Peaasi, et tunnen end turvaliselt. Ma ei taha oma stressitaset suurendada... niipalju kui see meie reaalsuses muidugi üldse võimalik on.

Naersime palju ja rääkisime nagu vanadel headel aegadel. Ma tõesti igatsen seda. Naermine aitab mõtteid toimuvast eemale saada... Selle eest ma armastan meie inimesi, ukrainlaste huumorimeel pole kadunud ka siis, kui on raske.

Täna ma tahan kõiki tänada, kes loevad mu kirju, on mulle otse kirjutanud või läbi sinu mind tervitanud ning elavad mulle kaasa ja muretsevad. Küsivad minu pere kohta ja saadavad tervitusi ja palveid. Olen teile kõigile väga tänulik ja hindan häid toetussõnu. Teie toetust on tunda isegi eemalt... Aitäh kõigile. Kallistan kõiki tugevalt ja saadan headuse laineid. Loodan, et kunagi kohtume...

Tahan jagada häid uudiseid. Täna kell 18 toimus näituse avamine Saksamaal, kus saab näha ka minu teoseid. Näitus kannab nime "170. veebruar". Täna on sõja 170. päev... Näitus kestab 21. augustini 2022 Saksamaal, Dortmundis, galeriis Künstlerhaus Dortmund. Olen väga rahul... See on minu 4. näitus, millel osalen sõja ajal. Vaatamata sellele, et elan okupeeritud linnas, saan vähemalt distantsilt ennast realiseerida ja läbi loovuse näidata inimestele, mis minu riigis toimub...

Ka minu kunstnikest sõbrad valmistuvad näituseks Rootsis, mis avatakse 20. augustil. Näitus saab olema väike, kuid meie kõigi jaoks väga oluline. Sellel näitusel on minu uus kollaaž "Kuidas elada?".

Ma olen viimasel ajal proovinud iga päev tegeleda kollaažidega. Ei taha istuda käed rüpes. Olen esitanud oma teoseid erinevatele konkurssidele. Minu jaoks on väga oluline, et kogu maailm näeks, mis praegu minu riigis toimub... Saame seda näidata läbi loovuse, läbi kunsti... Loodan, et saan vähemalt sel moel aidata oma rahvast ja oma riiki.

Samuti olen ma mõelnud oma kollaažide animeerimisele. Ühel päeval tahan teha kollaažianimatsiooni näituse ja see saab kindlasti teoks. Hakkasime koos sõbranna Juliaga kaugtööd tegema. Ta aitab mu kollaaže animeerida. Oleme hetkel animeerinud kaks teost - "Ingli nutt ehk 21 sekundit" ja "Reisija". Olen ka mõelnud, et teen neist NFT-d.

Ma tahan neist kahest kollaažist veidi lähemalt rääkida. Need on digitaalsed kollaažid, mille tegin 2021. aasta alguses. Minu poole pöördus Hersoni fotograaf ja pakkus koostööd. Ta andis mulle foto tüdrukust ja palus teha kollaaži. Minu kirge ja armastust kosmose vastu sa juba tead, nii et sealt kasvas välja kosmoseteemaline sari.






Sari / Lood kosmosest: "Ingli nutt või 21 sekundit", digitaalne kollaaž / 2021

Teisest Universumitest põlvnev ingel külastab meie maailma ja näeb kõiki inimeseks olemise raskusi... muuhulgas ka lõputut nutmist. Puhas, süütu vee voog, mis leinab inimkonna julmust ja sõdu. Tema tiivad peegeldavad seda, mida ta planeedil näeb, kuid ta näeb vägivalda ja viha, ahnust ja pattu... Tema portaal laguneb tema silme ees, laguneb tükkideks, nagu ka lootus helgele tulevikule... Ta ei ole loodud nägema inimeste maailma, ning ta lahkub Maalt peale 21 sekundit.











Sari / Lood kosmosest: "Reisija", digitaalne kollaaž / 2021

Reisija on tugev, sõjakas ja oskab enda eest seista, kuid samas pelglik ja ta vajab tundeid! Tunded, mis täidavad tema hinge soojuse ja kauaoodatud rahuga! Ta rändab Universumis ja otsib armastust... kedagi, kes sarnaneks temaga! Kogu oma elu on ta reisinud, aga ta pole näinud oma teel kedagi, mitte ühtegi eluvormi... Ta on üksi... Kuid vaatamata planeetide külmusele, ei anna ta alla ja jätkab otsimist!

Kadestan tema visadust ja lootust. Ta on mulle eeskujuks, ma ei anna kunagi alla ja usun oma eesmärkidesse, unistustesse, isegi kui need tunduvad kättesaamatud.

Säästan ennast ja leian rahu loovuses... Nii väldin reaalsust. Loodan, et see reaalsus muutub varsti selliseks, nagu see oli enne... ja me saame taas normaalselt elada..


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
11.08.2022 kell 20:11

Täna tuli vend abipalvega külla. Tema sõber kutsus ta ootamatult sünnipäevale ja vend palus, et ma aitaksin teda kingituse tegemisel. Ta tabas loomulikult naelapea pihta... Ma armastan kingitusi teha, kunagi rääkisin, et mul on kodus palju erinevaid pakkepabereid, kotte, paelu. Mulle meeldib inimesi rõõmustada ja valida kingitusi vastavalt inimese loomusele. Ma olen mõelnud, et võiksin avada lausa kingipoe. See pakub mulle naudingut, täpselt nagu kunsti tegeminegi.

Vend rääkis, et tema sõbranna joonistab ja kasutab selleks enamasti akvarelle ja pliiatseid. Hommikul läksimegi kirjatarvete poodi. See on mu lemmikpoode, olen sealt ostnud kõik oma kunstitarbed. Olen müüjaga lausa pikka aega sõber olnud ja polnudki teda ammu näinud. See oli esimene kord pärast sõja algust, mil sinna läksin. Hinnad olid poes tõusnud täpselt 100%. Kõik oli väga kallis. Meil õnnestus osta sketširaamat akvarellpaberiga ja sinna juurde akvarellpliiatsid. Loodan, et see kingitus meeldib mu venna sõbrannale.

Vahepeal olen teinud tööd tulevase Eesti-Ukraina kalendriga. Loodan augusti lõpuks selle lõpetada. Mul on veel teha neli kollaaži, nelja erineva kuu kohta ja kaaned. Otsustasin võtta aluseks meie ja teie kultuuri, looduse (lilled, puud, linnud) ning teha erinevaid kollaaže, milles näitan Ukrainat ja Eestit koos, kasutades vanu fotosid meie esivanematest, kuid kaasaegses nägemuses. Ühel kuul Ukraina kollaaž ja teisel kuul Eesti kollaaž ja nii see vaheldub. See on väga põnev protsess. Teie kultuuri mõistmiseks vaatasin erinevaid videoid, kuulasin rahvalaule, kuulasin Eesti hümni. Mind aitas palju ka see, et jaanuaris olin Eestis ja sain seda ise kogeda. Käisime rahvusmuuseumis, kus nägin teie rahvarõivaid, teie riigi kujunemist ja ajalugu. Loodan, et eestlastele meeldib minu nägemus. Mulle endale on väga meeldinud see protsess ja tulemus ka. Jagan seda hiljem, kui olen lõpetanud. Oli kordi, kui tegin öösel kollaaži ja kuulsin akna taga plahvatusi... Loomisprotsess jääb kauaks meelde... Aga vaatamata keerulisele olukorrale meie linnas ja meie maal, olen püüdnud ikka aeg-ajalt luua... ma ei taha kaotada ennast ja tuld, mis minus põleb...

Täna toimus Hersonis õhurünnak ja ka paljudes teistes Ukraina linnades... meile teatati, et piirkonnas lendavad orkide lennukid. Kolm hävitajat ülimadalal kõrgusel. Seejärel lendasid nad Krimmi poole. Lennud on jätkunud päeva jooksul perioodiliselt.

Surmajuhtumite arv Hersoni oblasti elanike seas, kes üritasid lahkuda Vasilkovka kaudu, on kasvanud 10-ni. Praegu ootavad maanteel enam kui 1000 autot ajutiselt okupeeritud territooriumilt lahkumist. Väga raske on linnast lahkuda ja seda veel ohutult teha... Teel on võimalus surma saada... Ja seista 2-7 päeva ummikus kõrvetava päikese all... Aga kõige hullem on see, et läheduses võivad mürsud plahvatada ning kõikjal on orke...

Ma tahan uskuda, et varsti see kõik lõpeb... ma loodan, et see on nii...

Au Ukraina relvajõududele! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
10.08.2022 kell 21:17

Enesetunne on täna juba pisut parem... Joon ikka veel palju vett ja võtan vitamiine. Ma ei taha haigeks jääda, aga räägitakse, et linnas on praegu mingi hooajaline viirus liikvel, mis tuleb kurguvalu ja nohuga. Eelmisel aastal olin samuti augustis haige. Sellest on saanud juba halb traditsioon. Aga peamine on positiivselt mõelda, mida ma ka teha püüan.

Eilse Krimmi sündmuste ümber on palju juttu. Aga kõik ukrainlased on rõõmsad ja sel teemal on ilmunud sotsiaalmeedias juba palju meeme. Ukrainlastele on omane kõik naljaks tõlkida, see aitab meil vaimu tugevana ja ühtsena hoida.

Venemaa ei süüdista Ukrainat Novofedorovka lennubaasi ründamises, sest see oleks järjekordne vihje nende ebaefektiivsele õhutõrjesüsteemile, nagu seda juhtus ka Moskva ristleja puhul. Plahvatuste samaaegsus kahes erinevas kohas välistab tõenäoliselt juhusliku tulekahju, mis on ametlik vene meedia tõlgendus juhtunule. Kui see peakski juhus olema, siis võiks juba aru saada, et suitsetamine tapab ja väga kiiresti :)

Varsti lastakse õhku ka Krimmi sild... see on vaid aja küsimus... Krimmi silla hävitamine on vajalik, et Venemaa ei saaks enam varustust juurde tuua. Krimm vabastatakse! Krimm on Ukraina, see on meie maa, meie inimesed elavad seal. Keegi ei andnud Venemaale õigust seda maatükki meilt ära võtta ja me võtame Krimmi tagasi, nagu me võtame tagasi Hersoni, Luhanski ja Donetski... See on nii kurb, et oleme kogu elu võidelnud oma iseseisvuse eest ja peame ikka veel seda tegema ja omaenda maad tagasi võitlema...

Haige Putin terroriseerib Ukrainat ja kogu maailma... Miks ei ole keegi suutnud teda peatada? Kuidas on see tänapäeva maailmas võimalik? Ei tohi unustada, et sõda jätkub ja see pole veel lõppenud... Kõik on väsinud kuulmast sõjast Ukrainas... Aga me elame siin 24/7 ja elame seda kõike läbi... See on nii moraalselt kui füüsiliselt raske... Oleme väga tänulikud oma sõdalastele, tänu neile saame elada... Nad riskivad kõigega, et meie päev tuleks homme uuesti... Kõik saavad aru, miks ja mille eest me võitleme! Meie rahvast ei saa murda! Oleme iseseisvad ja see on meil veres. Ma armastan oma riiki ja inimesi. Ukrainlased on imeline rahvas!

Vahepeal püüavad okupandid jälle meie territooriumil uusi reegleid kehtestada... Orkid teatasid, et hakkavad piirama põllumajandussaaduste transportimist läbi Hersoni oblasti territooriumi. See on järjekordne sunnimeetod, et põllumajandusfirmad oma ettevõtte registreeriksid Vene Föderatsiooni alla. Ukraina põllumajandustootjate logistika on blokeeritud, nad on sunnitud kas koostööd tegema või oma tegevuse lõpetama.

Politsei teatas järjekordsest sissetungijate rüüstamisest. Vene sõjaväelased hõivasid Hersonis bensiinijaamade võrgu ja varastasid sadamas mineraalväetisi ning Oleshki lähedal asuva rohelise turismibaasi. Hersoni sadama territooriumilt varastasid Venemaa sõjaväelased 22 tonni mineraalseid kompleksväetisi enam kui 500 tuhande grivna väärtuses. Oleshkis arestitud rohelise turismi baasis elavad sissetungijad ebaseaduslikult ja rüüstavad sealset vara. Lisaks varastasid Vene armee kaitseväelased Ivanovkas ja Võsokopolies kohalike elanike autosid ja röövisid maju, viisid välja kõik kodumasinad.

Aga okupantidele on vaikselt kohale jõudnud ka hirm. Paanikas okupandid viivad oma perekondi Hersonist välja. Ukraina relvajõudude hiljutiste rünnakute tagajärjel Antonovski ja Kahhovka sildadel tekkis sissetungijates paanika. Eile piirati Antonovski sild mõlemalt poolt ümber, kohalikke elanikke sillale ei lubata. Samuti algas nende sündmuste tõttu Hersonis elanud Vene Föderatsiooni sõjaväelaste perekondade massiline väljasõit.

Samal ajal arutavad Hersoni oblasti sissetungijad avalikult võltsreferendumi korraldamist, hirmutades linlasi "probleemidega", kui seda "sündmust" eiratakse. Põgenege ja jätke meid rahule!

Samal ajal võtavad sissetungijad Hersoni elanike korteritest kodumasinaid, paate ja autosid. Toimub massiline rüüstamine. Need, kes on Hersonis, asuvad elama tühjaks jäänud eramajadesse ja laastavad selle täielikult, teades juba, et nad ei saa siia pikalt jääda.

Oeh, me ootame Ukraina armeed ja kõik saab lõpuks korda! Herson on Ukraina! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
9.08.2022 kell 20:18

Kõik on udus. Pea valutab... Hakkasin veel köhima... Aga jätkan vitamiinide võtmist ja rohke vee joomist. Loodan, et varsti läheb paremaks... mulle ei meeldi suvel haige olla... Aga keha on alla andnud... närvisüsteem on nõrk...

Täna on kõik uudised Krimmi ümber. Krimmis Novofedorivka sõjaväelennuväljal toimus mitmeid plahvatusi. Krimmlased teatavad suurest hulgast kiirabiautodest, mis sõidavad Evpatoriast Novofedorovka suunal. Novofedorovkas on lennuväli, mis on Venemaa lennunduse jaoks üks võtmetähtsusega kohti. Varem oli seal Ukraina mereväe baas. Raadio Liberty andmetel baseerub seal praegu Venemaa hävituslennurügement, mis koosneb peamiselt lennukitest Su-30SM, Su-33 ja pommitajatest Su-24M.

Krimmis on välja kuulutatud eriolukord. Turistid ja kohalikud üritavad piirkonnast lahkuda, kuid on tekkinud suured ummikud. See on väga oluline samm... Venelased alustasid just sealsetelt lennuväljadelt oma sagedasi terrorirünnakuid... Loodan, et meil õnnestus palju lennukeid hävitada. Okupandid seda kindlasti ei oodanud...

Hersoni oblastis Genitšeski rajoonis hävitati aga vaenlaste salk. Varem meie suurtükivägi sinna ei jõudnud - see on Hersonist 200 km kaugusel. Hommikul lõhati katsejaamas üle pooleteise tonni Vene laskemoona. Venemaa meedia kirjutab nagu alati, et kõik on korras ja et nende õhutõrje võttis Ukraina raketid maha.

Orkid üritavad jätkuvalt koguda Hersoni oblasti elanike isikuandmeid oma pseudoreferendumi jaoks ja nad teevad seda mis tahes vahenditega. Täna teavitati meid massiliselt, et internet katkeb, kui me ei edasta neile "lepingu" jaoks oma passiandmeid. Kõlab väga absurdselt... Venelaste stiilis... aga ma ei imesta enam millegi üle...

Üha enam räägitakse, et Hersoni oblasti kaotus on Vene okupantidele poliitiliselt surmav. Hersoni piirkond on neile vajalik, sest siia on pööratud palju poliitilist tähelepanu. Nad on teinud palju avaldusi ja toimunud on kõrgete ametnike visiite. Vene Föderatsiooni presidendi administratsiooni juhtkond ja suur hulk riigiduuma saadikuid on Hersonis käinud „võitu tähistamas“ ning seda on propagandakanalites näidatud. Seetõttu oleme kindlad, et nad püüavad teha kõik endast oleneva, et meie oblast jääks okupeeritud. Aga meie Ukraina relvajõud töötavad väga tõhusalt. Arvame, et Herson lüüakse vaenlastest täielikult tühjaks, vaja on vaid kannatust.

Zaporožjest räägitakse palju. Kui vaenlane peaks oma sabotaaži ellu viima, võivad tagajärjed olla tunda Lõuna-Ukrainas, Krimmis, Rumeenias ja Bulgaariaski. Samuti tekib radioaktiivne saastatus Mustal merel ja Zaporožje oblasti territoorium võib muutuda elamiskõlbmatuks... See on järjekordne Venemaa poolne manipulatsioon... nagu tuumanupp... Loodame, et Putini kaotus ja ühtlasi tema lõpp on väga lähedal ja kõik saavad sellest aru... Sõja pöördepunkt on käegakatsutavas kauguses...

Sügis on varsti käes, talv tuleb kõle ja külm. Seni kindlasti midagi juhtub. Usume oma sõjaväkke ja lääne relvade tarnimisse. Meil on midagi, mida Venemaal pole. Palju eeliseid... Palju sõpru... ja mis kõige tähtsam, headus ja tõde on meie poolel... Varem või hiljem õiglus võidab.

Ja lõpuks tahtsin jagada, et ööl vastu 12. augustit kuni 13. augustini saab Ukrainas vaadelda kõige intensiivsemat Perseidide tähtede langemist. Igal aastal, suve lõpus läbib Maa Perseuse tähtkuju komeedi Swift-Tuttle saba. Selle killud põlevad atmosfääris, mis näevad välja nagu langevad tähed. Hämmastav... tahaks väga näha... ja häid soove soovida!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
8.08.2022 kell 20:45

Täna ei saanud kuidagi hommikul üles... kuna eile ei suutnud öösel magama jääda, uinusin alles kell 6 hommikul. Ärkasin üles ja sain aru, et olen haige... Mul on külmavärinad, pea valutab, keha valutab... Võtsin tabletti ja läksin poodi ning ostsin sidruni ja apelsini, et teha endale C-vitamiiniga teed. Ilmselt pideva stressi tõttu on mu keha väsinud ja immuunsussüsteem nõrgenenud... Ma olen tegelikult juba nädal aega kalaõli võtnud. Tellisin selle, kui vabatahtlikud mu isale ravimeid tõid. Aga ilmselt sellest siiski ei piisanud... Pidev ärevus ja stress niitsid mu jalust... Joon täna palju vett, sidruniteed, keedetud kanapuljongit ja loodan, et varsti läheb enesetunne paremaks...

Öösel kuulsime praktiliselt oma maja lähedal tulistamist. See oli väga hirmutav. Mu mees oli sel hetkel rõdul ja püüdis aru saada, kus tulistamine käib. Algul tulistati kuulipildujatest... nad üritasid alla tulistada Ukraina drooni... ja siis pandi auto käima ja sõideti minema... Peale seda algasid tugevad plahvatused...

Eile õhtul oli üldse väga palju plahvatusi... Öösel tabasid Ukraina relvajõud Hersoni ja Kahhovi silda. Löökide tulemusena hävitasid Ukraina sõjaväelased veel mitu baasi, kus hoiti laskemoona. Sillal hävis ka ehitustehnika, mille abil pidid okupandid silda tugevdama, et rasketehnika linna transportida. Sild sai sel korral suuremaid kahjustusi kui eelmiste rünnakute ajal. Vene armee on piiranud Antonovski silla mõlemast küljest, kohalikud elanikud ei tohi lähedale tulla...

Kahhovskaja hüdroelektrijaama lähedal hävitati Himarsitega raudtee ja maantee. Värava lähedal, teel, on tohutu kolmemeetrine lehter. Hävis ka Vene õhutõrjesüsteem Pantsir.

Okupandid ähvardavad õõnestada Zaporožje tuumaelektrijaama. Venemaa kiirgus-, keemia- ja bioloogilise kaitse jõudude juht kindralmajor Valeri Vassiljev, ütles oma avalduses: "Seal saab olema kas Venemaa ala või põlenud kõrb". Ta ütles, et jaam on mineeritud... ning kui Ukraina väed peaksid lähemale saabuma, lasevad nad jaama õhku. Loodame, et nad seda ei tee... muidu kannatavad mitmed linnad... ja isegi Krimm... Ilmselt mäletad, mis juhtus, kui Tšernobõli tuumaelektrijaama reaktor plahvatas... See ei tohi enam korduda. Need ähvardused kõlavad väga hirmutavalt...

Enesetunne pole ikka veel paremaks läinud... Jube tunne, kui kogu keha valutab... Pean pisut magama.

Ole terve... Kallistan sind tugevalt! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
7.08.2022 kell 10:46

Mu abikaasal tekkis täna mõte, et võiks aeda võrkkiige teha. Käisime turul nööri otsimas. Külastasime paljusid poode ja lõpuks õnnestus meil leida mitu erineva jämedusega köit. Nüüd sõltub kõik mehest, ta pole kunagi varem võrkkiike teinud, kuid ta on huvitatud oma kätega meisterdamast. Ja mul on huvi seda tulemust näha. Loodan, et kõik õnnestub. Kui kiik saab valmis, saadan kindlasti foto.

Kui olime turult kõik vajaliku ostnud, otsustasime veel emale külla minna. Ta tegi täna vanillikastmes pannkooke. Oeh, need olid maitsvad! Mulle meenus kohe eestlaste traditsioon pühapäeva hommikuti perega koos pannkooke süüa. Veetsime samuti puhkepäeva koos perega ja nautisime pannkooke. Mõistan igati, miks te seda Eestis igal pühapäeval teete.

Linnas elavad inimesed oma tavalist elu. Seda on nii imelik vaadata. Sõda käib meie tänaval juba kuuendat kuud, aga inimesed elavad, nagu poleks midagi juhtunud. Aga nii tundub see muidugi ainult esmapilgul... Meie psüühikas on paljugi muutunud, me oleme oma elud ümber mõtestanud ja tegelikult me pole enam endised... vähemalt sisemiselt. Kummaline paralleelreaalsus...

Nad ütlevad, et vabastavad Hersoni ja kogu piirkonna aeglaselt ja hoolikalt, et vältida asjatut kahju ja hävingut. Peaasi, et okupandid ei hakkaks paanikas rumalusi tegema.

Kahhovka tamm, mille kaudu liigutavad Vene väed oma varustust, on kaetud ka eratranspordiga. Nad „segavad“ oma vägede varustust eratranspordiga ja sunnivad kohalikke sildasid oma autodega ületama, et Ukraina relvajõud ei saaks tammi rünnata. Vaenlane on taastanud ka Dnepril pontoonsilla, kuid see ei anna selliseid tulemusi, nagu Antonovski sild võimaldas.

Sageli kuuleme linnast lahkunud inimestelt lugusid, et Hersonis kasutavad kontrollpunktides okupandid tehnoloogiat, et taastada nutitelefonides kustutatud teavet. Telefoni ühendatakse sülearvutiga ja taastatakse programmide abil sealt kustutatud info... See ei ole meile hea... Arvestades, kui palju erinevaid sõnumeid ja postitusi sotsiaalvõrgustikes sõja perioodil teinud oleme. Puhastasin oma telefoni juba ammu, kustutasin kõik postitused sotsiaalvõrgustikes. Mõnikord nad kontrollivad telefone isegi tänavatel. Nii et peab olema väga ettevaatlik...

Sissetungijad kahtlustavad Saldo mürgistamises tema kokka ja tema elukaaslast. Vene meedia kirjutab, et poole tunni pärast, kui Saldo sõi, hakkas tal mõistus hägunema, seejärel hakkasid sõrmed tuimaks minema. Paar tundi hiljem kaotas ta teadvuse. Kohalikud arstid tegid EKG ja kompuutertomograafia, et välistada insuldi või infarkti võimalus. Pärast seda toimetati ta okupeeritud Krimmi. Mürgistuse testitulemused peaksid selguma peagi. Praegu on süüdlaseks tehtud elukaslaane ja kokk, kuigi ringles ka info, et mürgistuse sai ta hoopis sissetungijate poolt kingitud kalli konjakiga. Igal juhul põgenes Saldo Hersonist ega tulnud toime Kremli poolt määratud ülesannetega. Sissetungijateni pole enam kaua jäänud... Nad ootavad kahte võimalust - surma või põgenemist.

Ootame kannatlikult oma kaitsjaid. Me usume oma sõjaväkke! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
6.08.2022 kell 21:00

Olen täna olnud terve päeva unine ja samas ka ärritunud... Seetõttu ei ole ma teinud suurt midagi. Otsustasin suunata oma energia kokkamisse. Tegin kanakotlette ja sinna kõrvale praadisin suvikõrvitsat küüslaugukastmega. Me polnud seda ammu söönud, seega otsustasime oma maitsemeeli hellitada. Väga maitsev lõuna sai, nagu restoranis. Veetsin palju aega õues. Istusin aias ja vaatasin puid, kuulasin loodushääli, jälgisin meie väikest kassi Cooperit. Ta on juba suureks kasvanud ja lubab nüüd end ka sülle võtta. Väga armas ja mänguline kassipoeg.

Tänaval oli väga vaikne, autosid on vähe... inimesi vähe... Elu on muutunud... Oleme kõigi sündmustega kohanenud, aga sõja tõttu on ikka selline pidev emotsionaalne surve peal, midagi rõhub kogu aeg südame all... Ma ikka mõtlen, kuidas inimene suudab sellistes tingimustes elada ja kohaneda... Oleme ikka inimestena väga tugevad! Vahel imestan oma vastupidavuse üle... Varem ei osanud ma arvata, et meie väike armas linn saab selles hea ja kurja vahelises võitluses nii oluliseks ja otsustavaks kohaks... Oleme kindlad, et see on Venemaale läbikukkumine. Mida nad ka ei teeks, nad on juba kaotanud. Herson on Ukraina! Ja nii jääb see alatiseks!

Okupandid valmistuvad Hersoni oblastis ikka veel “referendumiks”. Et nad ka ei väsi, kuuleme seda juttu kevadest saadik. Nad koguvad pensionäridelt andmeid ja lapsi kutsutakse Krimmi. Teatavasti otsivad okupatsioonivõimud pseudoreferendumi korraldamiseks töötajaid, ruume ning propaganda tarbeks on kokku pandud meediatöötajatest koosnev grupp. Aktiivselt kontrollitakse ka sündmuskohtadest kilomeetri raadiuses asuvaid maju ja kortereid.

Kohalike juttude järgi hakkasid okupatsioonivõimud pensionäridele välja maksma 20 000 rublast toetust, nõudes vastu isikuandmeid. Niinimetatud "maksed" tuuakse inimestele, kes said varem Ukraina pensioni. Veelgi enam, Hersoni piirkonnas reklaamivad okupandid vallutatud ülikoolides noortele tasuta õpet, kui nad võtavad Vene kodakondsuse. Samuti kutsutakse koolieelikutest lapsi aktiivselt terviselaagritesse Rostovis, Anapas ja Krimmis ja ikka vastutasuks kodakondsuse eest.

Umbes 300 000 ukrainlast ei saa augustis pensioni. Jutt käib pensionäridest, kes on sattunud okupeeritud aladele ja kellel pole pangas kontot. Varem said nad pensioni postiteenuse kaudu, kuid ettevõte ei saa tegutseda piirkondades, mida Ukraina ei kontrolli. Praegu on välja pakutud selline süsteem, et rahad kantakse Oschadbanki, kuhu saab pensionär ise sellele järgi minna. Raha hoitakse pangas 30 päeva. Kui inimene ei saa oma maksele järgi tulla, saab ta lasta raha üle kanda ükskõik millisele kontole, mille ta kunagi on avanud või avab.

Vene meedia kirjutab, et Vladimir Saldo paigutati toksikoloogiaosakonnas intensiivravi palatisse. Tema seisundit hinnatakse raskeks. Ta lennutati erilennuga Krimmist Moskvasse, uurimisinstituuti. Karma ja vastutus jäävad ka tulevikus iga reeturi kanda.

Praegu ringleb netis foto, kuidas Vene sõdurid murdsid sisse ühte Hersonis tühjaks jäänud korterisse ja pidasid seal maha peo. Ja peale seda nad tahavad, et inimesed neid usaldaksid? Marodöörid... Aga nad ei märganud, et üleval paremas nurgas on väike Ukraina lipp, mis jäi samuti pildile.

Uudis, mis mulle kuidagi pähe ei mahu... Pealtnägijate sõnul sundisid Vene okupandid relva ähvardusel kohalikku traktoristi kaevama sügavat kaevikut, kuhu viskasid oma haavatud, aga elus sõdurid. Kopp ajas haua kinni, kui samal ajal sõdurid hauas oigasid. Ühtegi märgistust massihauale jätta ei tohtinud.

Venelaste moto Ukrainasse sissetungimisel oli "Meie omasid ei jäta!" ja nüüd nad põletavad omasid ja matavad neid elusalt ühishaudadesse. Nad ilmselt lootsid kaaslaste toetusele, et neid kantakse lahinguväljalt haavatuna välja ning valges kitlis õde paneb neile tilguteid ja flirdib nendega. Selle asemel aga lamavad nad augus ja näevad, kuidas ekskavaatori kopp täidab nende komandöri range juhendamise all haua mullaga ning nad lebad seal liikumatuna koos teiste elavate kaaslastega. Emad ütlevad, et ta suri nagu kangelane. Ja keegi ei tea, kus ja millal, keegi ei tule nende hauale. Aga isa ostab see eest endale uue Lada auto...

Ma ei suuda kuidagi mõista venelasi... Nad oleksid nagu teiselt planeedilt. Kus inimelu ei tähenda midagi... Kus poeg saadetakse mõttetusse sõtta, et vahetada tema elu auto vastu...

Mul on hea meel, et olen ukrainlane ja et meil on erinevad väärtused. Meie jaoks on eraisiku ja ka meie sõduri elu kõige väärtuslikum! Kõik muu pole oluline... Varsti võidame ja see saab olema meie elu parim päev... Meie süda ja hing on puhtad... ja Venemaa elab süümepiinades edasi...

Au Ukrainale! Au Ukraina relvajõududele!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
5.08.2022 kell 19:19

Täna toimusid tugevad plahvatused. Minu ajakava on jälle segi paisatud. Magama lähen kell 5 ja ärkan kell 11-12. Ärkasin öösel plahvatuste peale ja ei saanudki enam normaalselt magada. Hommikul kirjutas vend ja pakkus välja, et täna võiks osta Hersoni arbuuse. Ta ostis neli suurt arbuusi ja jõudis vaevu jalgrattaga need meile tuua, arbuusid olid väga rasked. Samal ajal sadas suvist sooja vihma. Aga kui ta kohale jõudis, olime kuidagi suveuimas ja õnnelikud, ning sõime koos suviseid ja magusaid arbuuse. Kui satud kunagi Ukrainasse, siis soovitan tulla augustis, et saaksid ära proovida Hersoni arbuusid, need on maailma parimad!

Peale seda pidin minema linna sõbranna emale rohtusid viima. Tellisin need vabatahtlike kaudu ja ravimid saabusid samal päeval, koos isale mõeldud tablettidega, aga ma ei saanud neid varem ära viia. Ma igatsen väga oma sõpra, tema ema on temaga väga sarnane. Rääkisin temaga ja mingi hetk mulle tundus, et mu sõbranna seisab mu ees... Sõbranna ema oli väga tänulik, et saime talle ravimeid tellida. Ta ei saanud ise sellega hakkama. Hersonis on ravimitega aina raskem. Üha vähem vabatahtlikke reisib, kuna see on muutunud aina ohtlikumaks. Nad riskivad teel linna oma eluga ning rašistid võivad pealegi kõik rohud ja muu kauba varastada ja on tulnud ette ka vabatahtlike endi arestimisi ja piinamisi lihtsalt sellepärast, et nad toovad humanitaarabi ja ravimeid...

Paar päeva tagasi suleti meie maja lähedal asunud ehituspood. Sealt sai osta kõike, mida maja jaoks vaja läks. Kuid nad keeldusid okupantidega koostööst ja olid sunnitud poe sulgema. Kaotasime võimaluse osta majapidamistarbeid ja paljud inimesed kaotasid töö...

Hersoni oblastis ja Hersonis juurutavad okupandid jätkuvalt rublasid. Arestitakse inimesi rublade grivnadeks konverteerimise või grivnadega arveldamise eest. Pensionäre survestatakse nii, et nukuvalitsus viib pensioni rublades koju ja vanuritele öeldakse, et kui soovite järgmine kord raha saada, peate võtma Vene kodakondsuse. Ukraina pensionärid saavad pensioni jätkuvalt grivnades, see kantakse nende arvele. Okupandid aga blokeerivad Ukraina pankade grivnaarveldused ja internetipanganduse. Pensionäridel ei jää muud üle, kui võtta Vene kodakondsus, et ellu jääda.

Hersoni piirkonnas kasutavad rašistid, veidi muudetud, natsi-Saksamaa loosungeid. Kõige enam on levinud loosung "Üks usk. Üks rahvas. Üks riik". Seda kasutatakse okupantide meedias ja kampaaniamaterjalides üha enam. Loosungi originaal on "Üks rahvas, üks Reich, üks Fuhrer".

Niinimetatud "Hersoni piirkonna põllumajanduspoliitika minister" Kovaljov sunnib kohalikke põllumehi töötama vastavalt Vene Föderatsiooni seadustele. Põllumehed peavad registreerima oma tegevuse ja maksma makse vastavalt Vene Föderatsiooni õigusaktidele. Kui keegi keeldub võetakse neilt maatükkide omamise õigus ning põllumajandusettevõtte omanikud saadetakse piirkonnast välja.

On ka häid uudiseid. Hersoni piirkonna nukuvalitsuse juht Vladimir Saldo on nüüd meditsiiniliselt viidud koomasse. On teada, et ta evakueeriti Moskvasse ravile. Või äkki ta põgenes Hersonist? Igal juhul on see hea. Kinnistes gruppides kõik juubeldavad!

Me usume oma sõjaväkke! Me usume Ukrainasse!

Tänan teid kõiki, et loeme minu kirju ja olete mõtetes meiega! Hindan seda väga! Kallistused kõigile!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
4.08.2022 kell 18:45

Öösel lendasid meist üle raketid, see hääl oli umbes selline, nagu lendaksid lennukid väga madalalt. Sillast mitte kaugel tabasid raketid orkide baasi. Ja sissetungijad saatsid omakorda Mõkolajievi suunas rakette. Seda linna pommitatakse iga päev... Seal on tekitatud väga palju kahju. Hävinud on elanike kodud, supermarketid, koolid, teed... Venelaste jaoks pole vahet, kuhu rakett lendab... Peaasi, et linn oleks tule all...

Ukraina uudistes on öeldud, et Hersoni piirkonnas kannab Venemaa tohutuid kaotusi, mida nad oma kodanike eest taas varjavad. Ukraina relvajõudude süstemaatiline tegevus Hersoni piirkonna vabastamiseks, on viinud meie väed järkjärgult aina edasi, kuigi sõjaväe juhtkond seda sõjasaladuse eesmärgil väga ei reklaami. Aga me tunneme seda kohapeal eriti.

Vene okupandid kardavad Hersoni oblastis taganemist ja nad on oma vägesid täiendanud tšetšeenidega. Tšetšeeni Vabariigi Rahvuskaardi üksused on paigutatud Dnepri jõe vasakule kaldale. Väidetavalt said nad käsu takistada okupatsioonivägede taganemist Hersoni paremkalda piirkonnas. Vaenlane tahab luua rinde Hersoni piirile, et takistada meie armee edasiliikumist. Seda on vaja Putinile võidu näitamiseks Venemaal. Ma olen kindel, et seda võitu neil ei tule!

Okupandid suurendavad terroriakte Hersoni piirkonnas, enne Ukraina relvajõudude pealetungi. “Referendumi” korraldamine ei anna käegakatsutavaid tulemusi. “Vene maailma” toetajaid pole. Seetõttu on terror ainus okupantide vahend protestimeeleolude ohjeldamiseks. Ukraina relvajõud tungivad iga päev orkide baasidesse ja Hersoni vabastamine läheneb iga minutiga.

Tšulakovka lähedal süttis lahingute tõttu mets. Põleng hõlmas 5 hektarit metsa. Nii kohutav ja valus... Hävinud on nii palju metsi, põlde... kannatavad meie loodus, kaitsealad... inimestest rääkimata.

Me elame edasi, otsime tähendust igale elatud päevale. Aitäh kõigile, kes mind loevad. Kallistan teid kõiki tugevalt ja saadan teile headuse laineid! Au Ukrainale! Elagu Eesti!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
3.08.2022 kell 19:48

Mul oli täna väga tegus päev. Olin terve päeva liikvel. Alguses käisime vennaga lilli ostmas. Täna on tema sõbrannal sünnipäev ja ta otsustas teda üllatada. Lillepoodides on väga väike valik, aga me siiski saime ühes kohas sellise ilusa õrna kimbu tellida. Vend jäi väga rahule. Mulle ka meeldis, aga pigem see, et vend selle ette võttis ja tahtis oma hingesugulast üllatada.

Ma olen alati oma mehele öelnud, et ära kingi mulle lilli. Mul on kahju vaadata, kuidas lilled mõne päevaga vaasis surevad ja pidasin seda raiskamiseks. Kuid aastatega olen kuidagi mõistnud, et mulle meeldib aeg-ajalt saada lilli kingituseks. Selles on eriline romantika. Sellistel hetkedel tunnen, et olen armunud. See on väga ilus tähelepanu žest.

Peale lillekimbu ostmist läksime rohtu tooma. Vabatahtlik kirjutas, et ravimid jõudsid Hersoni ja neile saab tänasest järele tulla. Olen sulle juba mitu korda kirjutanud, et see on mu isale väga vajalik. Ta vajab neid ravimeid oma südame jaoks. Vabatahtlikud sõitsid mitu nädalat Odessast Hersoni ja jõudsid lõpuks kohale. Aitäh neile, et nad seda teevad!

Läksin seejärel isale külla, et talle rohud üle anda. Ta oli väga õnnelik. Pärast ostsin veel arbuusi ja sõime selle kodus juba ära. See oli esimene kord sel suvel, kui proovisin meie enda Hersoni arbuusi. See on tõesti lausa suus-sulav, magus ja maitsev! Need on kõige kuulsamad arbuusid kogu Ukrainas. Meie põllumehed teavad, kuidas parimaid arbuuse kasvatada. Arbuusist on saanud meie linna tunnus. Ootame piiride avanemist, et saaksime terve Ukraina maitsvate arbuusidega ära toita!

Ja veel käisime täna ka emal külas. Ta küpsetas eile hilisõhtul pitsat ja kutsus meid külla. Liikumiskeelu tõttu me õhtul välja minna ei saanud. Käisime täna. Istusime kaua ja rääkisime... Ema kiitles, et sai just virsikud purkidesse panna. Mmm... nii maitsev. Nüüd saame virsikuid nautida mitte ainult suvel, vaid ka talvel. Virsikukompoti avamine talvehommikul on just see, mis teeb päeva rõõmsaks ja päikseliseks, isegi, kui päikest väljas pole...

Samal ajal sõda jätkub... Eile õhtul toimusid taas võimsad plahvatused... Hommikul kinnitasid Ukraina relvajõud sissetungijate baasi hävitamise. Raketi- ja suurtükiväeüksused ründasid Tšornobajevka külas Vene vägede positsioone. Juba on kinnitust saanud, et surma on saanud vähemalt 20 sissetungijat ja hävitatud on palju sõjatehnikat.

Hersonis otsivad okupandid maa-aluseid keldreid ja varjumispaiku, kuhu saaks rajada endale pommivarjendeid. Hersoni puuvillatehase maa-aluste kommunikatsioonide kontrollimisel selgus, et sinna paigaldatud toidu- ja veevaru oli sissetungijate poolt röövitud ning varjendiks kohandatud ala arestitud.

Hersoni lähedale ilmus veel üks parvlaev. Satelliit salvestas teise ülekäiguraja, mille okupandid rajasid pärast Ukraina relvajõudude rünnakuid Antonovski sillale. Vaenlane kasutab seda varustuse transportimiseks üle Dnepri jõe. Samal ajal ostavad sissetungijad Antonovka külas massiliselt kokku ja hõivavad kõik saadaolevad veesõidukid. Sealhulgas täispuhutavad paadid ja madratsid

Aga nad ei ole siin kauaks... Usume headusesse! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
2.08.2022 kell 22:00

Käisime vennaga täna poes. Teel nägime kohalikus kohvikus orke istumas. Paljud neist olid triibuliste T-särkidega. Mu vend ütles, et ilmselt tähistavad nad õhudessantväe päeva. Näib, et nad otsustasid end lihtsalt purju juua. Nii imelik on neid meie kohvikutes näha. Nad käituvad nagu oleksid selle linna peremehed. Kõndisime neist kiiresti mööda ja püüdsime mitte nende suunas vaadata.

Minu meeleolud on viimasel ajal väga muutlikud... nagu Ameerika mäed... Ma kas langen väga tugevasse apaatiasse ega taha midagi teha või olen vastupidi, väga aktiivne. Ja nii iga päev. Me kõik läheme siin vist tasapisi hulluks.

Eile nägin jälle kohutavat uudist. Dolgovoy piirkonnas tulistasid vene rašistid tankitõrjeraketisüsteemist tsiviil-mikrobussi. Kolm inimest said surma ja viis tsiviilisikut vigastada. Ma kardan väga lahkuda... Igaüks võib sattuda nende asemele... isegi meie, kui läheme. Nüüd on Hersoni piirkonnast väljapääs tegelikult blokeeritud. Kahjuks sai vihma tõttu Vasilievkat läbiv tee minema uhutud. See oli ainus enam-vähem normaalne väljapääs kontrollitud Ukraina suunal.

31. juulil saabus Hersoni oblastis Kalantšaki raudteejaama rong sõjatehnika ja laskemoonaga sissetungijate jaoks. Järgmise päeva hommikul kell 8 alustasid venelased mahalaadimist, selle kaitseks HIMARS-ite eest, tekitati rongi ümber suur suitsusein. Umbes kell 11.20 toimus aga alal võimas plahvatust. Selle olemust polnud tiheda suitsukardina tõttu võimalik täpselt määrata. Kohe pärast plahvatust hakkas rong ette hoiatamata liikuma Krimmi suunas. Vaenlase töötajad põgenesid paanikas.

Rašistid on loonud Vene propagandaga ajupesuks oma "meediakeskkonna". Nad käivitasid televisiooni- ja raadiofirma Tavria ning panid propagandat juhtima ja suunama 47-aastase vene pseudoajakirjaniku Aleksandr Malkevitši. Ta, nagu öeldakse, on "kõik ühes" - ajakirjanik, meediajuht, kommunikatsioonispetsialist, poliitstrateeg - see tähendab, kõik ja mitte midagi.

Sissetungijad varastasid praami, millel traditsiooniliselt veeti arbuuse Hersonist Kiievisse. Praam kuulus Mõkolajievi tulistamise ajal hukkunud Aleksei Vadaturskile kuuluvale firmale "Nibulon".

Pärast Olenovkas juhtunut nutsin jälle pikalt... Venemaa on terroristlik riik. Neil pole muud vabandust... Samuti saime teada, et Olenovkas suri Hersoni sõdalane. Igavene mälestus meie sõduritele!

Kangelased ei sure, nad elavad igavesti meie südames.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
1.08.2022 kell 20:17

Täna ärkasin hommikul kell 8 arusaamatute helide peale... Nagu oleks palju võimsaid plahvatusi ning lisaks veel ka tohutu sahin ja krabin. Ärkasin hirmuhigiga. Väljas oli tugev äikesetorm... Seda pole Hersonis ammu juhtunud. Mu närvisüsteem kukub igasuguse valju heli peale kokku... Sellega on võimatu harjuda... Mul on tekkinud surmahirm, ma ei taha surra...

Meil on praegu väga raske... Ma arvan, et sa mõistad mind... Ma ei suuda, ega taha lihtsalt mitte midagi teha... Ma olen katki... Püüan end kuidagi kokku võtta, aga kõik laguneb jälle koost, siis võtan end uuesti kokku ja jälle olen ringiga tagasi... Olen nagu linnuke puuris... Ma tahan väga elada! Ma tahan elada ja mitte karta! Ma tahan elada oma maal, oma linnas, oma kodus... Sissetungijad peavad meie riigist lahkuma, nad ei kuulu siia... Nad on toonud meile ainult valu ja kannatusi...

Täna saab täpselt 5 kuud sellest, kui oleme elanud okupatsioonis. Meie linn on ainuke, mis on nii kaua olnud okupeeritud... Seetõttu on see Venemaale ja Putinile väga oluline... See on ainus asi, mis tal justkui on sõjas õnnestunud... Moskva jaoks on väljavaade kaotada Herson võrreldav sõja kaotusega. Vene sissetungijaid ärritab Ukraina relvajõudude edu Hersoni ümbruses. Venelaste liikumist ei registreerita mitte ainult Hersoni suunal, vaid ka Krimmis. Aga nad ei jõua sinna. Väed on hetkel paigutunud Genitšeski oblastis asuva Arabati sääre juurde. Seal nad puhkavad mitu nädalat ja seejärel suunatakse taas lahingusse. On andmeid, et kui väed suunatakse Krimmi, jooksevad paljud sõjaväelased minema. Vene sõdurite meelsus on äärmiselt alamotiveeritud.

Ukraina relvajõud hävitasid Hersoni oblastis Vene armee sõjaväeešeloni. Reede ööl vastu laupäeva hävitas ülitäpne HIMARS-löök enam kui 40 vagunist koosneva rongi, mis saabus Krimmist koos tööjõu, varustuse ja laskemoonaga Hersoni oblasti Brilovka raudteejaama. Samuti hukkusid luureandmetel kõik Venemaa masinistid ja insenerid, kes vedasid sõjalist lasti Krimmist Hersonisse. Samuti hukkus 80 orki, neist 200 sai vigastada. Ja see on alles algus! Nad lüüakse meie riigist välja...

Täna nägin uudistest, et okupatsioonivõimud koos Vene Föderatsiooni sõjaväelastega hõivasid Hersoni Riikliku Põllumajandus- ja Majandusülikooli ruumid ja ühiselamud. Uut "rektorit" ja "administratsiooni" tutvustati ülikooli töötajatele ja hakati koostööks intervjuusid läbi viima. Paljud koolid ja ülikoolid on vallutatud sissetungijate poolt... Nad üritavad oma võimu jätkuvalt kehtestada...

30. juuli hommikul hommikul, tabas Kinburni poolsaart raketitabamus. Mets süttis peaaegu kohe. Arvatakse, et mürsud olid hoopis teistsugused, sellised, mis süütasid suure ala korraga. Raketid saadeti strateegiliselt ernevatesse punktidesse, et põleng looduskaitselalal oleks ulatuslik. Põlengu pikkus ulatus umbes 10 kilomeetrini. Tuli jõudis Vassiljevka külale väga lähedale, ohus on piirkonna alajaam. Kogu päästejõud tegeleb praegu alajaama kaitsega, kui see maha peaks põlema, on see piirkonna jaoks katastroof. Tuli on nüüdseks kustutatud, kuid mets põles umbes 3 päeva. Mida need neetud orkid teinud on?

Püüan oma mõistuse vahedana hoida, aga seda on aina raskem teha... Loodan, et see põrgu saab varsti läbi... Usume oma sõjaväkke! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
31.07.2022 kell 21:00

Täna hommikul kella viie paiku toimusid taas tugevad plahvatused... Esimest korda üle pika aja õnnestus mul sügavas unes magada, kuniks varahommikul raketiplahvatuste saatel üles ehmusin. Pärast seda ei saanudki enam uinuda. Vaatasin uudiseid... Aina rohkem on uudislõike Hersoni kohta, et venelased koondavad siia igal võimalikul moel sõjatehnikat... Oleme jälle aina tõsisemalt arutlenud võimaliku linnast lahkumise üle... ma kardan väga. Hiljuti toimusid taas tulistamised Zaporožje poole liikunud autokolonni pihta. See on suur loterii... kas pääsed või mitte... Inimesed seisavad maanteel 4-5 päeva... nende läheduses plahvatavad mürsud... Aga ilmselt pole turvaline siia ka jääda, kui on vaja lahkuda, siis tuleb minna. Pole teada, mis Hersonis juhtuma hakkab... Ebakindlus teeb murelikuks. Ma vihkan sõda... Nii palju valu, nii palju hävingut ja ohtlikke valikuid...

Hiljem lugesin uudistest, et hommikul hävitasid Ukraina relvajõud Võsokoje Berislavski rajoonis veel ühe orkide laskemoonalao. Neetud terroristid ei suuda meie armeega rinda pista, mistõttu nad maksavad kätte Mõkolajievi tsiviilisikutele, kellest neil jõud üle käib. Linnapea sõnul oli raketirünnak ilmselt kõigi aegade tugevaim. Plahvatusi oli kuulda pärast üht öösel ja kella viie paiku hommikul.

Pärast Antonovski silla hävitamist sai Kahhovskaja hüdroelektrijaam Vene sõjaväe peamiseks varustuse juurdetoomise teeks. Ainuüksi viimase kolme päeva jooksul on Venemaa relvajõud Hersoni oblasti vasakpoolsesse ossa paigutanud rohkelt sõjavarustust.

Täna toimusid Privokzalnaja väljaku majade kõigis korterites läbiotsimised. Vene sõjaväelased viisid inimesed kodudest välja ja otsisid seejärel korterid läbi. Õhtul said elanikud pöörduda tagasi oma kodudesse, kus oli kõik segipaisatud.
On teada, et nad kontrollivad maju ka meie linnaosa lähedal... See on tekitanud minus väga suurt hirmu... Ma ei taha, et orkid tuleksid meie maja läbi otsima. Juba ainuüksi mõte sellest ajab mind hulluks...

Hersonis korraldasid sissetungijad tugeva valve all taas ühe propagandaetenduse. Niinimetatud foorum "Koos Venemaaga" toimus sissetungijate poolt vallutatud Hersoni Riiklikus Ülikoolis. Pealtnägijate sõnul toimus üritus range valve all. Õppeasutust piirasid kümned relvastatud sõjaväelased, ülikooli peahoone juures seisid soomusautod. Foorumil osalejad otsiti hoolikalt läbi ja kõik pidi läbima kaks metallidetektorit. Hoones viibis palju kuulipildujatega relvastatud vene sõdureid. Mõnda osalejat saatsid ihukaitsjad, eelkõige Vene riigiduuma saadikuid. Ülikooli suur saal oli peaaegu täis, mida kõik foorumil esinejad nimetasid propagandauudistes Hersoni elanike venemeelsete meeleolude tõestuseks. Kuid suure tõenäosusega tuli sinna märkimisväärne osa üritusel osalejatest nii öelda "vabatahtlikult-sunniviisiliselt".

Vene sõjavägi üritab taastada autoliikluse Antonovski sillal. Nad töötavad ilma koormusarvutusteta ja ilma inseneriplaanideta, kattes kahjustatud alad plaatidega... Ma loodan, et varsti õõnestab meie armee uuesti silda, nõnda, et sissetungijad ei saaks enam üldse liikuda...

Täna olen taas mustas masenduses... Ma ei saa enam aru, kuidas edasi elada ja kust leida sellest olukorrast väljapääs... Aju lausa keeb...

Ma tahan uskuda parimasse... Loodan, et meie armee vabastab meid... Usume ja ootame... Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
30.07.2022 kell 19:21

Täna veetsin terve päeva venna ja emaga. Olin neil külas. Ema küpsetas uskumatult maitsvat Ukraina borši ja praadis belyashit. Mul oli kõht nii täis, et ma ei jõudnud end isegi liigutada. Ma armastan ema tehtud toitu, see on eriline. Kui olen kurb, tulen ema juurde ja see rahustab mind... saan siit eriliselt sooja energia osaliseks. Nende kass Sam on juba täiskasvanud. Mängisime temaga, aga siis väsis ta ühel hetkel ja jäi uuesti magama. Tüüpiline kass. Ka meie väike punane kasvab. Mu vend pani talle naljaka nime Cooper. Analoogia autoga Mini Cooper... väike... ja see on ühe näitleja nimi ka. Mulle meeldis see hüüdnimi ja nüüd kutsumegi punast kassi nii. Ei teagi veel, kas jätame ta endale või anname headesse kätesse, eks seda näitab aeg. Peaasi, et sissetungijad meie maalt lahkuksid. Andsin endale lubaduse, et täidan oma vana unistuse ja võtan endale koera. Pärast sõja lõppu tahan, et meie majja tuleks uus peresõber. Loodan, et mu unistus täitub.

Mu ema on väga mures selle pärast, mis praegu haiglas toimub... Tal on raske vaadata, kuidas sissetungijad seal elavad. Eile tõid okupandid oma hoolealustele kaks tohutut suurt Hersoni arbuusi ja sõid need ära. See oli nende elu esimene arbuus ja ma loodan, et ka viimane. Nad ei tohi siia jääda. Järgmise 3-6 nädala jooksul otsustatakse sõja tulemus. Ja palju sõltub meie piirkonna ja Hersoni vabastamisest. See on Putinile suur lüüasaamine. Aga selline on saatus! Ukraina võidab! Herson on Ukraina! Ja jääb selleks alatiselt!

Eile oli mul väga siiras kohtumine Mihhailiga. Ta on uskumatu inimene, meil on palju ühiseid aruteluteemasid, palju sarnaseid vaateid elule. Nagu meil kõigil, on meil omad traumad ja kompleksid, probleemid ja rõõmud. Eile me lihtsalt istusime ja rääkisime... ja rääkisime palju... Ja mul on selle kohtumise üle väga hea meel. Kui me suhtleme, pole meil vaja mingeid maske ette panna... me oleme need, kes me oleme ja see on hea. Mihhail jagas oma kogemusi ning mina jagasin temaga enda omi. Ja mulle meeldis väga üks huvitav filosoofiline mõte, et kõik, mis on meie ümber on "ehitatud", kõik toimub dialoogi kaudu. Ta avastas selle mõtte ühest raamatust ja jagas seda minuga...

“Tasus elada kolmekümne viie aastaseks, et teada saada, mis on tõeline dialoog. Mõista, et see ei alga välistest ilmingutest, vaid inimese sisemisest otsusest end avada. Vestluspartnerid ei pea isegi rääkima ega žestikuleerima, ega üksteisele isegi otsa vaatama, kuid nendevaheline dialoog on juba alanud, ja ainult seepärast, et nad on otsustanud teineteisele end avada...
Muidugi, nüüd, kui ma seda tean, on huvitav mõelda, kus ja millal see minu elus juhtus. Ja selgub, et seal, kus ma arvasin, et ta on, tegelikult ta puudus. Ja see juhtus seal, kus ma isegi ei mõelnud sellele."
See on ilus.

Mihhail on üsna kinnine ja haavatav inimene, aga ma mõistan teda hästi. Mul on tunne, et eile õnnestus meil dialoogi kaudu teineteisele veelgi rohkem avada... Eksisime ajas ja lihtsalt rääkisime. Sellistel hetkedel unustan reaalsuse... unustan sõja...

Mihhailil on operaatorina rikkalik kogemus. Varem töötas ta Kiievi televisioonis, kuid pärast sündmuste algust 2014. aastal otsustas ta kodulinna tagasi kolida, et leida oma südames rahu.

Õhtul vaatasin Mihhaili soovitusel üht filmi "Children of Men". Pärast vaatamist jäi filmi atmosfäär veel pikalt kummitama... Mulle meeldib, kui filmid panevad mõtlema olemisele... ja loomulikult meeldib mulle vaadata ja lugeda utoopiat. See film on üks neist.

Olen uskumatult õnnelik inimene! Mul on imeline mees, mul on imeline perekond ja sõbrad!! Hindan iga maa peal elatud hetke.

Aitäh kõigile, kes minu riiki toetavad! Aitäh meie tugevale presidendile! Aitäh meie armeele, et nad meid oma väärtusliku elu hinnaga kaitsevad... Aitäh Ukraina rahvale, kes on näidanud kogu maailmale oma vaimujõudu ning vabaduse ja iseseisvuse janu!

Soovin teile kõigile head nädalavahetust! Veetke see aeg oma pere ja sõprade seltsis!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
29.07.2022 kell 20:51

Eile kell kaks öösel ärkasin kohutavate plahvatuste peale. Oli väga hirmus. Sõja esimesed päevad tulid meelde. Raketid lendasid meist mitte kaugel ja me mitte ainult ei kuulnud, vaid ka tundsime neid. Kohati tundus, nagu süda oleks seisma jäänud ja ma ei saanud normaalselt hingata... Tuletasin endale meelde, et meie sõjavägi on lähedal ja see kõik toimub Hesoni vabastamise nimel.

Taevas oli näha paju sädemeid ja suitsu, hiljem selgus, et meie armee tabas raudteejaama territooriumil Vene sõjaväe tehnika- ja laskemoonaladu. Seepärast ka palju sädemeid... Nagu ilutulestik... ainult, et meeletu hirmu, mitte rõõmuga. Lähedal asuva küla elanike andmetel oli kahjuks plahvatuse (see asus küla tänavatest sõna otseses mõttes saja meetri kaugusel) tagajärjel ka vigastatud tsiviilisikuid.

Hersoni piirkonna vabastatud külad on peaaegu täielikult hävinud. Väga raske on olukord Berislavi oblasti külades, kus aktiivne sõjategevus jätkub. Mõnes külas pole säilinud ainsatki maja, hävinud on kogu infrastruktuur, inimesed elavad keldrites, julgemad on pääsenud põgenema jalgsi või üle jõe. Kümned külad on jäänud elektri, vee ja gaasita. Pensionäridel puudub võimalus saada pensioni ja madala sissetulekuga pered sotsiaaltoetusi, sest postiljonid ei tööta juba märtsi algusest saadik.

Okupandid suunavad sõjatehnikat Hersoni ja Krimmi suunale. Melitopolis (Zaporozhye oblastis) on vaadeldud juba neli päeva vaenlase sõjatehnika liikumist. Täna õhtul liikus veel üks konvoi Melitopoli linna ümbruses. Seal on kõikvõimalikud relvad tankidest õhu- ja jalaväe lahingumasinateni. Mõistame selgelt, et see on tingitud asjaolust, et Ukraina relvajõudude eesmärk on Hersoni vabastamine. Seetõttu tuuakse juurde ka vaenlase vägesid. See on hirmutav.

Räägitakse, et praamiga pääseb ühelt Dnepri kaldalt teisele. Üks reis parvlaevaga Hersonisse Antonovski silla lähedal maksab 250 grivnat. Seda korraldavad okupatsiooniväed. Lisaks tsiviilsõidukitele veetakse parvlaeval Vene sõjaväelasi, kes veavad omakorda varustust. Aga me ei usu, et see saab kaua kesta...

Täna nägin Internetis Mõkolajievist palju kohutavaid fotosid ja videoid... Seda oli võimatu vaadata mitte samal ajal nuttes... Need jäädvustused pole nõrganärvilistele. Rašistid on korraldanud järjekordse terrorirünnaku, seekord siis Mõkolajievis. Venemaa terroririik on taas rünnanud tsiviilelanikkonda! See ei tohi jääda karistamata!

Lugesin ka uudiseid Eestist. Kui ma näen kuskil Eestiga seonduvaid uudiseid, seostub see mulle millegi lähedase ja kalliga. Teie riik on mulle väga armsaks saanud... Lugesin, et Eesti on lõpetanud venelastele hariduse eesmärgil viisade ja elamislubade väljastamise. Olen lugenud nii peaminister Kaja Kallase väljaütlemisi aga ka välisminister Urmas Reinsalu ettepanekuid. Teil on väga tugevate sõnumitega poliitikud valitsuses.

Täna kohtusin oma sõbra Mihhailiga, rääkisin sulle hiljuti temast. Ajasime juttu, nii et ajataju kadus... Mõttekaaslastega on tore rääkida... Kui poleks liikumiskeeldu, oleksime ilmselt pikemaltki koos istunud ja rääkinud. Olime veekogu ääres, vallil... Vaatasin kaua vett ja mulle tundus, et sel hetkel õnnestus mul südames rahu leida... aga siis langesin tagasi reaalsusesse...

Aitäh toetuse eest!!! Te olete tõelised sõbrad! Kallistused kõigile!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
28.07.2022 kell 19:27

Täna, 28. juulil 2022 tähistatakse Ukrainas esimest korda uut riigipüha – Ukraina riikluse päeva. Meie president Zelenski teatas sellest aasta tagasi, Ukraina iseseisvuse 30. aastapäeva tähistamise päeval. Ukraina riikluse päeva hakatakse tähistama igal aastal 28. juulil – Kiievi-Vene-Ukraina ristimise päeval. "Ukraina on iseseisev, vaba ja jagamatu riik. Ja see jääb alatiseks nii. Me pärineme kasakate suguvõsast ja oleme vastupidavad. Seetõttu naeratab saatus meile kindlasti,” ütles president riigipäeva tervituseks saadetud videosõnumis.

Head Kiievi-Vene ristimispäeva – Ukraina! Head Ukraina riikluse päeva! Au Ukrainale!

Sees kõik aga pulbitseb ja keeb... Nii palju emotsioone, aga peaasi, et tõde on meie seljataga ning meie ja kogu maailm oleme headuse poolel! Mul oli õigus. Pärast Antonovski silla sulgemist Hersonis kahekordistusid hinnad turgudel. Käisin täna turul ja nägin mida hinnad on teinud... Juurviljadele on pikad järjekorrad ja valik on väga väike. Inimesed püüavad osta kõike, mis võimalik. Kõik tahavad varuda toiduaineid. Peame ka ise varusid täiendama, et oleks toitu ja vett nii üheks-kaheks kuuks. Mis edasi saab, pole teada. Aga kui sõda kestab, tõusevad hinnad taevasse.

Vene okupandid ei ole pealetungi algusest peale lasknud ühtki humanitaarabi Ukraina kontrolli all olevalt territooriumilt okupeeritud aladele. Paljud on jäävad ilma tööst, palgast, pensionist, sotsiaaltoetustest... Kõigil läheb aina raskemaks... eriti pensionäridel, kes ei saa internetipanka kasutada.

Hersoni oblasti okupatsioonivõimud teatasid just grivna keelustamisest. Okupatsioonipolitsei käib turul ringi ja hoiatab sularaha müüjaid grivnade kasutamise eest. Ette on nähtud karistused. Kohalikud räägivad ka, et makseterminale on hakatud kauplustest eemaldama. Täna ühes väikeses poes, kus varem sai kaardiga maksta, ütles müüja, et enam ei saa... Sissetungijad tulid ja konfiskeerisid terminali... Õudus... olen lausa paanikas... peab vist üht-teist veel ette ostma... muidu ei teagi, kas hiljem üldse saab... Kõik on nii raske...

On uudiseid, et Hersoni oblastis asuvad okupandid on hakanud varastama seda vähest toitu, mis linna on jäänud. Logistiliste probleemide tõttu on nemadki paanikas ning hakanud tegelema rüüstamisega.

Kuid on ka häid uudiseid! Ukraina kaitsjad vabastasid kahe nädala jooksul Hersoni oblastis veel kolm küla. Eelmisel nädalal vabastati Ivanovka ja Lozovoje ning sel nädalal Andrejevka.

Me usume oma armeesse ja meie tugevatesse, iseseisvatesse inimestesse!!!
Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
27.07.2022 kell 19:11

Täna toimus Hersoni vabastamise võtmesündmus! Kella 11 paiku hommikul andis meie armee mitu raketirünnakut Antonovski sillale. Need olid kõige valjemad plahvatused, mida me kogu sõjaaja jooksul olime kuulnud ja tundnud. See oli väga hirmutav, aga vabaduse nimel olime valmis selle ära kannatama. Meie sõbrad, kes elavad sillale veelgi lähemal, ütlesid, et lööklaine paiskas nende koduukse eest. Aga kõik on elus ja terved.

Ootasime kõik uudiseid, et näha fotosid ja videoid. See tekitas ukrainlaste seas väga suure vastukaja. Mõistame, et see on väga oluline samm meie linna vabastamise suunas. Samas on see ajanud Venemaa väga vihaseks ja õhurünnakuhoiatused olid täna peaaegu kõigis suuremates Ukraina linnades...

Nüüd on sild täielikult suletud. Isegi jalgratturid pole lubatud. Seal on tohutud augud... Keegi ei tea, kuidas liikumine edaspidi toimuma saab. Võib-olla ainult paatidega saab üle jõe. See tähendaks ligi 2 kilomeetrist sõitu. Aga peaasi, et venelased ei saa siia enam relvi vedada... Neil on veel võimalus alla anda ja koju minna.

Täna käisin turul ja müüjad olid väga mures. Nad ei tea, kuidas nad köögivilju, puuvilju ja teisi põllutooteid teiselt poolt jõge nüüd kohale saavad tuua. Ilmselt tõusevad nüüd hinnad veelgi... Aga kuhu veel?? Kõik on nagunii väga kallis... Ukraina on praegu kallim elada kui Euroopas... Loodan, et see on ajutine ja peale vabanemist tuleb vana elu ja vanad hinnad tagasi.

Tihti tunneme, et tänaval haiseb, kui midagi põleb... Meie aknad on kogu aeg kinni. Venelased põletavad jätkuvalt oma sõdureid öösel... ja võib-olla varjavad oma kuritegude jälgi... Ma kardan isegi ette kujutada tragöödia ulatust pärast seda, kui oleme kõik teadlikuks saanud sellest, mida nad on siin viie kuuga korda saatnud...

Hersoni oblastis põleb sõjategevuse tõttu umbes 33 hektarit metsi ja põlde. Gornostajevskaja kogukonnas Novje Oleški lähedal põles umbes 13 hektarine männimets ja Taurida kogukonnas Tšernjanka lähedal süttis nisupõld, mille ulatus on juba 20 hektarit. Ka siin on alustatud kriminaalmenetlust sõjaseaduste ja -tavade rikkumise alusel. Tšernobajevka lähedal põles vaenlase mürskude tõttu maha palju hektareid otra. Vene sõjaväelased tulistasid Tšernobajevka küla lähedal taliodra põldu. Mürskude tabamuse tagajärjel süttis põlema ligi 200 hektarit vilja. Saak on täielikult hävinud...

Täna üritati Hersonis umbes kell 12 paiku nukuvalitsuse töötajaid rünnata. Admiral Senyavini avenüül toimunud plahvatuse käigus lasti õhku okupantide nn "politsei" auto. Kaks reeturit said vigastada, nad viidi haiglasse.
Isekuulutanud korrakaitsjad ütlevad, et lõhkekeha oli jäetud tee äärde prügihunnikusse. Kui raskelt "politseinikud" vigastada said, pole veel teada.

Me teame, et kõik saab korda!
Ukraina võidab! Au Ukraina relvajõududele!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
26.07.2022 kell 17:22

Täna hommikul oli internet kogu Hersonis täielikult maas. Mobiilside ei töötanud isegi neil, kes kasutasid Venemaa SIM-kaarte. Kartsime, et infole ei pääsegi enam ligi... Ebakindlus on alati hirmutav... Kella 12 paiku kuulsime kolme väga võimast plahvatust... Nägin, kuidas mu aknad pragunesid... Kuskil lähedal olid plahvatused... Ilmselt silla juures... Käisin peale seda sugulastel külas. Istusime ja rääkisime ning samal ajal, umbes kella 4 ajal päeval tuli internet ka tagasi. Ohkasin lausa rahulolevalt. Aga ega me ei tea, kas see oli ajutine katkestus või muutub see nüüd normaalsuseks... Kui internetti pole, ei saa me poes kaardiga maksta... Ainult sularahaga ja sellega on probleeme. Nagu ma ka varem olen öelnud, tuleb sularaha väljavõtmiseks tasuda vahendajatele suuri protsente.

Mu ema on jälle väga masenduses. Nende haiglas on palju venelasi. Nad elavad seal, peavad pidusid. Eile oli ühel okupandil sünnipäev. Sõdurid tulid teda õnnitlema. See on väga absurdne vaatepilt. Sissetungija, kellel ühes käes on kuulipilduja ja teises õhupallid. Nad panevad tegelikult tihti erariided selga ja kõnnivad Hersonis ringi, käivad poes ja ilmselt kuulavad, mida teised inimesed räägivad. Seetõttu peab tänaval olema väga ettevaatlik, mida ja kellega üldse rääkida.

Me rahustasime oma ema... Me armastame teda ja tema armastab meid ja ta teab, et me oleme olemas ning see on kõige tähtsam! Herson on Ukraina! Ja jääb selleks igavesti! Okupandid on siin ajutiselt ja aetakse varsti meie kaunilt maalt välja või veelgi hullem, maetakse maha. On ainult kaks võimalust. Kas alla anda või surra... Aga miks peaks keegi tahtma võõral maal surra?? See pole isegi mitte nende riik, nende kodumaa...

Nad kardavad väga Ukraina partisane. Sissetungijad lubavad Hersonisse siseneda vaid elamisloaga elanikke. Nii püüavad välja filtreerida Ukraina sabotaaži- ja luurerühmitusi. Eks nad üritavad midagigi ära teha, et nende baasides ja ladudes oleks vähem kadusid, sest seni pole nad suutnud oma liikumist Ukraina relvajõudude eest varjata.

Täna nägin uudist, et Hersoni elanikud saavad vee eest tasuda vaid rublades. Hiljuti said mõned Hersoni elanikud Hersonvodokonalilt arved, mis olid rublades. Me pole veel midagi saanud, aga kui tuleb rublades arve, siis me ei maksa. Kommunaalkulusid me tasume poole aasta kaupa. Järgmised maksed teeme alles siis, kui venelased on lahkunud. See pole seaduslik... Neil pole siin mingeid õigusi... Kõik, mis siin toimub, ajab mind tõsiselt marru. Viie kuuga on nii palju muutunud. Me elaksime justkui paralleeluniversumis...

Vene Föderatsioon veab juba kolmandat päeva tehnikat Hersoni suunal. Nüüd on lõunasuund muutunud neile kõige olulisemaks ja venelased toovad varustust juurde. Kas see aitab neid? Ma arvan, et mitte, ainus õige otsus oleks neil alla anda. Loodame parimat.

Kui peaks olukord minema hulluks, peame lahkuma või peidame end pommivarjendisse... Juba ainuüksi mõte kolimisest hirmutab mind väga. Me kõik usume, et natuke veel ja oleme vabad! Arvame, et see juhtub varsti!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
25.07.2022 kell 20:42

Täna otsustasin kodus väikese pikniku korraldada ning kutsusin venna ja ema ka külla. Hiljem liitus meiega ka üks sõber. Juba mõnda aega tahtsin lõkkel kanatiibu ja juurvilju grillida, isegi pitaleiba koos juustuga küpsetada. Nüüd sai see teoks. Veetsime perega mõnusalt aega ja rääkisime palju. Tahtsin kõigi tähelepanu ümberringi toimuvast veidi kõrvale juhtida. Ema on väga mures. Tema jaoks on see väga raske... nagu meil kõigil tegelikult.

Neil on haiglas palju sissetungijaid. Mitmed haavatud on seal viibinud üle 2 kuu. Ja üsna hiljuti tulid sinna sissetungijad ja asusid vabadesse palatitesse elama. Kõik töötajad on ärevil ega tea, mis edasi saab. Siseruumides püütakse vähem rääkida ja sissetungijatega mitte suhelda, et neid mitte provotseerida. Ema on nii hirmul ja närvis, kuid ta on väga tugev. Ta on inimesi aidanud sõja esimestest päevadest.

Loodan, et tänane kogunemine minu majas aitab tal tähelepanu sõjateemadest kõrvale juhtida. See on väike emotsionaalne taaskäivitus... Oleme lähedased ja see on peamine. Ta tunneb meie toetust.

Varsti lahkub ka mu sõber, kes täna külas oli. Tema abikaasa on meremees ja naaseb peagi reisilt. Nad kavatsevad lahkuda välismaale. Võib-olla Bulgaariasse või Rumeeniasse... et olla Ukrainale lähemal ja võimalusel kiiremini tagasi pöörduda. Paljud inimesed lahkuvad veel praegugi ja ma olen kurb ja tegelikult ka hirmul... Keegi ei tea, mida homne toob... Jääb vaid loota, et septembris elame vabas Hersonis.

Räägitakse, et teine vaenlase varustusega kolonn liigub läbi Zaporožje oblasti meie suunal. Kohalike elanike sõnul sõitsid täna Melitopolist läbi Vene soomukid. Tõenäoliselt liiguvad õhudessantmasinad Hersoni suunal.

Vene meedia teatas, et keelavad Hersoni oblastis grivna ringluse. Ma ei taha sellele isegi mõelda. Loodan, et selleks ajaks on nad meie territooriumilt juba välja löödud.

Õhtuti tunneme tänaval tihti ebameeldivat lõhna. Sageli põletavad okupandid midagi. Samas põlevad ka põllud, prügikastid, surnuaiad. Ikka veel põletavad nad oma surnud kaaslasi... Tundub ebareaalne... Väga kohutav reaalsus... Püüan sellele ka mitte mõelda...

Aitäh, et ikka veel jaksad mu kirju tõlkida! See on suur töö, mõistan seda! Kallistused kõigile, kes mu kirju loevad!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
24.07.2022 kell 23:01

Vabandust, et nii hilja kirjutan, veetsin täna terve päeva ema ja vennaga. Ja homme tulevad nad mulle külla. Jõudsin koju kella 19 paiku... ja siis asusin joonistama ning kaotasin ajataju...

Ukraina relvajõud tabasid täna hommikul Hersoni oblastis Darevkas raketiga taas ühte silda. Meie uni ja rahu on nüüd sageli häiritud sagedase pommitamise tõttu. Kuid me tunneme, et see toimub kõik meie vabastamise nimel ning see on hea. Oleme seda ju väga oodanud. Sissetungijad asusid kohe silda parandama, nad valasid betooniga augud täis, aga see neid ei aita... Meie sõjavägi on lähedal!!!!

Sõbranna rääkis täna kohutava loo... Naabermajja, kus elab tema ema, lendas raketikild, maja jäi ilma katuseta ja vigastada sai majas magav naine... Ta jalad said viga... praegu on ta haiglas. Tema ema elab meie majast vaid mõne bussipeatuse kaugusel... See on kohutav... ma kardan väga... Loodan, et kõik läheb hästi... ja ükski rakett ega ükski raketikild ei lenda kunagi meie majja...

Räägitakse aina enam, et Ukraina väed vabastavad Hersoni piirkonna septembriks. Löögid Antonovski ja Darevski sillale, aga ka laskemoonaladude, komandopunktide, varustuse hävitamine vaenlase tagalas on pikema ettevalmistustöö tulemus. Nüüd on küsimus võimsamates ja täpsemates suurtükirünnakutes eesliinil, et orkide positsioonid lõplikult purustada.

Vene sõjaväelased üritavad hävitada Ukraina patriootlikke sümboleid, mida vastupanuliikumine linnaruumi paigaldab. Sissetungijad korraldasid tõelise jahi meie patriootidele, kes on olnud okupatsiooni esimestest päevadest peale sunnitud töötama "põranda all". Nende jaoks on vastupanuliikumise mahasurumine nii oluline, et okupandid võrdsustasid ametlikult isamaaliste sümbolite või kollakassiniste lintide ja lippude kandmise ekstremistliku liikumisega, mis vajab rangeimat sekkumist ja mahasurumist.

Okupatsioonivõimud on välja pannud preemia igasuguse teabe eest Ukraina sümboleid levitavate inimeste kohta. Orkid on korraldanud kogu piirkonnas sadu läbiotsimisi. Ja lisaks on nad loonud erirühma väidetavalt kohalikest noortest, kes joonistavad sini-kollaste postituste peale Vene trikoloore. Seda viimast juttu keegi muidugi ei usu, levivad pildid, kuidas trikoloore maalivad linnaruumi ikkagi orkid ise.

Usume ja loodame parimat! Meie armee vabastab Hersoni! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
23.07.2022 kell 15:39

Täna kuulsin läbi une võimsaid plahvatusi... mingil hetkel isegi tundus, et nägin und, aga see osutus siiski reaalsuseks... Kell 5 hommikul tabasid Ukraina relvajõud Hersonis teist silda. Peale seda ei saanud me koos abikaasaga pikalt uinuda... ei õnnestunudki sügava une faasi sukelduda... magasime pinnapealselt ja ärkasime lõpuks kell 10 ning tunnen siiani, et jõudu pole. Ehk õnnestub täna normaalselt magada.

Pommitati Darevski silda, mis läheb üle Inguleti jõe. Pealtnägijate video järgi saab teha kolm järeldust. Sild töötab endiselt, kuid piiratud režiimis - ainult üks sõidurada. Võib-olla on läbipääs avatud ainult väiksematele autodele. Videol on näha vähemalt 7 raketikraatrit. Dnepri paremkalda sissetungijad on järk-järgult ära lõigatud nende vasakkalda põhirühmitusest.

