Viktoria kirjad


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
4.07.2022 kell 13:04

Jätkan oma sõpradega suhtlemist. Nad otsivad Rootsis aktiivselt koostöövõimalusi. Neil on plaanis korraldada mitmeid näitusi ja osaleda festivalidel. Loodan, et pärast seda, kui nad Rootsis ühisnäituse avavad, saame seda näidata tARTu galeriis ka. Siis saaksime näidata Eesti publikule juba orignaalteoseid.

Samuti arutasime, et äkki võiks omakorda "Triggeri" näitust esitleda Rootsis. Kui selline võimalus tekib, võiksime oma horisonti laiendada. See oleks tore koostöö, Eesti, Ukraina ja Rootsi galeriide vahel, tekiksid uued tutvused, uued võimalused. "Trigger" näitusel osalevad ka Eesti kunstnikud, see oleks suurepärane võimalus näidata meie ühisprojekti mõnes teises riigis. Kuidas sulle selline mõte tundub? Näiteks sügisel? Selleks ajaks jõuame kõik ette valmistada ja sealsete galeriidega nüansid läbi arutada. Oleme väga huvitatud sinu arvamusest. Kas sa oskaksid meile omalt poolt äkki isegi head nõud anda?

Üritan praegu vähem linnas käia... Kõik kohad on orke täis. Midagi toimub. Paar päeva tagasi võtsid nad Hersonis üle Hersoni Riikliku Ülikooli ühiselamud ja viskasid sealt välja seal elanud üliõpilased ja magistrandid ning kolisid ise sisse ja kuna seal on palju tühje tube veel, siis ilmselt on orke juurde tulemas.

Partisanide tegevus on Hersonis samuti läinud aktiivsemaks, see võib olla ka põhjus, miks orkid on aktiveerunud. Venelased suurendavad linnas patrulle 4-lt ja 6-lt inimeselt 15-le ja 20-le inimesele. Seda seostatakse patrullijate vastu suunatud rünnakutega.

Ja ma tahtsin rääkida, kuidas kaubandus praegu linnas välja näeb... Toidu- või kodukeemiapoed on muutunud universaalpoodideks. Seal on kõike alates leivast, krevettidest, lemmikloomatoidust kuni sularaha väljavõtmise või dollarite ostmiseni. Tänavatel müüakse autodest igasuguseid asju... Raske uskuda, et see minu linnas toimub... Samas ma mõistan, et inimesed üritavad kuidagi raha teenida...

Venelased jätkavad põllumeeste terroriseerimist. Ukraina saagi vargus on vaenlase üks levinumaid kuritegusid. Stanislavskaja territooriumil põles põldude pommitamise tagajärjel maha umbes 100 hektarit nisu. Okupandid varastavad kuidas jaksavad... Ukraina palus Türgil kinni pidada viljaga laev, mis sõitis Berdjanski sadamast Vene lipu all, millega viidi Berdjanskist välja 4,5 tuhat tonni Ukrainale kuuluvat vilja.

Venemaa majandus on sattunud viimase 50 aasta suurimasse kriisi. Maailm keeldub Venemaaga koostööd tegemast. Nad on kaotanud üle 35 000 sõduri... Milleks see kõik? Keegi ei mõista nende eesmärke... mulle tundub, et nad ise on ka juba segadusse sattunud ja ütlevad suvalisi asju, mis lihtsalt pähe tuleb... Nad on terroristid, ja nendega ongi võimatu läbi rääkida...

Tuleb päev ja nad vastutavad kõige eest... Herson on Ukraina!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
3.07.2022 kell 12:40

Sa tead kui väga ma armastan teed ja teetseremooniaid. Eile sai valmis minu sõbra tehtud teekann. See on tema teine kogemus keraamika alal ja tulemus oli lihtsalt suurepärane. Kohtusin nimelt Sergeiga, ta on üks väheseid sõpru, kes on samuti linna jäänud. Hersonis on savivoolimistöökoda, nii et ta otsustas mulle teha sellise imelise kingituse. Paar kuud tagasi saime ka kokku, siis kinkis mulle kausi tee jaoks, nüüd siis kannu. Mul on suurepärased sõbrad, viimasel ajal olen saanud palju kingitusi. Nad armastavad mind ja mina armastan neid, see on tore. Sergei on andekas noormees. Kui tegime esimest Myceleumi festivali, tegi Sergei väga huvitava etenduse, kus osalesid ettevalmistuseta inimesed ning tulemus oli väga ehe. Mulle tundub, et see ongi etenduse põhiülesanne tuua vaatajateni ehedad emotsioonid.

Tegime Sergeiga väikese jalutuskäigu ja ajasime juttu. Ta lahkus ajutiselt töölt haiglast... ta on praegu emotsionaalselt raskes seisus. Tuleb anda endale aega, et oma tunnetega toime tulle. Ma mõistan teda väga. Nüüd on mul idee. Ma tahan kutsuda Sergei ja Lena endale külla. Ma tahan teha ühise teetseremoonia koos õhtusöögiga. Ma arvan, et teeme seda järgmisel nädalal. Mul on hea meel, et mõned mu sõbrad on veel linnas, oleme üksteisele toeks.

Kohalike uudiste kaudu on teada, et orkid muutuvad aina aktiivsemaks. Neid on palju, koondudes Hersoni keskusesse, eriti Ušakovi avenüü äärde ning Teatralnaja ja Philip Orlyki tänavate piirkonda. Sõjavägi peatab autosid ja otsib läbi möödujaid. Samuti teatatakse, et linna saabus uus delegatsioon orke. Ma pole kunagi nii palju orke näinud. Mirnõi puiesteel on tohutult palju sõjaväelasi igas suunas. Lähenevad koertega möödujatele ja otsivad läbi. Pole selge, mis põhjusel see kõik toimub, autod ja sõdurid seisavad iga 10 meetri järel, bussipeatustes, apteegi juures Gmõreva tänaval jne. Nad otsivad kedagi või midagi. See haarang on väga hirmutav.

Hakati taas rääkima referendumist. Venemaa võib 2022. aasta sügiseks korraldada pseudoreferendumi Hersoni oblasti ühinemise kohta Venemaaga. Ma siiralt loodan, et selleks ajaks on orkid linnast välja löödud, aga kes teab... See on väga häiriv, et me ei saa enam oma tulevikku planeerida, kõikjal on teadmatus.

28. juunil pidasid venelased kinni Hersoni linnapea Igor Kolõhhajevi. Samal ajal jätkub ajutiselt okupeeritud aladel ulatuslik relvastatud ja rahumeelne vastupanu. Me ei loobu oma linnast!

Venelased varastavad Põhja-Krimmi kanalist märkimisväärses mahus vett. Vee väljavool ulatub 50 kuupmeetrini sekundis ja kahju selle omavolilise kasutamise eest on kümneid miljoneid grivnaid päevas, kokku juba 32,6 miljonit grivnat. Venemaa on 125 päeva kestnud täiemahulise sõja eest meile võlgu juba umbes 4 miljardit grivnat.

Hersoni oblasti Stanislavi kogukonnas on alanud varajaste teraviljade koristamine. Sofiyivka, Shirokaya Balka ja Stanislavi külade elanikele on tagatud elektri-, vee- ja gaasivarustus. Koos ettevõtete ja taludega alustati varajase teravilja koristamisega, mistõttu koormus kasvas. Pommitamise tagajärjel põles samas piirkonnas maha umbes 100 hektarit nisu.

Herson peab vastu! Me püüame mitte alla anda ja edasi minna. Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
2.07.2022 kell 11:45

Tänu sõpradele õnnestus eile sularaha välja võtta. Iga päevaga on seda üha raskem teha. Linnas sõites nägime, et mitu panka olid oma uksed avanud, aga seal olid väga pikad järjekorrad. Peamiselt pensionärid seisavad ja ootavad, et saaks raha välja võtta, kuna turult on odavam toiduaineid osta. Maksimaalselt saab igaüks välja võtta 1-2 tuhat grivnat. Inimesed võivad vahel rohkem kui pool päeva järjekorras seista, aga kindlust pole, et sularaha kõigile jagub. Seda on raske vaadata... Inimesed on paanikas, nad ei tea, mis edasi saab... Herson on sularaha-kriisi äärel. Seetõttu kasvavad ka diilerite vahendustasud, mis ulatuvad juba 25% kõrgemale.

Lisaks lõpetas tegevus Hersoni direktoraat "Ukrposhta", mille kaudu maksti välja pensione ja sotsiaaltoetusi. Sealsamas sai tasuda ka kommunaalmaksete eest. Eile saime teada, et toetuste väljamaksmine saab toimuda edaspidi ainult piirkondades, mis on Ukraina võimu all. Kuidas inimesed nüüd pensione ja toetusi saavad??? See on kohutav... Me maksime oma kommunaalmakseid "Ukrposhta" kaudu palju aastaid... Nüüd ma ei tea, kuidas me seda edasi teeme... Iga päev keeravad okupandid meie "hapnikuballooni" koomale...

Mu sõber Lena kirjutas eile, et nende piirkonna igasse majja tulid okupandid sisse ja palusid näidata dokumente. Mõnele inimesele tehti hoiatus, et miks te pole võtnud Venemaa passi? Paljud kardavad repressioone. Tekkinud on desertöörid... Nad kehtestavad omad reeglid, võtavad restoranipidajatelt, hotellide, kohvikute omanikelt eraomandi ära... See on totaalne kaos, mis toimub. Ootame, millal nad meie linnast välja aetakse... Me ainult vihkame neid...

Aga headest uudistest... Borš on nüüd vähemalt meie :) Borš on tunnistatud UNESCO kultuuripärandina Ukraina kultuuri osaks. Venemaa püüdis isegi meie rahvusrooga omastada... Nagu ka meie ajalugu, kultuuri, muusikat, luulet ja nii edasi. Nad on sajandeid püüdnud meid hävitada ja meie pärandit endale võtta. Aga seda ei juhtu kunagi!!! Ukraina on ilus, vaba ja jätkab võitlust. Kogu maailm mõistab, et tõde on meie poolel.

Meie Hersoni kunstnikud kohtusid eile Rootsis. See on nii uskumatu, et nad seal kõik koos on. Rootsis elab juba 8 Hersoni kunstnikku. Eile saabus ka Marianna Poolast Rootsi. Ja nad kõik tähistasid koos Sergei sünnipäeva. Augustis toimub seal kohalik kunstifestival, kus ühe näitusena võtavad juba osa ka Ukraina kunstnikud. Kohtusin üle veebi samuti nendega ja rääkisime isegi sellest, kui tore oleks see näitus hiljem Eestisse tuua. Aga eks me vaatame, mida aeg toob ja unistame edasi. Samas unistustel on kombeks täituda... vähemalt vahel.

Ma väga igatsen oma sõpru... Tahan nendega koos olla ja koos nendega plaane teha, tulevasele näitusele mõelda... Kindlasti teeme veel palju ühiseid projekte ja näituseid...

Kallistan kõiki tugevalt... ma loodan teie kõigiga varsti kohtuda...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
1.07.2022 kell 11:48

Eile olin üle pika aja õnnelik... Mind valdasid lausa rõõmuemotsioonid. Täitus veel üks mu unistustest. Konstantin kinkis mulle oma maali. Ma unistasin tema maalist rohkem kui 5 aastat. Teadsin, et ühel päeval ma kas ostan selle või ta kingib mulle mõne. Meie majas on palju erinevate kunstnike teoseid. Mõned on kingitud, mõned olen ise ostnud näitustelt või oksjonitelt. Nagu ma ütlesin, Universum näeb kõike... meie häid tegusid ja kavatsusi... Mul on hea meel, et ta mind sel viisil tänas... Loovus on parim tasu. Hindan igat kunstiteost, mis mul on...

Ma ei saanud tükk aega aru, miks nad otsustasid mulle sellise kingituse teha. Kui ma koju jõudsin, võtsin Anastasiaga ühendust ja ta rääkis mulle: „Viktoria, sa oled seotud ühe väga olulise looga, mis meiega juhtus, ja me tahame sind väga tänada! Üks tüdruk kirjutas meile kuu aega tagasi, et ta isa nägi ühes Eesti ajakirjas artiklit meist ja talle meeldis väga maal "The Well", mis seal avaldati. Nad tahtsid selle ära osta. Pidime leidma viisi, kuidas teos Eestisse saata. Meil olid lõuendid juba raamidelt maha lõigatud ja torusse pandud. Andsime need vabatahtlike kätte, et nad teosed Odessasse viiksid, aga olid ärevad ajad ja maalid jäid Hersonisse. Otsustasime siis ise riskida ja võtsime kaks toru maalidega kaasa. Meil vedas, tõime kõik maalid Gruusiasse, see oli uskumatu, sest need kaks toru tõmbasid endale palju tähelepanu! Kuid ilmselt Universum kaitses meid. Thbilisis saatsime maali "Kaev" Eestisse, Tartu linna. Ja sealt läheb pilt Kanaari saartele. "Kaev" on nüüd omamoodi maailmarändur!"

See oli tõesti üks suur kokkusattumus, et sa vahendasid meile ajakirjaniku Riina, kes kirjutas Hersoni kunstnikest nii toreda artikli ja aitas sellega kunstnikke. Ja seepärast saatsid nad mulle kingituseks oma maali saatsidki, kuigi aitäh tuleb öelda hoopis sulle ja Riinale! Tänan teid mõlemaid väga!

Ja tead, mis on kõige huvitavam. See pilt, mille Konstantin mulle kinkis, on veel üsna värske. Eestist saabudes võtsin kokku kõik oma kunstnikest sõbrad, et rääkida sellest põnevast teekonnast ja kogemusest ning võimalikust koostööst. Kuna Anastasia oli rase ja tal oli raske ringi liikuda, kogunesime nende majja. Rääkisime pikalt, jõime teed, rääkisin Tartust, Tallinnast, galeriidest. Ja toas molbertil oli see pilt "Päikese pisarad". See meeldis mulle kohe ja oli justkui vastus mu tollasele hingeseisundile. Siis ei osanud ma veel ettegi kujutada, et varsti saabub ta minu majja. Nagu filmis :) Elu on hämmastav asi... meie unistused täituvad ja teevad meid õnnelikuks. Raskel ajal on eriti meeldiv saada selliseid kingitusi oma toredatelt sõpradelt. Olen väga õnnelik!

Konstantini maalid on Hersonis ja kogu Ukrainas väga hinnatud. Tal on olnud näituseid ka teistes riikides. Tema maale on ostnud paljud kuulsused. Näiteks Ukraina teletegija Alan Badoev. Samuti ostis tema maale kuulus Ukraina laulja Max Barskikh. Nüüd on tema maalid Eestis, tARTu galeriis. Ja killuke Konstantini loomingust jääb minuga. Olen nii õnnelik!!!

Eile käisin teepoes ja omanik kinkis mulle ühe imelise tee. Tõesti?! Ma ei pidanud vastu ja tegin kohe teetseremoonia uue teega. Olin oma mõtetega üksi hea Hiina tee seltsis. Tänan oma sõpru toetuse eest. Sellistel hetkedel saan aru, et ma pole üksi...

Isegi kõige sügavamas pimeduses paistab vahel väike päikesekiir.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
30.06.2022 kell 11:29

Lähen täna kesklinna. Anastasia ja Konstantin jätsid mulle kingituse ja ma pean sellele järgi minema. Nii põnev, olen väga uudishimulik, mida nad küll välja mõtlesid? See on väga ootamatu, aga mulle meeldivad üllatused. Hiljem räägin sulle, mis üllatuseks oli. Ma olen veendunud, et kui teed häid tegusid ja aitad inimesi, siis tuleb hea kindlasti tagasi... Karma on väga oluline... Ma usun bumerangi efekti.

Täna tunnen end veidi paremini... aga emotsionaalselt on ikka väga raske. Vaatasin vahelduseks ühte filmi. Pealkiri mulle meeldis, aga ma ei vaadanud treilerit ega lugenud kirjeldust. See võib tunduda imelik, aga mulle ei meeldi treilereid vaadata, kui ma natukenegi tean, millest film räägib, siis tekib juba vastav meeleolu või ootus ja see rikub filmivaatamise ära. Vaatan pigem žanri järgi, või üldist hinnangut, aga kirjeldust ja kommentaare ei loe, et poleks asjatuid ootuseid või mõjusid. See on minu väike veidrus. Film kandis nime "Nimede laul". Ma ei teadnud, millest see räägib, mulle lihtsalt meeldis pealkiri ja suur oli minu üllatus, kui see osutus sõjafilmiks mis rääkis genotsiidist ja loovusest...

Film oli asjakohane kui kunagi varem. Eriti praegusel ettearvamatul ajal. Vajame tuuma, vundamenti, mis ei lase meil muutuda mäluta olenditeks... Selline sügav filosoofiline film. Sõda... Murtud saatused... Lugematu hulk leina... Ja aeg ei ravi... Ja valu lööb aeg-ajalt välja ka hiljem... Sõda on maapealne põrgu! Ükskõik, millises ajas me elame... Kogeme praegu sarnaseid emotsioone, nagu tollal, teise maailmasõja ajal elanud inimesed...

Peategelane tekitab palju poleemikat ja pärast filmi vaatamist võid ta reetmise eest hukka mõista... Ta hülgas täielikult iseenda, oma ande, ateismi, kustutas oma isiksuse ja koos sellega oma mineviku koos kõigi inimestega. Aga see polnud reetmine ega tänamatus, see oli lihtsalt tema viis ellu jääda...

Peale filmi vaatamist nutsin jälle... olen väga tundlik... Terve elu olen tundnud, et sõjateema on mulle lähedane... ja nüüd on sõda tõeline ja see toimub minu kodumaal. Olen sõjale väga lähedal... ja need pole read ajalooraamatust ega filmist, see on reaalsus, milles ma elan... ja seda on raske mul endalgi uskuda... Ma arvan, et pean kõik kogunenud emotsioonid välja viskama. Mul on nii hea meel, et saan seda teha läbi loovuse... Loodan, et suudan oma katkise hinge jäänused ühel hetkel taas kokku liimida.