Pärast Ukraina relvajõudude lööke hakkasid sissetungijad "humanitaarabi" sildi all laskemoona sisse tooma. Vaenlane toimetab Ukraina territooriumile tsiviillasti varjus laskemoona. Samal ajal seavad okupandid Hersonis paiknevatele üksustele täiendavaid piiranguid.

Teatatakse, et Vene sõjaväelased tabasid legendaarset Adzhigoli tuletorni kolme raketiga. See on Ukraina kõrgeim tuletorn, mis asub Rybalche küla lähedal. Kaks tabamust anti aluspõhjale ja üks löök konstruktsioonile. Ažuurne metallkonstruktsioon muutis tuletorni äärmiselt esteetiliseks ja turistidele atraktiivseks. Tegu oli insenertehnilise saavutusega. Ukraina post lasi omal ajal käibele isegi selle majaka kujutisega margid. Venelaste eesmärgiks on hävitada kõik meie saavutused.

Sissetungijad kuulutasid välja uue referendumi kuupäeva – 15. september. Samal ajal pole viimastel nädalatel "referendumi" osas edusamme täheldatud. Nüüd on sissetungijad mures. Viimase 2-3 nädala jooksul pole me mingit tõsist edasiminekut näinud, välja arvatud väide, et "Venemaa on siin igavesti". Jätkub ka varastamine. Venemaa toob Krimmist okupeeritud Hersoni ja Zaporožje oblastisse kombaine, et varastada siinne saak.

Mu mees käis täna ehituspoes lambipirnide ja kleeplinti ostmas. Kui ta koju naasis, rääkis ta, et poes viibides sisenesid kaks relvadega okupanti. Nad tahtsid jalgratast osta. Aga ilmselt oli see neile kallis, nad ei ostnud lõpuks. Kuid nad küsisid kassapidajalt, kust saab Hersoni suveniire osta. Nad tahtsid tassi, millel oleks kiri "Herson". Kui nad poest lahkusid, naersid abikaasa ja kassapidaja selle peale. Ilmselt on nende "puhkus" Hersonis alatiseks läbi ning nad valmistuvad lahkumiseks, veel on vaja vaid suveniire leida.

Loodame, et see nii on! Ukraina sõjaväelased annavad sissetungijatele võimaluse alistuda ja lahkuda mööda säilinud sillaosa. Kui meie armee oleks tahtnud silda täielikult hävitada, oleks nad seda juba ammu teinud.

Au Ukraina relvajõududele! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
22.07.2022 kell 20:44

Eile tabas mind inspiratsioon ja tegelesin terve õhtu kollaažidega. Ma olen proovinud ikka õhtuti loominguga tegeleda, aga eile sattusin kuidagi heale loomise soonele. Näitan peamiselt töödes oma emotsioone ja kogemusi, seda, mida tunnen okupatsioonis elades. Mul on hea meel, et olen saanud sõja ajal luua ja näitustel osaleda. Hiljuti tehti mulle taas ettepanek osaleda grupinäitusel. Kuraatoriks on Irina Gvozdik. Näitus toimub augusti lõpus Saksamaal Künstlerhaus Dortmund galeriis. Seal saab näha kahte minu digitaalset kollaaži, mida esitleti ka Triggeri näitusel tARTu galeriis.

Kui olin lõpetanud kollaažide tegemise, proovisin uut meditatsioonipraktikat. Enne magamaminekut proovin sukelduda oma alateadvusesse, lülitades oma mina välja, reisides alateadvuses kuhugi kaugele. Vahel on raske sellisesse seisundisse siseneda, mõtted sageli segavad... see on ka põhiülesanne, vabaneda tüütutest mõtetest ja tunda tühjust... muutuda eikellegiks, lahustuda kuskil kosmilises energias. Eile oli väga põnev seanss, nägin kosmost... ja lendasin, nägin ennast suurte tiibadega linnuna... See oli imeline tunne... Pärast selliseid praktikaid on mul tihti isegi pisarad silmas. Võib-olla toimub nõnda puhastus...

Hommikupoole koristasin. Tead juba ilmselt mu kirge puhaste ruumide vastu. Puhas ruum – puhtad mõtted. Koristasin nii sees kui õues. Korjasin natuke prügi isegi naabrite juurest. Mulle meeldib oma tänavalõik puhtana hoida. See on praegu killustikuga kaetud, ühel päeval tahan selle plaatidega katta.

Samuti käisin täna poes värske leiva järgi. Tagasiteel ostsin meloneid ja virsikuid. Selline uskumatu lõhn on köögis. Niipea kui kirja lõpetan, lähen söön neid. Virsikuid ostes nägin oma klassikaaslasi – Eugene`i ja Katerinat - nad on nüüd abielus. Selgus, et nad jäid ka Hersoni ja neil sündis tütar umbes kuu aega enne sõda. Rääkisime veidi, aga kõigi mõtted on sarnased, terve Herson ootab vabanemist ja vabadust.

Õhtul õnnestus mul fotograaf Mihhailiga kontakti saada. Ta on üks väheseid sõpru, kes jäi samuti koju. Ta on väga andekas, pildistab ja tegeleb graafilise disainiga. Kohtusime varem erinevatel näitustel. Aga sõpradeks saime 2021. aastal, kui Hersonis toimus Gogolfest. Tegin seal suure kollaažiseina ja Mihhail tegi seinamaali. Seetõttu armastangi festivale nende unustamatu energia ja uute tutvuste pärast. Loodan Mihhailiga järgmisel nädalal kohtuda. Ta on nüüd töötu ja ma saatsin talle Hersoni fondist raha. Ta oli väga õnnelik! Edastan tema sügava tänu kõigile eestlastele!

Festivali ajal joonistas Mihhail Hersoni tollase asetäitja katkise auto. Tol aastal oli see väga koomiline, aga samas reaalne olukord. Raamatukogu juurde paigaldatud lipumasti tellis seesama asetäitja ja selle valmistamiseks oli ette nähtud eelarve, umbes miljon grivnat, millest enamiku see asetäitja varastas ning lipuvarras kukkus tema autole, mis praktiliselt hävis peale seda. Karma on olemas ja see on minu arvates otsene tõend sellest.

Ja mina tegin fototapeedile tohutu kollaaži suuruses 6x3 meetrit. See oli omamoodi pilkamine nõukogude ajal populaarseks osutunud fototapeetide üle, mida mõned inimesed muidugi siiani oma kodudesse paigaldavad. Nad peavad seda koos kuldsete raamidega õitsengu sümboliks, kuid see näeb välja nagu tõeline kitš. Seetõttu tegin sellele tapeetidele moodsa kollaaži, mis omamoodi murrab läbi mineviku olevikku ja tulevikkugi. See oli huvitav kogemus. Mul oli kollaaži tegemiseks vaid kaks päeva. Ja nii suurt kollaaži polnud ma aastaid teinud. See oli väljakutse, kuid sain sellega hakkama.

Toredad mälestused!

Ilusat päeva kõigile! Palju kallistusi!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
21.07.2022 kell 18:09

Täna öösel kella 3 paiku, kuulsime väga tugevaid plahvatusi... See oli veel valjem ja kohutavam kui eelnevatel päevadel... Olin pikalt ärevil ja ei saanud uinuda... Magasin vaid paar tundi... Olen siiani pisut unine, aga tegin täna siiski palju...

Mu vend tuli külla ja ma lõikasin ta juukseid. See on minu teine kogemus meeste lõikusel. See polegi tegelikult nii raske, kui algul võib tunduda. Mulle meeldis lõikamise protsess. Joonistamises ma tooksin paralleeli varjutamisega... lõikus oleks nagu joonistamises üleminek varjult valgusele. Vend arvas, et ma võiksin juba juuksurina tööd saada ja meeste juukseid lõigata  Vastutasuks ostis ta mulle šokolaaditahvli. Jäin väga rahule. Šokolaad on Hersonis haruldus... Ja see on kallis... aga mulle väga meeldib šokolaad, olen endiselt suur magusasõber.

Seejärel läksin turule ja ostsin kõige suuremad ja ilusamad paprikad. Mõtlesin, et teen jälle täidetud paprikaid. See on suve maitse... Ma armastan paprikat... Kõik said söönuks ja olid õnnelikud...

Kandsin täna raha ka Hersoni kunstnike fondist. Kaks imelist loojat lahkusid hiljuti Hersonist ja viibivad praegu Gruusias. Nad vajavad raha ja ma saatsin neile vajaliku abi. Nad olid väga tänulikud!!! Suur aitäh kõigile, kes aitasid. Nende nimed on Valentin ja Daria... nad on meie sõbrad. Valentin on üks Technoplavni reivi loojatest.  See oli unustamatu muusikaline seiklus. Valentin avas 2021. aasta detsembris koos kolleegidega uue kunstiruumi nimega "Linza ruum"

Neil õnnestus seal korraldada palju sündmusi ja pidusid. Toimus isegi aastavahetuse karneval. Ma olin seal astronaudina, sain isegi hüüdnime - leedi astronaut. Nüüd tuli meelde, et minu kostüüm veel võitis ja nad kinkisid mulle piletid ühele väga lahedale üritusele - ansambel Breezy Rodio kontserdile Chicagost. See oli vägev!!!

Ja Daria on näitleja, kunstnik, muusik. Täna avaldas ta muusikavideo. Ta salvestas selle okupeeritud Hersonis lahkumise eelõhtul... 

Meil on Hersonis nii palju andekaid ja imelisi inimesi!!! Iga päev unistan sellest, kuidas oma kodulinnas kultuuri nähtavamaks muuta! Et meil oleks rohkem uusi kunstiruume, galeriisid, festivale. Ma tõesti tahan muuta Hersoni (turismi)kunstilinnaks. Eesti on mulle selles suureks eeskujuks! Mul on väga hea meel, et ma teid külastasin. Nüüd tahan muuta oma maailma. Selleks vajame vabadust!!! Unistan sellest iga päev!

Ma tean, et meie unistused saavad kindlasti teoks. Ma näen oma missiooni, eesmärki, tahan muuta maailma, meie riiki, minu linna... Tahan anda noortele tegijatele võimaluse ennast teostada. Loodan, et mu unistused saavad reaalsuseks, annan selle nimel endast parima.

Kallistused kõigile! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
20.07.2022 kell 19:14

Täna ärkasime kell 4.35 väga tugevate plahvatuste peale... Neid oli umbes kümme. Ehmusin väga... süda peksis meeletuult... Abikaasa vaatas aknast välja ja nägi silla lähedal suitsu... Ukraina armee saatis uue laadungi rakette sillale. Seal on nüüd veel mõned augud ning okupandid ei saa enam veoautodega läbi ja keeravad ringi. Üle silla pääsevad ainult väiksemad autod. Vaatame, mis edasi saab...

Alates juulist on Hersonis väga kiiresti kehtima hakanud uued reeglid, elamistingimused muutuvad ja elame justkui kahes reaalsuses. Linn on palju muutunud... Meie "kutsumata külalised" on juba avanud oma apteegid, kohvikud, supermarketid, loonud oma panga, kehtestanud oma netiühenduse ja lasknud põhja meie oma, sulgenud meie pangad, kauplused, kohvikud... Kõikjal on hinnasildid rublades ja meie hind grivnades muutub aina korda kõrgemaks. Me ei taha elada koos okupantidega... Tahame vabadust!!!

Valgusfoorid töötavad ainult kesklinnas, edasi linnas ringi sõita on ohtlik, sest nüüd kehtivad liikluses hundiseadused. Meie kinos "Yubileiny" on praegu humanitaarabi keskus, draamateatris filmivad "uued näitlejad" meile võltslugusid linna päästmisest.

Perekonnaseisuametis on ainult üks passipunkt, kus väljastatakse ainult Venemaa passe, sünni-, surma- ja abielutunnistusi. Kõik, kes on sunnitud linnas ellu jääma ja töötama, peavad hankima Venemaa passi. Ka pensionäride maksed käivad selle skeemi järgi ja väga valus on vaadata vaevu jalul püsivate inimeste pikki järjekordi. Meie jaoks pole hetkel Ukraina riigi abi ega maksed kättesaadavad. Sõjaväelased on juba igal pool tsiviilisikute seas, seisavad järjekorras turul ja poes, saavad haiglates ravil, ujuvad basseinis ja rannas, istuvad kohvikutes, kolivad oma peredega Hersoni elanike poolt tühjaks jäetud majadesse ja hingavad meie õhku.

Meie sõber Maksim Kilderov korraldas koos oma mõttekaaslastega sõja alguses vabatahtlike fondi. Ja kogu selle aja jooksul on nad aidanud meie inimesi humanitaarabiga. Pärast seda, kui Maxim korraldas Kiievis näituse, sai ta suure publikuhuvi, nüüd kogub ta Kiievis vahendeid, et Hersoni piirkonnast, sealhulgas Nova Kahhovkast, inimesi evakueerida. Oleme Maximi üle väga uhked!!!

Eile avati seinamaaling "Nova Kahhovka". Nii juhtis ta veelgi rohkem tähelepanu evakueerimisega seotud probleemidele. Fotosid avamisest näed siit.

Usaldan oma südant ja intuitsiooni, me oleme elus... ja oleme tänulikud selle eest, mis meil praegu on ning usume helgemasse tulevikku! Täname kõiki Hersoni elanikke, kes on meiega!

Loodame, et kõik läheb hästi!!! Elame edasi, unistame, teeme plaane...

Aitäh kirjade lugemise eest! Kallistused kõigile!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
19.07.2022 kell 15:21

Täna oli ärevust-tekitav hommik... Umbes 11:30 kuulsime üsna enda lähedal mitut, väga võimast plahvatust... Hiljem selgus, et Ukraina relvajõud tabasid Antonovski silda. Silla kohalt tõuseb paksu musta suitsu ja seal on mõned väiksed augud. Arvame, et see on algus... Okupandid on paanikas ja sõidavad autodega edasi-tagasi... Ilmselt oli see hoiatusmärk meie sõjaväelt, et kaduge meie maalt, kuniks sild on veel terve! Igal juhul ootame väga vabastamist. Sissetungijad peavad meie linnast lahkuma. Protsess on käivitunud... Oleme väga õnnelikud... Tahame vabadust!!!

Mu vend tuli mulle täna hommikul külla. Käisime poes. Ja siis tegin maitsvaid juustukooke aprikoosimoosiga. Üritan rohkem suhelda oma perega, ema, isa, vennaga... See aitab mul mõtteid mujal hoida... räägime palju ja isegi naerame...

Räägitakse, et lahing Hersoni pärast saab otsustavaks Venemaa sõjas Ukraina vastu. Politoloog ja publitsist Andrei Piontkovski rääkis sellest intervjuus BBC-le.
"Venelased kavatsevad vallutada Slavjanski ja ukrainlased - vabastada okupeeritud Hersoni. See on sõja üks teravamaid hetki. Linna vabastamisel on poliitiline, psühholoogiline ja sümboolne tähendus Putini niinimetatud erioperatsiooni massilise toetuse kokkuvarisemisel Venemaa eliidi ja kodanike seas," ütles ta. Tema arvates tagastab Ukraina Hersoni veel suvel. "Ma arvan, et see juhtub augustis. Vastupealetung ja okupeeritud Hersoni vabastamine on venelastele šokiteraapia. Ma mõtlen nendele sügavale juurdunud televisiooniinimestele, keda on propaganda zombistanud. Igale Putini liitlasele saab selgeks, et sõda on kaotatud. Pärast seda algab režiimi langemine."

Piontkovski rõhutas, et pärast Hersoni vabastamist võivad alata läbirääkimised Ukraina täieliku territoriaalse terviklikkuse taastamiseks. Kuni Vene vägede taandumiseni positsioonidele, mis olid enne 23. veebruari, ei nõustu Kiiev relvarahuga.

Meie usume ainult võitu! Muud väljapääsu pole. Herson on Ukraina! Ja jääb selleks alatiseks!!! Hersoni elanikud osutavad jätkuvalt vastupanu. Puudele, postidele, bussipeatustesse ja mujalegi riputavad elanikud sini-kollaseid linte või kirjutavad isamaalisi kirju.

Au Ukrainale! Au Hersonile!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
18.07.2022 kell 19:00

Täna saabus kauaoodatud pakk. Kuu aega tagasi tellisin vabatahtlike kaudu oma isale uued rohud. Odessast tohib Hersonisse ravimeid tuua ja vabatahtlikud seda teenust ka pakuvad. Vaja on eelnevalt teha tellimus, maksta rohtude eest ja siis jääb vaid oodata paki saabumist. Täna see saabuski. Mul on väga hea meel, et leidub nii lahkeid inimesi, kes vabatahtliku tegevusega jätkavad siiani ravimite toomist Hersonisse. Turul müüdavate rohtude kvaliteet ei ole teada ja me ei julge neid osta. Apteegid on aga Hersonis olnud juba viis kuud suletud. Avatud on mitu Venemaa apteeki vene ravimitega. Seal pole aga peaaegu midagi... Ma juba kord kirjutasin, et need on minu isa jaoks väga olulised tabletid. Talle tehti jaanuari alguses operatsioon. Nüüd peab ta iga päev ravimeid võtma.

Käisin paki järel ja viisin selle isale. Ta oli väga õnnelik!!! Me näeme üksteist harva, kuid sellistel hetkedel peab üksteist aitama! Rääkisime elust ja olust, jõin kohvi ja läksin seejärel koju. Mul oli hea meel oma isa näha.

Hersonis ja Hersoni oblastis pole viimasel ajal rahulik... Peaaegu iga päev kuuleme plahvatusi ja neid on palju... Täna tabasid Ukraina relvajõud taas Vene laskemoonaga ladu. Logistika ja laskemoonaga varustamise probleemide tõttu üritavad Vene sõjaväelased Hersoni oblastis kaitseliine tugevdada raudbetoonkonstruktsioonidega. Neid on linnas juba mitmel pool.

Nova Kahhovka vabastamine annab tugeva hoobi Venemaa "erioperatsioonile". Kui Ukraina relvajõud Nova Kahhovka tagasi võtavad, kaotab nn erioperatsioon oma poliitilise, sõjalise ja majandusliku tähenduse, sest pärast Nova Kahhovka vabastamist kaotab Venemaa annekteeritud Krimmi ja okupeeritud Donbassi vahel maismaakoridori. Samuti peatab see vallutatud poolsaarele Ukraina vee tarned.

Vene okupandid korraldavad läbiotsimisi kohalike Hersoni elanike garaažides ja keldrites. See algas umbes viis päeva tagasi. Nad püüavad leida meie partisane.

Riikliku turismiagentuuri juht Marianna Oleskiv ütles, et Vene sissetungijad ei lubanud Hersoni oblastis Džarõlgatši saarel loomi toita. See on uskumatult ilus saar, turismikoht. Käime seal tihti puhkamas... Ja nüüd kannatab loodus, kannatavad loomad....

Käivad jutud, et reetur, endine linnapea Vladimir Saldo, mürgitati ja seda tegid omad, õigemini FSB. On andmeid, et paar päeva tagasi, kui ta haigeks jäi, jõi reetur Moskvast kingitud konjakit. Uudistes käis läbi isegi pudeli maksumus - 2,5 tuhat dollarit. Kallis surm. Praegu on igatahes Saldo haiglas... Võib-olla on isegi parem, kui ta jääks ellu, et saaksime ta üle kohut mõista.

Ilusat päeva kõigile!!! Oleme elus ja see on suurepärane! Ma rõõmustan iga elatud päeva üle... Elu on ilus...

Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
17.07.2022 kell 18:47

Täna otsustasin lugeda vähem uudiseid ja veeta rohkem aega oma perega. Läksin emale ja vennale külla. Emal on täna vaba päev ja ta otsustas meile pirukaid küpsetada. See on lausa maagiline!!! Pirukad on uskumatult maitsvad, täidiseks pani ema aprikoose ja õunu. Pirukad lausa sulasid suus. See oli sarnane taignaga, mida ema lihavõttepühade ajal teeb. Mulle meeldib, kui ema küpsetab... maja lõhnab siis turvalisuse, mugavuse, lapsepõlve ja meeldivate mälestuste järele. Seda on praegu mulle ja meile kõigile vaja. Natuke rahu... ja õdusat kodutunnet.

Ema jätkab usinalt ka aiasaaduste konserveerimist. Ta tegi just neil päevil ploomi- ja aprikoosimoosi. Nüüd plaanib ta teha virsikukompotte. Ostame virsikuid siis, kui hind pisut alla läheb. Mu ema on imeline naine! Väga töökas ja hoolitsev. Armastame teda väga! Hindan väga, et oleme kõik koos ja saame suhelda. Lähedased inimesed ja sõbrad on kõige tähtsamad hetkel. Mul on hea meel, et me oleme kõik elus ja koos...

Hiljuti näitas see tänaval elav kass meile oma kassipoega. Kahjuks suri hall kassipoeg esimestel päevadel... alles jäi ainult punane. Ta on väga aktiivne, natuke kardab veel meid, aga hoiab sidet. Ta on väga armas!!! Mulle meeldivad väikesed kassipojad ja kutsikad. Ta on praegu kuu vanune. Oleme mõelnud, et äkki jätame ta endale, kui talle kodu ei leia. Paari kuu pärast otsustame.

Eile käis tänaval murupuhastaja, mees, kes niitis teeäärset muru. Kogu tänav täitus värskelt niidetud muru lõhnaga... ja see tekitas ka kuidagi sellise koduse ja turvalise tunde, et asjad on korras ja nende eest hoolitsetakse. Mulle väga meeldib muruniitmise lõhn. Töömees oli tunkedes ja tal oli väga palav, seega otsustasin talle pudeli külma vett anda. Ta oli nii õnnelik, kui ma talle veepudeli tõin. Samuti küsisin talt, kas ta saaks minu tänaval naabrite juurest ka muru ära niita, millega ta oli nõus kohe aitama. Meie naabrid ei korista alati tänavat, seega otsustasin selle probleemi lahendada. Nüüd on meie tänav puhas ja ruumi rohkem. Otsustasin majahoidjat ka tänada, tegin talle võileibu ja salatit. Sellised väikesed koristamise hetked tegid eile tuju taas heaks...

Täna rääkisin oma sõpradega, kunstnikega, kes elavad Rootsis. Anastasia saatis mulle mitu fotot oma tütrest. Ta sai hiljuti 4 kuuseks. Ilus tüdruk! Ilusa naeratusega! Mul on väga hea meel, et neil õnnestus lahkuda ja nad on ohutus kohas. Anastasia ütles, et veel üks meie kolleeg, kunstnik Olga, sai Põhja-Rootsi residentuurist positiivse vastuse. Rootsi koondub juba terve Hersoni kunstnike kogukond. Augusti lõpus on neil ühisnäitus. Aga galerii on väga väike, seega osaleb umbes 10-12 kunstnikku. Saatsin neile juba oma uue kollaaži "Kuidas elada?". Sain selle hiljuti valmis. Nad prindivad selle kohapeal. Väike osa minust saab olema koos minu sõpradega... Ma igatsen neid väga...

Ma tõesti tahan vabadust ja rahu! Ma tahan elada vabalt oma linnas, oma maal ja mitte enam karta...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
16.07.2022 kell 18:57

Kõik on kuidagi nii raske... Ma ei suhtle enam kellegagi... Võtsin lausa end kokku, et sulle kirjutada... Õudusi juhtub iga päev ja see mõjutab nii minu, kui paljude teiste psüühikat... Venemaa pommitab nüüd rahumeelseid linnu, erinevatel päevadel, suvalistel kellaaegadel. Nad tahavad ukrainlastes tekitada negatiivsuse ja vihkamise laine... Aga mulle tundub, et meie vihkamisest ei piisa meie tunnete kirjeldamiseks... Igapäevane valu, igapäevased kannatused... Millal see kõik lõpeb???

Täna sain teada, et Vinnõtsjas suri üks väike poiss, kes oli samuti Hersonist... Tema nimi oli Kirill Pjahhin, ta oli väga sarnane minu vennapojaga, peaaegu sama vana... Tema ema võitleb haiglas elu eest... Ma ei oska isegi oma emotsioone kirjeldada... See teeb väga haiget... Vaesed, süütud lapsed...

Tsiviilohvrite arv aina kasvab... Vinnõtsja raketirünnaku tagajärjel on hukkunuid juba 24. Kahjuks suri täna haiglas veel üks naine, tal oli 85% põletushaavasid. Haiglaravil on jätkuvalt 68 ohvrit, sealhulgas neli last. Neli inimest on jäänud kadunuks.

Okupandid rajasid Hersoni draamateatrisse laskemoonalao. Nüüd on hersonlastel hirm, et lao õhkulaskmisega hävib ka teater. Eks see ongi ju vaenlase plaan. Me armastame oma teatrit... Käisin teatris tihti koos emaga. Vaatasime erinevaid lavastusi. Hersonisse tulid teatrid Ukrainast ja teistest riikidest ja programm oli alati väga mitmekesine. Ööl vastu 12. juulit laaditi teatri kõrval maha aga laskemoon. Praegu on teatri ruumides tugev valve, hoonet patrullitakse nii ümbritseval väljakul kui tänavatel. Ka Hersoni haigla territooriumil toimetavad vaenlased, üles on pandud telgid, kus on haavatud Vene sõdurid.

Venemaalt on Hersonisse saabumas poliit-tehnoloogide rühm, kes hakkavad ette valmistama "referendumit". Nad majutatakse Bordeaux hotelli, mis on juba praegu tugeva relvastatud valve all.

Eile tulistasid sissetungijad Hersoni oblastis auto pihta, kus oli perekond, kahe väikese lapsega. Naine istus esiistmel ja suri kohapeal, mees sai haavata. Mees ja lapsed on praegu haiglas. Auto tulistamise põhjus on siiani teadmata.

Ukraina presidendi kantselei andis teada, et ilmselt plaanivad okupandid siiski peagi Hersonist väljuda. Märgid taandumiseks on olemas, aga need on salastatud. Võib juhtuda, et venelased taganevad Hersonist lahinguta. Tahaksin väga uskuda, et see saab olema nii... et okupandid loovutavad meie linna ja lahkuvad... Ootame seda päeva väga!!!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
15.07.2022 kell 14:11

Eile ja täna on mul olnud emotsionaalselt väga raske. Viimati kogesin selliseid emotsioone, kui venelased taganesid Kiievist, jättes maha kohutava olukorra Buchas. Terve päev ei suutnud oma mõtteid koguda... Peas keerles ainult üks küsimus - miks, miks küll??? Kuidas saab üks riik inimestele nii palju valu tekitada?? Ma vihkan venelasi... Mu südamesse on tekkinud põhjatu tühjus... Ma ei suuda enam maailma tajuda nagu enne... Olen täiesti murtud... Mu südamehaavad veritsevad taas... kõik ukrainlased leinavad...

Eile panid Vene väed toime järjekordse genotsiidi. Vinnõtsjas tabas mitu raketti linnakeskust. Raketirünnaku tagajärjel on hukkunud juba 23 inimest, sealhulgas kolm last. Umbes 100 inimest on hospitaliseeritud. Päästeoperatsioon jätkub.

Sellised kuriteod ei tohi aeguda. Fašistide üle peeti kohut ka 80-e, 90-e aastaselt. Putinit ja tema kindraleid peab tabama sama saatus. Raketid lasti välja Mustalt merelt pärit allveelaevalt. Okupandid tabasid Vinnitsa keskust ülitäpse Kalibr rakettidega, mis tähendab, et nad sihtisid meelega rahumeelseid objekte. Sellise raketi maksimaalne kõrvalekalle on vaid 2-4 meetrit. Raketiöök anti päevasel ajal, kui keskuses oli kõige rohkem inimesi.

Mul on siiani silme ees väikese tüdruku pilt. Tema nimi on Lisa, ta oli päikeseline tüdruk... Tema ema ei saanud rasestuda, aga juhtus ime, ja ta siiski sünnitas... Ning venelased võtsid sellelt tüdrukult elu... Ema jalg rebenes plahvatuses küljest... Arstid tegid operatsiooni ja amputeerisid jäseme... Lisa ema küsib pidevalt, kus ta tütar on... aga teda ei ole enam... Need kohutavad sündmused jätkuvad iga päev... Nii palju on lugusid... mida ei jaksa isegi edasi rääkida... mul ei jätku enam pisaraid... ma olen end tühjaks nutnud, aga ei suuda ikka veel rahuneda... Venemaa on terroristlik riik!!! Ta peab vastutama iga elu eest!!! Iga surnud lapse eest!

Hiljem tabas raketilöök Vinnõtsja diagnostikakliinikut. Kõik kliinikus viibinud inimesed hukkusid. Pärast seda uudist ei saanud ma paar minutit hingata. Mu õde ja tema lapsed elavad Vinnõtsjas, sel päeval viisid nad oma noorima poja haiglasse, ta jäi haigeks, tema lümfisõlm paistetas üles... Palvetasin, et nad mulle vastaksid... Kõik on õnneks korras! Neid suunati sel korral teise haiglasse... Nad on elus... Nad lahkusid Hersonist juba ammu, et kaitsta oma laste elusid rahulikus Vinnitsas... Aga nüüd lendavad ka sinna raketid... Kusagil pole ohutu...

Mul on täna väga raske kirjutada... Mälestagem koos meiega neid, kes selles järjekordses terroriaktis hukkusid... Palun süütage täna küünal... Või vaikige minutiks, mälestame kõiki sõja ohvreid...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
14.07.2022 kell 14:55

Olen viimase nädala jooksul tundnud suurt ärevust. Näib, et tagasi on jõudnud aeg, mis oli sõja alguseski, tihendame aknaid, varume toitu ja vett, ka kassitoitu. See tekitab hirmu, paanika halvab mu mõtted, aga ma püüan end kokku võtta. Oleme seda varem ju kogenud. Tuleb olla lihtsalt kõigeks valmis.

Loodan, et orkid aetakse peagi linnast välja. Nad hakkavad juba paanikasse sattuma. Tugevdavad kontrollpunkte Antonovski silla piirkonnas. Kuid see ei aita neid. Ainult nii saavad nad ka ise linnast lahkuda. Kui sild õhku lasta, pole neil endil ka enam kuhugi minna. Jääb ainult valge lipp. Kuid eks peab olema valmis ka selleks, et nad on valmis vastu võitlema. Aga mille eest nad siin võitlevad ja oma elu annavad?? Ma arvan miskipärast, et nad annavad alla. Nende moraal on langenud, neil ei ole siin eesmärki ja kodus ootavad neid pered. Herson pole nende maa, keegi ei oota neid siin ja nad on sellest aru saanud. Las nad lähevad lihtsalt tagasi oma koju. Kõik tahavad elada.

Meil on juba plaan valmis, kuidas edasi. Vend ja ema kolivad meie juurde niipea, kui kõik algab. Koos saame hakkama. Meil on kõik, mida eluks vajame. Võib-olla liitub üks meie sõber ka. Ta jäeti täiesti üksi koju. Seega peame kokku hoidma. Püüan mõelda positiivselt, aga ei suuda ennast tagasi hoida. Olen kannatustest väsinud, tahan olla vaba ja õnnelik. Aga selle nimel ma elangi, ma tean, et see juhtub varsti! Ukraina on tugev ja meie oleme tugevad! Saame hakkama!

Meie armee on lähedal ja me tunneme seda iga keharakuga. Vaid nädalaga tehti meie armee poolt üle 50 tabamuse, mis kõik olid tulemuslikud – mitte ühtegi möödalasku. See on viinud vaenlase paanika äärele. Viimase nädalaga on okupandid saanud suuri kaotusi ja nad ei tea, mida sellega peale hakata.

Valge maja lähedal hakkasid rašistid meie rahumonumenti lahti lammutama. Seda on valus vaadata. Nad tahavad püstitada Katariina II mälestussamba Hersoni kesklinnas Svoboda väljakule, kus varem asus Lenini monument, ja alates 2014. aastast mälestusmärk Taevase Saja ja Hersoni kodanike hukkunud kangelaste auks. Keisrinna monumendi püstitamine sinna kõlab lihtsalt absoluutse lahmimisena. Nad ise ka ei tea enam, mida teevad.

Sissetungijad tahavad teatri ühiselamust välja tõsta Hersoni nukuteatri kunstnikke. Eile andis nukuvalitsus teada, et esmaspäevast hakkavad nad ametisse nimetama uut direktorit ning meie kunstnikud, kes elavad teatri ühiselamus, peavad välja kolima. Irooniaga võib öelda, et eks Nukuteatris ongi nukuvalitsuse koht, aga küll nad sealt ka välja lüüakse!

Genie piirkonnas keelati kalapüük. Linn asub Aasovi mere kaldal, nii et mõne kohaliku jaoks pole see tegevus mitte ainult hobi, vaid ka eluks vajalik töö. Genitšeskis murdsid venelased lihtsalt kalale minna tahtnud meeste käed, sest nad keelasid Aasovi merel kalapüügi.

Venelased vahistasid Hersoni vabatahtliku. 6. juulil tulid majja relvastatud venelased. Nad korraldasid läbiotsimise, mille järel viisid ära sülearvuti, mälupulgad, mobiiltelefoni ja Romani asjad. Mees ise viidi ära, nagu nad selgitasid, vestlusele. Mõne päeva pärast tulid vabatahtlike majja taas relvastatud mehed. Saanud teada, et ta on juba kinni peetud, olid venelased üllatunud. Roman aitas inimesi alates sõja esimestest päevadest. Ta korraldas ühes linnaosas vaestele elanikele tasuta toitlustamist.

Hersoni piirkonna partisanid on vihjanud, mis vaenlasi ees ootab! Nad jagasid linnas ja piirkonnas hoiatuslehti Vene uskmatutele. Seekord öeldi sissetungijatele ja kollaborantidele, et niipea kui nad magama jäävad, ärkavad Ukraina Himarid.

Au Ukraina relvajõududele! Au meie partisanidele! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
13.07.2022 kell 14:55

Käisin täna Hersoni kohalikus meiereis. Seisin pika järjekorra, aga lõpuks sain 4 pakki piima, natuke Hollandi juustu ja brinza-juustu. Hersoni meiereis on kõik alati värske, nii et kaup müüakse kiiresti läbi. Olen seal käinud juba kolmel päeval, aga alati oli piim juba otsas. Täna vedas. Plaanin pannkooke teha. Tagasiteel nägin, kuidas meie piirkonnas sisenes igasse poodi kaks kuulipildujatega sissetungijat. Ma ei tea, mida nad otsisid, aga mulle tundus, et nad kontrollisid, kas riiulitel on hinnasildid nii rublades kui grivnades.

Käisin ka oma emal ja vennal külas. Ostsin neile ka piima. Neil on kõik korras. Ema jätkab tööd haiglas ja neile makstakse töötasu grivnades. Loodan, et see jääb nii ka edaspidi. Keegi ei taha okupantide rublasid.

Mu emal on aias kurgid valmis, tomatid ka. Väga maitsvad! Ta tegeleb praegu köögiviljade ja puuviljade konserveerimisega. Kurgid, suvikõrvits, tomatid on juba purgis. Hiljuti tegi ta vaarika- ja maasikamoosi. Need on mõlemad mu lemmikud. Kogume talveks varusid. Oleme viimasel ajal väga ettevaatlikud. Käime vähem väljas, varume keldrisse rohkem toitu ja vett. Kui midagi peaks juhtuma, on meil kõik vajalik olemas. Loodame parimat, kuid valmistume halvimaks. Keegi ei tea, mida Hersoni vabastamine kaasa toob...

Saksa ajakiri Der Spiegel usub, et Hersoni vabastamise operatsioon saab olema edukas. Analüütikud ütlesid, et venelased on oma parimad üksused Donbassi jätnud, jättes lõunasse kehvema väljaõppega üksusi. Partisanid annavad ka koguaeg vastulööke. Pole välistatud, et nad võivad avada sisemise rinde.

Melitopolis märgati suurt Vene sõjatehnika kolonni, mis liigub Hersoni suunal. Okupandid on muutunud märgatavalt aktiivsemaks ja koondavad Zaporožje ja Hersoni suunal varustust, tugevdades oma positsioone. Samas blokeerisid sissetungijad tänasest läbipääsu Vassiljevkast, luues taas inimkilbi, mille taha peitu pugeda.

Mõkolajievit tulistatakse peaaegu iga päev... palju maju on hävinud... palju hukkunuid... Eilse pommitamise tagajärjel okupantide poolt, sai Mõkolajievis 12 inimest haavata. Kokku leiti linnast 24 raketikraatrit. Kahekorruseline maja põles maani maha, viiekorruselises majas murdis raketikild läbi kolme korruse. Hävis koolihoone, kannatada sai haigla, ühistransport ei toimi. Raketid tabasid ka kohalikku kalaäri.

Vene sissetungijad viivad Hersoni piirkonnast ebaseaduslikult lapsi okupeeritud Krimmi "puhkusele". Teadaolevalt on sattunud 60 Hersoni elanikku okupeeritud Sevastopoli sõjakooli, kus sanatooriume pole. Kooliõpilaste ebaseaduslikku ümberasustamist korraldas Tatjana Kuzmich, Krimmi nukuvalitusest. Tema hingele jääb 60 lapse kriminaalne äraviimine Hersonist...

Ümberringi on nii palju õudust... Ootame oma sõjaväge ja usume sellesse! Ukraina võidab!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
12.07.2022 kell 14:07

Täna saan kirja alustada suurepäraste uudistega! Eile kella 10 paiku lasid Ukraina relvajõud Hersoni oblastis Nova Kahhovkas õhku hiiglasliku laskemoonalao. Ja see ladu põles lausa suurejooneliselt! Kohalikud teatasid vähemalt kuuest raketist, mis ladu tabasid. Plahvatus oli nii võimas, et NASA satelliidisüsteemide andurid ei pidanud koormusele vastu. Eks see tegi kohapeal ka kahju. Majade aknad ja uksed lendasid lööklaine tõttu eest, kuid inimesed juubeldavad ja on õnnelikud... sest see tähendab, et meie armee on lähedal. See on küll väike aga järjekordne võit. Hetkel on teada, et surma sai 6 sissetungijat ja üle 40e haavata.

Orkid on järjest närvilisemad ja tahavad tugevdada kontrolli Hersoni piirkonna elanikkonna üle. Sissetungijad teevad juurde kontrollpunkte ja toovad varusid annekteeritud Krimmist. Nägime just kahte suurt sõidukite kolonni liikumas üle Antonovski silla Hersoni poole. 11. juuli hommikul lahkusid kuulsast Tšernobajevkast Krimmi suunal 6 surnud sissetungijat. Samal ajal ei vedanud kaugeltki mitte kõigil hukkunud venelastel - osad surnukehad lihtsalt põletati.

Mõned vene sõdurid on hakanud kartma ja püüavad põgeneda. Hersoni piirkonnas varastasid 10 rašisti kaks autot ja põgenesid Krimmi suunal. Üks sissetungijatest tabati Armjanski lähedal, kui ta üritas Krimmist lahkuda. Vene sõjaväelased ei taha tegelikult Ukraina-vastases sõjas osaleda, mistõttu üritatakse koju pääseda isegi Ukraina territooriumile rajatud välilaagritest. Sõjaväelaste otsinguid juhib isiklikult 49. ühendrelvastuse ülem.

Eile nägin järgmist uudist ja olin isegi kohkunud. Jah, isegi Hitler ei mõelnud sellisele jõleduse peale, aga Putin mõtles! Kutuzov, Suvorov ja Nahhimov pööraksid ilmselt oma hauas ringi, kui saaksid teada, et Putin on andnud käsu värvata vangide hulgast massiliselt palgasõdureid. Sellest teatas projekti "Gulag.net!" juht. Vladimir Osetškin. Värbamist viib läbi kuritegelik organisatsioon "Wagner". Värbamise tingimused on järgmised. Süüdimõistetule tehakse ettepanek sõlmida 6-kuuline leping 100 tuhande rubla suuruse maksega, kui ta ei ole eesliinil ja 200 tuhande rublane leping tehakse juhul, kui vang on valmis eesliinile minema.

Ükski pseudo-patriootlik ja propagandistlik üleskutse hävitada "ukronazid", ei tööta tegelikult, mistõttu värvataksegi massiliselt vange. Ja nad värbavad kõiki, ka mõrvareid ja vägistajaid. Õudne on ette kujutada, mida kurjategijate salgad ajutiselt okupeeritud Ukraina aladel ette võtavad. Oeh!

Aina enam naaseb Euroopast ukrainlasi tagasi koju. Euroopa Liidust on Ukrainasse tagasi pöördunud juba üle 3 miljoni põgeniku, EL-i riikidesse on jäänud umbes 3,7 miljonit inimest. Loodan, et kõik saavad varsti koju tulla ja normaalset elu jätkata.

Ootame jätkuvalt vabastamist! Ja meil on väga hea meel näha meie armee tulemusi! Usume Ukraina relvajõududesse! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
11.07.2022 kell 17:46

Täna oli koristamise, pesemise ja söögitegemise päev. Keetsin borši ja koristasin kogu maja. Pesin pesud ja tegin muid majapidamistöid. Seepärast kirjutangi hiljem. Hommikul käisime veel vennaga poes, kuna toiduvarud hakkavad otsa saama, nii et olen üsna väsinud... aga tehtud tööga väga rahul.

Hersonis hävitatakse aktiivselt rašiste. Meie armee töötab. President Zelenski andis korralduse Lõuna-Ukraina deokupeerida. Kõrgemale sõjaväelisele juhtkonnale tehti ülesandeks välja töötada deokupatsiooniplaan. Ukraina kogub oma lõunaterritooriumi tagasivõitmiseks lahingujõudude, mis on varustatud lääne relvadega.

Eilsed plahvatused, mida kuulsime Ukraina relvajõududelt, tabasid okupantide sõjaväeosa Hersonis, Pesteli tänaval. Ala põles hommikuste pommitamiste tõttu kell 5 hommikul ja seejärel tabasid pommid seda veel kell 10 hommikul. Pealtnägijad teatavad rusude all karjuvatest rašistidest. Rumalad orkid hoiustasid laskemoona valesti, mis viis peale baasi pommitamist laskemoona täieliku hävimiseni.
Vene meedias räägitakse samal ajal, näidates nende endi laskemoonalao põlemist, et hävitatud on Ukraina relvajõudude baas.

Veel nägime uudistes, kuidas rašistid korterites uksi maha murravad. Nad röövivad ikka veel tühjaks jäänud kodusid. Aga on kuulda, et nad hakkavad vaikselt paanikasse sattuma ja seepärast röövivad vara ja viivad välja oma perekondi, kes majutati tühjadesse majadesse. Oh, oleks see vaid nii... mingu kiiresti tagasi Venemaale!

Eile õhtul tulistasid sissetungijad Taurida mikrorajoonis auto pihta. Pealtnägijad teatasid, et autost viidi välja mehe surnukeha, autol olid Kiievi numbrimärk... Me ei tea, kes see oli ... võib-olla oli ta tavaline inimene... tsiviilelanik. Väga kurb, et sellised asjad juhtuvad...

Püüame vähem väljas käia. Ostsime pisut ette süüa, kuna me ei tea, mis edasi saab. Kuid tunda on, et olulised sündmused toimuvad praegu. Tunneme, et meie armee on lähedal. Rinne liigub lähemale... peame olema ettevaatlikud ja kõigeks valmis...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
9.07.2022 kell 15:12

Täna ärkasin tugevate plahvatuste peale, see oli hommikul 8 paiku. Hiljem kella 9 paiku võimsad plahvatused kordusid. Hiljem tuli uudis, et Ukraina relvajõud hävitasid Tšernobajevkas laskemoonalao. Hiljem oli Hersoni eeslinnas kuulda veel mitut plahvatust, mille järel algas lennujaama piirkonnas ulatuslik tulekahju ja vaenlase laskemoona hävitamine, mis kestab praeguseni. Linna kohal on palju musta suitsu! Põleb hästi! Meie armee on suurepärane!

Käisime täna abikaasa ja vennaga turul. Ostsime juurvilju. Riiulitele olid ilmunud melonid ja arbuusid. Otsustasime melonit proovida. Ma armastan seda nii väga! Melon oli väga magus ja mahlane. Ja mais oli samuti turule ilmunud, võtsin 6 tükki, ja panin kodus need kohe keema. Meile meeldib soolaga keedetud mais. See on suve maitse, maisi müüakse meil sageli mere ääres, randades. Seetõttu sukeldusingi täna veidi meremälestustesse...

Mu sõber on nüüd mere ääres kuurortis ja kutsus meid ka, aga ma kardan ikka veel minna. Mis siis, kui midagi hirmsat algab ja me oleme kodust kaugel... Seetõttu olen pigem kodus, parem on olla kõigeks valmis oma kodus. Siin ma saan joonistada, teha kollaaže... viimasel ajal on mul olnud palju inspiratsiooni ja energiat... Mulle meeldib, et saan oma emotsioone loomingus väljendada. Eile istusin pikalt koos oma kollaažidega ja olin loomisvoos. Püüan nüüd iga päev natuke luua. Võtsin ühe väikse märkmiku ja teen sinna sketšilaadseid kollaaže.

Täna avati kaks uut Venemaa ABC supermarketit, enne olid nende asemel Ukraina ATB marketid. Hinnad on seal väga kõrged! Ma pole ise veel seal käinud, aga elanikud on juba teinud videoülevaateid koos hindadega. Kõik on 3-4 korda kallim kui varem. Ja nii on see kestnud juba peaaegu 4 kuud... Inimestel on emotsionaalselt väga raske, oleme nagu puuris, millele lisandub veel majanduslik surutis...

Iga päev näeme uudistes, et meie põllud põlevad. Vene sõjavägi hävitab Hersoni oblastis sihikindlalt saaki. Põldudel, kaitsevööndites ja metsades tekivad iga päev ulatuslikud põlengud süütemürskude tõttu. Lisaks ei luba Vene väed kohalikel elanikel tuld kustutada.

Jätkub ka inimeste röövimine. Tihti pole selleks isegi põhjust vaja, inimesed lihtsalt viiakse kodudest ära ja keegi ei tea, kuhu nad viiakse. "Eile kell 5 hommikul murdsid nad sisse minu naabri, kolme väikese lapsega pere korterisse. Nad haarasid kaasa pereisa, kes oli endine politseinik. Samal ajal otsisid nad korteri läbi," rääkis üks kohalik elanik uudistes.

Hersoni oblasti okupatsioonivõimud survestavad järjekindlalt koolide direktoreid, õpetajaid ja lapsevanemaid. Lapsevanemaid ähvardatakse isegi vanemlike õiguste äravõtmisega, kui nende lapsed 1. septembril Vene kooli ei lähe. Mis saab edasi? Kõik kannatavad... lasteaiad, koolid, ülikoolid... Oh, ma loodan, et meie armee ajab varsti okupatsioonivõimu meie linnast välja.

Juuli alguses otsustasid sissetungijad, et on aeg Hersoni oblastis vastsündinutele väljastada Venemaa tunnistused. See kehtib ka surmatunnistuste ja abielu registreerimiste kohta. Selleks korraldasid FSB ohvitserid koos Vene armee relvastatud sõjaväelastega haarangu kõikidesse perekonnaseisuasutuste asutustesse.

Tööliste puudumise tõttu tuuakse Hersonisse iga eluala töötajaid nii Krimmist kui Venemaalt ja neid majutatakse tühjaks jäänud korteritesse.

Ma püüan vähem mõelda kõikidele nendele õudustele... Aga me elame sõjaajal ja seda ei tohiks samuti unustada. Püüan veeta rohkem aega pere ja sõpradega. See hoiab mind vaimselt tervena...

Minu kodu, abikaasa, minu ema ja vend, minu sõbrad, minu kassid, minu töökoda... see kõik on mulle nii kallis ja väga, väga väärtuslik!

Kõik see annab mulle jõudu edasi elada ja annab mulle jõudu unistamiseks...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
8.07.2022 kell 13:19

Mul oli eile imeline päev. Meil oli Lenaga paljustki rääkida ja veetsime koos mõnusalt aega. Mul õnnestus leida avatud kirjatarvete pood... kus küll hinnad olid kaks korda tõusnud ja kaubavaliku kohta võiks öelda, et tegu oli riismetega, võrreldes sellega, millised nägid riiulid välja enne sõda. Nad ütlesid, et sõja jooksul pole kunstitarbeid linna juurde toodud... arusaadav muidugi. Ostsin liimi, mõned mustad geelpliiatsid ja markerid. Kõige selle eest maksin peaaegu 400 grivnat. Varem maksis see kaks korda vähem. Ma olen väga inspireeritud, kui ostan uusi kunstitarbeid... uued pastakad, uued värvid, lõuendid... Tahaks kohe hakata neid kasutama ja midagi looma. Nii juhtus ka eile. Minu töötoas oli erinevaid ajakirju ja ma alustasin uute kollaažidega. Kuni hilisõhtuni ei suutnud ma end protsessist lahti rebida. Armastan, kui see juhtub, ma pole pikka aega sellist energiatulva tundnud. Enne seda tundus mulle, et ma ei saa enam kunagi normaalselt luua, kuid eile kogesin samasugust loomepalavikku nagu enne sõda. Loomine aitab mul end normaalsena tunda.

Kesklinnas oli palju okupante, neid oli kõikjal. Valge maja lähedal, turgudel, poodide läheduses on palju autosid. Emotsioonidega on raske toime tulla, kui näed neid endast sammu kaugusel ja sa ei saa midagi teha, kui lihtsalt leppida, et nad seal on. Tagasiteel koju sõites nägin, et meie kandi supermarketi juures mõõdeti silti. See supermarket suleti aprilli lõpus. Nüüd tahavad okupandid seal oma poe avada Krimmist toodud toodetega... Mul on väga raske kõiki neid muutusi linnas taluda. Nad üritavad meie linna meilt varastada... See on valus.

Öösel kuulsin väga kummalisi kuulipildujalaskudele sarnaseid helisid. Need olid väga lähedal. Hakkasin väga kartma, mu süda peksis kiiresti, ma ei suutnud isegi midagi öelda. Hirm halvas mu täielikult. Arvasin, et nad on meie tänaval, hiljem selgus, et tulistati siiski naaberpiirkonnas. Aga heli oli väga vali.

Hommikul kella 5 paiku ärkasime tugevast plahvatusest. Peale seda oli kuulda veel pidevaid pommitamisi. Hiljem lugesin, et laskemoon plahvatas Tšernobajevka suunas. Ukraina relvajõud hävitasid Tšernobajevkas Vene tehnikaklastri. See löök osutus juubeliks, see oli juba 25-s!

Nukuvalitsus on loonud kunstliku järjekorra Venemaa passidele ja nüüd räägivad nad, et väidetavalt tahab linn liituda Vene Föderatsiooniga. Saldo sõnul ületavad järjekorrad Vene kodakondsuse saamiseks tema ootusi 10 korda.

Hersonis põletavad rašistid surnukehasid, et oma kaotusi varjata. Linna lähiümbruses on korduvalt märgatud kohti, kus on palju põlenud inimeste säilmeid. Need surnukehad tuuakse kohale veoautodega. Varjamaks fakte tahtliku surnukehade põletamise kohta, üritavad okupatsiooniarmee esindajad seda mürskude ja sellele järgnenud tulekahjude tagajärjel likvideerida. Sündmuskohal on esmalt kuulda võimast plahvatust, misjärel puhkeb tulekahju.

On teada, et Hersoni oblastis on pealetungi algusest peale registreeritud 457 inimese röövimine ja kadumine. Vangistusest on vabastatud 306 inimest. Ülejäänud ukrainlased on ikka veel kadunud.

Aga me teame, et Vene armee on kurnatud, tal pole jõudu rünnata rohkem kui ühel suunal. Ukraina väed püüavad Venemaa edasitungi aeglustada, kurnates neid ja valmistudes vasturünnakuteks. Elu läheb edasi! Aga ma tahan elada ja mitte karta, lihtsalt elada tavalist elu...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
7.07.2022 kell 9:09

Hersonis on väga kuum!!! Temperatuur ulatub kohati üle 35 kraadi. Parem on mitte välja minna. Käisime vennaga toidupoes ja olime kuumusest täitsa läbi... Väga raske oli isegi kõndida, samal ajal tulist õhku hingates... Seetõttu on parem kõik asjaajamised varahommikul ära teha... Lõunaks on kuumus juba tõusnud väljakannatamise piirini ja õhtul ei tööta enam midagi, poed on avatud kuni 15-16.00-ni, ühistransport ei sõida. Pärast kella 17:00 õhtul sureb linn välja, kõik istuvad kodus ning linnas on liikumiskeeld. Isegi meie kassid hakkasid rohkem kodus aega veetma, sest väljas on nii palav.

Kui me poodi läksime, nägime kauguses musta suitsupilve. Hiljem selgus, et raudteejaama lähedal süütasid meie sõjaväelased okupantide laskemoonalao. Meie partisanid töötavad, me teame, et nad pole meid hüljanud.

Eile tekkis mul soov kollaažidega tegeleda. Sain valmis kollaaži "Kuidas elada?" See küsimus keerleb pidevalt minu ja kõigi ukrainlaste peas. Postitasin selle töö oma sotsiaalvõrgustikes ja paljudel mu sõpradel ja tuttavatel, on sama küsimus meeltel. Ja ma tahan teha väikese kollaažiseeria Hersonist... Olen juba alustanud ettevalmistusi... Tundeid on palju ja need tuleb kuidagi välja elada. Pean ostma mõned materjalid, et teha graafikat, loodan, et leian need linnast, aga ma ei tea, millised kunstipoed töötavad... Sellega on pisut keeruline...

Täna otsustasime taas kohtuda Lenaga. Samas linnas olles püüame üksteist sagedamini näha. Emotsionaalne tugi on väga oluline. Palavuse tõttu ilmselt väljas jalutada ei saa, aga vaatame, võib-olla sööme kuskil jäätist.

Eile nägin fotot, kus rašistid varastavad tavalisi majapidamistarbeid - pesumasinaid, külmikuid, mööblitükke, isegi paadimootoreid... Kümned veoautod on varastatud kraami täis laotud ja sõidavad Hersonist välja. Küllap röövitakse tühjaks jäänud kodusid.

Hersoni oblastis on röövitud inimeste sugulased sunnitud hankima endale Venemaa passid. Vene passe püütakse kehtestada kõikvõimalikul viisil. Kuni selleni, et nad nõuavad kinnipeetavate lähedastelt „vastutasuks“ nende vabastamise eest Vene passi võtmist. Selle kõigega kaasneb võimas propagandistlik laine nii teles, võrgus kui kirjutavas meedias. Näidatakse, kuidas järjest enam inimesi võtavad endale Vene passi.

3.-5.juulil 2022 tulistasid Venemaa okupatsiooniväed Hersoni oblasti asulaid. Zagradovka, Osokorovka, Tverdomedovo, Novovorontsovka, Blagodavka, Berislavski rajoonid sattusid intensiivse õhurünnaku alla. Pommitamiste tagajärjel oli tsiviilohvreid, hävisid elumajad, kõrvalhooned, kannatada said teed ja seadmed. Süttisid odraviljapõllud, kogupindalaga 150 hektarit.

Okupatsioonivõimud on alustanud ettevalmistusi uueks õppeaastaks Venemaa kooliprogrammi järgi. Selleks avaldavad nad jätkuvalt survet Ukraina õpetajatele, kes seni küll valdavalt keelduvad koostööst. Hersoni õpilastel on juurdepääs haridusele, kuniks interneti-ühendus töötab. Kuid me mõistame, et see on Hersoni piirkonnas väga suur probleem, vaba netiühendus ei ole kõigile kättesaadav.

Väga palju probleeme okupantide pärast... Kõik vihkavad neid... Millal nad meie territooriumilt küll lahkuvad?


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
6.07.2022 kell 13:17

Eile oli pingeline päev, kuid lõpuks saime koostöös juristiga siiski "Myceleumi" kaubamärgi registreeritud. See on väike võit! Nime polnud varem kuskil registreeritud, seega on õigused meie käes. Oleme ametlikult registreeritud alates eilsest. Ma olen väga õnnelik! Sellised emotsionaalselt kontrastsed päevad... See on minu jaoks suur õppetund, et kõike tuleb teha õigel ajal ja ei tohi lasta asjadel kulgeda. Alati leidub inimesi, kes võivad varastada ka autorlust ja ideid...

Kaubamärgi registreerimine läks maksma 4400 grivnat, aitäh, et võisime kasutada selleks Hersoni kunstnike fondi, see oli meie jaoks väga oluline samm. Psühholoogiliselt annab see meile enesekindlust, et meil on nüüd olemas tööriist Venemaaga vaidlemiseks, et nad loobuksid sama nimega festivali korraldamisest. Meile on see hetkel kõige olulisem asi.

Jurist ütles, et aasta pärast on vaja maksta veel 1085 grivnat, aga ma arvan, et selleks ajaks suudame selle juba ise tasuda. Poole aasta pärast vormistan Madridis dokumendid, siis hakkab festivali nimi meile kuuluma üle Euroopa. Rääkisin Kseniaga Kaubandus-Tööstuskojast. Kui nende organisatsioon edasi töötab, siis vormistan nende kaudu dokumendid. Eks seda näeme tulevikus. Peaasi, et nüüd oleme astunud väga olulise esimese sammu. Tänan sind väga!!!

Ksenia ütles muide, et on praegu Tartus. See on väga lahe! Koos Tartu loomemajanduskeskusega jätkavad nad projekti kallal töötamist. Mul on väga hea meel, et ta sai ka teie linna reisida. Mulle väga meeldib Ksenia, ta on lahke ja professionaalne. Mul on hea meel, et minu ellu ilmub palju häid inimesi. Ja tänu sellistele inimestele avanevad ka uued horisondid... Tõepoolest, just tänu Kseniale ja Kaubandus-Tööstuskojale saime me Eestisse tulla. Selle eest olen neile väga tänulik! Olen alati tundnud Kaubandus-Tööstuskoja presidendi toetust. Victoria nägi minus potentsiaali ja uskus minusse, kuigi meie tutvus oli juhuslik. Ükskord tuli ta minu loomeõhtule, kus ma rääkisin endast, loovusest, projektidest ja talle meeldis see, mida ta nägi ja kuulis. Pärast seda alustasime koostööd ja algas ka sõprust.

Hersonis läheb aga iga päevaga aina hullemaks... Rašistid asutasid Hersoni oblastis niinimetatud Venemaa valitsuse. Seda juhib endine FSB ohvitser, kaks Vene ametnikku said seal kõrged ametikohad ning meie reetur nukuvalitsusest, Aleksei Kovalev sai "põllumajanduse esimehe asetäitjaks".

Neli Hersoni nukuvalitsuse liiget sattusid Jaapani sanktsioonide alla. Sanktsioneeritute hulgas on Kirill Stremnousov, Vladimir Sosaldo, Sergei Tšerevko ja Tatjana Kuzmich. Jaapanlased kehtestasid muuhulgas Venemaa kullale embargo, külmutasid 57 inimese ja 6 Venemaa ettevõtte varad, samuti kehtestati ekspordipiirangud 90 Venemaa ja Valgevene ettevõtte suhtes.

Google, Viber ja YouTube on mitu päeva olnud maas. Nüüd pääseb neile ligi vaid VPN-i kaudu... ja isegi siis ei tööta see alati. Tõenäoliselt üritavad sissetungijad sel viisil meie piirkonda Ukraina pangandussüsteemist lõplikult välja lõigata. Ukraina mobiilside puudumisel oli võimatu saada SMS-kinnitust Internetipanka sisenemiseks ja seetõttu avasid Ukraina pangad Viberi kaudu võimaluse panka siseneda, nüüd on seegi link katkemas.

Kesklinnas, kus varem asus Ukraina Raiffeiseni pank, on okupandid loonud oma panga ja kuulda on, et kohe hakatakse pangakaarte väljastama. Paljud ei tea, kust ja kuidas raha välja võtta. On olnud isegi juhtum, kus pensionär sooritas enesetapu, kuna ei teadnud, kuidas edasi elada... Seetõttu saan neist pensionäridest väga hästi aru, kes on valmis Vene pangakaardi vormistama...

Hinnad tõusevad iga päevaga... Eile käisin šampooni ostmas, see maksis 600 grivnat, see on ulmeline hind, varem maksis šampoon vaid 100 grivnat. Seepide hinnad olid samuti mitmekordsed. Oleme kõik šokis... Tahame väga oma vana elu tagasi...

Usun ja ootan Ukraina relvajõududesse! Sõda peab kord lõppema...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
5.07.2022 kell 15:03

Tundsin end eile terve päeva väga halvasti. Vererõhk oli kõrge. Seda juhtub harva, kuid mu keha sai eile suure stressi osaliseks. Võtsin isegi kaks rahustit ja alles õhtupoole hakkas mul kergem... Enne magamaminekut võtsin veel ühe tableti.... Süda peksis meeletult... sest ma võtan kõike väga tugevalt südamesse. Jäin lõpuks ärevustundega magama... Hommikul tundsin end paremini... Minu seisundi põhjuseks said järgmised uudised...

Kaks päeva tagasi saime oma Instagrami jälgijate vahendusel teada, et organisatsioon "Escapes" Venemaalt, Moskvast otsustas korraldada kunstifestivali, mis kannab sama nime kui meie "Mycelium". Ja see šokeeris meid... Nad tegid avaliku kutsungi festivalile ja korraldavad selle Gruusias... Eile andsin neile teada, et sellenimeline festival on juba olemas, võtsin nendega Instagrami vahendusel ühendust.

Võtsin kohe ühendust ka juristiga. Meie festival pole ametlikult registreeritud, kuid me parandame selle vea. Pärast sellist kogemust saan aru, et meil on vaja autoriõigusi, et keegi ei saaks meilt ära võtta kõige väärtuslikumat, mis meil on, meie festivali.

Iroonia on selles, et Vene vägede sissetungi tõttu me oma territooriumile ei saa seda festivali korraldada, aga Venemaa on on lihtsalt meie nime varastanud ja tahab nüüd ise "Myceliumi" festivali teha... Arvasin, et miski ei suuda mind enam üllatada... Aga nagu näha, õnnestus neil see taas. Ma ei saa muidugi välistada, et see on kokkusattumus, aga enne suure massiürituse korraldamist võiks ju googeldada, kas selline nimi ja selline kunstifestival on juba olemas. Ja kas see saab ikka olla juhus, et keegi tahab just samanimelist kunstifestivali teha, kusjuures nende festivali sissejuhatuse tekst, kattub üsna meie festivali omaga?

Ma ei suuda siiani uskuda, et selline asi saab juhtuda. Aga võtsin end kokku ja vormistan nüüd koos juristiga kõik vajalikud dokumendid, et autoriõigused oleksid meie käes. Eks sellistel hetkedel saan aru, et muutun veelgi tugevamaks, aga kas selliseid üleelamisi on ikka juurde vaja? Niigi on raske... ja siis veel sellised uudiseid.... Oh, ma vihkan Venemaad nüüd veelgi rohkem! Nad ei suuda ise midagi välja mõelda, ainult kopeerivad kõike. See on nagu kohutav unenägu, millest ma ei saa ega saa ärgatud...

Ma pole täna veel lugenud ühtegi uudist Hersonis toimuva kohta... Istun terve päeva arvutis ja räägin juristiga... Sõda jätkub kõigil rinnetel... isegi kunsti- ja festivalirindel...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
4.07.2022 kell 13:04

Jätkan oma sõpradega suhtlemist. Nad otsivad Rootsis aktiivselt koostöövõimalusi. Neil on plaanis korraldada mitmeid näitusi ja osaleda festivalidel. Loodan, et pärast seda, kui nad Rootsis ühisnäituse avavad, saame seda näidata tARTu galeriis ka. Siis saaksime näidata Eesti publikule juba originaalteoseid.

Samuti arutasime, et äkki võiks omakorda "Triggeri" näitust esitleda Rootsis. Kui selline võimalus tekib, võiksime oma horisonti laiendada. See oleks tore koostöö, Eesti, Ukraina ja Rootsi galeriide vahel, tekiksid uued tutvused, uued võimalused. "Trigger" näitusel osalevad ka Eesti kunstnikud, see oleks suurepärane võimalus näidata meie ühisprojekti mõnes teises riigis. Kuidas sulle selline mõte tundub? Näiteks sügisel? Selleks ajaks jõuame kõik ette valmistada ja sealsete galeriidega nüansid läbi arutada. Oleme väga huvitatud sinu arvamusest. Kas sa oskaksid meile omalt poolt äkki isegi head nõud anda?

Üritan praegu vähem linnas käia... Kõik kohad on orke täis. Midagi toimub. Paar päeva tagasi võtsid nad Hersonis üle Hersoni Riikliku Ülikooli ühiselamud ja viskasid sealt välja seal elanud üliõpilased ja magistrandid ning kolisid ise sisse ja kuna seal on palju tühje tube veel, siis ilmselt on orke juurde tulemas.

Partisanide tegevus on Hersonis samuti läinud aktiivsemaks, see võib olla ka põhjus, miks orkid on aktiveerunud. Venelased suurendavad linnas patrulle 4-lt ja 6-lt inimeselt 15-le ja 20-le inimesele. Seda seostatakse patrullijate vastu suunatud rünnakutega.

Ja ma tahtsin rääkida, kuidas kaubandus praegu linnas välja näeb... Toidu- või kodukeemiapoed on muutunud universaalpoodideks. Seal on kõike alates leivast, krevettidest, lemmikloomatoidust kuni sularaha väljavõtmise või dollarite ostmiseni. Tänavatel müüakse autodest igasuguseid asju... Raske uskuda, et see minu linnas toimub... Samas ma mõistan, et inimesed üritavad kuidagi raha teenida...

Venelased jätkavad põllumeeste terroriseerimist. Ukraina saagi vargus on vaenlase üks levinumaid kuritegusid. Stanislavskaja territooriumil põles põldude pommitamise tagajärjel maha umbes 100 hektarit nisu. Okupandid varastavad kuidas jaksavad... Ukraina palus Türgil kinni pidada viljaga laev, mis sõitis Berdjanski sadamast Vene lipu all, millega viidi Berdjanskist välja 4,5 tuhat tonni Ukrainale kuuluvat vilja.

Venemaa majandus on sattunud viimase 50 aasta suurimasse kriisi. Maailm keeldub Venemaaga koostööd tegemast. Nad on kaotanud üle 35 000 sõduri... Milleks see kõik? Keegi ei mõista nende eesmärke... mulle tundub, et nad ise on ka juba segadusse sattunud ja ütlevad suvalisi asju, mis lihtsalt pähe tuleb... Nad on terroristid, ja nendega ongi võimatu läbi rääkida...

Tuleb päev ja nad vastutavad kõige eest... Herson on Ukraina!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
3.07.2022 kell 12:40

Sa tead kui väga ma armastan teed ja teetseremooniaid. Eile sai valmis minu sõbra tehtud teekann. See on tema teine kogemus keraamika alal ja tulemus oli lihtsalt suurepärane. Kohtusin nimelt Sergeiga, ta on üks väheseid sõpru, kes on samuti linna jäänud. Hersonis on savivoolimistöökoda, nii et ta otsustas mulle teha sellise imelise kingituse. Paar kuud tagasi saime ka kokku, siis kinkis mulle kausi tee jaoks, nüüd siis kannu. Mul on suurepärased sõbrad, viimasel ajal olen saanud palju kingitusi. Nad armastavad mind ja mina armastan neid, see on tore. Sergei on andekas noormees. Kui tegime esimest Myceleumi festivali, tegi Sergei väga huvitava etenduse, kus osalesid ettevalmistuseta inimesed ning tulemus oli väga ehe. Mulle tundub, et see ongi etenduse põhiülesanne tuua vaatajateni ehedad emotsioonid.

Tegime Sergeiga väikese jalutuskäigu ja ajasime juttu. Ta lahkus ajutiselt töölt haiglast... ta on praegu emotsionaalselt raskes seisus. Tuleb anda endale aega, et oma tunnetega toime tulle. Ma mõistan teda väga. Nüüd on mul idee. Ma tahan kutsuda Sergei ja Lena endale külla. Ma tahan teha ühise teetseremoonia koos õhtusöögiga. Ma arvan, et teeme seda järgmisel nädalal. Mul on hea meel, et mõned mu sõbrad on veel linnas, oleme üksteisele toeks.

Kohalike uudiste kaudu on teada, et orkid muutuvad aina aktiivsemaks. Neid on palju, koondudes Hersoni keskusesse, eriti Ušakovi avenüü äärde ning Teatralnaja ja Philip Orlyki tänavate piirkonda. Sõjavägi peatab autosid ja otsib läbi möödujaid. Samuti teatatakse, et linna saabus uus delegatsioon orke. Ma pole kunagi nii palju orke näinud. Mirnõi puiesteel on tohutult palju sõjaväelasi igas suunas. Lähenevad koertega möödujatele ja otsivad läbi. Pole selge, mis põhjusel see kõik toimub, autod ja sõdurid seisavad iga 10 meetri järel, bussipeatustes, apteegi juures Gmõreva tänaval jne. Nad otsivad kedagi või midagi. See haarang on väga hirmutav.

Hakati taas rääkima referendumist. Venemaa võib 2022. aasta sügiseks korraldada pseudoreferendumi Hersoni oblasti ühinemise kohta Venemaaga. Ma siiralt loodan, et selleks ajaks on orkid linnast välja löödud, aga kes teab... See on väga häiriv, et me ei saa enam oma tulevikku planeerida, kõikjal on teadmatus.

28. juunil pidasid venelased kinni Hersoni linnapea Igor Kolõhhajevi. Samal ajal jätkub ajutiselt okupeeritud aladel ulatuslik relvastatud ja rahumeelne vastupanu. Me ei loobu oma linnast!

Venelased varastavad Põhja-Krimmi kanalist märkimisväärses mahus vett. Vee väljavool ulatub 50 kuupmeetrini sekundis ja kahju selle omavolilise kasutamise eest on kümneid miljoneid grivnaid päevas, kokku juba 32,6 miljonit grivnat. Venemaa on 125 päeva kestnud täiemahulise sõja eest meile võlgu juba umbes 4 miljardit grivnat.

Hersoni oblasti Stanislavi kogukonnas on alanud varajaste teraviljade koristamine. Sofiyivka, Shirokaya Balka ja Stanislavi külade elanikele on tagatud elektri-, vee- ja gaasivarustus. Koos ettevõtete ja taludega alustati varajase teravilja koristamisega, mistõttu koormus kasvas. Pommitamise tagajärjel põles samas piirkonnas maha umbes 100 hektarit nisu.

Herson peab vastu! Me püüame mitte alla anda ja edasi minna. Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
2.07.2022 kell 11:45

Tänu sõpradele õnnestus eile sularaha välja võtta. Iga päevaga on seda üha raskem teha. Linnas sõites nägime, et mitu panka olid oma uksed avanud, aga seal olid väga pikad järjekorrad. Peamiselt pensionärid seisavad ja ootavad, et saaks raha välja võtta, kuna turult on odavam toiduaineid osta. Maksimaalselt saab igaüks välja võtta 1-2 tuhat grivnat. Inimesed võivad vahel rohkem kui pool päeva järjekorras seista, aga kindlust pole, et sularaha kõigile jagub. Seda on raske vaadata... Inimesed on paanikas, nad ei tea, mis edasi saab... Herson on sularaha-kriisi äärel. Seetõttu kasvavad ka diilerite vahendustasud, mis ulatuvad juba 25% kõrgemale.

Lisaks lõpetas tegevus Hersoni direktoraat "Ukrposhta", mille kaudu maksti välja pensione ja sotsiaaltoetusi. Sealsamas sai tasuda ka kommunaalmaksete eest. Eile saime teada, et toetuste väljamaksmine saab toimuda edaspidi ainult piirkondades, mis on Ukraina võimu all. Kuidas inimesed nüüd pensione ja toetusi saavad??? See on kohutav... Me maksime oma kommunaalmakseid "Ukrposhta" kaudu palju aastaid... Nüüd ma ei tea, kuidas me seda edasi teeme... Iga päev keeravad okupandid meie "hapnikuballooni" koomale...

Mu sõber Lena kirjutas eile, et nende piirkonna igasse majja tulid okupandid sisse ja palusid näidata dokumente. Mõnele inimesele tehti hoiatus, et miks te pole võtnud Venemaa passi? Paljud kardavad repressioone. Tekkinud on desertöörid... Nad kehtestavad omad reeglid, võtavad restoranipidajatelt, hotellide, kohvikute omanikelt eraomandi ära... See on totaalne kaos, mis toimub. Ootame, millal nad meie linnast välja aetakse... Me ainult vihkame neid...

Aga headest uudistest... Borš on nüüd vähemalt meie :) Borš on tunnistatud UNESCO kultuuripärandina Ukraina kultuuri osaks. Venemaa püüdis isegi meie rahvusrooga omastada... Nagu ka meie ajalugu, kultuuri, muusikat, luulet ja nii edasi. Nad on sajandeid püüdnud meid hävitada ja meie pärandit endale võtta. Aga seda ei juhtu kunagi!!! Ukraina on ilus, vaba ja jätkab võitlust. Kogu maailm mõistab, et tõde on meie poolel.

Meie Hersoni kunstnikud kohtusid eile Rootsis. See on nii uskumatu, et nad seal kõik koos on. Rootsis elab juba 8 Hersoni kunstnikku. Eile saabus ka Marianna Poolast Rootsi. Ja nad kõik tähistasid koos Sergei sünnipäeva. Augustis toimub seal kohalik kunstifestival, kus ühe näitusena võtavad juba osa ka Ukraina kunstnikud. Kohtusin üle veebi samuti nendega ja rääkisime isegi sellest, kui tore oleks see näitus hiljem Eestisse tuua. Aga eks me vaatame, mida aeg toob ja unistame edasi. Samas unistustel on kombeks täituda... vähemalt vahel.

Ma väga igatsen oma sõpru... Tahan nendega koos olla ja koos nendega plaane teha, tulevasele näitusele mõelda... Kindlasti teeme veel palju ühiseid projekte ja näituseid...

Kallistan kõiki tugevalt... ma loodan teie kõigiga varsti kohtuda...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
1.07.2022 kell 11:48

Eile olin üle pika aja õnnelik... Mind valdasid lausa rõõmuemotsioonid. Täitus veel üks mu unistustest. Konstantin kinkis mulle oma maali. Ma unistasin tema maalist rohkem kui 5 aastat. Teadsin, et ühel päeval ma kas ostan selle või ta kingib mulle mõne. Meie majas on palju erinevate kunstnike teoseid. Mõned on kingitud, mõned olen ise ostnud näitustelt või oksjonitelt. Nagu ma ütlesin, Universum näeb kõike... meie häid tegusid ja kavatsusi... Mul on hea meel, et ta mind sel viisil tänas... Loovus on parim tasu. Hindan igat kunstiteost, mis mul on...

Ma ei saanud tükk aega aru, miks nad otsustasid mulle sellise kingituse teha. Kui ma koju jõudsin, võtsin Anastasiaga ühendust ja ta rääkis mulle: „Viktoria, sa oled seotud ühe väga olulise looga, mis meiega juhtus, ja me tahame sind väga tänada! Üks tüdruk kirjutas meile kuu aega tagasi, et ta isa nägi ühes Eesti ajakirjas artiklit meist ja talle meeldis väga maal "The Well", mis seal avaldati. Nad tahtsid selle ära osta. Pidime leidma viisi, kuidas teos Eestisse saata. Meil olid lõuendid juba raamidelt maha lõigatud ja torusse pandud. Andsime need vabatahtlike kätte, et nad teosed Odessasse viiksid, aga olid ärevad ajad ja maalid jäid Hersonisse. Otsustasime siis ise riskida ja võtsime kaks toru maalidega kaasa. Meil vedas, tõime kõik maalid Gruusiasse, see oli uskumatu, sest need kaks toru tõmbasid endale palju tähelepanu! Kuid ilmselt Universum kaitses meid. Thbilisis saatsime maali "Kaev" Eestisse, Tartu linna. Ja sealt läheb pilt Kanaari saartele. "Kaev" on nüüd omamoodi maailmarändur!"

See oli tõesti üks suur kokkusattumus, et sa vahendasid meile ajakirjaniku Riina, kes kirjutas Hersoni kunstnikest nii toreda artikli ja aitas sellega kunstnikke. Ja seepärast saatsid nad mulle kingituseks oma maali saatsidki, kuigi aitäh tuleb öelda hoopis sulle ja Riinale! Tänan teid mõlemaid väga!

Ja tead, mis on kõige huvitavam. See pilt, mille Konstantin mulle kinkis, on veel üsna värske. Eestist saabudes võtsin kokku kõik oma kunstnikest sõbrad, et rääkida sellest põnevast teekonnast ja kogemusest ning võimalikust koostööst. Kuna Anastasia oli rase ja tal oli raske ringi liikuda, kogunesime nende majja. Rääkisime pikalt, jõime teed, rääkisin Tartust, Tallinnast, galeriidest. Ja toas molbertil oli see pilt "Päikese pisarad". See meeldis mulle kohe ja oli justkui vastus mu tollasele hingeseisundile. Siis ei osanud ma veel ettegi kujutada, et varsti saabub ta minu majja. Nagu filmis :) Elu on hämmastav asi... meie unistused täituvad ja teevad meid õnnelikuks. Raskel ajal on eriti meeldiv saada selliseid kingitusi oma toredatelt sõpradelt. Olen väga õnnelik!