Suvi toob meelde nii palju mälestusi, häid ja halbu. Edaspidi seostub see ikka selle kohutava ajaga... Aga mul on siiralt hea meel, et sa mu kirju tõlgid ja loed... see aitab mul lõplikult mitte koost laguneda... Mul on väga hea meel, et mul on nii hea sõber...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
29.06.2022 kell 11:11

Viimasel ajal on mul aina raskem oma emotsioonidega toime tulla... nutan palju... valu on aina suurem... olen täitsa katki... Mu riik sureb... see on nii valus... see on nii raske... mu süda on täis muret ja ärevust. Ma pole ammu sellist paanikat tundnud. Miks kõik nii raske on? Miks meil sellist kogemust vaja on? Püüan vastu pidada, aga mul on järjest raskem reaalsust tajuda... Isegi praegu, seda kirja kirjutades, on mul raske hingata... nagu tohutult suur kivi rõhuks mu rinna peal. Need emotsionaalsed kõikumised valdavad mind nüüd juba iga päev. Ma rahunen maha, siis jälle tunnen suurt ängistust... nutan... ma ei saa sellest välja... Ma ei tea mida teha ja kuhu minna? Üha rohkem mõtlen sellele, kuidas linnast lahkuda.

Mõtleme oodata augusti lõpuni, praegu käib ümberringi aktiivne sõjategevus. Kui muudatusi ei tule, lahkume. Ilmselt oleks pidanud seda varem tegema. Aga ma tõesti ei tea enam, mis on õige ja mis mitte. Olen nagu kahe tule vahel. Kahe tundmatu vahel. Ema peab vastu ega taha kategooriliselt kodust ära minna... See on paljude inimeste probleem. Meie vanemad ei taha lahkuda. Paljud minu sõbrad, on sama kogenud. Loodan, et suudan oma ema veenda. Ja veelgi rohkem ma loodan, et see põrgu saab varsti läbi... ja polegi vaja kuhugi minna...

Eile rääkisin Anastasiaga, tema jõudis koos abikaasa ja lapsega Rootsi, kunstiresidentuuri. Väikese lapsega oli teekond raske, aga nad said hakkama. Imetlen nende julgust. See inspireerib mindki. Neil on väga head tingimused. Residentuur andis neile 6 kuuks tasuta korteri, lisaks saavad nad igakuist loometoetust 1500 €. See tundub lausa uskumatu. Anastasia ütleb, et residentuuris pole enam kohti. Nendest kaugemal on teine residentuur... seal on samuti head tingimused, aga toetus on väiksem. Arvestades, et korter on tasuta, pole tingimused tegelikult nii olulised, peaasi, et oled rahus, kuskil sõjast eemal. Konstantin hakkab residentuuris peagi uusi pilte maalima, neile anti kõik vajalikud materjalid, värvid, lõuendid. Nad ütlesid, et et augustis teevad väikese näituse.

Anastasia ütles, et ma olen nii palju nende elu mõjutanud, et nad valmistavad mulle peagi üllatuse. Olen väga uudishimulik, mida nad seal plaanivad. Niipea, kui saan teada, ütlen sullegi...

Nende tütar on juba nii palju kasvanud... Ta on nii ilus, naeratab, selline armas päikesepaiste. Nii raskel ajal otsustas see valguskiir siia ilma tulla. Lapsed ei vääri seda põrgut, mis Ukrainas praegu toimub... Sõda, millal sa lõpped?

Iga päev unistan vabast Ukrainast. See päev tuleb kindlasti. Usun ainult headusse, meie mõtted ja unistused saavad teoks! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
28.06.2022 kell 17:26

Olen olnud täna terve päeva teel. Ärkasin vara. Käisin vennaga turul. Ostsin veel poest keefiri ja tegin abikaasale kirsipirukaid. Ta küsis neid juba mitmel päeval, täna siis tegin. Tulid väga maitsvad ja mahlased. Tõelise suve maitsega.

Meie majast mitte kaugel asuvas bussipeatuses panid orkid üles uut teetõket. Seal oli kolm meest automaatidega ja suur auto koos varustusega. Mööda minnes püüdsin neile mitte otsa vaadata. Kui nad seal seisid, möödusid neist mitmed veoautod, nad viivad jälle midagi välja, võib-olla vilja... Me ei näinud, mida täpselt...

Siis läksime linna ja alles õhtuhakul jõudsime koju. Seepärast kirjutangi nii hilja. Meile anti läbi vabatahtlike pakk, nad tulid Odessast. Ootasime seda pakki juba mitu nädalat. Olime väga mures, kas see jõuab üldse kohale. Seda juhtub tihti, et rašistid võtavad kogu kauba vabatahtlikelt ära... Pakis olid rohud mu mehe vanematele, tema isale ja emale. Need on rohud, mida nad igapäevaselt vajavad. Kohe kui need kätte saime, viisime need vanematele. Kõigepealt läksime mehe ema juurde, nemad viisid meid isa juurde ja siis läksime veel minu emale külla. Kõik olid väga õnnelikud. Rohtudega on praegu linnas väga raske.

Mu ema tegi kirsipelmeene. Meil on täna kirsipäev, tuleb nii välja. Muide, Ukrainas tähistame täna, 28. juunil hoopis Ukraina põhiseaduse päeva. Suvel, 24. augustil tähistame ka Ukraina iseseisvuspäeva... Loodan, et saame seda teha vabas, iseseisvas riigis!!! Sõda on kestnud nii kaua... mõned ütlevad, et lahingud peaksid aasta lõpuks vaibuma. Ma ei tea, kas seda saab enam uskuda... Mu meeleolud on viimasel ajal väga kontrastsed. Eile nutsin jälle palju. See on väga raske, kui elad igapäevaselt sellises põrgus.

Eile juhtus jällegi midagi kohutavat. Venemaa terroristid näitasid end taas kogu oma hiilguses. Venemaa korraldas Poltava oblastis Kremenchugis asuva kaubanduskeskuse pihta raketirünnaku. See kaubanduskeskus on väga suur, 10 000 ruutmeetrit... sees oli palju rahvast... ma lihtsalt ei suutnud seda kõike rahulikult vaadata... kurb ja kohutav... Palju haavatuid, päästjad viisid välja surnukehasid... kohutav... Pisarad tulevad praegugi silma. See kuradist Putin, peab kiirelt põrgus põlema! Talle pole õigustust meie planeedil edasi elamiseks! Ma vihkan teda!!!!

Tragöödiapaigal töötavad päästjad ja linna territoriaalkaitse, Kremenchugi naftatöötlemistehase päästjad ja vabatahtlikud. Sügav kummardus neile kõigile! Nad annavad endast parima, et päästa võimalikult palju inimesi... Hukkunute arv on tõusnud 16-ni ja veel 59 inimest on saanud raskeid vigastusi. Kui palju ohvreid veel tuleb, pole teada... ja ma kardan seda isegi ette kujutada...

Vene riigist on saanud massimõrvar. See on fakt. Ja sellest peab olema juriidiline fakt. Ja kõik maailmas peavad mõistma, et Vene nafta ostmine võrdub terroristide rahastamisega... Ja maapealne põrgu meil aina jätkub... Iga päev Venemaa ründab. Harkovis ja Mõkolajievas ja paljudes teistes linnades... Viimasel ajal kuuleme aina enam plahvatusi... Kas ja millal see kõik lõpeb???? Hea uudis on see, et Venemaa on muutunud maksejõuetuks, aga kas seegi meid aitab?

Meil hakkab sularaha otsa saama. Tahtsin vahendaja kaudu vahetada, nagu ka varem... aga sain lausa šoki... komisjonitasu on nüüd 20-25% summast... viimati oli see 5-7%. Hinnad on niigi toodetel juba väga kõrged. Nüüd kallineb ka sularaha väljavõtmine.

Kõik muutub iga päevaga aina emotsionaalsemaks... Ma ei tea, kuidas edasi reageerida... Kuidas edasi elada... Ikka ja jälle leian end mõttelt, et peaksime äkki linnast lahkuma... Loodan, et kõik laheneb...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
27.06.2022 kell 12:56

Eile oli kuum päev, peale järjekordset vihma. Meil oli emaga väga tore. Jalutasime palju. Olin lausa väsinud, kui koju jõudsin ja tegin ühe päevase uinaku. Jalutasime jõe ääres ja sõime kaks portsjonit šokolaadijäätist. Ema oli nii õnnelik, mõnikord näen ma temas väikest naiivset tüdrukut, ta on väga siiras. Ma vahe isegi ei suuda uskuda, et ta sünnitanud ja üles kasvatanud kolm last. Küllap jääb suureks kasvades meie sisemine laps ikka meiega, olenemata vanusest. Aeg lendab nii kiiresti... alles ma käisin koolis... ja minu lõpetamisest on nüüd möödas 10 aastat. Pean kiirustama, et oma unistused ellu viia. Ma kardan, et muidu saab minust täiskasvanu kes pole oma eluga rahul...

Tagasiteel käisime emaga ühes väikeses poes. See on ühe dekoratiivkosmeetika keti filiaal Hersonis. Läksime sisse ja riiulid olid kõik tühjad. Kaupa praktiliselt polnudki. Emale väga meeldis üks huulepulk, mille me ostsime, allahindlus oli kõigele 80%. Tõenäoliselt on see kauplus end sulgemas... Loodan, et nad hakkavad uuesti tööle, kui sõda on läbi.

Hersoni peatänav oli väga elav. Inimesed kõndisid, mõned kohvikud töötasid, nägid isegi palju lapsi, tänavamuusik laulis. Näis, nagu oleksime tavalises Hersonis... Ja kuigi tekkis taas korraks tunne, et kõik on korras, on see petlik... sõda käib ja Putin läheb aina vihasemaks.

Eile hommikul tulistati Ukraina suunas palju rakette. Küllap Venemaa ei suuda leppida olukorraga, et meile anti EL-i kandidaadistaatus. Putin ründas uuesti Kiievit. Hommikul pommitati elumaju ja lasteaeda. Esialgsetel andmetel tulistati Kiievi piirkonna ja Kiievi pihta 14 raketti. Sain teada, et selles raketilöögi saanud mitmekorruselises majas elasid mu sõbrad, kes kolisid sinna Hersonist. See on lihtsalt ime, et nad pääsesid eluga!

Üks rakett tabas Kiievis Polovtska tänava lasteaeda. Mänguväljakul haigutab nüüd 7 meetrise läbimõõduga pommikaater. Mõned inimesed jäid Kiievis pärast raketi tabamust maja rusude alla. Hävinud maja rusude alt päästeti üks 6-aastane tüdruk. Vigastada saanud neiu on Vene kodanik. Tüdruku isa suri. Keda nad seal nüüd denatsifitseerivad? Rašistid!

Kõige hullem ongi rašistide uudiseid lugeda ja ma teen seda teadlikult. See ajab mind vihale, aga ma tahan mõista, millises vales inimesed elavad. Pärast 4 kuud kestnud sõda kirjutavad nad... Me peame kõik fašistid tapma ja kui selle nimel surevad lapsed, on see paratamatu, ka neist oleksid saanud natsid. Peale seda kõike ma vihkan neid veel rohkem... Kuidas on võimalik nii elada ja mitte näha tõtt isegi siis, kui oled kohapeal ja tapad süütuid inimesi, ka neid kes räägivad vastu vene keeles ja omavad Vene passi???

Mõned ütlevad, et raketirünnakuid Kiievi vastu tuleks vaadelda kui tahtlikku eskalatsiooni. Pealinna elurajooni mürskude saatmine on signaaliks eile alanud G7 tippkohtumisele... Mind ei huvita, et keegi nendest rakettidest tähendusi otsib... Raketid tapavad jätkuvalt inimesi, hävitavad maju, saatusi, kuni Putin on veel elus... Millal Putin sureb? Kuidas ma ootan tema surma... Ta põleb pikka aega põrgus kõige tehtu eest...

Eile avaldati statistika, kui palju rašistid on meilt juba vilja varastanud. Alates täiemahulise sissetungi algusest on rašistid Ukraina okupeeritud aladelt välja viinud üle 400 000 tonni teravilja. Enne okupatsiooni oli vilja 1,5 miljonit tonni. 24. veebruarist alates ulatuvad Ukraina põllumajanduskahjud 4,3 miljardi dollarini.

Vargad, terroristid, rašistid, vägistajad, mõrtsukad, mitteinimesed – need kõik seostuvad selle haige rahvaga. Neile pole andestust. Kohtupäev tuleb kindlasti ja nad vastutavad kõige tehtu eest!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
26.06.2022 kell 11:32

Täna otsustasin veeta päeva oma emaga. Varem meile meeldis sageli linnas käia. Käisime koos teatris, kinos, jalutasime pargis. Meile meeldis käia hüpermarketis, osta oma kodudesse asju, mis teevad elu mugavamaks. Samuti käisime suvel mere ääres. Nii kummaline kui see ka ei tundu, oleme elanud kogu oma elu merest vaid 100 kilomeetri kaugusel, kuid meil polnud võimalust seal sagedasti puhata. Seetõttu olen püüdnud nüüd teda erinevatesse kohtadesse viia, et ta saaks merd nautida. Täna tegin talle ettepaneku minna rohelisse parki jalutama ja pärast jõe äärde maitsvat jäätist sööma. Ema ei mõelnud kaua, vaid nõustus kohe. Lapsepõlves ostis tema mulle jäätist ja kooki, nüüd üritan mina teda rõõmustada. Ta töötab palju ning pühendab vähe aega puhkamisele ja iseendale. Seetõttu püüan tema elu mitmekesistada. Oleme temaga sõbrad ja saame rääkida erinevatel teemadel. Mul on väga hea meel, et me saame koos olla. Nii et ma arvan, et meil saab täna olema väga tore.

Eile koristasin õueala. Viimasel ajal on sadanud palju vihma ja muru kasvab kiiresti. Kitkusin umbrohtu, nüüd on hoov puhas. Koristades nägin palju veoautosid mööda sõitmas, ma ei tea, mis seal sees oli, aga arvatavasti varastavad okupandid taas midagi ja viivad seda Krimmi. Seda on kurb vaadata. Miks nad oma kodumaal ei kasvata seda, mida nad vajavad? Nad kisendavad kogu maailmale, et nad on "suur riik", aga nagu selgus, on nad hoopis kamp vargaid ja kurjategijaid, mõned neist ka mõrvarid.

Hiljuti rääkis ühe Hersoni oblasti küla elanik, et kui okupandid asulasse saabusid, võttis igaüks, mida tahtis. Veranda lõhuti, uks murti maha. Tualetti ei kasutatud, vaid tehti oma asjad elutoas vaiba peale. Okupandid parastasid, et teilt tulebki kõik ära võtta, te elate liiga hästi, te elate külades paremini, kui meie linnades. Ja meie oleme selles süüdi, et nad nii elavad??? Nad peavad selle küsimuse esitama oma valitsusele. Isegi kui elate vaesuses, võite õuealalt umbrohtu välja tõmmata, koristada, istutada lilli või rajada juurviljaaia. Meie inimesed teevad kõvasti tööd ja hoiavad kodu korras. Ka Ukrainal on, mille poole pürgida. Peame parandama teid, elatustaset... Aga me ei lähe ju teise riiki, et seda kõike röövida... Nii käituvad vaid barbarid. Lihtsam on süüdistada oma ebaõnnestumistes kedagi teist. Haige rahvas. Ma vihkan neid iga päevaga aina rohkem.

Eile nägin uudist, mis suurendas veelgi minu vihkamist... Hersonis murdsid orkid 70-aastase ajakirjaniku selgroo. Auto, millega ta linnast evakueerus, peatati sissetungijate kontrollpunktis. Kui naine keeldus Ukraina passi üle andmast, hakati teda peksma. Tal õnnestus imekombel põgeneda. Ta jõudis raskes seisundis Lvivi. Läbivaatus näitas lülisambamurdu ja tugevaid verevalumeid peas. Naine kaotas osaliselt kuulmise ja ei saanud ilma abita liikuda. Ta on praegu paranemas. Vaene naine. Loodan, et temaga läheb kõik hästi.

Hersoni oblastis tulistasid sissetungijad vabatahtlike bussi, kes viis abi Novovorontsovsky piirkonda, kus on katkenud veevarustus ning napib toitu. Õnneks keegi viga ei saanud, aga missioon katkes ja abi kohale ei jõudnud.

Kuid Herson ei anna alla. Järjest enam ilmub piirdeaedadele kirju Ukraina sümboolikaga. Usume parimasse!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
25.06.2022 kell 13:31

Aitäh! Ukrainlased on väga õnnelikud EL-i kandidaadistaatuse üle. See on meile väga tähtis! Mulle meeldib, mida Zelenski selle kohta ütles: "Me ütleme, et Ukrainale anti EL-i kandidaadi staatus, kuigi peaksime ütlema, et Ukraina sai EL-i kandidaadi staatuse. See ei kukkunud meile taevast. Ukraina on selle nimel palju ära teinud. Me ei unusta seda, me ei häbene seda, me oleme uhked selle üle!"

Meil on veel palju teha, kuid esimene samm on tehtud. Mul on väga hea meel, et saame Euroopale sammu võrra lähemale. Ma loodan, et terve maailm on näinud, millised imelised, tahtejõulised inimesed Ukrainas elavad, kes hindavad vabadust ja euroopalikke väärtusi. Ukraina liitumine EL-iga toimub mitte varem kui 2029. aastal. Me peame enne vastu võtma ja rakendama suurel hulgal õigusakte ja me muudame selle aja jooksul oma riigi paremaks! Koos sellise presidendi ja meie kartmatu rahvaga anname endast parima! Ja mis kõige tähtsam, kandidaatriigi staatuse andmine on Putinile väga valus löök. Putin saab aru, et ta kaotanud selle sõja, igal tasandil.