Konstantini maalid on Hersonis ja kogu Ukrainas väga hinnatud. Tal on olnud näituseid ka teistes riikides. Tema maale on ostnud paljud kuulsused. Näiteks Ukraina teletegija Alan Badoev. Samuti ostis tema maale kuulus Ukraina laulja Max Barskikh. Nüüd on tema maalid Eestis, tARTu galeriis. Ja killuke Konstantini loomingust jääb minuga. Olen nii õnnelik!!!

Eile käisin teepoes ja omanik kinkis mulle ühe imelise tee. Tõesti?! Ma ei pidanud vastu ja tegin kohe teetseremoonia uue teega. Olin oma mõtetega üksi hea Hiina tee seltsis. Tänan oma sõpru toetuse eest. Sellistel hetkedel saan aru, et ma pole üksi...

Isegi kõige sügavamas pimeduses paistab vahel väike päikesekiir.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
30.06.2022 kell 11:29

Lähen täna kesklinna. Anastasia ja Konstantin jätsid mulle kingituse ja ma pean sellele järgi minema. Nii põnev, olen väga uudishimulik, mida nad küll välja mõtlesid? See on väga ootamatu, aga mulle meeldivad üllatused. Hiljem räägin sulle, mis üllatuseks oli. Ma olen veendunud, et kui teed häid tegusid ja aitad inimesi, siis tuleb hea kindlasti tagasi... Karma on väga oluline... Ma usun bumerangi efekti.

Täna tunnen end veidi paremini... aga emotsionaalselt on ikka väga raske. Vaatasin vahelduseks ühte filmi. Pealkiri mulle meeldis, aga ma ei vaadanud treilerit ega lugenud kirjeldust. See võib tunduda imelik, aga mulle ei meeldi treilereid vaadata, kui ma natukenegi tean, millest film räägib, siis tekib juba vastav meeleolu või ootus ja see rikub filmivaatamise ära. Vaatan pigem žanri järgi, või üldist hinnangut, aga kirjeldust ja kommentaare ei loe, et poleks asjatuid ootuseid või mõjusid. See on minu väike veidrus. Film kandis nime "Nimede laul". Ma ei teadnud, millest see räägib, mulle lihtsalt meeldis pealkiri ja suur oli minu üllatus, kui see osutus sõjafilmiks mis rääkis genotsiidist ja loovusest...

Film oli asjakohane kui kunagi varem. Eriti praegusel ettearvamatul ajal. Vajame tuuma, vundamenti, mis ei lase meil muutuda mäluta olenditeks... Selline sügav filosoofiline film. Sõda... Murtud saatused... Lugematu hulk leina... Ja aeg ei ravi... Ja valu lööb aeg-ajalt välja ka hiljem... Sõda on maapealne põrgu! Ükskõik, millises ajas me elame... Kogeme praegu sarnaseid emotsioone, nagu tollal, teise maailmasõja ajal elanud inimesed...

Peategelane tekitab palju poleemikat ja pärast filmi vaatamist võid ta reetmise eest hukka mõista... Ta hülgas täielikult iseenda, oma ande, ateismi, kustutas oma isiksuse ja koos sellega oma mineviku koos kõigi inimestega. Aga see polnud reetmine ega tänamatus, see oli lihtsalt tema viis ellu jääda...

Peale filmi vaatamist nutsin jälle... olen väga tundlik... Terve elu olen tundnud, et sõjateema on mulle lähedane... ja nüüd on sõda tõeline ja see toimub minu kodumaal. Olen sõjale väga lähedal... ja need pole read ajalooraamatust ega filmist, see on reaalsus, milles ma elan... ja seda on raske mul endalgi uskuda... Ma arvan, et pean kõik kogunenud emotsioonid välja viskama. Mul on nii hea meel, et saan seda teha läbi loovuse... Loodan, et suudan oma katkise hinge jäänused ühel hetkel taas kokku liimida.

Suvi toob meelde nii palju mälestusi, häid ja halbu. Edaspidi seostub see ikka selle kohutava ajaga... Aga mul on siiralt hea meel, et sa mu kirju tõlgid ja loed... see aitab mul lõplikult mitte koost laguneda... Mul on väga hea meel, et mul on nii hea sõber...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
29.06.2022 kell 11:11

Viimasel ajal on mul aina raskem oma emotsioonidega toime tulla... nutan palju... valu on aina suurem... olen täitsa katki... Mu riik sureb... see on nii valus... see on nii raske... mu süda on täis muret ja ärevust. Ma pole ammu sellist paanikat tundnud. Miks kõik nii raske on? Miks meil sellist kogemust vaja on? Püüan vastu pidada, aga mul on järjest raskem reaalsust tajuda... Isegi praegu, seda kirja kirjutades, on mul raske hingata... nagu tohutult suur kivi rõhuks mu rinna peal. Need emotsionaalsed kõikumised valdavad mind nüüd juba iga päev. Ma rahunen maha, siis jälle tunnen suurt ängistust... nutan... ma ei saa sellest välja... Ma ei tea mida teha ja kuhu minna? Üha rohkem mõtlen sellele, kuidas linnast lahkuda.

Mõtleme oodata augusti lõpuni, praegu käib ümberringi aktiivne sõjategevus. Kui muudatusi ei tule, lahkume. Ilmselt oleks pidanud seda varem tegema. Aga ma tõesti ei tea enam, mis on õige ja mis mitte. Olen nagu kahe tule vahel. Kahe tundmatu vahel. Ema peab vastu ega taha kategooriliselt kodust ära minna... See on paljude inimeste probleem. Meie vanemad ei taha lahkuda. Paljud minu sõbrad, on sama kogenud. Loodan, et suudan oma ema veenda. Ja veelgi rohkem ma loodan, et see põrgu saab varsti läbi... ja polegi vaja kuhugi minna...

Eile rääkisin Anastasiaga, tema jõudis koos abikaasa ja lapsega Rootsi, kunstiresidentuuri. Väikese lapsega oli teekond raske, aga nad said hakkama. Imetlen nende julgust. See inspireerib mindki. Neil on väga head tingimused. Residentuur andis neile 6 kuuks tasuta korteri, lisaks saavad nad igakuist loometoetust 1500 €. See tundub lausa uskumatu. Anastasia ütleb, et residentuuris pole enam kohti. Nendest kaugemal on teine residentuur... seal on samuti head tingimused, aga toetus on väiksem. Arvestades, et korter on tasuta, pole tingimused tegelikult nii olulised, peaasi, et oled rahus, kuskil sõjast eemal. Konstantin hakkab residentuuris peagi uusi pilte maalima, neile anti kõik vajalikud materjalid, värvid, lõuendid. Nad ütlesid, et et augustis teevad väikese näituse.

Anastasia ütles, et ma olen nii palju nende elu mõjutanud, et nad valmistavad mulle peagi üllatuse. Olen väga uudishimulik, mida nad seal plaanivad. Niipea, kui saan teada, ütlen sullegi...

Nende tütar on juba nii palju kasvanud... Ta on nii ilus, naeratab, selline armas päikesepaiste. Nii raskel ajal otsustas see valguskiir siia ilma tulla. Lapsed ei vääri seda põrgut, mis Ukrainas praegu toimub... Sõda, millal sa lõpped?

Iga päev unistan vabast Ukrainast. See päev tuleb kindlasti. Usun ainult headusse, meie mõtted ja unistused saavad teoks! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
28.06.2022 kell 17:26

Olen olnud täna terve päeva teel. Ärkasin vara. Käisin vennaga turul. Ostsin veel poest keefiri ja tegin abikaasale kirsipirukaid. Ta küsis neid juba mitmel päeval, täna siis tegin. Tulid väga maitsvad ja mahlased. Tõelise suve maitsega.

Meie majast mitte kaugel asuvas bussipeatuses panid orkid üles uut teetõket. Seal oli kolm meest automaatidega ja suur auto koos varustusega. Mööda minnes püüdsin neile mitte otsa vaadata. Kui nad seal seisid, möödusid neist mitmed veoautod, nad viivad jälle midagi välja, võib-olla vilja... Me ei näinud, mida täpselt...

Siis läksime linna ja alles õhtuhakul jõudsime koju. Seepärast kirjutangi nii hilja. Meile anti läbi vabatahtlike pakk, nad tulid Odessast. Ootasime seda pakki juba mitu nädalat. Olime väga mures, kas see jõuab üldse kohale. Seda juhtub tihti, et rašistid võtavad kogu kauba vabatahtlikelt ära... Pakis olid rohud mu mehe vanematele, tema isale ja emale. Need on rohud, mida nad igapäevaselt vajavad. Kohe kui need kätte saime, viisime need vanematele. Kõigepealt läksime mehe ema juurde, nemad viisid meid isa juurde ja siis läksime veel minu emale külla. Kõik olid väga õnnelikud. Rohtudega on praegu linnas väga raske.

Mu ema tegi kirsipelmeene. Meil on täna kirsipäev, tuleb nii välja. Muide, Ukrainas tähistame täna, 28. juunil hoopis Ukraina põhiseaduse päeva. Suvel, 24. augustil tähistame ka Ukraina iseseisvuspäeva... Loodan, et saame seda teha vabas, iseseisvas riigis!!! Sõda on kestnud nii kaua... mõned ütlevad, et lahingud peaksid aasta lõpuks vaibuma. Ma ei tea, kas seda saab enam uskuda... Mu meeleolud on viimasel ajal väga kontrastsed. Eile nutsin jälle palju. See on väga raske, kui elad igapäevaselt sellises põrgus.

Eile juhtus jällegi midagi kohutavat. Venemaa terroristid näitasid end taas kogu oma hiilguses. Venemaa korraldas Poltava oblastis Kremenchugis asuva kaubanduskeskuse pihta raketirünnaku. See kaubanduskeskus on väga suur, 10 000 ruutmeetrit... sees oli palju rahvast... ma lihtsalt ei suutnud seda kõike rahulikult vaadata... kurb ja kohutav... Palju haavatuid, päästjad viisid välja surnukehasid... kohutav... Pisarad tulevad praegugi silma. See kuradist Putin, peab kiirelt põrgus põlema! Talle pole õigustust meie planeedil edasi elamiseks! Ma vihkan teda!!!!

Tragöödiapaigal töötavad päästjad ja linna territoriaalkaitse, Kremenchugi naftatöötlemistehase päästjad ja vabatahtlikud. Sügav kummardus neile kõigile! Nad annavad endast parima, et päästa võimalikult palju inimesi... Hukkunute arv on tõusnud 16-ni ja veel 59 inimest on saanud raskeid vigastusi. Kui palju ohvreid veel tuleb, pole teada... ja ma kardan seda isegi ette kujutada...

Vene riigist on saanud massimõrvar. See on fakt. Ja sellest peab olema juriidiline fakt. Ja kõik maailmas peavad mõistma, et Vene nafta ostmine võrdub terroristide rahastamisega... Ja maapealne põrgu meil aina jätkub... Iga päev Venemaa ründab. Harkovis ja Mõkolajievas ja paljudes teistes linnades... Viimasel ajal kuuleme aina enam plahvatusi... Kas ja millal see kõik lõpeb???? Hea uudis on see, et Venemaa on muutunud maksejõuetuks, aga kas seegi meid aitab?

Meil hakkab sularaha otsa saama. Tahtsin vahendaja kaudu vahetada, nagu ka varem... aga sain lausa šoki... komisjonitasu on nüüd 20-25% summast... viimati oli see 5-7%. Hinnad on niigi toodetel juba väga kõrged. Nüüd kallineb ka sularaha väljavõtmine.

Kõik muutub iga päevaga aina emotsionaalsemaks... Ma ei tea, kuidas edasi reageerida... Kuidas edasi elada... Ikka ja jälle leian end mõttelt, et peaksime äkki linnast lahkuma... Loodan, et kõik laheneb...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
27.06.2022 kell 12:56

Eile oli kuum päev, peale järjekordset vihma. Meil oli emaga väga tore. Jalutasime palju. Olin lausa väsinud, kui koju jõudsin ja tegin ühe päevase uinaku. Jalutasime jõe ääres ja sõime kaks portsjonit šokolaadijäätist. Ema oli nii õnnelik, mõnikord näen ma temas väikest naiivset tüdrukut, ta on väga siiras. Ma vahe isegi ei suuda uskuda, et ta sünnitanud ja üles kasvatanud kolm last. Küllap jääb suureks kasvades meie sisemine laps ikka meiega, olenemata vanusest. Aeg lendab nii kiiresti... alles ma käisin koolis... ja minu lõpetamisest on nüüd möödas 10 aastat. Pean kiirustama, et oma unistused ellu viia. Ma kardan, et muidu saab minust täiskasvanu kes pole oma eluga rahul...

Tagasiteel käisime emaga ühes väikeses poes. See on ühe dekoratiivkosmeetika keti filiaal Hersonis. Läksime sisse ja riiulid olid kõik tühjad. Kaupa praktiliselt polnudki. Emale väga meeldis üks huulepulk, mille me ostsime, allahindlus oli kõigele 80%. Tõenäoliselt on see kauplus end sulgemas... Loodan, et nad hakkavad uuesti tööle, kui sõda on läbi.

Hersoni peatänav oli väga elav. Inimesed kõndisid, mõned kohvikud töötasid, nägid isegi palju lapsi, tänavamuusik laulis. Näis, nagu oleksime tavalises Hersonis... Ja kuigi tekkis taas korraks tunne, et kõik on korras, on see petlik... sõda käib ja Putin läheb aina vihasemaks.

Eile hommikul tulistati Ukraina suunas palju rakette. Küllap Venemaa ei suuda leppida olukorraga, et meile anti EL-i kandidaadistaatus. Putin ründas uuesti Kiievit. Hommikul pommitati elumaju ja lasteaeda. Esialgsetel andmetel tulistati Kiievi piirkonna ja Kiievi pihta 14 raketti. Sain teada, et selles raketilöögi saanud mitmekorruselises majas elasid mu sõbrad, kes kolisid sinna Hersonist. See on lihtsalt ime, et nad pääsesid eluga!

Üks rakett tabas Kiievis Polovtska tänava lasteaeda. Mänguväljakul haigutab nüüd 7 meetrise läbimõõduga pommikaater. Mõned inimesed jäid Kiievis pärast raketi tabamust maja rusude alla. Hävinud maja rusude alt päästeti üks 6-aastane tüdruk. Vigastada saanud neiu on Vene kodanik. Tüdruku isa suri. Keda nad seal nüüd denatsifitseerivad? Rašistid!

Kõige hullem ongi rašistide uudiseid lugeda ja ma teen seda teadlikult. See ajab mind vihale, aga ma tahan mõista, millises vales inimesed elavad. Pärast 4 kuud kestnud sõda kirjutavad nad... Me peame kõik fašistid tapma ja kui selle nimel surevad lapsed, on see paratamatu, ka neist oleksid saanud natsid. Peale seda kõike ma vihkan neid veel rohkem... Kuidas on võimalik nii elada ja mitte näha tõtt isegi siis, kui oled kohapeal ja tapad süütuid inimesi, ka neid kes räägivad vastu vene keeles ja omavad Vene passi???

Mõned ütlevad, et raketirünnakuid Kiievi vastu tuleks vaadelda kui tahtlikku eskalatsiooni. Pealinna elurajooni mürskude saatmine on signaaliks eile alanud G7 tippkohtumisele... Mind ei huvita, et keegi nendest rakettidest tähendusi otsib... Raketid tapavad jätkuvalt inimesi, hävitavad maju, saatusi, kuni Putin on veel elus... Millal Putin sureb? Kuidas ma ootan tema surma... Ta põleb pikka aega põrgus kõige tehtu eest...

Eile avaldati statistika, kui palju rašistid on meilt juba vilja varastanud. Alates täiemahulise sissetungi algusest on rašistid Ukraina okupeeritud aladelt välja viinud üle 400 000 tonni teravilja. Enne okupatsiooni oli vilja 1,5 miljonit tonni. 24. veebruarist alates ulatuvad Ukraina põllumajanduskahjud 4,3 miljardi dollarini.

Vargad, terroristid, rašistid, vägistajad, mõrtsukad, mitteinimesed – need kõik seostuvad selle haige rahvaga. Neile pole andestust. Kohtupäev tuleb kindlasti ja nad vastutavad kõige tehtu eest!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
26.06.2022 kell 11:32

Täna otsustasin veeta päeva oma emaga. Varem meile meeldis sageli linnas käia. Käisime koos teatris, kinos, jalutasime pargis. Meile meeldis käia hüpermarketis, osta oma kodudesse asju, mis teevad elu mugavamaks. Samuti käisime suvel mere ääres. Nii kummaline kui see ka ei tundu, oleme elanud kogu oma elu merest vaid 100 kilomeetri kaugusel, kuid meil polnud võimalust seal sagedasti puhata. Seetõttu olen püüdnud nüüd teda erinevatesse kohtadesse viia, et ta saaks merd nautida. Täna tegin talle ettepaneku minna rohelisse parki jalutama ja pärast jõe äärde maitsvat jäätist sööma. Ema ei mõelnud kaua, vaid nõustus kohe. Lapsepõlves ostis tema mulle jäätist ja kooki, nüüd üritan mina teda rõõmustada. Ta töötab palju ning pühendab vähe aega puhkamisele ja iseendale. Seetõttu püüan tema elu mitmekesistada. Oleme temaga sõbrad ja saame rääkida erinevatel teemadel. Mul on väga hea meel, et me saame koos olla. Nii et ma arvan, et meil saab täna olema väga tore.

Eile koristasin õueala. Viimasel ajal on sadanud palju vihma ja muru kasvab kiiresti. Kitkusin umbrohtu, nüüd on hoov puhas. Koristades nägin palju veoautosid mööda sõitmas, ma ei tea, mis seal sees oli, aga arvatavasti varastavad okupandid taas midagi ja viivad seda Krimmi. Seda on kurb vaadata. Miks nad oma kodumaal ei kasvata seda, mida nad vajavad? Nad kisendavad kogu maailmale, et nad on "suur riik", aga nagu selgus, on nad hoopis kamp vargaid ja kurjategijaid, mõned neist ka mõrvarid.

Hiljuti rääkis ühe Hersoni oblasti küla elanik, et kui okupandid asulasse saabusid, võttis igaüks, mida tahtis. Veranda lõhuti, uks murti maha. Tualetti ei kasutatud, vaid tehti oma asjad elutoas vaiba peale. Okupandid parastasid, et teilt tulebki kõik ära võtta, te elate liiga hästi, te elate külades paremini, kui meie linnades. Ja meie oleme selles süüdi, et nad nii elavad??? Nad peavad selle küsimuse esitama oma valitsusele. Isegi kui elate vaesuses, võite õuealalt umbrohtu välja tõmmata, koristada, istutada lilli või rajada juurviljaaia. Meie inimesed teevad kõvasti tööd ja hoiavad kodu korras. Ka Ukrainal on, mille poole pürgida. Peame parandama teid, elatustaset... Aga me ei lähe ju teise riiki, et seda kõike röövida... Nii käituvad vaid barbarid. Lihtsam on süüdistada oma ebaõnnestumistes kedagi teist. Haige rahvas. Ma vihkan neid iga päevaga aina rohkem.

Eile nägin uudist, mis suurendas veelgi minu vihkamist... Hersonis murdsid orkid 70-aastase ajakirjaniku selgroo. Auto, millega ta linnast evakueerus, peatati sissetungijate kontrollpunktis. Kui naine keeldus Ukraina passi üle andmast, hakati teda peksma. Tal õnnestus imekombel põgeneda. Ta jõudis raskes seisundis Lvivi. Läbivaatus näitas lülisambamurdu ja tugevaid verevalumeid peas. Naine kaotas osaliselt kuulmise ja ei saanud ilma abita liikuda. Ta on praegu paranemas. Vaene naine. Loodan, et temaga läheb kõik hästi.

Hersoni oblastis tulistasid sissetungijad vabatahtlike bussi, kes viis abi Novovorontsovsky piirkonda, kus on katkenud veevarustus ning napib toitu. Õnneks keegi viga ei saanud, aga missioon katkes ja abi kohale ei jõudnud.

Kuid Herson ei anna alla. Järjest enam ilmub piirdeaedadele kirju Ukraina sümboolikaga. Usume parimasse!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
25.06.2022 kell 13:31

Aitäh! Ukrainlased on väga õnnelikud EL-i kandidaadistaatuse üle. See on meile väga tähtis! Mulle meeldib, mida Zelenski selle kohta ütles: "Me ütleme, et Ukrainale anti EL-i kandidaadi staatus, kuigi peaksime ütlema, et Ukraina sai EL-i kandidaadi staatuse. See ei kukkunud meile taevast. Ukraina on selle nimel palju ära teinud. Me ei unusta seda, me ei häbene seda, me oleme uhked selle üle!"

Meil on veel palju teha, kuid esimene samm on tehtud. Mul on väga hea meel, et saame Euroopale sammu võrra lähemale. Ma loodan, et terve maailm on näinud, millised imelised, tahtejõulised inimesed Ukrainas elavad, kes hindavad vabadust ja euroopalikke väärtusi. Ukraina liitumine EL-iga toimub mitte varem kui 2029. aastal. Me peame enne vastu võtma ja rakendama suurel hulgal õigusakte ja me muudame selle aja jooksul oma riigi paremaks! Koos sellise presidendi ja meie kartmatu rahvaga anname endast parima! Ja mis kõige tähtsam, kandidaatriigi staatuse andmine on Putinile väga valus löök. Putin saab aru, et ta kaotanud selle sõja, igal tasandil.

Umbes poolteist miljonit ukrainlast on viidud sunniviisiliselt Vene Föderatsiooni. Tegelikult on see, mida Putin teeb, Ukraina rahva genotsiid. Mastaabi poolest saab seda võrrelda vaid sellega, mida Hitler tegi Teise maailmasõja ajal... see on nagu kohutav õudusunenägu... Millal me ometi ärkame?

Juba ammu ei kannata ainult inimesed, vaid ka meie loodus. See teeb mind väga kurvaks... Meie kaitsealad Hersoni piirkonnas on osaliselt hävinud ja siiani suures ohus... Mustas meres on hukkunud umbes 3000 delfiini. Veealused plahvatused mõjutavad loomade võimet heli abil navigeerida. Seetõttu ei suuda delfiinid saaki püüda ja surevad nälga...

Eile tapeti Hersonis veel üks nukuvalitsuse liige. Plahvatas Dmitri Slavutšenko auto. Ta suri sündmuskohal. Partisaniliikumine aina kasvab, iga päev kuuleme nende tegudest.

Hersoni põllumehed viskavad tonnide kaupa kapsast minema, kuna nad ei saa seda müüa. Kohalike talunike kaubateed on ummistunud ja nad ei saa köögivilju välja vedada, kohapeal aga nii suurt tarbimist enam pole, kuna pooled elanikud on linnast lahkunud.

Üks suurepärane uudis! Tuntud Ukraina telesaatejuht, aktivist Sergei Prytula käivitas Ukraina MEGASBORi! Kogu Ukraina kogus raha kolme Bayraktari jaoks. Vajalik summa oli 500 miljonit grivnat (15 miljonit dollarit), tähtaeg oli üks nädal ning raha koguti kokku kolme päevaga! See on uskumatu! Nutsin eile, kui Prytula sellest rääkis. Oleme ukrainlased ja see on sünonüüm väljendile "meie jaoks pole midagi võimatut"!

Me vajame sellist ukrainlaste ühtsust, mille sõda on esile toonud, iga päev paljudes muudes küsimustes ka. Ja me töötame selle kallal! Kui vaja, vaidleme, arutame, aga leiame ühise eesmärgi! Ukraina ja ukrainlased on uskumatud! Üheskoos alistame kõik vaenlased! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
24.06.2022 kell 10:35

Täna, on 24. juuni ja nii eestlased kui ukrainlased tähistavad olulisi tähtpäevi. Ma tean, et teil on täna Jaanipäev ja eile oli Võidupüha. Head jaani kõigile eestlastele! Veetke järgmised päevad perede ja sõpradega ja olge rohkem looduses. Praegu on nii oluline leida aega lähedaste jaoks. Kallistan teid kõiki väga tugevalt ja mu kallistused on laetud valguse ja soojusega, loodan, et tunnete seda ka tuhandete kilomeetrite kauguselt.

Ja Ukrainas möödub täna täpselt 4 kuud sõja algusest. Kohutav, hävitav ja mõttetu sõda... Ma tahan kallistada ka kõiki ukrainlasi. Oleme selle aja jooksul nii palju läbi elanud. Mulle tundub endiselt, et see kõik on ebareaalne, mingi süsteemi rike... ERROR... mille saab restartiga parandada. Aga sõda jätkub ja inimesed surevad ikka veel... Vahel tundub, et see ei lõpegi kunagi. Aga peale vihma tuleb alati päike ja võib näha isegi vikerkaart. Peaasi on jääda inimeseks ja aidata üksteist. Ukrainlased on tugev rahvas, ma olen uhke iga kaasmaalase üle, et nad leiavad jõudu edasi elada ja võidelda selle ebaõiguse vastu. Me saame taas vabaks!

120 päeva on möödas sellest ajast, kui ma sulle iga päev olen kirjutanud ja jaganud oma kõige siiramaid emotsioone ning kogemusi. Ma pole kunagi tundnud end nii haavatavana. Ma avan oma hingesoppe, oma saladusi, kirjutan oma kompleksidest, oma eelmistest eludest... kuid samas mulle tundub, et mida rohkem ma end avan, seda tugevamaks ma muutun. Kirjades luban endal olla mina ise. Mulle tundub, et paljutki sellest, mida ma olen kirjutanud, ei tea isegi mu sugulased ja sõbrad... Aga mul on hea meel, et minus toimub sisemine transformatsioon. Ma ei karda elada, ma ei karda teha vigu, ma hindan kõike, mis mul on, eriti olen hakanud hindama iseennast.

Aga ma kardan avada kirju, mis ma olen sulle varem kirjutanud. Ma ei taha sellesse õudusesse ja nendesse emotsioonidesse enam sukelduda... Viimati lugesin, või õigemini kuulasin oma kirju siis, kui 10. mail neid Tallinnas, Vene saatkonna ees ette loeti. Ma kuulasin neid ja nutsin... Seda kõike on võimatu unustada... Valu pole tegelikult kuhugi kadunud. Haavad pole paranenud... Kuni Ukraina põleb, ei saa ma rahus elada... isegi siis, kui teen oma tavalisi igapäevaseid toiminguid... Ma teesklen, et kõik on hästi, aga süda valutab. Mul on üks suur, avatud arm südamel, ja see pole veel paranema hakanud... Kõik saab korda alles siis, kui venelased meie territooriumilt lahkuvad. Unistan sellest päevast iga päev. Jään magama ja ärkan mõtetega, et peaksime elama rahulikul vabal maal, nagu see oli enne.

Mõistan, et tulemas on suured muutused. Meie riik muutub, meie muutume, meie teadvus muutub. Meie riik õitseb kord taas. Usun, et need raskused on meile millekski vajalikud, aga ma ei tea veel milleks? Igaüks saab sõjast midagi. Kellegi sõda murrab ja kellegi teeb tugevamaks. Ma ei taha alla anda... meie armee võitleb, meie vabatahtlikud aitavad... kõik riskivad oma eluga meie... Ja kui palju inimesi ning lapsi on hukkunud... Nende nimel tuleb elada ja neid tuleb meeles pidada... Rahu tuleb kindlasti...

Ma olen olnud patsifist terve oma elu. Ja kui raske on praegu elada ja näha vägivalda, mõrvu, sõjakannatusi... Miks inimesed nii käituvad? Me oleme ju kõik ühesugused, me oleme inimesed, meil on samad käed, jalad, pea, aju... Aga miks inimesed ikka tapavad üksteist? Miks me ei ole õppinud elama harmoonias inimeste, loomade ja kogu maailmaga? Ja mis saab inimkonnast edasi? Kas me õpime kord?

Inimesel on aju, mis sisaldab endas kogu universumit. Meie aju on sama uurimata kui avakosmos. Aga mulle tundub, et praegu inimene degradeerub, hoolimata sellest, et tehnoloogiaid nii palju. Ma väga tahan, et inimesed oleksid lahked. Ma tahan elada, mitte karta...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
23.06.2022 kell 13:44

Paar viimast päeva on olnud Hersonis jahedad ja vihmased. Armastan, kui ilm vaheldub. Teistsugune ilm toob teistsuguse oleku, erineva tuju. Muidu mulle vihm väga meeldib, aga võib-olla oli mul lihtsalt liiga palju emotsioone kogunenud... mistõttu olin terve päeva kurb... Mind valdas apaatia ja ma ei tahtnud midagi teha. Aga võtsin end kokku ja käisin vennaga turul, ostsime värskeid köögivilju. Täna plaanin küpsetada täidetud paprikaid. Hersonis ilmus müügile värske noor paprika. Ma armastan seda väga. Täidise valmistan riisist ja hakklihast ning küpsetan siis tomatikastmes neid koos teiste köögiviljadega. Kas sa oled midagi sellist varem proovinud?

Mõte illustratsioonide tegemisest kirjade juurde ei jäta mind maha. Võib-olla Lena teeb need, võib-olla ma ise... Mõtleme veel selle peale. See protsess võtab kaua aega ja tuleb sukelduda tagasi sõja esimeste päevade mälestustesse... Tore, et sulle see uitmõte meeldis. See inspireerib mind. Hakkasin juba mõtlema, kuidas seda teha, ja see omakorda tõmbab tähelepanu tegelikkusest kõrvale. Püüan olla loominguline, see aitab mind. Igaühel on oma meditatsioon. Minu meditatsiooniks on loovus, toiduvalmistamine, koristamine ja jooga. On vaja hoolitseda nii füüsilise kui emotsionaalse seisundi eest. Aga vahel on ikka emotsionaalselt nii raske... nagu näiteks täna. Püüan mitte kurvastada... äkki lähen emale ja vennale külla.

Täna hommikul kuulsime palju tugevaid plahvatusi... Orkid jätkavad naaberlinna Mõkolajievi tulistamist. Hersoni piirkonnast on vene rašistid Mõkolajievi suunal juba välja tulistanud umbes 9 raketti... Mõkolajievisse saabus hiljaaegu tagasi päris palju elanikke ja nüüd siis pommitatakse neid... See on kohutav...

Saabunud on teated nukuvalitsuse ja reeturite mõrvakatsete kohta... 90. kolonni pealik on koos autojuhiga Hersoni haiglas. Nende autos toimus plahvatus. Tervislik seisund on mõlemal stabiilne. Sobolevil tekkisid parema ja vasaku sääreluu murrud ning tema autojuht sai killuhaava tagumikku.

Vene sõjaväelased hõivasid I. A. Gontšari nimelise Hersoni piirkondliku teadusraamatukogu. Raamatukogu direktor ja enamik töölisi keeldusid koostööst okupatsioonivõimudega.

Lisaks ühendasid okupandid lahti ja varastasid Ukraina suurima päikeseelektrijaama. See asub Zaporozhye piirkonnas Tokmaki linna lähedal. Linlaste sõnul võeti päikesepaneelid lahti, pakiti ja viidi territooriumilt välja. Tokmak Solar Energy on Ukraina suurim päikeseelektrijaam. Selle pindala ulatub 96 hektarini. Jaama võimsus on 50 MW.

Hersoni oblasti lennuväljal põletati taas Vene sõjaväelaste surnukehasid. Okupandid ehitasid autokummidega süvendi, kuhu surnukehad pandi ja seejärel põletati. 21. sajandil... Inimesed on hullud... Sellele on lausa väljakannatamatu mõelda... Kõlab nagu midagi ebareaalset...

Loodetavasti saab see põrgu peagi otsa...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
22.06.2022 kell 12:00

Suvi, ümberringi on imeline suvi, mis rõõmustab meid päikese ja maitsvate viljadega. Käes on aeg, mil hakkavad valmima erinevad puuviljad ja marjad. Kirsid, murelid, mooruspuumarjad ja vaarikad on juba küpsed. Eile ostsingi maitsvaid kirsse ja tegin kirssidega saiakesi. Need said suurepärased, lausa väga maitsvad. Olin tulemusega väga rahul. Mulle meeldib süüa teha, eriti kui tuju on hea. Minu abikaasa armastab pirukaid erinevate puuviljadega, eriti õunte, kirsside ja aprikoosidega. Ma lubasin talle, et teen seda. Ma loodan, et saan nüüd tihedamini küpsetada. Pealegi aitab see kõigest häirivast oma mõtteid eemal hoida.

Eile, 21. juuni ei olnud tavaline päev. Maa on täpselt poolel teel ümber Päikese, mis tähendab, et tegu oli aasta pikima päevaga. Meie jaoks on see tähtis päev, kuna suvise pööripäeva ajal kantakse kõik karmavõlad maha, kui sel päeval mõni heategu teha. Meil on uskumus, et sel päeval tehud ka kõige väiksem heategu, jõuab lähitulevikus vähemalt sajakordse jõuga sinuni tagasi.

Pööripäeval on Päike Maast kõige kaugemal. Maa piirkondades on soojem või külmem mitte selle järgi, kui kaugel Maa Päikesest asub, vaid selle järgi, millise nurga all päikesekiired Maale langevad. Ekvaatori lähedal on palav seepärast, et aastaringselt langevad päikesekiired pinnale peaaegu vertikaalselt. Põhjas on külm, sest päikesekiired langevad suure nurga all. Suvise pööripäeva ajal langevad põhjapoolkeral kiired pinnale just väikseima nurga all, mistõttu on järgmised paar nädalat kuumimad ja päevad kõige pikemad. Universum on lummav...

Eile saatsin Hersoni kunstnike fondist raha kahele kunstnikule, kes kavatsevad Hersonist lahkuda, nad vajasid seda raha piletite jaoks. Otsustasime neid aidata. Tänan, et ikka jaksate veel meile raha koguda. Aitäh kõigile inimestele, kes on panustanud sellese fondi, aitäh kõigile kunstnikele, kes oma maale annetasid ja aitäh korraldajatele, tänu kellele see kõik toimib!

Nüüd läheb linnast välja saamine aina raskemaks. Okupeeritud Hersoni piirkonnast lahkumise eest küsitakse juba kuni 20 000 grivnat. Inimesed ei saa lahkuda kahel lihtsal põhjusel. Peamine põhjus on raha. Teine probleem on ebakindlus, millega inimesed kokku puutuvad okupeeritud territooriumilt lahkudes: kuhu minna, kuidas minna, mille nimel elada ja kus elada, kuidas raha teenida? Mööda maanteed ei ole ohutu sõita... Kõik need neli kuud pole olnud ainsatki rohelist koridori. Kõik lahkujad on teinud seda oma riisikol. Kui lähed autoga mööda võõrast teed, võid miini otsa komistada ja plahvatada... Seetõttu küsitaksegi bussisõidu eest nii palju raha, et jõuda naaberlinna. Keegi saab riskidest aru, aga läheb siiski, keegi aga kardab ja jääb koju...

Nad ütlevad, et meie väed on juba lähedal... Ootame selle kohta kinnitust. Ukraina relvajõud vallutasid tagasi veel ühe asula – Kiselevka küla Hersoni oblastis. Kiselevkast Hersonini on umbes 15 kilomeetrit. Võib-olla natuke vähem.

Täna lugesin hirmutavaid uudiseid Eesti kohta, et Venemaa viib läbi sõjalisi provokatsioone Eesti vastu. Kas see on tõsi? Ehk tead midagi? Uudis ise oli selline, et esimest korda sisenes Eesti riigi õhuruumi Venemaa helikopter ning õppusi läbi viivad Vene väed simuleerisid raketirünnakuid Eestile. Teatati veel, et Vene suursaadik kutsuti selgituste saamiseks Toompeale. See kõlab väga hirmutavalt... Loodan, et see osutub valeuudiseks.

Hoolitsege enda, lähedaste ja Eesti eest! Kallistused kõigile! Tänan, et loete mu kirju. Ukraina võidab kindlasti! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
21.06.2022 kell 14:17

Eile kohtusin lõpuks kauaaegse sõbra Lenaga. Rääkisime neli tundi ja see tundus nagu oleksime vaid neli minutit koos olnud. Meil on väga hea klapp, saame pikalt ja põhjalikult arutleda erinevatel teemadel, rääkida oma plaanidest, projektidest, kunstist, isiklikust elust. Koos olles tekib meie eriline side ja me mõlemad märkame seda. Inspireerime üksteist, anname teineteisele nõu. See vist ongi tõeline sõprus. Me kasvame koos vaimselt. Mulle meeldib, et oleme lähedased ja saame kõigest rääkida... ka siis, kui pole 4 kuud kohtunud.

Ostsime pargis jäätist ning jalutasime mööda peatänavat ja laskusime kaldapealsele jõge vaatama. Jões ujus mitu inimest, mööda sõitis ka paat, inimesed istusid kohvikutes ning jõid külmi jooke. Tihedad rohelised puud tekitasid sügava varju ja saime vaikselt pingil istuda ja juttu ajada. Isegi linnud laulsid kuidagi eriliselt, nägime kuidas varblased püüdsid putukaid. Selline vapustav loodus meie ümber... Ja jälle kogesin hetke, mil tundus, et kõik on korras. Unustasin, et elame okupatsioonis... 

Lena jagas huvitavat mõtet. Ta ütles, et saab minu kirjadele väikseid visandeid teha. Võibolla oleks see päris tore, kui ükskord tõesti peaks kirjadest raamat välja antama? Äkki sellest tulebki hoopis kunstiraamat? Ma mõtlen selle üle veel, aga mulle hakkas see mõte väga meeldima. Ma isegi ei tea, kas leidub veel inimesi, kes kirjutavad iga päev nagu mina. See on minu elav lugu elust okupatsiooniajal...

Kohtusime Lenaga ülikoolis. Ta on minust aasta noorem, õppis samuti graafilist disaini. Lena on suurepärane kunstnik ja ta on ka suurepärane illustraator. Ta on illustreerinud palju huvitavaid raamatuid. Minu raamaturiiuliski on mitu tema raamatut. Lena stiil on eriline. Mitmed tema maalid on eksponeeritud ka Triggeri näitusel. Ta töötab väga kõvasti ja inspireerib mind alati. Lena motoks on alati midagi uut õppida - peab proovima, aga võib vigu teha ja seejärel uuesti proovida. Tegelikult ainult nii saamegi oma oskusi parandada. Mul on väga hea meel, et mu elus on nii palju häid ja säravaid inimesi. See annab mulle jõudu. Paar aastat tagasi kinkisin talle kassi, tema nimi on Ozzy, kes on nüüd tema parim sõber. Ozzy on punane ja üsna sarnane minu kassiga. Armastame mõlemad oma kasse ja armastame mõlemad kaasaegset kunsti.

Õhtul olin oma mõtetega üksi ja tegin teetseremoonia. Pärast tegelesin kollaažiga "Kevad". Mul on tekkinud tunne, et see saab varsti valmis. Mulle meeldib loomisprotsess. Iga kord leian pildilt koha, mida täiendada. Mulle meeldib luua keerulisi kompositsioone. Ma arvan, et sul on hiljem huvitav seda teost vaadata ja iga kord selles uus süžee leida. Siin on nii palju kokku põimitud - loodus, inimene, taimed, loomad, bakterid, seemned, linnud, lilled, liblikad, putukad. Kõik sulandub üheks ja ometi on igal teemal oma arendusliin. See on sõja mõju minu kevadele... Kõik pole nii särav ja värviline, kui esmapilgul võib tunduda. Ma tõesti tahan seda kollaaži sulle isiklikult esitleda. Loodan, et kui sõda läbi saab, tulen Eestisse. Mulle väga meeldib teie riik ja rahvas.

Kella 19 paiku lülitati internet välja... Lootsin, et see ei kesta kaua... Läksime küll hilja magama, aga internetti polnud ikka veel. Hakkasin juba muretsema. Kuulsime, et kuskil pidi olema rike. Alles täna kell 14 saime neti tagasi. Seejärel hakkasingi kohe sulle kirjutama.

Tavaliselt 20. juuni paiku avas Sergei Emotsioonide ranna. See on nii harjumatu, et me sel aastal ei töötagi seal. Tavaliselt algab kevadel juba pikk ettevalmistusperiood. Sel aastal oleks olnud juba kuues aasta... Esimese aastal tegime hooaja avamise puhul troopikapeo. Olime Hawaii särkides, lillelistes kleitides, esinesid muusikud, tantsijad pidasid salsa meistriklassi, avasime puhveti eksootiliste puuviljade ja kokteilidega. See oli lõbus. Igal õhtul panime mererannas projektori üles ja vaatasime varajaste hommikutundideni filme.

Eriti meeldis mulle teha dekoratsioone, välja mõelda pidude teemasid. Meil oli merel tore. Palju sõpru, palju uusi tuttavaid. See on ehk omamoodi võrreldav isegi Voronja galeriiga, mida Kailiga igal suvel avate. 

Mõne aasta eest kohtasin rannas üht Mõkolajievi kunstnikku. Ta on impressionist ja käis sageli meie rannas aega veetmas. Kord ta isegi maalis mind. Sellest ajast peale oleme suhelnud ja meist on saanud head sõbrad. Meri on suur osa meie elust. Meile meeldib seal lihtsalt olla... Ja vahel tuleme mere äärde telkima, et veelgi enam sulanduda loodusega. Lõkkeõhtud mereääres on aga eriti maagilised...

Need soojad ja suvised mälestused ei lase vaimul manduda. Kindlasti saab kõik ühel päeval taas korda...

Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
20.06.2022 kell 9:54

Rääkisin sõbrale, et kirjutan sulle kirju ja et see on nagu omamoodi avalik päevik, mida ma pean ning ta võrdles mind Anne Frankiga. Võib-olla on tõesti siin mingi paralleel isegi olemas. Ajalugu kordub. Ainult et seekord mitte juutide, vaid ukrainlastega. Mulle meeldis see julge tüdruk. Ta oli noor, kuid samas tark. Nüüd tunnen omal nahal, mis tunne on elada suluseisus ja unistada vabadusest. Kohati on meie vaated sarnased. Kirjutades leidis ta rahu... Jah, kirjutades on tõesti lihtsam selle kõigega toime tulla, see on minu psühhoteraapia. Ainus, mida ma loodan, et minu loos on hea lõpp ja keegi ei pea surema... Kohutav, et pärast 77 aastat tunneme me taas hirmutunnet selle pärast, et keegi otsustas hävitada vaba rahva tahte elada... See kõlab lausa võimatult... Mulle tundub, et maailm ei taju täielikult, kui raske on meil praegu toime tulla... Ja ma loodan südamest, et ukrainlaste olukorda ei pea enam ükski rahvas sattuma. Mitte kunagi enam! See ei tohi korduda!

Mulle meenuvad sageli sõja esimesed päevad... Ma arvasin, et suren... Ma pole kunagi nii hirmul olnud. Ma värisesin, mu süda peksis väga kõvasti ja hüppas rinnus... neelasin palju rahusteid... kogu pere jõi palderjani ja muid tablette... Läksime riietega magama ning magasime kõik koos ühes voodis. Mitu päeva ei olnud mul isegi isu, ma ei tahtnud enam igapäevatoimetusi teha, ma ei leidnud sellel mõtet. Raske oli leppida tõsiasjaga, et meie majast mõne kilomeetri kaugusel sõitsid tankid, tapeti inimesi, lõhuti maju... Kuulsin, kuidas hävitajad lendasid üle meie maja ja mu jalgealune muutus vatiks, ma ei suutnud seista... kukkusin lihtsalt põrandale... Teisel päeval kuulsin, kuidas nad tulistasid kuulipildujast... see oli Antonovski silla lähedal... mõtlesin, et natuke veel ja nad sisenevad meie linna ja tapavad meid kõiki... Need on kõige kohutavamad tunded, mida ma kogesin... Ma vihkan sõda! Ma vihkan Putinit ja Venemaad, et nad meie elu rikkusid. Need tõprad peavad põrgus põlema! Ootan päeva, mil Putin sureb... seda ootab iga ukrainlane!

Sõjaga ei tohi harjuda! Peame seda sõja ajal iga päev meeles pidama. Ei saa elada normaalselt, kui inimesed samal ajal surevad... lapsed surevad. Sellest tuleb rääkida, igal pool, igas võimalikus keeles! Need on inimsusevastased kuriteod. Nende eest peavad saama süüdlased karistuse!

Täna on mul kohtumine oma sõbra Lenaga. Ta on üks mu parimaid sõpru. Ta on andekas kunstnik ja suurepärane inimene, väga särav hing. Viimati nägime enne uut aastat. Siis ma olin katki, pool aastat on möödunud ja ma olen sama katki. Kui kiiresti aeg lendab... Tundus, nagu oleksime alles eile kohtunud. Arvan, et meil on palju teemasid, mida arutada. Räägime kindlasti meie kohtumisest. Loodan, et läheme täna kuskile kohvikusse jäätist sööma. See teeb mind juba ette õnnelikuks. Sõpradega kohtumine parandab mu haavad. Hersonisse on jäänud neid vähe. Peaaegu kõik mu sõbrad ja kolleegid on lahkunud... Oleme ühed vähestest, kes jäid. Peame jätkama suhtlemist ja üksteist toetama.

Hiljuti avastasin enda jaoks ühe sarja, selle nimi on "Armastus, surm ja robotid" (Love, Death & Robots). See on sari väikeste lühikeste multikatega 5-10 minutit. Väga huvitavad süžeeliinid, huvitav esitlus, erinevad tehnikad, 3D ja graafika. Olin isegi üllatunud, et ma varem seda sarja ei teadnud. See ilmus 2019. aastal. Soovitan vaadata, kui sul vaba aega tekib. Iga episood on tähendusrikas.

Mulle meeldivad kosmose-sarjad. Tahaks isegi väga sinna minna, see on ilus ja inspireerib oma salapäradega. Mul on palju kosmosele pühendatud kollaaže. Näiteks sari "Sündmuste horisont" või "Lood kosmosest". Tahan kosmoses reisida ja unustada inimkonna. Inimene on kummaline olend. Inimesed tarbivad, hävitavad ja reostavad planeeti, peavad lõputuid sõdu... Olen tihti sellepärast väga kurb.

Usun jätkuvalt valgusesse ja loodan, et kõik läheb hästi! Headus võidab kurjuse!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
19.06.2022 kell 13:23

Küpsetasin täna pannkooke. Sõber, kellest eile rääkisin, on meil külas. Ma ei tea, kust ta selle sai, aga ta tõi Chateau Trubetskoyst pudeli Hersoni veini. Praegu on see Hersonis suur haruldus... Inimesed kauplevad ainult sellega, mis nad Krimmist kaasa toovad... Mulle meenus selle veiniga palju toredaid mälestusi... Pole tegelikult ammu head veini joonud...

See vein on väga populaarne Hersonis, Ukrainas ja mujalgi. Kui ma ülikoolis õppisin, käisime Novaja Kahhovkas ekskursioonil Chateau Trubetskoy's. See on imelise ajalooga koht. Hersonist vaid pooleteisetunnise autosõidu kaugusel asub kunagi vürst Trubetskoyle kuulunud veinikelder, kus valitseb siiani eriline atmosfäär. See koht on külastamist väärt nii veinigurmaanile kui ka tavalisele külastajatele. Kaheksas keldris hoitakse üle 10 000 pudeli veini, millest 70% on üliharuldased. Veinide maitseomadused on võitnud hulgaliselt rahvusvahelisi auhindu.

Vürst Trubetskoy veinitehas asutati juba 1896. aastal. Vürstil aitas viinamarjaistanduste maad valida Lev Golitsõn ise, juhtiv veinimeister, kelle toodangut tuntakse siiani üle maailma. 1900. aastal, neli aastat pärast talu asutamist, võitis Trubetskoy Riesling Pariisi näitusel Grand Prix. Ja kaks aastat hiljem, 1902. aastal, sai Trubetskoy, keiser Aleksander III nimelise auhinna "parima viinamarjadest tehtud lauaveini eest". Tänaseks on veinikeldrite galeriid täielikult taastatud, nii et külalised ei saa mitte ainult imetleda lossi ja seda ümbritsevat loodust, vaid ka degusteerida ainulaadseid veine.

Tänapäeval tulevad Hersoni piirkonda arvukad turistid mitte ainult Ukrainast, vaid ka Euroopa riikidest juba ainuüksi lossi vaatamise eesmärgil. Seal toodetakse 26 sorti veini (noorveinid, laagerdunud veinid, esmaklassilised veinid ja kollektsiooniveinid) ning jahedates keldrites hoitakse üle 10 000 pudeli jooki. Alates 2009. aastast on veinitehast nõustanud Bordeaux’st (Prantsusmaa) tuntud veinispetsialist Olivier Doga, kes käib siin igal aastal.

Nüüd on see üks paljudest Hersoni piirkonna enimkülastatud turismikohtadest. Meie kohalik reisibüroo "KhersON" korraldab sinna ekskursioone. Ma arvan, et kui sa Hersoni tuled, siis me kindlasti läheme sinna. Hersoni piirkond on rikkaliku ajaloo poolest tuntud. Kahju, et minu kodumaa elab praegu üle raskeid aegu... Venemaa on meid nelja kuuga 30 aastat tagasi paisanud... Seda kõike, mis praegu toimub, on talumatult valus vaadata... Ühel päeval tuleb päev ja me oleme taas vabad ning reisime ja naudime taas tavalisi pisiasju nagu ennegi... Siin saab vaadata videot Chateau Trubetskoy kohta.

19. veebruaril, paar päeva enne sõda, käisime mu parima sõbra Sophiega kohalikus restoranis veine degusteerimas. Proovisime Portugali, Kuuba, Prantsusmaa veine. See oli imeline õhtu. Rääkisime palju ja nautisime lihtsalt olemist. Sel hetkel ei osanud me isegi ette kujutada, et viie päeva pärast algab sõda... Siis läksime Fabrika hüpermarketi kinno ja vaatasime filmi. See jäigi minu viimaseks külastuseks Fabrikas. Nüüd on see pommitatud... Okupandid põletasid selle märtsi alguses maha... Raske on mõista, et kohad, kus meile meeldis aega veeta, on nüüdseks hävinud või suletud.. "Vene maailm" toob ainult laastamistööd... Me vihkame neid veel mitmeid sajandeid... Praeguseks on mu viha saavutanud haripunkti, see on lausa kristalliseerunud... Ma arvan, et sa mõistad mind ja et Eesti mõistab meid... tean, et teie ajaloos on olnud sarnaseid sündmusi...

Nad lihtsalt tapavad ja röövivad. Vene sõjaväelased mõistavad juba, et nad ei jää Hersonisse kauaks, nii et nad on alustanud ulatuslike röövimistega. Ma just rääkisin Stanislaviga (ta on rindel). Seal võtsid venelased koolidest isegi lauad ja toolid, rääkimata sülearvutitest ja projektoritest. 17. juunil salvestas Planet Labsi satelliit veokite kolonne Ukraina viljaga, mis suundusid Krimmi poole. Teel Chongari kontrollpunkti võis kokku lugeda sadakond veoautot. Marodööriföderatsioon oma oma parimas vormis!

Hersonis plahvatas eile Admiral Senyavini avenüül auto. Õhku lastud autos oli internaatkooli juht, kes oli okupantidega koostööd teinud. Jevgeni Sobolev läks üle sissetungijate poolele. Juht jäi siiski ellu, aga kaotas jalad.

Iga päev juhtub midagi... vahel tundub, et see kestab igavesti. Ma tõesti tahan, et see oleks läbi.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
18.06.2022 kell 13:41

Eile ei saanud pikalt uinuda ja alles vastu hommikut jäin magama. Siis aga hakkas kõvasti sadama, nii et ma praktiliselt ei maganudki. Peale hommikusööki õnnestus siiski tunnikese puhata, seepärast postitangi nii hilja. Tavaliselt püüan vastata hommikul. Väljas sajab nii kõvasti, et täna on isegi kõik kassid majas ja magavad magusalt, see on haruldane juhtum. Saan neid nüüd imetleda, ma armastan neid nii väga.

Eile nägime oma sõpru. Tore oli vestelda. Kohtusime turu lähedal väikeses kohvikus. Jõime jääkohvi, rääkisime ära kõik uudised ja läksime siis turule juurvilju ostma. Meie sõber naasis Zaliznyy sadama külast. See on kuurortlinn Musta mere lähedal. Ta ütles, et seal praegu inimesi polegi, väga vaikne on. Teel Hersoni läbis ta 5 kontrollpunkti. Igas kontrollpunktis peatasid mehed sõiduki ja otsisid need läbi. Kontrolliti passe ja tätoveeringuid. Oli väga palav, mistõttu neid kaua kinni ei peetud. Ta tahab varsti tagasi kuurortlinna naasta. Meie ühiste sõprade hotell seal on tühi. Kui õnnestub hotellis internett taastada, siis ta jääbki sinna elama ning kutsus meid ka kaasa. Ma ikka kardan... Võib-olla hiljem otsustame. Aga see oleks lahe. Tore oleks mõneks ajaks linnast lahkuda ja mere ääres rahu leida. Kui läheme, annan kindlasti teada.

Sõda aga jätkub... Halvad uudised jätkuvad samuti...

Mõkolajievis toimus 17. juunil kell 6.46 kaks võimast plahvatust. Vene Föderatsiooni sõjaväelaste eesmärk oli linnasisese infrastruktuuri hävitamine. Lööklaine purustas ümberkaudseid elumaju, oli vigastatuid ja ka neid kes surma said... Nägime plahvatuse videot, see oli kohutav...

Kõige keerulisem olukord on Mariupolis. Seal algas nakkuse puhang. Linn oli karantiinis, juurdepääs jõele ja merele on piiratud. Linnas on tuhandeid spontaanseid matmisi, puudub kanalisatsioon. Nüüd temperatuur tõuseb ja algab vihmaperiood. Pinnas jõuab jõgedesse, kaevudesse ja allikatesse, kust inimesed vett võtavad. See võib põhjustada tuhandete Mariupoli elanike surma. 100 tuhat inimest on ikka veel sisuliselt linnas pantvangis. Valdav enamus neist on pensionärid. Nad tahavad, kuid ei saa lahkuda. Okupandid ei võta Mariupoli elanike turvalisuse tagamiseks midagi ette ja takistavad ka teisi seda tegemast.

Hersoni oblastis jätkuvad aktivistide arestimised. Sissetungijad röövivad inimesi aina sagedamini. Kohalike elanike seas viiakse läbi läbiotsimisi. Praegu on okupeeritud aladel vähemalt 20 koonduslaagrit ja vanglat. Võssokopolska kogukonna ühest okupeeritud asulast leiti umbes 25 venelaste poolt tapetud meest. Mahalastud mehed leiti ühest Võssokopolska seltsi asulast kultuurimaja tagant.

Eile ei tohtinud keegi Hersoni kalmistule minna. Sealt tuli musta suitsu. Võib-olla põletasid nad oma sõdureid või koristasid muid kuriteo jälgesid... Seda me ei tea... veel.... See on nagu õudusfilm, mis on meie riigi aladel toimunud juba 115 päeva... Millal see läbi saab? Millal see kõik lõpeb?

Tänavuse sõja tõttu saab Ukraina teraviljasaak olema oluliselt väiksem. Tänavu harisid Ukraina põllumehed 30 protsenti vähem põlde kui eelmisel aastal ning selle tulemusel jääb maisisaak näiteks mullusest 54 protsendi ja päevalillesaak 40 protsendi võrra väiksemaks.

Täna nägin uudist Eestist. Eesti ehitas ennetähtaegselt esimese kindlustatud piirilõigu Venemaaga. Piirilõigu korrastamine plaaniti lõpetada 2023. aastal, kuid tänu headele ilmastikuoludele ja kiirele tempole jõuti ehitusega juba valmis. Miskipärast teeb see uudis mu südame soojaks. Ma arvan, et Venemaa tuleb kogu tsiviliseeritud maailmast taraga eraldada...

Võib-olla mäletate, et kirjutasin insta-miitingust. Hersoni toetuseks toimunud online-miitingule kogunes 36 000 inimest. Samuti kogus Hersoni toetuse kampaania 75 000 meeldimist ja 19 600 järelpostitust. Inimesed toetavad meid!! Hindame seda väga!

Me mõistame, et Venemaa on Ukraina sõja juba strateegiliselt kaotanud. Putin on juba kaotanud umbes 25% oma armee jõust ja selle eesmärk on vallutada tagasi väike osa territooriumist, saades vastu umbes 50 tuhat surnud ja haavatud Vene sõdurit. Lisaks on Putin Ukraina sõjaga tugevdanud NATO-t, millega liituvad Soome ja Rootsi. Venemaa ei saavuta kunagi Ukraina üle kontrolli.

Ma armastan oma maad ja linna! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
17.06.2022 kell 11:37

Eile tegin suurpuhastuspäeva. Internet pikka aega ei töötanud, nii et mul tekkis vaba aega. Tead, kui ma hakkan kodu koristama, siis ma teen seda väga kaua ja põhjalikult. Koristamine võttiski eile aega üle kolme tunni. Mulle meeldib, kui maja on puhas ja värske. Hea tunne, kui kõik asjad saavad oma kohtadele. Mõnikord võtan käsna ja pesen põrandat käsitsi. Nii saan pestud iga tolli põrandast. Mu mees ütleb, et olen hull. Selles suhtes oleme vastandid. Tema külvab kodus korralagedust ja kaost ning mina loon korda. Ma arvan, et paljud inimesed on selle olukorraga tuttavad.

Mõte vannitoas remondi jätkamisest ei anna mulle ikka veel rahu. Ostsime juba ammu kõik vajaliku, plaadid on olemas, ainult segistit on vaja, et saaksime töödega alustada. Ma arvan, et me teeme seda varsti. Ja kui sõda läbi saab, ostame vannituppa uue mööbli. Tänaval, kus mu ema elab, remondivad tema naabrid jätkuvalt tervet maja. See inspireerib mind. Inimesed usuvad parimasse, et kõik saab ükskord korda ning jätkavad oma igapäevategemistega.

Mäletad, ma kirjutasin, et okupandid viisid Epitsentri hüpermarketist kauba ära? Eile tuli uudis, et nad tõid sinna oma tooted ja avavad varsti oma poe. Huvitav, mis hinnad seal hakkavad olema? Tõenäoliselt, nagu igal pool mujal, on hinnad kuni 3-5 korda kõrgemad.

Veel mõned uudised. Kirill Stremousov nukuvalitsusest teatas, et kõik pärast 24. veebruari sündinud lapsed saavad automaatselt Venemaa kodakondsuse. Loodan, et seda ei tegelikkuses kunagi ei juhtu! Samuti teatas Stremousov, et meie piirkonna kolm laevaehitustehast, hakkavad nüüdsest täitma Vene Föderatsiooni Musta mere laevastiku tellimusi. Tundub et on hulluks läinud! Putiniga koos! Arvan, et tal pole jäänud palju aega oma ulmeliste unistuste väljamõtlemiseks.

Ukraina kuulutas välja jahi Vene propagandistidele. Okupeeritud Hersoni ja Zaporožje piirkondade elanikud saadavad fotosid Hersoni, Nova Kahhovka ja Melitopoli linnaruumi riputatud plakatitest, millel on kujutatud tuntud Venemaa propagandistid, kes reetsid Ukraina ja tegid koostööd vaenlasega. Plakatite autorid on kohalikud partisanid. Venemeelsete aktivistide tabamise eest lubatakse heldet tasu.

Kas tead, kui palju meie nukuvalitsuse töötajad palka saavad? Ma nägin eile uudist. Neile makstakse 200 000 rubla. Vahetuskursi järgi on see umbes 100 000 grivnat (umbes 3300 eurot). See on hind sugulaste ja kogu Ukraina reetmise eest. Ükski rahasumma maailmas pole seda tegelikult väärt. Sa ei saa müüa oma riiki ja kodumaad... Nad ei pese endalt kunagi seda plekki maha!

Ja veel uudiseid. Hersonis kolivad Vene okupandid oma pered ukrainlaste poolt mahajäetud majadesse. Venemaa Föderatsioon on kiirendanud sõjaväelaste perekondade sissetoomist ajutiselt vallutatud Ukraina aladele, eelkõige Hersonisse. Värskelt saabunud migrandid asustavad meelevaldselt Ukraina kodanike mahajäetud maju ja kortereid, kes olid sunnitud lahkuma, et päästa oma elusid... See on kohutav... Ma isegi ei kujuta ettegi seda tunnet, kui saad teada, et sinu kodu on asustanud vaenlased... See on lihtsalt kohutav...

Nagu ikka, ei kaota me lootust ja usume ainult headusse. Tuleb lihtsalt mõelda positiivselt, et mitte ise ennast selles olukorras kaotada. Püüame edasi elada hoolimata piiratud tingimustest, mille okupandid on meile loonud... Need on ajutised. Ukraina aga kestab igavesti!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
16.06.2022 kell 12:01

Suve algusest on möödas juba kaks nädalat ning see on toimunud täiesti märkamatult. Käes on juba juuni keskpaik. Aeg lendab... Ma armastan suve väga, isegi kui see on palav. Püüan nautida igat päikselist päeva. Hersonis lähevad sel ajal tavaliselt kõik mere äärde puhkama. Paljud inimesed käisid varem kuurordis, aga nüüd on rannad ja puhkealad tühjad... Võib-olla on see hea. Loodus saab inimtegevusest taastuda. Ma pole ikka veel kaotanud lootust, et sel suvel merele minna. Võimalik, et suve lõpus see õnnestubki. Ehk selleks ajaks saame orkid oma maalt välja...

Eile tegelesin terve päeva oma loomingu arhiveerimisega. Internet on väga aeglane, nii et see võttis kaua aega. Annan sulle oma loomingule täieliku juurdepääsu, saad ise valida, millised kollaažid võiksid sobida tARTu poes müügiks. Aitäh selle pakkumise eest. Kollaažide müük aitab mind majanduslikult väga. Oleme ju praktiliselt töötud. Võib-olla tunneb keegi minu loomingu vastu huvi?

Ma tean, et sulle meeldivad enim kollaažid sarjast "Memories", mille tegin 2020. aastal. Tol aastal andsin kollaažidest välja kalendri. Hersoni elanikele meeldis see väga. Paljudel mu kunstnikest sõpradel on see kalender. Loodan, et eestlastele see ka meeldib. Võib-olla pärinevad need mälupildid minu eelmisest elust, aga võib-olla hoopis avakosmosest.

See sari räägib erinevatest mälestustest, erinevatest inimestest. Elus on kõigel lõpp. Armastusel... Sõpradel... Kannatustel... Kuid ainult ühel pole lõppu - mälestustel... Kõik, mis oli ja kõik mis olema saab, sulandub universumis ühtseks "mälupildiks". See on nagu pusle, eraldi väiksed tükid, mis on rebitud erinevatest eluepisoodidest, mida inimkond on elanud ja võib-olla mõned hetked on need, mida me alles tulevikus kogeme. Igaühel meist on oma ajamasin. Kui me liigume ajas tagasi, siis me nimetame seda mälestuseks ja kui me liigume ajas edasi, nimetame seda unistuseks.

Mulle meeldib mälestustes reisida. Tõenäoliselt oled märganud, et kirjutan sellest tihti, mis varem on juhtunud. Nüüd tundub igasugune mälestus minevikust nagu eelmisest elust. Isegi lihtne jalutuskäik tänaval, sõpradega kohtumine, näitusel osalemine... Olime kunagi nii õnnelikud. Hindan oma mälestusi praegu eriti.

Uudistest nägin, et Hersonis hakkab jälle tööle linnadevaheline bussijaam, mis ei ole töötanud üle kolme kuu. See on hea märk. Võib-olla piletihinnad ka nüüd langevad. Vahepeal pidi maksma Odessasse või Zaporožjesse jõudmiseks umbes 300 dollarit. See on väga kallis ja pealegi polnud see ka ohutu.

Samuti kirjutavad uudised, et Hersoni rand avatakse puhkusteks. Pommitatud Antonovka piirkonnas valmistatakse ette kohalikku randa avamiseks. Linnaelanikel soovitatakse jõekalda külastamisest siiski hoiduda, sest seal on korduvalt nähtud Vene sõjaväelasi, kes võisid rannikuvööndi mineerida.

Zelenskõi nimetas Hersoni vabastamist Ukraina relvajõudude üheks võtmeülesandeks. Järjekordse videosõnumi ajal rääkis ta ukrainlastele, et Ukraina pole Hersonit unustanud ja et samm-sammult jõutakse linnale lähemale. Teame, et nad pole meid unustanud ja kõik teavad, et me ootame oma sõjaväge.

Eile teatati, armee on vaid 10-15 kilomeetri kaugusel Hersonist. Mida lähemale nad meile jõuavad, seda aktiivsemat vastupanu osutavad linna elanikud Vene sissetungijatele. Ühel hetkel hakkab maapind orkide jalge all lihtsalt põleb ja nad põgenevad meie territooriumilt!

Eile kuulsime suurt plahvatust. See kostus Tšornobjevkast, seal on vigastatuid ja hukkunuid. Plahvatus toimus turu lähedal. Esialgsetel andmetel hukkus 4 inimest. Ja Nova Kahhovkast tuleb teateid, et sissetungijad röövivad taas kohalikke ning röövitute asukoht on teadmata.

Vastupanu Hersonis ei jää märkamata. Plakatid ja Ukraina lipud ilmuvad linna iga päev. Linna tänavatele ilmuvad sinise ja kollase värviga tekstid ja pildid. Maaliti üle ka hiljuti paigaldatud stendid linna väidetavast "vene" ajaloost. Sinna kirjutati „Herson on Ukraina!“ Ja linn on üleujutatud plakatitega, kus on kirjas: "Rašistid, teil on juba hilja põgeneda. Rostov on 558 km, Ukraina relvajõud vaid 10 km kaugusel. Herson on Ukraina."

Kindlasti saab kõik korda! Mul on tunne, et sõda saab varsti läbi!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
15.06.2022 kell 11:50

Mul oli eile väga aktiivne päev. Lõpuks leidsime koha, kus hoiustada sõbranna Lisa asju ja maale. Kirjutasin juba varem, et ta on nüüd Bulgaarias ja tal on vaja korter tühjaks teha. Mitu korda käisin tema juures ja pakkisin ja pakkisin ning eile kolisime kõik üle uude korterisse. See oli päris kurnav, aga kõige tähtsam on see, et nüüd saab mu sõber Bulgaarias rahus elada ei pea muretsema oma maalide pärast. Tema aitaks mind samuti, kui ma abi peaksin vajama.

Lisa on väga andekas kunstnik. Tema tööd on eksponeeritud ka Triggeri näitusel. Me oleme olnud sõbrad pikka aega. Kolm aastat tagasi käivitas Lisa fotoprojekti "Life of the Female Body". Ta pildistas alasti naise keha. Olin üks esimesi tema modelle. See on olnud ka minu ainus kogemus aktimodellina. Lisa teab, kuidas naise keha pildistada, nõnda, et edasi anda keha tõelist ilu. Kolme aasta jooksul pildistas ta üle 400 naise. Iga võte on olnud kordumatu, iga naine samuti kordumatu. Nüüd jätkab ta Bulgaarias pildistamist. Ta püüab edasi elada ja luua. Armastan teda väga ja loodan, et tal läheb hästi. Ma tõesti igatsen oma sõpru...

Ühed mu sõbrad, samuti kunstnikud, lahkusid läbi Krimmi välismaale - Konstantin ja Anastasia ning nende kolmekuune tütar. Ka neist olen varem kirjutanud, nad olid minu esimesed sõbrad, kes sõja ajal sünnitasid. Hiljuti suhtlesin nendega ja nad jagasid oma reisikogemusi. See oli raske, aga nad said sellega hakkama. Nüüd on nad jõudnud Gruusiasse ja sealt on plaanis edasi minna Rootsi. Nad said kunstiresidentuuri koha. Ja nad jäävad sinna 6 kuuks koos Nikita ja Sergeiga. Kirjutasin ka neist. Nikita on modell, lilleseadja ja illustraator. Sergei on tema elukaaslane, kes on samuti illustraator. Tore, et nad said koos lahkuda. Nad saavad elada, maalida pilte ja otsida rahu. Vahel mõtlen ka, et peaksin nende juurde minema. Aga mul on väga raske seda otsust teha. Üksi ma kindlasti ei lähe. Võib-olla saaksime abikaasaga minna. Aga ma ei saa oma ema ja venda siia jätta. See on väga raske valik. Olen siin rahulikum, kõik mu sugulased on läheduses ja see annab jõudu. Koos saame hakkama. Loodan, et olen teinud õige valiku ja et mõistad mind.

Ukraina relvajõud lasid eile Nova Kahhovkas õhku Vene Föderatsiooni laskemoonalao. Okupandid kinnitasid samuti, et laskemoona lõhkamise põhjuseks oli meie sõjaväelaste suurtükiväe täpne lask. See oli väga suur plahvatus. Taevasse tõusis must suitsupilv, mida oli Hersoniski näha.

Hersoni nukuvalitsus tunnistab "juhtimise" ebaõnnestumist. Viimastel päevadel on Vene sõjaväe poolt ametisse pandud võltsvalitsus teinud mitmeid avaldusi, millest võib järeldada Lõuna-Ukraina okupatsioonirežiimi läbikukkumist. Niinimetatud "Hersoni asejuht" Kirill Stremousov ähvardab "karistustega" Ukraina ametnikke, Hersoni oblasti õpetajaid ja arste, kes keelduvad koostööst okupatsioonivõimudega. See tähendab, et okupandid ei suuda praegu, nagu ka kaks kuud tagasi, varjata täielikku toetuse puudumist oma kuritegudele kohaliku elanikkonna poolt.

Neil päevil vallutasid venelased Hersoni ülikooli peahoone ja röövisid prorektori. Pärast hoone hõivamist tungisid nad ühiselamusse ja röövisid ülikooli prorektori Maxim Vinniku, kes toimetati teadmata suunas minema. Miks nad seda teevad ja keda nad seal õpetama hakkavad, pole teada.

Samuti nõuab Venemaa sõjavägi Hersoni oblasti põllumeestelt kuni 70% kasvatatud või koristatud saagist "müüa soodsatel tingimustel“ Krimmi. Samas on nad juba osa teraviljast ja muudest põllusaadustest juba välja viinud. Nad röövivad meie kodumaad...

Hersoni oblasti Võssokopolska piirkonnas põletasid vene sissetungijad omade surnukehasid, kuna laipasid ei taheta kodumaale viia. Parem on sõdurid teadmata kadunuks tunnistada. Kohalikud elanikud ütlesid, et see põlemisest tekkinud lehk oli kohutav ja äärmiselt häiriv... Need lood šokeerivad mind... Viimati juhtus see teise maailmasõja ajal koonduslaagrites... Ja nüüd 2022. aastal minu sünnimaal... ma kardan lausa ette kujutada, kui palju meie rahvast on surma saanud ning põletatud. Ja samal ajal sõdurid põletavad oma sõdurite surnukehi. See on õudus... Sõja jooksul on surnud üle 32 tuhande Vene sõduri, paljud on jäänud sandiks. Ja samal ajal Venemaa absoluutselt ei hooli inimestest. Nad jätkavad nii meie kui omade inimeste tapmist...

Viimastel päevadel on Ukraina relvajõud liikunud mitmeid kilomeetreid Hersonile lähemale. Praegu käib võitlus Tauride ja Tomina Balka vahel. Me usume oma sõjaväkke! Kõik saab ühel päeval korda!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
14.06.2022 kell 11:21

Eile õhtul oli kuulda plahvatusi. Need tulid Tšornobajevka poolt. Kahurvägede lahingud käivad nüüd Mõkolajievi ja ajutiselt okupeeritud Hersoni piirkondade vahel. Me oleme saja päeva jooksul õppinud heli järgi eristama, mis ja kus plahvatab. Tavaliselt tulistavad nad kahuriväest paarislaskudes väikeste pausiga. Valangud sarnanevad ilutulestiku plahvatusele. Maandudes kostub terav võimas pauk, pika kajaga. MLRS-i lennud ei ole valjud – justkui lehed kahiseksid.

Loodan, et sellistest teadmistest pole meil kunagi kasu... Sõda moonutab meie teadvust, muudab meie elusid. Püüame elada, samas mitte kaotades sisemist valgust ja inimlikkust.

Eile nägin uudistest, Ukraina sõduri videopöördumist Hersoni elanikele. Võitleja rääkis, et Ukraina relvajõudude üksused on linnast juba 10 km kaugusel. Nad on lähedal, me teame, et nad vabastavad linna kindlasti kurjusest. Ja me elud naasevad normaalsesse rütmi.

Herson on võitmatu, meie, hersonlased, oleme võitmatud. Iga päev ärkame koos Ukrainaga südames ja uinume isamaaliste laulude saatel. Iga päev ootame uudiseid rindelt ja naeratame mõttes iga plahvatuse peale mõttega, et Ukraina vägede relvastus läheneb.

Meie sõnakuulmatuse näide on onu Grisha. Onu Grisha on tuntud kogu Hersonis. Meie jaoks on see mees suure algustähega. Tal on füüsiline puue, ta on ilma jalgadeta. Alates 2014. aastast istus ta iga päev Fabrika hüpermarketi lähedal ja kogus meie sõjaväe jaoks raha. Aastate jooksul on ta kogunud suuri summasid. Ja see jätkub iga päev. Nüüd market ei tööta, Rašistid põletasid selle maha, kuid onu Grisha käib jätkuvalt turul. Ta mängib isamaalisi laule ja jätkab üldise vaimu hoidmist. Suur aitäh selle eest! Oleme tema julguse üle alati olnud uhked!

Ma ei taha osatada, aga karma on olemas. Lauljad, kes Venemaa päeval Hersonis orke lõbustasid, sattusid liiklusõnnetusse. Vene meedia teatas, et buss esinejatega kadus tagasiteel. Koos nendega olid tuuril ka mitmed tuntud Vene teletähed. Hilisõhtul jõudsid esinejad siiski koju tagasi. Öösel põrkas buss halvasti valgustatud maanteel kokku veoautoga. Kui nad poleks kraavi vajunud, oleks reisijate sõnul võinud kõik palju tõsisemalt lõppeda.

Ma arvan, et siin maailmas pole kõik lihtsalt niisama. Igaüks saab selle, mida ta väärib... Pole vaja toetada fašismi, terrorismi... Loodan, et inimesed mõistavad seda.

Hersonisse on tekkinud uued venekeelsete nimede ja kaupadega poed ja apteegid. Okupandid hävitavad järjekindlalt meie kaubamärkidega marketeid ja asendavad need enda omadega. Samamoodi apteekidega - Ukraina kaubamärkide asemele on ilmunud Venemaa "Rahvaapteegid". Neid kõiki nimetatakse sotsiaalseteks, kuigi keegi ei mõista, mida see sotsiaalne tähendab. Hinnad on seal väga kõrged. 3-5 korda kõrgemad kui enne sõda. Inimesed tulevad, vaatavad, mõni üksik ostab midagi. Vene kaupa meie põhimõtteliselt ei osta. Enne ostmist vaatan etiketti ja tootjat. Nendes "uutes" Venemaa kauplustes on hinnasildid märgitud grivnades ja rublades. See näeb kohutav välja... Kes sa oled, et dikteerida meie linnas oma reegleid? Oeh, ma vihkan neid!

Vene propagandistid tegid ettepaneku taastada Hersonis Lenini mälestussammas. 23. veebruaril 2014 mahavõetud Lenini monument tahetakse tagasi pjedestaalile tõsta. Kõigis Ukraina linnades võeti samal ajal Lenini kujud maha ja see oli ajalooline hetk kogu riigi jaoks. Ma mäletan seda hetke. Kohale, kus seisis Lenin, paigaldasime Ukraina lipu ja tegime sellest taevase saja mälestuspaiga.

Mäletan, kuidas lapsena ja siis teismelisena ema käest küsisin, kes on Lenin. Pärast vastust mõtlesin, miks ta meie linnas seisab... Ta on ju kohutav inimene. Ja mul on nii hea meel, et näitasime 2014. aastal oma protestivaimu ja võtsime monumendi maha. Loodan, et nii ka jääb!

Me ei kaota usku, et me ise murrame Vene armee tuhandeks tükiks, nii, et nad pole enam kunagi enam võimelised taastuma. Ükskord saabub see ilus päev... Iga päev unistan sellest. Usun Ukraina relvajõududesse! Au Ukrainale!



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
13.06.2022 kell 10:16

Eile tähistasid okupandid meie linnas Venemaa päeva. See tekitas Hersoni elanike seas palju negatiivseid emotsioone. See oli tõeline tsirkus, mis toimus.

Nad tõid lavale mõned Vene muusikud, kes esinesid Krimmist, spetsiaalselt kohalesõidutatud "publiku" ees. Kaameraid oli kohal rohkem, kui rahvast. Õhtujuht ütles, et meil on hea meel Hersonit oma perre vastu võtta. See nägi välja naeruväärne ja kohatu, absurditeater. Kontserdile kogunes ehk 100 inimest, aga kui meenutada märtsi algust, siis ukrainameelsele miitingule tuli üle 5 tuhande inimese. Oleme vastu! Me ei taha olla Venemaa!

Kui ma ühistranspordiga "Yubileinyst" mööda sõitsin, oli tee ümbritsetud iga meetri tagant okupandiga. Kõigil olid kuulipildujad, nad jälgisid, et ei tekiks provokatsioone ja lasid läbi ainult oma inimesi.

Läbi lasti kolm bussi ja numbrite järgi oli aru saada, et bussid tulid Krimmist. Tavalisi Hersoni elanikke sinna üldse ei lastudki, et olla kindel, et keegi midagi ootamatut ette ei võta. See oli “omade” pidu. Platsil oli palju pensionäre, laval mängiti lugusid nõukogude filmidest. Hiljem, kui nad laiali läksid, nägid Hersoni elanikud, et publiku hulgas oli palju puuetega inimesi - ilmselt, toodi nad Krimmi internaatkoolidest. Ja kui Hersoni elanikud kuulsid neid rääkimas, said nad aktsendi järgi aru, et nad polnud kohalikud.

Kohapeal jagati toidupakke, eks see oli samuti mehhanism meelitamaks kohale inimesi, peamiselt pensionäre. Braavo Venemaa, suurepärane strateegia. Kõigepealt tekitate meile näljahäda ja siis toote kotikestega toitu, et me teie pilli järgi tantsiksime. Tülgastav.

Samal ajal levitavad okupandid võltsuudiseid Venemaa passide saamiseks tekkinud järjekordade kohta. See pole tõsi. Rašistid ütlevad, et 4000 kohalikku otsustasid saada Venemaa kodakondsuse. Tegelikkuses soovivad Venemaa passi saada vaid veidi üle 20 elaniku ja nemadki on peamiselt okupantide kaastöölised.

Me teame, et Hersoni piirkond vabastatakse järk-järgult, et mitte inimeste eludega riskida. Vitali Kimi sõnul ei saa Ukraina armee endale lubada suurte läbimurretega taktikat. Ukrainlastel on sõjast ja elust erinev arusaam. Venelased tapavad oma sõdureid, meie armee püüab inimkaotusi piirata. Nemad tulistavad huupi, meie toetume sõjalisele taktikale.

Aga me ei anna alla ka okupatsiooni ajal. Hersonis paigutati näiteks bussipeatustesse kaasaskantavad kõlarid, kus kõlab Ukraina hümn. Üle linna, ka rašistide valvatud aladele tekivad sini-kollased grafitid ukrainameelsete sõnumitega. Maha rebitakse Vene lippe. Me nimetame seda aquafreshiks. Vene trikoloor on sama värvi, mis ühel hambapastalgi.

See annab lootust. Rahvas ja linn võitlevad! Mõistame, et aega on vaja, ootame kannatlikult ja loodame vabanemist! Herson on Ukraina ja jääb selleks igavesti!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
12.06.2022 kell 11:32

Täna tähistavad ukrainlased ja teisedki õigeusklikud suurt kirikupüha. Kolmainupüha on rõõmus, roheline, õitsev suvepüha, mis õigeusus kuulub suure kaheteistkümne püha hulka, mis sümboliseerib Jumalikku Kolmainsust ja ülistab Püha Kolmainsust.

Õigeusu ülestõusmispühad ja kolmainsus on Issanda pühad, mis on omavahel lahutamatult seotud. Kolmainsus tuleb täpselt 50 päeva pärast Kristuse ülestõusmist. Seetõttu nimetatakse seda püha õigeusklike seas ka nelipühaks.

Kuna 2022. aasta ülestõusmispühad olid 24. aprill, langeb õigeusklike jaoks Kolmainupüha 12. juunile. See kirikupüha on Ukrainas ametlik puhkepäev. Ja kuna see langeb tänavu pühapäevale, siis sellele järgnev esmaspäev peaks olema vaba. Sel aastal aga jäetakse sõjaseisukorra pikendamise tõttu kuni 23. augustini ära kõik täiendavad puhkepäevad.

Olen kristlane ja olen juba lapseeas ristitud. Minu pere austab kirikutraditsioone. Aga ma ei tea siiani, millesse ma usun. Religioon on mulle lähedane. Ja ma püüan kirikureeglistiku järgi elada ning seda austada. Kuid ma usun pigem suuremasse jumalikku kosmilisse jõudu. Mind aitab see, et kuskil kaugel on suurem jõud. Igaühel on erinev usk ja religioon, kuid peamine on uskuda millessegi, mis aitab oma sisemise maailmaga harmoonias elada.

Eile möödusime "Yubileiny" kontserdimajast ja nägime, et sissetungijad olid sinna lava püsti pannud. Nad riputasid sinna lippe ja bännereid kirjaga "Herson on Venemaa, Musta mere laevastiku pealinn". See on šokeeriv... Viimati käisin kontserdimaja juures, kui siin oli linna uusaastapuu ning võtsime sõpradega selle all uut aastat vastu ning täna korraldavad okupandid kontserdi. Hiljem saime teada, et nad tähistavad Venemaa päeva..., et venelastele näidata vabastatud ja pidutsevat Hersonit. See ajab mind lihtsalt marru.

Iga päevaga muutub see aina absurdsemaks... Parem oleks, kui nad teeksid Venemaal teed korda või tõstaksid pensione, aga nad kulutavad raha lollustele... Nad üritavad meile midagi tõestada..., millesse me nagunii uskuma ei hakka. Ma vihkan neid veel rohkem...

Kirjutasin, et sissetungijad hakkasid kõigile Vene passe väljastama. Venemaa passi on kogu Hersonist välja võtnud vaid 23 inimest, nende hulgas üks kaastööline ja endine linnapea Vladimir Saldo. Keegi ei taha nende passi... Ma isegi ei tea, mida nad lootsid. Me vihkame neid, mitte ei oota neid!

Samuti sunnivad orkid jätkuvalt koolidirektoreid vene õppekava järgi õpetama. Hersonis nõustusid sellega 6 koolidirektorit. Aga surve koolidele jätkub. Sunniviisiliselt on mõnedest koolidest ära viidud ukrainekeelsed õpikud ja need tahetakse asendada venekeelsetega. Koolijuhid on kogunenud ka Hersoni oblastis, et vastupanu osutada. Protestilaine kasvab.

On ka häid uudiseid, kuigi omamoodi kurb on kellegi surma heaks uudiseks nimetada. Hersoni oblastis Staraja Zburjevkas tapeti 2 kindralit. Lisaks hävitasid Ukraina relvajõud Hersoni piirkonnas 2 vaenlase laskemoonaladu ja suurtükitabamustes hukkus vähemalt 200 Araabia palgasõdurit. Samuti hukkus üle saja Vene sõduri.

Okupandid paigutavad laskemoona taas Tšornobajevka piirkonda. Praegu on sinna koondunud juba umbes 1000 logistikaüksust. Loodan, et see lennutatakse varsti meie armee poolt otse põrgusse!

Herson ei anna alla! Me ei saa miitingule minna... see on väga ohtlik, aga Hersoni inimesed on välja mõelnud alternatiivi. Vastupanuliikumine "Kollane lint" korraldab Hersoni toetuseks Instagramis online-miitingu. Veebimiitingu eesmärgiks on näidata Hersoni elanikele, et Ukraina mäletab neid ja võitleb nende eest.

Üha enam kuuleme uudiseid, et pöördepunkt Ukraina relvajõudude kasuks saabub selle suve juulis-augustis, mil meil on piisavalt relvi. Praegu tegutseb meie sõjavägi Hersoni piirkonnas väga edukalt. 18 asulat on vabastatud. Kui meie armee loob tingimused Vene vägede ümberpiiramiseks Hersoni oblastis ja Zaporožjes, siis saab Vene armee lüüa.

Me ootame oma sõjaväelasi ja usume oma rahvasse! Ukraina relvajõud on meie lootus! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
11.06.2022 kell 9:57

Eile märkasin, et olen jälle kaalust alla võtnud. Ilmselt kaotan kilosid stressi tõttu... Minu jaoks on see väga valus teema. Terve elu on mulle räägitud, et olen liiga kõhn ja pean rohkem sööma. Mäletan, kui 18-aastaselt töötasin ja õppisin samal ajal ning aktiivse elu ja stressi tõttu kaalusin vaid 41 kilo. Mingil hetkel ütlesin, et peatu... ning lahkusin töölt.

Ma mõistan, et see minu keha ja see on lihtsalt selline... aga mul on liigse kõhnuse tõttu palju komplekse. Ma ei olnud nagu kõik teised ning arvasin, et minuga on midagi valesti. See on nii frustreeriv, et ühiskond surub peale oma arvamuse, oma standardid. Oleme need, kes me oleme ja igaüks meist on eriline! Pühendasin sellele teemale isegi rea kollaaže. Ma tahtsin näidata, et kest pole peamine, peamine on sisu. Seetõttu tajun keha kui ajutist anumat.

Tegin omal ajal 3 digitaalsest kollaaži, et seda sõnumit edasi anda. Juba iidsetest aegadest on keha tekitanud erinevaid arusaamu. Ühiskond seab keha ilule oma standardid... kui oled tüsedam, pead alla võtma, kui oled kõhn, pead juurde võtma... Küll on nina liiga suur või rinnad liiga väikesed, kas oled liiga pikk või liiga lühike... pidev surve, et midagi on valesti... et sa pead enda juures midagi muutma... See tunne, et sa ei ole standardne. Keha tunneb alati rõõmu või vastikust või eksisteerib lihtsalt neutraalselt. Keegi tuunib oma keha terve elu, et "ideaali" saavutada. Keegi vihkab oma keha kogu elu ja püüab end muuta. Ja õnneks on mõned, kes peavad seda enesestmõistetavaks, et oleme erinevad koos kõigi plusside ja miinustega. Jah, "kest" on väga oluline ja ilma selleta ei saa kuidagi ning see nõuab erilist hoolt - kuid see pole igavene. Sisu kestab. See rändab ja püüab uuesti sündida, uues vormis.

Nii et minu teostes eksisteerib keha eraldi ega lange alati kokku sellega, mis selle sees elab. Ühes kollaažis näitan keha ideaalse vormina, mis on nagu seebimull, mis varem või hiljem lõhkeb. Teise kollaaži puhul eksisteerib keha "puuris", kus ta jälgib ja uurib ennast. Kolmandal kollaažil on keha koos teiste sisustusobjektidega, näiteks banaalsete toalillega. Soovitan tajuda keha minu töödes "anumana", mitte ülistades seda, vaid mõistes, et see on ajutine skafander, milles oleme siia ilma sündinud...

Usun, et ilustandardeid ei ole. Minu jaoks kannab inimene väärtust, kui ta täidab oma anuma. Tema vaimsus ja vaimne areng on olulised. Kõik on imelised! Kõik on ainulaadsed! Oleks igav selles maailmas elada, kui me oleksime samasugused. Ilu peitub mitmekesisuses. Loodan, et inimesed mõistavad seda.

Mul on väga hea meel, et sidusin oma elu kunstiga ja et saan vaadelda inimesi, loodust, loomi... ja ma saan neid kujutada nii, nagu mulle sobib... Kaasaegne kunst on ilus... täielik vabadus, vaba mõttelend... See inspireerib mind.

Hakkasin ühel hetkel oma elu täielikult ümber hindama. Mõistsin, kui rumal ma olin, et kohtlesin ennast halvasti, ei armastanud ennast, ei hinnanud ennast. Lõppude lõpuks oleme me iseenda jaoks kõige väärtuslikumad olevused. Tuleme üksi siia maailma ja lahkume ühel hetkel. Võitleme oma "minaga". Kuid me ei peaks seda tegema, peaksime elama harmoonias.

Aastaid hiljem on kõik mu kompleksid osutunud mõttetuks... Nad olid miskid, mis istusid mu peas ja ei lasknud mul täiel rinnal elada. Oh, mul on nii hea meel, et jõudsin sisemiselt palju asju ümber mõelda. Ma tahan olla lihtsalt õnnelik... ilma igasuguste probleemideta oma peas.

Vahel vaatan kogu seda olukorda okupeeritud linnas ja jälgin seda kui sotsiaalset eksperimenti. Oleme nagu merisead lukustatud kastis. Sellistes kõige kohutavates nähtustes avaldub tõeline inimese olemus. Mõned inimesed üllatavad sind ja avanevad heast küljest, mõnes aga tuleb pettuda. Ma ei tea, mis edasi saab, aga ma ei taha kaotada usku inimkonda... Tänan, et oled olemas ja kirjutad mulle iga päev. Tõenäoliselt, kui ma poleks saanud kõike seda, mis minuga ja ukrainlastega toimunud on, kirja panna, oleksin juba ammu hulluks läinud...

Ühel päeval loen ma neid kirju uuesti ja tuletan meelde oma emotsioone, kuid praegu tahan kogu südamest, et minu riigis valitseks rahu ja et mitte keegi ei peaks enam sõja tõttu surema...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
10.06.2022 kell 11:03

Terve öö sadas väga tugevat vihma. Ärkasin mitu korda äikese peale, arvasin, et tegu on jälle plahvatusega...

Eile avanes mul esimest korda üle pika aja võimalus jalutada meie kaldapealsele. Ma pole seal väga ammu käinud... Kohtusin seal sõbranna Alice'iga. Rääkisime pikalt ja jagasime kogemusi... Jalutasime ka Suvorovi peatänaval, kus nägime, et avatud on jäätisepood. See oli kõige maitsvam jäätis, mida ma kunagi söönud olen. Sellised väikesed rõõmud tunduvad rasketel aegadel olevat lausa hindamatud...

Mul on kurb näha Hersonit pooltühjana... Tänavad on halvasti hooldatud... Tavaliselt on sel ajal parkides ja väljakutel palju rahvast... aga seekord oli neid väga vähe... ainult paar jalutajat.... Inimesi jääb järjest vähemaks, õhus on kestev ärevus... Aga kes on jäänud Hersonisse, püüavad oma eluga edasi minna. Samas ei tohi sellise eluga ära harjuda ja valvsust kaotada. Vaenlane on meie linnas olnud üle kolme kuu ja iga päevaga läheb aina hullemaks... Nii valus on vaadata, kuidas sinu kodu okupantide poolt järjekindlalt üle võetakse. See on kirjeldamatu tunne... mida võib võrrelda isegi lähedase kaotusega... Sa lihtsalt ei tea, mida teha... ainult tühjus on jäänud... isegi lootus hakkab vaikselt tuhmuma.

Eile tagasiteel peatusin turul, et köögivilju osta. Ja kui ma tomateid ostsin, siis möödusid minust kaks kuulipildujaga venelast... See oli nii kohutav... Nad olid minust sõna otseses mõttes ühe sammu kaugusel. Rahvamass peatus, kui nad möödusid... keegi ei julgenud isegi midagi öelda, kauplemine katkes... Ma polnud kunagi orke nii lähedalt näinud... vihkamine pulbitses minu sees ja ma tahtsin neile karjuda "Kasige koju!" Kuid mulle meenus, kuidas mu sõbrad rääkisid hiljuti, kuidas ühte meest tulistati linnaruumis, kui ta orkidega vaidlema hakkas. Saavad oma tahtmise tänu kuulipildujatele, millega nad ähvardavad ja tapavad... vihkan neid...

Koju jõudes valdasid mind segased tunded. Ühest küljest nägin ma oma kallist sõpra, kuid teisest küljest on mul valus näha oma kodulinna, mis muutub millekski tundmatuks... Olin emotsionaalselt räsitud... lamasin ja ei tahtnud midagi teha... Tühjus...

Paljud mu sõbrad on lahkunud, mõned on jäänud... Ma ei tea kuidas edasi elada... Ma ei taha lahkuda, aga ma ei tea, mis homne toob. Tööd ei ole. Mobiilivõrk on maas olnud rohkem kui 10 päeva. Interneti-teenuse pakkujaid on... aga väga vähe... Meil on vedanud, et meil on kodus wifi. Paljud seisavad rahvamassina poodide juures, kus on wifilevi... Linna sõites nägin mitut sellist punkti. Tundub kuidagi jube... Elame 21. sajandil ja inimestega suhtlemiseks on vaja võrgupunkte otsida ja pole kindel, et selle üldse leiad... Oleme hakanud vahetama ka paberkirju, kui on vaja anda infot kellelegi kellele ei saa helistada või meilida.

Raha väljavõtmine on muutunud keerulisemaks. Internet töötas varem ja võis leida palju inimesi, kes vahetasid sularaha ülekande vastu, kuid nüüd seda enam teha ei saa. Seetõttu peab otsima inimesi, kes istuvad poodide läheduses, kus on wifi. Nad on teinud endale papist sildid "Sularaha 7%". Istuvad nende siltidega nagu kodutud. Minu internetipank töötab ja raha õnnestus välja võtta. Maksin % vahendajale, kes mulle sularaha andis. Nüüd saan minna kommunaalmakseid maksma. Oleme langenud kiviaega. Pangaautomaadid ja pangad ei tööta... Supermarketid, postkontor ei tööta... Mobiilside ja internet ei tööta... Toitu ja ravimeid saab osta ainult turult... Hinnad on tõusnud 3- 5 korda... ainult juurviljade hinnad on langenud... Pole lihtsalt sõnu... On ainult suur vihkamine Venemaa vastu...

Nad üritavad kõike üle võtta... koolid, ülikoolid, poed, kohvikud, restoranid, hotellid, muuseumid, haiglad. Eile tulid orkid haiglasse, kus mu ema töötab. Neile öeldi, et palka enam ei saa, kui haigla end Vene võimu alla ei anna. Inimestel pole pääsu. Nad ei taha, aga peavad sellega leppima, et edasi elada. Mu ema ei taha tööst loobuda. Ta on haiglas pikka aega töötanud ja seal on tema sõbrad. Kust saab ta praegu tööd otsida, kui ta lõpetab? Paljud inimesed on töötud ja paljudel on raha otsas... Meie pole erand... See on väga hirmutav... Sissetungijad on meid ilma jätnud normaalsest elust...

Need, kes ära on viidud, nende asemele tuuakse Krimmist ja Venemaalt uusi elanikke. Okupandid ütlevad, et Hersonis on praegu palju vabu kortereid... pool linna on lahkunud, aga need ei ole vabad ju, need kuuluvad kellelegi, kes olid sunnitud lahkuma ja nad tahavad oma koju tagasi tulla. See kõik kõlab väga absurdselt, kuid selliseid juhtumeid on piirkonnas juba palju...

Ma kord kirjutasin, et Herson tunnistati enim mineeritud piirkonnaks... Kuid nad ei piirdunud sellega... Venemaa paigaldab Hersoni piirkonda eelmise sajandi 50ndatel valmistatud miine, et hoida meie armeed eemal. Püüdes Ukraina sõdureid peatada, rajavad Vene sissetungijad kiiresti täiendavaid kaitseliine, mineerivad territooriumi ja loovad tõkkeid.

Eile korraldas taas Hersonis Vene sõjaväe veoauto "Ural" surmaga lõppenud õnnetuse. Olles rikkunud mitmeid reegleid, lendas auto vastassuunavööndisse ja sõitis autole otsa, kus olid tsiviilisikud... on hukkunuid... Kiirabi ei jõudnud kohe kohale...

On ka häid uudiseid. Meie armee on lähedal. Ukraina relvajõud liikusid Mõkolajievist Hersoni suunal. On andmeid, et Ukraina sõjaväelased paigutasid uued positsioonid 20 kilomeetri kaugusele legendaarsest Tšornobjevkast. Ootame neid väga! See võib aega võtta, aga meie armee lööb selle kurjuse linnast kindlasti ühel päeval välja...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
9.06.2022 kell 9:38

Eile sai meie pere täiendust. Mõni aeg tagasi meie juurde tulnud tänavakass sünnitas kaks väikest kassipoega. Üks on punane, teine on hall. Nad on nii armsad. Aitame neil nüüd kasvada ja kolme kuu pärast otsime neile uued kodud. Olen juba paljudele oma sõpradele armsaid kassipoegi kinkinud. Minu kunstnikust sõber Lena elab kaks aastat koos oma kass Ozzyga. Mu sõbrannal Marial on punane kass Isolde, vennal hall kass Sam. Ma olen nagu kassitädi. Armastan neid väga. Mulle meeldib, et nad on iseseisvad ja vabadust armastavad. Minu kassid käivad igal pool ja tulevad koju ainult sööma ja vahel magama. Ma unistan ka koerast. Tahaks väga koera, aga see on väga suur vastutus. Ma arvan, et kui sõda saab läbi, pean selle unistuse ellu viima. Armastan loomi väga. Mäletan, kuidas lapsepõlves unistasin kodutute loomade varjupaiga avamisest... Ja ma tahtsin saada vähemalt 5 kassi ja 3 koera. Ilmselt on iga lapse unistus omada lemmikloomi. Loomad on meie parimad sõbrad.

Tänane päev saab olema väga produktiivne. Pean minema korterivõtmeid üle andma. Kolisime Lisa korteri tühjaks, kuna ta elab nüüd Bulgaarias ja ta annab selle rendile, et ei peaks muretsema tekkivate kulude pärast. Lisaks kohtun täna oma kooliõe Alice'iga. Sain teada, et ta on Hersonis, nii et leppisime kohtumise kokku. Me pole üksteist näinud umbes kaks aastat. Ma arvan, et meil on teineteisele palju rääkida. Kõik olekski nagu korras, vahel tundub et normaalne elu on taastunud... ja tekib tunnen, et elan. Ja teisel hetkel, kui näen Z-autosid mööda sõitmas, on taas kogu raskus tagasi. Kui suudaksime vaid orkid oma linnast välja ajada!

Iga päev tulevad venelased välja millegu uuega... Täna andsid okupandid teada, et Hersoni koolisüsteem peab üle minema vene õppekeelele. Alates 1. septembrist peavad kõik koolid õpetama noori ainult vene keeles. Ligikaudu 60 koolidirektorist on ainult kaks kinnitanud, et nad seda teevad. Ilmselt järgnevad sellele repressioonid. On juba mainitud, et need koolid lõigatakse finantseerimisest välja, kes käsule ei allu. Nii valus on seda kõike näha.

Telekommunikatsiooniteenuste täielikuks kontrollimiseks viivad sissetungijad lõpule Hersoni piirkonna okupeeritud osa ühendamise Venemaa Föderatsiooni võrkudega. Juurdepääs Ukraina veebisaitidele ja Interneti-pangateenustele on blokeeritud. Ukraina operaatorite Kyivstar ja Vodafone telekommunikatsiooniseadmed on konfigureeritud töötama läbi Venemaa võrkude.

On teada, et sissetungijad peavad oma armee ridu täiendama. Sellega seoses võltsivad nad meditsiinikomisjonide arstliku läbivaatuse tulemusi. Krimmlaste sundvärbamine Vene armee ridadesse on rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumine ja järjekordne sõjakuritegu.

Olukord Hersoni piirkonnas teravneb iga päev. Sõjategevuse tõttu on kannatada saanud paljud hooned ja taristu, mürskude tagajärjel on hukkunud ja raskelt viga saanud tsiviilisikuid ning nende abistamist raskendab ravimite puudus. Stabiilselt raske on olukord Kalinovskaja, Veliko Aleksandrovskoje, Võsokopolskaja, Novovorontsovskaja kogukondades, kus sõjategevus praegu toimub. Okupeeritud piirkonnast on praktiliselt võimatu lahkuda, seda saab teha vaid läbi Krimmi, Venemaale.

Vene okupandid sillutavad Hersoni oblastis jätkuvalt teed pseudoreferendumile võimaliku Venemaaga ühinemise üle. Praegu viiakse piirkonna okupeeritud aladel läbi "sotsiaalne uuring"

Peamised küsimused uuringus:

- Kuidas hindate olukorda oma piirkonnas?

- Kuidas hindate olukorda Hersoni linnas?

- Mida peaksid "kohalikud omavalitsused" tegema elamistingimuste parandamiseks?

- Kuidas suhtute sõjalise erioperatsiooni Ukrainas?

- Kuidas suhtute Vladimir Putinisse?

- Kuidas suhtute Vene sõjaväkke?

- Mis arvate, kas Herson peaks kuuluma Venemaa koosseisu või järgima L/DPR teed või saama osaks "Krimmi vabariigist"?

- Kas teil on Ukrainas ja Venemaal sugulasi?

- Mida peaksid Ukraina võimud tegema: unustama piirkonna, jätma selle rahule, kustutama võlad.

- Mida peaks Venemaa piirkonna heaks tegema: parandama haridust, pensione, teid jne?

Iga päevaga muutub olukord aina absurdsemaks. Ma ei saa siiani aru, kuidas see saab juhtuda ning meil pole võimalik midagi selle vastu ette võtta? Nad tulid meie linna ja kehtestasid oma reeglid, viivad läbi küsitlusi, viivad minema inimesi... Kaua see veel kestab?

Ma väga loodan, et nad saavad peagi väga selgelt aru, et nad pole "pehmelt öeldes" siia teretulnud! Teame, et Ukraina relvajõud on lähedal ja annavad endast parima et meid vabastada. Peaasi, et me ei kaotaks lootust.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
8.06.2022 kell 11:35

Täna ärkasin suurepärase tujuga. Ilm on Hersonis imeline, päike paistab eredalt. Hommikul käisin turul ja ostsin kõike meie rahvusroa - borši - valmistamiseks. Õppisin seda tegema juba 15-aastaselt. Kogu mu pere ja tegelikult kõik ukrainlased armastavad seda rooga väga. Me keedame seda sageli. Eriti meeldib mulle borši süüa hapukoorega ja ema küpsetatud pirukatega. Ta teeb väikeseid ja õhulisi küüslauguga kukleid. Ma armastan seda kooslust väga. Tahaks teada, kas eestlased on ka borši proovinud?

Täna õnnestus mul piima osta. Meie majast mitte kaugel asuvas poes hakati müüma Hersoni meierei tooteid. Pannkookide tegemisele olen ma väga mitu korda mõelnud. Sel ajal kui mu mees veel magas, tegingi pannkooke. Ma tean eestlaste traditsiooni, teha igal pühapäeval pannkooke, mulle meeldib see. Ma olen tegelikult pannkooke valmis sööma lausa iga päev.

Turul märkasin, et osade köögiviljade hinnad on langenud. Tavaliselt saadavad Hersoni põllumehed sel aastaajal oma kaupa Ukraina erinevatesse piirkondadesse ning kõik ukrainlased saavad nautida esimesi kevadsuviseid köögi- ja puuvilju. Aga sel aastal on teisiti. Okupandid ei luba toodangut välja vedada. Palju viiakse Krimmi ja see osa "ostetakse" talunikult peaaegu tasuta. Kurb, sest põllumehed on teinud palju tööd, investeerinud oma raha ja aega, aga kaupa müüa ei saa. Aga vähemalt on Hersonis palju köögivilju turul saada. Köögiviljasalateid sööme nüüd lausa iga päev. Ootan väga, millal Hersoni kuulsad arbuusid valmivad. Tavaliselt juhtub see suve keskpaigas. Ausalt öeldes ma isegi ei tea, kas neid sel aastal ikka tuleb. Kas õnnestus arbuusipõldudele taimed maha panna? Aga ma väga loodan, et arbuuse siiski tuleb. Veel armastan ma meloneid. Need on ka nii mesiselt maitsvad! Suvel on üldse palju maitsvaid puu- ja köögivilju. Meie piirkond on väga viljakas, meil on parim must muld ja terve Ukraina ootab alati Hersoni põllumeeste toodangut!

Minu ema aias on palju taimi - kurgid, tomatid, kartulid, sibulad, küüslauk, erinevad ürdid. Peagi valmivad viljad ja saame maitsta esimesi isekasvatatud köögivilju. Varem oli meil ka mitu kirsipuud, aga eelmisel aastal lõigati need maha, et teha uutele ruumi. Aga muidu suvel sõime kirsse otse puu otsast.

Need mälestused viivad mind tagasi lapsepõlve-aegadesse. Veetsin palju aega õues ja tänavatel. Olime siis väikesed ja elu oli üks suur mäng. Mulle meeldis see muretu aeg. Lastel on oma imeline maailm. Kahju, et me suureks kasvame ja lakkame nägemast seda maagiat, mis meid lapsepõlves saatis. Laste maailm on hämmastav. Vahel tahaks tagasi lapseks saada ja mitte mõelda täiskasvanute probleemidele...

Praegu ma mõtlen sageli Ukraina lastele... Sellele, et peaaegu kolmsada last ei näe enam kunagi suve... Mitmed tuhanded on kaotanud oma vanemad ega näe enam kunagi oma ema või isa... Paljud lapsed elavad praegu ärevuses. Neid võivad jääda praegused plahvatused ja sireenid igaveseks kummitama... Paljud neist peavad oma vaimset tervist taastama psühholoogi või psühhoterapeudi abiga... Meil kõigil on vaja oma hingehaavu ravida... See valu ei kao kunagi, see on nüüd igavesti meiega.

Mul on väga kahju, et minu riik ja minu rahvas kannatab... Ukraina rahvas ei vääri sellist valu... Mitte keegi ei vääri. Ma tean ainult üht, et aeg ravib meid ja ma usun, et meis on jõudu edasi elada. Ükskõik kuidas see sõda ka ei lõppeks, meie seast lahkunud ukrainlasi enam tagasi ei too... Ja see on meie suurim valu, millega peame toime tulema....


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
7.06.2022 kell 11:12

Eile olin täiesti liimist lahti, ning otsustasin emale ja vennale külla minna. Veetsime koos aega ja hea meel oli kohata ka venna kassi.

Pärast kohtumist tulin koju ja esimest korda üle pika aja tekkis mul soov läbi viia teetseremoonia. Hea jõuline tee aitab puhastada mõtteid. See on rituaal, terve sündmus, mis mind rahustab ja inspireerib. Minu jaoks on eriti oluline, et nõud, millest teed joon, on minu sõprade tehtud. Mulle väga meeldib oma kätega tehtud keraamika, selles on hea energia. Süütasin palju küünlaid ja jäin teega üksi...

Me armastame sõpradega teed juua pargis või jõeäärsel kaldal või metsapiknikul. Loodus ja hea tee tagavad koheselt meelerahu. Otsustasin sellesse uuesti sukelduda ja oma jõudu uuendada. Mulle meeldib sõpradele teetseremooniaid teha, teelaual on palju erinevaid nõusid ja igaühel neist on oma tähendus. See on nagu teatrilava, kus igal nõul on oma roll täita. Mind paelub idamaine kultuur, kus iga detail on paigas ning igal pisiasjal tähendus. Kui mulle kunagi külla tuled, korraldan kindlasti teetseremoonia.

Pärast teeõhtut, tekkis mul soov oma uut termost kaunistada. Tahtsin seda juba ammu teha, aga inspiratsioon tuli alles eile. Mul on palju kleebiseid erinevatelt kunstnikelt ja sõpradelt. Ja mulle meenus, et tõin Tartu reisilt uusi kleepse, mõned neist kinkisid sa ise. Võtsin välja kõik mis mul oli ja hakkasin neid termosele paigutama, väga lahe tuli välja. Termost on vaja selleks, et teetseremooniaks oleks alati õige temperatuuriga vesi võtta, eriti kui juua teed looduses. Kui Eestis on selliseid teemaju, siis soovitan minna. Ma kunagi ammu käisin korra teemajas ja pärast seda sai teetseremooniast tähtis osa minu elus.

Täna pole tahtmist kohutavatest uudistest kirjutada. Neid on palju, iga päev juhtub midagi halba. Tuli meelde, et lubasin kunagi pikemalt meie autoriraamatust kirjutada. Täna teengi seda.

Olime abikaasaga juba ammu unistanud ühise loomingulise projekti tegemisest, kus saaksime mõlemad oma oskuseid rakendada. Tema luuletab ja mina joonistan. Ja ühel hetkel mõtlesime, et miks mitte välja anda autoriraamat. Tegin oma juhendajale ülikoolis ettepaneku, et see võiks olla minu lõputöö teema. Mulle anti roheline tuli. Nii sündis meie raamat minu armastatud ülikooli seinte vahel. Kõigile meeldis raamat väga ja ma kaitsesin diplomi kõrgeima punktisummaga ning lõpetasin ülikooli kiitusega.

See juhtus aastal 2017. Järgmised neli aastat lebas raamat lauasahtlis. Ja kord tekkis mõte, et seda raamatut võiks teistele ka näidata. Tahtsin, et raamat jõuaks kaupluste riiulitele. Sügisel 2020 oli mul loominguline õhtu „Svoboda“ kunstiruumis. Seal rääkisin endast, oma loometeest, tegemistest, kollaažist, sündmustest ja meie raamatust. Paljud inimesed ütlesid pärast seda, et raamat tuleks avaldada. Pöördusin ühe Hersoni kirjastuse poole ja nad olidki huvitatud. Olin väga rõõmus ja väga mures ka.

2021. aasta alguses andsimegi välja autoriraamatu "Teisel kaldal" (muinasjutt värsis). Raamatu esitlus toimus 20. veebruaril 2021 kunstiruumis „Vabadus“. Siin on raamatuesitluse video. Räägin seal vene keeles.

Pärast Myceliumi kunstifestivali, mai lõpus, kutsuti meid raamatut esitlema Odessasse ja see oli meie jaoks juba väga suur sündmus. Esitlesime raamatut üleukrainalise näitus-foorumi "Ukraina raamat Odessa oblastis" raames ja meie raamat sai nominatsiooni "Lastemaailma" kategoorias. Me tõesti ei oodanud, et me nominatsiooni võidame. Olime väga õnnelikud.

Ja tead, mis on kõige tähtsam, see raamat on kirjutatud vene keeles. Mu abikaasal on selles keeles lihtsam kirjutada ja luuletada. Ja see ei takistanud meid Ukrainas raamatut välja andmast. Ja Venemaa räägib kogu maailmale, et Ukrainas on vene keel alla surutud. Elame lõunas ja siin valdav enamus räägib vene keelt ja see ei takista kuidagi inimesi töötamast, õppimast, raamatuid avaldamast. Aga pärast kõiki neid sündmusi ei taha ma rääkida okupandi keelt. Meie keel on väga ilus ja mulle meeldib see. Elame vabal maal ja meil on õigus realiseerida oma loovust nii, nagu tahame.

Aga korraks tagasi raamatu juurde. Tahtsime raamatus näidata oma sünnipiirkonda, oma kodumaakonna loodust. Seetõttu on aluseks võetud meie kaunis mets, lammid ja roostik, siin toimub põhitegevus. Peategelane on väike tüdruk, kes sattus salapäraselt metsa ja püüab leida teed koju. Ta otsib koduteed ja on juba lootust kaotamas, kuid äkki näeb pilliroos kassi ja järgneb talle. Mingil hetkel nad peatuvad ja alustavad dialoogi. Tüdruk on üllatunud, et kass oskab rääkida, kuid kass ütleb talle, et ta peab võimalikult kiiresti koju jõudma, kuna ringi liigub palju tumedaid jõude.

Seejärel satuvad neile vastu erinevad tegelased, aga kass kaitseb tüdrukut ning lõpuks tuleb neile appi isegi metsa peanõid. Kuid maagia peitub vaid raamatu pealispinnal. Süvenedes raamatusse, avaneb kõige olulisem hetk. See on lugu laste ja vanemate vahelistest suhetest. Ma ei räägi ära lõppu, ma tahan, et sa vaataksid ära raamatu animatsiooni.

Raamat sobib lugeda nii lastele kui täiskasvanutele, et mõlemad pooled näeksid end väljastpoolt ja näeksid, milliseid vigu nad teevad. Igal teol, igal sõnal on tagajärjed. Eestis olles võtsin kaasa kaks raamatut. Ühe andsin Küllile, teise Signele. Kui ma oleksin teadnud, et kohtun sinuga, oleksin võtnud kolmanda raamatu ka. Aga kunagi, kui postiteenus taas töötab, saadan kindlasti sulle ka raamatu!

Kui ma Küllile raamatu kinkisin, ütles ta, et raamatus on Eesti lipp. Ja tõepoolest, ma kasutasin ainult kolme värvi, musta, valget ja sinist ning ainult mõnes kohas tõin juurde punase värviaktsenti. See on isegi veidi sümboolne... Lõppude lõpuks on nüüd Eestist saanud mulle väga lähedane riik ja sinust mu parim sõber!

Kallistan sind väga tugevalt! Luban mõelda vähem negatiivseid mõtteid ja keskenduda rohkem positiivsusele... Loovus ja looming päästavad maailma...



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
6.06.2022 kell 12:37

Täna olen kuidagi eriti emotsionaalne... Suve algusest peale tunnen end halvasti... Peaksin olema rõõmus aasta kõige imelisema aja üle, aga sisimas olen kurb... Mul on isegi raske sulle kirjutada... Ilmselt märkasid, et ma olen viimasel ajal lühemalt kirjutanud... Vabandust, aga tunnen end nii halvasti. Ma laman ja nutan praegu... Olen täiesti katki. Seetõttu püüan veeta rohkem aega sõprade ja perega, et saaksin vähem oma mõtetega üksi jääda..

Raske on tunda positiivseid tundeid, kui näed ümberringinii palju hävingut. Miks inimesed nii kurjad on? Vahel ma arvan, et inimesed pole seda kaunist planeeti väärt. Häving, sõjad, mõrvad... Miks? Püüan otsida igast päevast elu mõtet ja leida valgust... Aga vahel neelab mind pimedus ja see muutub väljakannatamatult valusaks... Vahel tundub mulle, et olen liiga naiivne... Aga taban end ikka ja jälle mõttelt, et milline saab olema minu linna, minu riigi tulevik? Milline on minu, mu pere, sõprade tulevik? Iga päevaga muutub see ain enam arusaamatuks... Miks tuli sõda minu maale ja minu ellu? Ma vihkan Venemaad kõige eest, mida ta on teinud... Ma vihkan neid emotsioone, mis muudavad mu elu väljakannatamatuks...

Me elasime nii hästi. Oleme just hakanud edasi liikuma ja nägema väljavaateid... Hakkasin veelgi rohkem hindama kõike, mis mul on. Eriti elu! Elu on hindamatu. Kellelgi pole õigust võtta elusid... Mitte kellelgi... Ja seda tõde pole inimene veel mõistnud... Mis sellel maailmal viga on? Siin on liiga palju kurjust... Ma isegi ei tea, mis võib päästa inimkonna ja inimhingi... Seadused, reeglid ja erinvad kaitseorganisatsioonid ei tööta. Peame maailmapildi ümber vaatama, kõik uuesti üles ehitama ja ümber mõtlema. Kui sõda saab toimuda kahekümne esimesel sajandil Euroopa pealinnas, siis kus on garantiid, et see ei saa minna Ukraina piiridest kaugemale... See on nii valus... Ma ei suuda pisaraid tagasi hoida... nutan ja nutan...

Ühel päeval räägin ma seda oma lastelastele ja loodan, et nad ei pea kunagi kogu seda õudust kogema. Mitte kunagi enam. Palun lõpetage sõda! Me vajame rahu ja meelerahu. Täna püüan oma emotsioonid loovuseks tõlkida ja sellest reaalsusest põgeneda.

Peale nutmist on tavaliselt parem tunne, nii ka praegu. Pisut kergem hakkas. Elu läheb edasi ja ma olen väga tänulik, et olen elus ja mu pere on läheduses. Ma ei saaks ilma nendeta elada. Ükski koht maa peal ei asenda kodu ja lähedasi. Unistan iga päev, et kõik ukrainlased saaksid naasta oma kodudesse vabas ja rahulikus Ukrainas. Ükskord see päev tuleb. Ma usun seda. Iga inimene väärib õnne ja armastust. Pärast pimedaid aegu tuleb kindlasti valgus. Ma tõesti tahan, et see valgus tuleks varsti...

Eile juhtus midagi kohutavat... Pühapäeval, 5. juunil toimus Hersonis liilusõnnetus. Tõenäoliselt korraldas selle Vene okupant. Õnnetus juhtus Ušakovi ristmikul ja Kuliku tänaval. Toyota juht sõitis kiirusega 180 kilomeetrit tunnis. Pealtnägijate sõnul paiskus auto löögi tagajärjel peaaegu trollibussi juhtmeteni. Ma ei saanud tükk aega seda videot ja fotosid sündmuskohalt vaadata...aga see nägi kõik väga kohutav välja... Kõige kurvem on see, et linnas pole politseid ja korrakaitseorganeid. Ja sissetungijad teevad, mida tahavad... 

Ma armastan oma maad ja linna ning keegi ei võta meilt kodumaad. Au kaunile Ukrainale, au kaunile kartmatule Ukraina rahvale! Aitäh kõigile inimestele, kes meid toetavad! Väga oluline on kuulda ja tunda tuge...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
5.06.2022 kell 14:43

Täna on mul külas palju külalisi. Mu sõbrad tulid ja otsustasime aias pikniku pidada. Pühapäev on ilus päev koos veetmiseks. Räägime natuke kõigest ja mitte millestki. Sellist emotsionaalset mahalaadimist on vaja, et mitte hulluks minna.

Nägin täna jälle Z-autosid meie majast mööda sõitmas, kesklinnas on neid palju, meie tänaval võib neid näha harvemini. Inimesed ei pööra neile enam tähelepanu, nagu poleks neid olemaski. Minu jaoks on nad samuti tühi koht! Proovin neist mitee enam välja teha.

Partisanid on ajanud Hersoni oblasti okupandid paanikasse. Sissetungijad kardavad vastupanu, mis Hersoni oblasti kohalike elanike seas kasvab. Okupanatsioonivõimude juhtkond liigub ringi suure hulga valvuritega, kuulivestides, soomukites. Nad kardavad oma elu pärast. Ja peavadki kartma!

Hersonis hakati väljastama Venemaa passe. Esimene passilaud avati Novaja Kahhovkas ja selle ümbruses. Lazurne külas plahvatas maamiin, koos kolme elanikuga. Sissetungijad olid paigaldanud selel randa, kus kohalikud ujumas käivad. Miks on vaja rahumeelseid elanike rünnata?

Olukord Hersoni oblastis on vaoshoitult optimistlik, sest väikesed võidud, mida Ukraina relvajõud põhjas ja Mõkolaijvi suunal on teinud, annavad võimaluse loota, et saame lähitulevikus vabaks.

Ükskõik, mida okupandid kohapeal ka ei levitaks, Hersoni piirkond on Ukraina, Hersoni elanikud on ukrainlased. Herson on kangelaste linn, nagu president märkis, ja Hersoni elanikud käituvad nagu kangelased.

Sissetungihad on kehtestanud korra, kuidas hallata kõiki piirkonna territooriumil asuvaid esemeid ja vara, nii vallas- kui ka kinnisvara. See on ebaseaduslik. Hersoni oblasti territooriumil asuv kinnisvara kuulub kas Ukraina riigile, oblastile või eraomandusse. Ükski võõrriik ei saa ja ei tohi meie vara omastada

Eile lendas Priozernoe suunal rakett, mille plahvatus oli nii tugev, et oleks peaaegu meie koduaknad purustanud. Ja praegu on Kahhovka piirkonnas võimsad plahvatused, aknad värisevad...

Täna on Hersonis ilus ilm. Päike paistab... ma unistan iga päev mererannast... loodan, et varsti saamegi merele. Okupandid lahkuvad ühel hetkel meie linnast ja riigist... 


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
4.06.2022 kell 10:18

Eile oli mul väga produktiivne päev. Käisime koos sõbraga kesklinnas. Pidin ühe teise sõbra korterist läbi astuma ja aitama mõned asjad veel kokku pakkima. Seejärel läksime turule ja ostsime endale uued suveriided. Hersonis on praegu palav! Kuumalaine on kohal, päikest on niipalju, et kohati isegi pea valutab. Püüame vähem väljas käia või hoida mütsi peas ja palju juua. Linnas olid mõned kohvikud avatud. Ostsime jääkülma jäätisekokteili, väga maitsev oli. Tundsin korraks, nagu oleks elu taas endine. Kuid tänavatel on kordades vähem autosid, ja ringi käib vähem inimesi, paljud hooned on suletud, suur hulk poode ja kohvikuid samuti. Jalutasime mööda peatänavat ja see tekitas palju toredaid ja sooje mälestusi... igatsen oma endist rahulikku elu...

Koju jõudes hakkasin õueala koristama. Ma tahan kutsuda sõbrad, ema ja venna külla, et üks ühine piknik maha pidada. Grillida köögivilju ja liha. Ma arvan, et pühapäev on ideaalne aeg selleks. Loodame, et see aitab natukenegi halbadest mõtetest kõrvale hiilida ja lihtsalt päeva nautida... Ja ma tahan väga oma viinamarjaistandusse laua ja toolid välja panna, see on väga hea koht olemiseks...

Täna lähen taas oma kunstnikust sõbra Liza korterisse. Ta müüs mõned asjad uutele rentnikele, kes tema asemel korteris elama asuvad. Ja lisaks pean ma ta maalid ära viima. Ilmselt olen seal õhtuni. Mu vend ostis Lizalt teleka ja konditsioneeri, Liza vajab praegu väga raha. Õhtul lähemegi koos vennaga asju ära viima. Loodan, et saame kontrollpunktidest hõlpsasti läbi.

Kuulsin hiljuti väga kummalisi uudiseid, ma pean seda sinuga jagama... Okupandid kutsuvad Hersoni ehitajaid taastama rašistide poolt hävitatud Mariupoli. Vene uskmatud tahavad ehituserialaga Hersoni elanikke viia Mariupoli, et linn, mille nad ise hävitasid, uuesti üles ehitada... Mida???? Tõsiselt? Need inimesed hämmastavad mind siiani, nad pommitasid kogu linna, hävitasid selle... tapsid üle 25 tuhande süütu inimese ja nüüd kutsutavad okupeeritud linnast inimesi Mariupoli taastama... Mul pole lihtsalt sõnu...

Mul on väga hea meel, kuidas ka meie linna vaim võitleb ja alla ei anna... kui koju sõitsime, nägime, kuidas värvi ja mudaga olid üle valatud stendid, millele oli trükitud Vene propaganda. See on kindel sõnum, et Hersonil ei ole Vene propagandat vaja! Inimesed näitavad oma rahulolematust! Me ei ole rumalad, me teame oma ajalugu! Kui oled okupant, mine koju ja õpi oma ajalugu!

Samuti levitavad aktivistid linnas Venemaa passi kujutavaid lendlehti, millel on kirjas "Karda vastutust". Neid lendlehti võib näha nii ajutiselt okupeeritud Hersonis kui Melitopolis.

Ma tõesti tahan ja unistan vabadusest! Olen 100 päeva puuris istunud... Mul pole piisavalt õhku. Varsti saab kogu see põrgu läbi ja me alustame uut elu... 



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
3.06.2022 kell 9:21

Täna möödub sõja algusest 100 päeva... Siiani on raske uskuda, et see on uus reaalsus. Ikka veel mõtlen vahel, et see kõik on üks halb uni ja kohe-kohe ma ärkan...

Alustan headest uudistest. Mu õe lapsed said eile 4-aastaseks. Minu õepojad, Matvey ja Veronica, on kaksikud. Praegu elab mu õde koos perega Vinnitsa linnas. Ma igatsen neid väga. Ma pole õde ja tema lapsi väga kaua näinud. Kui õde mulle fotosid saatis, ei suutnud ma uskuda, et nad juba nii suured on. Neil on peres kolmas laps veel. Vanima poja nimi on Ivan. Ta on 8-aastane ja ta on minu ristipoeg. Ma pole neid kõiki väga kaua näinud ja see on väga kurb... Kuid me püüame hoida ühendust ka distantsilt. Peaasi, et lastel oleks turvaline.

Samuti meenusid eile mulle mälestused ajast, mil aitasime meeskonnaga Maxim Kilderovil Hersonis isikunäituse korraldada. Mäletan, kuidas ta saabus Gogolfestilt ja oli väga väsinud ning tal oli jäänud paar päeva näituse ettevalmistamiseks. Tulime oma meeskonnaga appi. Tegin plakati, hoolitsesin postkaartide, kleebiste, avamise laua eest ja aitasin muid asju korraldada. Sergei ja Konstantin aitasid Maximil maale üles panna. Püüame alati üksteist aidata. Ja meil on kombeks pärast näituse avamist teha after party, koguneme sõpradega ja läheme parki või kunstniku koju ning tähistame seal tema näituse avamist. Ostame veini, maitsvaid komme ja lõbutseme, suhtleme omavahel, sõlmime uusi tutvusi ja teeme tulevikuplaane... Ma igatsen väga seda teist, imelist aega. Paar päeva tagasi avas Maxim Kiievis näituse ja meil on väga hea meel, et ta viitab piltidel Hersoni piirkonnale. 

Veetsime enamuse eilsest päevast sõpradega. See oli lahe. Väljas on väga palav ja me tahaks väga mere äärde minna. Tunneme puudust väikestest väljasõitudest, seiklustest, uutest emotsioonidest... Mõned räägivad, et kuurortlinnad nagu Iron Port, valmistuvad hooaja avamiseks. Ja võimalik, et hotellid, pansionaadid hakkavadki tööle. Tahaks väga merd näha. Armastan merd väga.

Venelased rüüstavad meie kaubanduskeskust "Epitsenter". Varastatud kaup viiakse okupeeritud Krimmi. See näitab, et okupandid mõistavad, et meie sõjavägi jõuab peagi Hersoni. Ja nad varastavad kõike. Seda on väga valus vaadata. Armastan seda kohta väga, käisime emaga seal tihti ostlemas. Seal on kõike, mööblit, ehitusmaterjali, tööriistasid, tehnikat, kõike aia jaoks, riideid... kõike, mida kodudes vaja läheb... Ja sissetungijad varastavad sealt seda... vargad, marodöörid... Hiljuti, kui "Epitsenter" veel tegutses, ostsin sealt lõuendeid ja värve ning ma tahtsin osta aialaua koos toolidega, et saaksin rohkem õues aega veeta... aga seda ei jõudnudki teha, sõda algas.  

Lisaks jätkavad okupandid põllumajandussaaduste "eksportimist" Krimmi. Luureinfo kohaselt on teel umbes 700 veoautot iga päev... nad veavad välja kõike, mida Hersoni farmidest võib leida. Vene sissetungijad kavatsevad Hersoni oblastist suurema osa saagist varastada. "Hersoni piirkond ei vaja nii palju tooteid,” ütles Saldo nukuvalitsusest. Ta laseb lihtsalt kauba ära viia. Mõne toote leidmine on tegelikult juba praegu väga raske. Ja palju kaupa tuleb Venemaalt ja Krimmist. Enne ostmist vaatame, kust kaup pärit on. Kõik, mis Venemaalt toodud, on põhimõtteliselt poe riiulitelt ostmata.

Okupandid vallutasid "Yubileiny" kino- ja kontserdisaali ning avasid seal nn humanitaarabikeskuse ja Moskva partei Ühtne Venemaa peakorteri. See saal on mõeldud paljudele inimestele, seal toimuvad kontserdid, suured showd. Kui staarid linna saabuvad, siis nad esinevad seal... Aga nüüd on Venemaa tulnud ja võtnud kõik hooned enda alla ja kehtestanud omad reeglid... Ma vaatan seda kõike ja lihtsalt ei suuda uskuda, et see kõik saab juhtuda...

Valdav enamus Hersoni õpetajaid keeldub üle minemast vene õppesüsteemile. Õpetajaid ähvardatakse enamasti vallandamise ja palgata jäämisega. Koolidirektorid on veelgi tugevama surve all. Proovitakse ka õpetajasid mujalt tuua, aga see on väga raske. Nii rinde kui ka ebakindluse tõttu pole Venemaal nii palju õpetajaid või ka pedagoogikaülikoolide abituriente, et seda teostada. Sõbranna Olga ka ei tea, mis sügisel saab, ta peaks asuma kooliaasta alguses õpetajana tööle... Kõik on keeruline ja segane...

Kuid on uudiseid, et Sõjauuringute Instituut on märganud positiivset nihet Ukraina relvajõudude vastupealetungis Hersoni oblastis. Ukraina väed võivad tõenäoliselt takistada Vene vägedel kasutamast kiirteed oma peamise varustusmarsruudina, kui nad jäävad teisele poole jõge, mis on maanteest vähem kui kilomeetri kaugusel. Loodame väga ja usume oma sõjaväkke

Herson on ikka veel Ukraina! Ja jääb selleks igavesti! Usume, et kõik saab korda!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
2.06.2022 kell 11:22

Veetsin eile terve päeva kodus. Oleme praeguse olukorra pärast väga mures. Hersonis töötavad vaid mõned interneti-pakkujad ja mobiilivõrk on maas. Üks kohalikest interneti-pakkujatest, lülitus ümber okupeeritud Krimmi võrku. See pole turvaline ühendus. Võrk "Norma-4" jätkas interneti-teenuse pakkumist "SkyNET" ressursside arvelt.

Meie internetti pakub "ISP online". See võrk praegu töötab ja kavatseb ka tööd jätkata. Väga paljud soovivad nüüd selle teenusepakkujaga liituda.

Aga paljud seisavad ka Venemaa SIM-kaartide järjekorras. Mõistan neid. Inimesed tahavad lihtsalt oma lähedastega suhelda. Ma ei süüdista neid. See on iga inimese enda valik. Kuigi ka meil on praegu mobiilivõrk maas, ei kavatse me Vene SIM-kaarte soetada. Aga kui peaks juhtuma, et see on ainuke võimalus lähedastega ühenduses olla, siis ilmselt tuleb ikka ühel hetkel liituda...

Eile ei pääsenud Hersonis keegi Ukraina sotsiaalvõrgustikele ligi, need on nüüd okupantide poolt blokeeritud, saime ühe programmijupi abiga siiski Facebooki ja Instagrami sisse.

Sissetungijad on nüüd kõikjal!!! Nad arestisid kõik oblasti õppeasutused, draamateatri, teised kultuuriasutused ja panid sinna oma inimesed etteotsa. 1. juunil tungisid okupandid Hersoni passiteenistuse ruumidesse ning sealt enam Ukraina passe väljastada enam ei saa. Passiteenistus väljastab nüüd Venemaa kodakondsust ja Vene passe, kusjuures nende graafik on katkematu, nad töötavad isegi puhkepäevadel... Huvitav, kas keegi läheb sinna... Eks varsti saame teada...

Teine probleem Hersoni piirkonnas on see, et võime kaotada mobiilipangale juurdepääsu. Nagu oled isegi aru saanud, võtab vaenlane kasutusele kõik meetmed, et minimeerida suhtlust Hersoni piirkonna ja Ukraina vahel. Seetõttu on telefonioperaatorite võimalused blokeeritud, blokeeritud on mobiilse interneti abil teabe edastamise võimalused ning seetõttu on tekkinud mobiilipangaga probleeme. Olen mures, kuidas me neti kaudu nüüd raha kätte saame... Ilmselt peame sularaha varuma... Pole kindlust, et saame netipanga kaudu edaspidi arveid maksta...

Eile käisin emal külas. Ta ei tunne end hästi. Ütleb, et tema hing on haige kõigest, mis on juhtunud. See kurnab teda niipalju et annab juba füüsiliselt tunda. Kolleegid tööl rääkisid kohutava loo, kuidas Hersoni lähedalt külast leiti naisi, keda oli füüsiliselt moonutatud, mõnel olid ära lõigatud rinnad, mõnel suguelundid... Nutsime ja kallistasime kaua ning ei suutnud seda koledust uskuda. Kes on need metslased, kes nõnda käituvad...

Samuti on teada, et sõja algusest on Hersoni oblastis registreeritud 341 inimröövi Vene sissetungijate poolt. Vangistusest on vabastatud 211 inimest. Praegu on veel vahistatud 1 linnapea, 2 aselinnapead, 7 aktivisti, 8 ametnikku, 13 korrakaitsjat ja 99 muu eluvaldkonna esindajat.

On olnud juhtumeid, kui venelased on end riietunud Ukraina relvajõudude mundrisse ja röövinud seejärel inimesi. Õudus igal pool...

Aga me EI ANNA ALLA. Teame, et meie sõjaväelased on iga päevaga aina lähemal ja nad vabastavad meid ühel päeval kindlasti. Ootame oma sõdalasi, usume oma sõjaväkke! Loodan, et side jätkub ja saan sinuga jätkuvalt suhelda...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
1.06.2022 kell 13:51

Täna saadan kirja tavapärasest hiljem, loodan, et sa jõudnud muretsema hakata. Sõbrad tulid külla internetti kasutama ja lähedastele kirjutama, et kõik on korras. Ainult üks Ukraina-võrk töötab veel ja me oleme juhuslikult selle kliendid. Meil oli koos väga tore, rääkisime ja naersime. Ma olen väga igatsenud meie igapäevaseid kohtumis

Riigi Sideteenistuse teatel ei ole Hersoni oblastis sidet lähiajal võimalik taastada, kuna tehnika on okupatsioonirežiimi ja Vene sõjaväe täieliku kontrolli all.

Kesklinnas on juba mitu päeva pikad järjekorrad Vene SIM-kaardi saamiseks. Kui esitad oma passi, väljastatakse kuni 5 SIM-kaarti. Hind on 70-300 grivnat. Sissetungijad kasutavad Hersoni piirkonnas tekkinud sideprobleemi ära ning otsustasid elanikele jagada SIM-kaarte, kui need vastutasuks oma isikuandmed avaldavad, mis lisatakse vaenlase andmebaasidesse. Veel tuleb anda allkiri dokumendile, mille sisuks on praeguse "võimu" toetamine. Lisaks pildistatakse passiandmed üles.

Üle linna on avatud punktid, kus saab ootejärejekorras võtta endale Vene passi, millega samuti kaasnevad SIM-kaardid. Jõhker.

Me veel ei ole veel Vene SIM-kaarte ostnud, jälgime pisut, mis toimub. Aga juhul, kui olukord hullemaks läheb, peame seda tegema, et omastega ühenduses olla. Vanaemale ilmselt peame Vene SIM-kaardi ostma. Ja me tahame osta veel paar telefoni, et saaksime erinevatest allikatest suhelda. See on nii õudne... Ma ei suuda uskuda, et olukord on juba nii hull... Iga kord, kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, peab tunnistama, et saab küll...

Infoväli on väga vastuoluline, kohati kuuleme, et nukuvalitsus kukub kohe ja siis jällegi, et kohe-kohe liidetakse meid Venemaaga. Praegust allkirjade kogumist SIM-kaartide vastu saab samuti võtta kui omamoodi referendumit... Õudne...

Täna on rahvusvaheline lastekaitsepäev. Meile Hersonis meeldib seda tähistada. Sel päeval käivad lastega pered pargis, jalutavad, lõbutsevad ja söövad jäätist. Täna on aga linn rõõmutu, rahvas on järjekorras, et saaks taas helistada ja omastega suhelda... kurb.

Mulle pigem meenuvad need lapsed, kes on sõja ajal hukkunud või vigastada saanud või hoopis orbudeks jäänud. Neilt on võetud lapepõlv ja keegi ei suutnud neid agressori eest kaitsta. See on nii kurb... Miks see lubatud on? See on lihtsalt nii väljakannatamatult valus... Sõda on halvim, mis juhtuda saab... Palun peatame selle sõjamasina ja toome rahuaja tagasi...



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
30.05.2022 kell 25:49

Täna õhtul tuli mul eriliselt suur hirm peale... Üle oblasti lülitati taas telefoniühendus välja... Ja paljudel on internet maas.... kardan, et mai algus kordub... Olen väga mures...

Nad teevad seda eesmärgiga, et me ostaksime Venemaa SIM-kaarte, kuid samal ajal registreerivad nad meie passiandmeid... Ja see on otsene viis, kuidas meie isikuandmed kantakse vanelase andmebaasidesse... See on lihtsalt kohutav... Ma ei tea, mis edasi saab, nii et ma igaks juhuks kirjutan juba praegu, öösel... juhuks kui hommikul enam internetti pole...

Pärast seda, kui okupandid Hersoni oblastis side välja lülitasid, hakkasid nad valjuhääldist oma propagandat edastama. Jutt on neil sama, et Ukraina kanalid valetavad, et see kõik on vale, mida me uudistes kuuleme, et tegelikult tahab Ukraina valitsus meile ainult halba ja et nad on siin meie endi turvalisuse pärast... Õuuuuh! Tahaks karjuda!!!!

Hersoni oblasti elanikkonna kontrolli all hoidmiseks on okupatsioonivõimud kaks nädalat ette valmistanud tegevusi piirkonna elanike lahtiühendamiseks Ukraina telekommunikatsioonisüsteemidest ja Internetist. Selleks parandasid nad ajutiselt okupeeritud Krimmist pärit fiiberoptilise kaabli ning käivitasid selle kaudu Venemaa televisiooni ja interneti.

Proovivahetus tehti mai alguses, kui Venemaa relvajõud kahjustasid Mõkolaijvi oblasti piiril kiudoptilist kaablit. Esimesena läks Venemaa kanaliteele üle Hersoni teleteenuse pakkuja Skynet ja sellest hetkest hakkasid okupatsioonivõimud nõudma, et kõik teised lülituksid samuti Venemaa sidekanalitele. Plaani elluviimine on kavandatud 30.05-01.06.

Sissetungijate põhieesmärk on Hersoni netiliiklus oma kontrolli alla saada, samuti blokeerida piirkonna elanike juurdepääs Ukraina meediakanalitele, et objektiivne infoväli maha lõigata ja asendada see valepropagandaga.

See on kohutav, kui me peaksime oma kanlitest ilma jääma... ma ei kujuta ettegi, mis siis saama hakkab... Oleme puuris... kardan väga, et kaotan taas kontakti välismaailmaga. Ma olen tõsiselt mures, kuna ka meie kirjavahetus võib katkeda.

Kuid meie sõjavägi jätkab Hersoni suunal liikumist... Tšornobajevkas algas uus hooaeg - 22:0!

Hommikul plaanin minna Hersonist lahkunud kunstniku Lisa üürikorterisse. Ta plaanis juba enne sõda teise linna kolida... mõned asjad tuleb kokku pakkida ja ära viia. Ta on praegu Bulgaarias ja tema abikaasa on meremees. Kuna oleme head sõbrad, siis palus ta mul oma asjade eest hoolitseda. Kuid ma väga kardan kesklinna minna... Teepeal on palju teetõkkeid, nad võivad meid peatada ja asju võtta... või midagi muud... ma ei taha neid näha, ma ei taha nendega isegi suhelda.

Kui ma homme ühendust ei võta, siis on meil internet välja lülitatud... Ma kardan väga... kõik kardavad... Loodan, et kõik läheb hästi...

Kallistan teid kõiki tugevalt... Herson on Ukraina!

Teksti kirjutades kuulsin, kuidas kuskil lähedal tulistati kuulipildujast... Õudne...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
30.05.2022 kell 11:15

Eile tahtsime abikaasaga turule ja poodi minna, aga kui tänavale jõudsime, kuulsime eemalt kuulipilduja valangut, ning otsustasime mitte riskida ja jäime koju... Öösel kuulsime imelikke helisid, nagu oleks eriti suured ja rasked autod mööda sõitnud. Kella 12 paiku öösel piilusime ettevaatlikult kardina tagant välja ja nägime tanki, mis valgustas prožektoriga erinevatesse suundadesse. Õudne oli... Okupandid sõidavad öösiti ja vaatavad, et tänavatel poleks kedagi... või mida nad sealt otsivad

Hommikul nägime uudistest, et orkid patrullivad nüüd öises linnas, luues meile "turvalisemat keskkonda". Kolmest tankist koosnev kolonn sõidab läbi kesklinna, valgustades prožektoritega elumajasid. See nägi välja täpselt nagu stseen kõige kohutavamast õudusfilmist. Judgment Day. Terroristid! Ma vihkan sissetungijaid!!! Nad tulid meid "vabastama" tavaelust...

Eile ujusid pinnale mälestused ajast, mil me sõpradest kunstnikega eelmisel aastal samal ajal maal puhkasime.... Konstantin ja Anastasia tähistasid sünnipäeva ja saime paljude sõpradega kokku. Sõitsime üle Dnepri jõe sõprade juurde. Ujusime, küpsetasime kala ja grillisime juurvilju. Olime õnnelikud ja muretud... Lihtsalt elasime ja nautisime olemist. Ma igatsen väga oma sõpru ja meie vestlusi. Paljud neist on lahkunud erinevatesse kunstiresidentuuridesse või teistesse Ukraina, aga ka Euroopa linnadesse. Hiljuti õnnestus veel kahel mu sõbral Krimmi kaudu lahkuda. Nad suunduvad Rootsi kunstiresidentuuri. Loodan, et kõik läheb hästi ja nad jõuavad probleemideta kohale. Igaüks riskib linnast lahkudes oma eluga ja mõistab, milline raske tee teda ees ootab. Aga selle kolme sõjakuu jooksul olid nad lõpuks stressist nii väsinud, et otsustasid siiski minna. Nad igatsesid rahu. Nagu me kõik.

Meie sõber Nikital õnnestus samuti lahkuda, tema ja ta sõber on nüüd Gruusias. Nikita on tore ja andekas illustraator. Viimased paar aastat on ta tegelenud veel floristikaga, luues koos Anastasiaga loomingulisi lillekimpe. Ta on veel suurepärane modell, käis modellina maailma erinevatel catwalkidel. Mõni aasta tagasi töötas modellina Gucci ja Balencia moemajade heaks. Meie linn on küll väike, aga siin elab palju andekaid inimesi. Valus on vaadata, kuidas sissetungijad meie linna ja inimesi lõhuvad... Neil pole õigust meilt eluõigust ära võtta...

Eile oli hulga aja palju plahvatusi! Lööklaine väristas Hersoni majade aknaid ja kohati värisesid isegi põrandad. Tugevaid plahvatusi on kuulda ka Zaporožjes.

Nukuvalitsus andis teada, et Hersoni "liitmine" Venemaaga toimub sügisel, et praegu on eesmärgiks linn denatsifitseerida ehk esimene ülesanne on eemaldada kõik Ukraina-meelsed aktivistid, "et taastada kord ja rahu Hersoni piirkonnas". Suur tänu teile Orkid! Olete taastanud nii suure rahu, et lausa pooled meie linna elanikest on põgenenud...

Uudistest kuuleme aina tihemini, et Vene piinajad sunnivad Hersoni elanikke kirjutama avaldusi Venemaa passi saamiseks. Kinnipeetud ja piinatud Hersoni elanikelt nõutakse allkirja dokumentidele, kus on kirjas Ukraina režiimi hukkamõistmine, Vene vägede tervitamine ja Venemaa passi taotlemine. KEEGI EI TAHA OLLA VENELANE! Loodan, et me ei näe Hersonis kunagi Venemaa passe. Las nad panevad selle kohta, kus praegu on nende riik...

Kuidas sulle selline uudis meeldib? Vene sõjaväelased "valmistavad" Genitšeski rajoonis Arabatkas turismihooajaks. Relvastatud Vene sõjaväelased sisenesid kahte Arabatskaja Strelka erapuhkekeskusesse ja keelasid valvuritel puhkajaid kuuurortisse lasta. Okupandid ütlesid, et puhkekeskused lähevad peagi Venemaa omandusse ja nüüd postitavad nad oma sotsiaalvõrgustike lehtedele fotosid Aasovi mere kaldalt, kus nad "puhkust veedavad".

Varsti on käes suvi ja sel ajal võtab Hersoni piirkond tavaliselt vastu palju turiste. Paljud inimesed tulevad mere äärde aega veetma. Aga nüüd "puhkavad" siin hoopis rašistid, kehtestades oma reegleid... Oi, ma olen vihane...

Mitu päeva järjest kleepisid sissetungijad üle linna uusi reklaamtahvleid. Kõik mõtlesid, et mis lollust nad seekord üles riputavad. Sel korral "tutvustavad" reklaamtahvlid meie linna ajalugu!? Aitäh, tõepoolest! Ainult, et orkid unustasid, et meie linna ajalugu algab juba 4-3 sajandil eKr, mitte aastal 1648. mil Katariina meie linna Beauplan`ist Hersoniks ümber nimetas....

Kuid on ka uudiseid, mis teevad mu tuju heaks. Venemaa on sammu kaugusel kokkukukkumisest! 27. mail lõppes Venemaa-2026 ja Venemaa-2036 võlakirjade (vastavalt 71,25 miljonit dollarit ja 26,5 miljonit eurot) emiteerimise tähtaeg. Kuid raha investorite kontodele ei laekunud. Kui summa ei laeku 30 päeva jooksul, kuulutatakse välja Venemaa väliskohustuste maksehäire.

Ukraina luureandmete väitel on Putinil elada jäänud vaid kaks-kolm aastat. Raske ja progresseeruva vähivormi tõttu on Putin kaotamas nägemist, teda vaevavad peavalud ja jäsemekrambid. Samuti viidatakse sellele, et Kremli diktaator on täielikult aru kaotanud ega usalda kedagi.

Pöidlad pihku, et see kõik lõppeks kiirelt! Loodetavasti saab Venemaa selle, mida nad väärivad! Seniks aga elame edasi ja loodame, nagu ikka, parimat!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
29.05.2022 kell 12:18

Suvi saabub... Paari päeva pärast algab aasta parim aeg. Aeg, mil kõik lähevad puhkusele, reisile... aga me ei saa seda aega täiel rinnal nautida. Ma ei usu ikka veel, et sõjast on möödas üle kolme kuu... Kogu Ukraina jaoks on 24. veebruar endiselt kalendris kummitamas...

Käisin eile ujumas. Tagasiteel ostsin ühelt vanaemalt ilusaid pojenge. Hind oli väga sümboolne ainult 50 grivnat, vanaema saab selle eest leiba osta ja mina sain kolm ilusat pojengi. Kui roosad õied kodus vaasi panin, levis lillelõhn üle maja. Nüüd rõõmustavad roosad kaunitarid meid veel päevi...

Käin jätkuvalt oma emal külas ja täna tuli mu vend ka. Mul oli väga hea meel neid mõlemaid näha. Neil läheb hästi, me kõik püüame oma eludega edasi liikuda... Meie vanem kass Red, kes on 9-aastane, tunneb end viimasel ajal halvasti. Ta on loid, isu kadunud ja magab palju. Õnneks on meie lähedal veterinaarkliinik. Ostsime talle spetsiaalsed vitamiinid ja tegime talle kodus süsti. Täna tunneb ta end juba paremini...

Olukord linnas on läinud kuumaks. Okupeeritud Hersoni piirkonnas on täielikult piirid suletud. Alale sisenemine ja sealt väljumine on hetkel lõplikult blokeeritud. Meie sõbrad rääkisid, kuidas nad nägid, kuidas kesklinnas müüdi juba Vene SIM-kaarte... Õudne...
Samas on Ukraina relvajõud alustanud vastupealetungi Lõuna-Ukrainas. Võitlus jätkub. Vene sissetungijad ründasid taas Hersoni oblasti Tšernobajevka elanikke, mille tagajärjel hukkus üks ja sai vigastada kuus inimest.

Veetase Dnepris Novaja Kahhovka juures on langenud. Viimastel päevadel on meedias palju kirjutatud sellest, et Novaja Kahhovkat ja Hersonit ähvardab Kahhovskaja hüdroelektrijaama tammi tõttu vee väljavool. Tuletan meelde, et kuuest turbiinist kaks ei tööta. Kuna Vene sõjaväelased ei luba neid parandada, on jaama töötajad sunnitud üleliigse vee Kahhovka veehoidlast välja laskma. Selle tõttu tõusis Novaja Kahhovkas ja lammidel veetase, kuid hetkel on see umbes poole meetri võrra langenud.

Hersoni piirkonda on tekkinud turvaline paik vägivallaohvritest naistele. See on uus teenus nimega "Turvaline korter". See on koht vägivalla osaks saanud lastega naistele. Korteris saab mõnda aega viibida. Aadressi ja isegi linna, kus see asub, hoitakse saladuses. Nii hea, et on lahkeid inimesi, kes abivajajaid aitavad... Kui oluline on säilitada naiste tervis ja psüühika pärast kõike seda õudust, mis nendega on juhtunud...

Hersoni oblasti elanik varastas sissetungijate sõiduki URAL ja andis selle üle Ukraina relvajõududele. Ta jälgis mitu päeva, kuidas auto juures sõdurid toimetasid ja kui nad korraks lahkusid, tormas mees autosse ja sõitis sellega minema.

Üha enam näeme linnas seintel ja piirdeaedadel graffitit, et "Herson on Ukraina", "Herson usub Ukraina relvajõududesse" ning inimesed riputavad parkidesse meie lipuga linte. See on väga inspireeriv. Linn võitleb! Peaasi, et mitte kaotada lootust ja mitte lasta okupandil meie vaimu murda!

Et kuidagigi tuju tõsta, vaatan Ukraina stand-up’e. Ma olen ilmselt juba kuulanud kõiki Ameerika stand-upe, Ukraina omasid ja ka varasemaid Venemaa omasid. Ma olen pettunud mõnes Vene koomikus ja mõni jällegi üllatas mind. Teadlikud koomikud lahkusid Venemaalt ning ühinevad nüüd ja annavad kontserte Ukraina toetuseks. Ja mis kõige tähtsam, nad on saanud sõnavabaduse, sest väljaspool Venemaad saavad nad teha nalja päevapoliitilistel teemadel ega karda, et FSB agendid neid ära viivad või vangi panevad. See on kõige olulisem asi huumorimaastikul, tehes nalja kõige tundlikumatel teemadel...

Aga meie Ukraina stand-up-koomikud on alati olnud minu südames... Nad on teinud showsid isegi otse punkrist. See on aidanud inimestel naerda ka raskel ajal. Nad teevad delikaatselt nalja sõjaaja igapäevaste hetkede üle ning see on igale ukrainlasele arusaadav. Nüüd on mõned koomikud kolinud Poltavasse ja filmivad oma videod seal. Nii kummaline kui see ka ei tundu, on pooled publikust harkovlased. Olukord Harkovis on raske tänaseni... kuid inimesed usuvad endiselt, et pääsevad ühel hetkel tagasi koju. Ühest küljest on see kõik väga traagiline ja kurb, kuid inimesed leiavad endas jõudu selle üle naerda. See näitab meie vaimu tugevust.

Tõenäoliselt seetõttu meeldis meile üle riigi Zelensky ja tema meeskonna loodud õhtune programm. Ja siis oli veel "Naeruliiga" ja pärast seda "Rahva teener". Kui te pole seda veel vaadanud, soovitan soojalt. Ukrainlastele meeldib naerda aktuaalsetel teemadel ja me pole kunagi kartnud valitsuse üle nalja visata. Me ei karda välja öelda, mida me arvame. Sõnavabadus on oluline! Eriti nüüd tunnen seda, et on oluline rääkida sellest, mida oluliseks pead, mitte sellest, mida lubatakse rääkida. Ma tahan elada vabas maailmas!

Isegi kui loed Ukraina hümni, näed seal väga võimast sõnumit meie vabadusest ja et saatus naeratab meile. Iga päevaga olen aina enam uhke, et minu soontes voolab meie esivanemate, kasakate veri. Väärtustame oma ajalugu ja kultuuri ning anname endast parima, et seda säilitada ja edasi arendada.

Ukraina-Vene sõda pole kestnud 2014. aastast... See on kestnud juba mitu sajandit. Võitlesid juba esivanemad ja nüüd võitleme meie!

Tahaksin tänase kirja lõpetada kuulsa Ukraina luuletaja Volodymyr Sosiura sõnadega. Neid ridu teab iga ukrainlane, ja kannab see nime "Armasta Ukrainat".

Armasta Ukrainat,
nagu päike armastab tuult ja vett...
Sel õnnelikul ja rõõmsal hetkel,
armasta ka viivu, mil ilm on kehv.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
28.05.2022 kell 11:30

Käisime eile pärastlõunal abikaasaga turul. Seal oli nii palju inimesi, nii palju kaupa... See nägi lausa jube välja... Ma ei suuda sellega harjuda, et inimesed müüvad kõike. Tabletid, hügieenitooted, pesuvahendid, kõike, mida olime harjunud poest ostma, saab nüüd turult. Nad müüvad ravimeid juurviljade, liha ja muude toodete kõrval. Seda oli metsik vaadata. Isegi kohutav. Hersonis pole sellist asja alates 90ndatest olnud. Aga positiivne on vähemalt see, et kaubavalik on tagasi tulnud, kuigi hinnad on laes. Küsisin, palju peavalutabletid maksavad. Varem oli hind 30 grivnat, nüüd 100. Ma siiski väga loodan, et endine olukord taastub. Tahaksin osta kohalikust supermarketist värsket toitu ja apteekidest kontrollitud ravimeid. Sõda on meid viinud 20-30 aasta tagusesse aega... Loodan, et see ei kesta kaua.