Umbes poolteist miljonit ukrainlast on viidud sunniviisiliselt Vene Föderatsiooni. Tegelikult on see, mida Putin teeb, Ukraina rahva genotsiid. Mastaabi poolest saab seda võrrelda vaid sellega, mida Hitler tegi Teise maailmasõja ajal... see on nagu kohutav õudusunenägu... Millal me ometi ärkame?

Juba ammu ei kannata ainult inimesed, vaid ka meie loodus. See teeb mind väga kurvaks... Meie kaitsealad Hersoni piirkonnas on osaliselt hävinud ja siiani suures ohus... Mustas meres on hukkunud umbes 3000 delfiini. Veealused plahvatused mõjutavad loomade võimet heli abil navigeerida. Seetõttu ei suuda delfiinid saaki püüda ja surevad nälga...

Eile tapeti Hersonis veel üks nukuvalitsuse liige. Plahvatas Dmitri Slavutšenko auto. Ta suri sündmuskohal. Partisaniliikumine aina kasvab, iga päev kuuleme nende tegudest.

Hersoni põllumehed viskavad tonnide kaupa kapsast minema, kuna nad ei saa seda müüa. Kohalike talunike kaubateed on ummistunud ja nad ei saa köögivilju välja vedada, kohapeal aga nii suurt tarbimist enam pole, kuna pooled elanikud on linnast lahkunud.

Üks suurepärane uudis! Tuntud Ukraina telesaatejuht, aktivist Sergei Prytula käivitas Ukraina MEGASBORi! Kogu Ukraina kogus raha kolme Bayraktari jaoks. Vajalik summa oli 500 miljonit grivnat (15 miljonit dollarit), tähtaeg oli üks nädal ning raha koguti kokku kolme päevaga! See on uskumatu! Nutsin eile, kui Prytula sellest rääkis. Oleme ukrainlased ja see on sünonüüm väljendile "meie jaoks pole midagi võimatut"!

Me vajame sellist ukrainlaste ühtsust, mille sõda on esile toonud, iga päev paljudes muudes küsimustes ka. Ja me töötame selle kallal! Kui vaja, vaidleme, arutame, aga leiame ühise eesmärgi! Ukraina ja ukrainlased on uskumatud! Üheskoos alistame kõik vaenlased! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
24.06.2022 kell 10:35

Täna, on 24. juuni ja nii eestlased kui ukrainlased tähistavad olulisi tähtpäevi. Ma tean, et teil on täna Jaanipäev ja eile oli Võidupüha. Head jaani kõigile eestlastele! Veetke järgmised päevad perede ja sõpradega ja olge rohkem looduses. Praegu on nii oluline leida aega lähedaste jaoks. Kallistan teid kõiki väga tugevalt ja mu kallistused on laetud valguse ja soojusega, loodan, et tunnete seda ka tuhandete kilomeetrite kauguselt.

Ja Ukrainas möödub täna täpselt 4 kuud sõja algusest. Kohutav, hävitav ja mõttetu sõda... Ma tahan kallistada ka kõiki ukrainlasi. Oleme selle aja jooksul nii palju läbi elanud. Mulle tundub endiselt, et see kõik on ebareaalne, mingi süsteemi rike... ERROR... mille saab restartiga parandada. Aga sõda jätkub ja inimesed surevad ikka veel... Vahel tundub, et see ei lõpegi kunagi. Aga peale vihma tuleb alati päike ja võib näha isegi vikerkaart. Peaasi on jääda inimeseks ja aidata üksteist. Ukrainlased on tugev rahvas, ma olen uhke iga kaasmaalase üle, et nad leiavad jõudu edasi elada ja võidelda selle ebaõiguse vastu. Me saame taas vabaks!

120 päeva on möödas sellest ajast, kui ma sulle iga päev olen kirjutanud ja jaganud oma kõige siiramaid emotsioone ning kogemusi. Ma pole kunagi tundnud end nii haavatavana. Ma avan oma hingesoppe, oma saladusi, kirjutan oma kompleksidest, oma eelmistest eludest... kuid samas mulle tundub, et mida rohkem ma end avan, seda tugevamaks ma muutun. Kirjades luban endal olla mina ise. Mulle tundub, et paljutki sellest, mida ma olen kirjutanud, ei tea isegi mu sugulased ja sõbrad... Aga mul on hea meel, et minus toimub sisemine transformatsioon. Ma ei karda elada, ma ei karda teha vigu, ma hindan kõike, mis mul on, eriti olen hakanud hindama iseennast.

Aga ma kardan avada kirju, mis ma olen sulle varem kirjutanud. Ma ei taha sellesse õudusesse ja nendesse emotsioonidesse enam sukelduda... Viimati lugesin, või õigemini kuulasin oma kirju siis, kui 10. mail neid Tallinnas, Vene saatkonna ees ette loeti. Ma kuulasin neid ja nutsin... Seda kõike on võimatu unustada... Valu pole tegelikult kuhugi kadunud. Haavad pole paranenud... Kuni Ukraina põleb, ei saa ma rahus elada... isegi siis, kui teen oma tavalisi igapäevaseid toiminguid... Ma teesklen, et kõik on hästi, aga süda valutab. Mul on üks suur, avatud arm südamel, ja see pole veel paranema hakanud... Kõik saab korda alles siis, kui venelased meie territooriumilt lahkuvad. Unistan sellest päevast iga päev. Jään magama ja ärkan mõtetega, et peaksime elama rahulikul vabal maal, nagu see oli enne.

Mõistan, et tulemas on suured muutused. Meie riik muutub, meie muutume, meie teadvus muutub. Meie riik õitseb kord taas. Usun, et need raskused on meile millekski vajalikud, aga ma ei tea veel milleks? Igaüks saab sõjast midagi. Kellegi sõda murrab ja kellegi teeb tugevamaks. Ma ei taha alla anda... meie armee võitleb, meie vabatahtlikud aitavad... kõik riskivad oma eluga meie... Ja kui palju inimesi ning lapsi on hukkunud... Nende nimel tuleb elada ja neid tuleb meeles pidada... Rahu tuleb kindlasti...

Ma olen olnud patsifist terve oma elu. Ja kui raske on praegu elada ja näha vägivalda, mõrvu, sõjakannatusi... Miks inimesed nii käituvad? Me oleme ju kõik ühesugused, me oleme inimesed, meil on samad käed, jalad, pea, aju... Aga miks inimesed ikka tapavad üksteist? Miks me ei ole õppinud elama harmoonias inimeste, loomade ja kogu maailmaga? Ja mis saab inimkonnast edasi? Kas me õpime kord?

Inimesel on aju, mis sisaldab endas kogu universumit. Meie aju on sama uurimata kui avakosmos. Aga mulle tundub, et praegu inimene degradeerub, hoolimata sellest, et tehnoloogiaid nii palju. Ma väga tahan, et inimesed oleksid lahked. Ma tahan elada, mitte karta...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
23.06.2022 kell 13:44

Paar viimast päeva on olnud Hersonis jahedad ja vihmased. Armastan, kui ilm vaheldub. Teistsugune ilm toob teistsuguse oleku, erineva tuju. Muidu mulle vihm väga meeldib, aga võib-olla oli mul lihtsalt liiga palju emotsioone kogunenud... mistõttu olin terve päeva kurb... Mind valdas apaatia ja ma ei tahtnud midagi teha. Aga võtsin end kokku ja käisin vennaga turul, ostsime värskeid köögivilju. Täna plaanin küpsetada täidetud paprikaid. Hersonis ilmus müügile värske noor paprika. Ma armastan seda väga. Täidise valmistan riisist ja hakklihast ning küpsetan siis tomatikastmes neid koos teiste köögiviljadega. Kas sa oled midagi sellist varem proovinud?

Mõte illustratsioonide tegemisest kirjade juurde ei jäta mind maha. Võib-olla Lena teeb need, võib-olla ma ise... Mõtleme veel selle peale. See protsess võtab kaua aega ja tuleb sukelduda tagasi sõja esimeste päevade mälestustesse... Tore, et sulle see uitmõte meeldis. See inspireerib mind. Hakkasin juba mõtlema, kuidas seda teha, ja see omakorda tõmbab tähelepanu tegelikkusest kõrvale. Püüan olla loominguline, see aitab mind. Igaühel on oma meditatsioon. Minu meditatsiooniks on loovus, toiduvalmistamine, koristamine ja jooga. On vaja hoolitseda nii füüsilise kui emotsionaalse seisundi eest. Aga vahel on ikka emotsionaalselt nii raske... nagu näiteks täna. Püüan mitte kurvastada... äkki lähen emale ja vennale külla.

Täna hommikul kuulsime palju tugevaid plahvatusi... Orkid jätkavad naaberlinna Mõkolajievi tulistamist. Hersoni piirkonnast on vene rašistid Mõkolajievi suunal juba välja tulistanud umbes 9 raketti... Mõkolajievisse saabus hiljaaegu tagasi päris palju elanikke ja nüüd siis pommitatakse neid... See on kohutav...

Saabunud on teated nukuvalitsuse ja reeturite mõrvakatsete kohta... 90. kolonni pealik on koos autojuhiga Hersoni haiglas. Nende autos toimus plahvatus. Tervislik seisund on mõlemal stabiilne. Sobolevil tekkisid parema ja vasaku sääreluu murrud ning tema autojuht sai killuhaava tagumikku.

Vene sõjaväelased hõivasid I. A. Gontšari nimelise Hersoni piirkondliku teadusraamatukogu. Raamatukogu direktor ja enamik töölisi keeldusid koostööst okupatsioonivõimudega.

Lisaks ühendasid okupandid lahti ja varastasid Ukraina suurima päikeseelektrijaama. See asub Zaporozhye piirkonnas Tokmaki linna lähedal. Linlaste sõnul võeti päikesepaneelid lahti, pakiti ja viidi territooriumilt välja. Tokmak Solar Energy on Ukraina suurim päikeseelektrijaam. Selle pindala ulatub 96 hektarini. Jaama võimsus on 50 MW.

Hersoni oblasti lennuväljal põletati taas Vene sõjaväelaste surnukehasid. Okupandid ehitasid autokummidega süvendi, kuhu surnukehad pandi ja seejärel põletati. 21. sajandil... Inimesed on hullud... Sellele on lausa väljakannatamatu mõelda... Kõlab nagu midagi ebareaalset...

Loodetavasti saab see põrgu peagi otsa...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
22.06.2022 kell 12:00

Suvi, ümberringi on imeline suvi, mis rõõmustab meid päikese ja maitsvate viljadega. Käes on aeg, mil hakkavad valmima erinevad puuviljad ja marjad. Kirsid, murelid, mooruspuumarjad ja vaarikad on juba küpsed. Eile ostsingi maitsvaid kirsse ja tegin kirssidega saiakesi. Need said suurepärased, lausa väga maitsvad. Olin tulemusega väga rahul. Mulle meeldib süüa teha, eriti kui tuju on hea. Minu abikaasa armastab pirukaid erinevate puuviljadega, eriti õunte, kirsside ja aprikoosidega. Ma lubasin talle, et teen seda. Ma loodan, et saan nüüd tihedamini küpsetada. Pealegi aitab see kõigest häirivast oma mõtteid eemal hoida.

Eile, 21. juuni ei olnud tavaline päev. Maa on täpselt poolel teel ümber Päikese, mis tähendab, et tegu oli aasta pikima päevaga. Meie jaoks on see tähtis päev, kuna suvise pööripäeva ajal kantakse kõik karmavõlad maha, kui sel päeval mõni heategu teha. Meil on uskumus, et sel päeval tehud ka kõige väiksem heategu, jõuab lähitulevikus vähemalt sajakordse jõuga sinuni tagasi.

Pööripäeval on Päike Maast kõige kaugemal. Maa piirkondades on soojem või külmem mitte selle järgi, kui kaugel Maa Päikesest asub, vaid selle järgi, millise nurga all päikesekiired Maale langevad. Ekvaatori lähedal on palav seepärast, et aastaringselt langevad päikesekiired pinnale peaaegu vertikaalselt. Põhjas on külm, sest päikesekiired langevad suure nurga all. Suvise pööripäeva ajal langevad põhjapoolkeral kiired pinnale just väikseima nurga all, mistõttu on järgmised paar nädalat kuumimad ja päevad kõige pikemad. Universum on lummav...

Eile saatsin Hersoni kunstnike fondist raha kahele kunstnikule, kes kavatsevad Hersonist lahkuda, nad vajasid seda raha piletite jaoks. Otsustasime neid aidata. Tänan, et ikka jaksate veel meile raha koguda. Aitäh kõigile inimestele, kes on panustanud sellese fondi, aitäh kõigile kunstnikele, kes oma maale annetasid ja aitäh korraldajatele, tänu kellele see kõik toimib!

Nüüd läheb linnast välja saamine aina raskemaks. Okupeeritud Hersoni piirkonnast lahkumise eest küsitakse juba kuni 20 000 grivnat. Inimesed ei saa lahkuda kahel lihtsal põhjusel. Peamine põhjus on raha. Teine probleem on ebakindlus, millega inimesed kokku puutuvad okupeeritud territooriumilt lahkudes: kuhu minna, kuidas minna, mille nimel elada ja kus elada, kuidas raha teenida? Mööda maanteed ei ole ohutu sõita... Kõik need neli kuud pole olnud ainsatki rohelist koridori. Kõik lahkujad on teinud seda oma riisikol. Kui lähed autoga mööda võõrast teed, võid miini otsa komistada ja plahvatada... Seetõttu küsitaksegi bussisõidu eest nii palju raha, et jõuda naaberlinna. Keegi saab riskidest aru, aga läheb siiski, keegi aga kardab ja jääb koju...

Nad ütlevad, et meie väed on juba lähedal... Ootame selle kohta kinnitust. Ukraina relvajõud vallutasid tagasi veel ühe asula – Kiselevka küla Hersoni oblastis. Kiselevkast Hersonini on umbes 15 kilomeetrit. Võib-olla natuke vähem.

Täna lugesin hirmutavaid uudiseid Eesti kohta, et Venemaa viib läbi sõjalisi provokatsioone Eesti vastu. Kas see on tõsi? Ehk tead midagi? Uudis ise oli selline, et esimest korda sisenes Eesti riigi õhuruumi Venemaa helikopter ning õppusi läbi viivad Vene väed simuleerisid raketirünnakuid Eestile. Teatati veel, et Vene suursaadik kutsuti selgituste saamiseks Toompeale. See kõlab väga hirmutavalt... Loodan, et see osutub valeuudiseks.

Hoolitsege enda, lähedaste ja Eesti eest! Kallistused kõigile! Tänan, et loete mu kirju. Ukraina võidab kindlasti! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
21.06.2022 kell 14:17

Eile kohtusin lõpuks kauaaegse sõbra Lenaga. Rääkisime neli tundi ja see tundus nagu oleksime vaid neli minutit koos olnud. Meil on väga hea klapp, saame pikalt ja põhjalikult arutleda erinevatel teemadel, rääkida oma plaanidest, projektidest, kunstist, isiklikust elust. Koos olles tekib meie eriline side ja me mõlemad märkame seda. Inspireerime üksteist, anname teineteisele nõu. See vist ongi tõeline sõprus. Me kasvame koos vaimselt. Mulle meeldib, et oleme lähedased ja saame kõigest rääkida... ka siis, kui pole 4 kuud kohtunud.

Ostsime pargis jäätist ning jalutasime mööda peatänavat ja laskusime kaldapealsele jõge vaatama. Jões ujus mitu inimest, mööda sõitis ka paat, inimesed istusid kohvikutes ning jõid külmi jooke. Tihedad rohelised puud tekitasid sügava varju ja saime vaikselt pingil istuda ja juttu ajada. Isegi linnud laulsid kuidagi eriliselt, nägime kuidas varblased püüdsid putukaid. Selline vapustav loodus meie ümber... Ja jälle kogesin hetke, mil tundus, et kõik on korras. Unustasin, et elame okupatsioonis... 

Lena jagas huvitavat mõtet. Ta ütles, et saab minu kirjadele väikseid visandeid teha. Võibolla oleks see päris tore, kui ükskord tõesti peaks kirjadest raamat välja antama? Äkki sellest tulebki hoopis kunstiraamat? Ma mõtlen selle üle veel, aga mulle hakkas see mõte väga meeldima. Ma isegi ei tea, kas leidub veel inimesi, kes kirjutavad iga päev nagu mina. See on minu elav lugu elust okupatsiooniajal...

Kohtusime Lenaga ülikoolis. Ta on minust aasta noorem, õppis samuti graafilist disaini. Lena on suurepärane kunstnik ja ta on ka suurepärane illustraator. Ta on illustreerinud palju huvitavaid raamatuid. Minu raamaturiiuliski on mitu tema raamatut. Lena stiil on eriline. Mitmed tema maalid on eksponeeritud ka Triggeri näitusel. Ta töötab väga kõvasti ja inspireerib mind alati. Lena motoks on alati midagi uut õppida - peab proovima, aga võib vigu teha ja seejärel uuesti proovida. Tegelikult ainult nii saamegi oma oskusi parandada. Mul on väga hea meel, et mu elus on nii palju häid ja säravaid inimesi. See annab mulle jõudu. Paar aastat tagasi kinkisin talle kassi, tema nimi on Ozzy, kes on nüüd tema parim sõber. Ozzy on punane ja üsna sarnane minu kassiga. Armastame mõlemad oma kasse ja armastame mõlemad kaasaegset kunsti.

Õhtul olin oma mõtetega üksi ja tegin teetseremoonia. Pärast tegelesin kollaažiga "Kevad". Mul on tekkinud tunne, et see saab varsti valmis. Mulle meeldib loomisprotsess. Iga kord leian pildilt koha, mida täiendada. Mulle meeldib luua keerulisi kompositsioone. Ma arvan, et sul on hiljem huvitav seda teost vaadata ja iga kord selles uus süžee leida. Siin on nii palju kokku põimitud - loodus, inimene, taimed, loomad, bakterid, seemned, linnud, lilled, liblikad, putukad. Kõik sulandub üheks ja ometi on igal teemal oma arendusliin. See on sõja mõju minu kevadele... Kõik pole nii särav ja värviline, kui esmapilgul võib tunduda. Ma tõesti tahan seda kollaaži sulle isiklikult esitleda. Loodan, et kui sõda läbi saab, tulen Eestisse. Mulle väga meeldib teie riik ja rahvas.

Kella 19 paiku lülitati internet välja... Lootsin, et see ei kesta kaua... Läksime küll hilja magama, aga internetti polnud ikka veel. Hakkasin juba muretsema. Kuulsime, et kuskil pidi olema rike. Alles täna kell 14 saime neti tagasi. Seejärel hakkasingi kohe sulle kirjutama.

Tavaliselt 20. juuni paiku avas Sergei Emotsioonide ranna. See on nii harjumatu, et me sel aastal ei töötagi seal. Tavaliselt algab kevadel juba pikk ettevalmistusperiood. Sel aastal oleks olnud juba kuues aasta... Esimese aastal tegime hooaja avamise puhul troopikapeo. Olime Hawaii särkides, lillelistes kleitides, esinesid muusikud, tantsijad pidasid salsa meistriklassi, avasime puhveti eksootiliste puuviljade ja kokteilidega. See oli lõbus. Igal õhtul panime mererannas projektori üles ja vaatasime varajaste hommikutundideni filme.

Eriti meeldis mulle teha dekoratsioone, välja mõelda pidude teemasid. Meil oli merel tore. Palju sõpru, palju uusi tuttavaid. See on ehk omamoodi võrreldav isegi Voronja galeriiga, mida Kailiga igal suvel avate. 

Mõne aasta eest kohtasin rannas üht Mõkolajievi kunstnikku. Ta on impressionist ja käis sageli meie rannas aega veetmas. Kord ta isegi maalis mind. Sellest ajast peale oleme suhelnud ja meist on saanud head sõbrad. Meri on suur osa meie elust. Meile meeldib seal lihtsalt olla... Ja vahel tuleme mere äärde telkima, et veelgi enam sulanduda loodusega. Lõkkeõhtud mereääres on aga eriti maagilised...

Need soojad ja suvised mälestused ei lase vaimul manduda. Kindlasti saab kõik ühel päeval taas korda...

Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
20.06.2022 kell 9:54

Rääkisin sõbrale, et kirjutan sulle kirju ja et see on nagu omamoodi avalik päevik, mida ma pean ning ta võrdles mind Anne Frankiga. Võib-olla on tõesti siin mingi paralleel isegi olemas. Ajalugu kordub. Ainult et seekord mitte juutide, vaid ukrainlastega. Mulle meeldis see julge tüdruk. Ta oli noor, kuid samas tark. Nüüd tunnen omal nahal, mis tunne on elada suluseisus ja unistada vabadusest. Kohati on meie vaated sarnased. Kirjutades leidis ta rahu... Jah, kirjutades on tõesti lihtsam selle kõigega toime tulla, see on minu psühhoteraapia. Ainus, mida ma loodan, et minu loos on hea lõpp ja keegi ei pea surema... Kohutav, et pärast 77 aastat tunneme me taas hirmutunnet selle pärast, et keegi otsustas hävitada vaba rahva tahte elada... See kõlab lausa võimatult... Mulle tundub, et maailm ei taju täielikult, kui raske on meil praegu toime tulla... Ja ma loodan südamest, et ukrainlaste olukorda ei pea enam ükski rahvas sattuma. Mitte kunagi enam! See ei tohi korduda!

Mulle meenuvad sageli sõja esimesed päevad... Ma arvasin, et suren... Ma pole kunagi nii hirmul olnud. Ma värisesin, mu süda peksis väga kõvasti ja hüppas rinnus... neelasin palju rahusteid... kogu pere jõi palderjani ja muid tablette... Läksime riietega magama ning magasime kõik koos ühes voodis. Mitu päeva ei olnud mul isegi isu, ma ei tahtnud enam igapäevatoimetusi teha, ma ei leidnud sellel mõtet. Raske oli leppida tõsiasjaga, et meie majast mõne kilomeetri kaugusel sõitsid tankid, tapeti inimesi, lõhuti maju... Kuulsin, kuidas hävitajad lendasid üle meie maja ja mu jalgealune muutus vatiks, ma ei suutnud seista... kukkusin lihtsalt põrandale... Teisel päeval kuulsin, kuidas nad tulistasid kuulipildujast... see oli Antonovski silla lähedal... mõtlesin, et natuke veel ja nad sisenevad meie linna ja tapavad meid kõiki... Need on kõige kohutavamad tunded, mida ma kogesin... Ma vihkan sõda! Ma vihkan Putinit ja Venemaad, et nad meie elu rikkusid. Need tõprad peavad põrgus põlema! Ootan päeva, mil Putin sureb... seda ootab iga ukrainlane!

Sõjaga ei tohi harjuda! Peame seda sõja ajal iga päev meeles pidama. Ei saa elada normaalselt, kui inimesed samal ajal surevad... lapsed surevad. Sellest tuleb rääkida, igal pool, igas võimalikus keeles! Need on inimsusevastased kuriteod. Nende eest peavad saama süüdlased karistuse!

Täna on mul kohtumine oma sõbra Lenaga. Ta on üks mu parimaid sõpru. Ta on andekas kunstnik ja suurepärane inimene, väga särav hing. Viimati nägime enne uut aastat. Siis ma olin katki, pool aastat on möödunud ja ma olen sama katki. Kui kiiresti aeg lendab... Tundus, nagu oleksime alles eile kohtunud. Arvan, et meil on palju teemasid, mida arutada. Räägime kindlasti meie kohtumisest. Loodan, et läheme täna kuskile kohvikusse jäätist sööma. See teeb mind juba ette õnnelikuks. Sõpradega kohtumine parandab mu haavad. Hersonisse on jäänud neid vähe. Peaaegu kõik mu sõbrad ja kolleegid on lahkunud... Oleme ühed vähestest, kes jäid. Peame jätkama suhtlemist ja üksteist toetama.

Hiljuti avastasin enda jaoks ühe sarja, selle nimi on "Armastus, surm ja robotid" (Love, Death & Robots). See on sari väikeste lühikeste multikatega 5-10 minutit. Väga huvitavad süžeeliinid, huvitav esitlus, erinevad tehnikad, 3D ja graafika. Olin isegi üllatunud, et ma varem seda sarja ei teadnud. See ilmus 2019. aastal. Soovitan vaadata, kui sul vaba aega tekib. Iga episood on tähendusrikas.

Mulle meeldivad kosmose-sarjad. Tahaks isegi väga sinna minna, see on ilus ja inspireerib oma salapäradega. Mul on palju kosmosele pühendatud kollaaže. Näiteks sari "Sündmuste horisont" või "Lood kosmosest". Tahan kosmoses reisida ja unustada inimkonna. Inimene on kummaline olend. Inimesed tarbivad, hävitavad ja reostavad planeeti, peavad lõputuid sõdu... Olen tihti sellepärast väga kurb.

Usun jätkuvalt valgusesse ja loodan, et kõik läheb hästi! Headus võidab kurjuse!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
19.06.2022 kell 13:23

Küpsetasin täna pannkooke. Sõber, kellest eile rääkisin, on meil külas. Ma ei tea, kust ta selle sai, aga ta tõi Chateau Trubetskoyst pudeli Hersoni veini. Praegu on see Hersonis suur haruldus... Inimesed kauplevad ainult sellega, mis nad Krimmist kaasa toovad... Mulle meenus selle veiniga palju toredaid mälestusi... Pole tegelikult ammu head veini joonud...

See vein on väga populaarne Hersonis, Ukrainas ja mujalgi. Kui ma ülikoolis õppisin, käisime Novaja Kahhovkas ekskursioonil Chateau Trubetskoy's. See on imelise ajalooga koht. Hersonist vaid pooleteisetunnise autosõidu kaugusel asub kunagi vürst Trubetskoyle kuulunud veinikelder, kus valitseb siiani eriline atmosfäär. See koht on külastamist väärt nii veinigurmaanile kui ka tavalisele külastajatele. Kaheksas keldris hoitakse üle 10 000 pudeli veini, millest 70% on üliharuldased. Veinide maitseomadused on võitnud hulgaliselt rahvusvahelisi auhindu.

Vürst Trubetskoy veinitehas asutati juba 1896. aastal. Vürstil aitas viinamarjaistanduste maad valida Lev Golitsõn ise, juhtiv veinimeister, kelle toodangut tuntakse siiani üle maailma. 1900. aastal, neli aastat pärast talu asutamist, võitis Trubetskoy Riesling Pariisi näitusel Grand Prix. Ja kaks aastat hiljem, 1902. aastal, sai Trubetskoy, keiser Aleksander III nimelise auhinna "parima viinamarjadest tehtud lauaveini eest". Tänaseks on veinikeldrite galeriid täielikult taastatud, nii et külalised ei saa mitte ainult imetleda lossi ja seda ümbritsevat loodust, vaid ka degusteerida ainulaadseid veine.

Tänapäeval tulevad Hersoni piirkonda arvukad turistid mitte ainult Ukrainast, vaid ka Euroopa riikidest juba ainuüksi lossi vaatamise eesmärgil. Seal toodetakse 26 sorti veini (noorveinid, laagerdunud veinid, esmaklassilised veinid ja kollektsiooniveinid) ning jahedates keldrites hoitakse üle 10 000 pudeli jooki. Alates 2009. aastast on veinitehast nõustanud Bordeaux’st (Prantsusmaa) tuntud veinispetsialist Olivier Doga, kes käib siin igal aastal.

Nüüd on see üks paljudest Hersoni piirkonna enimkülastatud turismikohtadest. Meie kohalik reisibüroo "KhersON" korraldab sinna ekskursioone. Ma arvan, et kui sa Hersoni tuled, siis me kindlasti läheme sinna. Hersoni piirkond on rikkaliku ajaloo poolest tuntud. Kahju, et minu kodumaa elab praegu üle raskeid aegu... Venemaa on meid nelja kuuga 30 aastat tagasi paisanud... Seda kõike, mis praegu toimub, on talumatult valus vaadata... Ühel päeval tuleb päev ja me oleme taas vabad ning reisime ja naudime taas tavalisi pisiasju nagu ennegi... Siin saab vaadata videot Chateau Trubetskoy kohta.

19. veebruaril, paar päeva enne sõda, käisime mu parima sõbra Sophiega kohalikus restoranis veine degusteerimas. Proovisime Portugali, Kuuba, Prantsusmaa veine. See oli imeline õhtu. Rääkisime palju ja nautisime lihtsalt olemist. Sel hetkel ei osanud me isegi ette kujutada, et viie päeva pärast algab sõda... Siis läksime Fabrika hüpermarketi kinno ja vaatasime filmi. See jäigi minu viimaseks külastuseks Fabrikas. Nüüd on see pommitatud... Okupandid põletasid selle märtsi alguses maha... Raske on mõista, et kohad, kus meile meeldis aega veeta, on nüüdseks hävinud või suletud.. "Vene maailm" toob ainult laastamistööd... Me vihkame neid veel mitmeid sajandeid... Praeguseks on mu viha saavutanud haripunkti, see on lausa kristalliseerunud... Ma arvan, et sa mõistad mind ja et Eesti mõistab meid... tean, et teie ajaloos on olnud sarnaseid sündmusi...

Nad lihtsalt tapavad ja röövivad. Vene sõjaväelased mõistavad juba, et nad ei jää Hersonisse kauaks, nii et nad on alustanud ulatuslike röövimistega. Ma just rääkisin Stanislaviga (ta on rindel). Seal võtsid venelased koolidest isegi lauad ja toolid, rääkimata sülearvutitest ja projektoritest. 17. juunil salvestas Planet Labsi satelliit veokite kolonne Ukraina viljaga, mis suundusid Krimmi poole. Teel Chongari kontrollpunkti võis kokku lugeda sadakond veoautot. Marodööriföderatsioon oma oma parimas vormis!

Hersonis plahvatas eile Admiral Senyavini avenüül auto. Õhku lastud autos oli internaatkooli juht, kes oli okupantidega koostööd teinud. Jevgeni Sobolev läks üle sissetungijate poolele. Juht jäi siiski ellu, aga kaotas jalad.

Iga päev juhtub midagi... vahel tundub, et see kestab igavesti. Ma tõesti tahan, et see oleks läbi.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
18.06.2022 kell 13:41

Eile ei saanud pikalt uinuda ja alles vastu hommikut jäin magama. Siis aga hakkas kõvasti sadama, nii et ma praktiliselt ei maganudki. Peale hommikusööki õnnestus siiski tunnikese puhata, seepärast postitangi nii hilja. Tavaliselt püüan vastata hommikul. Väljas sajab nii kõvasti, et täna on isegi kõik kassid majas ja magavad magusalt, see on haruldane juhtum. Saan neid nüüd imetleda, ma armastan neid nii väga.

Eile nägime oma sõpru. Tore oli vestelda. Kohtusime turu lähedal väikeses kohvikus. Jõime jääkohvi, rääkisime ära kõik uudised ja läksime siis turule juurvilju ostma. Meie sõber naasis Zaliznyy sadama külast. See on kuurortlinn Musta mere lähedal. Ta ütles, et seal praegu inimesi polegi, väga vaikne on. Teel Hersoni läbis ta 5 kontrollpunkti. Igas kontrollpunktis peatasid mehed sõiduki ja otsisid need läbi. Kontrolliti passe ja tätoveeringuid. Oli väga palav, mistõttu neid kaua kinni ei peetud. Ta tahab varsti tagasi kuurortlinna naasta. Meie ühiste sõprade hotell seal on tühi. Kui õnnestub hotellis internett taastada, siis ta jääbki sinna elama ning kutsus meid ka kaasa. Ma ikka kardan... Võib-olla hiljem otsustame. Aga see oleks lahe. Tore oleks mõneks ajaks linnast lahkuda ja mere ääres rahu leida. Kui läheme, annan kindlasti teada.

Sõda aga jätkub... Halvad uudised jätkuvad samuti...

Mõkolajievis toimus 17. juunil kell 6.46 kaks võimast plahvatust. Vene Föderatsiooni sõjaväelaste eesmärk oli linnasisese infrastruktuuri hävitamine. Lööklaine purustas ümberkaudseid elumaju, oli vigastatuid ja ka neid kes surma said... Nägime plahvatuse videot, see oli kohutav...

Kõige keerulisem olukord on Mariupolis. Seal algas nakkuse puhang. Linn oli karantiinis, juurdepääs jõele ja merele on piiratud. Linnas on tuhandeid spontaanseid matmisi, puudub kanalisatsioon. Nüüd temperatuur tõuseb ja algab vihmaperiood. Pinnas jõuab jõgedesse, kaevudesse ja allikatesse, kust inimesed vett võtavad. See võib põhjustada tuhandete Mariupoli elanike surma. 100 tuhat inimest on ikka veel sisuliselt linnas pantvangis. Valdav enamus neist on pensionärid. Nad tahavad, kuid ei saa lahkuda. Okupandid ei võta Mariupoli elanike turvalisuse tagamiseks midagi ette ja takistavad ka teisi seda tegemast.

Hersoni oblastis jätkuvad aktivistide arestimised. Sissetungijad röövivad inimesi aina sagedamini. Kohalike elanike seas viiakse läbi läbiotsimisi. Praegu on okupeeritud aladel vähemalt 20 koonduslaagrit ja vanglat. Võssokopolska kogukonna ühest okupeeritud asulast leiti umbes 25 venelaste poolt tapetud meest. Mahalastud mehed leiti ühest Võssokopolska seltsi asulast kultuurimaja tagant.

Eile ei tohtinud keegi Hersoni kalmistule minna. Sealt tuli musta suitsu. Võib-olla põletasid nad oma sõdureid või koristasid muid kuriteo jälgesid... Seda me ei tea... veel.... See on nagu õudusfilm, mis on meie riigi aladel toimunud juba 115 päeva... Millal see läbi saab? Millal see kõik lõpeb?

Tänavuse sõja tõttu saab Ukraina teraviljasaak olema oluliselt väiksem. Tänavu harisid Ukraina põllumehed 30 protsenti vähem põlde kui eelmisel aastal ning selle tulemusel jääb maisisaak näiteks mullusest 54 protsendi ja päevalillesaak 40 protsendi võrra väiksemaks.

Täna nägin uudist Eestist. Eesti ehitas ennetähtaegselt esimese kindlustatud piirilõigu Venemaaga. Piirilõigu korrastamine plaaniti lõpetada 2023. aastal, kuid tänu headele ilmastikuoludele ja kiirele tempole jõuti ehitusega juba valmis. Miskipärast teeb see uudis mu südame soojaks. Ma arvan, et Venemaa tuleb kogu tsiviliseeritud maailmast taraga eraldada...

Võib-olla mäletate, et kirjutasin insta-miitingust. Hersoni toetuseks toimunud online-miitingule kogunes 36 000 inimest. Samuti kogus Hersoni toetuse kampaania 75 000 meeldimist ja 19 600 järelpostitust. Inimesed toetavad meid!! Hindame seda väga!