Kui jõudsime tagasi koju, võtsin aega, et vastata ajakirjanike küsimustele. Hersoni TV ajakirjanik palus mul anda kommentaare Eestis toimuva näituse kohta. Kirjutasin talle. Nagu ikka, ei avaldanud ma kunstnike nimesid, aga saatsin pilte "Triggeri" näituse avamisest. Ma arvan, et see lugu ilmub varsti. Olen küll ikka mures oma turvalisuse pärast, aga meediaga tuleb koostööd teha. Olin diskreetne. Pärast seda vastasin veel Eesti ajakirjaniku küsimustele. Ta palus mul rääkida raadiost, televisioonist ja internetist Hersonis. Lõpetasin vastamise alles kell 11 öösel, silmad hakkasid lausa ekraanis olemisest valutama. Aga ma saan aru, et on vaja kirjutada! Tuleb rääkida kõigest, mis toimub! Peaasi, et on kuulajaid. Päeva lõpuks olin nagu tühjakspigistatud sidrun, kogu jõud oli täielikult kadunud.

Sinu uudis Eesti Kultuuri Koja auhinnast šokeeris mind väga, no õnneks muidugi heas mõttes. Ma ei oleks selle peale kunagi ise tulnud, et meie koostöö on sellise mõjuga. Veel praegugi on mul kananahk üleval, kui sellele mõtlen. See on väga tore uudis!!! Ma olen tõesti psarateni liigutatud! Lihtsalt pole sõnu! Suur tänu Eestile südamliku vastuvõtu eest!

Tegin lihtsalt seda, mida pidin riigi kodanikuna tegema. Kirjutasin ja kirjutan jätkuvalt kõigest, mis juhtub ning püüan näidata, kuidas kunstnikud elavad riigis, kus käib sõda. See on olnud suur õnn, et isegi nii raskel ajal sain koos sinuga näituse korraldada. Ja me oleme koos aidanud nii paljusid Ukraina kunstnikke. Aitäh!!! Ma usun universumi headusse... Kõiksus näeb häid tegusid ja tõstab need esile. Mul on väga hea meel, et minu ettevõtmist hinnati, kuigi tegin seda ainult heast tahtest ega soovinud midagi vastu. Auhinnaraha aitab mind palju. Kaotasime mõlemad abikaasaga sõja saabudes sissetuleku, säästud hakkavad otsa saama, sest hinnad Hersonis on tõusnud 3-4 korda, samuti tuleb tasuda kommunaalide, mobiilside ja interneti eest. See raha aitab meil edasi elada. Suur tänu kõigile, kes selle südamliku žestiga seotud on! Hindan väga kõike, mida olete minu heaks teinud! Ma pole kunagi nii lahkeid inimesi kohanud... Miks ma nii sentimentaalne olen... nutan jälle...
Minu usk inimkonda ei kustu seni, kuni on olemas nii palju toredad inimesi! Ja ma olen tänulik et universum on mind kokku viinud nende toredete inimestega!

Ma tahan ka üht uudist jagada. Minu kolleegid Hersonist korraldasid näituse, mis toimub Saksamaal ja seejärel Ukrainas Kiievis. Sellest võtab osa 20 kunstnikku ja fotograafi. Ja mina olen samuti nende hulgas. Räägin sellest kohe lähemalt.

Aprilli lõpus kirjutas mulle näituse kuraator ja kutsus osalema. Näitus on väga huvitava formaadi ja kontseptsiooniga. Selle korraldajad on mulle alati olnud heaks eeskujuks, nad edendavad linnakultuuri ja toovad kaasaegset kunsti inimestele lähemale. Olen osalenud ka varem nende projektides. Näiteks 2021. aastal, kui Gogolfest meie linna saabus, osalesin sealses visuaalprogrammis "Betoon ja kristall". Kui kunagi Hersonisse tuled, tutvustan teid kindlasti. Nad on meie linnas lausa ikoonilised, usun, et te klapite hästi. Aga tagasi näituse juurde.

LIVE on näitus, mis koondab endas 20 kunstniku ja fotograafi üle kogu Ukraina. Kaasa arvatud loojad okupeeritud Hersonist. Uskumatud inimesed saadi kokku ja neil on kõigil oma lugu rääkida. Näiteks mägironija, kes oli Kilimanjarol 24. veebruaril. Projekti veab kunstnik Jelena Afanasjeva, kes juhib mitmeid ühiskondlikke organisatsioone ja on asutanud Hersonis "Artivismi" nimelise töökoja.

Idee tuli tegelikult Euroopa kolleegidelt, kes palusid Jelenal "midagi välja mõelda", kuna nad tundsid, et Saksamaal hakkab tekkima teatav sõjaväsimus... Nii me ühinesime projektiga, et oma lood Saksamaal kuuldavaks teha. Jelena ütleb, et ingliskeelsel sõnal live on palju tähendusi. See pole ainult otseülekanne. Seda sõna kasutatakse ka pinge all olevate objektide, aga ka plahvatamata mürsu kohta. Panime kokku video, kus on ühendatud erinevate Euroopa linnade veebikaamerate live-ülekanded, Harkivi, Žõtomõri ja Hersoni veebikaamerate ülekannetega. Videos sulatatakse kokku rahulikud Euroopa linnavaated plahvatuste ja Vene sõdurite märatsemistega Ukrainas. Video näitab, et mitte keegi ei saa end turvaliselt tunda, kuniks Ukrainas käib sõda.

LIVE projekti jaoks kogusid osalejad vabatahtlike, kondiitrite, õpetajate, ajakirjanike, kunstnike ja IT-spetsialistide fotosid ja lugusid. Me otsustasime näidata Ukraina sõja inimlikku mõõdet ning eetõttu on kõik osalejad piltidel alasti ning kunstnikud maalisid nende kehadele soomusvestid, et rõhutada samal ajal kaitsetust, haprust ja näidata, et sõda on tunginud iga ukrainlase naha alla. Kuna osalejate seas on okupeeritud alal elavaid ja töötavaid Hersoni elanikke, siis nende nimesid turvakaalutlustel ei avalikustata.

Okupatsiooni ajal on väga raske midagi öelda, nii inimese kui kuraatorina. Ja mitte ainult turvakaalutlustel. Mind valdab vahel lihtsalt mingi tuimus ja emotsionaalne tühjus, raske on leida sõnu, kui sinus on vaid vihkamine vaenlase vastu. Seega kui mul on võimalik Hersonist rääkida, siis räägin. Nii Ukrainas kui ka Euroopas. Sest kellelgi pole õigust sõjaga harjuda.

Mul on nii hea meel sellest projektist osa saada! Sel korral oli modelliks mu mees, me joonistasime tema kehale stiliseeritud soomusvesti ja seejärel tegime pildid. See oli huvitav kogemus ja juba kolmas näitusel osalemine sõja ajal ning kõik need näitused toimuvad erinevates riikides - Eesti, Poola ja nüüd ka Saksamaa. Aga siiski... üle kõige olen ma uhke meie näituse üle Eestis!!! See on mulle olnud kõige tähtsam!

Täna toimub Kiievis Maxim Kilderovi näituse avamine. Ta on see kunstnik, kes tanki sõja alguses üle värvis. Oleme väga head sõbrad. Koos temaga tegime ka esimest „Myceliumi“ festivali. Toetame alati üksteist. Sel aastal aitasime koos sõpradega tal Hersonis näitust korraldada, nüüd avab ta näituse Kiievis. Hiljuti saatis ta mulle video, kuidas näituse ettevalmistused käivad. Ta on lihtsalt suurepärane! Saadan kindlasti pilte, kui näitus avatud.

Hersonis on palju andekaid ja loomingulisi inimesi. Üksteise toetamine on väga oluline. Ma väga tahan, et Hersonis oleks taas viljakas pinnas, kus igaüks saaks ennast teostada. Tean, et see aeg tuleb ja kõik areneb kord taas, mitte ei hävi. Me juba oleme võitnud, sest me oleme saanud niipalju uusi koostööpartnereid ja sõpru, kelle nõuga saame ühel hetkel oma riigi taas üles ehitada! Eestlased on teinud suurepärast tööd oma riigi ehitamisel, te olete mulle eeskujuks ning me teeme samuti kõik selleks, et ka Hersonis oleks loojatel, aga ka kõigil teistel taas kord hea elada! Peaasi, et Vene sissetungijad lahkuksid meie riigist!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
27.05.2022 kell 12:14

Eile veetsin terve päeva „Triggeri“ näituse kunstnikele tasude väljamaksmisega. Olin lõpuks päris väsinud, aga kõik 38 inimest, sealhulgas ma ise saime kunstnikutasud kätte. Inimesed on uskumatult õnnelikud. Pidasin kõigiga isiklikult kirjavahetust. Mõnikord olid lood eriti kurvad. Nende hulgas oli kunstnikke, kelle jaoks see oli esimene sissetulek sõja jooksul... Keegi lubas anda kogu raha emale, ravimite ostuks... Aga kõik on väga tänulikud abi eest, mida olete meie heaks teinud! Sain nii palju häid sõnu, saadan neid teilegi!!!

Aitamine on väga tore! Selline mõnus tunne sees... nagu oleksid teinud kellegile sünnipäevakingituse. Olen alati armastanud kingitusi teha ja suhtunud sellesse väga vastutustundlikult. Mu sõbrad ütlevad isegi, et panustan sellesse liiga palju, aga mulle meeldib seda teha. Mul on kodus virnade viisi pakkepaberit, paelu ja kaunistusi igaks puhuks. Mulle meeldib inimesi õnnelikuks teha, kinkida neile unustamatuid emotsioone. Ja mulle meeldib väga enne aastavahetust kingitusi teha. Tegelen mitu päeva pakkimisega ja siis läheme abikaasaga sõpradele ja sugulastele külla. Eriti meeldib mulle kingitusi teha lastele. Nad on väikesed inglid ja ootavad alati maagiat ja ma tahan neile kinkida muinasjutulise hetke... Ma tean, et kui kunagi saan lapsed. Annan endast parima, et muuta nad kõige õnnelikumateks lasteks maa peal.

Mul endal oli raske lapsepõlv... ma eeldasin, et kõik kingivad mullegi ilusas säravas pakendis kinke nagu filmides, aga seda ei juhtunud... Seetõttu ma ei taha, et minu lapsed kogeksid selliseid emotsioone... Minu isa lahkus meie pere juurest, kui olin 11-aastane. Aastavahetuseni oli siis jäänud vaid mõned päevad ja ma mäletan neid emotsioone siiani...

Ema kasvatas meid üksi. Mul on lisaks vennale veel vanem õde. Emal oli väga raske. Oli aegu, kus ta töötas 2-3 töökohal ja isegi öösiti, et meid kõiki toita... Ma mäletan neid aegu ja lõputuid pisaraid, mida ema salaja nuttis... see oli väga raske... Aga see on minu elu ja sellised hetked teevad meid ainult tugevamaks. Sain küpseks teistest varem ja 12-aastaselt oskasin juba perele süüa teha. Keskkoolis töötan erinevatel töökohtadel, et maksta oma õpingute eest. Kartsin väga, et ma saa ülikooli lävendist üle ja satun tasulisse õppesse. Tuli välja, et mul oli väga kõrge hinne, olin esikolmikus. Aga milline stress see oli... Seetõttu hindan väga kõike, mis mu elus toimub. Käisin alati igas kunstikooli tunnis, käisin igas ülikoolitunnis, sest teadsin, kui väärtuslikud õpingud minu jaoks on. Lõpetasin Disainilütseumi kiitusega.

Mulle öeldi sageli, et kunstnik on halb elukutse valik. Et maksimaalselt olen joonistusõpetaja või joonistan tänaval portreesid, müües neid kopika eest. Kõige kummalisem on see, et kõige enam kuulsin seda oma isalt. Minu ema ja isa on muusikud, aga neil oli loomingulises ametis väga raske. Seetõttu oli meil lapsepõlvest peale muusikaga tegelemine keelatud. Aga nagu näha, sai minust kõigest hoolimata siiski loominguline inimene - kunstnik.

Mu vend mängib tegelikult päris hästi kitarri, see on tema hobi ning tema ja mu abikaasa mängivad Hersoni ühes rokkbändis. Loovuse eest ei saa põgeneda. Olen emale väga tänulik, et ta mind 8. klassis Kunstikooli pani, ta uskus minusse ja nägi minus potentsiaali. Ma mäletan, et kartsin tollal ja mõtlesin, et sellises vanuses on juba hilja alustada, sest paljud mu klassikaaslased olid Kunstikoolis käinud juba algklassidest peale. Kuid peamine pole see, kui palju õpid, vaid see, kuidas õpid. Peaasi on uskuda oma unistusse. Ülikoolis hakkas mind huvitama kaasaegne kunst. Mäletan, kuidas hakkasime kunstiajalugu õppima ja kui väga mulle kaasaegne kunst meeldis. Avangard vallutas mu täielikult. Eriti meeldib mulle ekspressionism.

Sel hetkel sain aru, et ma ei taha maalida tavalisi natüürmorte ja portreesid... tahan teha midagi, mis paljudele pole ehk arusaadav, aga mis on oluline mulle endale. Ja nii ma esitasin iseendale väljakutse.

Oh, see oli tore aeg... Ma jumaldasin ülikooli. Meil on väga lahedad õpetajad. Meie kursusele meeldis eriti disain, meil oli väga lahe juhendaja. Tema nimi on Vitali, oleme siiani parimad sõbrad ja nüüd ka kolleegid. Minu jaoks on ta eeskuju. Mulle meeldis tema lugusid kuulata. Ma arvan, et sa pead teda tundma õppima. Oled väga tema moodi, armastad ka oma tööd.

Mõni ütleb, et pärast kooli ei pea ülikooli minema, et need on raisatud aastad. Aga ma pole sellega nõus. Nii ütlevad ainult need inimesed, kes õppisid valel erialal. Selle 5 õppeaasta jooksul sain nii palju erinevaid tutvusi, kogemusi, teadmisi. Ma jumaldasin seda aega, neid unetuid öid, igavikulisi vaateid... see oli imeline.

Ja tänulik olen ka oma mehele. Ta ütles mulle, et peaksin tegelema ainult oma erialaga, et ma ei peaks minema poole kohaga kelnerina tööle, nagu ma töötasin kooli ajal. Ta suunas mind raha teenima kunsti ja disainiga. Mul on väga hea meel, et hoolimata kõigist eluraskustest on meil õigus ja võimalus eluolusid muuta. Meie oleme oma elu loojad ja ainult me ise peame saama valida, kes me oleme.

Kohe pärast ülikooli, 2017. aastal korraldasin koos Sergeiga Hersonis esimese suurema näituse. Selle nimi oli „Kunstitsehh“. See oli minu jaoks väga suur hüpe. Seda sündmust mäletatakse Hersonis siiani. Just seal kohtasin oma kunstnikest sõpru. Me kutsusime neid näitusele osalema. See oli uskumatult tore. Ja nagu ikka, täitsin juba siis mitmeid rolle, olin korraldaja, graafiline disainer ja näitusel osaleja. See on minu karma kõigis projektides, olla vähemalt kolm ühes. Ja ma pole kunagi õppinud kultuurikorraldust. See on tulnud elust enesest. Ma lihtsalt mõistan, et pean toetama kaasaegseid kunstnikke. Kuid üha sagedamini olen hakanud mõtlema kuraatorite kursustele. See on omaette elukutse ja seda peab valdama, et mitte eksida ning häid näituseid teha.

Aga tolle esimese näituse korraldamisega mäletan väga elevalt ettevalmistuprotsessi ja palju magamata öid. Mäletan, kuidas me autoga sõitsime ja kunstnikelt maale kogusime... Mäletan, kuidas näituse 7 päeva jooksul magasin vaid paar tundi päevas. Meil on seal iga päev nii palju üritusi. Erinevad programmid ja palju osalejaid. Minu õpetaja disainiosakonnast aitas meid piltide riputamisega. Meil pidi olema kaks näitust, aga viimasel hetkel ühendasime need üheks. Mulle meeldivad sellised mälestused. Meil õnnestus vaid korra neis ruumides sündmust korraldada. Pärast seda maja osteti ja jagati erinevatele kauplustele. See ruum asus meie Fabrika hüpermarketis, mille rašistid sõja alguses hävitasid.

Natuke veel sellest näitusest. Motoks oli „Avasta erksate värvide palett enda sees”. Sissepääsu juures ootasid külalisi hallid mannekeenid, kes kutsusid publikut näitusele. "Kunstitsehhi" sisenedes võttis külalisi vastu värviplahvatus. Oleme harjunud elama raamides ja igapäevases rutiinis, unustades märkama meid ümbritsevat ilu ja loovust. Meie näituse mõte, oli tekitada inimestes heas mõttes šokki, äratust, et nad lahkuksid eredate emotsioonidega. Ja mulle tundub, et me saavutasime selle efekti.

"Kunstitsehhi" eripäraks oli see, et külastajad said näitusel ka ise kunstis kätt proovida. Iga päeva toimus palju töötubasid, kus igaüks sai endas kunstniku üles leida ning proovida erinevates tehnikates maalimist. Näitusel osales üle 20 noore kunstniku Hersonist ning seda külastas üle 2 tuhande külastaja.

„Triggeri“ avamisega tuli kõik see meelde... ja ma lihtsalt ei taha mõelda sõjale... Mälestustesse sukeldumine aitab pisut reaalsust unustada... Mul on veel nii palju teha... oeh, kuidas ma tahan vabal maal elada! Me tahame luua, mitte hävitada!



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
26.05.2022 kell 12:21

Eile tekkis mul esimest korda üle pika aja soov luua uus kollaaž. Nagu tavaliselt, tuli ka sel korral idee öösel. Sain aru, et parem on mitte seda ignoreerida ja hakatagi kohe tegema. Kella 23 paiku võtsin välja oma ajakirjad, värvid, pintslid ja lasin emotsioonidel lennata. See teos on pühendatud ühele olulisele küsimusele "Kuidas elada?". Idee tekkis iseenesest ning kollaažil kasutasin palju tagurpidi pööratud tähti. Sest meie elu on praegu pea peale pööratud. Teose keskel on inimesed... kelle mõtted leegitsevad... Neid ümbritseb tuli ja pisikesed killud meie linnast. Mul on ülikooli ajal tehtud palju fotosid. Arvan, et kasutangi neid kollaažis.

Olin protsessist nii haaratud, et ei pannud tähelegi, kui kell oli juba 2 öösel. Sain aru, et nüüd pean pisut magama. Mulle meeldib, kui satud luues voogu. Sellistel hetkedel on tunne, nagu sa polekski siin, vaid hõljuks kõiksuses. Arvan, et loojad ja tegijad saavad aru, millest ma räägin. Kui saan kollaaži valmis, saadan kindlasti vaatamiseks...

Kuulasin meie eilset näituse ülekannet uuesti. Nii palju headust oli kohal ja nii palju häid sõnu öeldi. Siiani pole ma näituse lummusest saanud end lahti lasta. Loodan, et inimesed, kes näitusele satuvad, mõistavad ja tunnevad meie avameelseid kogemusi.

Eile avasin uudisteportaali ja vihkamine tärkas minus taas. Ma ei saa aru, miks see kõik ikka veel toimub ... Ja isegi praegu, kui ma neid ridu kirjutan, kuulen plahvatusi, ja ma vihkan, et seda kuulen...

Venemaa on asunud okupeeritud Lõuna-Ukrainas üles ehitama kolmandat kaitseliini. Vene vägede ümberpaigutamine Hersoni ja Zaporožje oblastites, annab tunnistust Venemaa kavatsustest neil aladel kanda kinnitada. Vaenlaste vägede tugevdamine toimub Krimmi territooriumi kaudu. Luureaandmed kinnitavad, et saabunud on võimas varustus, nii maa-, õhu- kui merevägede näol.

Putin allkirjastas dekreedi Zaporožje ja Hersoni oblasti elanikele Venemaa kodakondsuse andmise lihtsustatud korra kohta. Dekreet ise võeti vastu 2019. aastal. Siis puudutas see Donetski ja Luhanski oblasti okupeeritud alade elanikke. Nüüd on selle tegevust laiendatud veel kahe piirkonna territooriumile. Need muudatused jõustusid 25. mail 2022.

Seda kõike on raske uskuda... Arutasime abikaasaga, et ilmselt need, kes võtsid rašistidelt humanitaarabi, on ka Vene passi saamisel saanud peamiseks sihtrühmaks, kuna neilt võeti abi saamisel Ukraina passiandmed ja seda võidakse kasutada nende endi vastu. Võib-olla on nad juba nimekirjas, mida Putinile näidati, kui võimalikke Vene passi soovijaid.

Hersoni oblastis lasid Vene okupatsioonivõimud rubla käibele. Praegu oleme kahe raha tsoon – ehk siis, käibel on nii Ukraina grivna kui ka Vene rubla. Ettevõtted ja ärimehed saavad hindu määrata nii grivnades kui ka rublades kursiga 2 Vene rubla 1 grivna kohta. Rubla kasutuselevõtuga püüavad okupandid valmistada ette Hersoni liitmist Venemaa territooriumiga. Ma ei taha seda uskuda. Poodides ja turgudel pole me rubla veel näinud. Loodan, et me ei näegi seda kunagi. Herson on Ukraina! Ja ainukeseks legaalseks valuutaks siin on grivna. Ja rašistid võiksid sellest aru saada ja meie maalt lahkuda ning pigem hoolitseda oma vanaäti eest.

Umbes 90% Hersoni piirkonna apteekidest ei tööta ning enamik ravimite hindasid on tõusnud 3-5 korda. Apteekidesse on jäänud väga kallid ravimid, vitamiinid, ravimtaimed ja teed, hambapastad ja mõned kosmeetikatooteid. Ravimeid tuuakse piirkonda okupeeritud Krimmist ja Venemaalt ning müüakse seejärel turgudel autokastidest. Kuid selliste ravimite ostmine on ohtlik – need ei ole sertifitseeritud ja võivad olla võltsitud.

Okupeeritud Hersonis otsitakse juba neljandat päeva 16-aastast tüdrukut, kes läks kaduma neli päeva tagasi. Tüdruk elab Dnepri piirkonnas. Loodan, et nad leiavad ta üles... Samuti jäi kadunuks 22-aastane vabatahtlik. Ta päästis loomi ja ta ei saanud kellelegi ohtu kujutada... Loodame, et temagi on elus...

Eile nägin videot. "Ma ei karda, nad tapavad mu nagunii, aga ma olen Ukraina poolt," ütles Hersoni trollibussijuht Prantsuse ajakirjanikele. Ja relvastatud venelased kõndisid lähedal, kui ta seda ütles. Selle naise julgust saab ainult imetleda.

Ja ma lõpetan kirja heade uudistega. Noored Hersoni õpilased võitsid rahvusvahelisel leiutiste ja uuenduste näitusel hõbemedali. RoboHouse'i labori õpilased Vladimir Anisimov ja Ilja Khait esitlesid Poolas rahvusvahelisel konkursil oma leiutisi. Ukraina võistkond sai tänu korraldajatele osa võtta tasuta. Poisid kaitsesid projekti veebi vahendusel ning tõid koju hõbemedali.

Inimesed elavad edasi , on vankumatud ning ühel päeval saavad rašistid aru, et meid ei saa murda, peale mida nad lahkuvad meie territooriumilt...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
25.05.2022 kell 11:38

Eile oli väga emotsionaalne päev! Minu esinemishirm kadus kohe, kui avamisel rääkima hakkasin. Tekkis kindlustunne, et kõik läheb hästi ja nii ka läks. Olen väga tänulik, et mind ära kuulati! Rääkimise ajal tundsin vastutust, sest ma ei rääkinud ainult enda, vaid meie meeskonna, kõigi kunstnike ja kogu Ukraina nimel. Kuigi te mind näitusel turvalisuse kaalutlustel ei näinud, olin oma häälega kohal. Oleme Raul, sulle väga tänulikud kõige eest, mis sa meie heaks oled teinud! Ja muidugi suured tänusõnad kõigile, kes näituse toimumisele kaasa aitasid! Korraldamise ajal tundsin, et oleme tõeline meeskond. Et me räägime sama keelt, räägime kunsti ja loovuse keelt. Nägin sinus mingis mõttes iseennast, ilmselt oleksin samamoodi käitunud, kui minu sõbrad oleksid kuskil hädas. Sa oled mulle eeskujuks. See ei ole juhus, et me kohtusime. See oli vajalik, et meile jääks hääl vabasse maailma! Aitäh!

Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida, kui laulma hakkas kaunis Mari Kalkun. Tal on uskumatult ilus hääl, mis läheb otse südamesse! Aitäh, Mari, et pühendasid mulle esimese loo... See oli väga liigutav... Laul Ukrainast oli veelgi ilusam... Kuulasime koos Ukraina kunstnikega ja imetlesime! See oli uskumatu! Mul on praegugi kananahk üleval! Sel hetkel tahtsin väga teiega koos olla ja seda üritust koos jagada... Tekkis soov juua koos šampanjat. Me oleme kõik väga rahul... Näituse avamine oli südamlik ja imeline! Saime suurepäraselt hakkama...

Eile sain teada, et mu kirju on lugenud juba 100-150 tuhat inimest ja see vapustas mind! Aitäh kõigile lugemise eest! See annab mulle jõudu jätkata ja ma jätkan nii enda kui teie nimel!

Pärast näituse avamist saatsid kunstnikud mulle palju tänusõnu võimaluse eest olla kuuldud, võimaluse eest nii imelises galeriis oma teoseid eksponeerida. Oeh, mul tulevadki praegugi pisarad silam, see oli nii imeline! Igaüks sai oma teose kaudu publikule oma lugu jagada... Ärge alahinnake kunsti jõudu. Kunst kujundab inimese maailmapilti. Ja võib-olla muudavad mõned inimesed pärast meie emotsioonide nägemist oma vaatenurka... Mina usun sellesse! Kunst ja looming suudavad maailma muuta ja kunst peab olema vaba. Tänu eestlastele saab meie kunst olla vaba, Ukraina okupeeritud aladel me neid teoseid näidata ei saa.

Mul on väga hea meel, et olen suutnud enda ümber ühendada nii palju häid inimesi. Olen alati tundnud end vahendajana. Mul on isegi üks maal pühendatud kahe maailma vahelisele vahendusele. Algul olin vahendaja peres, siis ülikoolis, seejärel oma linnas ja nüüd kogu Ukrainas ja Eestiski. Minu sees on valgus ja seni, kuni see särab, teen head kõigile headele inimestele. Loodan, et peagi õpin ka ennast armastama sama palju kui oma sõpru. Ma tõesti alahindan ennast... ma kannatan selle all tihti... Ja ma ei häbene seda tunnistada, seda jagades ma tean, et see muutub minu jaoks lihtsamaks...

Ma olen võidelnud sellega kogu oma elu, ilmselt nagu paljud teisedki inimesed. Ma tõesti tahan õppida, kuidas endaga leppida ja iseennast armastada. Usun, et see ühel hetkel kindlasti juhtub. Vahepeal üritan maailmale näidata, kes ma olen ja mida ma teen, tahan näidata, et olen midagi väärt. Mäletan, kuidas depressioon mind enne aastavahetust mattis. Arvasin, et olen aastaga väga vähe teinud, et sellest ei piisa... Oleksin pidanud rohkem tegema ja oleksin võinud rohkem teha...

Oeh... ma mäletan, kuidas ma enne aastavahetust oma sõbra Lenaga kohtusin, ta kinkis mulle oma maali, mida ma juba ammu tahtsin, ja mina kinkisin talle oma kollaaži. Sel hetkel oleksin pidanud olema maailma õnnelikum inimene, aga olin millegipärast katki ja ei suutnud isegi pisaraid tagasi hoida... Jõime vahukommidega kohvi, akna taga sadas lund ja tähistasime ühiseid hetki. Me olime koos kolm kuud iga päev joogat teinud ja saatsime üksteisele videoid. Selline omavaheline "kontroll" aitab palju.

Rääkisime oma plaanidest, oleme alati olnud üksteisele toeks. Ta aitab mind palju ja mina ka teda. Tema oli see, kes ütles, et pean tegema nimekirja kõigest, mida aasta jooksul tegin, ja vaatama seda teise nurga alt. Kirjutasin ja sain aru, et kui palju ma olen ennast alahinnanud... Ja siis otsustasingi, et tahan psühholoogi juurde minna.

Jagan seda nimekirja, mida ma 2021. aastal tegin:
1. Jaanuaris osalesin näitustel "Aja ELU", "Vabadus", kus esitlesin kahte kollaažidega autorikalendrit ning kunstisarjasid "Sündmuste horisont" ja "Mälestused".
2. Aasta alguses ilmus minu raamat "Teisel kaldal", mis on luule-muinasjutt. Tegemist on minu ühisprojektiga, mille tegin koos abikaasaga, kus tema kirjutas värsid ja mina kujundasin ja illustreerisin raamatu. 20. veebruaril toimus meie raamatu esitlus.
3. Veebruaril osalesin Kulishi nimelise Draamateatri näitusel "Unista ja tegutse" kollaažiga "Kaks universumit".
4. Märtsis osalesin kunstiruumis "Freedom" näitusel "FLUOR KUNST". Näitusel esitlesin 20t pilti ja uut koostöökollaažide sarja koostöös fotograafi Alla Dolgovoytiga.
5. Mais osalesin taas Kulishi nimelises Draamateatris näitusel "Unista ja tegutse" kollaažiga "Universaalne kurbus".
6. 4.-16.mail toimus Hersonis kunstifestival "MYCELIUM 2.0", kus olin korraldaja, graafiline disainer ja ka osaleja.
7. 21. mail esitlesime Odessa linnas üle-Ukrainalisel foorumil ma raamatut ja me võitsime nominatsiooni kategoorias "Laste maailm".
8. Juunis osalesin Yulia Manukyani kureeritud näitusel "Akt: keha kui manifest", kollaažisarjaga "Laev".
9. Suvel koordineerisin Emotsioonide ranna tegevusi, kus tähistasime ka ranna 5. juubelihooaega.
10. 3.-5. septembril osalesin Gogolfestil, visuaalses programmis "Betoon ja kristall". Esitlesin umbes 20 kollaaži ja tegin 2 x 4 meetrise fototapeedi.
11. 6. septembril andsin Hersoni telekanalile otse-eetris intervjuu, kus jagasin emotsioone Gogolfestil osalemisest.
12. 21. septembsil andsin saatele "Ranok on Suspilny" intervjuu, kus rääkisin endast, oma tööst ja projektidest.
13. 1. oktoobril alustasin jooga ja meditatsiooniga.
14. Aasta lõpus sain valmis seni oma suurima kollaaži "Mitmetahuline maailm".

Peale tehtud asjade nimekirja avaldamist panin kirja need tegevused, mida soovin 2022. aastal ellu viia... Ja ma saan aru, et mõned minu plaanid jäävadki ellu viimata. Aga ma teen osa neist järgmisel, 2023. aastal.

Tegevused, mida ma 2022. aastal teen:
1. Lähen välismaale (olin jaanuaris Eestis) ✔
2. Korraldan kunstifestival Mycelium 3.0
3. Hankin juhiloa
4. Õpin inglise keelt
5. Teen oma isikunäituse
6. Joonistan või teen 20 kollaaži lõuendile.
7. Teen paberile vähemalt 50 kollaaži (mis tahes tehnikas).
8. Teenin vähemalt 200 000 grivnat
9. Ostan uue telefoni.
10. Lõpetan vannitoas ja esikus remondi
11. Armastan ennast
12. Tähistan oma sünnipäeva teemapeoga
13. Külastan mõnda Ukraina linna (Kiiev, Odessa jne)
14. Veedan vähem aega sotsiaalmeedia võrgustikes .. ainult siis, kui see on töö ja väike puhkus
15. Lähen üle õigele toitumisele
16. Teen sporti (jooga, fitness jne). Proovin Kundalini joogat
17. Loen raamatuid, mida olen juba ammu tahtnud teha
18. Õpin uusi programme
19. Lähen psühholoogi juurde
20. Panen hambaklambrid

Nagu näha, pidanuks aasta olema viljakas... Aga pärast "Päästiku" näituse avamist mõistsin, et see sündmus on minu jaoks olulisem kui kõik need varem kirjutatud tegevused kokku! Näitus Ukraina sõjast on minu elu kõige olulisem sündmus... See on minu ja Ukraina kunstnike jaoks kõige väärtuslikum sündmus. Minu missioon on täidetud. Ja see on imeline tunne, nagu kõik, mis oli "enne" ja "pärast", poleks enam oluline. Aga ma näen järgmist sammu, ma väga tahaksin, et sa järgmisel aastal meie linna tuleksid ja osaleksid kunstifestivalil Mycelium. Et Ukraina ja Eesti kunstnikud ühinesid. Lõppude lõpuks on meie festivali moto "Me ühineme ja kasvame." Ma tõesti tahan, et see oleks võidu tähistamine. Et tervel linnal oleks lõbus. Ja et jagaksime võidurõõmu KOOS. Ma usun sellesse ja see kindlasti juhtub!

Aitäh inimestele, et olete läheduses. Tunnen teie soojust isegi kaugelt... Armastus ja rahu võidavad kindlasti! Ja me oleme jätkuvalt tugevad, teeme plaane, unistame oma helgest tulevikust ka sel pimedal ajal. Kuidas saaksimegi teisiti...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
24.05.2022 kell 10:10

Täna on sõja 90s päev. Minu riigis on sõda käinud kolm kuud. Arvasin, et näituse avamise ajaks, on see juba ammu läbi... Aga kahjuks ei oska keegi enam öelda, kui kaua see veel kestab...

Täna on näituse avamise päev. Olen väga elevil. Mul on väga hea meel, et see juhtub. Sellisel raskel ja keerulisel ajal suutsite te Eestis mind õnnelikuks teha ja ma olen isegi unustanud, et meie tänavatel käib sõda... Olen väga tänulik sulle ja kogu meeskonnale kõige tehtu eest! Mõnikord tundub mulle ikka veel, et see kõik on unenägu... Et sõda pole tõeline ja näitus on samas kusagil kaugel ja et see lihtsalt juhtub minu peas, kus minu hirmud ja unistused kohtuvad... Aga ma tean, et see kõik on tõeline. See võitlus reaalsuse pärast toimub minu peas iga päev.

Mäletan seda päeva, mil sa soovitasid mul näitust korraldada. Olin väga mures, et ma ei tule toime, et ma ei leia endas jõudu seda teha. Aga tegelikkuses tegi mind protsessis olemine vaid tugevamaks. Töötasin ja sain aru, et seda on vaja teha. Meil pole õigust vaikida. Nüüd on aeg, mil peab igasuguste vahenditega maailmale näitama ja rääkima, mis Ukrainas toimub. Mäletan kõiki ettevalmistusetappe väga hästi, mäletan ka stressi, oli rõõmsaid hetki, mäletan iga sõna kirjavahetusest, probleeme, mida tuli jooksvalt lahendada ning lõpuks ongi käes avamise päev. Olen emotsioonidest tulvil! See on minu elu kõige olulisem ja vastutusrikkam sündmus. Ma poleks iial osanud arvata, et 2022. aastal korraldavad eestlased näituse sõjast, mis minu riigis on juba kolmandat kuud järjepanu kestnud.

Aitäh veelkord kõigile, kes kaasa aitasid, tänan eranditult kõiki inimesi. Te kõik peaksite enda üle uhked olema! Me ei unusta seda Ukrainas kunagi!

Eesti ja Tartu elanikud on suure südamega inimesed, nad on inimesed, kes tulid meile appi meie riigi kõige raskematel aegadel. Teie olete meie usk inimkonda, teie olete meie usk valgusesse ja headusesse! Suur tänu kogu südamest! Te ei kujuta ettegi, kui palju teie toetus meile tähendab!
Tean, et tulen kindlasti kord veel Eestisse, sulle külla, teile kõigile külla ja kallistan kõiki väga tugevalt! Minu jaoks olete nüüd Ukraina järel teine lemmikriik. Aitäh veel kord! Eestlased, te olete uskumatud!

Tahan teile natuke rääkida ka näitusest... "Päästik" räägib inimeste soovist elada tavalist elu, mille katkestas sõjategevus. See räägib hetkedest, mida lihtsalt ei saa unustada. See räägib valusatest ja rõõmustavatest hetkedest ja mõtetest, mis sõja ajal on sündinud. Need sündmused pole raiutud ainult ühe inimese saatusesse – need on määratud saama armiks kogu inimkonnale. Kuigi sõja esimene päev ühendas kõiki ukrainlasi, on meie kõigi kogemused siiski unikaalsed. Meil on ühised mured, kuid need peegelduvad igaühe jaoks omal moel. Sõja igal päeval elame edasi, rõõmustades või kurvastades, armastades või vihates, kaotades või võites. Jätkame võitlust elu eest selles maailmas.

Igaüks neist kunstnikest on olnud tunnistajaks inimsusevastastele kuritegudele ja püüab neid kogemusi tõlkida kunstikeelde. Kõik need teosed on täis julgust ja otsustavust jagada salajasi tundeid ja sisemaailma, mille sõda on pea peale pööranud. Need lood võivad maailma mastaabis tunduda tühised, kuid on meile olulised, pealegi on need lood elus!

Tavaliselt ei saa ma enne minu jaoks olulisi sündmusi pikka aega magama jääda ... Mu peas on palju mõtteid. Täna pean veel Eesti Televisiooni jaoks intervjuu andma ja siis avamisel kõne pidama. Nagu iga normaalne inimene, olen ma mures, kuid ma tean, miks ma seda teen. Ja see annab mulle enesekindlust! Ja mul on hea meel, et ma saan suhelda oma emakeeles. Aitäh selle võimaluse eest!

Täna ma isegi ei taha seda päeva halbade uudistega rikkuda... loen neid hiljem... Eile enne magamaminekut lugesin, mida orkid Hersoni oblastis väikeste lastega tegid ja ei saanud magada, nutsin pea kogu öö... ja ei saanud aru, miks need inimesed veel siin planeedil elavad... nii palju negatiivsust... ma olen sellest väsinud. Ma tahan, et iga päev oleks täis ainult häid teguseid ja häid uudiseid... Ja need tulevad ühel hetkel kindlasti... kui orkid meie maalt lahkuvad.

Ukraina on ilus ja inimesed siin imelised. Ma tõesti tahan, et te seda näeksite, kui me oma riiki hakkame uuesti üles ehitama. Te tulete meie linna, et näha meie imelist ja maagilist metsa, meie kauneid ja viljakaid põlde, meie imelist Musta merd.

Ma ei lakka kunagi meie inimestesse uskumast. Meie tugevus on ühtsuses! Meie tugevus on armastuses oma kodukoha vastu, armastuses oma kodulinna ja hävimatu Ukraina vastu!

Ja seni, kuni me elame, võitleb iga ukrainlane oma maa, kultuuri ja tuleviku eest! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
23.05.2022 kell 13:19

Eile oli minu jaoks emotsionaalselt väga raske päev. Olen alati olnud mures enda ja oma pere turvalisuse pärast. Meie linnas röövitakse ja piinatakse inimesi, kes on öelnud või teinud midagi, mis okupantidele ei meeldi... seda juhtub iga päev... Olen olnud viimasel ajal päris suure pinge all... mistõttu oli minu jaoks päris suur kergendus, kui jõudsime mõlemad arusaamiseni, et parem on mitte avaldada minu kirju sotsiaalvõrgustikes, vaid jagame neid ainult tARTu galerii kodulehel. Nii on turvalisem.

Ootan suure põnevusega näituse avamist. Olin tegelikult väga mures, aga sa rahustasid mu maha, et kõik on hästi, peaaegu kõik on valmis ning et tARTu galerii on valmis külalisi vastu võtma. Ma tean küll, et sa teed oma meeskonnaga väga palju tööd, et meie näitus avada, aga ikka oli hea kuulda, et kõik laabub. Soovitan kõigil kel vähegi võimalust, kindlasti näitust külastada. See on minu, meie meeskonna ja Ukraina riigi jaoks väga oluline. Mul on hea meel, et mul on selline sõber nagu sina. Olen väga tänulik kõige eest, mida sa meie heaks oled teinud ja teed! See on väga suur toetus, et keegi pöörab sõja ajal eraldi tähelepanu kunstnikele ning julgustab neid eriaalaselt edasi tegutsema. Tänud! "Trigger" on mitmežanriline näitus, see on näitus meie emotsioonidest, mida oleme sõja ajal kogenud. Mul on hea meel kunstnike üle, et nad raskel ajal leidsid üles oma jõuvarud, et oma kogemused kunstiks tõlkida. Minu jaoks on nad kangelased!

Ikka ja jälle tuleb uudiseid, kui kohutavad Vene okupandid on. Siin üks selline lugu. Vene sissetungija rääkis CNN-ile oma hirmudest Hersoni elanike ees. Anonüümseks jääda soovinud Vene nooremohvitser rääkis, et esimese asjana nägi ta Ukrainas laialipaisatud Vene sõjaväe kuivtoidu-kaste ja palju hävitatud sõjatehnikat. Ta ütles ajakirjanikele, et tema ja ta "kolleegid" kartsid tavalisi ukrainlasi, sest Hersoni elanikud peitsid mantlite all relvi, kui linnas ringi liikusid ja tulistasid rahumeelselt linnas toimetanud Vene sõdurite pihta. Ma ei saa aru, kas nad õpivad koolis ainult musta valgeks rääkimise kunsti või kuidas neil see tagurpidi kommunikatsioon nii hästi välja tuleb...

Hersonis rebisid rassistidest pätid soomustransportööriga maha Ukraina riigivapi... Ma ei saa sellele rahulikult reageerida... see viib mu emotsioonid üles ja ma ei oska muud öelda, kui vihkan neid... Nad üritavad hävitada kõike, mis on seotud meie riigiga, meie traditsioonidega, meie jaoks oluliste sümbolitega. Kuid üks asi siiski on, mida neil ei õnnestu hävitada – nad ei saa kunagi murda meie rahvast! Kui ma seda videot vaatasin, oli mul tunne nagu nad rebiksid minust hinge välja... Aga tuleb kord päev, mil nad vastutavad selle kõige eest... ja meie kõige hinged saavad taas terveks... vähemalt nii ma loodan.

21. mail suri Belozerkasse visatud kobarpommi tagajärjel õpetaja Darja Golik. Ta töötas õpetajana kohalikus koolis. Lapsed armastasid teda väga ja ootasid tema tunde ning see armastus oli vastastikune. Üle kõige ei meeldinud Dariale kaugõpe, tema jaoks oli oluline näha õpilasi silmast silma, tunda nende kohalolu ja energiat. Ta ütles pidevalt, et õpetaja ametis leidis ta lõpuks enda...

Hersoni oblastis käivitasid venelased propagandaraadio "Krimm". Nad on uhked, et see on piirkonnas esimene venekeelne saade viimase kaheksa aasta jooksul. Esimene uudistekokkuvõte lasti eetrisse 21. mail, kus räägiti "kohalike Ukraina natside ümberõppest" ja välismaiste "ajakirjanike" delegatsiooni saabumisest.

21. mail külastas Hersoni piirkonda välisajakirjanike ja -blogijate delegatsioon. Hersoni oblasti administratsiooni tunnustamata asejuhi Kirill Stremousovi sõnul kuulus delegatsiooni enam kui 40 meediaesindajat Venezuelast, Indiast, Hiinast, Prantsusmaalt ja teistest riikidest.

Teame, et meie armee on lähedal. Ühel päeval saab see kõik otsa. Ma ootan väga seda päeva...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
22.05.2022 kell 12:14

Eile otsustasid mu vend ja ema tagasi oma koju kolida. Ema tuba sai värskelt remonditud ja ta igatses juba väga oma kodu. Tundsin end pisut nukrameelselt, kui nad lahkusid... Aga ma loomulikult mõistan neid, nad tahavad elada oma koduseinte vahel, seega nõustusin nende valikuga. Nad elavad meie lähedal, nii et me hoiame ühendust. Mu vend võttis oma väikese kassi Sami ka kaasa. Ilma nendeta tundub maja nüüd nii tühi. Selle kolme kuu jooksul harjusin ära, et elasime kõik koos... Aga eks me käime üksteisel ka edaspidi külas. Meil oli vaja see aeg koos veeta, neil kõige raskematel hetkedel, olime teineteisele toeks.

Pärast nende kolimist alustasin majas suurpuhastusega. Pesin põrandad, pühkisin tolmu ja valmistasin õhtusöögi. Õhtul süütasin küünlad ja vaatasin kaua küünlaleeki, mul õnnestus isegi pisut mediteerida. Ma peaksin jooga juurde tagasi pöörduma, aga sõjaärevus viib mõtted mujale. Muideks, 24. veebruaril pidin minema treeneriga joogasse, kuid kahjuks seda ei juhtunud. Mu abikaasa käis sõja eelõhtul trennis ja kuna ma ei saanud temaga liituda, panin end hommikuks joogasse kirja, aga sinna ma ei jõudnudki.

Meil on palju vaba aega, aga ma olen püsimatu ja ei suuda paigal istuda. Üha rohkem mõtlen vannitoa renoveerimisele. Aga ma ei tea, kas seda tasub ette võtta. Ma mõtlen kogu aeg, et meie majja võib lennata rakett... Või et me peame linnast lahkuma... või äkki me lahkume ja ei saa tagasi tulla... see on kohutav tunne... selline kaitsetu olek... Ei tea kuidas olla ja mida homselt päevalt oodata. Oeh, ma vihkan sõda.

Samuti mõtlen pööningu ja tööriistaruumi kordategemisele. Seal on täielik segadus ja kõik sellepärast, et abikaasa ei luba mul seal koristada. Ta kardab, et ei leia hiljem vajalikke tööriistu üles. Arvan, et paljud pered on seda olukorda kogenud, et pärast seda, kui naine on koristanud, on raske asju üles leida 🙂 Kas sul on selliseid olukordi ette tulnud? Või on see ainult meie probleem?

Eile tabas mind kodus üllatus. Abikaasa tõi kaks kilo maasikaid. See oli nii ootamatu ja samas rõõmustav. Sellised väikesed asjad teevad mind praegu õnnelikuks. Neli päeva tagasi maksid maasikad 120 grivnat ja eile ostis ta maasikaid vaid 60 grivna eest. Ma sõin väga palju maasikaid, esimesed marjad on alati nii head - maitsvad, magusad, mahlased. Mulle meeldib veel, kui ema teeb maasikamoosi. See on uskumatult maitsev! Loodan, et sel aastal teeme moosi ja naudime seda siis külmadel talveõhtutel. Mulle maitsevad pannkoogid maasikamoosiga. Polegi seda ammu saanud.

Ema aias kasvavad juba kartulid, kurgid, maitsetaimed, aga ka palju erinevaid lilli. Ta istutas hiljuti väga palju istikuid. Omakasvatud köögiviljad on alati maitsvamad, neis on mingi eriline soojus. Ja nad lõhnavad nagu päike. Ma arvan, et sa mõistad mind. Kodused köögiviljad on alati paremad.
Öösel oli väga vali! Lendas palju rakette... Hersoni oblasti alt tulistasid sissetungijad rakette Mõkolaijevi suunas. Linn värises plahvatustest! Meie maja aknad värisesid... Sellega on tegelikult võimatu harjuda... Iga kord, kui käib plahvatus, lööb süda kohe eriti tugevalt...

Üha rohkem kardan kirjutada... Iga päev kuuleme, et inimesi röövitakse. Sulgesin kõik oma sotsiaalvõrgustike kontod. Loodan, et kõik läheb hästi...

Just sain teada uudise, et Vene sõjaväelased röövisid Hersoni elaniku Irina Vorobtsova. Põhjuseks olid tema selgelt Ukraina-meelsed postitused Instagrami kontol. Irina viidi ära 15. mail tema enda korterist. Jah, see kõlab hullumeelselt, kuid Vene uurijad on juba nädal aega Irinalt välja peksnud ülestunnistust, et just tema süütas tulekahju Tšornobajevi lennuväljal, kuhu okupapatsiooniväed koondusid.
See on kohutav!!! Nii palju inimesi röövitakse, piinatakse... Mõned inimesed tulevad mõne aja pärast elusalt tagasi ja mõne inimese saatus on teadmata... Ma vihkan orke. Vihkan Venemaad...

Hersoni piirkonnas on mõned alad üleujutatud, sest hüdroelektrijaamad ei tööta. Novaja Kahhovkas on linnapark vees, linnarand on samuti üleujutatud. Kohati tõusis vesi üle valli. Kaldal kasvavad puud on vees. Igal pool vedeleb veega uhutud prügi. Kohati kulgevad vee äravoolujoad kultuuripalee taga läbi pinnase ja asfaldi. Lisaks põlevad piirkonnas ainulaadsed metsad. Ümberkaudsed külad ja Herson on samuti ohus, aga okupandid on ükskõiksed ja meie päästjaid appi ei lubata.
Ostrovi mikrorajoonis Hersonis on samuti üleujutused. Katastroof, katastroofi otsa. Mis saab edasi??

Hersoni oblastis tahavad "võimud" viia lapsi okupeeritud Krimmi. Niinimetatud "Krimmi Vabariigi tervishoiuministri ajutine kohusetäitja" Konstantin Skorupsky teatas, et Krimmi arstid on valmis tulema okupeeritud Hersoni oblastisse, et "üle vaadata" lapsed, keda saab seejärel väidetavalt "ravida" Krimmi kuurortides. Ma siiralt loodan, et lapsi ei viia perede juurest vägisi ära.

Orkid jätkavad ukrainlastele kuuluva vara röövimist. Rašistid Ukraina veoautosid Krimmist kaugemale ei lase. Varastatud tooted viiakse esmalt poolsaarele, kus need müüakse soodsalt Vene diileritele, kes transpordivad kauba edasi Venemaale ja müüvad selle sealsetel turgudel.

Vahel tundub, et jõudu ei jätku enam... et seda kõike on liiga palju, et vastu pidada... gga ma võtan end kokku ja proovin edasi elada... Ühel päeval saab kogu see õudus otsa ja Ukrainast saab kõige ilusam koht maamunal!

Ilusat nädalavahetust... Ma tahan ka täna pannkooke küpsetada nagu eestlased igal pühapäeval. Kallistused kõigile...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
21.05.2022 kell 12:05

Olen viimased paaril ööl näinud õudusunenägusid. Täna nägin unes, kuidas tapetakse lapsi... Ärkasin hirmuhigiga ning ei suutnud tükk aega kogu seda õudust unustada... Mulle hakkab tunduma, et ka pärast sõja lõppu saadavad meid veel pikalt õudused ja painajad. Ma isegi ei tea, millist teraapiat peab läbima, et hiljem taas normaalset elu elada... Kas meil on üldse võimalik enam normaalset elu elada?

Eile käisin jälle poes... Meil sai kassitoit otsa ja läksime vennaga seda otsima. Meie maja lähedal on tegelikult üks lemmikloomapood. Sinna pole ammu kaupa toodud, viimati olid riiulid üsna tühjad, aga eile otsustasime siiski sinna vaadata. Avastasime, et palju kaupa oli tulnud ning ostsime lausa 10 kilo kassitoitu. Sellest piisab tükiks ajaks. Hind oli muidugi mitu korda tõusnud... Meil on kolm kassi ja veel üks kass on tänaval hulkumas. Toidame seda kassi ka ning tundub, et ta ootab kassipoegi.

Tagasiteel nägime Z-autode kolonni. Kuus autot. Vene politsei sõitis kõige ees. Ja kesklinna saabus suur buss, kirjaga "English Press", mida turvasid sissetungijad kuulipildujatega. Kui läbinähtav see kõik on, tegu on järjekordse katsega filmida kohapeal võltsuudiseid. Mitte ühtegi vaba pressi ei turvata Vene okupantidega. Tundsin, kuidas taas käis minust läbi vihalaine... Hakkasin isegi vanduma... Emotsioone oli lausa võimatu vaos hoida... Nad tulevad meie linna ja teevad siin oma võltsvideosid. Nii et varsti on tulemas järjekordne partii propagandat, kui hea on meil okupatsioonis elada. Nii kurb.

Näiteks selline uudis ilmus Venemaal... et Hersoni oblastis hakkavad venelased tegelema sildade ja teede taastamisega, mille ukrainlased on hävitanud. Hersoni elanikud võivad nüüd lõpuks ometi rahus edasi elada, linn on vabastatud... Herson on võetud suurde Vene perekonda, kus on lõpuks ometi võimalik elanikel rahus elada. Kas see ei aja vihale? Pooled linlased on põgenenud, et nad saaksid rahumeeles edasi elada.

Okupandid teatasid Hersoni oblasti elanikele, et nad hakkavad välja andma Vene-tüüpi passe. Pärast seda, kui Hersoni oblastis "referendumi" korraldamise plaan kohalike elanike massimeeleavalduste tõttu ebaõnnestus, hakkasid okupandid välja töötama teist Ukraina alade omastamise stsenaariumi.

Ma isegi ei tea, kuidas neid tundeid kirjeldada, kui ma selliseid uudiseid loen. Terroristid hoiavad kogu linna okupatsiooni all, lõhuvad infrastruktuuri, tapavad inimesi... Ja samas räägivad, et neil on hea meel Hersonit Vene perekonnaga liita... Aaaaaa!!!! Ma tahan karjuda!!!!! Kes te sellised üldse olete, et meie maal reegleid teete??? Minge oma koju!!! See on meie maa!!! Me olime enne teie tulekut õnnelikud!

Nad üritavad ära võtta meie kodu, linna, vabaduse... ma olen lihtsalt nii vihane!!!! Ma lihtsalt ei suuda end enam kontrollida... Kes nad sellised on, et otsustavad ära võtta meie maa? Ma lihtsalt ei suuda kirjeldada, kui vihane ma olen... Ma olen sellest kõigest nii, nii väsinud. Kas te kujutaksite ette, et 2022. aastal juhtuks selline asi teie maal? Et üks võõrriik tungib iseseisva riigi territooriumile ja püüab kehtestada oma reegleid... Mis maailmas me elame??? Kuidas see saab olla nii keeruline... et me ei saa neid oma riigist välja... Kas me tõesti tahame liiga palju? Me tahame ju lihtsalt elada! Elada tavalist, lihtsat elu... Me tahame töötada, luua, käija sõpradega väljas, jalutada pargis, minna kinno, supermarketisse, mere äärde...

Miks minu riiki sõda tuli? Miks ma olen 87 päeva kartnud enda ja oma pere turvalisuse pärast?! Kas keegi oskab mulle vastata... Oeh... ma hingan sügavalt sisse ja välja... ja siis veelkord ja veelkord, aga see ei rahusta mind. Rahulikuks jään alles siis, kui kõik sissetungijad on Ukrainast lahkunud. Ausalt... mind ei huvita, kas nad lahkuvad meie riigist elusalt või külmvagunitesse pakituna. Peamine on, et nad lahkuksid!
Inimesi, kes vägistavad ja tapavad lapsi... ei saa inimesteks nimetada... Andke andeks, et olen täna väga emotsionaalne, aga kuidas ma peaksin sellele kõigele reageerima? Ma olen tavaline inimene, täpselt nagu sina ... Mul on unistused, mul on perekond, sõbrad... ja mingi rott, oma haisva armeega otsustas mind sellest kõigest ilma jätta...

Seda ei tohi juhtuda! Nad peavad saama selle, mida nad väärivad. Bumerang pöördub kord tagasi. Venemaal pole õigust meie planeedil eksisteerida... Ühel päeval kukub see impeerium kokku... Ja mitte keegi ei hakka nendega mingit dialoogi pidama. Ma tean, et see võtab aega, aga meie armee hävitab selle kurjuse kindlasti...

Ja tead, mis on halvim? Okupeeritud linnas elades hakkad selle eluga vaikselt harjuma... Võib tuua mingi analoogia koroonaviirusega. Niipea kui ta avastati, kartsid kõik teda, kandsid kindaid, maske, oldi karantiinis, kuid aja jooksul see hirm vaibus. Samamoodi on sõjaga. Alguses kartsime väga, ajapikku harjusime aga akna taga plahvatavate rakketidega. See on kohutav... Ma ei taha sellise eluga harjuda. Ma tahan normaalset elu.

Inimesed, kellel õnnestus Hersonist lahkuda, kirjutavad, et tundsid lahkudes vabadust. Nende jaoks oli imelik näha supermarketis täis riiuleid. Neil oli imelik välja minna, parki jalutama. Teha seda, mida tahad teha, mitte, mida pead tegema. Kuid samal ajal tunnevad nad ka pagulase sündroomi. Paljud inimesed tahavad koju... Ja see on normaalne... Me kõik tahame elada oma kodus, oma linnas, oma maal.

Venelased on viimasel ajal võtnud jälle kasutusele inforünnakud. Nad levitavad teavet, et Ukraina riik on Hersoni elanikud "unustanud ja hüljanud". Samuti levitavad sissetungijad propagandavideosid, mida salvestatakse kinnipidamiskohtades peale inimeste näljutamist ja piinamist. Videodes "tunnistavad" inimesed üles, et nad olid halval teel, aga tänu Vene armee päästeoperatsioonile on nad läbinud "denatsifitseerimise" kuuri ja on valmis nüüd rahumeelselt Vene perekonnas elama. See on õudne...

30-aastane Ekaterina peeti kinni ja sunniti vaenlase sissetungijate ees vabandama sõna "orkid" kasutamise pärast. Ta ütles videos, et ma saan aru oma süüst ja eksimusest, läbisin denatsifitseerimiskuuri ja vabandan Venemaa kodanike ja sõjaväelaste ees, nad on tegelikult meie päästjad.
Appiiii!!!

Eile ilmus terroristide sotsiaalvõrgustikes info, et Hersoni pseudovalitsus teatas lähiajal jääareeni "avamisest rahvale". Okupatsioonivõimud lubavad "Hersoni spordi taaselustamist". Loomulikult nad vaikivad, et just nende kuritegude tõttu pole Hersoni elanikel võimalust külastada oma lemmikhokimeeskonna mänge ega viia oma lapsi trenni. Ja sellist jama tuleb iga päev nii ustest kui akendest... Mida me peaksime tegema, et see kõik peatuks ja pöörduks tagasi normaalsusse???

Kõik kannatavad!!! Sõda on puudutanud absoluutselt kõiki! Mul on iga päev tuhandeid küsimusi... aga ma pole saanud ühtegi vastust... Olen täna kuidagi eriti emotsionaalses meeleolus, aga väga raske on jääda adekvaatseks, kui ümberringi käib sõda...

Loodan, et ma ennast päris ära ei kaota... Loodan, et jään ellu ja elan kunagi taas vabas Ukrainas, vabas Hersonis! Ma armastan oma riiki väga! Ma armastan meie inimesi väga! Ja olen tänulik kõigile, kes Ukrainat aitavad... Toetust on tunda ka tuhandete kilomeetrite taha... Aitäh sõbrad. Kallistan teid kunagi kõiki väga tugevalt.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
20.05.2022 kell 11:34

Eile käisin esimest korda üle kolme kuu koos abikaasaga turul. Minu jaoks oli see tõeline sündmus. Ma olin seni ette võtnud vaid väiksemaid käike, lähedal asuvatesse poodidesse ja sõprade juurde. Tavaliselt käib mu mees üksi turul, aga sel korral tahtsin kaasa minna. See mõjus lausa puhkusereisina.

Enne seda käisime autoga vahendajate juures sularaha välja võtmas. Ja see õnnestuski, on inimesi, kellele kannad raha üle ja nemad annavad sulle sularaha. Vahendustasu oli 5% summast. Vahetasime raha ja ostsime toiduaineid. Turul valitses 90ndate atmosfäär. Palju inimesi, palju Krimmi, palju Vene tooteid, palju inimesi, palju järjekordi.

Meie sõbrad elavad turu lähedal, otsustasime neile külla minna. Ma igatsesin neid nii väga! Kallistasime juba tänaval ja pärast rääksime pikalt. Viimati nägin neid sõja alguses, kui varjusime koos pommivarjendis. Meie sõpradel on 5,5 aastane tütar. Ta on väga rõõmsameelne tüdruk, kuid teda on tabanud väga raske haigus. Kolm aastat tagasi diagnoositi tal ajukasvaja. Kogu selle aja on arstid võidelnud tema elu eest. See väike tüdruk on läbinud palju operatsioone, keemiaravi ja nüüd veel ka sõja. Hetkel on tal kasvaja küll vähenenud, kuid ta on temaga terve elu, opereerida pole kahjuks enam võimalik. Kõigele sellele vaatamata pole ma nii säravat ja rõõmsameelset last varem kohanud. Ma armastan teda väga. Oleme temaga parimad sõbrad. Ta joonistab palju. Ma arvan, et suureks kasvades saab temast hea kunstnik.

Olga rääkis, kui raske on sõja ajal haige lapsega. Paar nädalat tagasi käis ta haiglas kontrollis, aga arste haiglas peaaegu pole, paljud on lahkunud. Igapäevase meditsiiniga on praegu väga raske... Mis veel ees ootab, pole teada. Olga on spordimeister ja õpetab ülikoolis. Kogu selle aja jätkas ta kaugõppes õpetamist. Praegu on tema õpilastel veebipõhised eksamid. Ta rääkis ka, et Hersonisse jäänud tudengitel on keeruline kandideerida teistesse ülikoolidesse. Hersonist ei saa lahkuda, aga Ülikooli astumiseks tuleb kohapeal eksamid anda. Väga kurb ning ühtlasi ka teadmatus, mis edasi saab... Võib-olla korduvadki Luhanski ja Donetski stsenaariumid ning jäämegi vaakumisse. Kõik igal juhul kannatavad. Ma vihkan "vene maailma". See on toonud meile ainult hävingut... Venemaa on meid ilma jätnud normaalsest elust. Soovin, et nende inimesed kogeksid kõiki meie kannatusi...

Ja tead mis veel on kohutav... venelased röövivad kunsti... Hersoni oblastis röövivad okupandid muuseume ja erakollektsionääre. Varastatud muuseumiväärtused viiakse Krimmi.
12. mail alustasid Vene sõjaväelased sihipäraseid haaranguid kohalike ajaloolaste, kollektsionääride ja antiigipoodide ruumidesse. Kõigel, millel on okupantide arvates kunstiline või ajalooline väärtus, võetakse vägisi ära. Teavet kogude olemasolu kohta annavad neile kaastööliste hulgas nn "tsiviileksperdid". Samuti annavad nad esialgse hinnangu eksponaatide väärtusele. Marodöörid! Nad lihtsalt röövivad meid... teravili, mööbel, kodumasinad, autod ja nüüd ka kunst...

Kirjutasin eile, et Ukrainas tähistati Vyshyvanka päeva ja seda, et Hersoni elanikud ei saanud seda päeva välja minna ja tähistada. Kuid Herson tähistas seda siiski üsna loominguliselt. Linna tänavatele ilmusid Ukraina sümbolid. Puudele ja postidele sidusid tundmatud inimesed sinistest ja kollastest lintidest lehvid, kohati oli näha ka lippe. Aiapostid ja äärekivid värviti Ukraina lipuvärvidesse. Seinale oli sinise ja kollase värviga kirjutatud sõna "Herson". Nii et hoolimata kogu sellest õudusest jätkame võitlust.

Olen nii uhke meie vabatahtlike üle. Nad on imelised! Suure südamega inimesed! Nad on töötanud sõja esimestest päevadest saadik, riskivad oma eluga, kuid teevad ikka edasi head ja aitavad teisi. Ja selliseid inimesi on palju. Meie tugevuseks on omaalgatus.

Ukraina rahvas ei oota, kuni keegi käsib meil midagi teha, me lihtsalt võtame selle ja teeme ära! Kui tablette on vaja, koguvad inimesed ise raha, käivad neid ostmas ja jagavad kõigile, kel vaja. Sama toiduga, vabatahtlikud ostavad toitu ja toimetavad selle abivajajateni. Nad valmistavad sooja lõunat selle raha eest, mille nad ise on kogunud. Nad koguvad raha sõjaväe laskemoona, soomusvestide, esmaabikomplektide ja jalanõude jaoks. Vabatahtlikud koguvad raha isegi autode jaoks, mida meie sõjaväelased vajavad.

Hiljuti lõid vabatahtlikud Hersonis madala sissetulekuga peredele abipanga. Lisaks on loodud lasteasjade kogumispunkt. Kogutud asjad kingitakse Hersoni linna ja piirkonna lasterikastele ja vähekindlustatud peredele.

Mõned kunstnikud ja fotograafid müüvad oma töid ja saadavad osa rahast Ukraina relvajõududele. See on nii inspireeriv! Seetõttu ei saagi meie rahvast lüüa! Me oleme üks! Ja isiklikult ma olen tõesti tundnud selle kolme kuu jooksul Ukraina ühtsust, meie rahva ühtsust ühise eesmärgi nimel, võitu meie ühise vaenlase üle.

Ka meie sõjavägi on otsustes sõltumatu. Kui tuleb ise erakorraline otsus vastu võtta, seda ka tehakse. Me kõik teame, kuidas tuleb käituda ja mida teha, nagu oleksime aastaid selleks harjutanud. Kummardus vabatahtlikele ja kõigile, kes on leidnud oma tee, sõja üleelemiseks. Au Ukraina relvajõududele! Slava Ukraine!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
19.05.2022 kell 12:59

Täna tähistatakse Ukrainas Vyshyvanka päeva. Tavaliselt panevad kõik sel päeval endale selga, mõne tikitud rõiva ning lähevad sõprade, pere ja lastega kesklinna lõbutsema. Inimesed lihtsalt chillivad, jalutavad pargis, söövad jäätist. See on väga ilus, et me mäletame oma juuri ja hindame oma ajalugu. Sel päeval korraldatakse tavaliselt Ukraina rahvusliku riietusega seotud võistlusi, näiteks parim moetikand või parim foto tikandist.

Vyshyvanka on iga ukrainlase jaoks väga oluline mitte ainult piduliku rahvusliku rõiva elemendina, vaid ka Ukraina kultuuripärandi komponendina. Vyshyvanka ajalool on sügavad juured, sest juba enne meie ajastut, tänapäevase Ukraina maadel elanud sküütide riided, olid kaunistatud tikandielementidega. Kiievi-Venemaal oli samuti kombeks kanda tikitud rõivaid, mida mainivad toonased rändurid ja ajaloolased. Ukraina rahvas on kandnud armastust Vyshyvanka vastu läbi sajandite ning rõivaste tikkimise traditsioon on säilinud tänaseni...

Mul on samuti mitu erineva tikandiga rõivaeset. Mulle tegelikult meeldib etniline moestiil. Ma kannan seda tihti ka igapäevaselt. Fotol olen Valeri Kopysovi näitusel.

Kahju, et sel aastal ei saa hersonlased tikitud särkidega välja minna ja Vyshyvankat tähistada. Loodetavasti järgmisel aastal teeme seda veelgi uhkemalt!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
19.05.2022 kell 11:38

Eile õhtul sadas tugevalt. Oli külm ja samas värske... selline kontrastne kevadilm. Otsustasin oma sõbrale külla minna. Istusime köögis ja jõime teed ning rääkisime erinevatel teemadel. Mõned kuud tagasi kohtusime tema juures sõpradega, kuid eile olime vaid kahekesi. Paljud meie sõbrad on lahkunud ja enamus neist kirjutavad, et tahavad koju ning igatsevad meid väga.

Istusime, ajasime juttu ja ühel hetkel pakkus ta, et teeb mulle maniküüri. Need on sellised väikesed tütarlapselikud rõõmud. Peale maniküüri tundsin end väga enesekindlalt, sest valisin punase värvi ja ma ei eksinud. See on minu värv. Sellistel rasketel aegadel on eriti tore teha midagi sellist, mis tundub isegi kohatu, aga samas teeb meid õnnelikumaks. Kuulsime õhtu jooksul tugevaid plahvatusi. See oli imelik, nagu saime korraks tagasi sõjaeelse tunde ja korraga oli taas väga hirmus... Elame teineteisest vaid, 5-10 min jalutuskäigu kaugusel. Nii et ühel hetkel ma jooksin kähku koju, ei tahtnud pimeda peale jääda. Koduteel nägin üht vanaema, kes koristas oma õuel... Ta oli ilmselt nii 80 aasta vanune, aga toimetas aias ja tegi peenraid korda. Tundus, nagu sõda ja taamal kostuvad plahvatused ei häiriks teda üldse. Jäin lausa korraks seisma ja vaatasin teda. Meie rahvast ei saa lüüa... Me oleme tugevad, iseseisvad ja tulevikku vaatavad.

Viimased kolm päeva on olnud väga tugevad lahingud... Kuuleme iga päev palju plahvatusi, nii päeval kui öösel. Inimesed kannatavad Tšornobajevkas... Raketid lendavad majadesse ja paljudel hoonetel on lööklaine tõttu aknad ja katused õhku lennanud. See juhtus ka mu sõbraga. Ta kirjutas mulle eile, et jäi oma majast ilma, kuna kaks mürsku lendasid otse tema majja. Ta rääkis veel, kuidas ta sõber üritas 16. mail Hersonist lahkuda ja nende auto sõitis miini otsa. Auto plahvatas ja kõik said surma... Tema sõber, kes tahtis okupeeritud linnast põgeneda, suri... Pärast sellist lugu, ma ei taha isegi kodust väljuda... rääkimata linnast lahkumisest...

Uudistest nägime, et Tšornobajevkas põlesid elumajad... ja jälle on saanud surma rahumeelsed elanikud... Ma olen nii väsinud sellest negatiivsuse-lainest. Eriti kui midagi halba juhtub lähedaste sõpradega... Mulle tundub, et iga ukrainlane on juba mõelnud sellele, et tema maja võib rakett tabada. Mina mõtlen sellele iga päev. Eriti kartsin sõja esimestel päevadel, sest meie maja asus rindele väga lähedal.

Linnast lahkumine on nüüd muutunud veelgi ohtlikumaks. Inimesi, kes seisid autodekolonnis juba üle 4 päeva... tabas kohutav rünnak. Sissetungijad tulistasid Gradovis umbes saja tsiviilauto pihta, seal on palju hukkunuid ja vigastatuid. 17. mail tulistasid Davõdov Bridi küla lähedal Vene väed samuti tsiviilautode kolonni. Hukkus kolm inimest ja kuus said raskeid vigastusi. See on lihtsalt kohutav ... Inimesed tahavad lihtsalt lahkuda, et ellu jääda...

Pärast sõda, õigemini pärast Ukraina võitu sõjas, arvan, et igal ukrainlasel saab kodus olema punker. Oleme sellele esimestest sõjapäevadest mõelnud. Teeme oma keldri peagi veelgi suuremaks ja sügavamaks ning tugevdame seda, et rünnaku korral oleks meil turvaline koht olemas. Samas on see kuidagi absurdne ja kohutav, et unistame punkritest... Teades Venemaad, ei jää see nende viimaseks rünnakuks. Mõnikord mõtlen sellele, kuidas venelased meie tundeid kogeksid. Kui nende linnadesse lendaksid raketid ja nad peituksid keldritesse, siis ehk saaksid nad aru, et sõda on tegelikult kohutav...

Kõik need kolm kuud oleme kaitsnud oma territooriumi ja hävitanud ainult strateegilisi objekte. Meis ei ole kurjust ja õelust. Ukraina on tark, tsiviliseeritud riik ja kaitseb oma huve ja kaitseb ka Euroopat selle kurjuse eest. Vene rahvas saab sellest aru ilmselt alles siis, kui riiki saabub kriis. Ma loodan väga, et Venemaad tabab täielik naftaembargo. Alles siis saabub demokraatia võit. Mõned riigid on seda juba teinud ja Eesti on üks neist, aitäh teile! Ma usun, et ka teised riigid liituvad selle algatusega.

Üha rohkem näen et, et Putini propagandistid on infosõjas pausi teinud. Okupandid ei suuda lahinguväljal midagi saavutada, vastase pealetung on igas suunas peatatud. Lisaks alustas Ukraina raskerelvastuse tarnimist. Seega on Venemaa propaganda strateegiat muutnud. Muinasjutud "bioloogilistest laboritest" enam ei tööta. Seetõttu on hakanud Vene meedia inimesi ette valmistama lüüasaamiseks sõjas ja allaandmiseks.

Samuti on Venemaal läbi viidud küsitluse põhjal suurenenud "erioperatsiooni" vastaste osakaal. 29% venelastest lõpetaks võimalusel erioperatsiooni Ukrainas. Sõjavastaste seas on ülekaalus teaduse-, kultuuri- ja meedia valdkonna esindajad. Inimesed hakkavad aru saama, mis toimub... Ja küsitluses oli näha, on sõjavastaste osakaal on suurem just noorte seas ja nende seas, kes on õppinud ja elanud mõnda aega välismaal. Sõja ajal lahkus Venemaalt üle 4 miljoni inimese. Ja tõenäoliselt on need mõtlevad inimesed.

Kui päris aus olla, siis ma ei hooli praegu venelastest... Nad oleksid pidanud varem oma seisukohti väljendama ja nad poleks tohtinud sõda toetada... Mul on hea meel, et isolatsiooni jäänud riigid pole kunagi sõda võitnud. Venemaa võib ju teha kokkuleppe ja väita taktitaliselt et tegu on võiduga, aga suuri sõdu pole kunagi võitnud riik, mis on opositsioonis kogu maailmaga. Seda ei juhtu ka Venemaaga. Tänapäeval on maailma konsolideerumine Venemaa vastu suurem kui konsolideerumine Natsi-Saksamaa vastu. Strateegiliselt on Venemaa juba läbi kukkunud. Ja kogu maailm mõistab seda. Vaikselt hakkavad seda mõistma ka venelased ise.

Ootame Venemaa kapituleerumist. Ma arvan, et see juhtub väga varsti. Peagi vabastab Ukraina armee nii Hersoni kui kogu Ukraina! Ma usun meie sõjaväkke, usun oma presidenti, usun oma rahvasse, usun maailma toetusesse. Võit pole enam kaugel. Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
18.05.2022 kell 11:41

Eile veetsin terve päeva väljas. Kõigepealt läksin poodi. Avastasin, et hinnad on taas oluliselt tõusnud, aga muud võimalust ka pole, tuleb osta seda, mis on ja sellise hinnaga nagu on. Nägin, et maasikad olid poe ees letile ilmunud. Maasikate lõhn oli nii tugev, et mõtlesin et ostan kindlasti, kui saan kuskilt sularaha välja võtta. Selle kolme kuu jooksul oleme ära kulutanud pea kogu sularahavaru... Tuleb leida keegi, kes saab kaardimakse sularahaks vahetada. Mu sõbrad on seda juba teinud. Vahetuse eest võtavad inimesed 5-10% vahenduseks. Sõidetakse kuhugi kaugemale, kus on teada, et sularahaautomaadist saab raha välja võtta... seistakse järjekorras vahel mitu päeva... ja siis teed sellele inimesele ülekande ja ta annab sulle sularaha vastu.

Meenuvad mässulised 90ndad, mil Hersonis olid kõikjal pikad järjekorrad ja kummitas kaubapuudus, nüüd on lisandunud ka kuulipildujatega terroristid... Poleks iial arvanud, et sellisel ajad on tagasi tulemas, ainult et veelgi hullemana... Siiani ei suuda aktsepteerida, et elan sõja ajal... vahel tundub mulle, et see kõik on film või uni, mis ühel hetkel lõppeb... Oh, oleks see vaid nii... Paraku on sõda tõeline... ja kogu see õudus kestab...

Koju jõudes valmistasin õhtusöögi ja läksin seejärel õueala koristama. Mulle meeldib asju korda seada. Mulle meeldib puhtus ja korrastatus ning peale tehtud tööd on hea tunda seda mõnusat väsimust. Väljas oli kaunis ilm. Meil on juba väga palav, puud on rohelised, kõik õitseb! Meil on palju viinamarjaistandusi. Juba lähevad viinamarjad roheliseks ja katavad suve lähenedes ka meie maja. Ma kutsun meie kodu roheliseks majaks. Ma armastan taimi. Armastan kevadet ja suve. Tavaliselt läheme sel ajal mere äärde või metsa. Koos sõpradega . Telgime, lõbutseme. Saadan pilte eelmise aasta maist, kui käisime merel... see oli väga lõbus ... tundsin end vabana kui lind, kes lendab üle Musta mere. Need on unustamatud tunded, merelõhn, tuli, sõbrad – need on elu parimad hetked. Aga praegu on see võimatu... ja pole teada, millal me üldse merele pääseme. Metsas on palju miine... Isegi meres on palju miine... Teel on palju rašiste, teetõkkeid... Ainus, mida saame teha, on jääda koju ja proovida ellu jääda.

Ma vihkan seda tunnet... Ma tunnen end nagu puuris... Ma tahan tunda end vabalt ja teha, mida tahan, aga mitte karta isegi õue minnemise pärast... Vahel ma mõtlen, et kuidas saab üks riik või õigemini Venemaa otsustada minult ja miljonitelt ukrainlastelt vabaduse võtmise? Miks Venemaa otsustas, et me oleme vennad ja neil on vaja vendadelt maa ära võtta? Miks Venemaa tapab ukrainlasi, hävitab terveid linnu ja see kõik toimub 21. sajandil? Me kõik mõistame, et neil pole selleks õigust... aga nad ikka teevad seda. Miks? Vihkan neid!!!