Me mõistame, et Venemaa on Ukraina sõja juba strateegiliselt kaotanud. Putin on juba kaotanud umbes 25% oma armee jõust ja selle eesmärk on vallutada tagasi väike osa territooriumist, saades vastu umbes 50 tuhat surnud ja haavatud Vene sõdurit. Lisaks on Putin Ukraina sõjaga tugevdanud NATO-t, millega liituvad Soome ja Rootsi. Venemaa ei saavuta kunagi Ukraina üle kontrolli.

Ma armastan oma maad ja linna! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
17.06.2022 kell 11:37

Eile tegin suurpuhastuspäeva. Internet pikka aega ei töötanud, nii et mul tekkis vaba aega. Tead, kui ma hakkan kodu koristama, siis ma teen seda väga kaua ja põhjalikult. Koristamine võttiski eile aega üle kolme tunni. Mulle meeldib, kui maja on puhas ja värske. Hea tunne, kui kõik asjad saavad oma kohtadele. Mõnikord võtan käsna ja pesen põrandat käsitsi. Nii saan pestud iga tolli põrandast. Mu mees ütleb, et olen hull. Selles suhtes oleme vastandid. Tema külvab kodus korralagedust ja kaost ning mina loon korda. Ma arvan, et paljud inimesed on selle olukorraga tuttavad.

Mõte vannitoas remondi jätkamisest ei anna mulle ikka veel rahu. Ostsime juba ammu kõik vajaliku, plaadid on olemas, ainult segistit on vaja, et saaksime töödega alustada. Ma arvan, et me teeme seda varsti. Ja kui sõda läbi saab, ostame vannituppa uue mööbli. Tänaval, kus mu ema elab, remondivad tema naabrid jätkuvalt tervet maja. See inspireerib mind. Inimesed usuvad parimasse, et kõik saab ükskord korda ning jätkavad oma igapäevategemistega.

Mäletad, ma kirjutasin, et okupandid viisid Epitsentri hüpermarketist kauba ära? Eile tuli uudis, et nad tõid sinna oma tooted ja avavad varsti oma poe. Huvitav, mis hinnad seal hakkavad olema? Tõenäoliselt, nagu igal pool mujal, on hinnad kuni 3-5 korda kõrgemad.

Veel mõned uudised. Kirill Stremousov nukuvalitsusest teatas, et kõik pärast 24. veebruari sündinud lapsed saavad automaatselt Venemaa kodakondsuse. Loodan, et seda ei tegelikkuses kunagi ei juhtu! Samuti teatas Stremousov, et meie piirkonna kolm laevaehitustehast, hakkavad nüüdsest täitma Vene Föderatsiooni Musta mere laevastiku tellimusi. Tundub et on hulluks läinud! Putiniga koos! Arvan, et tal pole jäänud palju aega oma ulmeliste unistuste väljamõtlemiseks.

Ukraina kuulutas välja jahi Vene propagandistidele. Okupeeritud Hersoni ja Zaporožje piirkondade elanikud saadavad fotosid Hersoni, Nova Kahhovka ja Melitopoli linnaruumi riputatud plakatitest, millel on kujutatud tuntud Venemaa propagandistid, kes reetsid Ukraina ja tegid koostööd vaenlasega. Plakatite autorid on kohalikud partisanid. Venemeelsete aktivistide tabamise eest lubatakse heldet tasu.

Kas tead, kui palju meie nukuvalitsuse töötajad palka saavad? Ma nägin eile uudist. Neile makstakse 200 000 rubla. Vahetuskursi järgi on see umbes 100 000 grivnat (umbes 3300 eurot). See on hind sugulaste ja kogu Ukraina reetmise eest. Ükski rahasumma maailmas pole seda tegelikult väärt. Sa ei saa müüa oma riiki ja kodumaad... Nad ei pese endalt kunagi seda plekki maha!

Ja veel uudiseid. Hersonis kolivad Vene okupandid oma pered ukrainlaste poolt mahajäetud majadesse. Venemaa Föderatsioon on kiirendanud sõjaväelaste perekondade sissetoomist ajutiselt vallutatud Ukraina aladele, eelkõige Hersonisse. Värskelt saabunud migrandid asustavad meelevaldselt Ukraina kodanike mahajäetud maju ja kortereid, kes olid sunnitud lahkuma, et päästa oma elusid... See on kohutav... Ma isegi ei kujuta ettegi seda tunnet, kui saad teada, et sinu kodu on asustanud vaenlased... See on lihtsalt kohutav...

Nagu ikka, ei kaota me lootust ja usume ainult headusse. Tuleb lihtsalt mõelda positiivselt, et mitte ise ennast selles olukorras kaotada. Püüame edasi elada hoolimata piiratud tingimustest, mille okupandid on meile loonud... Need on ajutised. Ukraina aga kestab igavesti!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
16.06.2022 kell 12:01

Suve algusest on möödas juba kaks nädalat ning see on toimunud täiesti märkamatult. Käes on juba juuni keskpaik. Aeg lendab... Ma armastan suve väga, isegi kui see on palav. Püüan nautida igat päikselist päeva. Hersonis lähevad sel ajal tavaliselt kõik mere äärde puhkama. Paljud inimesed käisid varem kuurordis, aga nüüd on rannad ja puhkealad tühjad... Võib-olla on see hea. Loodus saab inimtegevusest taastuda. Ma pole ikka veel kaotanud lootust, et sel suvel merele minna. Võimalik, et suve lõpus see õnnestubki. Ehk selleks ajaks saame orkid oma maalt välja...

Eile tegelesin terve päeva oma loomingu arhiveerimisega. Internet on väga aeglane, nii et see võttis kaua aega. Annan sulle oma loomingule täieliku juurdepääsu, saad ise valida, millised kollaažid võiksid sobida tARTu poes müügiks. Aitäh selle pakkumise eest. Kollaažide müük aitab mind majanduslikult väga. Oleme ju praktiliselt töötud. Võib-olla tunneb keegi minu loomingu vastu huvi?

Ma tean, et sulle meeldivad enim kollaažid sarjast "Memories", mille tegin 2020. aastal. Tol aastal andsin kollaažidest välja kalendri. Hersoni elanikele meeldis see väga. Paljudel mu kunstnikest sõpradel on see kalender. Loodan, et eestlastele see ka meeldib. Võib-olla pärinevad need mälupildid minu eelmisest elust, aga võib-olla hoopis avakosmosest.

See sari räägib erinevatest mälestustest, erinevatest inimestest. Elus on kõigel lõpp. Armastusel... Sõpradel... Kannatustel... Kuid ainult ühel pole lõppu - mälestustel... Kõik, mis oli ja kõik mis olema saab, sulandub universumis ühtseks "mälupildiks". See on nagu pusle, eraldi väiksed tükid, mis on rebitud erinevatest eluepisoodidest, mida inimkond on elanud ja võib-olla mõned hetked on need, mida me alles tulevikus kogeme. Igaühel meist on oma ajamasin. Kui me liigume ajas tagasi, siis me nimetame seda mälestuseks ja kui me liigume ajas edasi, nimetame seda unistuseks.

Mulle meeldib mälestustes reisida. Tõenäoliselt oled märganud, et kirjutan sellest tihti, mis varem on juhtunud. Nüüd tundub igasugune mälestus minevikust nagu eelmisest elust. Isegi lihtne jalutuskäik tänaval, sõpradega kohtumine, näitusel osalemine... Olime kunagi nii õnnelikud. Hindan oma mälestusi praegu eriti.

Uudistest nägin, et Hersonis hakkab jälle tööle linnadevaheline bussijaam, mis ei ole töötanud üle kolme kuu. See on hea märk. Võib-olla piletihinnad ka nüüd langevad. Vahepeal pidi maksma Odessasse või Zaporožjesse jõudmiseks umbes 300 dollarit. See on väga kallis ja pealegi polnud see ka ohutu.

Samuti kirjutavad uudised, et Hersoni rand avatakse puhkusteks. Pommitatud Antonovka piirkonnas valmistatakse ette kohalikku randa avamiseks. Linnaelanikel soovitatakse jõekalda külastamisest siiski hoiduda, sest seal on korduvalt nähtud Vene sõjaväelasi, kes võisid rannikuvööndi mineerida.

Zelenskõi nimetas Hersoni vabastamist Ukraina relvajõudude üheks võtmeülesandeks. Järjekordse videosõnumi ajal rääkis ta ukrainlastele, et Ukraina pole Hersonit unustanud ja et samm-sammult jõutakse linnale lähemale. Teame, et nad pole meid unustanud ja kõik teavad, et me ootame oma sõjaväge.

Eile teatati, armee on vaid 10-15 kilomeetri kaugusel Hersonist. Mida lähemale nad meile jõuavad, seda aktiivsemat vastupanu osutavad linna elanikud Vene sissetungijatele. Ühel hetkel hakkab maapind orkide jalge all lihtsalt põleb ja nad põgenevad meie territooriumilt!

Eile kuulsime suurt plahvatust. See kostus Tšornobjevkast, seal on vigastatuid ja hukkunuid. Plahvatus toimus turu lähedal. Esialgsetel andmetel hukkus 4 inimest. Ja Nova Kahhovkast tuleb teateid, et sissetungijad röövivad taas kohalikke ning röövitute asukoht on teadmata.

Vastupanu Hersonis ei jää märkamata. Plakatid ja Ukraina lipud ilmuvad linna iga päev. Linna tänavatele ilmuvad sinise ja kollase värviga tekstid ja pildid. Maaliti üle ka hiljuti paigaldatud stendid linna väidetavast "vene" ajaloost. Sinna kirjutati „Herson on Ukraina!“ Ja linn on üleujutatud plakatitega, kus on kirjas: "Rašistid, teil on juba hilja põgeneda. Rostov on 558 km, Ukraina relvajõud vaid 10 km kaugusel. Herson on Ukraina."

Kindlasti saab kõik korda! Mul on tunne, et sõda saab varsti läbi!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
15.06.2022 kell 11:50

Mul oli eile väga aktiivne päev. Lõpuks leidsime koha, kus hoiustada sõbranna Lisa asju ja maale. Kirjutasin juba varem, et ta on nüüd Bulgaarias ja tal on vaja korter tühjaks teha. Mitu korda käisin tema juures ja pakkisin ja pakkisin ning eile kolisime kõik üle uude korterisse. See oli päris kurnav, aga kõige tähtsam on see, et nüüd saab mu sõber Bulgaarias rahus elada ei pea muretsema oma maalide pärast. Tema aitaks mind samuti, kui ma abi peaksin vajama.

Lisa on väga andekas kunstnik. Tema tööd on eksponeeritud ka Triggeri näitusel. Me oleme olnud sõbrad pikka aega. Kolm aastat tagasi käivitas Lisa fotoprojekti "Life of the Female Body". Ta pildistas alasti naise keha. Olin üks esimesi tema modelle. See on olnud ka minu ainus kogemus aktimodellina. Lisa teab, kuidas naise keha pildistada, nõnda, et edasi anda keha tõelist ilu. Kolme aasta jooksul pildistas ta üle 400 naise. Iga võte on olnud kordumatu, iga naine samuti kordumatu. Nüüd jätkab ta Bulgaarias pildistamist. Ta püüab edasi elada ja luua. Armastan teda väga ja loodan, et tal läheb hästi. Ma tõesti igatsen oma sõpru...

Ühed mu sõbrad, samuti kunstnikud, lahkusid läbi Krimmi välismaale - Konstantin ja Anastasia ning nende kolmekuune tütar. Ka neist olen varem kirjutanud, nad olid minu esimesed sõbrad, kes sõja ajal sünnitasid. Hiljuti suhtlesin nendega ja nad jagasid oma reisikogemusi. See oli raske, aga nad said sellega hakkama. Nüüd on nad jõudnud Gruusiasse ja sealt on plaanis edasi minna Rootsi. Nad said kunstiresidentuuri koha. Ja nad jäävad sinna 6 kuuks koos Nikita ja Sergeiga. Kirjutasin ka neist. Nikita on modell, lilleseadja ja illustraator. Sergei on tema elukaaslane, kes on samuti illustraator. Tore, et nad said koos lahkuda. Nad saavad elada, maalida pilte ja otsida rahu. Vahel mõtlen ka, et peaksin nende juurde minema. Aga mul on väga raske seda otsust teha. Üksi ma kindlasti ei lähe. Võib-olla saaksime abikaasaga minna. Aga ma ei saa oma ema ja venda siia jätta. See on väga raske valik. Olen siin rahulikum, kõik mu sugulased on läheduses ja see annab jõudu. Koos saame hakkama. Loodan, et olen teinud õige valiku ja et mõistad mind.

Ukraina relvajõud lasid eile Nova Kahhovkas õhku Vene Föderatsiooni laskemoonalao. Okupandid kinnitasid samuti, et laskemoona lõhkamise põhjuseks oli meie sõjaväelaste suurtükiväe täpne lask. See oli väga suur plahvatus. Taevasse tõusis must suitsupilv, mida oli Hersoniski näha.

Hersoni nukuvalitsus tunnistab "juhtimise" ebaõnnestumist. Viimastel päevadel on Vene sõjaväe poolt ametisse pandud võltsvalitsus teinud mitmeid avaldusi, millest võib järeldada Lõuna-Ukraina okupatsioonirežiimi läbikukkumist. Niinimetatud "Hersoni asejuht" Kirill Stremousov ähvardab "karistustega" Ukraina ametnikke, Hersoni oblasti õpetajaid ja arste, kes keelduvad koostööst okupatsioonivõimudega. See tähendab, et okupandid ei suuda praegu, nagu ka kaks kuud tagasi, varjata täielikku toetuse puudumist oma kuritegudele kohaliku elanikkonna poolt.

Neil päevil vallutasid venelased Hersoni ülikooli peahoone ja röövisid prorektori. Pärast hoone hõivamist tungisid nad ühiselamusse ja röövisid ülikooli prorektori Maxim Vinniku, kes toimetati teadmata suunas minema. Miks nad seda teevad ja keda nad seal õpetama hakkavad, pole teada.

Samuti nõuab Venemaa sõjavägi Hersoni oblasti põllumeestelt kuni 70% kasvatatud või koristatud saagist "müüa soodsatel tingimustel“ Krimmi. Samas on nad juba osa teraviljast ja muudest põllusaadustest juba välja viinud. Nad röövivad meie kodumaad...

Hersoni oblasti Võssokopolska piirkonnas põletasid vene sissetungijad omade surnukehasid, kuna laipasid ei taheta kodumaale viia. Parem on sõdurid teadmata kadunuks tunnistada. Kohalikud elanikud ütlesid, et see põlemisest tekkinud lehk oli kohutav ja äärmiselt häiriv... Need lood šokeerivad mind... Viimati juhtus see teise maailmasõja ajal koonduslaagrites... Ja nüüd 2022. aastal minu sünnimaal... ma kardan lausa ette kujutada, kui palju meie rahvast on surma saanud ning põletatud. Ja samal ajal sõdurid põletavad oma sõdurite surnukehi. See on õudus... Sõja jooksul on surnud üle 32 tuhande Vene sõduri, paljud on jäänud sandiks. Ja samal ajal Venemaa absoluutselt ei hooli inimestest. Nad jätkavad nii meie kui omade inimeste tapmist...

Viimastel päevadel on Ukraina relvajõud liikunud mitmeid kilomeetreid Hersonile lähemale. Praegu käib võitlus Tauride ja Tomina Balka vahel. Me usume oma sõjaväkke! Kõik saab ühel päeval korda!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
14.06.2022 kell 11:21

Eile õhtul oli kuulda plahvatusi. Need tulid Tšornobajevka poolt. Kahurvägede lahingud käivad nüüd Mõkolajievi ja ajutiselt okupeeritud Hersoni piirkondade vahel. Me oleme saja päeva jooksul õppinud heli järgi eristama, mis ja kus plahvatab. Tavaliselt tulistavad nad kahuriväest paarislaskudes väikeste pausiga. Valangud sarnanevad ilutulestiku plahvatusele. Maandudes kostub terav võimas pauk, pika kajaga. MLRS-i lennud ei ole valjud – justkui lehed kahiseksid.

Loodan, et sellistest teadmistest pole meil kunagi kasu... Sõda moonutab meie teadvust, muudab meie elusid. Püüame elada, samas mitte kaotades sisemist valgust ja inimlikkust.

Eile nägin uudistest, Ukraina sõduri videopöördumist Hersoni elanikele. Võitleja rääkis, et Ukraina relvajõudude üksused on linnast juba 10 km kaugusel. Nad on lähedal, me teame, et nad vabastavad linna kindlasti kurjusest. Ja me elud naasevad normaalsesse rütmi.

Herson on võitmatu, meie, hersonlased, oleme võitmatud. Iga päev ärkame koos Ukrainaga südames ja uinume isamaaliste laulude saatel. Iga päev ootame uudiseid rindelt ja naeratame mõttes iga plahvatuse peale mõttega, et Ukraina vägede relvastus läheneb.

Meie sõnakuulmatuse näide on onu Grisha. Onu Grisha on tuntud kogu Hersonis. Meie jaoks on see mees suure algustähega. Tal on füüsiline puue, ta on ilma jalgadeta. Alates 2014. aastast istus ta iga päev Fabrika hüpermarketi lähedal ja kogus meie sõjaväe jaoks raha. Aastate jooksul on ta kogunud suuri summasid. Ja see jätkub iga päev. Nüüd market ei tööta, Rašistid põletasid selle maha, kuid onu Grisha käib jätkuvalt turul. Ta mängib isamaalisi laule ja jätkab üldise vaimu hoidmist. Suur aitäh selle eest! Oleme tema julguse üle alati olnud uhked!

Ma ei taha osatada, aga karma on olemas. Lauljad, kes Venemaa päeval Hersonis orke lõbustasid, sattusid liiklusõnnetusse. Vene meedia teatas, et buss esinejatega kadus tagasiteel. Koos nendega olid tuuril ka mitmed tuntud Vene teletähed. Hilisõhtul jõudsid esinejad siiski koju tagasi. Öösel põrkas buss halvasti valgustatud maanteel kokku veoautoga. Kui nad poleks kraavi vajunud, oleks reisijate sõnul võinud kõik palju tõsisemalt lõppeda.

Ma arvan, et siin maailmas pole kõik lihtsalt niisama. Igaüks saab selle, mida ta väärib... Pole vaja toetada fašismi, terrorismi... Loodan, et inimesed mõistavad seda.

Hersonisse on tekkinud uued venekeelsete nimede ja kaupadega poed ja apteegid. Okupandid hävitavad järjekindlalt meie kaubamärkidega marketeid ja asendavad need enda omadega. Samamoodi apteekidega - Ukraina kaubamärkide asemele on ilmunud Venemaa "Rahvaapteegid". Neid kõiki nimetatakse sotsiaalseteks, kuigi keegi ei mõista, mida see sotsiaalne tähendab. Hinnad on seal väga kõrged. 3-5 korda kõrgemad kui enne sõda. Inimesed tulevad, vaatavad, mõni üksik ostab midagi. Vene kaupa meie põhimõtteliselt ei osta. Enne ostmist vaatan etiketti ja tootjat. Nendes "uutes" Venemaa kauplustes on hinnasildid märgitud grivnades ja rublades. See näeb kohutav välja... Kes sa oled, et dikteerida meie linnas oma reegleid? Oeh, ma vihkan neid!

Vene propagandistid tegid ettepaneku taastada Hersonis Lenini mälestussammas. 23. veebruaril 2014 mahavõetud Lenini monument tahetakse tagasi pjedestaalile tõsta. Kõigis Ukraina linnades võeti samal ajal Lenini kujud maha ja see oli ajalooline hetk kogu riigi jaoks. Ma mäletan seda hetke. Kohale, kus seisis Lenin, paigaldasime Ukraina lipu ja tegime sellest taevase saja mälestuspaiga.

Mäletan, kuidas lapsena ja siis teismelisena ema käest küsisin, kes on Lenin. Pärast vastust mõtlesin, miks ta meie linnas seisab... Ta on ju kohutav inimene. Ja mul on nii hea meel, et näitasime 2014. aastal oma protestivaimu ja võtsime monumendi maha. Loodan, et nii ka jääb!

Me ei kaota usku, et me ise murrame Vene armee tuhandeks tükiks, nii, et nad pole enam kunagi enam võimelised taastuma. Ükskord saabub see ilus päev... Iga päev unistan sellest. Usun Ukraina relvajõududesse! Au Ukrainale!



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
13.06.2022 kell 10:16

Eile tähistasid okupandid meie linnas Venemaa päeva. See tekitas Hersoni elanike seas palju negatiivseid emotsioone. See oli tõeline tsirkus, mis toimus.

Nad tõid lavale mõned Vene muusikud, kes esinesid Krimmist, spetsiaalselt kohalesõidutatud "publiku" ees. Kaameraid oli kohal rohkem, kui rahvast. Õhtujuht ütles, et meil on hea meel Hersonit oma perre vastu võtta. See nägi välja naeruväärne ja kohatu, absurditeater. Kontserdile kogunes ehk 100 inimest, aga kui meenutada märtsi algust, siis ukrainameelsele miitingule tuli üle 5 tuhande inimese. Oleme vastu! Me ei taha olla Venemaa!

Kui ma ühistranspordiga "Yubileinyst" mööda sõitsin, oli tee ümbritsetud iga meetri tagant okupandiga. Kõigil olid kuulipildujad, nad jälgisid, et ei tekiks provokatsioone ja lasid läbi ainult oma inimesi.

Läbi lasti kolm bussi ja numbrite järgi oli aru saada, et bussid tulid Krimmist. Tavalisi Hersoni elanikke sinna üldse ei lastudki, et olla kindel, et keegi midagi ootamatut ette ei võta. See oli “omade” pidu. Platsil oli palju pensionäre, laval mängiti lugusid nõukogude filmidest. Hiljem, kui nad laiali läksid, nägid Hersoni elanikud, et publiku hulgas oli palju puuetega inimesi - ilmselt, toodi nad Krimmi internaatkoolidest. Ja kui Hersoni elanikud kuulsid neid rääkimas, said nad aktsendi järgi aru, et nad polnud kohalikud.

Kohapeal jagati toidupakke, eks see oli samuti mehhanism meelitamaks kohale inimesi, peamiselt pensionäre. Braavo Venemaa, suurepärane strateegia. Kõigepealt tekitate meile näljahäda ja siis toote kotikestega toitu, et me teie pilli järgi tantsiksime. Tülgastav.

Samal ajal levitavad okupandid võltsuudiseid Venemaa passide saamiseks tekkinud järjekordade kohta. See pole tõsi. Rašistid ütlevad, et 4000 kohalikku otsustasid saada Venemaa kodakondsuse. Tegelikkuses soovivad Venemaa passi saada vaid veidi üle 20 elaniku ja nemadki on peamiselt okupantide kaastöölised.

Me teame, et Hersoni piirkond vabastatakse järk-järgult, et mitte inimeste eludega riskida. Vitali Kimi sõnul ei saa Ukraina armee endale lubada suurte läbimurretega taktikat. Ukrainlastel on sõjast ja elust erinev arusaam. Venelased tapavad oma sõdureid, meie armee püüab inimkaotusi piirata. Nemad tulistavad huupi, meie toetume sõjalisele taktikale.

Aga me ei anna alla ka okupatsiooni ajal. Hersonis paigutati näiteks bussipeatustesse kaasaskantavad kõlarid, kus kõlab Ukraina hümn. Üle linna, ka rašistide valvatud aladele tekivad sini-kollased grafitid ukrainameelsete sõnumitega. Maha rebitakse Vene lippe. Me nimetame seda aquafreshiks. Vene trikoloor on sama värvi, mis ühel hambapastalgi.

See annab lootust. Rahvas ja linn võitlevad! Mõistame, et aega on vaja, ootame kannatlikult ja loodame vabanemist! Herson on Ukraina ja jääb selleks igavesti!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
12.06.2022 kell 11:32

Täna tähistavad ukrainlased ja teisedki õigeusklikud suurt kirikupüha. Kolmainupüha on rõõmus, roheline, õitsev suvepüha, mis õigeusus kuulub suure kaheteistkümne püha hulka, mis sümboliseerib Jumalikku Kolmainsust ja ülistab Püha Kolmainsust.

Õigeusu ülestõusmispühad ja kolmainsus on Issanda pühad, mis on omavahel lahutamatult seotud. Kolmainsus tuleb täpselt 50 päeva pärast Kristuse ülestõusmist. Seetõttu nimetatakse seda püha õigeusklike seas ka nelipühaks.

Kuna 2022. aasta ülestõusmispühad olid 24. aprill, langeb õigeusklike jaoks Kolmainupüha 12. juunile. See kirikupüha on Ukrainas ametlik puhkepäev. Ja kuna see langeb tänavu pühapäevale, siis sellele järgnev esmaspäev peaks olema vaba. Sel aastal aga jäetakse sõjaseisukorra pikendamise tõttu kuni 23. augustini ära kõik täiendavad puhkepäevad.

Olen kristlane ja olen juba lapseeas ristitud. Minu pere austab kirikutraditsioone. Aga ma ei tea siiani, millesse ma usun. Religioon on mulle lähedane. Ja ma püüan kirikureeglistiku järgi elada ning seda austada. Kuid ma usun pigem suuremasse jumalikku kosmilisse jõudu. Mind aitab see, et kuskil kaugel on suurem jõud. Igaühel on erinev usk ja religioon, kuid peamine on uskuda millessegi, mis aitab oma sisemise maailmaga harmoonias elada.

Eile möödusime "Yubileiny" kontserdimajast ja nägime, et sissetungijad olid sinna lava püsti pannud. Nad riputasid sinna lippe ja bännereid kirjaga "Herson on Venemaa, Musta mere laevastiku pealinn". See on šokeeriv... Viimati käisin kontserdimaja juures, kui siin oli linna uusaastapuu ning võtsime sõpradega selle all uut aastat vastu ning täna korraldavad okupandid kontserdi. Hiljem saime teada, et nad tähistavad Venemaa päeva..., et venelastele näidata vabastatud ja pidutsevat Hersonit. See ajab mind lihtsalt marru.

Iga päevaga muutub see aina absurdsemaks... Parem oleks, kui nad teeksid Venemaal teed korda või tõstaksid pensione, aga nad kulutavad raha lollustele... Nad üritavad meile midagi tõestada..., millesse me nagunii uskuma ei hakka. Ma vihkan neid veel rohkem...

Kirjutasin, et sissetungijad hakkasid kõigile Vene passe väljastama. Venemaa passi on kogu Hersonist välja võtnud vaid 23 inimest, nende hulgas üks kaastööline ja endine linnapea Vladimir Saldo. Keegi ei taha nende passi... Ma isegi ei tea, mida nad lootsid. Me vihkame neid, mitte ei oota neid!

Samuti sunnivad orkid jätkuvalt koolidirektoreid vene õppekava järgi õpetama. Hersonis nõustusid sellega 6 koolidirektorit. Aga surve koolidele jätkub. Sunniviisiliselt on mõnedest koolidest ära viidud ukrainekeelsed õpikud ja need tahetakse asendada venekeelsetega. Koolijuhid on kogunenud ka Hersoni oblastis, et vastupanu osutada. Protestilaine kasvab.

On ka häid uudiseid, kuigi omamoodi kurb on kellegi surma heaks uudiseks nimetada. Hersoni oblastis Staraja Zburjevkas tapeti 2 kindralit. Lisaks hävitasid Ukraina relvajõud Hersoni piirkonnas 2 vaenlase laskemoonaladu ja suurtükitabamustes hukkus vähemalt 200 Araabia palgasõdurit. Samuti hukkus üle saja Vene sõduri.

Okupandid paigutavad laskemoona taas Tšornobajevka piirkonda. Praegu on sinna koondunud juba umbes 1000 logistikaüksust. Loodan, et see lennutatakse varsti meie armee poolt otse põrgusse!

Herson ei anna alla! Me ei saa miitingule minna... see on väga ohtlik, aga Hersoni inimesed on välja mõelnud alternatiivi. Vastupanuliikumine "Kollane lint" korraldab Hersoni toetuseks Instagramis online-miitingu. Veebimiitingu eesmärgiks on näidata Hersoni elanikele, et Ukraina mäletab neid ja võitleb nende eest.

Üha enam kuuleme uudiseid, et pöördepunkt Ukraina relvajõudude kasuks saabub selle suve juulis-augustis, mil meil on piisavalt relvi. Praegu tegutseb meie sõjavägi Hersoni piirkonnas väga edukalt. 18 asulat on vabastatud. Kui meie armee loob tingimused Vene vägede ümberpiiramiseks Hersoni oblastis ja Zaporožjes, siis saab Vene armee lüüa.

Me ootame oma sõjaväelasi ja usume oma rahvasse! Ukraina relvajõud on meie lootus! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
11.06.2022 kell 9:57

Eile märkasin, et olen jälle kaalust alla võtnud. Ilmselt kaotan kilosid stressi tõttu... Minu jaoks on see väga valus teema. Terve elu on mulle räägitud, et olen liiga kõhn ja pean rohkem sööma. Mäletan, kui 18-aastaselt töötasin ja õppisin samal ajal ning aktiivse elu ja stressi tõttu kaalusin vaid 41 kilo. Mingil hetkel ütlesin, et peatu... ning lahkusin töölt.

Ma mõistan, et see minu keha ja see on lihtsalt selline... aga mul on liigse kõhnuse tõttu palju komplekse. Ma ei olnud nagu kõik teised ning arvasin, et minuga on midagi valesti. See on nii frustreeriv, et ühiskond surub peale oma arvamuse, oma standardid. Oleme need, kes me oleme ja igaüks meist on eriline! Pühendasin sellele teemale isegi rea kollaaže. Ma tahtsin näidata, et kest pole peamine, peamine on sisu. Seetõttu tajun keha kui ajutist anumat.

Tegin omal ajal 3 digitaalsest kollaaži, et seda sõnumit edasi anda. Juba iidsetest aegadest on keha tekitanud erinevaid arusaamu. Ühiskond seab keha ilule oma standardid... kui oled tüsedam, pead alla võtma, kui oled kõhn, pead juurde võtma... Küll on nina liiga suur või rinnad liiga väikesed, kas oled liiga pikk või liiga lühike... pidev surve, et midagi on valesti... et sa pead enda juures midagi muutma... See tunne, et sa ei ole standardne. Keha tunneb alati rõõmu või vastikust või eksisteerib lihtsalt neutraalselt. Keegi tuunib oma keha terve elu, et "ideaali" saavutada. Keegi vihkab oma keha kogu elu ja püüab end muuta. Ja õnneks on mõned, kes peavad seda enesestmõistetavaks, et oleme erinevad koos kõigi plusside ja miinustega. Jah, "kest" on väga oluline ja ilma selleta ei saa kuidagi ning see nõuab erilist hoolt - kuid see pole igavene. Sisu kestab. See rändab ja püüab uuesti sündida, uues vormis.

Nii et minu teostes eksisteerib keha eraldi ega lange alati kokku sellega, mis selle sees elab. Ühes kollaažis näitan keha ideaalse vormina, mis on nagu seebimull, mis varem või hiljem lõhkeb. Teise kollaaži puhul eksisteerib keha "puuris", kus ta jälgib ja uurib ennast. Kolmandal kollaažil on keha koos teiste sisustusobjektidega, näiteks banaalsete toalillega. Soovitan tajuda keha minu töödes "anumana", mitte ülistades seda, vaid mõistes, et see on ajutine skafander, milles oleme siia ilma sündinud...

Usun, et ilustandardeid ei ole. Minu jaoks kannab inimene väärtust, kui ta täidab oma anuma. Tema vaimsus ja vaimne areng on olulised. Kõik on imelised! Kõik on ainulaadsed! Oleks igav selles maailmas elada, kui me oleksime samasugused. Ilu peitub mitmekesisuses. Loodan, et inimesed mõistavad seda.

Mul on väga hea meel, et sidusin oma elu kunstiga ja et saan vaadelda inimesi, loodust, loomi... ja ma saan neid kujutada nii, nagu mulle sobib... Kaasaegne kunst on ilus... täielik vabadus, vaba mõttelend... See inspireerib mind.

Hakkasin ühel hetkel oma elu täielikult ümber hindama. Mõistsin, kui rumal ma olin, et kohtlesin ennast halvasti, ei armastanud ennast, ei hinnanud ennast. Lõppude lõpuks oleme me iseenda jaoks kõige väärtuslikumad olevused. Tuleme üksi siia maailma ja lahkume ühel hetkel. Võitleme oma "minaga". Kuid me ei peaks seda tegema, peaksime elama harmoonias.

Aastaid hiljem on kõik mu kompleksid osutunud mõttetuks... Nad olid miskid, mis istusid mu peas ja ei lasknud mul täiel rinnal elada. Oh, mul on nii hea meel, et jõudsin sisemiselt palju asju ümber mõelda. Ma tahan olla lihtsalt õnnelik... ilma igasuguste probleemideta oma peas.

Vahel vaatan kogu seda olukorda okupeeritud linnas ja jälgin seda kui sotsiaalset eksperimenti. Oleme nagu merisead lukustatud kastis. Sellistes kõige kohutavates nähtustes avaldub tõeline inimese olemus. Mõned inimesed üllatavad sind ja avanevad heast küljest, mõnes aga tuleb pettuda. Ma ei tea, mis edasi saab, aga ma ei taha kaotada usku inimkonda... Tänan, et oled olemas ja kirjutad mulle iga päev. Tõenäoliselt, kui ma poleks saanud kõike seda, mis minuga ja ukrainlastega toimunud on, kirja panna, oleksin juba ammu hulluks läinud...

Ühel päeval loen ma neid kirju uuesti ja tuletan meelde oma emotsioone, kuid praegu tahan kogu südamest, et minu riigis valitseks rahu ja et mitte keegi ei peaks enam sõja tõttu surema...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
10.06.2022 kell 11:03

Terve öö sadas väga tugevat vihma. Ärkasin mitu korda äikese peale, arvasin, et tegu on jälle plahvatusega...

Eile avanes mul esimest korda üle pika aja võimalus jalutada meie kaldapealsele. Ma pole seal väga ammu käinud... Kohtusin seal sõbranna Alice'iga. Rääkisime pikalt ja jagasime kogemusi... Jalutasime ka Suvorovi peatänaval, kus nägime, et avatud on jäätisepood. See oli kõige maitsvam jäätis, mida ma kunagi söönud olen. Sellised väikesed rõõmud tunduvad rasketel aegadel olevat lausa hindamatud...

Mul on kurb näha Hersonit pooltühjana... Tänavad on halvasti hooldatud... Tavaliselt on sel ajal parkides ja väljakutel palju rahvast... aga seekord oli neid väga vähe... ainult paar jalutajat.... Inimesi jääb järjest vähemaks, õhus on kestev ärevus... Aga kes on jäänud Hersonisse, püüavad oma eluga edasi minna. Samas ei tohi sellise eluga ära harjuda ja valvsust kaotada. Vaenlane on meie linnas olnud üle kolme kuu ja iga päevaga läheb aina hullemaks... Nii valus on vaadata, kuidas sinu kodu okupantide poolt järjekindlalt üle võetakse. See on kirjeldamatu tunne... mida võib võrrelda isegi lähedase kaotusega... Sa lihtsalt ei tea, mida teha... ainult tühjus on jäänud... isegi lootus hakkab vaikselt tuhmuma.