Me pole kunagi olnud vennasrahvad. Me oleme erinevad. Meie ajalugu on erinev, meie mentaliteet on erinev ja me mõtleme erinevas väärtussüsteemis. Mul on hea meel, et meil pole midagi ühist. Nüüd tunnen seda eriti tugevalt.

Ukraina on sloveenia rahvas, me armastame loodust, maalähedust, meie esivanemad olid väga töökad inimesed. Meil on väga rikas folkloor, muusika, kunst, kirjandus. Venemaa on püüdnud juba sajandite jooksul meid hävitada, kuid see on ainult tugevdanud meie ühtekuuluvust ja aidanud paremini mõista ajalugu. Venelased pärinevad hordidest, kes valdavalt elasid ränduri kombel. Nad võitlesid palju ja püüdsid võõraid maid enda kätte haarata. Ukraina pole kunagi kedagi rünnanud, ainult kaitsnud oma maad. Lugege kasvõi Vene muinasjutte. Peamiseks süžeeks on laisk inimene, kes lamab pliidil ja ei tee midagi ning ootab, et keegi tema asemel midagi teeks, näiteks kuldkala lugu, kes kõik soovid täidab. Ja kui loete Ukraina muinasjutte, näete, et kõigepealt pidi midagi tegema ja alles siis tuli tasu. Selliseid analooge on palju... suhtumine naistesse, suhtumine võimu, suhtumine inimesse üldse. Ma võin jätkata võrdlusi väga erineval tasandil, kuid kõige olulisem sõnum on ME OLEME ERINEVAD! Ja ma olen uhke, et olen ukrainlane!

Väga kurb, et ajalugu kordub... Et oleme pidanud üle elama need ajad... keerulised ajad... teise maailmasõja, genotsiidi ja repressioonide ajad. Ja nüüd see kõik kordub.... see pole liialdus. Venemaa otsustas lihtsalt hävitada vabad ukrainlased... Oleme naabrite jaoks halb näide... me häirime tema autoritaarset ja türannlikku võimu...
Ja üle 20 aasta võimul olemine pole ilmselgelt psüühikale hea. See mees on hulluks läinud. Tunneb end maailma valitsejana. Ta tunneb, et võib ajalukku jätta jälje ja nüüd ta jätabki. Tugevama kui Hitler. Ja tema rahvast ei pesta sellest häbimärgist paljude aastate jooksul. Kui ma peaksin kirjeldama Putinit, siis ta on väike hall, kompleksides hiireke. Mees, kes pole suutnud ennast realiseerida ja püüab elada elu, mis on ammu juba iganenud. Ta tahab, et kogu maailm teda kardaks, aga tegelikult pole tal midagi, mida karta. Ma ei usu enam isegi seda tuumanupu juttu. Ja kui sellised tühised inimesed saavad võimule, kujunevad neist diktaatorid, sest midagi muud, peale hirmu, neil tipus püsimiseks pole.

Olen tihti mõelnud, kuidas saavad inimesed Venemaal niimoodi elada? Poris, ilma teedeta, vaesuses, kuid samas jumaldada Putinit nii väga. Miks nad ei suuda valitsust kukutada? Aga nüüd hakkan aru saama... ja võtmesõnaks on, me oleme erinevad! Nende mõistmiseks on vaja Venemaal sündida... Mul on kahju nende inimeste pärast, kes kasvasid üles negatiivsuse voos, mida Putin Venemaal külvab. Mul on kahju, et kannatavad venelased, aga veelgi rohkem on mul kahju, et kannatavad minu inimesed praegu... Nad tapavad meie lapsi, tapavad meie rahumeelseid inimesi... Ja kui ma sellele mõtlen, siis valdab mind vihatunne - ma vihkan Venemaad ning venelasi ja see on okei. Peamine selles vihkamises on mitte kaotada ennast, mitte kaotada valgust, mis on minu sees. Mõnikord võib see olla väga raske... Seda teksti kirjutades sain aru, et olen neid kahetisi tundeid juba pikalt kogenud... Sellest kõigest on mu hing ja süda lausa tükkideks rebitud...

Ma tean, et ka eestlastel on olnud keeruline ajalugu, ning te mõistate, mida Ukraina praegu kogeb. Mõnikord kustub mu usk inimkonda... Miks on inimesed nii julmad? Ajalugu näitab meile palju näiteid, kuidas mitte elada... aga inimene kordab seda taas... Paljud asjad on inimmõistusele arusaamatud, kuid praeguseks oleksime pidanud selgeks õppima lihtsad tõed... Me peame üksteist, oma maad ja planeeti hoidma, mitte hävitama...

Ma armastan psühholoogiat, mulle meeldib vaadata inimese sisse, uurida alateadvust. Mäletan isegi, kuidas ma koolis mõtlesin, et lähen psühholoogiat õppima, mitte kunsti. Viimasel minutil mõtlesin ümber. Olen lugenud palju psühholoogia-alaseid raamatuid, teadusartikleid, pool aastat tagasi hakkasin neil teemadel YouTube'i videosid vaatama.
Huvitav on mõista, miks inimene nii või teisiti käitub. Need teadmised aitavad mõista ennast ja mõista teisi. Me oleme kõik erinevad ja huvitav on teada saada põhjused, miks see nii on. Muide, sellepärast mulle meeldibki just kollaaže teha. See on alateadvuslik tegevus. Kollaaž mõistab mind väga. Ta ei mõtle, ei analüüsi, ta võtab ja teeb seda, mida ma tunnen just siin ja praegu. Seega, kui on vaja emotsioone välja elada, soovitan teha kollaaži või abstraktset maali.

Mind aitab ka see, et kirjutan iga päev. See on nagu päevik. Jagan oma elu, tundeid ja kogemusi ning see muudab talumise minu jaoks lihtsamaks. Vahetult enne uut aastat tahtsin minna psühholoogi juurde ja nüüd saan aru, et sinust on saanud minu jaoks psühholoog. Tänan, et oled mind kuulanud! Tänan kõiki, kes on mind kuulanud! See on mulle nii tähtis...

Elu on hämmastav... Ma kardan paljusid asju nagu iga normaalne inimene, aga võitlen oma hirmudega iga päev ja see teeb mind tugevamaks. Tihti meenuvad esimesed sõjapäevad... Mäletan, kuidas värisesin hirmust, võtsin palju rahusteid... Mõtlesin, et võin surra, ma polnud kunagi surmale nii lähedal olnud. Aga see sõjakogemus on teinud mind tugevamaks. Ma ei lase mõnel rašistil ennast ja minu vabadust murda.

Inimesed ei karda elada! Elu on üks ja see on ilus! Igas päevas, igas elatud minutis on vaja leida tähendus. Vahel tuleb leppida vaid sellega, mis sulle on jäänud ja hinnata seda. Seada endale uued eesmärgid ja saavutada need. See on tegelikult imeline - lihtsalt elada, hingata, nautida tavalist inimelu...

Selle lihtsa mõtte on kirja pannud inimene okupeeritud linnast, kelle riigis on sõda kestnud 84 päeva. Inimene, kes jätkab võitlust ja ei anna alla, ja kes kirjutab iga päev sulle!

Armastus ja lahkus päästavad selle maailma, ma ikka usun sellesse, isegi kui see on naiivne! Aga muidugi usun ma ka Ukraina armeesse!



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
17.05.2022 kell 12:32

Tundsin end eile halvasti... sain vist toidumürgituse... Kõht valutas ja lamasin terve päeva voodis. Õnneks oli kodus ravimeid. Võtsin rohtu ja õhtuks tundsin end juba paremini. Kuna tuju oli kurvapoolsem, vaatasin arvutist püstijalakomöödiat, see hoidis pisut tuju üleval.

Mu vend ei suuda üldse paigal püsida ja võttis ema toas remondi ette. Värvis seinad ja lae, vahetas tapeeti. Alustasime remondiga tegelikult paar päev varem ja eile ta lõpetas selle. Emale väga meeldib uus tuba. Ta on praegu rohkem kodus. Hoolitseb aias taimede, ja istutatud juurviljade eest. Jätkab tööl käimist, see aitab tal normaalset elu elada. Peaasi, et oleme koos ja see meid praegu aitab.

Kolisin oma ema juurest välja, kui olin 18-aastane. Siis astusin ülikooli ja veidi hiljem kohtasin oma abikaasat. Pärast pooleaastast tutvust kolisin tema juurde ja hakkasime koos elama. Sel aastal on meie kooselu juubel. Oleme koos olnud 10 aastat. Ma armastan oma meest väga. Ta on suurepärane ja väga tark inimene ning lojaalne sõber. Mul on väga hea meel, et saatus mulle selle inimese kinkis... Ja mul on väga hea meel, et me oleme koos. Ta on öelnud mulle mitu korda, et ma lahkuksin Hersonist, aga ma ei ole tahtnud lähedasi inimesi maha jätta. Arvan, et olen teinud õige valiku. Oleme kõik koos ja tunnen end siin hästi ka siis, kui kuuleme akna taga raketiplahvatusi. Olen oma majas, oma linnas, oma maal. Ja okupandid on ajutised, nagu prussakad, kes saavad varsti mürgitatud.

Väga oluline uudis!! Ootasime seda eile pikalt, teadsime, et meie president teeb telepöördumise. Ta pidi rääkima olukorrast Mariupolis. Päris hilisööl ta seda tegigi. Zelenskõy ütles, et tänu paljude organisatsioonide koostööle suutsime päästa oma meeste elud. Ukraina vajab elusalt oma kangelasi! See on meie põhimõte. Mariupoli kaitsjate päästmise operatsiooni on käivitanud meie sõjavägi ja luure ning kaasa on aidanud ÜRO ja Rahvusvaheline Punane Rist. 211 meest viidi Azovstalist Olenevkasse, kus nad ootavad sõjavangidega vahetust. 53 raskelt haavatud sõdurit viidi Novoazovski haiglasse.

Kogu Ukraina on selle uudisega rahul ja leiab, et kõik läheb hästi, kui inimesed saavad naaseda elusana koju! See on suur samm meie kaitsjate elude päästmise suunas. Loodan, et kõik läheb hästi!

Eile kuulsime Hersonis väga tugevaid plahvatusi. Aknad värisesid... Inimesed levitasid paksu musta suitsuga videosid, midagi põles... see oli hirmus... Lahingud toimusid Mõkolajievi ja teistel okupeeritud aladel. Pooltes Ukraina piirkondades, sealhulgas Odessas, oli välja kuulutatud õhuhoiatus.

Tuhanded autod on ikka veel Hersoni oblasti väljasõidul kinni. Sissetungijad ei lase neid läbi. Inimesed on olnud põllul 4 ööpäeva ilma toiduta, ilma mobiilsideta. Lisaks on nad pidevas ohus, sest rindejoon, kus lahingud käivad, pole kaugel. Okupeeritud linnast pääsemiseks tuleb läbida 64 Venemaa kontrollpunkti. Osa kontrollpunkte asuvad teineteisest vaid 1-1,5 km kaugusel.

Püüdes Hersonist lahkuda, tapsid okupandid ettevõtte Bebko-Avto juhi Anton Kushniri. Anton tahtis Hersonist välja viia naise, kahe lapsega. Kahju, et nii läks... Ta oli hea inimene, tegeles vabatahtliku tegevusega, panustas kogukonda.

Sissetungijad tahavad Hersoni linna päeva varasemalt tähistada. Hersoni nukuvalitsus plaanib korraldada järjekordse etenduse Vene meediale. Selleks on plaanis linnapäev nihutada teisele kuupäevale - septembri asemel, 18. juunile. Seda tehakse ajaloolise täpsuse ajakohastamise ettekäändel, teatavad propagandakanalid. Kui tüütu see on, et nad meie traditsioone väänavad nii nagu neile vaja on.

Nad on nagu prussakad... Jooksevad ringi, teevad midagi, tekitavad ainult viha ja vastikust. Ootame väga, et nad meie linnast lahkuksid. Me vihkame neid terroriste... nad hoiavad tervet linna pantvangis ja üritavad siin oma reegleid luua. See ei ole ok!

Ma igatsen rahumeelset Hersonit, ma igatsen oma sõpru... Ma tahan neid kõiki taas näha. Paljud inimesed lahkusid teistesse linnadesse ja mõned isegi välismaale. Ma suhtlen nendega iga päev ja nad kõik tahavad väga koju. Loodetavasti see varsti juhtubki ja näeme juba õige pea.

Kallistan teid kõiki ja saadan headuse laineid!



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
16.05.2022 kell 12:54

Ma mõtlesin et keskendun iga päev ühele loole, mida tahan sinu ja su sõpradega jagada. 2014. aastal, kui Venemaa sisenes samuti Ukraina maadele, me ei rääkinud sõprade ja sugulastega niipalju sellest, olime muidugi mures ja ei kiitnud annekteerimist heaks, aga kuidagi vaikimisi jälgisime, mis toimub. Päeval, mil olukord Krimmis eskaleerus, tegime kolleegidega fotosessiooni Hersonis, Antonovski silla lähedal. Ja ma mäletan, kuidas mu mees palus mul kiiresti koju minna, et meid võidakse rünnata Krimmi poolt. Rahustasin teda ja ütlesin, et minuga on kõik korras, isegi natuke naersin, et see pole ju võimalik ja 8 aastat hiljem see kõik juhtus. 24. veebruaril ründas meid vanelane ja sisenes üle Antonovski silla Hersonisse.

Meil on Venemaal sugulased... minu ema nõbu... nad käisid meil külas enne 2014. aastat ja puhkasid Krimmis. Peale 2014. aastat nad enam meile külla ei tulnud, ütlesid, et meil siin kiusatakse ja tapetakse venelasi. Peale 24. veebruari võttis mu ema nõoga videolingi kaudu ühendust ja nuttis, rääkides, mis õudused meie riigis ja linnas toimuvad, aga nad ei uskunud meid. Ütlesid, et me manipuleerime ja lavastame uudiseid.

Minu heade sõprade vanemad elavad Venemaal. Ja nende vanemad samuti ei usu, et Vene armee tapab inimesi, pommitab rahumeelset elanikkonda. Samal ajal elavad nende lapsed okupeeritud Hersonis ja nende elud võivad olla ohus. Vene propaganda on lõhki ajanud pered ja hõimkonnad. Venelased usuvad oma diktaatorlikku võimu, mitte oma lapsi ja sugulasi, kes elavad Ukrainas. Me ei suhtle nendega enam. Loodan, et nende silmad avanevad kord, kuigi siis võib olla juba pöördumatult hilja...

Ma arvasin sõja esimestel päevadel tegelikult, et putinistide silmad avanevad nüüd, et nad näevad oma lapsi kannatamas, oma sugulasi nutmas ja kukutavad koos valitsuse, kes selle laastava sõja on alustanud. Aga see on võimalik ainult vabal maal. Me oleme harjunud vabal maal mõtlema teisiti. Meie jaoks on normaalne kritiseerida valitsust. Meid ei panda selle eest vangi ja keegi ei kiusa meid teisiti mõtlemise eest taga. Oleme Ukrainas nii kaua oodanud muudatusi ja uusi arenguid... soovides elada vabal maal ja siis tuli Putin...

Mul on väga hea meel, et Zelenskõist sai president. Ja et me valisime ta ise. See on vaba maailma privileeg. Iga ukrainlane on tema üle uhke. Mu pere ja sõbrad hindavad väga kõike, mida ta on teinud ja praegu teeb. Ta ei ole siiani lahkunud riigist! See inspireerib meid ja me usume, et ta muudab Ukraina paremaks.

Natuke ka sõjauudiseid. Esialgu positiivseid. Eile pärastlõunal oli kuulda plahvatusi ja seejärel kinnitati info, et see oli Tšornobajevkas. 20:0! Hurraa Ukraina relvajõududele!

Halvemaid uudiseid on rohkem. Venelased piinavad Hersonis pantvangi võetud tsiviilelanikke. Linnaelanikud võivad iga päev sissetungijate kätte sattuda. Vene sõjaväelased jälgivad pidevalt tänavaid ja kontrollivad kohalikke, vaatavad läbi telefonide sisu, otsivad läbi autosid. Need, kes läbiotsimisest keelduvad, arestitakse ja viiakse teadmata suunas ära.

Hersonis avatakse Vene kaubaga supermarketid. Supermarketite keti Fresh kauplused avatakse Universitetskaja ja Kuliki tänavatel ning Tavritšesky mikrorajoonis. Seal müüakse Venemaa kaupa kahe- või vahel isegi kolmekordsete hindadega võrreldes sõjaeelse olukorraga.

Hersonis müüakse tänavatel Krimmist toodud Venemaa ravimeid. Ravimeid müüakse otse autodest. Seal on suur valik ja pikad järjekorrad. Ühest küljest on hea, et on vähemalt ravimeid saada, aga Krimmi tooteid ei ole kuidagi õige osta otse tänavalt... me ju isegi ei tea, mida need tabletid sisaldavad. Samas on praegu sõjaaeg, ma isegi ei tea enam, mis on õige, mis mitte... Peaasi, et inimesed ellu jäävad...

Väga teravalt arutatakse inimeste päästmist Azovstalis... Mõned arvavad, et võitlejad peaksid alla andma, et Vene sissetungijad saaksid nad vangistada, see tagaks, et nad jäävad ellu. Aga kuidas nad seda ette kujutavad? 2014. aastal pääses Vene vangistusest vaid üks Aasovi kodanik, kellel olid katkised hambad ja suured siseorganite kahjustused. Sõjavange piinati ja tapeti. Seetõttu ei ole alistumine nende jaoks kindlasti valik...

Ma ei suuda kuidagi oma mõtteid Azovstalist eemale tõrjuda... mõtlen aina, kuidas nad seal on ja millise oleksid võimalused nende päästmiseks. Loodan, et sellest keerulisest olukorrast on siiski väljapääs olemas. Pärast seda, kui Kalush seda Eurovisioonil mainis, kasvas Google’i otsingute arv ning inimesed on hakanud mõistma, mis seal toimub... ehk see kuidagi aitab...

Mariupolis on tsiviilisikute suremuse statistika kasvanud. Paljud keskealised inimesed surevad. Ja nad ei sure mitte mürskude, vaid okupatsiooni tagajärgede tõttu. Närvivapustused, arstiabi puudumine, ebasanitaarsed tingimused ja nälja tõttu nõrgenenud immuunsus... seda on hakatud nimetama Mariupoli apokalüpsise neljaks ratsanikuks...

Üha enam räägitakse, et sõda võib venida. See võib kesta isegi aasta lõpuni... Ma tahan küll väga uskuda, et nii see ei lähe, aga tuleb valmistuda pikemaks olukorraks. Selle 82 sõjapäeva jooksul on juhtunud nii palju sündmusi... nagu oleks mitu aastat möödas... aeg möödub sõja ajal teisiti... ;a ei kujuta ette, et see kõik kestab veel aasta lõpuni või kauemgi veel...

Iga teine elanik on Hersonist ja Hersoni piirkonnast lahkunud. Piirkonda on jäänud umbes 500 tuhat inimest. Enne sõda oli siin elanike arv peaaegu miljoni lähedal... Paljud inimesed tahavad koju naasta... Ma väga tahan, et nad saaksid tagasi tulla vabasse Hersonisse!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
15.05.2022 kell 12:54

Vaatasin eile õhtul Eurovisiooni ülekannet. Kui Ukraina laulu esitamine lõppes, pöördus Kalush mitmemiljonilise publiku poole ja ütles "Aidake palun päästa Mariupol, Azovstal! Nüüd ja kohe!" Pärast neid sõnu ei suutnud ma enam pisaraid tagasi hoida... Miski minu sees vabanes nõnda, et nutsin kogu oma valu ja emotsioonid välja... Aitäh, Kalush, et seda tegid! Kogu Ukraina on sinu üle uhke! See on seesama päästekarje, mille eest kogu Ukraina iga päev palvetab... Meil on vaja elusid päästa!!!

Mis maailmas me küll elame? Kui on vaja inimeste abistamiseks lausa karjuda... iga päev ja kõikjal... isegi Eurovisioonil...

Õhtu lõppes Ukraina võiduga! Ja see polnud lihtsalt võit, selles väljendus Euroopa ühtsuse avaldus kogu maailmale! Ja meile oli see meeldetuletus, et ka rasketel aegadel suudame jääda imeliseks rahvaks. Mul on väga hea meel, et eurooplased on solidaarsed. Meid toetab kogu tsiviliseeritud maailm. See annab meile lootust ja usu, et sõda saab peagi läbi.

Eile kogesin nii palju emotsioone... kurbust ja vihkamist ning õnne ja rõõmu... Vahel tunnen end murtuna, aga sellised hetked tugevdavad mu usku. Aitäh kõigile, kes Ukrainale hääle andsid! Varsti me saame võidu ka sõjas!

Eile pärastlõunal laulis üks tüdruk Hersonis keset peatänavat ukrainakeelset laulu. Selle vapra tüdruku tegu läks mulle väga hinge, imetlen tema julgust. See tegu tõestab taas, et Herson on Ukraina! Ta laulab ühe tuntud Ukraina bändi "Antitelya" lugu ja sõnad on sellised: "Ära karda lõppu, sest sellest tuleb õnnelik lõpp...". See on järjekordne näide meie rahva julgusest... isegi okupatsiooni ajal ei saa meid murda!

On teada, et okupeeritud Hersonisse on saabunud rühm värbajaid, kes püüavad leida oma ridadesse inimesi, kes nõustuksid töötama "eriteenistuses". Värbamine võib tähendada ka sundimisi ja piinamisi. Umbes 120 Hersoni elanikku on sattunud piinamiste ohvriks, osad neist on ka tapetud. Nende asukoht on hetkel teadmata...

Samuti hoiab vaenlane pantvangis 58 Hersoni lastekodust pärit last. Lapsed on kuni nelja-aastased ja paljudel neist on juba närvisüsteemi kahjustused, seega on iga stressirohke olukord nende tervisele äärmiselt negatiivse mõjuga. Pärast okupatsiooni viidi lastekodu lapsed lisakindluse mõttes teise kohta, kus vabatahtlikud ja muidu hoolivad inimesed saaksid neile turvatunnet pakkuda, kuid Vene sõjaväelased viisid sunniviiliselt lapsed tagasi ja ütlesid, et nüüd hoolitsevad ise nende eest. Nõnda näitavad nad oma võimu ja see peab olema meile hoiatuseks, et nõnda võib juhtuda ka meie lastega... No kuidas sellele reageerida? Mul on ainult üks soov - et Putin sureks!!! Ma vihkan teda ja kõiki tema kaasosalisi... Ma tõesti soovin nende tõbraste surma!

Kahe nädala pärast saavad Hersonis ravimid otsa. Linnas pole tilguteid, südame- ja veresoonkonnahaiguste ravimeid napib, hapnikupuudus on samuti, seega on vajalik humanitaarkoridori avamine. Kuid olukord Hersoni piirkonnas on näidanud, et Venemaa ei suuda omalt poolt tekkinud olukorda lahendada ja ei ava ka vajalikke koridore.

Metsapõlengutega läheneb olukord katastroofi lähedale. Kinburni tulekahjud on hõlmanud juba 4000 hektarit metsa. Hävimisohus on kogu Kinburni taimestik, eelkõige Euroopa suurim looduslike, kaitse all olevate orhideede väli (selle pindala ulatub üle 60 hektari). Hävivad põlispuud, ohus on roosad järved ja loomad.
Juurdepääsu kontrollivad Vene sõjaväelased, kes metsavahtide ja päästjate tööd takistavad. Lisaks pole tuletõrjeautodel piisavalt kütust tulekahju kustutamiseks.
Kohalike vabatahtlike abistamine on samuti takistatud, puudu on tehnikast ja vabatahtlikele pole võimalik kohapeale isegi toitu viia.

Hersoni oblasti külade elanikud, kes kasvatavad varajast juurvilja, ei saa põllumajandussaadusi müüa, sest ostjaid pole. Piirkond on suletud, Vene sõjavägi ei lase kedagi sisse. Noore kartuli kokkuostuhind Velyki Kopani hulgiturul oli 13. mail 8 grivnat kg, mis ei kata ära isegi tootmiskulusid. Paljude maaelanike jaoks on varajase kartuli kasvatamine ainus viis raha teenida. Sõda ja okupatsioon võtsid neilt selle võimaluse.

Köögiviljade hinnad Hesonis on samuti langenud. Noort kartulit saab osta 25-35 grivna eest. Kurkide hind on umbes 25 grivnat. Noor kapsas maksab 20-35 grivnat. Suvikõrvits ilmus müügile 25 grivna eest. Aga näiteks tomatid ei ole veel hooajalised ja maksavad 120 grivnat kilo. Meil õnnestus eile külmutatud kana osta. Ja hind oli üllatavalt soodne 150 grivnat kilo eest. Sealiha maksab umbes 200-300 grivnat, kilo.

Oleme elus, süüa on ka... Ootame kannatlikult linna vabastamist! Usume Ukraina armeesse! Nii et lisaks Eurovisioonile, peab tulema ka see teine võit Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
14.05.2022 kell 11:28

Täna, 14. mail, täpselt aasta tagasi, toimus Hersonis kaasaegse kunsti festival "МІЦЕЛІЙ". See kestis kolm päeva ja kokku viies erinevas kohas. Paljud kunstnikud, muusikud, etendajad, loomeinimesed, kes armastavad oma linna, oma riiki, ühinesid ühtse eesmärgi nimel. Kunstnikke tuli Kiievist, Harkovist, Odessast, Mõkolajievist, Nova Kahhovkast ja isegi üks meie sõber tuli Saksamaalt. Eelmisel aastal toimus festival teist korda ja ma olen igal aastal öelnud, et kindlasti muudame festivali veelgi suuremaks. Nüüd teatakse meie projektist isegi Eestis. Omamoodi festival kasvaski, kuigi sel aastal me oma linnas seda korraldada ei saa. Aga äkki järgmisel aastal juba õnnestub ja tulete meile oma kogukonnaga külla.

Me korraldasime kogu festivali kunstnikega ise, kogusime raha, sõbrad tulid appi ja väga väikese eelarvega saime päris suure muutuse linnas läbi viia. Lihtsalt infoks, et eelmise aasta festivali eelarve oli umbes 500 €. See oli isegi meil väga väike eelarve, kuid selline oli summa, mille suutsime sõpradega kokku panna. Kohalik linnavõim pidi meile eraldama umbes 1000€, kuid nädal enne festivali saime teada, et rahaeldust ei tule. Algul olime kõik šokis. Olime kaks kuud festivaliks valmistunud ja siis sellised uudised. Kuid taolised hetked teevad meid vaid tugevamaks, küllap tead seda isegi. Festival toimus. Nüüd saan aru, et loota saab vaid iseendale ja oma sõpradele. Aga eks kunagi muutub ka linnavõimu suhtumine meie loomekogukonda.

Vaatamata probleemidele on mul siiski väga hea meel seda sündmust meenutada. Lõppude lõpuks teeme seda iseenda jaoks. Väga oluline on üksteist toetada ja arenguks soodsat pinnast tekitada. Mäletan ettevalmistusaega - palju, palju tööd, igasuguste probleemide lahendamist, magamata öid... Meid on meeskonnas ainult 5 inimest. Oleme noored ja taoliste sündmuste korraldamisel meil kogemusi polnud, aga meil oli suur soov oma linna paremaks muuta.

Mulle meeldib korraldada loomingulisi üritusi. See on mul veres keskkoolist saati. Kui ma näen mõtetes lõpptulemust ja tean, miks ma seda teen, siis ei saa mind enam peatada. Olen valmis töötama päeval ja öösel. Ja kuigi sel aastal me festivali arusaadavatel põhjustel ei teinud, on mul väga hea meel, et tutvusin sinu, Külli ja Signega ning eriti tARTu poe meeskonnaga. Keskendusin Tartu näitusele, kirjutasin iga päev kirju, suhtlesin ajakirjanikega, aitasin vabatahtlikke... Ja see kõik on andnud jõudu mitte alla anda. Tunnen end vajalikuna. Tunnen, et aitan oma riiki läbi loovuse. Tänan kõiki, kes on aidanud sel sündida!

Püüan oma tundeid jagada, et mõistaksite, kui emotsionaalselt raske on praegu igapäevaelu elada... ma tunnen suurt vastutust, mida kirjutan. Nüüd pole see ainult isiklik kirjavahetus, minu kirjad on trükitud ajakirjas, kõlanud linnaruumis. Nad on hakanud elama oma elu. See on suur vastutus. Vahel muretsen ka oma turvalisuse pärast... Väga raske on siin olla ja seda kõike kirjutada, kui iga päev kuuleme jutte, et inimesi viiakse minema, piinatakse, vägistatakse... Aga maailm peab teadma, mis minu linnas toimub. Ja nii kaua, kui ma seda teha saan, jätkan kirjutamist.

Eile õhtul oli järjekordne jõhker juhtum, mis näitab, kui ebainimlikult orkid ikka veel meie maal käituvad. Suurtükivägi tulistas Berislavi suunast Hersoni piirkonnast lahkunud rahumeelset põgenikekolonni.

Orkid piirasid kolonni ja hoidsid autosid kõrvetava päikese all, seal oli umbes tuhat sõidukit elanikega ning alles pärastlõunal hakkasid nad vangistuses olevaid sõidukeid 200-ja kaupa vabastama. Kell 16.00 andsid orkid hoobi rahumeelsele kolonnile, mis asus juba meie kontrollitud territooriumil Belaya Krinitsa piirkonnas. Mürskude plahvatus tabas tsiviilelanikke, sealhulgas 2011. aastal sündinud last, kes sai koos 1954. aastal sündinud naisega raskelt haavata.

Ööl vastu 12.–13. maid evakueeriti Krivoy Rogi, Hersoni piirkonnast 946 inimest. Veel 436 inimest lahkus pärastlõunal.

Ukraina relvajõudud on saavutanud Aleksandrovka piirkonnas märkimisväärset edu. 12. mail andsid raketi- ja suurtükiväeüksused Vene sissetungijatele korraliku löögi. Selle tulemusena kaotas vaenlane 57 sõdurit, 6 soomusmasinat ja 3 sõidukit. Rohkem kui 25 000 Vene sissetungijat on juba surnud... aga Venemaa valitsus ikka veel ei räägi oma rahvale tõtt... Ma väga ootan seda päeva, mil venelased saavad teada kogu tõe ning nende silmad avanevad. Ma väga tahan, et nad saaksid aru, kes tegelikult natsid on ja kes tegelikult tapavad Ukrainas lapsi...

Aleksandrovkas, mille territooriumil käivad praegu lahingud on enam kui 350 maja purustatud, mis moodustab 35 protsenti kõigist piirkonna hoonetest. Külelanikel pole kuskil elada. Stanislavis hävis 25 maja, Shirokaya Beamis 20 maja.

Kell viis hommikul lendasid mürsud taas Stanislavi ja Shirokaya Balka poole. Külad on jäänud elektrita. Inimesed on visad ja remondivad taas juhtmed, aga kodusid nii kiiresti üles ei ehita.

Hersonis tapsid sissetungijad eeluurimisvanglas ühe vangi. 11. mail sisenesid nad vanglasse, loopisid kaameraid granaatidega ja avasid kuulipildujatest tule. Üks vang tapeti kohapeal, kuna ta astus okupantidele vastu.

Meie kanalites liigub info, et Venemaal on juba vaikselt alanud riigipööre, kuna ladvikule on teada fakt, et Putin on ravimatult haige. Pöördepunkt pidi saabuma augusti teisel poolel. Selle aasta lõpuks peaks suurem osa aktiivsest sõjategevusest lõpule jõudma. Selle tulemusena taastame Ukraina riigivõimu kõigil oma aladel, mille oleme kaotanud, sealhulgas Donbassis ja Krimmis. Kas nii ka läheb, keegi muidugi ei tea.
Hersoni piirkonna elanikud, kes viidi ebaseaduslikult Krimmi, on sunnitud loobuma Ukraina passist ning neile surutakse peale Vene kodakondsust. See on nii kohutav... inimesi sunnitakse seda tegema elu hinnaga...

Linna on ilmunud palju Krimmi tooteid... sissetungijad tahavad Hersoni piirkonnas avada oma supermarketid. Nad on seda juba teinud okupeeritud Melitopolis ja nad plaanivad seda ka Hersoni piirkonnas. Loomulikult kinnitavad Vene vallutajad meie kaubanduspindadele ebaseaduslikud nimesildid, mitte ei ehita uusi kauplusi.

Kui sa vaid teaksid, kui väsinud me kõik sõjast oleme... Nii palju kohutavaid uudiseid iga päev... Üks päev võib olla sama pikk, kui terve kuu. See on väga raske... Loodan, et mu mõistus püsib vahedana, kuigi vahel on tunne, nagu läheksin hulluks. Ma tahan, et sõda peagi lõppeks! Ja et see lõppeks meie võiduga! Kurjus tuleb hävitatada!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
13.05.2022 kell 12:26

Tänu energiapuhangule tekkis mul eile soov pisut õueala ja tänavat koristada. Rohisin umbrohtu ja pühkisin majaesise. Veetsin palju aega õues ja hingasin lihtsalt värsket õhku. Peab seda sagedamini tegema. Samal ajal kui koristasin, sõitsid Z-märgiga autod tihti mööda, aga nad ei näinud mind. Nad sõidavad linnas aina sagedamini ja ma kuulen neid tihti, isegi kui olen majas. Neil masinatel on väga äratuntav heli, selline tühi, kõmisev ja vali. Mõnikord ma poes käies kardan, et nad võivad mu ära röövida ja kaasa viia... kui kohutaval ajal me elame...

Elu okupeeritud Hersonis on nagu elamine hapnikupuuduses. Iga päevaga jääb seda aina vähemaks ja vähemaks ning hingamine muutub raskemaks... Okupatsiooniväed tulevad iga päev välja uute reeglitega, ning sunnivad okupeeritud Hersoni elanikke neist kinni pidama. Ma tunnen lausa füüsiliselt, kuidas see kurnab mind.
Venemaa plaanib Hersoni piirkonna täielikult vallutada. Vene armee teeb jätkuvalt kõikvõimalikke jõupingutusi, et haarata täielik kontroll kogu Hersoni oblasti üle. Koondatakse sõjatehnikat, tuuakse juurde relvi ja avaldatakse survet kohalikele elanikele. Vihkan neid!

Märtsi alguses kirjutasin linnufarmis toimunud katastroofist. Tagajärjed on nüüd teada... Otsesed kahjud ulatuvad 800 miljoni grivnani. Euroopa suurima linnufarmi "Tšornobajevskaja" tegevus on katkenud. Blokaadi tõttu ei olnud võimalik linde toita, töölised ei pääsenud oma töökohale. See tõi kaasa lindude massilise surma. Linnufarm on siiani elektrita ja tootmine täielikult peatunud. Rohkem kui 4 miljonit kana ja umbes 700 tuhat noorlindu surid ilma võimaluseta neid kasutada.

Vene sõjaväelased hoiavad küüditatud Mariupoli elanikke Nova Kahhovka lähedal Kasatšõs asuva kooli võimlas, mis on muudetud kinnipidamislaagriks. Vangistatud inimesed on kehvas olukorras, neile ei osutata arstiabi. Teada on ühe mehe surm terviserikke tõttu. Laagris on inimesed alates aprilli keskpaigast.

Eile kuulsime palju plahvatusi ning tänastest uudistest saime teada, et Tšornobajevkas sai taas vaenlane löögi. 19:0!

Eile suhtlesin uuesti Mariannaga. Ta rääkis, kui palju kordi ta teel kahetses, et lahkus Hersonist... teekond oli väga raske... ta nuttis palju... Kuid peamine on see, et ta jõudis kohale ja temaga on kõik korras. See võtab tükk aega, enne kui kõik traumad saavad lõpuks läbi hekseldatud, et emotsionaalne seisund saaks taastuda...

Ta ütles veel, et Poolas kõik räägivad, et nad ei aita mitte ainult ukrainlasi, vaid ka iseennast... sest nad mõistavad, et võitlus käib kogu Euroopa eest. Nende silmis on ukrainlased kangelased, kes peatavad agressori, ega lase neil edasi tungida. Nii hea on teada, et me pole üksi! Et nii erinevad riigid ja seal elavad inimesed mõistavad, millega ukrainlased praegu kokku puutuvad.

Täna hommikul kirjutas mulle ajakirjanik Hersonist. Andsin talle viimati septembris intervjuu, kus rääkisin endast, oma tööst, meie "МІЦЕЛІЙ" festivalist. Filmisime isegi ühe videointervjuu kunstiruumis "Vabadus". Videolugu saab vaadata siin: https://youtu.be/NhqUnIf7LXw

Ma armastan seda kohta väga, korraldame seal sageli näituseid. Olen selle ruumi omanikuga hea sõber. Tatjana on tema nimi. Ta avas selle ruumi oma kuludega ja sinna koonduvad noored kunstnikud. See oli ka üks kohtadest, kus on toimunud "МІЦЕЛІЙ" festival.

Praegu tahavad ajakirjanikud Triggeri näitusest kirjutada. Rääkisin neile, kuidas Tartusse näitus tekkis ja kuidas eestlased on aidanud seda korraldada. Ma arvan, et nad kirjutavad varsti sellest, siis jagan linki ka.

Sõda võis meid küll üle maailma, eri paikadesse laiali pillutada, aga me tuleme taas ühel hetkel ühise tuleviku nimel kokku, et Ukraina uuesti üles ehitada. Annan endast parima, et anda kõigile teada, mis meie riigis ja linnas toimub. Ma tõesti armastan Hersonit! Meie uskumatult toredaid ja vapraid inimesi, meie fantastilist eeslinna, neid tänavaid siin, nurgataguseid ja tagahoove, kus ühel hetkel ei pea keegi enam kartma, et raketid võiksid kuskil plahvatada või et Z-auto võiks mööda sõites kedagi röövida.
Ukraina oli, on ja jääb! Meie kõigi ühine vaenlane saab löödud!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
12.05.2022 kell 10:58

Eile oli mul väga õnnelik päev. Mul oli hea meel, et saime Triggeri näituse ettevalmitustöödega ühele poole ning ühtlasi sain Poolast kirja, et minu teos on valitud ühele grupinäitusele.

Umbes nädal tagasi nägin Instagramis postitust, et Katowices asuva Rahvusvahelise Kongressikeskuse toimuvale näitusele on avatud konkurss. Mõtlesin, et saadan sinna ühe töö ja eile sain vastuse, et 161 kunstniku seast valiti välja 8, mina nende hulgas. Nad valisid näitusele mu graafika nimega "Sadness", mille tegin 2018. aastal. Mul on väga hea meel, et olen saanud end sõja ajal erialaselt teostada!!! Tundsin lausa suurt energia- ja inspiratsioonipuhangut ning jätkasin suurele kevadele pühendatud kollaaži tegemist, teen seda ainult siis, kui tunnen, et tunne on õige ja eile see tunne õige oli! Mul on väga hea meel, et mu elus on praegu ka helgeid hetki, see annab jõudu edasi liikuda. Oluline on mitte alla anda ja kui tunned end vajalikuna, siis see aitab edasi liikuda.

Nautisin täna pikalt neid toredaid hetki ja siis pöördusin uuesti reaalsusesse ja hakkasin uudiseid lugema...

Putin tahab Hersoni oblasti "annekteerida" ka ilma "võltsreferendumita". Erinevalt okupeeritud Krimmist, kus 2014. aastal viidi läbi ebaseaduslik pseudoreferendum, otsustas Moskva seekord läbi ajada ilma igasuguste „legitimeerimiskatseteta“. Presidendi kantselei vastas sellele, et ainus pöördumine, mille Hersoni oblasti pseudovalitsejad võivad ette valmistada, on pärast nende süüdimõsitvat kohtuotsust, armuandmispalve.
Hersoni kohaliku partisanid aga panid välja pearaha Ukraina reeturile Kirill Stremousovi leidmiseks. Linnapeal võib leida plakateid, mis lubavad reeturi likvideerimise eest 500 000 UAH. Nii reageerisid Hersoni elanikud Stremousovi avaldusele taotleda Vene presidendilt Hersoni oblasti liitmist Venemaa koosseisu. Hiljuti tapeti tema sõber, arvan, et sama saatus ootab teda ja Vladimir Saldot. Reeturid peavad saama oma palga!

Vene meedias anti teada, et nukuvalitsus avaldas soovi nimetada üks Hersoni tänav Žirinovski auks. Ma isegi naersin selle peale, päris hea huumor... kui seda ka tehakse, siis tänavasildid majadele kauaks ei jää! Lekkinud on videod, kus on näha, et Vene sissetungijad piinavad rahumeelseid elanikke elektrivooluga. Vene meedia väitel oli tegu Ukraina sõjakurjategijatega... kes tegelikult meie maal kuritegusid ellu viivad? Oeh, tõesti.

Siiani on okupeeritud Hersonist üsna raske lahkuda - vasakul kaldal on teed blokeeritud, paremalt kaldalt on aga raske lahkuda. Ja mitte ainult meestel, vaid ka naistel ja lastel. Okupandid räägivad kohalikele elanikele, et nad hoolivad nende julgeolekust, sest Ukraina sõjavägi pommitab piirkonda.

Väljapääsu blokeerimine on tegelikult seotud kavatsustega isoleerida okupeeritud alal rohkem mehi, et vajadusel neid sundida Ukraina vägede vastu võitlema. Vene sõjaväel on suur inimeste puudus, seega on meie meedia hoiatanud, et okupeeritud piirkondadest võidakse elanikke sundmobiliseerida, olenemata tervisest, vanusest või sõjalisest väljaõppest. See on nii kohutav... ma ei kujuta ette, kui nad peaksid mu mehe või venna ära viima... ja sundima neid relvadega Ukraina vägede vastu võitlema. Loodan ja palvetan, et seda ei juhtuks, et meie vabastajad jõuaksid enne seda Hersonisse...

Kohalikel elanikel õnnestus Hersoni piirkonnas metsatulekahjud kustutada. Täname kõiki Zabarino Rybalche küla elanikke. Mets enam ei põle. Nüüd aga tekkis veel suurem probleem meie rahvuspargis. Hersoni piirkonnas on hävimisel ainulaadne kaitsealune Kinburn Spit. Seal levivad leegid suurel alal ja väga kiiresti. See on väga ilus ravuspark. Kohalike ja turistide meelispaik ja see kõik põleb... kohutav... Loodan, et inimestel õnnestub tulekahju peatada... Ukraina põleb otseses ja ülekantud tähenduses...

Kõige keerulisem olukord on praegu Mariupoli Azovstalis. Õnneks on veel palju inimesi elus, seda vaatamata ebainimlikele tingimustele. Aga nad tuleb kiiresti päästa! Kui sellest oleks abi, ma lausa karjuks kogu maailmale, et veel jõuame päästa paljude seal viibivate inimeste elud! Inimestel pole süüa, pole vett.. Seal süüakse hallitusega putru, juuakse vett, mida saadakse radiaatoritest... Meil on isegi raske ette kujutada, mida need inimesed seal praegu läbi elavad... ma loodan, et nad teavad, et kogu Ukraina võitleb nende eest! Meie riik teeb kõik, et päästa neid täitmatu inimsööja Putini käest!

Loen erinevaid lugusid ja nutan... aga mu pisarad ei aita... ma isegi ei tea, mis selles keerulises olukorras aidata saab... vahel tundub, et mitte miski... aga me ei saa alla anda... me ei tohi kaotada lootust! Ma tean, et varem või hiljem see kõik lõppeb... varsti me oleme taas vabad!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
11.05.2022 kell 11:47

Eile kuulasin, kuidas Tallinnas mu kirju ette loeti... see oli pisut kummaline kogemus. Meenusid uuesti need emotsioonid, mida olen läbi elanud... ning ühel hetkel ei suutnud ma enam pisaraid tagasi hoida... Suur tänu kahele Liisile ja näitlejannadele selle aktsiooni elluviimise eest. Minu kirjadele on antud hääl... see on tegelikult üpris võimas tunne. Aitäh!

Mulle meenus miskipärast täna meie kohtumine tARTu poes, kui Eestis külas olime. Kui sa entusiastlikult rääkisid oma galeristitööst, siis mõtlesin, et see on nii lahe! Mulle väga meeldib sinu suhtumine kunsti ja loomeinimestesse! Tartu linn on selles osas väga arenenud. Nii palju võimalusi ja tugiorganisatsioone kunstnikele... see üllatas mind tol korral väga. Meil on sellega palju keerulisem. Me teeme ise kunsti. Kogume ise raha ja korraldame ka kõik muu ise. See on kohati üsna raske, kuigi ma ei karda raskusi, ilmselt oled seda isegi märganud. Ajan lihtsalt oma asja ja tean, et saan sellega oma linna paremaks muuta. Loodan, et suudan koos mõttekaaslastega kunagi suurema muutuse ellu viia, nagu teie olete seda Tartus ja Eestis suutnud. Praegu muidugi sõda viib meid ajas ja arengus tagasi. Paljud kunstnikud on Hersonist lahkunud. Loodetavasti nad ühel hetkel siiski naasevad. See on ju nende kodu.

Minu hea sõber, Marianna Tarish, oli mitmeid päevi teel ja jõudis lõpuks Poola. Ta on praegu Varssavis. Ta ütles: „Viktoria, olen Varssavis, ja ma ei usu oma silmi, siin on nii palju abikeskuseid. Inimesed aitavad suure rõõmuga ukrainlasi. Meile, ukrainlastele on kõikjal kõik tasuta. Sõin kõhu täis, sain tasuta internetiga mobiilikaardi, tasuta bussikaardi. Olen poolakatele nii tänulik... nutuklomp tuli lausa kurku. Kodumaal on meie elu tehtud põrguks ja võõrsil hoolitsetakse meie eest." Tore, et Poola ja paljud teised riigid ukrainlasi aitavad... et inimlikkus, mille puudumist me oma kodumaal tänu okupantidele, nii teravalt tunneme, on tegelikult olemas. Hea on teada, et tegelikult on maailmas palju häid inimesi!

Marianna rääkis ka, kui raske oli bussiga reisida. Vene kontrollpunkte oli kõikjal. Peaaegu iga posti juures peatati neid ja kuulati üle. Ülekuulamised olid väga intensiivsed. Nad kontrollisid telefone, lugsid kirjavahetust, vaatasid fotosid. Mõnes kohas kästi lahti riietuda ja uuriti tätoveeringuid. Eriti kontrolliti mehi. Mõnes kontrollpunktis peeti neid kinni kuni kella kaheni öösel. Praegu on Mariannaga kõik korras. Ta otsib rahu ja püüab end taas loomisele häälestada.

Mul on väga hea meel, et kunstnikele on nii palju residentuuriprogramme. Ma olen samuti sellele mõelnud, aga ma ei saa veel Hersonist lahkuda. Ma ei saa jätta oma meest, venda ega ema. Mehi ei lasta riigist välja ja ema ei taha lahkuda. Kui läheme kuhugi, siis kõik koos, võib-olla ühel hetkel Lääne-Ukrainasse. Kuidas ma saan minna üksi teise riiki, teades, et kõik mu lähedased jäävad Ukrainasse? See pole lihtsalt võimalik! Ma ei saaks elada normaalselt elada... Ka siin pole normaalset elu, aga oleme vähemalt kõik koos. Ma arvan, et sa mõistad mind.

Eile lõpetasime "Triggeri" näituse video, mida saab sotsiaalmeedias jagada. Soovitud tulemuse saavutamine võttis mul kaua aega, aga arvan, et meil õnnestus "Päästiku" sõnum edasi anda. Idee tuli Arseniy`lt, mina tegin disaini ja Julia animeeris video.
Olen Julia Plevakoga pikka aega koostööd teinud. Oleme teinud koos mitu animatsiooni. Meie töid on esitatud Emotsioonide rannas ja "МІЦЕЛІЙ" festivali ajal. Mina tavaliselt kujundan ja loon süžee, kirjeldan, mida tahan näha, ja Julia aitab selle animeerida. Ta mõistab mind suurepäraselt! Meil on väga hea klapp. Õppisime Juliaga koos ülikoolis. Ta on minust aasta vanem. Julia õppis veebidisaini ja töötab Kiievis oma erialal. Ta aitas animeerida ka minu autoriraamatu, mille me koos abikaasaga kirjutasime. Kunagi ma räägin sellest kindlasti lähemalt, see oli põnev projekt, aga seniks sõjateema juurde...

Eile suri 88-aastasena iseseisva Ukraina esimene president Leonid Kravtšuk. Oma viimastel kuudel oli Kravtšuk taastusravis Saksamaal.

Hersonis pole rahvahääletust lähiajal oodata. Nad ilmselt mõistsid, et see on mõttetu. Pealegi on okupatsioonivõim ametis totaalse rüüstamise ja varastamisega. Vili, tehnika, ladudekaupa vara, inimeste vara, autod - kõik arestitakse ja „eksporditakse“ Venemaale. Järjest enam tuleb teateid inimeste piinamisest, kui nad "koostööst" keelduvad. Elanikke on koostööst keeldumise eest ka maha lastud.

Sel ajal, kui rašistid on hõivatud varastamise ja rüüstamisega, päästavad meie inimesed oma kodusid tulekahjude eest. Meie inimesed on toredad ja vaprad, ning on tulnud appi päästjatele, et ulatuslikud metsatulekahjud kontrolli alla saada. Eile sai ära tehtud väga suur töö, suur hulk inimesi tuli appi, vaatamata tule kiirele levikule ja tuulele.
Olukord on nii kaudses kui otseses mõttes tuline, ning see pole kaugeltki veel läbi, aga lootust annab see, et kogukond on tulnud appi. Öösel tehakse paus ja homme hommikul kell kaheksa kogunetakse taas Gladkovka metskonna juurde, et kustutustöödega jätkata.
Üks väga hea uudis! Vene Föderatsioon viib oma väed Harkovi oblastist välja. Selle põhjuseks on märkimisväärsed kahjud. Venemaa kanalites öeldi, et sõdurid viidi "taastuma". Jaa, jaa, jaa...

Üks ime juhtus Mõkolajievis! Pärast mürsukillu läbimist 9-aastase tüdruku koljust, jäi ta siiski ellu. Valus on vaadata ja mõista, et Venemaa sõjalise sissetungi tagajärjel on hukkunud sadu lapsi, ning sandistatud tuhandete laste saatused.

Ilm Hersonis on täna imeline. Proovin natuke tööd teha. tARTu ja Kogo galerii kaudu pöördus minu poole vabatahtlik Rumeeniast. Ta töötab organisatsioonis, mis aitab pagulasi ja saadab Ukrainasse humanitaarabi. See organisatsioon korraldab raha kogumiseks Ukraina messi ning otsib kunstnikke, soovitavalt Ukrainast, kes saaksid neile saata oma loomingut, mida saaks trükkida T-särkidele, rinnamärkidele, postkaartidele ja seejärel heategevusena müüki panna.
Aitan teda hea meelega piltide leidmisel! Ilusat päeva kõigile!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
10.05.2022 kell 10:46

Eile ei saanud pikalt uinuda... alles vastu hommikut... kella 6 paiku jäin magama... Mõtteid on peas lihtsalt nii palju ja emotsioone ja uudiseid. Eile mind lausa ehmatas (heas mõttes), kui sain teada, et Tallinnas hakkavad Eesti näitlejannad Venemaa saatkonna juures minu kirju ette lugema. Ma ei arvanud, et meie kirjavahetus sinuga nii suureks kasvab. See on minu jaoks väga oluline! Oluline on olla ära kuulatud!

Praegusel ajal on vaja igal pool rääkida Ukrainas toimuvast. Olen tänulik kõigile, kes on mind kuulanud ja minu sõnumeid edasi levitavad, olen tänulik kõikidele Eesti ajakirjanikele, kes on minu kirju kajastanud ja kunstnikele, kes heategevuseks maale annetanud. Olen tänase aktsiooni korraldamise eest samuti väga tänulik. Olen tänulik selle eest, et kirjad tõlgiti vene keelde, nii et veelgi rohkem inimesi saavad teada tõde. Ootan juba põnevusega, kuidas minu kirjad kõlavad.
Ma olen tänulik, et niipalju inimesei seisavad headuse eest! Inimesed, te olete uskumatud! Suur tänu kõige eest! Aitäh toetuse eest!

Vahel tundub mulle, et see kõik on üks pikaleveninud ja väga painav unenägu, mis on kestnud 76 päeva... aga paraku see on reaalsus... Kõik need sündmused ei lase mu sisemisel tulel kustuda, ei lase lootusel hajuda. Olen siiralt tänulik Eestile ja Eesti rahvale kõige eest, mida te teete Ukraina ja Ukraina rahva heaks! Me ei unusta seda kunagi... Need on lood, mida ma räägin oma lastele ja lastelastele...

Aga sõjalainel... Venemaa sõjaväelaste rohkuse tõttu ei õnnestunud eile korraldada miitingut "Herson on Ukraina!". Kõigi turvalisuse huvides jäeti see ära... aga aktivistid riputasid linnapargis puu külge Vene okupandi kuju, millele oli kirjutatud: "Me riputame rašistid lehtede asemel puudele."

Venelased pidasid samas oma paraadi ja filmisid seda. Katustel oli kõikjal näha snaipreid, kes hoidsid linlasi eemale, et keegi ei segaks nende võigast sekkumist, kui nad nõukogude-aegsete lippudega lehvitasid ja Venemaale truudust vandusid. Vastik ja häiriv on see kõik. Miks nad juba tagasi Venemaale ei lähe!

Esialgsete hinnangute kohaselt on alates märtsist umbes 45% Hersoni elanikest linnast lahkunud ja kogu piirkonnast on iga viies inimene oma kodu pidanud maha jätma. See on lausa katastroofiline arv. Järjest lahkuvad ka minu sõbrad... mu hea sõber, kunstnik Marianna Tarish lahkus hiljuti läbi Krimmi. Nüüd on ta Gruusias. Sealt plaanib ta edasi Poola jõuda. Loodan, et kõik läheb hästi ja ta jõuab sinna, kuhu plaanis.

Kirjutasin juba, et meie mets põleb alates 1. maist... Alles eile pääsesid tuletõrjujad metsatulekahju kustutama. Kõik lähedalasuvad asulad on üleni suitsuga kaetud, hingata pole midagi... elanikud peavad kandma marlimaske ja istuma kodudes.

Ukraina luure andmetel saabus hiljuti ajutiselt okupeeritud Hersonisse isehakanud DPR-i juht Denis Pušilin. Arvatakse, et tema saabumine on seotud Ukraina-vastaste provokatsioonide korraldamisega 9. mail, samuti Hersonis plaanitud võltsreferendumi kiirema läbiviimisega.
Hersonis tahavad Vene sissetungijad saata 2000 kohalikku elanikku võitlema Ukraina relvajõudude vastu. Meie parlamendi poolt tuli selline hoiatus, et mehed saaksid end hoida.

Käivad jutud, et sissetungijad asustavad Hersoni elanike tühjaks jäänud korteritesse Vene õpetajaid. Usaldusväärsed andmed on vähemalt kolme korteri hõivamise kohta, milles hakkavad nüüd elama "Vene õpetajad". Ma väga, väga loodan, et see pole tõsi. Ma läheksin hulluks, kui teaksin, et minu kodus on elama asunud vene okupant, kui ma samal ajal olen linnast lahkunud. Mis saab, kui ühel hetkel, omanikud siiski tagasi tulevad...

9. mail röövisid Novaja Kahhovkas tsiviilriietes ja Georgi lintidega inimesed Irina Petrova, kes on jalgpallitreener. Mehed olid joobes ja viisid noore naise sunniviisiliselt politseijaoskonda, kus ta siiani on. Rohkem infot pole... Loodan, et Irinaga saab kõik korda... See on lihtsalt õudus!

Eile toimus raketirünnak Odessale. Plahvatusi on toimunud seitsme ringis. Kuulsime, kuidas raketid meist üle lendasid... iga kord oli selline rahutu ja ärev tunne... Sellega on võimatu harjuda... Mürskude tagajärjel süttis Odessas kaubanduskeskus...

Mariupolis üritab Vene armee õhku lasta silda, mida mööda evakuatsioon on toimunud. Viimasel evakueerimisel Azovstali tehase territooriumilt eraldasid sissetungijad ühe naise ja tema väikese 4-aastase tütre Alisa. Emadepäeval jõudis Zaporožjesse vaid Alisa, ema asukoht on siiani teadmata! Nutsin pikalt, kui seda lugu kuulsin... Süda murdub iga kord, kui selliseid uudiseid loen... Loodan, et Alisa näeb siiski oma ema...

Ja on nii palju lugusid, mida me ikka veel ei tea... Kohati on tunne, et tahaks kogu maailmale karjuda, palun aidake see põrgu peatada... Aga meie lootus ja usk helgemasse tulevikku ei kustu! See on meie maa ja me ei anna seda kellelegi!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
09.05.2022 kell 11:43

Vaatasin eile II maailmasõja mälestuspäevale pühendatud videot meie presidendilt Volodõmõr Zelenskõilt. Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida... kurjus on kestnud juba pea sada aastat... ajalugu kordub. Mis saab maailmast, kus me elame? Me ilmselt veel ei tajugi selle tragöödia ulatust... mõjutusi saab ilmselt veel mitu põlve...

Selle nimel, et mina praegu elan ja hingan, peavad paljud meie sõdurid surema ja mitte ainult sõdurid... Ka nende sõnade kirjutamise ajal, sureb keegi Ukraina pinnal sõja tõttu... just nagu meie esivanemad 77 aastat tagasi... Ma olen seda varemgi öelnud, aga kordan end taas, et olen väga tänulik meie armeele! Tänulik igale Ukraina sõdurile! Tänulik meie presidendile ja valitsusele! Tänulik kõikidele riikidele, kes Ukrainat on toetanud! Koos me selle põrgu kord peatame...

Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse on vallandanud suurima rändekriisi pärast teist maailmasõda. Alates 24. veebruarist on Ukrainast lahkunud üle 5,5 miljoni elaniku. Enamik neist, kolm miljonit, on senini Poolas. Kõik ootavad koju naasmist!

Ma ei suuda lõpetada mõtlemist Mariupolile... See, mis selle linnaga juhtus ja mis praegu seal toimub, on vastuolus kõigega, mida ma maailmast tean, vastuolus inimlikkusega... Ma ei suuda seda ikka veel ette kujutada, et enam pole tervet linna... linna, kus elas 500 tuhat inimest... Praeguseks on kõik hävitatud, linn on maa pealt pühitud... Ainult varemed... ja sajad tuhanded luhtunud saatused...

Mariupoli kaitsjad on hävitanud umbes 2,5 tuhat sissetungijat, haavata on saanud veel umbes 5 tuhat vaenlast. Meie vaprad kaitsjad võitlevad mitte ainult Ukraina, vaid kogu vaba maailma eest! Venelaste isu ainult kasvab, kui nad saavad jagu meist, ei takista neid miski edasi liikumast.

Täna toimuvad viies venelaste poolt okupeeritud linnas Ukraina kogukonna miitingud - Nova Kahhovkas, Energodaris, Berdjanskis, Melitopolis ja Hersonis kutsutakse inimesi liituma rahumeelsete miitingutega Ukraina eest. Inimesi julgustatakse kandma siniseid ja kollaseid riideid, võtma kaasa riigisümboleid ja riputama kõikjale kollaseid linte, et "tänavad patriootlike värvide lainega üle ujutada". Aktsioonid algavad kell 11.00. Loodan, et kõik läheb hästi ja keegi viga ei saa. Olukord on tegelikult väga ohtlik!!!

Vabaduse väljakule riputasid sissetungijad veel plakateid ja fotosid, millega tahetakse näidata, nagu tapakasid rahumeelseid Ukraina elanikke ukrainlased ise. Rašistid üritavad oma armutu julmuse meie sõjaväele üle kanda ning nad arvavad, et suudavad sel viisil meie ajusid pesta. Täielik absurd... Kas nad tõesti arvavad, et me oleme nii rumalad, et ei saa aru, mis toimub...? Ma ei suuda senini uskuda, et kõik need võtted töötavad Vene rahva peal...

Lisaks korraldavad nad täna Hersonis 9. mai kogunemise, aga kuulda on, et sinna on kogunenud vaid väike seltskond Nõukogude liidu sümboolikaga inimesi, aga sellest piisab, et Vene meedia jaoks pilte ja videosid salvestada. Varem anti ka teada, et miitingute jaoks tuuakse inimesi Krimmist ning täna nähti tõesti turgudel palju krimmlasi, aga nad müüsid oma tooteid, mitte ei lehvitanud väljakul lippudega. Kui hale see kõik on. Tegelikult lausa tülgastav.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
08.05.2022 kell 11:46

Eile lõppesid "Triggeri" näituse ettevalmistused meie poolt. Päris suur töö sai tehtud, aga ma olen tulemusega väga rahul. Näitusele kandideeris üle 70 kunstniku ja umbes pooled neist valisime välja - palju häid pilte, paljudelt andekatelt kunstnikelt. Loodan, et Eesti publik naudib näitust. Kutsume omalt poolt ka kõiki 24. mail kaunisse tARTu poodi näituse avamisele. "МІЦЕЛІЙ" tiimi poolt veelkord suur tänu näituse pakkumise eest ja kõigile hooandjatele samuti suur tänu. Eesti on Ukrainat toetanud esimestest sõjapäevadest peale! Ja seda väga erinevatel tasanditel. Nüüd veel näitus ka, poleks arvanud, et saame sel keerulisel ajal erialase tööga tegeleda!

Minu jaoks on väga oluline rääkida ja edasi anda seda, mis minu linnas ja maal praegu toimub. See näitus annab võimaluse kunstnikel näidata tekkinud emotsioone, rääkida oma lugu, vaadata korraks endasse, mis sinna sõjaajal on salvestunud ning otsida oma päästikut, mis vabastaks tekkinud pinged. See teema ei puuduta ainult ukrainlasi, vaid kogu maailma... kõiki inimesi, kes on tragöödiast teadlikud ning paratamatult sellele kaasa elanud...

Olen korraldanud väga palju erinevaid üritusi, kuid ma poleks kunagi osanud arvata, et kureerin kord okupeeritud linnas, sõja ajal, näituse... Tegin näituse lendavate rakettide, plahvatuste ja sireenide saatel... ja mul on olnud tegelikult suur au seda teha. Ma tean, miks ma seda teen... Olen isegi pisut uhke, uhke oma meeskonna üle, uhke meie vaprate kunstnike üle, uhke oma riigi üle! Kirjutan neid ridu ja mul on pisarad silmis... Selle 73 päeva jooksul on nii palju juhtunud... Ma olen oma elu ümber mõtestanud... ma ei teadnud, et ma nii armastan elada! Armastan oma perekonda, armastan oma sõpru, armastan oma kasse, armastan oma maad, oma linna! Ma armastan kunstnikuks olemist, kuigi ma alles otsin ennast, aga tean, et liigun õiges suunas. Oeh, hinnake palun kõike, mis teil vabadusega on kaasnenud! Kallistage oma lähedasi... hoidke neid! Hoidke vabadust!

Meil on Ukrainas veel pikk tee läbida. Me ei lõpeta unistamast, plaanide tegemist... me tahame ümbritsevat maailma paremaks muuta. Kindlasti ehitame uuesti üles oma elud, linnad, riigi. Ja see kõik saab olema ilus! Me tuleme kindlasti Tartusse ja teie tulete meile külla. Meist on saanud head sõbrad ja sõpradega on alati tore kohtuda. Ma usun parimasse. Ma usun õiglusesse. Maailm toimib nii, et hea võidab alati kurja. Ma ei jõua lihtsalt ära oodata seda päeva, mil kirjutan teile: "Me võitsime, sõda on läbi!" Aga kui see päev kord saabub, saab sellest minu elu parim päev.

Praegu aga loen iga päev uudiseid... Iga päev möödub kui pimeduses ja see teeb talumatult palju haiget. Nii ka eile. Vene väed ründasid Odessa linna, toimus kuus raketirünnakut. Neli neist tabasid elamurajoone. Pärast plahvatusi puhkes tulekahju. Põleng toimus 900 ruutmeetri suurusel alal. Lööklaine purustas mitme maja aknad. Käimas on juba restaureerimistööd. Õnneks inimesi piirkonnas polnud, enne rünnakut jõudsid kõik varjendisse. Kaks raketti tabasid varem hävitatud lennurada.

Hersoni piirkonnas ei lase sissetungijad elanikel metsatulekahjusid kustutada. Golopristanski rajoonis, Ivanovka küla lähedal põleb mets, mida ei suudeta kustutada alates 1. maist. Täna üritasid kohalikud seda kustutada, kuid ainult labidatega pole seda võimalik teha. Pealegi takistavad okupandid elanikke ning tuli on külale ohtlikult lähedale jõudnud.

Hersonis suurendasid sissetungijad kontrollpunktide ja mobiilsete patrullide arvu. Teetõkkeid on nüüd absoluutselt kõikjal. Muide, hiljuti saabus Hersonisse Putini käsilane, Andrei Turtšak, kes teatas, et "Venemaa on siin igavesti". Ma soovin kogu südamest, et ta läheks sinna, kuhu Vene sõjalaevadki on teel!!!
Hersonisse on riputatud palju 9 .mai teemalisi, suurte punaste tähtede ja Georgi lintidega stende. Neid on väga palju. Mul tuleb lausa nutuklomp kurku, kui näen, kuidas nad meie linna järjekindlalt "punaseks maalivad". Hersoni elanikud samas riputavad Ukraina sümboolikaga lippe üle kogu linna. Vene sõdurid võtavad need küll kohe maha, aga need ilmuvad seejärel uutesse kohtadesse, teistele väljakutele. Hersoni elanikud usuvad Ukraina relvajõududesse, me ootame kõik vabastamist! Ootame vabadust! Tahame olla vabad!

PS. Kui te tahate äkki midagi teada, millest ma pole osanud rääkida, küsige julgelt, ma heameelega vastan, kui oskan. Rahulikku pühapäeva kõigile!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
07.05.2022 kell 12:28

Eile kadus Hersonis taas nii mobiililevi kui internet. Umbes kella 15.00 paiku läks kogu võrk maha ning peale kella 18.00 hakkas vaikselt levi tagasi tulema. Meie võitlejad parandasid praktiliselt vaenlase "nina all" kaabli, mille sissetungijad taas mürskudega purustasid. Tänu meie vapratele sõduritele, on meil nüüd jälle internet ja ligipääs tõelisele infole. Raadio-ja telelevi on ju venelaste kontrolli all, ainult neti kaudu veel pääsemegi ligi vaba maailma infole.

Sissetungijad valmistuvad aktiivselt 9. maiks. Nad püstitasid meie parki punaste tähtedega reklaamtahvli ja võtsid maha sõna Ukraina. Küllap ned teevad taas propaganadakanalite jaoks ülekandeid. Kui ebameeldiv see tegelikult on.

5. mail toimus Genitšeskis (Hersoni oblastis) võidupüha etendus. Laval lehvisid Vene ja Nõukogude Liidu lipud. Laulsid Vene ja Krimmi ansamblid ning lauljad. Lauldi loomulikult "võidust" ja Vene sõduri "võitlusvaimust". Okupandid filmisid kontserti Vene TV kaameraga. Täielik absurd. Ma väga vihastusin, kui pilte nägin. Nad lavastavad absurditeatri ja näitavad seda tõe pähe. Kogu tsiviliseeritud maailm areneb, liigub edasi, arendab tehnoloogiaid, aga Venemaa üritab luua illusiooni, mida keegi ei vaja. Nad võiks pigem seda raha, mida sõjale kulutavad, oma inimestele laiali jagada, jääksid piinlikud kodumasinate vargused ära.

Saime täna riiklikke kanaleid pidi hoiatuse, võimalike üleriigiliste rünnakute eest 8.-9. mail. Ilmselt tulevad pommitamised ning kõigil Ukraina elanikel paluti olla eriti tähelepanelik õhurünnaku signaalide osas, neid ei tohiks mingil juhul järgnevatel päevadel eirata. Samal ajal kui muu maailm mälestab sõjaohvreid, valmistub Venemaa Mariupolis sõjatantsuks surnuluudel. Kohutav.

Eile avalikustas Ukraina presidendikantselei, et sissetungijad tegutsevad Hersoni oblastis "Krimmi stsenaariumi" järgi ning üha enam on teateid kohalike röövimistest, teisiti ei saa neid ebaseaduslikke vahistamisi nimetada. Neid vangistatakse keldritese ning seejärel näljutatakse ja piinatakse, kuniks nad on valmis üles tunnistama, et nad on natsid. Röövitud inimesi arvatakse olevat 500 ringis.

Täna hommikul tabasid raketid Hersoni oblastis Golaya Pristani linna. Vigastada sai 4 elanikku, kellest 1 on praegu haiglas, teised on juba saanud arstiabi. Plahvatuste tagajärjel hävis üks ja sai purustusi üle 25 maja. Juba tegeletakse gaasivõrgu taastamisega. Taastati ka mobiilivõrk.

Me ei tea, mida okupantidest oodata, aga ilmselgelt ei tee nad 9. mail meile midagi head. Mõned minu sõbrad ja tuttavad plaanivad minna 9. mail Ukraina miitingule. Kardan väga nende pärast. Loodan, et kõik laabub ja ei tule suuremat konflikti. Kuidagi me peame oma linna kaitsma! Herson on Ukraina, ma ei väsi seda kordamast!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
06.05.2022 kell 12:50

See on väga armas žest! Nägin uudist Ukraina meedias ka. Mul on tõesti siiralt hea meel, kuidas Eesti riik Ukrainat igakülgselt toetab! Ukraina kunstniku kujundusega kahe-eurone münt lähendab meie riike veelgi. Mul on tõesti hea meel, et sattusin aasta alguses Tartusse ja leidsin endale eestlastest sõpru. Nii lahkeid ja mõistvaid inimesi kohtab harva! Aitäh!

Aga sõjalainel. Ukraina sõjaväelased võtsid oma kontrolli alla mitmed asulad Mõkolajievi ja Hersoni piiril. Vaikselt, aga järjekindlalt läheneb vabaduse rinne meie suunal.

Kirill Stremosov, nukuvalitsusest, andis teada, et lähiajal keelatakse Hersoni piirkonnas Facebook, Instagram ja teised sotsiaalvõrgustikud, kus tegutsevad "äärmuslikud ja ühiskonnale ohtlikud organisatsioonid". Need ühiskonnaohtlikud tegelased võiksid ise kiiremini siit jalga lasta, et põrgupõhjas end isoleerida, kõige ohtliku eest, mida nad kardavad. Meie nende kaitset ei vaja!

Hiljuti avaldati üks lugu, mis juhtus tegelikult juba veebruaris-märtsis. See juhtus Hersoni hõivamise esimestel päevadel. Okupandid tapsid keset päeva, tänaval, umbes 40 tsiviilisikut. Üks ohvritest oli 17-aastane Anastasia Mostova. Tüdruku ema ütles, et Anastasia käis koos sõbraga toiduaineid ostmas. Tagasiteel pakkus tüdrukutele küüti üks sõber. Terroristid tulistasid autot ühe piiripunkti lähedal. Anastasiat autost ei leitud. Peaaegu kogu Herson läks teda otsima ning alles 2. märtsi õhtul leiti tüdruku surnukeha ühest linna surnukuurist.

Hersoni oblastis hukati kaks Ukraina sõdurit – isa ja poeg Sergei ja Bogdan Zalevski. Nad teenisid Ukraina armees. Sissetungijad võtsid sõdurid vangi märtsi lõpus ning lihavõttepühadel lasti nad seina ääres maha.

Ukraina eksperdid usuvad, et enne 9. maid tahavad Vene väed saavutada võidu Aasovi üle. Seal tehakse äärmuslikke pingutusi. Kolmandat päeva jätkuvad pidevad rünnakud. Ja täna jätkavad nad Azovstali tehasele tormijooksu, hoolimata väidetest, et nad üritavad seda ainult blokeerida.

Hoolimata Hersonis valitsevatele riskidele valmistuvad linna elanikud 9. mail tänavatele tulemist, et seista Ukraina eest. Aktsiooni korraldajaks on organisatsioon "Kollane Lint".

Eile põlesid Heroiski ja Ivanovski metsamajandites metsad, põlengu põhjused pole teada. Kõik metsatulekahjude videovalvekaamerad olid välja lülitatud. Valvetehnika rikutud. Tulekahju kiire kustutamine on peaaegu võimatu, sest metsamehed peavad seda käsitsi tegema. Pole piisavalt tehnikat, ega inimesi. Tulekahjude ulatust saab jälgida sateliidi-piltide abil.

Eile kohtusin ühe sõbraga... Ta tegi mulle keraamilise tassi. Mul oli nii hea meel temaga rääkida ja kingitusi saada! Mulle meeldib teetseremooniaid teha. Terve sõja jooksul pole ma seda kordagi teinud... Mind on vist tabanud edasilükatud elu sündroom... kui selline muidugi üldse olemas on. Ma arvan, et see kingitus oli märk sellest, et ei tohi alla anda. Tuleb teha seda, mida armastad. Seega on aeg keeta üks hea tee ja jätkata valguse otsimist sellel pimedal ajal. Rahu kõigile! Jooge head teed ja võtke selleks eraldi aega!

Ilm on imeline. Kevadest saab vaikselt suvi... Tavaliselt käime sel ajal juba mereääres ja merel. Autoga on see vaid tunni kaugusel. Hersoni piirkonnas on palju turismikuurorte. Meile meeldib Lazurnoje Portis käia. Me armastame Musta merd ja päikest... kahju, et ei saa nautida merereise ja seda imelist õhku...

Meil oli sõber Sergei Romashkoga, kes nüüd on vabatahtlik ja aitab Ukraina armeele raha koguda, suveprojekt - emotsioonide rand. Sel aastal saab emotsioonide rand 5 aastaseks. Meil oli abikaasaga rannaäärne pulmatseremoonia emotsioonide rannas. See oli väga suurejooneline! Oleme seal rannas palju emotsioone kogenud... ja koosviibimisi... lõkke ääres... kitarri saatel... ja loomeõhtuid... ja ööbimisi telkides... Oeh, kuidas ma igatsen seda muretut aega...

Kõik 5 aastat töötasime Sergeiga koos, tegime projekte, näituseid. Kahju, et sel aastal ei saa randa avada... Tegeleme sõjaväe abistamisega. Oleme väga tänulikud kõigile, kes saatsid raha Ukraina sõjaväe toetuseks. Suurem osa laskemoonast on meie kaitsjateni juba jõudnud. Aitäh kõigile eestlastele abi eest! Kõik, kes aitasid, peaksid enda üle uhked olema! Te olete imelised! Rahu südamesse ja ärge unustage head teed juua!


Viktoria sõnum Telegramis
Herson, Ukraina
05.05.2022 kell 11:48

Mul on nii hea meel, et meie suhtlus taastus. Alles levi katkestuse ajal sain aru, kui väga on mulle vaja seda igapäevast mõtete koondamist ja kirja panemist. See aitab tekkinud emotsioonidega paremini toime tulla, kui tead, et saad neid kellegagi veel jagada.

Kõik Hersoni piirkonna mobiilioperaatorid jätkavad oma tööd. Tänu Ukraina relvajõududele, kes surusid Vene väed magistraalliinidelt, mis olid viga saanud, eemale ning teenusepakkujad said kiirelt läbi viia parandustööd ning taastada vajaliku levi.

Käivad jutud, et kogu side on nüüd Vene okupantide kontrolli all, et kõnesid saab pealt kuulata ning kirjavahetust lugeda. See on võimalik, aga ametlikud kanalid seda kinnitanud pole. Me panime oma arvutile vajalikud kaitsed peale, ma arvan, et võime taas rahulikult suhelda meili teel.

Samal ajal veavad venelased jätkuvalt ajutiselt okupeeritud Ukraina aladelt ebaseaduslikult välja teravilja ja muid põllumajandussaadusi. Ukraina toiduvarudest on juba välja viidud umbes kolmandik, see on 400 tuhat tonni.
Ukraina võimud soovitasid Hersoni põllumeestel sel aastal kevadistest põllutöödest loobuda ja teha paus, kuniks piirkond on taas vabastatud. Pole nagunii kindlust, et saagi eest saadakse tasu, kui see lihtsalt röövitakse ja riigist välja viiakse.

Hersoni oblastis tekkisid metsatulekahjud ja Vene okupandid segavad nende kustutamist. Põlengud on kestnud juba nädala ning tules on umbes 800 hektarit metsa. Need orkid ei lasknud päästjaid põlengutes aladele enne, kui tuli hakkas jõudma nende endi kontrollpunktidesse. Kahel viimasel päeval pole saadud tuletõrjujatega ühendust, võimalik, et levi katkestuste tõttu, loodetavasti pole juhtunud midagi hullemat.
Chaplynka külas, Hersoni oblastis kogunesid sissetungijad suurejooneliselt tähistama võidupüha, mida Venemaal tähistatakse 9. mail. Kohalikud ettevõtjad pidid relvade ähvardusel kinni maksma söögid ja joogid ning lisaks nõuti veel preemiat "vabastamise" eest.