Eile tagasiteel peatusin turul, et köögivilju osta. Ja kui ma tomateid ostsin, siis möödusid minust kaks kuulipildujaga venelast... See oli nii kohutav... Nad olid minust sõna otseses mõttes ühe sammu kaugusel. Rahvamass peatus, kui nad möödusid... keegi ei julgenud isegi midagi öelda, kauplemine katkes... Ma polnud kunagi orke nii lähedalt näinud... vihkamine pulbitses minu sees ja ma tahtsin neile karjuda "Kasige koju!" Kuid mulle meenus, kuidas mu sõbrad rääkisid hiljuti, kuidas ühte meest tulistati linnaruumis, kui ta orkidega vaidlema hakkas. Saavad oma tahtmise tänu kuulipildujatele, millega nad ähvardavad ja tapavad... vihkan neid...

Koju jõudes valdasid mind segased tunded. Ühest küljest nägin ma oma kallist sõpra, kuid teisest küljest on mul valus näha oma kodulinna, mis muutub millekski tundmatuks... Olin emotsionaalselt räsitud... lamasin ja ei tahtnud midagi teha... Tühjus...

Paljud mu sõbrad on lahkunud, mõned on jäänud... Ma ei tea kuidas edasi elada... Ma ei taha lahkuda, aga ma ei tea, mis homne toob. Tööd ei ole. Mobiilivõrk on maas olnud rohkem kui 10 päeva. Interneti-teenuse pakkujaid on... aga väga vähe... Meil on vedanud, et meil on kodus wifi. Paljud seisavad rahvamassina poodide juures, kus on wifilevi... Linna sõites nägin mitut sellist punkti. Tundub kuidagi jube... Elame 21. sajandil ja inimestega suhtlemiseks on vaja võrgupunkte otsida ja pole kindel, et selle üldse leiad... Oleme hakanud vahetama ka paberkirju, kui on vaja anda infot kellelegi kellele ei saa helistada või meilida.

Raha väljavõtmine on muutunud keerulisemaks. Internet töötas varem ja võis leida palju inimesi, kes vahetasid sularaha ülekande vastu, kuid nüüd seda enam teha ei saa. Seetõttu peab otsima inimesi, kes istuvad poodide läheduses, kus on wifi. Nad on teinud endale papist sildid "Sularaha 7%". Istuvad nende siltidega nagu kodutud. Minu internetipank töötab ja raha õnnestus välja võtta. Maksin % vahendajale, kes mulle sularaha andis. Nüüd saan minna kommunaalmakseid maksma. Oleme langenud kiviaega. Pangaautomaadid ja pangad ei tööta... Supermarketid, postkontor ei tööta... Mobiilside ja internet ei tööta... Toitu ja ravimeid saab osta ainult turult... Hinnad on tõusnud 3- 5 korda... ainult juurviljade hinnad on langenud... Pole lihtsalt sõnu... On ainult suur vihkamine Venemaa vastu...

Nad üritavad kõike üle võtta... koolid, ülikoolid, poed, kohvikud, restoranid, hotellid, muuseumid, haiglad. Eile tulid orkid haiglasse, kus mu ema töötab. Neile öeldi, et palka enam ei saa, kui haigla end Vene võimu alla ei anna. Inimestel pole pääsu. Nad ei taha, aga peavad sellega leppima, et edasi elada. Mu ema ei taha tööst loobuda. Ta on haiglas pikka aega töötanud ja seal on tema sõbrad. Kust saab ta praegu tööd otsida, kui ta lõpetab? Paljud inimesed on töötud ja paljudel on raha otsas... Meie pole erand... See on väga hirmutav... Sissetungijad on meid ilma jätnud normaalsest elust...

Need, kes ära on viidud, nende asemele tuuakse Krimmist ja Venemaalt uusi elanikke. Okupandid ütlevad, et Hersonis on praegu palju vabu kortereid... pool linna on lahkunud, aga need ei ole vabad ju, need kuuluvad kellelegi, kes olid sunnitud lahkuma ja nad tahavad oma koju tagasi tulla. See kõik kõlab väga absurdselt, kuid selliseid juhtumeid on piirkonnas juba palju...

Ma kord kirjutasin, et Herson tunnistati enim mineeritud piirkonnaks... Kuid nad ei piirdunud sellega... Venemaa paigaldab Hersoni piirkonda eelmise sajandi 50ndatel valmistatud miine, et hoida meie armeed eemal. Püüdes Ukraina sõdureid peatada, rajavad Vene sissetungijad kiiresti täiendavaid kaitseliine, mineerivad territooriumi ja loovad tõkkeid.

Eile korraldas taas Hersonis Vene sõjaväe veoauto "Ural" surmaga lõppenud õnnetuse. Olles rikkunud mitmeid reegleid, lendas auto vastassuunavööndisse ja sõitis autole otsa, kus olid tsiviilisikud... on hukkunuid... Kiirabi ei jõudnud kohe kohale...

On ka häid uudiseid. Meie armee on lähedal. Ukraina relvajõud liikusid Mõkolajievist Hersoni suunal. On andmeid, et Ukraina sõjaväelased paigutasid uued positsioonid 20 kilomeetri kaugusele legendaarsest Tšornobjevkast. Ootame neid väga! See võib aega võtta, aga meie armee lööb selle kurjuse linnast kindlasti ühel päeval välja...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
9.06.2022 kell 9:38

Eile sai meie pere täiendust. Mõni aeg tagasi meie juurde tulnud tänavakass sünnitas kaks väikest kassipoega. Üks on punane, teine on hall. Nad on nii armsad. Aitame neil nüüd kasvada ja kolme kuu pärast otsime neile uued kodud. Olen juba paljudele oma sõpradele armsaid kassipoegi kinkinud. Minu kunstnikust sõber Lena elab kaks aastat koos oma kass Ozzyga. Mu sõbrannal Marial on punane kass Isolde, vennal hall kass Sam. Ma olen nagu kassitädi. Armastan neid väga. Mulle meeldib, et nad on iseseisvad ja vabadust armastavad. Minu kassid käivad igal pool ja tulevad koju ainult sööma ja vahel magama. Ma unistan ka koerast. Tahaks väga koera, aga see on väga suur vastutus. Ma arvan, et kui sõda saab läbi, pean selle unistuse ellu viima. Armastan loomi väga. Mäletan, kuidas lapsepõlves unistasin kodutute loomade varjupaiga avamisest... Ja ma tahtsin saada vähemalt 5 kassi ja 3 koera. Ilmselt on iga lapse unistus omada lemmikloomi. Loomad on meie parimad sõbrad.

Tänane päev saab olema väga produktiivne. Pean minema korterivõtmeid üle andma. Kolisime Lisa korteri tühjaks, kuna ta elab nüüd Bulgaarias ja ta annab selle rendile, et ei peaks muretsema tekkivate kulude pärast. Lisaks kohtun täna oma kooliõe Alice'iga. Sain teada, et ta on Hersonis, nii et leppisime kohtumise kokku. Me pole üksteist näinud umbes kaks aastat. Ma arvan, et meil on teineteisele palju rääkida. Kõik olekski nagu korras, vahel tundub et normaalne elu on taastunud... ja tekib tunnen, et elan. Ja teisel hetkel, kui näen Z-autosid mööda sõitmas, on taas kogu raskus tagasi. Kui suudaksime vaid orkid oma linnast välja ajada!

Iga päev tulevad venelased välja millegu uuega... Täna andsid okupandid teada, et Hersoni koolisüsteem peab üle minema vene õppekeelele. Alates 1. septembrist peavad kõik koolid õpetama noori ainult vene keeles. Ligikaudu 60 koolidirektorist on ainult kaks kinnitanud, et nad seda teevad. Ilmselt järgnevad sellele repressioonid. On juba mainitud, et need koolid lõigatakse finantseerimisest välja, kes käsule ei allu. Nii valus on seda kõike näha.

Telekommunikatsiooniteenuste täielikuks kontrollimiseks viivad sissetungijad lõpule Hersoni piirkonna okupeeritud osa ühendamise Venemaa Föderatsiooni võrkudega. Juurdepääs Ukraina veebisaitidele ja Interneti-pangateenustele on blokeeritud. Ukraina operaatorite Kyivstar ja Vodafone telekommunikatsiooniseadmed on konfigureeritud töötama läbi Venemaa võrkude.

On teada, et sissetungijad peavad oma armee ridu täiendama. Sellega seoses võltsivad nad meditsiinikomisjonide arstliku läbivaatuse tulemusi. Krimmlaste sundvärbamine Vene armee ridadesse on rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumine ja järjekordne sõjakuritegu.

Olukord Hersoni piirkonnas teravneb iga päev. Sõjategevuse tõttu on kannatada saanud paljud hooned ja taristu, mürskude tagajärjel on hukkunud ja raskelt viga saanud tsiviilisikuid ning nende abistamist raskendab ravimite puudus. Stabiilselt raske on olukord Kalinovskaja, Veliko Aleksandrovskoje, Võsokopolskaja, Novovorontsovskaja kogukondades, kus sõjategevus praegu toimub. Okupeeritud piirkonnast on praktiliselt võimatu lahkuda, seda saab teha vaid läbi Krimmi, Venemaale.

Vene okupandid sillutavad Hersoni oblastis jätkuvalt teed pseudoreferendumile võimaliku Venemaaga ühinemise üle. Praegu viiakse piirkonna okupeeritud aladel läbi "sotsiaalne uuring"

Peamised küsimused uuringus:

- Kuidas hindate olukorda oma piirkonnas?

- Kuidas hindate olukorda Hersoni linnas?

- Mida peaksid "kohalikud omavalitsused" tegema elamistingimuste parandamiseks?

- Kuidas suhtute sõjalise erioperatsiooni Ukrainas?

- Kuidas suhtute Vladimir Putinisse?

- Kuidas suhtute Vene sõjaväkke?

- Mis arvate, kas Herson peaks kuuluma Venemaa koosseisu või järgima L/DPR teed või saama osaks "Krimmi vabariigist"?

- Kas teil on Ukrainas ja Venemaal sugulasi?

- Mida peaksid Ukraina võimud tegema: unustama piirkonna, jätma selle rahule, kustutama võlad.

- Mida peaks Venemaa piirkonna heaks tegema: parandama haridust, pensione, teid jne?

Iga päevaga muutub olukord aina absurdsemaks. Ma ei saa siiani aru, kuidas see saab juhtuda ning meil pole võimalik midagi selle vastu ette võtta? Nad tulid meie linna ja kehtestasid oma reeglid, viivad läbi küsitlusi, viivad minema inimesi... Kaua see veel kestab?

Ma väga loodan, et nad saavad peagi väga selgelt aru, et nad pole "pehmelt öeldes" siia teretulnud! Teame, et Ukraina relvajõud on lähedal ja annavad endast parima et meid vabastada. Peaasi, et me ei kaotaks lootust.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
8.06.2022 kell 11:35

Täna ärkasin suurepärase tujuga. Ilm on Hersonis imeline, päike paistab eredalt. Hommikul käisin turul ja ostsin kõike meie rahvusroa - borši - valmistamiseks. Õppisin seda tegema juba 15-aastaselt. Kogu mu pere ja tegelikult kõik ukrainlased armastavad seda rooga väga. Me keedame seda sageli. Eriti meeldib mulle borši süüa hapukoorega ja ema küpsetatud pirukatega. Ta teeb väikeseid ja õhulisi küüslauguga kukleid. Ma armastan seda kooslust väga. Tahaks teada, kas eestlased on ka borši proovinud?

Täna õnnestus mul piima osta. Meie majast mitte kaugel asuvas poes hakati müüma Hersoni meierei tooteid. Pannkookide tegemisele olen ma väga mitu korda mõelnud. Sel ajal kui mu mees veel magas, tegingi pannkooke. Ma tean eestlaste traditsiooni, teha igal pühapäeval pannkooke, mulle meeldib see. Ma olen tegelikult pannkooke valmis sööma lausa iga päev.

Turul märkasin, et osade köögiviljade hinnad on langenud. Tavaliselt saadavad Hersoni põllumehed sel aastaajal oma kaupa Ukraina erinevatesse piirkondadesse ning kõik ukrainlased saavad nautida esimesi kevadsuviseid köögi- ja puuvilju. Aga sel aastal on teisiti. Okupandid ei luba toodangut välja vedada. Palju viiakse Krimmi ja see osa "ostetakse" talunikult peaaegu tasuta. Kurb, sest põllumehed on teinud palju tööd, investeerinud oma raha ja aega, aga kaupa müüa ei saa. Aga vähemalt on Hersonis palju köögivilju turul saada. Köögiviljasalateid sööme nüüd lausa iga päev. Ootan väga, millal Hersoni kuulsad arbuusid valmivad. Tavaliselt juhtub see suve keskpaigas. Ausalt öeldes ma isegi ei tea, kas neid sel aastal ikka tuleb. Kas õnnestus arbuusipõldudele taimed maha panna? Aga ma väga loodan, et arbuuse siiski tuleb. Veel armastan ma meloneid. Need on ka nii mesiselt maitsvad! Suvel on üldse palju maitsvaid puu- ja köögivilju. Meie piirkond on väga viljakas, meil on parim must muld ja terve Ukraina ootab alati Hersoni põllumeeste toodangut!

Minu ema aias on palju taimi - kurgid, tomatid, kartulid, sibulad, küüslauk, erinevad ürdid. Peagi valmivad viljad ja saame maitsta esimesi isekasvatatud köögivilju. Varem oli meil ka mitu kirsipuud, aga eelmisel aastal lõigati need maha, et teha uutele ruumi. Aga muidu suvel sõime kirsse otse puu otsast.

Need mälestused viivad mind tagasi lapsepõlve-aegadesse. Veetsin palju aega õues ja tänavatel. Olime siis väikesed ja elu oli üks suur mäng. Mulle meeldis see muretu aeg. Lastel on oma imeline maailm. Kahju, et me suureks kasvame ja lakkame nägemast seda maagiat, mis meid lapsepõlves saatis. Laste maailm on hämmastav. Vahel tahaks tagasi lapseks saada ja mitte mõelda täiskasvanute probleemidele...

Praegu ma mõtlen sageli Ukraina lastele... Sellele, et peaaegu kolmsada last ei näe enam kunagi suve... Mitmed tuhanded on kaotanud oma vanemad ega näe enam kunagi oma ema või isa... Paljud lapsed elavad praegu ärevuses. Neid võivad jääda praegused plahvatused ja sireenid igaveseks kummitama... Paljud neist peavad oma vaimset tervist taastama psühholoogi või psühhoterapeudi abiga... Meil kõigil on vaja oma hingehaavu ravida... See valu ei kao kunagi, see on nüüd igavesti meiega.

Mul on väga kahju, et minu riik ja minu rahvas kannatab... Ukraina rahvas ei vääri sellist valu... Mitte keegi ei vääri. Ma tean ainult üht, et aeg ravib meid ja ma usun, et meis on jõudu edasi elada. Ükskõik kuidas see sõda ka ei lõppeks, meie seast lahkunud ukrainlasi enam tagasi ei too... Ja see on meie suurim valu, millega peame toime tulema....


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
7.06.2022 kell 11:12

Eile olin täiesti liimist lahti, ning otsustasin emale ja vennale külla minna. Veetsime koos aega ja hea meel oli kohata ka venna kassi.

Pärast kohtumist tulin koju ja esimest korda üle pika aja tekkis mul soov läbi viia teetseremoonia. Hea jõuline tee aitab puhastada mõtteid. See on rituaal, terve sündmus, mis mind rahustab ja inspireerib. Minu jaoks on eriti oluline, et nõud, millest teed joon, on minu sõprade tehtud. Mulle väga meeldib oma kätega tehtud keraamika, selles on hea energia. Süütasin palju küünlaid ja jäin teega üksi...

Me armastame sõpradega teed juua pargis või jõeäärsel kaldal või metsapiknikul. Loodus ja hea tee tagavad koheselt meelerahu. Otsustasin sellesse uuesti sukelduda ja oma jõudu uuendada. Mulle meeldib sõpradele teetseremooniaid teha, teelaual on palju erinevaid nõusid ja igaühel neist on oma tähendus. See on nagu teatrilava, kus igal nõul on oma roll täita. Mind paelub idamaine kultuur, kus iga detail on paigas ning igal pisiasjal tähendus. Kui mulle kunagi külla tuled, korraldan kindlasti teetseremoonia.

Pärast teeõhtut, tekkis mul soov oma uut termost kaunistada. Tahtsin seda juba ammu teha, aga inspiratsioon tuli alles eile. Mul on palju kleebiseid erinevatelt kunstnikelt ja sõpradelt. Ja mulle meenus, et tõin Tartu reisilt uusi kleepse, mõned neist kinkisid sa ise. Võtsin välja kõik mis mul oli ja hakkasin neid termosele paigutama, väga lahe tuli välja. Termost on vaja selleks, et teetseremooniaks oleks alati õige temperatuuriga vesi võtta, eriti kui juua teed looduses. Kui Eestis on selliseid teemaju, siis soovitan minna. Ma kunagi ammu käisin korra teemajas ja pärast seda sai teetseremooniast tähtis osa minu elus.

Täna pole tahtmist kohutavatest uudistest kirjutada. Neid on palju, iga päev juhtub midagi halba. Tuli meelde, et lubasin kunagi pikemalt meie autoriraamatust kirjutada. Täna teengi seda.

Olime abikaasaga juba ammu unistanud ühise loomingulise projekti tegemisest, kus saaksime mõlemad oma oskuseid rakendada. Tema luuletab ja mina joonistan. Ja ühel hetkel mõtlesime, et miks mitte välja anda autoriraamat. Tegin oma juhendajale ülikoolis ettepaneku, et see võiks olla minu lõputöö teema. Mulle anti roheline tuli. Nii sündis meie raamat minu armastatud ülikooli seinte vahel. Kõigile meeldis raamat väga ja ma kaitsesin diplomi kõrgeima punktisummaga ning lõpetasin ülikooli kiitusega.