Novaja Kahhovkas plaanitakse aga 9. mail tänavatele tulla kollaste lintidega, samal ajal kui sissetungijad plaanivad seal korraldada oma miitinguid.

On tulnud teateid, et Hersoni piirkonna mererand on suures osas mineeritud, eriti Lazurny linna piirkonnas. Jalutamiseks, krevettide püüdmiseks ja kalastamiseks on ainult kindlad teed, midamööda tohib randa minna.

Hea uudis on see, et vähemalt mõned inimesed on saanud Mariupolist evakueeruda. Zaporožjesse saabus üle 150 Mariupolist elaniku, sealhulgas need, kes olid end Azovstalis mitu nädalat varjanud. Teadaolevalt on tehase territooriumil veel paarsada elanikku. Samas jätkavad Mariupolis okupandid pommitamist ja tehase blokeerimist.
Herson muutub aga järjest tühjemaks ja kurvemaks, võrreldes varasemaga inimesi peaaegu polegi linnas. Selline tunne, nagu oleks hing linnast lahkunud. Käivad jutud, et linnas on palju tsiviilriietes FSB nuhke, neid on kõikjal, bussides, järjekordades, parkides. Nad kuulavad ja jälgivad, mis toimub.

Kauplustes on tekkinud palju Krimmi kaupa, mida üritatakse maskeerida ukrainapäraseks, aga ikkagi keegi ei taha neid osta, pealegi on Krimmi kaubad kallimad.

Mu abikaasa käis eile Dnepri turul. Ta ütles, et seal on väga suur valik toiduaineid ja pealegi mõistliku hinnaga - sealiha, kala, krevette ja palju erinevaid köögivilju.

Saabunud kevadised soojad ilmad teevad tuju paremaks... Inimesed ei kaota lootust, ikka veel usume, et tulemas on helgem tulevik. Me teame, et kõik saab korda, see on vaid aja küsimus! Meie sõjaväelased õpivad kasutama uut sõjavarustust, mille liitlased tõid ja siis lüüakse orkid meie maalt välja! Ma arvan siiski veel, et see kõik saab varsti läbi. Võib-olla paar kuud veel... kuigi nõnda ma arvasin ka kuu tagasi... keegi ei oska enam midagi prognoosida. Jäänud on ainult usk!


Viktoria sõnum Telegramis
Herson, Ukraina
04.05.2022 kell 9:08

Lõpuks on side tagasi ja saan taas pikemalt kirjutada. Aitäh, et jätkasid igapäevaste meilide saatmist, aga nüüd on meil siiski parem minu ja mu pere turvalisuse huvides suhelda läbi Telegrami keskkonna. Hetkel on see kõige turvalisem võrk. Ülejäänud kanalid on hetkel turvamata ja sissetungijad pääsevad kõikide teiste kanalite kaudu meie sõnumeid lugema ning me ei tohi unustada, et okupandid jahivad siiani aktiviste ja teisitimõtlejaid.

Mina jätkasin samuti iga päev märkmete tegemist, lootes, et saan need ühel päeval sulle saata.

30. aprill
Kella 19 paiku lülitati kogu oblastis mobiilside ja internet välja. Umbes kell üks öösel toimusid tugevad plahvatused... kohe meie kõrval... arvasime, et lahing toimus sillal...

1. mai
Ärevus kasvab teadmatusest. Oleme olnud terve päeva ilma interneti ja mobiilsideta. Adekvaatset infot enam ei saa... see on väga häiriv. Mõned naabrid hakkasid rääkima, et võrk on välja lülitatud 10 päevaks, et okupandid saaksid rahulikult valmistuda referendumiks. See muutis olemise veelgi ärevamaks.
Meil olid mõned filmid ja multikad, vaatasime neid terve päeva, et natukenegi häirivaid mõtteid eemale tõrjuda.
Mõtlesin kogu aeg näitusele. Ma ei jõudnud kõiki konkursile saabunud kunstnike teoseid trükkimiseks ette valmistada. Salamisi lootsin, et kellelgi minu tiimist on internet säilinud ja ta saab selle töö lõpuni viia. 1. mai õhtul pidime tiimiga konverentsikõne tegema, aga kuna ma ei saanud aruteluga liituda... suurendas see minus rahutust.

Tundsin end kuidagi abituna. Ma ei saanud midagi teha ning see omakorda tekitas minus abitut viha. Mõtlesin oma sõpradele ja kõikidele sinu sõpradele Eestis, kes mu kirju loevad. Täna on esimene päev sõjaperioodi jooksul, kui ma ei saa sinu kirjale vastata. Kartsin, et inimesed hakkavad arvama, et minuga on juhtunud midagi kohutavat. Salamisi lootsin, et meie linna ja linna elanikega on kõik korras ning et meie sõjavägi on kuskil lähedal.

Kell 22:23 kuulsime plahvatusi.. nad kostusid kuskilt kaugelt... Kell üks öösel kostusid jälle plahvatused. Väljas oli nagu ilutulestik, õhutõrje undas samal ajal.

2. mai
Ärkasime ning esimese asjana kontrollisime levi, nii mobiilside kui internet olid ikka veel maas. Ema läks hommikul tööle. Meie vennaga läksime poodi. Samuti võtsime joogivee ostmiseks kaasa kaks 10e-liitrist pudelit. Tänavatel oli palju inimesi, suhtlesid... jagasid infot. Paljud kauplesid turul. Keegi läks lilledega surnuaiale. Meil on komme pärast lihavõtteid järgmisel nädalal pühapäeval või mõnel muul päeval minna surnuaiale, et mälestada lahkunuid. Sel aastal me perega ei käinud, kuna sealkandis on nähtud soomusautosid. Me ei tahtnud riskida... kunagi ei tea, kas kuskil on miinid või lõhkemata laskemoon. Ma arvan, et surnud mõistavad meid. Nende juurde tuleme veidi hiljem, kui sõda on läbi.

Tagasiteel, kui juba kodupoole jalutasime, otsustasin oma juuksed maha lõigata. Kohe meie maja kõrval oli juuksurisalong avatud. Lõikasin endale poisipea. Tahtsin natuke vaheldust. Väga mõnus tunne oli peale juuksurit... nagu oleks mõnest liigsest kilost lahti saanud.

Teel nägime autot, mis meie bussipeatuses juhtmeid parandas. Lootsime, et nad teevad ühenduse ja interneti korda. Ma ei jõua ära oodata, et saaksin kõigile oma sõpradele ja perele kirjutada, et meiega on kõik korras. See on kuidagi väga häiriv tunne, kui oled maailmast äralõigatud.

Hiljem läks mu vend sõbrale külla lauatennist mängima. Abikaasa aga võttis ratta ja sõitis linnapeale, et rohkem uudiseid saada. Olin üksi kodus. Koristasin maja, valmistasin õhtusööki.

Kui mu mees koju tuli, rääkis ta, kuidas tal õnnestus jõe ääres korraks levi leida. Ta proovis isegi helistada ja tal õnnestus ühe sõbraga ühendust saada. Ta palus kõigile edasi öelda, et meiega on kõik hästi.
Õhtul märkasime, et telefonid hakkasid kuvama mobiilsidepulkasid. Helistada veel ei saanud, aga võtsime seda kui head märki.

3. mai
Mu mees seisis hommikul rõdul ja märkas, et et tekib side. Tal õnnestus oma sõbraga ühendust saada. Proovisin ka ja sain ühendust oma sõbra Arseniga (üks näituse korraldajatest). Arseni rahustas mind, ütles, et tema ja teised tiimi liikmed jätkavad aktiivselt näituse ettevalmistamist. Mul langes lausa kivi südamelt. Nad on nii toredad! See on suurepärane tunne, kui su tiim toimib ka kõige võimatumas olukorras. Ta ütles ka, et nad leidsid inimese, kes on valmis meie näituseplakati animeerima. Rahunesin maha. Ma olen nüüd enam kui kindel, et kõik saab korda. Arseni ütles ka, et Maria ja Sergei olid saanud sulle teada anda, et minuga on kõik korras. Loodetavasti sa ei muretsenud väga palju.

Õhtul kella 12 paiku kuulsime viit järjestikust, väga tugevat plahvatust.

4. mai
Hommikul äratas vend mu üles ja ütles, et Internet on sisse lülitatud! Kargasin voodist välja, et kohe kõikidele teada anda, et meiega on kõik korras!!!

Otsin päeva peale uudiseid, tahan isegi väga teada, mis toimub ja saadan sulle ka siis... Nii tore, et saame taas kirju vahetada. Igatsesin sind väga! Tervita kõiki oma sõpru!


Viktoria SMS
Herson, Ukraina
04.05.2022 kell 9:24

Levi hakkab osaliselt taastuma. Meiega on kõik korras! Saadan varsti pikema sõnumi läbi Telegrami. Meilide saatmine pole hetkel turvaline.


Maria e-kiri
Krreka
01.05.2022 kell 12:10

Annan teada, et Hersonis on kõikide sideoperaatorite levi maas ning ühendus on linnaga katkenud.

Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
30.04.2022 kell 12:19

Head volbriööd kõigile eestlastele! Olgu teil tore nädalavahetus!

Meil käib endiselt sõda. Öösel väga magada ei saanud, kuulda oli tugevaid plahvatusi.
Tšornobajevkast mitte kaugel asuvas Kiselevkas toimus tulistamine Vene sõjaväelaste vahel, tulistasid omavahel burjaadid ja tšetšeenid. Ukraina luure hinnangul oli põhjus selles, et rašistid ei suutnud saaki ära jagada. Ma lugesin uudist lausa kaks korda! Nad on valmis tapma oma inimesi varastatud telefonide, kodumasinate või isegi mõne pisiasja pärast?! Issand tõesti, ei teagi, kas nutta või naerda. Metslased!

Vene okupantide poolt Hersoni oblasti juhiks määratud Volodymyr Saldo teatas, et Herson lõigatakse ära Ukraina pangandussüsteemist. Venemaa Arvelduspank plaanib laieneda Hersoni piirkonda, sama pank tegutseb Donbassi okupeeritud aladel. Nad tulid meie linna ja üritavad kehtestada oma reeglid... see on nii alatu... selline jõuetu viha tekib selle olukorra vastu... Me soovime ainult üht, et nad lahkuksid meie elust jäädavalt.

Pommitamised jätkuvad Kiselevkas. Purustatud on külanõukogu hoone, polikliinik, kool, lasteaed ja kohalik kultuurimaja. Hävinud on 36 elumaja, elanike vara ja palju autosid. Vigastada on saanus viis inimest, üks neist suri haiglas. Stanislavi ja Kotšubejevi kogukondade territooriumil hukkus Vene sõjaväelaste tulistamise tagajärel kaks inimest ning sealgi on purustatud palju hooneid.

Iga päev tuleb murettekitavaid uudiseid, iga päev hävitatakse kellegi kodud ja surma saavad süütud elanikud... Millal see kõik küll lõpeb? Inimesed tahavad elada. Nad tahavad oma kodus rahulikult elada. Minusse ei mahu enam see kasvav vihahulk ära.

Kõige raskem olukord on Mariupolis!!! Mariupol on olnud Vene vägede blokaadi all alates märtsi algusest. Ukraina sõjavägi on suutnud hoida kaitset Azovstali tehase territooriumil, mida rünnatakse pidevalt. Seal on tsiviilisikuid, lapsi ja Ukraina sõdureid, nende hulgas juba üle 600 haavatu.
Toit, vesi, ravimid on seal otsakorral! Inimesed pole päikest näinud juba kaks kuud. Nad hingavad tolmu, nad ei tea, mille peal nad magavad. Samuti pole teada, kauaks nad sinna jääma peavad. Ma palvetan iga päev nende inimeste pääsemise eest... Hukkunute arv Mariupolis on 20 000–22 000, aga Vene sõjavägi ei lõpeta linna pommitamist... Nende numbrite taga on inimesed, kelle elu peatus, kuna Vene terroristid arvavad, et nad võivad ükskõik mida meie maal teha. Aga varem või hiljem saabub tasumise tund. Need rašistid, kes ellu jäävad, saavad karistuse rahvusvahelises kohtus. Peavad saama!

Juba põgusa uurimustöö käigus on Kiievi oblastis, Butšas toime pandud kuritegudes tuvastatud 10 Vene sõdurit. Nad kuuluvad Vene maavägede 64. laskurbrigaadi. Nad võtsid pantvangi relvastamata elanikke, piinasid neid, ei andnud neile ei juua ega süüa. Peksid neid, kuni nad surid. Need metslased peavad lihtsalt jõudma kohtu ette!!!
- nooremseersant Vjatšeslav Lavrentjev
- reamees Grigori Narõškin
- reamees Vassili Knjazev
- kapral Semjon Maltsev
- reamees Sergei Peskarev
- reamees Albert Radnajev
- kapral Mihhail Kašin
- kapral Andrei Bizjajev
- kapral Dmitri Sergienko
- seersant Nikita Akimov

Kogu maailm peab neid nimesid teadma! Need ja kõik teised mitteinimesed peavad saama kõige karmima karistuse!!!

Venemaa, Putini režiimi toetajad ja terroristid, kes meie maal ikka veel märatsevad, peavad oma tegude eest vastutama! Me peame selle tapamasina peatama!

Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
29.04.2022 kell 13:39

Meil on maja kõrval kelder, mida saame kasutada varjendina. Aeg-ajalt varjume seal. Sel põhjusel kolisime ka mu ema ja venna meie juurde. Neil pole keldrit ning pealegi on koos kuidagi julgem tunne, ei pea nii palju muretsema üksteise pärast.

Referendumit valmistatakse ette, seda me teame, aga mitte keegi ei tea, kuidas referendumit läbi viiakse. Nad peavad looma propagandakanalite tarbeks pildi, et palju inimesi on tulnud hääletama. Võib-olla tuuakse selleks vajalik rahvahulk kohale. Ükskõik, milline saab olema hääletamise lõpptulemus, kuulutavad nad ikkagi välja sellise, mis neile sobib. Samal viisil korraldati 2014. aastal referendumid Donetskis, Luhanskis ja Krimmis. Väga paljud käisid hääletamas, aga olid rahvavabariigi vastu... venelased jätsid mulje, et rahvas tahab Venemaaga ühineda. See on ka põhjus, miks paljud praegu lahkuvad, nad ei taha, et jääks mulje, nagu oldaks Hersonis rahvavabariigi poolt. Lahkumine näitab välismaaailmale, et me ei soovi Venemaaga ühinemist.

Kes linna on jäänud, püüavad igapäevast elu elada. Paljud on töö kaotanud, ning püüavad leida uut sissetulekuallikat. Mõned müüvad oma tooteid või asju turul. Ühistransport toimib. Isegi taksoteenus on osaliselt taastunud. Haiglad töötavad, mõned kohvikud on samuti avatud. Kool on senini kaugõppes. Mu ema on kogu selle aja haiglas töötanud. Mu isa sai tööd võivabrikus. Tervis pole tal hea, kuid ta teenib raha enda ja abikaasa Olga ülalpidamiseks, neil on veel kass ja koer.

Sööki ostame peamiselt turult. Praegu on värskete aedviljade hinnad veidi langenud. Poest saab osta vorsti, mune, juustu, saia, hiljuti leidsime isegi kanafileed. Kui midagi sellist näeme, mida iga päev saada pole, püüame osta rohkem, et panna sügavkülma. Sularaha hakkab väga paljudel otsa saama, ka meil. Turul saab maksta vaid sulas ja supermarketid on tühjad. Pangaautomaadid on samuti tühjad, raha välja võtta ei saa.
Ravimeid toovad kohale ikka veel vabatahtlikud teistest linnadest. Kuid juhtub väga sageli, et kontrollpunktidest neid läbi ei lasta ning vahel arestitakse neilt ka ravimid.

Eile hommikul ja öösel põlesid lammid. Põlema läksid ka inimeste suvilad. See juhtus teisel pool Dneprit. Must paks suits kattis kogu taeva. Püüdsime akent mitte avada, aga lämmatav suits jõudis siiski tuppa.
Krimmis hakati müüma Hersoni farmeritelt rüüstatud köögivilju. Meie ettevõtjate ladudest on ära viidud veel juurvilju, nisu... ja seda tonnides... ning samas pole teada, kas põllumehed jõuavad sel kevadel põldudele uut külvi teha. Paljud Hersoni oblasti põllud on mineeritud.

Meie linn on alati olnud kuulus rikkalike saakide poolest. Meil on imelised päevalillepõllud ja võimas päevalilleõli tootmine. Meil on suured nisupõllud ja oleme head jahutootjad. Meil on palju arbuusipõlde!!! Hersoni arbuuse isegi eksporditakse. Need kõik on Hersoni sümboliks! Nüüd me isegi ei tea, mis edasi saama hakkab... kas põllud jäävad sööti või jõuab veel midagi külvata. Kui saaki ei tule, seiskuvad peagi ka vabrikud, suureneb töötus ja toit saab otsa.

Aga ma siiski väga usun, et meie rahvast ei saa maha suruda! Me oleme ühtsed ja ei anna alla ka kõige keerulisemates olukordades! Me teame, et Ukraina võidab!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
28.04.2022 kell 13:27

Eilne õhtu oli kohutav... Kuskil kaugemal hakkasid juba varem plahvatused pihta ja siis ühel hetkel, pisut enne kella 23 toimus meeletu kärgatus, nii et meie ja naabrite majad värisesid veel peale lööklainetki. Sellele järgnes nii 10-20 järjestikust plahvatust. Õhutõrje möirgas samal ajal. Mõtlesime, et ongi käes lõpp. Paljudel majadel lendasid aknad eest, ühel hoonel sai katus kahjustada. Tuli teateid tulekahjudest. Kannatada sai ka linnavolikogu hoone.

Maapinnal purunemisi ei olnud, kuid esialgsetel andmetel oli tegu kobarpommiga, mis langes alla Ševtšenko pargi piirkonnas, kesklinnas. Ka Stepanovkal oli tegu kobarpommitamisega. Seal asub haigla, purunenud aknad paigati täna, haigla ise jätkab tööd.

Viimaste andmete järgi valmistavad okupandid siiski ette referendumit, samuti tehakse ettevalmistusi rublatsoonile üleminekuks ja põlumajandussaagi väljaviimiseks Krasnodari territooriumile Venemaal. Samal ajal takistavad Vene sissetungijad jätkuvalt tsiviilisikute lahkumist Hersoni piirkonnast.

Häid uudiseid ka. Ukraina armee hävitas lõunas venelaste moonalaod. Surma sai ligi viiskümmend vene sõdurit ja hävitati 14 sõidukit. Venemaa sissetungijaid ootab Ukrainas ainult üks, see on surm ja häving. Nad võivad ju unistada Hersoni liitmisest Venemaaga, kuid seda ei juhtu iialgi. Me võitleme oma linna ja riigi eest!
ME EI ANNA ALLA!

PS. Täna on minu ema sünnipäev. Ta sai 56-aastaseks. Ta on kõige lahkem ja säravam inimene, keda ma tean! Minu ema oli see, kes uskus minusse ning suunas mind kunstikooli. Olen talle väga tänulik, et ta olemas oli... eriti siis, kui on olnud raske. Oleme kogenud elus palju keerulisi aegu, kuid peamine on see, et oleme saanud olla alati koos!

Mu ema armastab väga balletti. 2019. aastal tegime vennaga talle kingituse ja läksime kõik koos Odessa ooperi- ja balletiteatrisse "Luikede järve" vaatama. Seal on väga suurejooneline teater! See sündmus jääb meile alatiseks meelde!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
27.04.2022 kell 13:08

Täna kell 10 kogunesid Hersoni elanikud rahumeelsele miitingule, et protesteerida ebaseadusliku referendumi vastu. Rahvas hõikas, et Herson on Ukraina, mille peale hakkasid rašistid pisargaasi ning valgus- ja helipomme kasutama.

Teada on vähemalt neli ohvrit.
71 aastane naine - kopsurebend ja põletushaavad rinnus.
50 aastane mees - lahtine jalaluumurd.
Kaks nooremat meest - silmade ja ninaneelu keemilised põletused.

Venelased määrasid Hersoni oblastivalitsuse juhiks Volodymyr Saldo ja linnavalitsuse juhiks Oleksandr Kobtsi. Volodõmõr Saldo, on Hersoni kolmekordne ekslinnapea, kes kaitses avalikult Vene televisioonis Janukovõtšit. Tal on mitmeid korruptisoonisüüdistusi ning tal on sidemeid separatistidega. Hersoni oblasti prokuratuur alustas kriminaalmenetlust seoses linnavolikogu hoone arestimisega Venemaa sõjaväelaste poolt.

Hersonis üritavad Vene sissetungijad jätkuvalt jälile saada ja kinni pidada Ukraina-meelseid aktiviste, kes korraldasid meeleavaldusi ja aktsioone Ukraina toetuseks. Kuid Hersoni elanikud ei karda seda. Hersonlased jätkavad miitingutel käimist, et näidata Vene sõduritele, et nad pole siia teretulnud.

Eile avati riiklik programm ukrainlaste abistamiseks, kes olid sunnitud sõjategevuse tõttu oma kodudest lahkuma. Majaomanikud, kes andsid sisserändajatele oma kodudesse tasuta peavarju, saavad kommunaalkulude hüvitamiseks iga kuu eest fikseeritud tasu. Lisaks maksab riik igale Ukraina riigisiseselt ümberasustatud isikule igakuist miinimumtoetust 2000 UAH, ja iga lapse eest makstakse 3000 UAH. Tööandjad, kes võtavad tööle riigisiseselt ümberasunud isikuid, saavad iga töötaja kohta toetust 6500 UAH.

Toetusi jagatakse "Дія" äpi kaudu. Peaaegu igal ukrainlasel on see telefoni laetud. Samasse äppi on koondatud elektroonilise pass, covid-sertifikaat ja muud vajalikud andmed. Samuti saab programmi kaudu abi taotleda, kui näiteks elamine sõjas hävis. Kahjude hindamine toimub sealsamas ning riik saab maja taastamiseks toetuse kiirelt välja maksta.

Selle programmi kaudu maksti ametlikult töötavatele inimestele ka hüvitisi 6500 UAH. Ma rääkisin sellest kunagi. Mu ema sai nõnda palka kuu aega tagasi.
Mina olen seda äppi kasutanud juba üle 7 kuu. Väga mugav. Ja väga hea tunne on, et meie riik hoolitseb meie eest. Tore, et selline programm toimib. See lahendab palju probleeme ning neid saab väga kiiresti telefoni teel lahendada.

Ukraina on noor ja ilus! Ukraina oli just puhkemas õitsele! Aga ma olen kindel, et meie riik muutub veelgi paremaks! Selliste suurepäraste inimestega me ei kao, vastupidi, muutume veel rohkem nähtavamaks. Peaasi on vabaneda kurjadest vaimudest, kes meie maad hävitavad ...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
26.04.2022 kell 14:23

Hersonis on lausa uskumatult ilus ilm! Päike paistab, linnud laulavad, ümberringi kõik õitseb ja lõhnab! Inimesed käivad väljas T-särkides, kevadine kuumalaine on kohal! Täpselt nagu suvel. Maagiline aastaaeg... Kahju, et ma ei saa seda täiel rinnal nautida... Ma ei käi kuskil väljas... Ainult siis, kui on vaja poodi minna...

Eile õhtul kella 8 paiku lülitus elekter välja... Kogu meie piirkond oli ilma elektrita... Istusime küünlavalgel... Räägiti, et juhtmed olla kuskil läbi lõigatud, aga õnneks on täna vool siiski tagasi.

Vahetult enne seda, kell 19.45 tungisid Vene sõjaväelased Hersoni linnavalitsuse hoonesse, kust eemaldati Ukraina lipp. Vene sõjaväelased võtsid valvuritelt hoone võtmed. Linnapeale ja linnavalitsuse töötajatele anti võimalus koju minna. Tänasest linnavalitsus enam ei tööta.

Paljud elanikud on mures, et mida linnavalitsuse laialiajamine kaasa võib tuua, samas arvatakse, et sissetungijad on meeleheitel, kuna nad teavad väga hästi, et meie sõjaväelased löövad nad peagi linnast välja, nii et nad on otsustanud mängida kohalike paanika peale. Seepärast püüavad linna jäänud elanikud rahulikud olla ja ära oodata Ukraina armee saabumise.

Okupantide pseudoreferendumid ei mõjuta kunagi seda, et Herson on Ukraina ja meie oleme Ukraina! Püüame mitte tähelepanu pöörata rašistide agooniale. Natuke veel ja ajame selle kurjuse oma maalt välja.

Hirmutav on siiski, kuna eilse õhtuni ei sekkunud Vene sõjaväelased Hersoni kohaliku omavalitsuse töösse. Elasime kaks sõjakuud Ukraina lipu all, kuigi blokaadis. Ma arvan, et lähipäevil selgub, miks selline pööre tehti, ja miks just nüüd. Tegelikult ei saanud keegi takistada neil võimu haaramast juba esimesel päeval, kui nad linna sisenesid.
Praeguseks on sissetungijad Hersoni linnavalitsuse hoonelt eemaldanud pea kõik Ukraina sümbolid: lipud, vapi ja bännerid Au Ukrainale, Au kangelastele ja Herson on Ukraina. Hetkel on hoonel vaid Hersoni vapp.

Aga ega me nii kergelt alla ei anna! Hersoni elanikud valmistavad okupantidele üllatuse! 27. aprillil kavatsevad ajutiselt okupeeritud Hersoni elanikud minna massimeeleavaldusele venelaste pseudoreferendumi vastu. Sotsiaalvõrgustikes kutsutakse kodanikke üles võtma vastutust oma kodulinna saatuse eest, ning takistada Hersoni rahvabariigi loomist.

On veel häid uudiseid! Ukraina relvajõud hävitasid Hersoni oblastis Velyka Oleksandrivka lähedal vaenlase laskemoonalao. Surma sai 70 okupanti. Rašistide katsed Hersoni oblasti poolelt Krivoy Rogile lähemale pääseda ebaõnnestusid, Ukraina relvajõud lõid ka seal rünnakud tagasi ning rašistid kandsid suuri kaotusi. Nende ründepotentsiaal väheneb iga päevaga.

Ukraina on ühtne! Herson on tugev! Me elame oma maal ja kaitseme oma õigusi! Ja kõik, kes tulevad meie maale relvadega... saavad samaväärse vastuse...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
25.04.2022 kell 14:09

Viimase kolme päeva jooksul on Hersoni piirkonnast evakueerunud üle viie tuhande elaniku. Kuigi maanteedel varitseb suur oht, jätkavad paljud linnast lahkumist. Autodega on samas pea võimatu ära minna, ning mõned julgemad proovivad seda jalgratastega teha, vältides suuri teid, kus on kilomeetritepikkused ummikud. Ületada tuleb jõgesid ja tihti ei saa seda rattaga teha, mis tähendab, et kohati tuleb kõndida pikki lõike jalgsi.

Pikk autokolonn seisab ikka veel Hersoni lähedal kontrollpunktis. Okupandid ei lase autosid läbi ja suunavad elanikke tagasi, et nad osaleksid võltsreferendumil. Inimesed seisavad autodega kiirteel juba mitmendat päeva.

Novaja Kahhovkas rajasid rašistid politseijaoskonda piinakambri, kuhu viiakse aktivistid, demonstratsioonidel osalejad, linnajuhid ja vahel ka juhuslikud inimesed. Neid pekstakse ja piinatakse elektrišokiga. Politseijaoskonna lähedal on pidev järjekord kinnipeetute omastest, kes püüavad aimu saada, mis lähedastega toimub.

Ukraina kaitsjad on tekitanud sissetungijatele Hersoni piirkonnas totaalse põrgu. Sellest annab tunnistust vene sõdurite kirjad. Need, kel on õnnestunud ellu jääda Tšornobajevka lähedal, saadavad Venemaale sõnumeid.

Üks kirjavahetus avaldati ka meedias:

"Siin on kõik pekkis. Meid tapetakse nagu kärbseid. Ma pole kunagi nii palju laipu näinud. Saime just Tšornobajevkast ära, seal on elav põrgu! Seal sai surma nii palju meie inimesi, et sa ei kujuta ettegi," kirjutab üks sõduritest oma sõbrale Venemaal.

Sõber on propagandast nii ajupestud, et ei suuda seda uskuda. Ta arvab siiani, et Kiiev alistatakse kohe või vähemalt 9. maiks, nagu seda räägitakse uudistes.

"Mida pekki Kiievit? Ma nägin, kuidas Kiievi all granaat mu sõbra lõhki paiskas, sõna otseses mõttes rebiti ta minu silme all pooleks. Põgenesime, et ellu jääda. Vähemalt olen veel elus," vastab seepeale okupant.

Viimases sõnumis ta mõistab, et sügavad kaevikud, mida nad on kaevanud, et oma ellujäämisvõimalusi veidigi suurendada, võivad muutuda massihauaks. Seetõttu palub ta sõbral oma poja ja naise eest hoolitseda, kui ta tagasi koju ei jõua.

Referendumi toimumise kohta tulevad nüüd väga vastuolulised sõnumid. Brittide luureandmed väidavad, et referendum tuleb, samas on järjest enam kuulda ka teist arvamust, kus rašistid on otsustanud sellest mõttest loobuda. Kuna meie president andis ultimaatumi läbirääkimised lõpetada, kui võltsreferendum peaks toimuma, siis on need protsessid justkui Venemaa poolt peatatud, sest läbirääkimisi vajab praegu eeskätt Venemaa ise, et päästa oma armeed lõplikust lüüasaamisest.

Ma tegelikult väga loodan, et referendumit ei tule!!! See on täielik jama ja absurd!

Venelased varastavad jätkuvalt Hersoni oblastist Ukraina vilja. Samal ajal kui Ukraina partnerid sulgevad oma sadamaid Vene laevadele, võtab Türgi vastu okupeeritud Sevastopolist pärit Venemaa laeva varastatud viljaga.

Kui väsinud ma sellest kõigest olen! Minge lihtsalt ära! Ma siiski veel väga loodan, et rašistid vastutavad peagi kõige eest, mida nad meie maaga on teinud...



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
24.04.2022 kell 13:31

Eile küpsetasime emaga terve päeva. Tegime lihavõttekooke, kukleid, mooniseemne- ja õunarulle ning värvisime munad kollaseks ja siniseks. Kõik sai lausa uskumatult maitsev! Kirikusse me hommikul ei läinud... see on liiga ohtlik, aga veedame terve päeva koos perega.

Hersonis ja Mõkolajievis toimusid plahvatused kogu öö. Hersoni äärelinnas käisid ägedad lahingud. Ukraina üksused said oma kontrolli alla kaheksa asulat. Samuti said nad jagu Kiselevka piirkonda kogunenud Vene üksustest, eesmärgiga liikuda edasi Posad-Pokrovskoje suunal.

Rašistid sulgesid Hersoni piirkonna sisenemiseks ja väljumiseks täielikult. Herson on nüüd suletud ala. Ühtlasi jätkuvad ettevalmistused võltsreferendumi läbiviimiseks. Snegirevkast Mõkolajievi väljasõidul asuvas kontrollpunktis seisab 10 km pikkune kolonn juba terve ööpäeva, seal on umbes 1000 eraautot. Inimesed ei pääse liikuma ning otsa saab nii toit kui vesi. Paljud on paanikas, kuna ei tea, mida homne päev toob...

Novoaleksejevka külas, Hersoni oblastis, tühjendasid rašistid viljahoidla ja viisid kogu vilja Krimmi. Vargad! Pravdino külas aga sai täna maamiini plahvatuse tagajärjel raskelt vigastada kaks inimest. Arstid võitlevad nende elude eest.

Eile juhtus veel üks kohutav asi... Isegi nii helgel ajal, nagu Ülestõusmispühad on, pole Putini jaoks miski püha. Samal ajal, kui Putin saabus Moskva templisse, lendasid surmavad raketid Odessasse, otse elumajadesse... ohvreid on palju... kolmekuune laps suri... see oli väike tüdruk... väike helge ime... kes suri Putini käsul koos oma ema ja vanaemaga...

Selle väikse tüdruku nimi oli Kira. Tema ema, 28-aastane Valeria Javkina oli pärit Hersonist. Ta õppis Odessa riiklikus ülikoolis ajakirjandust. Valeria oli abielus Juri Glodaniga ning neil sündis käesoleva aasta veebruaris tütar, kelle Vene sõjavägi eile mõrvas. Valeria oli minu nõbu hea sõber. Nutsin eile terve päeva... see on lihtsalt kohutav... Putin on hullem kui kurat, ta on alatu mõrvar. Vihkan teda...

Odessas jätkatakse raketilöögi saanud elumajade puhastamist rusudest. Elanikud püüavad korteritesse sisse pääseda, et vähemalt dokumendid kaasa võtta... Selline oli Putini Ülestõusmipühade kingitus Ukrainale. Minu vihkamisel ei ole piire...

Ma tõesti tahan, et kogu see põrgu lõppeks... kellelgi pole õigust võtta rahumeelsete elanike ja laste elusid...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
23.04.2022 kell 12:20

Eile oli olukord väga vali ja tuline! Öö jooksul toimusid mitmed plahvatused... aga sellega seoses on ka suurepärane uudis! Meie väed hävitasid eile Hersoni oblastis Vene komandopunkti - see on isegi veel lahedam kui Tšornobajevka!

Ukraina esitas Venemaale ultimaatumi, mille kohaselt tuleb Hersoni oblastis võltsreferendumi korraldamine ära jätta, muidu lõppevad rahuläbirääkimised kahe riigi vahel koheselt. Loodame Hersonis väga, et rahvahääletust ei tule! Herson on Ukraina! Ta on seda alati olnud ja jääb selleks alatiseks!
Okupandid takistavad Hersoni ja Zaporožje oblastites sõjaväe-ealiste meeste väljapääsu.

Blokeeritakse kohalike elanike, aga eriti meeste lahkumist okupeeritud aladelt, et neid saaks peale referendumit koheselt Vene sõjaväkke värvata. Sellised juhtumeid on juba olnud. Okupeeritud aladel jätkuvad mõrvad, piinamised, kohalike omavalitsuste esindajate ja vaimulike tagakiusamised, kohalike ettevõtete arestimised ja humanitaarabi saabumise nurjamised.

Venelased pommitasid eile Nova Zarya külas, Hersoni piirkonnas, elumaju. Tulekahju tagajärjel hukkus kaks elanikku, sealhulgas üks nooruk. On vigastatuid.

Sissetungijad viivad Hersonist toitu Krimmi ja müüvad seda seal alandatud hindadega, et näidata, kuidas Venemaa kontrolli all olevad piirkonnad suudavad säilitada madalaid hindu. Hersoni supermarketite riiulid on peaaegu tühjad. Toitu ja esmatarbekaupu pole. Riiulitele on jäänud vaid äädikas ja veidi teed.

Paljud ukrainlased naasevad koju. Poola piiril on tohutud ummikud. Suurimad autoderivid on Doroguski - Yagodini kontrollpunkti ees - umbes 1000 sõiduautot ja 150 veoautot. Inimestel palutakse mitte kiirustada pärast linnade vabanemist koju naasma. See ei pruugi olla ohutu... Samas ma mõistan väga hästi, et kõik tahavad tagasi, oma koju...

Täna küpsetame emaga lihavõttekooke, kukleid ja moonirulle. Värvime mune. Homme tähistab Ukraina ülestõusmispühi. Kodus on täna eriline atmosfäär. Laulame Ukraina rahvalaule. Väga inspireeriv. Minu vanemad on hariduselt muusikud. Ja ma mäletan, kuidas nad lapsepõlves esinemas käisid. Seetõttu tean ma palju Ukraina rahvaloomingut.

Maja lõhnab täna saia ja vanillisuhkru järele... ma armastan küpsetiste lõhna! Ma armastan neid pühi väga. Loodan, et Ukrainas on sel päeval vaikne ja rahulik... Väga oluline on meeles pidada oma esivanemaid, meenutada ajalugu... hoida traditsioone. Olen tänulik, et olen elus ja oma perega koos. Loodan, et kõik läheb hästi! Meie ainsaks sooviks on rahu! Vajame rahu!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
22.04.2022 kell 13:29

Öö oli vaikne... Mõned ütlesid, et varahommikul oli kuulda plahvatusi, aga mina ei kuulnud. See oli vist esimene kord, kui ma ei ärganud kärgatuste peale.

Umbes 40% linna elanikest on Hersonis lahkunud... Nende hulgas on põgenenud umbes 20% arstidest ja meditsiinitöötajatest, viie kooli direktorid ja umbes 3 tuhat õpilast. Samas jätkavad nii linnast lahkunud kui linna jäänud õpetajad tundide andmist kaugõppe teel.

Organiseeritud evakueerimist linnast ei toimu, inimesed lahkuvad omal vastutusel. Kogunevad ja lahkuvad suurema grupiga. Ametlikke humanitaarkoridore avatud pole. Rashistid blokeerivad Hersoni oblastis rohelisi koridore. Muide, Vikipeedia on rashismi teemal avanud ametliku lehe, seega võib seda sõna nüüd ametlikult kasutada!

Eile üritas mu sõber lahkuda. Snegirevka kontrollpunktist neid läbi ei lastud. Nad ööbisid ühes vanas, tühjas majas ja proovisid siis varahommikul uuesti. Ütlesid, et nad pole sõja algusest saadik sellist stressi kogenud. Ma olin tema pärast väga mures. Jumal tänatud, et kõik on korras, nad jõudsid Vinnitsasse ja seal edasi lähevad nad Ternopili.

Üha enam mõtleme ka ise lahkumisele... Otsime eluaset Ternopilis... aga seal on rendipinnad hüppeliselt tõusnud, juba küsitakse 400-500 dollarit ühe kuu eest. See on väga kõrge hind. Kui leiame eluaseme, veenan oma ema minema... Ta ei taha üldse lahkuda... ja ma mõistan teda, aga teadmatus selle suhtes, mis Hersonis edasi saab on ka väga hirmutav.

Venemaa "humanitaarabi" on plahvatusohtlik. Eile avastati Hersoni piirkonnas, ühes asulas, kus venelased jagasid humanitaarabi, piimapakid, mis olid lõhkeianetega täidetud. Nägin eile sotsiaalmeedias pilte neist "piimapakkidest". Miks küll?

Hommikul lugesin uudist, et Vene sissetungijad rüüstasid Hersoni hotelli "Platon". Nad võtsid sealt kaasa madratsid, padjad ja mööbli... arvatakse, et neil pole edasi ida poole liikudes kuskil magada...
Putin plaanib luua Lääne-Siberisse ukrainlastele mõeldud koonduslaagrid, et ehitada sinna uued linnad. Rashistide hordi ülesanne on hävitada meie riik ja meie rahvus, koloniseerida Ukraina. Kas sa suudad seda ette kujutada? Ma isegi ei suudaks, kui ise selle sees igapäevaselt ei elaks. See on kohutav... Ma pole kunagi midagi ega kedagi nii vihanud kui praegu Venemaad ja Putinit! Põlegu ta põrgus kõige eest, mida ta meie rahvale on teinud!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
21.04.2022 kell 17:16

Ema pani Evelini küsitud retsepti kirja. Ta on tegelikult väga uhke, et Eestist selle vastu huvi tunti ja eriti veel, et sa otsustasid kuklid tema järgi nimetada. Loodan, et need kõigile maitsevad! Kui keegi kukleid teeb, postitage meile ka pilte! Bon appetit!

ELENA KUKLID
Täidis:
600g kodujuustu
100g rosinaid
suhkrut võib panna maitse järgi
vanillisuhkrut 1 pakk, umbes 5-10g
Sega kõik omavahel ühtlaseks massiks.
Pärmitainas:
500 ml piima
3 muna
50 g pärmi
näputäis soola
pool klaasi suhkrut
100g võid
umbes 1kg jahu

Valmistamine:
Sega omavahel piim, muna ja pärm. Tükelda või käte vahel ja sega see jahuga. Jahu tuleks enne sõeluda läbi sõela, et tainas paremini kerkiks. Sega kõik omavahel ja sõtku kätega, kuni taigen tuleb käte küljest lahti. Kata taignapäts rätikuga ja lase 2 tundi kerkida.

Tee tainast pallid, millele suru süvendid täidise jaoks. Määri küljed munakollasega ja pane ahju ning küpseta 200-210 kraadi juures 20-25 minutit.

Igaks juhuks võib jälgida, et kuklid tuleksid helepruunid.

Peale küpsetamist võib peale puistata rohkelt tuhksuhkrut. Head isu!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
21.04.2022 kell 13:13

Vastuseks Jaana küsimusele, Alexandraga on kõik hästi, aitäh! Ta on koos perega Hersonis. Neil õnnestus Snegirevkast lahkuda. Kõik on elus ja terved, nii tema poeg, kui kõik loomad ja isegi tigu! Me oleme Alexandraga head sõbrad, õppisime koos ülikoolis. Ta õppis moedisaini ja ma olen Alexandra rõivaid isegi modellina kandnud. Pildil on mul seljas Alexandra disainitud pulmakleit. Oh, need olid toredad ajad, loodetavasti saabuvad need peagi tagasi...

Viimased paar aastat on Alexandra meisterdanud villast mänguasju, siin on tema Instagrami link: instagram.com/makkaveevasasha ja siin saab näha minu disainitud animeeritud logo Alexandra ettevõttele: instagram.com/p/BtxjFUnlggj

Hersonis sajab täna nagu oavarrest. Isegi kassid ei läinud täna välja, muidu neid vihm väga ei häiri.
Eile leidsin taas aega oma uue digikollaažiga tegeleda... pisut jäi veel lõpetada. See saab olema kaja minu holokausti teemalisele diptühhonile... seekord on teos pühendatud Ukraina genotsiidi ohvritele... Kuigi me oleme sellega omal moel juba kõik leppinud, on siiski väga kurb ja kohati ikka veel uskumatu, et peame toime tulema selliste keeruliste emotsioonidega... aastal 2022.

Ebaseadusliku rahvahääletuse kuupäevad on muutunud... see plaanitakse läbi viia 27. aprillil... Olukord on läinud üsna tuliseks. Eile blokeeriti vaenlase poolt kõik linna sisse- ja väljapääsuteed. Kui ka tahaks, ei saa keegi enam linnast lahkuda...

Eile hommikul lasti Hersonis maha Vene okupantide kaasosaline Valeri Kulešov. Kulešov oli venemeelse Kirill Stremousovi ja Vladimir Saldo usaldusisik. Kulešov väitis ise, et on okupatsioonipolitsei juht, aga keegi ei võtnud seda tõsiselt.

Loodan, et see on väga tugev signaal kõikidele Vene sissetungijatele!!! Nad peavad mõistma, et pole siia teretulnud ning peavad meie linnast lahkuma!

Varsti saadan Evelinile kodujuustukuklite retsepti, ma arvan, et mu ema on väga meelitatud, et keegi Eestist tema retsepti küsib!

Soovin teile kõigile edukat päeva! Saagu kõik teoks, mida olete kavandanud! Aitäh kirjutamast, see annab jõudu! Kallistused sulle ja kogu perele! Tervitused kõikidele sinu sõpradele! Kindlasti kunagi veel näeme!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
20.04.2022 kell 12:32

Öö oli vaikne... rahulik, Mõkolajievi suunal lendasid raketid, aga neid oli täna vähem või lendasid nad kuskil kaugemalt. Olen nüüd juba nagunii harjunud pikalt üleval olema... tavaliselt enne kella 4 magama ei saa...

Eile püüdsin üle pika aja loominguga tegeleda... Istusin arvuti taha ja tegin uue digikollaaži... Tahan "Trigger" näituse jaoks veel mõned uued tööd teha. Näituse üleskutse läks hästi levima ja meil on juba esimese nädalaga päris palju taotlusi tulnud. Kunstnikud tunnevad näituse vastu suurt huvi. Tartusse plaanime saata ka originaalteoseid. Maria ja Sergey on Kreekas uued maalid valmis saanud ja panevad need peagi Tartu poole teele. Lisa Schwab on Bulgaarias ning on valmis samuti originaalteosed saatma. 1. mail lõpetame sooviavalduste vastuvõtmise, siis saame näituse lõplikult paika panna ja läbi mõelda, kui palju saame Tartus originaale näidata ning millised teosed tulevad siis digitaalsel kujul.

Loodan, et meie põhituumik saab rahulikult kodudes olla ning ei pea ette võtma linnast põgenemist. Aga me oleme oma tiimis ülesanded nõnda ära jaganud, et kui see ka juhtub, saab sel ajal keegi teine näituse korraldusega tegeleda. Ma tegelikult ei tunneks end kusagil mujal turvaliselt. Sõda on kõikjal! Eile lendasid raketis isegi Lvivi, tsiviilohvreid on tõesti kõikjal...

Hersoni oblastis Snegirevka maantee ääres, Pridneprovski ja Aleksandrovka vahelisel lõigul paigaldasid Vene sõjaväelased põldudele, istandustele ja väikestele külavaheteedele miine. Liikumine on seal äärmiselt ohtlik... On juba juhtumeid, kus autod on plahvatanud, sõites maamiinile otsa...

Tšornobajevkas hävitati eile taas Vene sissetungijad ja lasti alla mitu helikopterit, kuid samas kannatavad ka tsiviilelanikud. Eile õhtul sai Vene mürskude tagajärjel, kahjustada 11 Tšornobajevka elumaja. Paljud majade katused, seinad, kõrvalhooned ja aknad on segi paisatud. Ühes hoovis sai kannatada sõiduauto, teistes elektriarvesti ja gaasitoru. Elanikud õnneks vigastusi ei saanud. Tekitatud kahjusid hakkasid omanikud juba tänasest likvideerima. Kõik tahavad oma elu võimalikult kiiresti tavapärastesse rööbastesse seada.

Lvivis alustas eile tegevust esimene moodullinnak neile, kelle majad on Vene okupandid hävitanud. Mikrolinnas on söökla, esmaabipunkt, kauplus, samuti duširuumid ja tualetid. Inimesed elavad ajutiselt sellistes väikestes kaasaegsetes moodulmajades. Loodan, et kõik saavad hiljem siiski oma koju tagasi pöörduda... kuigi, paljudel polegi enam kodu...

Väga palju taastamistöid ja ülesehitamist ootab meid ees. Ja me ehitame kõik koos üles, majad, linnad, terve riigi. Aga enne tuleb kurjus meie territooriumilt välja ajada! Kogu Ukraina usub võitu ja kiiresse vabanemisse! Peaasi on nüüd Donbassist vaenlane välja lüüa! Otsustavad lahingud toimuvad ilmselt juba järgmisel nädalal.

Putin aga valmistub võiduparaadiks, 9. mail. Venelaste jaoks on see eriline kuupäev. Aga kui nende vanaisad teaksid, kelle lapselapsed praegu Ukrainas märatsevad, mis tegelikult toimub, oleksid nad ilmselt samuti šokeeritud... või kas oleks...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
19.04.2022 kell 12:14

Öö oli raske... jäin magama alles vastu hommikut... Eile õhtul hakkasid taas raketid meie kohal lendama. Sellega ei ole lihtsalt võimalik harjuda, eriti kui nad lendavad sõna otseses mõttes pea kohal. Vene okupandid tulistasid okupeeritud Hersonist, sel korral Mõkolajievi suunas! Müra oli nii suur, et aknad isegi ragisesid.

Ukraina relvajõud andsid omakorda Tšornobajevka piirkonnas vaenlase vägedele taas väga täpse tagasilöögi. Ligi tunnine rünnak Aleksandrovka piirkonnas oli samuti meie vägedele edukas. Vaenlane taganes. Muuhulgas hävitati päris palju Vene sõjatehnikat.

Rasked raketirünnakud on toimunud Harkivi suunal ning Luganskis ja Donetskis. Venemaa on alustanud sõja uut etappi – sel korral siis ainult ühe rindega, Ida-Ukraina regioonis. Lahing Donbassi pärast on alanud. Ukraina ei võitle oma territooriumi äravõtmise nimel Venemaalt. Ukraina võitleb õiguse eest elada rahulikult oma territooriumil. Ukraina võitleb eluõiguse eest!

Paljud inimesed lahkuvad linnast, teised naasevad mitmel põhjusel. Tsükkel. Iga päev räägitakse lahkumisest... Pered tülitsevad, sõbrad kaklevad... Inimesed ei tea, mida teha ja mida vaenlaselt oodata. Oleme isegi istunud pakitud kohvrite otsas, valmis lahkuma, kui olukord peaks hullemaks minema... Kuigi, ausalt öeldes, me ei taha kuhugi minna... See on meie maa, meie linn, meie kodu.

Kuu lõpus suletakse mitmed Hersoni supermarketid. Sees on vaid tühjad riiulid ja kaubavedu on lõplikult katkenud. Samas turud toimivad. Hersoni maa on viljakas ja juba tulevad kevadised köögiviljad. Turul on hea valik juurvilju. Isegi mune saab taas osta, enne oli neid raske leida. Me elame veel!
Mu isa on saanud kõik vajalikud ravimid. Raviperiood kestab veel 2-3 kuud. Mul on väga hea meel, et suutsime rohud leida.

Loodame koguaeg, et olukord paraneb! Me ei ole tõesti kaotanud lootust, et meid varsti vabastatakse. Otsustavaks saavad lahingud idas. Jõudu meie kaitsjatele! Ukraina armee on parim!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
18.04.2022 kell 14:39

Hersonis sajab. Loodus kastab maad, et taimed saaksid kosuda, puud kasvada, lilled õitseda.
Jätkangi heade uudistega. Maailmas kuulsust kogunud Borodjanka köögikapp, millel seisis keraamiline kukk ning millest omakorda on saanud Ukraina rahva vastupidavuse ja paindumatuse sümbol, demonteeriti, et see üle anda kohalikule muuseumile. Seda tehti loomulikult hävinud korteri omaniku loal. Nüüd säilitatakse köögikappi, kui sümbolit loodetavasti nii igavesti, kui see vähegi meie maailmas võimalik on.

Öö oli vali ja pidevalt kostus plahvatusi, aga ka siin jätkan heade uudistega. Mis sa ise arvad? Muidugi, Tšornobajevka 16:0!!!! Ah, see teeb mind väga õnnelikuks.

Aga on ka halbu uudiseid...
Mõkolajievis pole vett olnud nüüd juba peaaegu nädal aega. Vene sissetungijad lasid linna veevarustuse õhku. Seda tehti meelega... Aga vabatahtlikud tegutsevad ja püüavad korraldada kohalikele vajalikku vett. Inimesed ei anna alla.

Harkivis, Saltovka tulistamise käigus hukkus 5 ja vigastada sai 20 elanikku. Kahjustada said nii korterelamud kui ka eluks vajalikud kommunikatsioonid. Vaatasin neid kohutavaid kaadreid inimestest, kes varjasid end rusude vahel või päästsid haavatuid... pisarad voolasid...

Penza piirkonnas (Venemaa) on avatud laagrid küüditatud ukrainlastele. Ühes neist on rohkem kui 400 inimest – peamiselt naised ja 147 erinevas vanuses last. Küüditatud ukrainlased on väga raskes seisundis, ilma riiete, toidu, hügieenitarveteta – nad viidi sinna otse Mariupoli pommivarjendist.

Kuidas see kõik saab toimuda 21. sajandil??? Julmusel, mida Vene riik meie rahva peal välja elab, pole enam piire. Ühelt poolt olen ikka veel hämmingus, et see kõik üldse toimub ja teisalt ei üllata mind enam ka kõige jälgim kuritegu, mille venelased on meie riigis toime pannud.

Me tahame, et sõda lõppeks võimalikult kiiresti...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
17.04.2022 kell 16:35

Ema küpsetas täna kodujuustuga kukleid. Ta saadab kõigile eestlastele pühade puhul tervitusi!

Rahu ja headust teile ja kogu maailmale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
17.04.2022 kell 12:34

Eile oli Hersonis päikseline kevadilm, täna on taevas pilvine ja sajab sombust vihma... Eile, kui poes käisin, nägin jälle relvastatud okupante, väga ebameeldiv tunne on neid näha, lausa kõhu kisub krampi, kui neid kohtan. Terroristid! Lahkuge! Me ei ole teid siia kutsunud! Nad ise muidugi arvavad, et meil on hea meel neid näha... aga SEE POLE NII...

Jätkuvalt hoiatatakse, et Hersoni oblastis kavatsevad Venemaa okupatsiooniväed mai alguses läbi viia pseudoreferendum. Novaja Kahhovka trükikojas trükitakse juba rahvahääletuse sedeleid. Plaanis on referendum läbi viia 1-10. maini. Sel perioodil kavatsevad nad Hersoni sisse- ja väljasõiduteed sulgeda ning kõik sidekanalid blokeerida. Ilmselgelt koostatakse kõik hääletustulemuste protokollid eelnevalt ja tuuakse need siis valimisjaoskondadesse. Nii toimus see ka Luganskis ja Donetskis.

Sotsiaalvõrgustikes arutatakse aktiivselt fiktiivse referendumi toimumist. Me kõik mõistame, et referendumite korraldamine teise riigi territooriumil on ebaseaduslik ning riigi territooriumi muutmise küsimused lahendatakse põhiseaduse järgi eranditult ainult üle-Ukrainalise referendumiga. Kõigil rahvahääletuse korraldamise katsetel puudub seaduslik jõud ning selle korraldajaid, kaasosalisi ja läbiviijaid ootab kriminaalvastutus, aga see muidugi ei takista Putinit. Küllap tal on vaja 9. mail mingitki võitu Venemaal kuulutada.

Kogu Ukraina ja maailm on mures inimeste elu pärast Mariupolis. Seal on väga raske olukord! Ma isegi ei suuda ette kujuta selle õuduse ulatust. Kohutavad uudised on tulemas. Pean olema vapper, et need vastu võtta.

ÜRO andmetel kannatab Mariupolis enam kui 100 000 tsiviilelanikku toidu, vee ja küttepuuduse käes. Vene armee poolt piiratud Mariupolis surevad inimesed nälga, aga vaenlased on astunud järgmise alatu sammu, muutes Mariupolit üheks suureks töölaagriks - Gulagiks. Selleks on okupantidel olemas tööriist. Nad lubavad linnaelanikele toitu hankida, kui elanikud omakorda töötavad okupantide poolt tekitatud kahjude likvideerimisel - koristavad surnukehasid ning korjavad kokku ning veavad ära rususid.

Putin, keda nüüd võime nimetada Hitleri ja Stalini tegude ustavaks järgijaks, teostab Mariupolis oma väärastunud unistusi. Genotsiid, krematooriumid, getod ja nüüd ka Gulag.
Palvetan iga päev oma rahva, laste, naiste eest... Palvetan, et Ukraina armee vabastaks Mariupoli, et saaksime päästa kümneid tuhandeid elusid... palvetan... palvetan...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
16.04.2022 kell 13:01

Magasin öösel väga halvasti... nägin järjest mitut erinevat õudusunenägu. Ilmselt info ülekülluse tõttu. Vaatan ja loen palju uudiseid.

Alustan headest sõnumitest. Ühe minu sõbra kaudu, kes tegutseb vabatahtlikuna, õnnestus isale vajalikud tabletid leida - Odessast. Loodan, et ta jõuab probleemideta Hersonisse ja saame rohud veel täna kätte. Olen väga õnnelik. See on mu isale väga vajalik.

Okupandid murduvad aina sagedamini, on olnud lausa tänavatel kokkukukkumisi. Eile nägin sotsiaalvõrgustikes fotot, kus Vene sissetungijad sisenesid ühte Hersoni supermarketisse ja võtsid sealt alkoholi. Elanike küsimustele vastasid venelased: "Meil ei ole mingit huvi võidelda ega tülitseda, las me joome end lihtsalt purju." Oeh... kuidas ma tahan, et nad oleksid meie maalt juba lahkunud!

Tšornobajevka piirkonnas jätkub pommitamine. Mul on tegelikult hea meel, et Tšornobajevkast kostub regulaarselt plahvatusi, see tähendab, et meie omad hävitavad vaenlasi. Hersoni piirkonnas jätkavad sissetungijad elanike terroriseerimist, otsides neid, kes on olnud seotud Ukraina armee või valitsusasutustega.

Vene okupandid jätkavad Mõkolajievi elamupiirkondade pommitamist. Eile hukkus Mõkolajievi tulistamise tagajärjel 5 inimest ja 15 sai vigastada. Üks hukkunutest leidis maast lõhkemata mürsu. Tegu oli taas klasterpommiga, mis on rahvusvaheliste lepingutega keelatud.

Ukraina poeet Tarass Ševtšenko kirjutas kunagi need read, millest sai Ukraina rahva vastupanuliikumise sümbol:
„Võitle ja võida, jumala abiga!
Tõde on selja taga, püha tahe sinuga!“

Head ja säravat nädalavahetust kõigile eestlastele! Ukrainlased ei anna alla ja võidavad varsti! Meie selja taga on kogu maailm, järelikult ka tõde!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
15.04.2022 kell 13:00

Esmalt soovin kõigile eestlastele häid ülestõusmispühi! Veetke see aeg koos sõprade ja peredega! See on kõige olulisem, olla kõige lähedasemate inimeste kõrval ja olla õnnelik!

Meie tähistame lihavõttepühi 24. aprillil ja see on üks mu lemmikpühadest. Kohe selgitan, miks. Kogu mu lapsepõlv on olnud seotud kevade ootamisega ja selle saabumisega. Ma mäletan, kuidas sünnipäeva ajal küpsetati kooki ja need magusad küpsetuslõhnad segunesid õitsvate puude ja lillede lõhnadega ja siis saabusid varsti ülestõusmispühad. Vara-varahommikul, kui väljas oli veel pime, läksime kogu perega kirikusse pashat ja mune õnnistama. Ja kui me kirikust koju jalutasime, põlesid kõikide korvides küünlad... ja kogu linn oli valgustatud. See oli imeilus.

Mu ema küpsetab lihavõttepühadeks alati maitsvaid saiakesi, pashat, moonirulle... mmmm... kui maitsev see kõik on!!! Loodan, et sel aastal saame samuti küpsetada, kasvõi natuke. Munad on praegu väga kallid ja neid pole peaaegu üldse, aga äkki leiame turult ja loodan väga, et vähemalt mõne muna jaksame osta ka. Kindlasti jaksame! Kirikusse me sel aastal ei lähe, see on ohtlik! Tähistame seda helget püha kodus, pereringis! Ja kohe peale seda, 28. aprillil, on mu ema sünnipäev.

Olukorrast Hersonis. Juba teist õhtut kuuleme tugevaid plahvatusi. Täna öösel toimus õhurünnak üle kogu Ukraina. Plahvatused jätkusid hommikuni ja arva ära, mis juhtus Tšornobajevkas? 15:0! Au Ukraina armeele!

Plahvatused toimusid nii paljudes piirkondades... et me arvame, et Putin vihastus sõjalaeva "Moskva" pärast. "Moskva" kaotus oli Venemaale suur sõjaline tagasilöök. "Moskva" mitte ainult ei kandnud 16-t kaugmaa tiibraketti, vaid oli laevastiku ainus kaugõhutõrjesüsteemidega varustatud laev. See pakkus õhukaitset teistele laevadele, sealhulgas rannikualade pommitamise ja amfiib-manöövrite ajal. Ukraina meedia andmetel toimetati Sevastopolisse 14 laeval olnud madrust. Ülejäänud 496 meeskonnaliikme saatus on teadmata.

Hersonis on väga palju nimesi, kes vajavad abi ja ei suuda ise ellu jääda. Ühelt pool ravimitepuudus ja hindade hüppeline tõus ning teisalt napib sotsiaalhoolekandeteenuseid. Paljud on kaotanud töö ja elanikel on üha vähem raha.

Samas on tekkinud palju vabatahtlikke, kes koguvad raha, ostavad toiduaineid, valmistavad süüa, korraldavad humanitaarabi, panevad inimestele kokku toidupakke ja jagavad neid laiali. Nad lähevad Mõkolajievisse ja Odessasse ravimite järele, riskides oma eluga. Igaüks aitab, kuidas oskab.
Sõda on ukrainlased ühendanud! Kõik aitavad üksteist! Tunnen lausa seda meie rahva ühtsuse jõudu. See on väga soe ja helge tunne, iga ukrainlane tunneb seda, ma olen selles kindel. See ühtsustunne ei lase meil alla anda... Vaatamata raskustele ja kogu sellele õudusele näitab Ukraina oma julgust ja meelekindlust. Kui uhke ma olen meie inimeste üle! Nad murravad meid kuidas saavad, aga me EI ANNA ALLA!

Me kõik ootame linna vabanemist. Me kõik ootame sõja lõppu. Me ei kaota lootust! Loodan väga, et kuu lõpuks on Herson vaba, me tahame ja soovime seda väga!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
14.04.2022 kell 12:53

Täna on sõja 50. päev. Kui naiivne ma olin, arvates, et sõda kestab maksimum nädala, ja seejärel, et mitte rohkem kui kuu... ja nüüd saab sellest varsti juba kaks kuud, kui sissetungijad märatsevad meie maal... ning pole teada, kaua see veel kestab... Mulle ikka veel ei mahu pähe, et see juhtub... minuga, mu perega, mu sõpradega, minu linna ja maaga...

Kõik rahvad ütlesid pärast Teist maailmasõda, et mitte kunagi enam ei tohiks sõjaõudused korduda ja nüüd me oleme taas samasuguste jubedustega silmitsi. See teeb lihtsalt jõuetuks... Ma vihkan kõike, mis on seotud venelastega... Me pole kunagi olnud vennasrahvas. Me oleme erinevad! Me oleme vabad! Nad ei kustuta natsiriigi häbimärki ka pikkade aastate jooksul... See on sõda, mida mäletavad veel meie lapselapsed ja lapselapselapsed.... Oma presidendi tegude eest, Vene sõdurite tegude eest, seda sõda toetavate kodanike tegude eest, vastutavad kõik venelased, eranditult...

50. päeva jooksul on Venemaale küüditatud üle 500 tuhande ukrainlase... Nende saatus on teadmata ja me keegi ei oska isegi arvata, kas nad saavad veel kunagi tagasi koju... Üle 4 miljoni ukrainlase on lahkunud riigist... umbes sama palju kolinud teistesse Ukraina linnadesse... Miljonite inimeste tulevikud on purustatud... tuhanded majad hävitatud, tuhanded inimesed surnud... Milleks see kõik?

Iga päev avastatakse kohutavaid mõrvapaiku. Massihaudu on leitud Kiievis, Tšernihivis, Sumõs ja teistes piirkondades. Ma vahel lausa imestan, kuidas mul ei saa pisarad otsa, kui palju suudab üks inimene endast välja nutta? Kuidas normaalselt edasi elada... kuidas?

Juba mõnda aega on teada, et venelased on kohale toonud mobiilsed krematooriumid... me arvasime, et see on nende endi sõduritele... aga see pole nii... Mariupolis on 13 mobiilset krematooriumi, mis "puhastavad" tänavaid tsiviilisikute surnukehadest. Rahumeelsed elanikud, kes kaotasid pommirahe all oma elud, "kaovad" Vene põletusahjudesse. Omaksed ei saa kunagi teada, kas nende vanaemad, emad, vennad või lapsed viidi Venemaa avarustesse või nad lihtsalt põletati vaenlase ahjudes...
Mobiilsete krematooriumide kasutamine on tuvastatud veel Tšernihivi ja Luganski oblastites.
Samuti kasutavad Vene relvajõud krematooriume Vene sõjaväelaste surnukehade hävitamiseks, et varjata sõjas hukkunute tegelikku arvu, ning seeläbi loobuda maksetest Vene ohvrite perekondadele.

Analüütikud arvavad, et Herson ja suurem osa Hersoni oblastist jääb enam kui kuuks Vene okupatsiooni alla. Jätkuvad Ukraina-meelsete aktivistide röövimised, prokuratuuri andmetel on Vene võitlejate poolt pantvangi võetud 137 inimest, sealhulgas 4 ajakirjanikku.

Lisaks on Hersoni piirkond ametnike sõnul humanitaarkatastroofi äärel. Elektrita on veel 106 asulat. Toitu ja ravimeid jääb järjest vähemaks ning Vene sissetungijad röövivad ikka veel elanikelt nii toiduaineid kui ka kõike muud. Hersoni piirkonnas on jagu enam onkoloogia- või suhkrutõvega seotud elutähtsaid ravimeid. Okupandid on blokeerinud enamiku Ukraina infokanalitest ja levitavad desinformatsiooni Venemaa rassistliku meedia ja sotsiaalvõrgustike kaudu.

Eile avaldas mulle tugevat muljet Tallinnas toimunud naiste meeleavaldus Vene saatkonna ees. Kananahk tõusis lausa... aitäh, et te ei vaiki, vaid omal moel ja väga võimsa aktsiooniga andsite karjuvalt ülekohtusest tragöödiast maailmale teada! Suur kummardus kartmatutele Eesti tüdrukutele! Iga päev tuleb juurde kümneid ja kümneid väärkohtlemise ohvreid... palju väärkoheldud lapsi, tüdrukuid ja poisse... Ja kui palju on neid, kes ei saa enam midagi öelda, sest nad lebavad massihaudades või põlevad krematooriumites...

Tänan väga eestlasi! Te olite esimesed, kes meile appi tulid! Te olete imelised, selles olen ma veendunud lausa isiklikult. Te ei kujuta ilmselt ettegi, kui oluline on minu, mu sõprade ja kogu Ukraina jaoks teadmine, et selle jõhkra hävitustöö kõrval, on inimesi, lausa võhivõõraid inimesi, kes hoolivad, mõistavad ja raskel hetkel aitavad! Tänud! Kui kõik on läbi, siis kindlasti kohtume, tahan teid kõiki kallistada!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
13.04.2022 kell 14:04

Hersonis sajab... kõik on hall, märg, udune ja sünge. Käisime vennaga täna poes. Ostsime juurvilju, juustu, leidsime isegi jäätist ja tomatimahla. Meie maja lähedal on taas tööle hakanud väike pagariäri. Tänav lõhnas juba kaugelt värske leiva järele. Ostsime lausa kolm pätsi. Polnud juba ammu sooja leiba saanud, see oli väga maitsev! Ja hullutava lõhnaga!

Tänaval tundub kõik endine olevat. Inimesed jalutavad või lähevad kuhugi, lapsed mängivad... autod sõidavad... kuid õhus on tunda ärevust. Kõik püüavad sõjaeelset elurütmi taastada ja vahel see justkui õnnestubki ning tekibki tunne, et kõik on nagu vaansti... aga kui kodutänavale jõudsime, sõitsid meist mööda kaks Z-märgiga autot, millel istusid kuulipildujatega okupandid. Niimoodi silmast silma neid näha, on tegelikult kohutavalt ängistav... lausa valusalt ängistav...

Hersoni poodidesse toodi täna vorsti. See oli suursündmus. Hersoni elanikud postitasid sotsiaalmeedias vorstidega poeriiuleid, aga veelgi muljetavaldavam oli vorstide hind - 500 UAH, kui varem maksid nad 100-150 UAH. Võimalik et vorstid jäidki lettidele. Praegusel ajal on vähe neid, kes sellist hinda endale lubada saavad.

Kesklinnas rüvetasid sissetungijad Perekopskaja tänaval asuvat mälestusmärki "Au Ukrainale". Okupandid rebisid maha Vene-Ukraina sõjas (2014-2015) hukkunud inimeste portreed. Samuti kiskusid nad maha Ukraina lipu. Me ju teame, et venelastel pole austust ei elavate, ega ka surnute vastu ning, et neilt võib palju hullemat oodata, aga ikkagi on need teod väga-väga häirivad.

Ukraina väed on toonud rindejoone Krivoy Rogi piirkonnast Hersonile lähemale, vabastades enam kui 15 asulat. Mõned Hersoni piirkonna külad, mis nüüdseks on sissetungijatest vabastatud, olid okupeeritud alla nädala, mõned rohkem kui kuu, aga kõikjal räägivad kohalikud elanikud kohutavaid lugusid.
Praegu taastub külades tavapärane elu. Sinna tuuakse toitu, ravimeid ning taastatakse politsei tegevus. Samuti remonditakse elektri- ja veetrasse.

Minu emotsioonid on viimastel päevadel olnud väga vastuolised... nutan, kui näen kohutavaid videolõike. Samas mõnikord ka naeran, kui näen midagi naljakat. Arvasin, et ma ei oskagi enam naerda... õnneks eksisin. Meil on kass Sam, ta on 7 kuune, ta on kõigi jaoks tõeline stressimaandaja. Ta tahab väga mängida ja läbi mängu rahuneme isegi.

Okupandid on üritanud rünnata Mõkolajievi suunal, kuid nagu ikka, edutult. Suurest vihast tõukudes, tulistavad nad seetõttu rakettidega valimatult elumaju... Selle kõige juures on õhus teadmine, et kohe-kohe algab teine sõjalaine...

Hersonis üritavad orkid linnaelanikke hirmutada ja agiteerida, et nad nende poolele üle tuleksid, kuid see ei õnnestu neil, keegi ei taha end siduda Venemaaga. Me oleme Ukraina! Armastame oma riiki ja linna!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
12.04.2022 kell 12:31

Eile kuulutasime välja avatud konkursi, et leida kunstnikke tARTu poes toimuvale näitusele. See tekitas kunstnikes väga suure huvi. Tahame, et näitus tuleks mitmekesine ja huvitav. "МІЦЕЛІЙ" festivali meeskond tänab veelkord selle võimaluse eest. See kõlab isegi pisut uskumatult, et me saame sõjaolukorras tegeleda näituse ettevalmistusega. Vajame seda hetkel väga! Aitäh!

Selline kutsungi saatsime eile välja. "Trigger" on mitmežanriline näitus, mille eesmärk on meenutada, et ühise sõjakupli all on igal inimesel siiski isiklikud kogemused ja sündmused, mis teda enim on mõjutanud. 24. veebruar 2022 ühendas ukrainlased üheks. Meil on ühised mured, kuid igaüks näeb, tunneb ja kajastab neid omal moel. Kutsume kunstnikke üles väljendama näitusel eriti meeldejäävaid hetki, mis toimusid sõja ajal. Igaüks teab oma päästikut! Kutsume teid üles maailmale teada andma, mida inimesed sõja ajal tundsid!
Maria ja Sergei jõudsid Kreekasse. Nad maalivad seal „Trigger“ näituse jaoks pilte ja saadavad siis postiga Tartusse.

Aga pisut ka olukorrast rindel.
Ukraina väed liiguvad aeglaselt Mõkolaijevist Hersoni suunal. Venelased üritavad samas vasturünnakut teha, et meie tempot aeglustada. Tegelik sõjaline seis sellel suunal on praegu salastatud, kuid tööd HERSONI VABASTAMISE nimel tehakse 24/7.

Hersonist röövitud inimesed viiakse Krimmi. Krimmitatarlaste liider Mustafa Džemilev ütles, et Vene sissetungijad viivad meie oblastist röövitud inimesed Krimmi eeluurimisvanglasse. Vahistatud inimesi piinatakse julmalt. Sama saatus tabas Zaporožje oblastist röövitud ukrainlasi. Džemilev rääkis sellest telekanali Rada eetris.

Okupandid on massiliselt eemaldanud Hersonis reklaamtahvleid kirjaga "Herson on Ukraina". Piirkonna energeetikud on aga suutnud taastada vajaliku elektrienergia 13 Hersoni oblasti asulas, mis olid sõjategevuse tõttu enam kui kuu aega elektrita.
Vene sõjaväelaste suurtükimürskude tõttu said Velikaja Aleksandrovka külas (Hersoni oblast) kannatada ja mõnel pool lausa hävisid kohalike elanike elumajad, kõrvalhooned, garaažid ja sõidukid. Prokuratuur on sealgi kaardistanud sõjakurjateod ja alustanud menetlust.

Unistan, et see kõik oleks juba lõppenud! Ukraina on juba sõja võitnud, seda näeb kogu maailm. Tegeliku sõjategevuse lõpuni läheb veel aega... loodan, et mitte väga kaua...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
11.04.2022 kell 12:13

Vene sõjaväelased takistasid eile Hersonis toimunud rahumeelset mälestusmiitingut. Rahva laiali ajamiseks kasutati relvasid, aga õnneks tulistati õhku, keegi viga ei saanud. Osa kogunenutest hajus peale seda laiali. Osad tahtsid miitingu toimumiskohta muuta, kuid pargis viibivate laste rohkuse tõttu otsustasid nad selle turvalisuse kaalutlusel siiski ära jätta.

Nova Kahhovkas toimus samuti rahvakogunemine, aga lavastatud. Erariietes Vene sõjaväelased imiteerisid kohalikke ja lehvitasid Vene lippe. Päev varem olid sissetungijad vanakraamipoodides ringi käinud ja kokku ostnud erarõivaid, selle kohta ilmus juba mitu postitust, nii et me teadsime, et võltsmiiting saab peagi toimuma.

Tšornobajevi linnufarmis suri umbes neli miljonit kana. See juhtus pärast seda, kui okupandid lõikasid läbi farmi elektriliinid. See, mis seal nüüd toimub on lausa katastroofi mõõtmetega.

Hersonist on kümned tuhanded inimesed lahkunud. Ilmselt juba üle 50 tuhande. Iga päev sõidab palju autosid linnast välja. Toitu tuuakse Hersonisse harva, samas seda jagub, kuigi hinnad on kõvasti tõusnud.
Näiteks:
Tatar 100 UAH (oli 40 UAH)
Suhkur 80 UAH (oli 25-30 UAH)
Jahu 40 UAH (oli 20 UAH)
Banaanid 120 UAH (olid 35 UAH)
Sidrunid 120 UAH (olid 40 UAH)
Liha 200-300 UAH (oli 120 UAH)

Vorstid ja piimatooted on defitsiit ja kui neid kuskile tuuakse, saavad need kohe otsa, kuigi hind on väga kõrge. Köögiviljade hinnad on turul taskukohased. Juba on kohalikel farmeritel valminud värsked köögiviljad. Kurgid, salat, roheline sibul. Värskete köögiviljade hinnad on kahe- ja kolmekordistunud. Eile tegime kevadist salatit. Oi, see oli maitsev! Ja natuke tundsime rahamaitset ka 🙂.

Hersonis on väga viljakas maa. Kevadkülv on küll alanud Ukraina erinevates piirkondades, aga Hersonis on see paljudes kohtades veel võimatu. Me istutame sel aastal oma aeda ka palju köögivilju. Peab olema lihtsalt kõigeks valmis.

Kütusega on olukord paranenud. Me ostsime viimati bensiini 60-70 UAH eest. Praegu võib leida ka 45-50-ga. Järjekorrad kütusele olid varem 2 päeva. Nüüd ei ole enam pikki järjekordi.

Ravimite seis on endiselt keeruline. Insuliin näiteks, mis on tuhandetele inimestele eluliselt vajalik, seda saada pole. Paljusid teisigi ravimeid saab endiselt hankida vabatahtlike kaudu. Aga tihti tuleb seista väga pikkades järjekordades. Paljud inimesed on surnud ravimite puuduse tõttu.

Teles näeme endiselt ainult Vene kanaleid, mistõttu me televiisorit enam ei vaata. Ainult YouTube'i.

Õiguskaitse ei toimi. Kui satud tänaval kaklusse või varastatakse midagi või murtakse koju või ettevõttesse, pole võimalik abi saada.

Linnas on liikumiskeeld kella 20-st õhtul 6-ni hommikul, aga juba pärast kella 16 on kesklinn tühi. Püüame ise kodus olla alates kella 18.

Venelasi on igal pool. Mitmel pool on heisatud Vene lipud - Merekoolil, administratiivhoonetel. Seda on üpris halb näha, nad tekitavad meile kannatusi ja me peame taluma nende sümboolikat. Sissetungijad on kõikjal linnas. Nad on paigaldanud väga palju teetõkkeid erinevatesse linna piirkondadesse. Peatavad autosid ja jalgrattureid. Kontrollivad dokumente. Otsivad inimesi oma nimekirjadest. Tänavatel sõidavad Z-märgistustega autod.

Kümned tuhanded inimesed on kaotanud oma töö. 70% äridest ei tööta.
Beebitoitu ja mähkmeid on, aga valik on väike, tuleb osta seda, mida saab. Naiste hügieenitooted on defitsiidis.

Raha enam kuskilt välja võtta väga ei saa. Sularaha linna ei tooda. Mõned poed võimaldavad maksta krediitkaardiga.

Väljastpoolt vaadatuna võib tunduda, et kõik polegi nii halb. Ja tegelikult jumal tänatud, et me ei ole samas olukorras nagu paljud teised Ukraina linnad.
Hetkel on kõige häirivamaks probleemiks teadmatus ja infopuudus, see hirmutab.

Ametnikud on öelnud, et Hersoni olukord on halb, et mitte öelda kriitiline. Represseeritakse kohaliku omavalitsuse esindajaid, mitme meie piirkonna linnajuhid on surnud. Ärimehi, miitingutega seotud julgeolekuametnikke röövitakse, kuulatakse üle, piinatakse ja on ka tapmisjuhtumeid.

ME EI ANNA ALLA! Herson on Ukraina! Me oleme tugevad! Usume parimasse! Ukraina jääb!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
10.04.2022 kell 12:54

Öö oli kärarikas! Sel korral toimusid lahingud Oleshkis.

Oleshki linnapea Jevhen Rõštšuk andis teada, et plahvatused toimusid jõemuuli piirkonnas, kuhu oli plaanitud spordikompleksi ehitus. Suuri kahjusid õnneks ei tekitatud. Lööklaine purustas elumajade aknad. Vene sõjaväelasi on nähtud mõnes linnaosas patrullimas.

Lõuna-Buži suunal püüdis vaenlane taas kord Aleksandrovka asula üle kontrolli saavutada, aga see neil ei õnnestunud. Okupandid kaotasid nii isikkoosseisu kui varustust. Sissetungijad jätkasid Novovorontsovka, Maryanskoe, Novogrigorovka ja Shevchenkovo asulate pommitamist.

Ajutiselt okupeeritud Hersoni oblasti territooriumile on Vene väed paigutanud sõjaväehaiglad ja sõjatehnika remontimiseks vajalikud töökojad ning okupeeritud Nova Kahhovka trükikodades trükitakse Hersoni Rahvavabariigi loomiseks kampaaniamaterjale. Sissetungijad keelavad Nova Kahhovka elanikel miitingutel osalemise, ähvardades linnas katkestada side-, vee-, gaasi- ja kütteteenuse.

Samal ajal on linna transporditud "näitlejaid", kes liiguvad tänavatel, lehvitades Venemaa lippe ja nõudes ühinemist Venemaaga. Nad ikka veel üritavad näidata, et inimesed on Venemaa poolt... see on totaalne absurd!!!

Ka siin, Hersonis, heiskasid nad Venemaa lipu... aga see ei tähenda midagi! Herson on Ukraina! Ja jääb igavesti Ukrainaks!!!

Täna kell 12 kogunesid rahumeelsed Hersoni elanikud Jubileinõ kino juures asuvale väljakule, et mälestada Venemaa agressiooni ohvreid Ukrainas... loodan, et kõik möödub rahulikult.

Hersonis on ilus ja päikesepaisteline ilm... lubatakse küll vihma... aga praegu paistab päike!

Soovin sulle ja perele ning kõigile, kes mu kirju loevad, head pühapäeva! Veetke see pereseltsis!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
9.04.2022 kell 10:52

Olukord läheb iga päevaga aina hullemaks.... Eile kell 10.30 heitsid Vene sissetungijad Kramatorski raudteejaamale pomme. Teada on, et seda tehti tahtlikult. Raketirünnaku tagajärjel hukkus üle 40 rahumeelse elaniku. Nende hulgas 5 last... üle 100 inimese sai haavata. Ma nägin neid kohutavaid kaadreid... ja mul tõusid sõna otseses mõttes juuksed püsti... Veri, laiali pillutud surnukehad, segi paisatud kohvrid, lapsevankrid... Inimesed soovisid vaid linnast lahkuda...

Eile oli Hersonis väga rahutu... õhk oli plahvatustest paks. Mürin oli nii suur, et isegi maapind värises... Kella 21st õhtul kuni keskööni kostusid kärgatused ja plahvatused ei lakanud minutikski... Kartsin ja ei saanud peale seda pikalt uinuda, sest mu süda tuksus plahvatustega samas rütmis ja ärevus ei tahtnud vaibuda ka siis, kui saabus vaikus. Lahing toimus Aleksandrovka küla piirkonnas (Hersoni lähedal).

Paljud eksperdid ütlevad, et meie armee on lähedal ja vabastab peagi Hersoni. Ühest küljest on see muidugi hea, aga teisest küljest ka väga ohtlik... Loodame siiski, et väed ise linna ei satu ja lahingud saavad toimuma linna serval. Kui Ukraina sõjavägi siseneb Hersonisse, saame lahkuda, sellisel juhul on maanteed meie armee kontrolli all. Kui linnas tekib lahinguoht, lahkumegi kohe. Meil on plaan valmis, teeme seda koos sõpradega. Seljakotid on koos dokumentidega ammu pakitud, autod kütusega ootel.
Praegu on aga liiga ohtlik maanteele minna... kiirteel toimuvad aeg-ajalt tulistamised... linnas on hetkel turvalisem.

Me ise arvame, et okupandid lahkuvad linnast lahinguta. Juba praegu on paljud sõjaväeautod ära sõitnud. Eile lahkus üle 40 okupandi sõiduki. Võib juhtuda, et lahingutegevus läheb Hersoni linnast mööda. Vähemalt me loodame seda. Tahame väga, et meie linn rahule jäetaks!!!

Tean, et minu kirju loeb juba päris palju inimesi, ma tahaks teile kõigile tutvustada ühte ettevõtmist. Mainisin hiljuti oma sõpra Sergeid, kes on kokku pannud meeskonna, mis aitab varustada Ukraina lõunapiirkonna sõdureid (Hersoni ja Mõkolaijevi pataljone). Tunnen Sergei Romashkot üle 6 aasta. Me oleme koos vedanud mimeid aastaid kunstiprojekti "Art Цех" ning oleme head sõbrad.

Sergei on praegu Poolas. Ta kogub Ukraina armeele vajalikku varustust ja toimetab oma meeskonnaga selle sõduriteni. Oleme 5-liikmeline meeskond, mina tegelesin projektis peamiselt graafilise disainiga, et infot sotsiaalmeedia kaudu levitada. Kui kellelgi on võimalik aidata, siis isegi 1 eurosest panusest võib olla palju abi. See võib päästa elusid.

Siit saab detailsemat infot, mille jaoks raha kogutakse: https://www.facebook.com/sergey.romashko.14

Annetusi saab teha Sergei Paypali kontole:
romashko.sergiy@gmail.com

või panka:
SERGIY ROMASHKO
IBAN UA883052990000026206690785167
BANK OF BENEFICIARY
JSC CB PRIVATBANK, 1D HRUSHEVSKOHO STR., KYIV, 01001, UKRAINE
SWIFT CODE PBANUA2X

SERGIY ROMASHKO, 75100, Ukraine, region Khersonska, district Oleshkivskii, city Oleshki, street Hvardiiska, building 34, flat 8

Head nädalavahetust! Tore oli näha, et saite tARTus uue näituse ja uue ruumi avatud! Tahaksin ise samuti pöörduda tavalise elukorralduse juurde. Piltide vaatamine näituse avamisest tuletas mulle meelde aegu, mil see oli meilgi normaalsus. Usun siiski, et ühel hetkel on see taas võimalik minu kodumaal ka! Olge hoitud!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
8.04.2022 kell 12:24

Hersoni linnapea Igor Kolõhhajev andis teada, et 15% linlastest lahkus eile, see on umbes 50 000 elanikku. Snigirevka ja Bereznegovatoe külade suunal liiguvad pikad autode kolonnid... Inimesed lahkuvad omal riisikul, keegi kolonni ei turva. Suur hulk inimesi jätab ilmselt veel linna maha. Hirm jääda on suur. Lahkuda on ka riskantne.

Vabatahtlikud riskivad oma eluga samuti päevast päeva. Koguvad raha, otsivad ravimeid, läbivad kontrollpunkte... Eile konfiskeerisid Vene sõjaväelased Hersoni ühes kontrollpunktis vabatahtlikelt ligi 7000 dollari väärtuses ravimeid. Sealhulgas ravimeid, mida intensiivravi patsiendid hädasti vajasid. Oleme isale otsinud tablette. Ühe rohu leidsime, aga vaja oleks veel teist ravimit juurde. Ehk õnnestub järgmisel korral.

Novaja Kahhovkast saadeti Kazatskoje ja Vesele küladesse kaks bussitäit humanitaarabi, kokku 10 tonni. Samuti said tagasiteel Novaja Kahhovkasse, sõita umbes 130 inimest.

Eile tulistasid orkid Hersoni oblastis Pervomaivkast sõitnud paati, millega evakueeriti inimesi okupeeritud aladelt. Paadis oli 14 põgenikku. Kolm last ja 11 täiskasvanut. Kaks täiskasvanud meest ja naine hukkusid kohapeal. 13-aastane laps suri veidi hiljem. Seitse inimest viidi haiglasse ja kaks jäid teadmata kadunuks.

Ma muretsen väga Odessa pärast. Seal on mul palju sõpru. Täna öösel tulistati Krimmi poolsaare territooriumilt kolm pikamaaraketti Odessa oblasti suunal. Loodame, et ei toimu lauspommitamist.

Ühes Hersoni oblasti külas, Inguletski-suunal vägistati 16-aastane rase tüdruk ja 78-aastane vanaema.

Loen ja vaatan iga päev erinevaid uudiseid, silmad märjad ja ikka veel ei mõista... Miks see kõik juhtub? See ei mahu mulle kuidagi pähe ja vahel tundub, nagu oleks tegu pikalt venima jäänud väga häiriva filmiga... Kuidas saab nii palju kannatusi tekitada...

Ma olen hakanud palvetama. Palvetan nende eest, kes on lahkunud... Palvetan elavate inimeste eest, et nad jääksid ellu ja terveks. Iga päev süütan küünla... ja mälestan neid, kes on sõjas hukkunud.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
7.04.2022 kell 12:29

Eile kuulsin uudist, et Eesti andis taas Ukrainale üle järjekordse sõjalise abipaketi - tankitõrjerakette, tankitõrjemiine ja muid relvi. Aitäh Eestile selle eest ja igasuguse muu toetuse eest ka! Eestlased on suure südamega rahvas ja teie toetust on tunda Ukrainani!

Hersonis on paljud elanikud üsna paanikas. Pärast seda, mida nad Butšas ja teisteski linnades näinud on, kardavad paljud, et see võib uuesti juhtuda. Suur hulk elanikke hakkas paaniliselt linnast lahkuma... aga see pole ohutu... praegu on pikk autode kolonn teel linnast välja...

Arvatakse, et Vene sissetungijad tahavad Hersonist lahkuda, aga need on lihtsalt oletused. Ühe versiooni järgi tahavad Vene okupandid lahkuda Dnepri suunal ja õhkida enda järel Antonovski silla. Loodan väga, et Ukraina armeel on piisavalt aega ja ressursse see ära hoida...

Ukraina sõdurid vabastasid Osokorovka ja meie armee liigub järk-järgult Hersonile lähenemale! Hersoni oblastis said Ukraina sõdurid jagu okupantide suurtükiväeüksusest, kes valmistus rahumeelsete asulate rüüstamiseks. Meie sõdurid on parimad, jätkuks neil ainult varustust! Ma olen väga uhke nende üle.

Hersoni linnapea ütles, et reeturid andsid vaenlasele üle andmed aktivistide, ajakirjanike, terrorikaitseliikmete ja veteranide kohta. Venelased otsivad neid kõikjalt... kontrollivad passe, sisenevad kodudesse. See on kestnud juba mõnda aega. Nende eesmärk on aktivistid üles leida, nad vahistada ja teadmata suunas minema viia. Mõned aktivistid on ka vabastatud, aga paljud teadmata kadunud...
Hersonis röövisid Vene sõjaväelased terrorikaitseliikme koos tema naise ja pojaga. Kotid peas, viidi perekond kohalikku politseijaoskonda, kus neid üle kuulati ja peksti.

Hersoni oblastis Shirokaja Balka külas tunnevad venelased end peremeestena. Nad rüüstavad maju ja tapavad loomi. Põldudel tehakse lõket. Poed on kohalike jaoks suletud, sest need mitteinimesed on sealt kõik ära varastanud. Nad käivad majast majja ja teevad läbiotsimisi.

Kahhovka linnapea Vitali Nemerets oli sunnitud oma kodulinnast lahkuma ja kolis Ukraina armee kontrolli all olevale territooriumile, kuna ta polnud valmis Vene okupantidega koostööd tegema ning ta ise koos perega sattus venelaste sihtmärgiks.
Hersonisse saabus humanitaarlast koos ravimitega. Ravimid on juba teel haiglatesse. Paljudel elanikel on juba ammu ravimid otsas. Vabatahtlikud on riskinud oma eludega, et tuua autodega teistest linnadest ravimeid ja tablette.

Sellisel keerulisel ajal on peamine inimeseks jääda. Ma näen kui palju häid inimesi on tegelikult selle koleduse keskel - vabatahtlikud, kaitsjad, lihtsalt inimesed, kes appi tulevad!

Ma olen... ilmselt kogu Ukraina on väga tänulik kõigile, kes meid aitavad. Neile, kes pagulastele peavarju annavad. Neile, kes saadavad raha sõjaväe toetuseks. Neile, kes annetavad raha ja asju. Neile, kes päästavad loomi. Neile, kes aitavad avalikustada sõjakoledusi... Kõikidele suur tänu! See on väga tähtis! Oluline on praegu teha head, et sellest kurjusest jagu saada!☀️

Hersonis on kevad! Ilm on suurepärane, õhk on suurepärane! Kõik hakkab õitsema! See on minu lemmikaeg aastas! Head kevadet kõigile!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
6.04.2022 kell 13:00

Ukraina armee vabastas Hersoni oblastis kolm küla. Ukraina relvajõudude pealetungi tagajärjel kaotas vaenlane kontrolli Dobrjanka, Novovoznesenskoje ja Trudoljubovka asulate üle. Need külad on osa Võsokopolska kogukonnast. Južnobužski suunas taastab vaenlane lahinguvõimet. Tuuakse juurde varustust. Lahingud jätkuvad Aleksandrovka küla piirkonnas (mitte kaugel Hersonist).

Teame, et Hersoni läheduses on palju vene okupante. Mis täpsemalt juhtuma hakkab, me ei teagi, kuuleme samuti uudiseid sõja teisest lainest ja kuidas see kõik hakkab mõjutama meid, me ei tea. Ärevus kasvab... kõik on üsna hirmutav... Lahkumise võimalust ei ole siiani olnud.
Hersonis, Mira tänaval kolis täna tudengihosteli terve hord venelasi, kes hommikul blokeerisid autodega liiklust, et hostel üle võtta. See on kohe ülikooli kõrval, kus õppisin... Juba liiguvad jutud, et sõdurid vahetavad mundrid erariiete vastu, et sulanduda linnapilti... või mida nad seal sepitsevad... ei tea?

Igaks juhuks oleme kodus ja välja ei lähe. Jälgin pidevalt uudiseid. Meil on asjad tegelikult esimestest sõjapäevadest alates, koos dokumentidega, pakitud... et kui viiakse läbi evakuatsioon või tekib võimalus lahkuda, siis on hädavajalik kohe olemas.

Iga päevaga saame üha rohkem kohutavaid uudiseid Vene okupantide terrorist tavaliste elanike suunal. Bucha pole kõige hullem... Borodjankas on olukord palju, palju halvem...

Eile lugesin Instagramis ühte lugu ja see puudutas mind hingepõhjani. Oled ilmselt näinud seda fotot veripunase maniküüriga surnud naise käest, mis levis plahvatuslikult üle maailma. Eile postitas Instagramis Buchast pärit meigiõpetaja Anastassia loo, kus ta rääkis:

Naine sellel fotol, mida nüüdseks on näinud terve maailm nii suhtlusvõrgustikes, kui ajalehtede veergudel, oli minu klient Irina. Ta käis minu juures meigitundides. Viimane tund oli meil 23. veebruaril. Irina võlus mind kohe oma elutahte, jõu, energia ja lahkusega. Ta hüppas rõõmust, kui me talle koos kosmeetikat ostsime. Iga kord harjutas ta usinalt ja rääkis seejärel, kuidas uued kliendid tema meiki hindasid. Ta avas oma Instagrami konto ja postitas seal, et ostis pileti oma lemmiklaulja kontserdile.
Kord, ühe tunni ajal, hoidis ta mu kätt ja ütles: "Donya, sain vanas eas lõpuks aru, mis on kõige tähtsam - armastada ennast. Lõpuks ometi elan nii, nagu tahan."

Mulle jäävad tema sõnad alatiseks meelde. Elu tuleb hinnata ja nautida iga hetke - elu on ainult üks. Irina elab minu hinges edasi, igavesti.

Ta
tahtis
lihtsalt
ELADA!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
5.04.2022 kell 13:13

Täna on mu sünnipäev, sain 28-aastaseks. See aasta jääb mulle igaveseks meelde, nagu kogu Ukrainale ja kogu maailmale... raske on rõõmustada.... väga vastuolulised emotsioonid vahelduvad. Ma tunnen end isegi süüdi, et mul peaks täna olema õnnelik päev... kui kogu Ukraina on leinas...

Ma ei saa tähistada oma päeva nagu varem...
Olen tänulik, et olen elus ja saan olla oma pere lähedal. See on parim kingitus. Ma tõesti tahan rahu! Soovin, et sõda oleks juba läbi ja et me elaksime nagu enne ja saaksime elust rõõmu tunda. Et kõik lapsed oleksid elus ja terved! Et me kõik saaksime kohtuda oma sugulaste ja sõpradega. Et meie armeel oleks jõudu meie eest seista! Edu Ukrainale!

Aitäh, emale, kes küpsetas koogi. Sööme seda tee kõrvale, kui ema töölt tuleb. Veedan tänase päeva perega. Ma ei vajagi midagi rohkemat...
Proovin täna vähem mõelda sõjakoleduste peale... ehk õnnestub...
Saan väga hästi aru, et ennast tuleb hoida... muidu kaotan pea...

Aitäh kõigile õnnitluste ja toetuse eest!
Kallistan teid kõiki tugevalt! Kõiki!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
4.04.2022 kell 12:29

Ma olen katki... kohati on isegi raske hingata...
Pole ammu enda sees sellist tühjust tundnud.... Eilset päeva ei suuda unustada ei Ukraina, ega ilmselt ka kogu maailm... Nutsin palju ja magasin öösel väga halvasti...

Ma nutan nüüdki ja ei suuda mõtteid sellest kurjusest eemale saada... Mind on vallanud sügav lein... minu riik sureb, süütud inimesed surevad... naisi ja alaealisi tüdrukuid vägistatakse... vanaisasid tapetakse julmalt. Mitte ainult mina, vaid kogu Ukraina on leinas... Ma oleksin justkui kuristiku serval... langedes sealt pimedusse...

Minu süda on purustatud tuhandeks tükiks, mis on laiali pillutatud üle Ukraina. Ja ma jälle nutan... ja ma ei suuda uskuda, et see kõik juhtub praegu minu kodumaal... Ärevustunne aina kasvab...

Ukraina on ilus maa, siin elavad imelised inimesed. Me armastame oma vabadust. Oleme terve elu võidelnud oma vabaduse eest... Me oleme teinud palju tööd, et olla vabad, et areneda... me pürgime edasi... Miks see ei meeldi meie naabritele... Kas me oleme siis nii erinevad? Me ei ole venelased! Ja see neile ei meeldigi!

Ma ei saa praegu Venemaast hästi mõelda. Võibolla kunagi mul hakkab kahju neist, tavalistest inimestest, kes seal elavad, aga praegu on minu südames Venemaa suunal ainult vihkamine. Nad on justkui pimedusega löödud orjad, kes kuulavad oma kuningat! Isegi orjad tahtsid vabad olla, nemad ei oska vist isegi seda tahta!

Me oleme VABAD ja tahame elada demokraatias. Oleme valinud oma presidendiks koomiku ja juudi ning me oleme rahul sellega! 2019. aastal uskus kogu Ukraina, et oleme võimelised lahti saama vanast venemeelsest valitsusest, ja meil õnnestus see. Zelenskõi poolt hääletasid kõik mu sõbrad, mu sugulased ja nende sugulased ning me ei eksinud oma valikus. Ta on Inimene suure algustähega. Oleme väga uhked oma tugeva presidendi ja armee üle, kes kaitseb meid Venemaa kurjuse eest.

Kui poleks Zelenskõid, oleksin ammu juba alla andnud. Paljud oleksid. Püüan olla tugev... aga ma ei suuda emotsioone maha rahustada... Tahaksin nii kõvasti karjuda, et terve maailm seda kuuleks ja kuulaks... suur must masendus... suur valu... suur tragöödia...

Jagan täna üht kollaaži aastast 2020. See on kokku lõigatud kahest fotost. Esimese tegin Majdanekis, kui Poolas olin... ja teine on tehtud Hersonis, ülikooli ajal. See oli reportaažifoto tavalisest Ukraina tüdrukust minu linna tänaval. 2020. aastal lõikasin nad kokku, et edasi anda genotsiidi teemat, millest tihti olen mõelnud. Eile mõistsin, et see kollaaž esindab seda, mis on praegu juhtunud Buchas, Gostomelis, Irpenis...

See pole sõda, see on genotsiid...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
3.04.2022 kell 11:57

Täna mommikul sadas vihma. Tolm sai maha pestud. Avasin akna... õhk on väga värske. Mulle väga meeldib see lõhn, mis peale vihma levib. Ema on veel täna ka kodus, ta hakkab minu sünnipäevaks, mis on juba teisipäeval, kooki küpsetama. Ta ütles, et lausa peab sel aastal koogi tegema ja ma tegelikult armastan tema kooke. Ma armastan oma ema väga! Nii tore, et oleme kõik koos. Mul on väga hea meel, et oleme kõik elus ja saame üksteist kallistada.

Täna öösel ma ei saanud väga magada... nagu tegelikult igal ööl... uni oli rahutu. Kella ühe paiku kuulsime jälle mitmeid plahvatusi... Hommikul kella 6 paiku toimus Vene sõjaväelaste raketirünnak Odessale – pommitati strateegilist taristut, mõnel pool linnas puhkesid tulekahjud. Inimesed viga ei saanud. Oleshkis hävitati Venemaa sõjaväelaste rünnaku tagajärjel kalmistul olevad mälestusmärgid. Kiievi oblastis jätkavad pürotehnikud plahvatusohtlike alade neutraliseerimist, sõjavägi ja politsei puhastavad vabastatud alasid. Inimesi kutsutakse üles mitte veel naasema oma kodudesse, kuna maha on jäetud maamiine ja lõhkeaineid.

Tšernobajevka võtab vastu ümbritsevate külade elanikke, kelle majad on jäänud pommirahe alla. Kodutuks jäänud elanikke aidatakse arstiabi, toidu ja majutusega. Hersoni vabatahtlikud annetasid humanitaarabi Tšernobajevka ja Antonovka lahingutes kannatada saanud perekondadele ning riigi sees ümberasustatud elanikele.

Hersoni oblastis on 18 652 elanikku jäänud ilma gaasita. 16s külas ja asulas puuduvad täielikult eluks vajalikud kommunikatsioonid. Vene sõjaväe kohaloleku tõttu on olnud võimatu seda taastada. Hersoni Punase Risti kiirreageerimisüksus evakueeris 4 päeva jooksul rindetsoonist 64 last ja 38 naist.
Hersoni oblastisse läheneb humanitaarkolonn ravimite ja 14 tonni pärmiga Hersoni pagariäride jaoks. Koorem on jõudnud Mõkolaijevisse.

Endiselt levivad kohutavad kaadrid Buchi linnast ja teistest asulatest, mis olid kuu aega Vene fašistide poolt okupeeritud. Tänavatel on tsiviilisikute surnukehad, kelle käed on selja taha seotud. Kiievist 20 km eemal, maantee ääres lebab teki all 4-5 surnud alasti naist, keda venelased vägistasid ja üritasid teeserval põletada. Selliseid uudiseid tuleb iga päev ning lõppu neile ei paista tulevat.

Pisarad voolavad ikka veel, kui seda kõike näen, kuulen või loen... Kui palju leina on Venemaa Ukraina rahvale toonud. Inimesed surevad... mille eest? Ma vihkan sõda... ja ma ei suuda lihtsalt pisaraid tagasi hoida...

Ema hakkas nüüd kooki tegema. Sellest tuleb Napoloeni kook, minu sünnipäevakook! Head pühapäeva teile ka!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
2.04.2022 kell 18:02

Täna oli mul suurpuhastuse päev. Kui kõik sai koristatud, keetsin borši. Nüüd tahan natuke arvutis tööd teha. Mu sõber on praegu Krakowis ja palus meid vabatahtlikena appi. Plaanis on aidata Hersoni ja Mõkolaijevi piirkondade sõjaväelasi. Arutame täna pisut, kuidas seda kõige paremini teha.

Eile oli esimest korda üle pika aja väga vaikne. Sain mõelda omi mõtteid ja hakkasin uuesti maalima. Enne sõda alustasin ühe kollaažiga, mis on pühendatud kõigele elavale, kevade saabumisele, kõikeühendavale seeneniidistikule metsas. Aga ma ei jõudnud seda lõpetada... sõda algas. Nüüd on sellel teosel minu jaoks veelgi suurem tähendus.

Mu ema tuli eile taas koju ja rääkis kohutava loo. See juhtus tema kolleegiga, kes elab koos perega Darjevkas (Hersoni piirkond). Kolleeg rääkis, kuidas okupandid käisid kõigis majades, lihtsalt sisenesid majja ja korraldasid läbiotsimise, "konfiskeerisid" mobiile, otsisid teavet. Samal ajal ähvardatati kohalikke elanikke relvadega. Kui mõni ust ei avanud, siis sõideti tankiga majja sisse. Nad teevad mida tahavad. Lõhuvad, rüüstavad, võtavad ära kõik väärtuslikud asjad, või veel hullem, võtavad meie elud...

Stanislavi piirkonnast on saadud kõik abivajajad evakueerida ja nad on nüüd turvaliselt Hersonis. Aleksandrovkast aga pole õnnestunud siiani naistel ja lastel lahkuda. Seal pole samuti olnud pikemat aega elektrit ega gaasi.

Davidov Bridi külas hukkus mürskude tagajärjel kaks inimest ja alaealine laps sai raskelt vigastada. Hävinud on nii eramud kui ühiskondlikud hooned. Prokuratuur on ka seal alustanud uurimist sõjakuritegude sooritamisel.

Täna andis Ukraina Ülemraada volinik Ljudmila Denisova teada, et Vene sõjaväelased röövivad Kiievi piirkonna elanike hulgast lapsi ja panevad nad veoautodesse, millega nad ise ringi sõidavad, "kindlustades" nõnda kolonnid, et neid ei rünnataks. Lapsed ja kohalikud elanikud on neile kõigest mass, mida kasutada inimkilbina. Alatu! Kohutavalt alatu!

ÜRO andis teada, et 24. veebruarist kuni 31. märtsini on Ukraina tsiviilelanike hulgas registreeritud 3257 inimohvrit. Neist 1276 on hukkunud, nende hulgas 115 last. Haavatuid on 1981, nende hulgas 160 last. Kõiki juhtumeid pole suudetud tuvastada, nii et tegelikud inimkaotuste arvud on ÜRO hinnangul palju suuremad.

Kirja lõppu ka üks positiive noot. Põllumehed on üle Ukraina, kus vähegi see on muidugi võimalik, alustanud kevadiste põllutöödega.
Ukraina põllumehed on uued superkangelased!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
1.04.2022 kell 12:28

Olen viimastel päevadel leidnud end mõtetelt, et milleks see õudus? Miks peavad inimesed sõja tõttu taas kannatama? Kas me pole midagi ajaloost õppinud? Miks me ei saa kurjusest jagu...

Loodan, et Venemaa lõigatakse muust maailmast pikaks ajaks välja... samas ei saa enamus venelasi isegi aru, mis toimub... pärast 37 päeva sõda... ma vaatan sotsiaalvõrgustikes videosid ja ei mõista, kuidas nad ei suuda seda õudust näha? Kui ajupestud peavad inimesed olema, et seda kõike eitada? Zombid! Paljud Venemaa piirkonnad on sattunud vaesusese, aga inimesed armastavad ikka Putinit... Kõik peavad vastutama. Mitte ainult Putini lähikondlased, vaid iga inimene, kes praegu sõda toetab.

Hersonisse saabusid põgenikud Stanislavist, Aleksandrovkast ja teistest asulatest. Nende majad on pommitatud... peredel pole kuskil elada... põgenikud jäävad ajutiselt Hersonisse. Stanislavist evakueeriti ka 12 vanemateta jäänud last.

Kalinovskoje külas (Hersoni piirkond) avati inimestele roheline koridor... kogunes tohutu autode kolonn, mis külast lahkus, kuna asula on täielikult okupantide poolt hõivatud ning seal toimusid lahingud. Elanikud lahkusid kõikjale, igas suunas, sest kohapeal pole neile enam midagi alles jäänud.

Sõjast hoolimata algasid Hersoni oblastis kevadised põllutööd. Mõned põllumehed on saanud juba varem töödega alustada, osades piirkondades pole lahingutegevuse tõttu olnud võimalik varem alustada. Mõned põllud aga jäävadki sel aastal sööti. Meie põllumehed on ka kangelased, töötavad põldudel, kui samal ajal lendavad nende peade kohal raketid.

Hersonis on lubatud kaubelda ainult turgudel. Need, kes seda väljaspool teevad, nende kaup konfiskeeritakse. Põhjus seisneb selles, et turgudel peavad linnavõimud põllumeestega läbirääkimisi, et hinnad oleksid kontrolli alla ja ei tõuseks kontrollimatult liiga kõrgele.

Putin allkirjastas määruse kevadise reservväe kokkukutsumise kohta Venemaal. Sõjaväkke kutsutakse 134,5 tuhat reservväelast. Teenistus kestab 1. aprillist kuni 15. juunini. Kui nad saadetakse Ukrainasse, ootab neid siin kindel surm. Loodan, et inimesed mõistavad seda, eiravad käsku ja keelduvad.
Head uudised. Täna saime teada, et Vene sissetungijad lahkusid Tšornobõli tuumajaamast täielikult.

Juba käivad arutelud, millised peaksid olema uued majad, mida peale sõda Ukrainas ehitama hakatakse, et oleks rohkem avalikke pommivarjendeid ja et oleks rohkem tugevdatud maa-aluste parklatega hooneid. See on praegu iga ukrainlase unistus.

Me kõik teame, et hea võidab lõpuks kurja! Ukraina võidab ja kõik elavad taas õnnelikult oma elu edasi! Ma tean seda! See peab lihtsalt nii minema!

Aitäh, et olete meiega ja toetate meid iga päev. See on praegu väga tähtis, et meie usk püsiks!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
31.03.2022 kell 12:38

Maria ja Sergei jätkavad oma teekonda ning proovivad pääseda Ateenasse. Nad said koha sealses kunstiresidentuuuris. Ma ei tea kõiki detaile, aga küll nad jõuavad sellest rääkida, peaasi, et nad kohale jõuksid.

Kui meil peaks tekkima vajadus lahkuda, läheme Lääne-Ukrainasse... ja seal on peaasi, et kuskilt saaks piiri ületada. Ma tuleksin hea meelega Eestisse, Tartusse, aga ma ei taha tegelikult oma kodust lahkuda. See on siiski minu kodumaa... siin on minu rahvas... ma tahan olla kodus! Aga kui vaja, siis loomulikult lahkume koos perega. Minu mees Ukrainast välja ei saa. Ilmselt tuleksin sellisel juhul koos vennaga.

Tahtsin veel öelda, et mul on väga hea meel, et me Tartus kohtusime ning et meil tekkis peale seda kirjavahetus. See on aidanud algusest peale mul mõtted selgena hoida ja nüüd kuidagi ei lase meie suhtlus mul alla anda. See teeb mind tugevamaks! Aitäh! Mul on tõesti hea meel, et leidsin sõjaajal endale uue sõbra.

Eile oli vaikne... vaid kaks raketti lendasid majade kohalt mööda - Mõkolaijevi suunal - umbes kell kaks päeval. Mul oli terve päev tunne, et kõik on jälle endine ning et normaalne elu on taastunud. Ärevus kadus terveks päevaks. Kuid me teame, et peagi algab sõja teine laine ja see tekitab minus juba ette hirmu... Sõda on kestnud 36 päeva... uskumatu... homme algab juba aprill...

Põhja-Ukrainas vaenlane ei tagane, vaid koondub ümber ning Hersoni ja Izyumi suunal tugevdavad Vene sissetungijad oma vägesid. Pristanis (Hersoni oblast) läksid inimesed rahumeelsele miitingule. Rahvas nõuab, et Vene sõjaväelased vabastaksid linnapea ja teised kogukonna elanikud, kes on vahistatud... Iga päev kuuleme uutest juhtumistest, kus okupandid vahistavad rahumeelseid inimesi, piinavad neid, kuritarvitavad või viivad riigist välja ...

Üha enam kuuleme õudusjutte vägistamistest... Elajad!!! Ma ei ole tahtnud neid lugusid jagada, aga siin üks, mis ilmus ka ajakirjas „The Times“. 33-aastane ukrainlanna Natalja (nimi muudetud) Kiievi oblastist ütles, et purjus Vene sissetungijad vägistasid teda mitu tundi. Eelnevalt tapeti nende kodu õuel tema abikaasa. Natalja 4-aastane poeg peitis end katlaruumi, samal ajal kui kaks purjus okupanti naist kordamööda vägistasid. Kui nad magama jäid, põgenes Natalja koos pojaga, jalgsi, kuna sõdurid olid lõhkunud nende auto. Naine on praegu koos pojaga Ternopilis, sugulaste juures. Ta ei ole veel oma pojale rääkinud, et tema isa on surnud ning lebab ikka veel nende kodu õuel, matmata. Natalja ütles, et ei tea, kuidas selle kõigega edasi elada...

See on kohutav!!! Selliseid lugusid on palju... Sõnu lihtsalt pole. Iga kord, kui ma uudiseid loen, mõtlen, et millal see põrgu lõpeb... Millal? Ja kuidas me selle traumaga hiljem toime tuleme? Kuidas saab peale kõike seda Venemaale andestada? Mina ilmselt ei suuda seda teha, võib-olla minu lapsed kunagi...

Me kõik tahame rahu! Elada rahus! Las kõik inimesed tulevad tagasi oma kodudesse, isegi kui need on pommitatud. Me ehitame kõik uuesti üles! Me ei taha muud, kui elada tavalist elu...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
30.03.2022 kell 12:36

Õhus on kevadet. Sel aastal on ta varem kohal. Päike soojendab nii otseses kui kaudses mõttes. Vahel on külmad tuulepuhangud, aga päike võidab, nagu ikka sel aastaajal!

Mul on hea meel, et Eestis arutatakse sõjasümbolite temaatikat. Aitäh... see teema on ukrainlastele praegu väga tundlik. Eestlased on alati olnud targad ja julged, just selles järjekorras. Olete palju läbi elanud ja suudate laiapõhjaliselt teemad ette võtta ja läbi arutada. Ma usun, et ka sõjasümbolite kasutamise vaidlus saab targa lahenduse!

Positiivsetest uudistest alustades, Maria ja Sergei võtsid ühendust. Neil on olnud pikk ja kohutav tee seljataga, aga neil õnnestus Tbilisisse jõuda. Me kõik olime nende pärast väga mures. Hea, et nad jõudsid ohutult kohale. Niipea kui võimalik, lahkume ise ka.

Öösel kõlasid küll mitmed plahvatused... aga muidu oli üle hulga aja siiski vaiksem. Kolm raketti lendasid meist üle Mõkolaijevi suunal.... kartsin, et tegu on lennukitega, mis heidavad mürske... õnneks meile pommid ei langenud... Mõkolaijevi administratiivhoone rusudest on praeguseks välja toodud 12 surnukeha, päästjad jätkavad tööd...

Hersoni oblastis on Vene sissetungijad röövinud kümneid inimesi. On teateid röövitute piinamistest, et nende meelsust murda. Tegu on peamiselt aktivistide ja vabatahtlikega. Selliseid juhtumeid on 30-40 ringis.

Hersoni linnas on leivaküpsetamiseks vajalikku toorainet veel terveks kuuks. Hersoni leivatehas sai neil päevil oma varusid täiendatud. Vahepeal oli tarnetõrkeid, mis olid peamiselt seotud kütusepuudusega. Hersoni linnavalitsus tuli appi ja korraldas vajaliku koguse jahu ja pärmi kohale oma transpordiga. Kuulda on, et ka apteekidesse on jõudnud täiendavad ravimivarud.

Hersonis asuv laste ja noortega tegelev olümpiakoondise spordikool alustas taas treeninguid. Klubi töö katkes sõja esimesel päeval. Nüüdseks on treeningute graafikud taastatud.

"Ukraina 24" eetris teatas Ukraina ajutiselt okupeeritud alade taaslõimimise minister Irina Vereštšuk et Hersonis avatakse humanitaarabi koridor. Humanitaarkoridoride avamiseks on kahepoolsed kokkulepped tehtud. Koridorid avanevad Tšernihivi, Harkivi, Hersoni ja loomulikult Mariupoli suunal.
Praegu on rohkem lootust, et tegelikult ka need koridorid avanevad.

Venemaa täiemahulise sõjategevuse käigus on Ukrainas hukkunud 145 last ja 222 last on saanud vigastada. Kõige rohkem lastega õnnetusi on olnud Kiievi oblastis - 69, Harkivi oblastis - 49, Donetski oblastis - 54, Tšernigovi oblastis - 39, Mõkolaijevi oblastis - 30, Luhanski oblastis - 28, Zaporožje oblastis - 22, Hersoni oblastis - 25, Sumõ piirkonnas - 16, Žytomiri piirkonnas - 15. Vene agressorid peavad võtma vastutuse iga elu eest!

Ukraina kaotused Venemaaga sõjas olles ületavad triljonit dollarit. See arv sisaldab juba kasvavaid kahjusid infrastruktuuris ja majanduses, aga ka eelseisvaid kahjusid järgmistel aastatel. Samuti langes peaministri sõnul Ukraina majandus Venemaaga sõdimise kuul umbes 35%.

Venemaa peab kõik selle meile tagasi maksma... kõik... kahjuks ei saa me kunagi tagasi kaotatud elusid...
Ja loomulikult peavad riigi piirid jääma samaks nagu nad olid Ukraina tunnustamisel maailmas 1991. aastal. Siin ei saa olla mingeid kompromisse!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
29.03.2022 kell 13:35

Hersonis püütakse vaikselt igapäevast elu elada. Koolilapsed on kaugõppes alates märtsi keskpaigast. Mõned lasteaiad avati lisaks veel paar nädalat tagasi. Bussid ja trollid sõidavad. Mõned kohvikud töötavad. Avalikud teenused toimivad samuti. Turud on olnud avatud kogu sõja vältel, ainult et hinnad on kõvasti tõusnud. Mõned toiduained on lettidelt kadunud. Kanaliha näiteks... seda pole. Sealiha võib leida, aga hind on kahekordistunud.

Palju apteegid on avatud, kuid ravimid on otsakorral. Mu isa vajab vererõhutablette, ilma nendeta tema olukord halveneb. Otsisime mitu päeva... aga ei leidnud kuskilt. On tekkinud vabatahtlikud rühmitused, kes otsivad ravimeid teistest linnadest, saatsime sinna päringu. Loodan, et leiame vajalikud rohud.

Pensionäridele hakati taas pensione väljastama. Kes kuskil tööl on, siis riik maksab ametlikult 6500 UAH, see on Ukraina miinimumpalk (u 200 €). Mu ema töötab haiglas, eile kanti tema kaardile raha. Kommunaalteenuste eest tuleb maksta, aga me saame makseid ajatada. Paljud ettevõtted on tegevuse peatanud. Inimesed püüavad raha teenida, kuidas oskavad. Kui on võimalik tööd teha üle interneti, siis seda ka tehakse.

Kunstnikel ja loomingulistel inimestel on olukod üsna keeruline. Paljudel olid tellimused, mis sõja algusega tühistati. Kes elab säästudest, kes annetustest. Ma ise olen hetkel samuti tööta. Mul oli märtsikuuks palju tellimusi, kuid, nagu öeldud, kõik tühistusid. Mu mees töötas koos Pjotriga, nüüd on nemadki töö kaotanud. Selline elu on praegu paljudel, aga me murrame sellest läbi! Kõik saab korda! Tööd tuleb, peaasi, et venelased meie riigist lahkuksid.

Vabatahtlikud jätkavad inimeste abistamist. Nad jagavad humanitaarabi neile, kes seda vajavad. See on kestnud esimesest sõjapäevast alates. Samuti on üle linna mitmed punktid, kus on avatud väliköök ... küpsetatakse erinevaid roogasid ja jagatakse inimestele... Me ei jää ega jäta kedagi hätta!!! Oleme tugevad!

Öösel ei olnud rahulik... perioodiliselt oli kuulda plahvatusi... alates kella 23st... Me teame, et venelased kardavad. Käivad mööda linna ringi, valmistuvad. Ootavad ilmselt lisavägede saabumist... ilmselt plaanivad järgmist pealetungi...

Täna hommikul purunes Mõkolaivis kohalik valitsushoone. Vitali Kimi sõnul hukkunuid pole, enamik inimesi jõudis hoonest lahkuda, aga rusude alla jäi 8 inimest, keda üritatakse päästa.

Tšernobajevka on muidugi legend, aga Tšernobajevi piirkonna külades puudub elekter, telefon ja internet. Seda on endiselt võimatu parandada, kuna asulad on okupeeritud Vene vägede poolt. Hersoni piirkonnas on elektrita ja veeta 52 asulat ning umbes kuus tuhat elanikku on jäänud ka gaasita.

Eile... 28. märtsil said mürskude tagajärjel vigastada viis Stepanovka elanikku, neile osutati arstiabi ja üks inimene viidi haiglasse.

Hersoni oblastis asuva Novovorontsovskaja territooriumi on Vene väed viimased kaks päeva lihtsalt kaootiliselt tulistanud ning paljud elumajad on pommitatud. Eile anti teada, et Vene okupandid on kasutanud Odessa ja Hersoni oblastis keelatud kobarpomme. Taaskord saime kinnitust okupantide ebainimlikust käitumisest.

Ma tõesti tahan, et see läbi oleks! Au Ukrainale! Au kangelastele!
Слава Україні! Героям Слава!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
28.03.2022 kell 12:54

Hersonis blokeeriti kõik sissepääsuteed. Me ei saa enam lahkuda. Vähemalt mitte järgmistel päevadel. Minu pere on hetkel kaitstud. Meil on olemas toit ja muu eluks vajalik. Hiljaaegu, saime just poest natuke aineid ja turgudelt saime osta juurvilju. Meie maa on ju väga viljakas. Kuid ravimitega on kitsas. Neid kõigile ei piisa.

Maria ja Sergei ostsid piletid ja plaanivad täna Krimmist Gruusiasse sõita. Loodan, et neil läheb see korda. Me oleme suhtluses.

Öösel oli taas väga palju plahvatusi. Tšernobajevka lennuväljal andsid Ukraina relvajõud juba kaheteistkümnendat korda löögi Vene vägedele!!! Loodan, et see jätkub, kuni nad kõik on hävitatud! Samuti tulistati öösel Stanislavi lähedal. Öö oli väga rahutu ja plahvatused jätkuvad veel päevalgi. Raketikild lendas täna Stepanovkas asuva Hersoni laste rehabilitatsioonikeskuse aknasse. Lisaks kukkus öösel rakett laste sotsiaal- ja psühholoogilise rehabilitatsioonikeskuse naabermaja aeda.

Eile saime teada, et Tšernobolis põleb mets. Põlengud on levinud 10 000 hektarile. See on õudne! Seal on ju kiirgust nagunii juba õhku levinud ja kui ladestunud kiirgus põlemisel õhku lendub, võib see ohtlikuks osutuda nii Ukrainale ja Valgevenele, aga teatud tuule suunaga ka teistele Euroopa riikidele.

Bellingcati ajakirjaniku Hristo Grozevi sõnul võib Venemaa anda tuumalöögi, kui Kiievi vallutamine ebaõnnestub. Tema enda sõnul on ta suhelnud Venemaa eriteenistuste inimestega, kes kinnitasid Putini kavatsusi tuumarelva kasutamisel. Tuumanupu käsuahelas on viis inimest, kellest kaks polevat valmis seda kasutama, kui selline korraldus tuleb, aga me ju teame et need kaks inimest võidakse lihtsalt välja vahetada. Loodame, et see on siiski ainult hirmutamine, aga Venemaalt võib oodata kõike, oleme juba isegi sellest aru saanud.

26. märtsil tulistas Venemaa välja kogu sõjaaja perioodi rekordarvu rakette. Ukraina omakorda püstitas nende hävitamise rekordi. 52 raketti tulistati välja Mustalt merelt ja veel vähemalt 18 Valgevene territooriumilt. 70 väljatulistatud raketist vaid 7 jõudsid sihtmärgini, teised hävitati Ukraina õhuvägede poolt.

Kõigi nende rakettide kogumaksumus on umbes 340 miljonit dollarit ja logistikat arvesse võttes pool miljardit dollarit. Venemaa on valmis kulutama muinasjutulisi summasid sõjale, kui samal ajal elavad nende inimesed vaesuses... see on väga kurb...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
27.03.2022 kell 13:19

Mul oli eile väga tore päev. Kohtusime sõpradega... istusime pikalt ja muljetasime.... rääkisime kõigest... naersime. Ja korraks oli kõik nii hästi, et ma unustasin isegi sõja... ning siis toimusid plahvatused ja oligi kohe ärevus tagasi. Aga mul on siiski hea meel, et eile oli päikseline ilm ning et ma sain taas koos sõpradega aega veeta, kõiki kallistada... Oeh, ma armastan neid väga ja kallistasin kõiki kohe eriti tugevalt!

Täna proovisin mediteerida ning mõtlesin et pean uuesti hakkama joogaga tegelema... pole seda terve kuu teinud. Aga võtan nüüd ennast käsile. Pean leidma endas armastuse ja pean suutma seda teistega ka jagada.

Vaatamata ähvardustele ja ohule jätkavad meie inimesed miitingutel käimist. Eile aeti kogunemine suitsupommidega laiali. Üks neist tabas naist. Me ei lakka ütlemast, et Herson on Ukraina! Armastame oma linna ja maad!!!

Hersoni oblastis jätkuvad Vene sõjaväelaste rüüstamised külades. Stanislavis on saanud mitmed eraisikud surma. Ringkonnaprokuratuur on alustanud kriminaalmenetluse koostamist sõjakuritegude eest vastutusele võtmiseks, eraisikute mõrvamisel ja tsiviilobjektide hävitamisel.

Herson on küll ajutiselt okupeeritud, aga linnas tegutsevad Ukraina pangad ja käibel on endiselt grivna. Hersoni pensionärid saavad Ukraina pensionit, mis saabub posti teel. Ühistransport toimib samuti...

Tšernobajevka lennuväljal said Vene väed üheteistkümnendat korda löögi. See koht on legendaarne!!! Nõiaring!

Ema on täna kodus ja otsustasime, et teeme pitsat... ajal kui kõigest on puudus leidsime õnneks tüki juustu ja natuke seeni :) Pildil on mu ema pitsaga, mis läheb kohe ahju :)

Olgu teil ka tore ja päikseline pühapäev, koos pere ja pühapäevaste pannkookidega!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
26.03.2022 kell 11:45

Tänane öö oli vaikne... samas eile olid lõpuks emotsioonid nii üleval... et nutsin päeval ja õhtulgi... elan kõike liiga raskelt läbi... ilmselt kõik elavad. Püüan tugev olla, aga vahel võtavad emotsioonid võimust.

Eile rääkis üks mu sõber oma loo... mille peale muidugi nutt vallanduski...
Ta on Kiselevkast, kus elektrit pole olnud juba 26 päeva järjest. Ööbitakse keldris. Vene okupandid tulistasid tema parima sõbra õe autot... õde oli koos oma 5-aastase poja ja isaga teel Hersonist Kiselevkasse. Nad olid just läbinud Hersoni ja Tšernobajevka kontrollpunktid, kui neile sõitis kõrvale tsiviilauto Vene okupantidega. Nad sõitsid seejärel õe auto ette ja sundisid nad peatuma ja enne kui õde millestki aru sai, hakati nende pihta tulistama.
Isa sai kohe surma. Õnneks sai õde aru, et ta asi on väga halb, vajutas gaasi põhja ja põrutas vastassuunavööndist otse kontrollpunkti... Seal pakuti neile arstiabi. 5-aastane poeg oli saanud pähe haavata. Ta viidi kiiresti haiglasse, intensiivi... Väikese poisi süda seiskus kolmel korral... lõpuks andsid arstid alla. Ellu jäi vaid tema parima sõbra õde.

Sergei ja Maria jõudsid Krimmi... kõik on õnneks korras... loodan, et piiril probleeme ei tule ja nad jõuavad Euroopasse. Iga päev mõtleme isegi, kas minna või jääda? Läbi Nikolajevi on ohtlik... seal on lahingud... läbi Krimmi...? Hersonisse pole ka ilmselt turvaline jääda... väga segane on kõik ja raske aru saada, mis toimub. Vene sissetungijad sõidavad mööda linna. Neid on palju. Palju teetõkkeid ja kontrollpunkte. Linnapea käitub kummaliselt. Loodan, et ta Venemaaga koostööd ei tea. Aga ma ei ole enam milleski kindel, liigub väga palju valeinfot.

Ukraina FM-raadiokanalid lõpetasid Hersonis töötamise. Praegu edastatakse selles sagedusalas ainult Venemaa raadiokanaleid. Televisiooniga on sama lugu. Vene telekanalid on eetris märtsi algusest. Aga me ei vaata seda. Vaatan YouTube'i, loen uudiseid Ukraina telegrammikanalitest.

Jätkuvalt viiakse Hersoni piirkonnas ellu rublade kasutuselevõttu grivnade asemel. Seda on juhtunud juba mitmes asulas.

Olen väga mures oma pere ja sõprade pärast... Olen mures oma linna pärast. Ma armastan oma linna väga, see on minu sünnilinn, minu kodumaa! Ma ei taha lahkuda... see on minu kodu! Aga siin on ka ohtlik elada... ma olen nagu kahe tule vahel... kahtlen... loodan...

Loodan, et see kõik saab varsti läbi! Tunneme tuge kogu maailmast... Peaasi on vastu pidada veel paar nädalat, võib-olla kuu ja kõik läheb paremaks... aga äkki kestab see kõik märksa-märksa kauem...? Hersonist ei tohi saada kunagi Venemaa!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
25.03.2022 kell 11:59

Eile kuulsime alates kella 20st väga tugevaid plahvatusi, mis jätkusid veel ööselgi ... saatsin Sulle ühe video ka. Tšornobajevka lennuväljal andsid Ukraina relvajõud Vene sõjaväele purustava hoobi... juba KÜMNENDAT korda!!!

Unustasin Sulle öelda... et kunstnik Evgenia Reshetnikova sai samuti märtsi alguses emaks. Minu sõprade hulgas juba kaks sõjaajal sündinud last. Neilgi läheb hästi... lapsega on samuti kõik korras.

Meie kunstnikest sõbrad Maria ja Sergey plaanivad täna Krimmi kaudu Euroopasse põgeneda... see on väga ohtlik!!!! Me kõik mõistame seda... ja me kõik loodame, et kõik läheb hästi. Nad ütlesid, et kirjutavad kohe, kui ühendust saavad... Olen nende pärast väga mures... nad on väga lähedased sõbrad.

Eile õnnestus mu sõbral, kunstnik Alexandra Makkavejeval Snigirevkast (Hersoni piirkond) lahkuda. Nad lahkusid koos perekonnaga, kuna pool Snigirevkast on pommitatud, lasteaiad, koolid, elumajad... Inimesed on ilma elektrita, kütteta ja veeta... Sissetungijad tungisid peaaegu igasse majja... lõhkusid uksi, asusid tühjadesse majadesse elama. Külaelanikud elasid hirmus ja lootuses ellu jääda.

Alexandra kirjutas mulle, et psüühika ei taju veel tõsiasja, et me lahkusime kodust ja jätsime kõik maha. Aga peaasi, et oleme elus ... kaasa sai võetud koer, kass, papagoi, tigu ja kohver dokumentidega ja nii palju sugulasi, kui vähegi saime. Nüüd elame koos sõpradega Hersonis. Minu kunstikool, kus õpetasin, hävis pommitamises. Nad jõudsid mu poja lasteaeda, jõudsid kooli, pommitasid peaaegu kõike... Meil polnud 8 päeva valgust ja sidet... nad lõhkusid juhtmed, lükkasid elektripostid maha...

Palved aitavad... nüüd ma tean kindlalt, inimesed magasid keldrites ja ma nutsin öösiti ja palusin, et leitaks vähemalt mingigi väljapääs lahkumiseks ja täna inimesed kogunesid ja korraldasid ise rohelise koridori. Pakkisime tunniga oma asjad ja nüüd oleme Hersonis....

Mu poeg lohutab mind... ütleb, et ema, ära nuta, sa tahtsid alati maja mere äärde, me ehitame endale uue maja... kuskil mere ääres... kindlasti saame endale uue kodu, ära nuta!
Ma ei tea, mis järgmiseks saab... praegu on oluline, et oleme elus... et jääksime ellu!

Ja selliseid lugusid on sadu, tuhandeid...

Ma vihkan Venemaad, Vene sõdureid, Putinit.... Miks mu sõbrad peavad kannatama... sugulased... ukrainlased... terve maailm??? Minus kasvab viha, ma ei saa sinna midagi parata...

Nüüd on alanud küüditamised ka Hersoni piirkonnas, saime just selle kohta ametlike kanaleid pidi kinnitust. Ukraina-meelsetel kogunemistel vahistatakse tsiviilisikuid ja on teada, et neid viiakse riigist välja.

Okupatsiooniväed on asunud hävitama Ukraina kirjandust ja ajalooõpikud. Luganski, Donetski, Tšernihivi ja Sumõ piirkonnas rüüstatakse raamatukogusid ja hävitatakse kõik raaamatud, mis ei kattu Kremli propaganda postulaatidega.

Rüüstajaid huvitab enim kirjandus Ukraina Maidani ajaloost, mida nimetatakse ekstremistlikuks, ning mis kuulub seetõttu koheselt hävitamisele. Keelatud on ära mitmed autorid, nende hulgas Mazepa, Petlyura, Bandera, Shukhevych, Tšornovil.
Kremennajas, Rubižnes (Luganski oblastis), Gorodnjas (Tšernihivi oblastis) konfiskeeritakse Kipiani raamatuid “Vassili Stus`i juhtum”. Leitud raamatud hävitatakse kohapeal või viiakse raamatukogudest ära.

Järjest enam on kuulda väikeste asulate ja külade hävimisest. Oleksandrivka külas on pommitatud elumaju. Kuus päeva on olnud küla juba ilma elektri, vee ja gaasita.
Luski oblastis Starobelskis korraldab Vene okupatsiooni-administratsioon Vene rublade ringlusse toomist turgudel.

Esimesel sõjakuul on hävinud Ukrainas 4379 hoonet. 6,5 miljonit ukrainlast on lahkunud oma kodudest. Hukkunud on tuhandeid inimesi, sealhulgas 121 last.

Kogu maailm näeb seda... ainult mitte Venemaa kodanikud, kes siiani tunnustavad Putinit ...

Iga inimene peab kandma vastutust! Me peame koos peatama Vene fašismi!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
24.03.2022 kell 13:12

Järjest enam räägitakse keemiarelvadega rünnaku tõenäosusest. Tänagi tuli hoiatus. Ei teagi, kuidas peaksime selle üle elama, kohutav. Teame, et Venemaa kanalites on sagenenud hüsteeria Ukraina "laboratooriumite" vastu, kus väidetavalt toodetakse keemiarelvi. See näitab, et propagandameedia valmistab Venemaa elanikkonda ette keemiarelva kasutamiseks, näidates omal maal muidugi, et seda teevad ukrainlased.

Täna evakueeriti Mariupolist Zaporožjesse 2491 elanikku, kellest 570 olid lapsed. Kõigile evakueeritavatelele tagatakse nüüd vajalik arstiabi, toit ja abi nende ümberasustamisel lähedaste juurde või ka Euroopasse, kui muud varianti pole.
Elanikud pääsesid linnast välja lisaks bussidele, ka oma transpordiga. Täna saabus Zaporozjesse 338 autot. Kokku on Mariupolist evakueeritud umbes 50 tuhat inimest.

Ei teagi, kas see on tõsi, aga levib info, et mõned oligarhid on asunud otsima võimalusi, et Kremli paleepööre saaks kiirelt ellu viidud. Putin tahetakse võimuahelatest välja lõigata, aga keeruliseks teeb selle asjaolu, et võimuladvik on suures isolatsioonis, ega ole valmis ärimeestega isegi läbirääkimisi pidama. Meieni on jõudnud info, et mõned oligarhid on valmis otsima võimalusi radikaalseteks sammudeks... ehk siis Putini eemaldamiseks füüsiliselt.

Õudne on soovida kellegi surma, aga kui see aitab peatada muu õuduse, siis võib-olla on see siiski lahendus!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
24.03.2022 kell 12:09

Sõja algusest on möödas kuu... seda on kuidagi raske isegi uskuda...
Tänane öö oli taas vali. Kella kolme paiku öösel oli kuulda mitmeid plahvatusi, mis jätkusid hommikuni. Meie võitlejad hoiavad vanelasi eemal Kuibošivist.
Lõuna suunal on olukord stabiilselt pingeline. Et taastada kontroll kogu regiooni üle, peavad
Ukraina relvajõud Hersoni vabastama. Roman Kostenko, Ukraina parlamendi julgeoleku töögrupi juht teatas, et Vene vägede plaaniks oli Ukraina lõunaosa täielikult enda valdusse saada, et Ukraina poleks enam mereriik, aga tänu sellele, et Herson pidas kauem vastu, kui vaenlane eeldas, võimaldas see Ukraina vägedel valmisolekut Nikolajevis ja Odessas suurendada. Praegu hoiab Odessa mere suunalt ja Nikolajev maismaalt vaenlasi tagasi.

Vene sõjaväelased vahistasid eile Alexandra Kniga isa. Alexandra oli üks neist, kes oli meie delegatsiooniga Tartus. Olime kõik šokis, kui teada saime. Alexandraga öösel suhtlesime ja saime teada, et isa oli peale mitmeid tunde teadmata kadumist, siiski vabastatud... Aleksander Kniga on Hersoni muusikalise draamateatri direktor. Temaga on praegu kõik hästi, aga see pole esimene kord, kui Vene sissetungijad vahistavad ja röövivad aktiviste, vabatahtlikke, kultuuritegelasi...

Vabaduse väljakul on mitmeid kordi kogunemisi laiali aetud tulistamistega. Kui koguneb kasvõi 20 inimest, teatavad okupandid ruuporist "laiali, me kasutame füüsilist jõudu" ja asuvad tulistama. Kogunemised surutakse küll maha, aga me ei anna alla! Herson on Ukraina!
Eile saime teada, et Hersoni piirkond on nimetatud enim mineeritud piirkondade hulka Ukrainas. Miinitõrjeoperaatori-spetsialistide järelduste kohaselt on Ukrainas miinidega kaetud 14% kogu riigi pindalast. Info on pisut vastuoluline, kuna kohati on mineeritud aladeks märgitud ka alad, mida sõjaväelased ja tsiviilisikud kahtlustavad, et seal võivad olla miinid. Aga siiski enim ohtlike piirkondade hulgas on Hersoni piirkond, Zaporožje, Kiievi piirkond ja Tšernihivi piirkond.

Kahtlustatakse, et Hersoni piirkonnas on hakkanud levima võltsitud Vene rublad. On tulnud teateid, et Vene sõjavägi on koostööpartneritele maksnud võltsrubladega. Hersoni parlamendi juhid on teinud üleskutseid, mitte teha koostööd Vene sõjaväega, isegi kui tasutakse õige rahaga või valuutas. Pole vaja toetada agressorit, kes tapab iga päev meie lapsi, naisi, pensionäre ja mehi.

Venemaa püüab kaasata valgevenelasi Ukraina-vastasesse sõtta. Ukraina luure andmetel pakutakse valgevenelastele “eriülesannete” täitmise eest 1000–1500 dollarit kuus ja lisaks ka tasuta haridust Venemaa ülikoolides. Samas on valgevenelastel endil madal motivatsioon sõjategevuses osaleda. On kuulda ka sahinaid, et Valgevene sõjavägi kavatseb alla anda, kui nad saadetakse Ukraina territooriumile sõjategevuses osalema.

Digijuurdluse ministeerium vahendab sotsiaalvõrgustike kaudu pilte hukkunud okupantidest ning teavitab nende surmast sõpru ja sugulasi. Ukrainas kasutatakse tehisintellekti, et veebilehtedelt ja sotsiaalvõrgustikest üles leida hukkunud okupantide pildid ja nad tuvastada, et teavitada seejärel lähedasi. Seda on vaja teha, kuna Venemaa ei võta vastu hukkunud sõdureid. Nii saavad lähedased vähemalt teada, mis on juhtunud. Ukraina statistika kohaselt on Ukraina territooriumil surma saanud 15 000 Vene sissetungijat.

Me tõesti tahame, et see oleks läbi! Me oleme kõik väsinud elamisest teadmatuses. Teadmatusest, mis juhtub öösel, homme, järgmisel nädalal? Ma armastan oma riiki, oma linna, vanemaid, abikaasat, sugulasi, sõpru, oma kasse. Soovin meile kõigile rahu! Rahu peaks olema kõikjal!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
23.03.2022 kell 17:21

Ma tahaksin jagada Sinuga ja nendega, kes mu kirju loevad üht isiklikku lugu. Lugu, mis on kummitanud mind terve elu. Kõik mu sõbrad ja sugulased teavad mind kui säravat, lahket, osavõtlikku inimest. Püüan alati inimesi aidata, mõnikord isegi rohkem kui iseennast. Aga samas on minu sees alati elanud väga suur valu. Mul on alati olnud raske mõista, mis mul viga on. Miks ma tunnen hirmu, kurbust, kannatusi. Vastused on hakanud minuni samm-sammult jõudma...

3. veebruaril 2022, vahetult enne sõja puhkemist, avaldasin Facebookis postituse, koos uue maaliga, kus jagasin veidi ka oma tundeid.

Ma kirjutasin:
"Mulle öeldakse sageli, et mu tööd on sünged ja minu isiksusega vastuolus... Mulle tundub, et vastuse sellele olen enda jaoks leidnud juba ammu... lausa 10 aastat tagasi... Pärast seda, kui käisin Poolas ja külastasin Lublini äärelinnes asuvat Majdaneki koonduslaagrit. Olin siis 17-aastane, kui sukeldusin emotsioonidesse, mis tundusid mulle miskipärast väga tuttavad... Kogu mu maailm ja teadvus pöördus. Sain aru, et see lugu on mulle väga lähedane... Ma ei tea, kas ja kuidas ma nende sündmustega seotud olin, aga ma ei saanud enam neist vabaks. Rääkisin sellest sageli oma sõpradele, et olen seda kõike nii elavalt ette kujutanud, et mulle tundub, nagu oleksin holokausti ise läbi elanud.

Lugesin genotsiidi kohta raamatuid, vaatasin dokumentaalfilme sõjast ja holokaustist. Ja iga kord, tundus mulle, et olen seda kõike varem kogenud... Ja kuidagi alateadlikult muutusid sõjaõudused kuidagi eriti aktuaalseks iga aasta alguses - jaanuaris-veebruaris. Ühel hetkel sain aru, et see pole olnud niisama... 27. jaanuar on holokausti mälestuspäev...

Maalisin hiljuti lõuendile mustvalge diptühhoni, kasutades uut eksperimentaalset tehnikat. Ma ei tea, kuidas mulle selle materjaliga suhtlemine pähe tuli... aga see kõik tuli iseenesest ja tulemus just selline nagu peab... Ma arvan, et sõnad on üleliigsed... Ma lihtsalt tahan, et vaataja sukelduks teosesse ja seejärel iseendasse ja tunnetaks seda, kuidas inimesed hajusid ajalooahjus. Nad on seal kuskil olemas ja vaatavad meid läbi aja..."

Seda postitust tehes ma ei teadnud, et... veebruaris algab sõda!

Hirmuga seotud teemad on mulle alati huvi pakkunud. Olen osalenud mitmel näitusel oma kollaažisarjaga "Hirm". Hirm on inimese psüühikaseisund, tänu millele sa kas liigud edasi või jääd musta kardina taha. Mina olen püüdnud kardinat liigutada. Mulle meeldib tegeleda intuitiivse kunstiga, kui satud justkui loomise voogu, mis avab kõik, isegi suurepäraselt peidetud alateadvuse nurgad, mille eest tegelikult pole nagunii võimalik põgeneda. Nii sündis hirmu-teemaline sari, mis omakorda vabastas mind hirmudest. Ma ei karda enam!

Ma olen hakanud tasapisi mõistma, miks ma neid õudusi olen kujutanud. Võib-olla on mu hing kunagi juba sõjakoledusi kogenud ja võib-olla ma teadsin, et see juhtub taas?

Väga raske on elada universaalse kurbusega enda sees. Jagades seda lugu Sinuga ja Su sõpradega vabaneb see pikalt kogunenud kurbus minus...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
23.03.2022 kell 10:58

Täna öösel nägin unes, et vaenlased ajavad mind taga, samal ajal tulistades... põgenesin meeleheitlikult... kuniks ärkasin õudusega ...

Meie niidud põlevad ... kohe metsa lähedal ... loodan, et see saab varsti kustutatud. Põlengu põhjus on siiani teadmata. Aga see on sel aastaajal tavaline...
Öösel kostus, nagu ikka, mitmeid plahvatusi... Stanislavi ja Tšornobajevka juures käivad lahingud.
Hersoni oblastis asuvas Stanislavi piirkonnas hävisid pommitamiste tõttu majad, elektriliinid ja gaasivarustus on maas. Lisaks on Hersoni piirkonnas veel 12 asulat jäänud ilma elektri ja gaasita.

Tšernobajevski lennuväljal on Ukraina relvajõud Venemaa sõduritele andnud juba kaheksandat korda purustava hoobi. Luureandmete põhjal teame, et Venemaa viib Hersoni lennuväljalt helikopterid ära. Tšernobajevka satelliidipiltidelt on näha, et sõjaväehelikoptereid seal enam pole. Helikoptereid olid olemas 16. märtsil tehtud piltidel, 21. märtsi neid seal enam pole.

Ukraina lennu- ja suurtükivägi on viimastel päevadel korduvalt rünnanud Tšernobajevka lennuvälja, mis on olnud vaenlasele strateegiline baas, kuhu koondada varustus, et ette valmistada järgnevaid rünnakuid.
Sõjaväeeksperdid ütlevad, et lennuvälja evakueerimine on järjekordne tõend Venemaa rünnaku ebaõnnestumisest selles suunas. Ukraina ametnike sõnul koondab riigi armee vasturünnakut Hersoni vabastamiseks Venemaa okupatsioonist.

Eile tuli teade, et Vene sõjaväelased röövisid Tšernjanski Lütseumi direktori Viktor Kudlai. Tema asukoha kohta andmed praegu puuduvad.

Herson läheneb humanitaarkatastroofile, teatas Ukraina välisministeerium. Blokaadi tõttu napib linnas nii toitu kui ravimeid ning humanitaarkoridori vanelased avada ei lase.
Hersonis on apteegid pooltühjad, apteekrite sõnul müüdi enamik ravimeid sõja esimestel päevadel läbi. Samuti on toiduhinnad linnas oluliselt tõusnud. Suhkur maksis varem 20 UAH – nüüd 50–65 UAH. Toitu oleme püüdnud varuda juba sõja esimestest päevadest peale. Minu perel on piisavalt aineid, et mõnda aega vastu pidada.

Üha sagedamini mõtleme sõpradega linnast lahkumisele. Kuid see on väga ohtlik. Praegu saaks minna ehk Odessasse ja seejärel Rumeeniasse või mõnda teise riiki. Mõned tahavad minna Krimmi ja sealt edasi Euroopasse, aga seal on samuti ohtlik. Kui on võimalus, siis ilmselt lahkume... aga praegu pole kuskil turvaline ... isegi mitte Lvivis, kuhu kõik suunduvad. Võib-olla isegi mitte Poolas.

Ukraina luureinfo põhjal on teada, et Venemaa on valmis andma Poola suurlinnadele ennetava löögi, kui "Vene-vastane toetus Ukrainale" peaks NATO relvade ja rahvuvalvajate kohalolu tõttu jätkuma. Seda kinnitab ka teadmine, et Varssavis asuvad Vene diplomaadid valmistuvad riigist lahkuma.
Võimalik et see on järjekordne ähvardus, millel tõepõhja all pole, aga Venemaalt võib kõike oodata.

Valgevene-Ukraina piiril toimub ründerelvade koondamine. Maxar on avaldanud uusi satelliidipilte Gomeli piirkonnast. Ukraina relvajõud hindavad Valgevene sissetungi tõenäosust Ukrainasse üsna suureks. Arvan, et kui Valgevene väed sisenevad Ukraina territooriumile, saavad nad lüüa.
Me mõistame, et järjekordne rünnakulaine on teel Ukrainasse. Peame kuidagi vastu pidama. Me ei saa alla anda! Ukraina peab vastu! Peab!

Mul on 5.aprillil, kahe nädala pärast sünnipäev. Loodan, et tähistan seda vabas Ukrainas!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
22.03.2022 kell 12:18

Eile oli raske päev. Inimesed tulid rahumeelsele miitingule nagu varasematelgi päevadel... koguneti Vabaduse väljakule, aga eile juhtus seal midagi kohutavat...

Vene okupandid olid kirjutanud meie monumendile "Ukraina relvajõud on mõrvarid". Linnaelanikud hakkasid seda kustutama... ja samal ajal tulid kohale Vene sissetungijad ja hakkasid rahvahulkadesse pilduma uimastigranaate. Naised ja vanad mehed aeti laiali, neid samal ajal püssipäradega pekstes... tulistades rahvahulkade pihta. Okupandid viisid minema vähemalt kolm inimest... haavatuid on neli, kaks viidi kiirabiga ära.

Ainult mitte rahumeelseid inimesi! Miks? Miks? Me ei andesta seda kunagi!! Ma olen tõesti väga vihane!!! Ma vihkan neid!! Ma vihkan Putinit! Kogu Venemaad ja nende rahvast.... kui palju inimesi veel peab surema, et vene rahvas ärkaks?! Nad mõtlevad ainult iseendale ja oma mugavusele. Alles siis, kui nende majandus kokku kukub, siis võib-olla ärkavad. Mul ei ole neist inimestest kahju.

Mu süda nutab iga päev, kui mõtlen surnud Ukraina lastele... surmade arv kasvab iga päevaga... ma soovin südamest, et see põrgu lõppeks! Aga soovimine ei aita kahjuks.
Ukraina rahvas tahab lihtsalt elada ... lihtsalt elada oma kodudes ... koos lähedastega, sõpradega, sugulastega...

Meie rahvast ei saa murda! Me oleme vabad! Meie jaoks on tähtis, et iga inimese kodanikuõigused ja -vabadused oleksid kaitstud! Ja me oleme uhked selle üle! Ukraina vaimu ei saa murda! Me oleme üks! Seda pole Venemaal kunagi juhtunud ... ja tõenäoliselt ei juhtu ka...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
20.03.2022 kell 11:21

Esimest korda üle pika aja oli täna öösel vaikne... nii vaikne, et see muutus lausa häirivaks... justkui oleks tegu vaikusega enne suurt tormi...
Samas inimesed kuulevad linnas laskusid ja automaadivalanguid. On andmeid, et Vene sissetungijad tulistasid taas autot, milles sõitsid eraisikud ... ja see pole esimene kord, kui nõnda juhtub.

Ukraina valitsusel on kindlad andmed, et sissetungijad kannavad märkimisväärseid kaotusi. Vene sõjaväe psühholoogiline seisund on madal ja halveneb iga järgneva sõjategevuses oldud päevaga. Natuke see annab lootust.

Kuid on ka häirivaid uudiseid. Vene sõjaväelased ei luba Hersoni oblastisse siseneda humanitaarkaupa vedavaid veokeid. 14 veoautot humanitaarabiga saabusid oblasti piirile, seal olid hädavajalikud hügieenitarbed lastele ja täiskasvanutele, konservid, liha, poolfabrikaadid, imikutoit ja ravimid... kuid veokid aeti sealt ära ning kolonn sõidab nüüd Dnipropetrovski oblasti suunal.

Hersoni piirkonnas on 71 asulat ilma elektrita, neist 18s on osaliselt elekter maas. Sõjategevuse tõttu on meie piirkonnas gaasita 2112 inimest, veeta 48 190 inimest. Hersoni administratsiooni sõnul on enamiku asulate kõige suuremaks probleemiks ravimite lõppemine.

Novaja Kahhovkas käivad läbirääkimised, et Vene sõjaväelased vabastaksid linnavolikogu sekretäri Dmitri Vasiljevi. Vene sõjaväelased hoiavad teda kinni ja on andmeid, et teda piinatakse... loodame, et temaga on kõik siiski hästi... võimud püüavad selle probleemi võimalikult kiiresti lahendada.

Vysokopolyes on olukord stabiilselt kriitiline. Kohaliku aktivisti Juri Samohvalovi sõnul tungivad Vene sõjaväelased kohalike elanike majadesse ja viivad ära nende sõidukeid... võttes kaasa toiduvarud. Toimub totaalne rüüstamine...
Kuid kõige selle juures püüab Hersoni linn elada tavalist elu. Meil töötavad hetkel mitu lasteaeda, avatud on mõned kohvikud, ühistransport toimib. Meil on kaks turgu, kust saab süüa osta. Bensiin on kõige suurem probleem. Seda enam linnas pole.

Mu sõber tuleb täna külla... ma olen igatsenud temaga kohtuda. Kogu selle aja varjas ta end koos perega Kiselevka külas. See asub Hersonist 50 km kaugusel. Ta rääkis, et sissetungijad pommitasid maju, kuid nende maja jäi terveks. Toiduga on külas raske... kõik poed on kinni ja osta pole midagi. Seetõttu tulevad nad Hersoni.

Mina ja mu tiimikaaskased "МІЦЕЛІЙ" festivali juurest jätkame raha saatmist Ukraina ja Hersoni kunstnikele. Olen keskendunud sellele protsessile ja see annab mulle jõudu... Tunnen end elus ja vajalikuna, kui korraldan Eestist saabunud abi laialijagamist. Ma elaksin nagu tavalist elu... nagu ennegi... Tahan veelkord kõiki tänada selle eest, kes on meid aidanud ja aitavad edaspidigi!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
19.03.2022 kell 15:07

Tänane öö oli vaikne. Alles kell 3 öösel oli kuulda esimesi ja mitmeid plahvatusi järjest. Ukraina vägede relvajõud on peatanud vaenlase pealetungi ja ega okupantidel pole ka suurt võitlusintensiivsust. Sissetungijad üritavad hõivatud positsioonidel kanda kinnitada. Kõikidest
Hersoni lähedal asuvatest küladest on teateid, et Vene väed on jõudnud kohale, hajudes mööda külasid laiali. Nad teevad seda selleks, et meie väed ei saaks neid rakettidega rünnata, kuna nad on meie enda inimeste keskel. See on tegelikult üsna argpükslik käitumine, nad kasutavad meie elanikkonda inimkilbina. Rünnakuid tuleb nüüd teistmoodi planeerida, et mitte kahjustada tsiviilisikuid ja see pidurdab meie vägede tegutsemist. Teine põhjus, miks sissetungijad küladesse sisenevad, on kütuse ja toiduvarude nappus, nad tegelevad kohapeal rüüstamisega ja see on kohe eriti alatu käitumine.

Räägitakse, et Vene vägede rünnakuid Hersoni piirkonnas pole praegu ette näha, Vene sõjavägi on keskendunud vägede koondamisele teisele poole Dneprit. On infot, et jõuti juba ka Rybalche ja Geroiskoe küladesse. Veel on teada, et okupandid püüavad linnadest välja viia neid venelasi, kellel on sugulasi Krimmis või Venemaal, või neid, kes tahavad sinna minna. Tõsi, piiril võetakse neilt ära Ukraina pass. Seda kajastatakse propagandakanalites, kui venelaste päästeoperatsiooni Ukronazide käest.

Mu süda on murdunud selle kõige pärast, eriti kui kuulen uudiseid Mariupoli linnast, Harkivist ja Tšernihivist. Vene okupandid pommitavad pidevalt elumaju. Linnadest pole peaaegu midagi järel... tsiviilelanikud... loomad... Pommitatakse varjualuseid, kus on lapsed, naised... See on Ukraina rahva genotsiid ja nad nimetavad meid natsideks. Sõjas on surma on saanud juba 109 last. 109 last!!!! Kuidas see saab olla võimalik? Kuidas see saab toimuda... praegu... Euroopas...

Ma tean, et me ei saa alla anda... ja ma proovin olla tugev... aga kui ma seda õudust näen, siis maailm lihtsalt murdub...
Mul on nii kahju inimestest, kes on kaotanud oma poegi, vendi, õdesid, lapsi...

Samal ajal toimub Moskvas kontsert Vene sõjaväe toetuseks. Rahvas laulab ja juubeldab. Mis maailm see on? Kas me elame ikka samal planeedil? Mul ei jää muud üle kui vaid loota, et Putin põleb kord põrgus koos kõigi oma mõttekaaslastega. Nende kätel on Ukraina laste veri...

Ma aina kordan endale, et kõik s