See juhtus aastal 2017. Järgmised neli aastat lebas raamat lauasahtlis. Ja kord tekkis mõte, et seda raamatut võiks teistele ka näidata. Tahtsin, et raamat jõuaks kaupluste riiulitele. Sügisel 2020 oli mul loominguline õhtu „Svoboda“ kunstiruumis. Seal rääkisin endast, oma loometeest, tegemistest, kollaažist, sündmustest ja meie raamatust. Paljud inimesed ütlesid pärast seda, et raamat tuleks avaldada. Pöördusin ühe Hersoni kirjastuse poole ja nad olidki huvitatud. Olin väga rõõmus ja väga mures ka.

2021. aasta alguses andsimegi välja autoriraamatu "Teisel kaldal" (muinasjutt värsis). Raamatu esitlus toimus 20. veebruaril 2021 kunstiruumis „Vabadus“. Siin on raamatuesitluse video. Räägin seal vene keeles.

Pärast Myceliumi kunstifestivali, mai lõpus, kutsuti meid raamatut esitlema Odessasse ja see oli meie jaoks juba väga suur sündmus. Esitlesime raamatut üleukrainalise näitus-foorumi "Ukraina raamat Odessa oblastis" raames ja meie raamat sai nominatsiooni "Lastemaailma" kategoorias. Me tõesti ei oodanud, et me nominatsiooni võidame. Olime väga õnnelikud.

Ja tead, mis on kõige tähtsam, see raamat on kirjutatud vene keeles. Mu abikaasal on selles keeles lihtsam kirjutada ja luuletada. Ja see ei takistanud meid Ukrainas raamatut välja andmast. Ja Venemaa räägib kogu maailmale, et Ukrainas on vene keel alla surutud. Elame lõunas ja siin valdav enamus räägib vene keelt ja see ei takista kuidagi inimesi töötamast, õppimast, raamatuid avaldamast. Aga pärast kõiki neid sündmusi ei taha ma rääkida okupandi keelt. Meie keel on väga ilus ja mulle meeldib see. Elame vabal maal ja meil on õigus realiseerida oma loovust nii, nagu tahame.

Aga korraks tagasi raamatu juurde. Tahtsime raamatus näidata oma sünnipiirkonda, oma kodumaakonna loodust. Seetõttu on aluseks võetud meie kaunis mets, lammid ja roostik, siin toimub põhitegevus. Peategelane on väike tüdruk, kes sattus salapäraselt metsa ja püüab leida teed koju. Ta otsib koduteed ja on juba lootust kaotamas, kuid äkki näeb pilliroos kassi ja järgneb talle. Mingil hetkel nad peatuvad ja alustavad dialoogi. Tüdruk on üllatunud, et kass oskab rääkida, kuid kass ütleb talle, et ta peab võimalikult kiiresti koju jõudma, kuna ringi liigub palju tumedaid jõude.

Seejärel satuvad neile vastu erinevad tegelased, aga kass kaitseb tüdrukut ning lõpuks tuleb neile appi isegi metsa peanõid. Kuid maagia peitub vaid raamatu pealispinnal. Süvenedes raamatusse, avaneb kõige olulisem hetk. See on lugu laste ja vanemate vahelistest suhetest. Ma ei räägi ära lõppu, ma tahan, et sa vaataksid ära raamatu animatsiooni.

Raamat sobib lugeda nii lastele kui täiskasvanutele, et mõlemad pooled näeksid end väljastpoolt ja näeksid, milliseid vigu nad teevad. Igal teol, igal sõnal on tagajärjed. Eestis olles võtsin kaasa kaks raamatut. Ühe andsin Küllile, teise Signele. Kui ma oleksin teadnud, et kohtun sinuga, oleksin võtnud kolmanda raamatu ka. Aga kunagi, kui postiteenus taas töötab, saadan kindlasti sulle ka raamatu!

Kui ma Küllile raamatu kinkisin, ütles ta, et raamatus on Eesti lipp. Ja tõepoolest, ma kasutasin ainult kolme värvi, musta, valget ja sinist ning ainult mõnes kohas tõin juurde punase värviaktsenti. See on isegi veidi sümboolne... Lõppude lõpuks on nüüd Eestist saanud mulle väga lähedane riik ja sinust mu parim sõber!

Kallistan sind väga tugevalt! Luban mõelda vähem negatiivseid mõtteid ja keskenduda rohkem positiivsusele... Loovus ja looming päästavad maailma...



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
6.06.2022 kell 12:37

Täna olen kuidagi eriti emotsionaalne... Suve algusest peale tunnen end halvasti... Peaksin olema rõõmus aasta kõige imelisema aja üle, aga sisimas olen kurb... Mul on isegi raske sulle kirjutada... Ilmselt märkasid, et ma olen viimasel ajal lühemalt kirjutanud... Vabandust, aga tunnen end nii halvasti. Ma laman ja nutan praegu... Olen täiesti katki. Seetõttu püüan veeta rohkem aega sõprade ja perega, et saaksin vähem oma mõtetega üksi jääda..

Raske on tunda positiivseid tundeid, kui näed ümberringinii palju hävingut. Miks inimesed nii kurjad on? Vahel ma arvan, et inimesed pole seda kaunist planeeti väärt. Häving, sõjad, mõrvad... Miks? Püüan otsida igast päevast elu mõtet ja leida valgust... Aga vahel neelab mind pimedus ja see muutub väljakannatamatult valusaks... Vahel tundub mulle, et olen liiga naiivne... Aga taban end ikka ja jälle mõttelt, et milline saab olema minu linna, minu riigi tulevik? Milline on minu, mu pere, sõprade tulevik? Iga päevaga muutub see ain enam arusaamatuks... Miks tuli sõda minu maale ja minu ellu? Ma vihkan Venemaad kõige eest, mida ta on teinud... Ma vihkan neid emotsioone, mis muudavad mu elu väljakannatamatuks...

Me elasime nii hästi. Oleme just hakanud edasi liikuma ja nägema väljavaateid... Hakkasin veelgi rohkem hindama kõike, mis mul on. Eriti elu! Elu on hindamatu. Kellelgi pole õigust võtta elusid... Mitte kellelgi... Ja seda tõde pole inimene veel mõistnud... Mis sellel maailmal viga on? Siin on liiga palju kurjust... Ma isegi ei tea, mis võib päästa inimkonna ja inimhingi... Seadused, reeglid ja erinvad kaitseorganisatsioonid ei tööta. Peame maailmapildi ümber vaatama, kõik uuesti üles ehitama ja ümber mõtlema. Kui sõda saab toimuda kahekümne esimesel sajandil Euroopa pealinnas, siis kus on garantiid, et see ei saa minna Ukraina piiridest kaugemale... See on nii valus... Ma ei suuda pisaraid tagasi hoida... nutan ja nutan...

Ühel päeval räägin ma seda oma lastelastele ja loodan, et nad ei pea kunagi kogu seda õudust kogema. Mitte kunagi enam. Palun lõpetage sõda! Me vajame rahu ja meelerahu. Täna püüan oma emotsioonid loovuseks tõlkida ja sellest reaalsusest põgeneda.

Peale nutmist on tavaliselt parem tunne, nii ka praegu. Pisut kergem hakkas. Elu läheb edasi ja ma olen väga tänulik, et olen elus ja mu pere on läheduses. Ma ei saaks ilma nendeta elada. Ükski koht maa peal ei asenda kodu ja lähedasi. Unistan iga päev, et kõik ukrainlased saaksid naasta oma kodudesse vabas ja rahulikus Ukrainas. Ükskord see päev tuleb. Ma usun seda. Iga inimene väärib õnne ja armastust. Pärast pimedaid aegu tuleb kindlasti valgus. Ma tõesti tahan, et see valgus tuleks varsti...

Eile juhtus midagi kohutavat... Pühapäeval, 5. juunil toimus Hersonis liilusõnnetus. Tõenäoliselt korraldas selle Vene okupant. Õnnetus juhtus Ušakovi ristmikul ja Kuliku tänaval. Toyota juht sõitis kiirusega 180 kilomeetrit tunnis. Pealtnägijate sõnul paiskus auto löögi tagajärjel peaaegu trollibussi juhtmeteni. Ma ei saanud tükk aega seda videot ja fotosid sündmuskohalt vaadata...aga see nägi kõik väga kohutav välja... Kõige kurvem on see, et linnas pole politseid ja korrakaitseorganeid. Ja sissetungijad teevad, mida tahavad... 

Ma armastan oma maad ja linna ning keegi ei võta meilt kodumaad. Au kaunile Ukrainale, au kaunile kartmatule Ukraina rahvale! Aitäh kõigile inimestele, kes meid toetavad! Väga oluline on kuulda ja tunda tuge...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
5.06.2022 kell 14:43

Täna on mul külas palju külalisi. Mu sõbrad tulid ja otsustasime aias pikniku pidada. Pühapäev on ilus päev koos veetmiseks. Räägime natuke kõigest ja mitte millestki. Sellist emotsionaalset mahalaadimist on vaja, et mitte hulluks minna.

Nägin täna jälle Z-autosid meie majast mööda sõitmas, kesklinnas on neid palju, meie tänaval võib neid näha harvemini. Inimesed ei pööra neile enam tähelepanu, nagu poleks neid olemaski. Minu jaoks on nad samuti tühi koht! Proovin neist mitee enam välja teha.

Partisanid on ajanud Hersoni oblasti okupandid paanikasse. Sissetungijad kardavad vastupanu, mis Hersoni oblasti kohalike elanike seas kasvab. Okupanatsioonivõimude juhtkond liigub ringi suure hulga valvuritega, kuulivestides, soomukites. Nad kardavad oma elu pärast. Ja peavadki kartma!

Hersonis hakati väljastama Venemaa passe. Esimene passilaud avati Novaja Kahhovkas ja selle ümbruses. Lazurne külas plahvatas maamiin, koos kolme elanikuga. Sissetungijad olid paigaldanud selel randa, kus kohalikud ujumas käivad. Miks on vaja rahumeelseid elanike rünnata?

Olukord Hersoni oblastis on vaoshoitult optimistlik, sest väikesed võidud, mida Ukraina relvajõud põhjas ja Mõkolaijvi suunal on teinud, annavad võimaluse loota, et saame lähitulevikus vabaks.

Ükskõik, mida okupandid kohapeal ka ei levitaks, Hersoni piirkond on Ukraina, Hersoni elanikud on ukrainlased. Herson on kangelaste linn, nagu president märkis, ja Hersoni elanikud käituvad nagu kangelased.

Sissetungihad on kehtestanud korra, kuidas hallata kõiki piirkonna territooriumil asuvaid esemeid ja vara, nii vallas- kui ka kinnisvara. See on ebaseaduslik. Hersoni oblasti territooriumil asuv kinnisvara kuulub kas Ukraina riigile, oblastile või eraomandusse. Ükski võõrriik ei saa ja ei tohi meie vara omastada

Eile lendas Priozernoe suunal rakett, mille plahvatus oli nii tugev, et oleks peaaegu meie koduaknad purustanud. Ja praegu on Kahhovka piirkonnas võimsad plahvatused, aknad värisevad...

Täna on Hersonis ilus ilm. Päike paistab... ma unistan iga päev mererannast... loodan, et varsti saamegi merele. Okupandid lahkuvad ühel hetkel meie linnast ja riigist... 


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
4.06.2022 kell 10:18

Eile oli mul väga produktiivne päev. Käisime koos sõbraga kesklinnas. Pidin ühe teise sõbra korterist läbi astuma ja aitama mõned asjad veel kokku pakkima. Seejärel läksime turule ja ostsime endale uued suveriided. Hersonis on praegu palav! Kuumalaine on kohal, päikest on niipalju, et kohati isegi pea valutab. Püüame vähem väljas käia või hoida mütsi peas ja palju juua. Linnas olid mõned kohvikud avatud. Ostsime jääkülma jäätisekokteili, väga maitsev oli. Tundsin korraks, nagu oleks elu taas endine. Kuid tänavatel on kordades vähem autosid, ja ringi käib vähem inimesi, paljud hooned on suletud, suur hulk poode ja kohvikuid samuti. Jalutasime mööda peatänavat ja see tekitas palju toredaid ja sooje mälestusi... igatsen oma endist rahulikku elu...

Koju jõudes hakkasin õueala koristama. Ma tahan kutsuda sõbrad, ema ja venna külla, et üks ühine piknik maha pidada. Grillida köögivilju ja liha. Ma arvan, et pühapäev on ideaalne aeg selleks. Loodame, et see aitab natukenegi halbadest mõtetest kõrvale hiilida ja lihtsalt päeva nautida... Ja ma tahan väga oma viinamarjaistandusse laua ja toolid välja panna, see on väga hea koht olemiseks...

Täna lähen taas oma kunstnikust sõbra Liza korterisse. Ta müüs mõned asjad uutele rentnikele, kes tema asemel korteris elama asuvad. Ja lisaks pean ma ta maalid ära viima. Ilmselt olen seal õhtuni. Mu vend ostis Lizalt teleka ja konditsioneeri, Liza vajab praegu väga raha. Õhtul lähemegi koos vennaga asju ära viima. Loodan, et saame kontrollpunktidest hõlpsasti läbi.

Kuulsin hiljuti väga kummalisi uudiseid, ma pean seda sinuga jagama... Okupandid kutsuvad Hersoni ehitajaid taastama rašistide poolt hävitatud Mariupoli. Vene uskmatud tahavad ehituserialaga Hersoni elanikke viia Mariupoli, et linn, mille nad ise hävitasid, uuesti üles ehitada... Mida???? Tõsiselt? Need inimesed hämmastavad mind siiani, nad pommitasid kogu linna, hävitasid selle... tapsid üle 25 tuhande süütu inimese ja nüüd kutsutavad okupeeritud linnast inimesi Mariupoli taastama... Mul pole lihtsalt sõnu...

Mul on väga hea meel, kuidas ka meie linna vaim võitleb ja alla ei anna... kui koju sõitsime, nägime, kuidas värvi ja mudaga olid üle valatud stendid, millele oli trükitud Vene propaganda. See on kindel sõnum, et Hersonil ei ole Vene propagandat vaja! Inimesed näitavad oma rahulolematust! Me ei ole rumalad, me teame oma ajalugu! Kui oled okupant, mine koju ja õpi oma ajalugu!

Samuti levitavad aktivistid linnas Venemaa passi kujutavaid lendlehti, millel on kirjas "Karda vastutust". Neid lendlehti võib näha nii ajutiselt okupeeritud Hersonis kui Melitopolis.

Ma tõesti tahan ja unistan vabadusest! Olen 100 päeva puuris istunud... Mul pole piisavalt õhku. Varsti saab kogu see põrgu läbi ja me alustame uut elu... 



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
3.06.2022 kell 9:21

Täna möödub sõja algusest 100 päeva... Siiani on raske uskuda, et see on uus reaalsus. Ikka veel mõtlen vahel, et see kõik on üks halb uni ja kohe-kohe ma ärkan...

Alustan headest uudistest. Mu õe lapsed said eile 4-aastaseks. Minu õepojad, Matvey ja Veronica, on kaksikud. Praegu elab mu õde koos perega Vinnitsa linnas. Ma igatsen neid väga. Ma pole õde ja tema lapsi väga kaua näinud. Kui õde mulle fotosid saatis, ei suutnud ma uskuda, et nad juba nii suured on. Neil on peres kolmas laps veel. Vanima poja nimi on Ivan. Ta on 8-aastane ja ta on minu ristipoeg. Ma pole neid kõiki väga kaua näinud ja see on väga kurb... Kuid me püüame hoida ühendust ka distantsilt. Peaasi, et lastel oleks turvaline.

Samuti meenusid eile mulle mälestused ajast, mil aitasime meeskonnaga Maxim Kilderovil Hersonis isikunäituse korraldada. Mäletan, kuidas ta saabus Gogolfestilt ja oli väga väsinud ning tal oli jäänud paar päeva näituse ettevalmistamiseks. Tulime oma meeskonnaga appi. Tegin plakati, hoolitsesin postkaartide, kleebiste, avamise laua eest ja aitasin muid asju korraldada. Sergei ja Konstantin aitasid Maximil maale üles panna. Püüame alati üksteist aidata. Ja meil on kombeks pärast näituse avamist teha after party, koguneme sõpradega ja läheme parki või kunstniku koju ning tähistame seal tema näituse avamist. Ostame veini, maitsvaid komme ja lõbutseme, suhtleme omavahel, sõlmime uusi tutvusi ja teeme tulevikuplaane... Ma igatsen väga seda teist, imelist aega. Paar päeva tagasi avas Maxim Kiievis näituse ja meil on väga hea meel, et ta viitab piltidel Hersoni piirkonnale. 

Veetsime enamuse eilsest päevast sõpradega. See oli lahe. Väljas on väga palav ja me tahaks väga mere äärde minna. Tunneme puudust väikestest väljasõitudest, seiklustest, uutest emotsioonidest... Mõned räägivad, et kuurortlinnad nagu Iron Port, valmistuvad hooaja avamiseks. Ja võimalik, et hotellid, pansionaadid hakkavadki tööle. Tahaks väga merd näha. Armastan merd väga.

Venelased rüüstavad meie kaubanduskeskust "Epitsenter". Varastatud kaup viiakse okupeeritud Krimmi. See näitab, et okupandid mõistavad, et meie sõjavägi jõuab peagi Hersoni. Ja nad varastavad kõike. Seda on väga valus vaadata. Armastan seda kohta väga, käisime emaga seal tihti ostlemas. Seal on kõike, mööblit, ehitusmaterjali, tööriistasid, tehnikat, kõike aia jaoks, riideid... kõike, mida kodudes vaja läheb... Ja sissetungijad varastavad sealt seda... vargad, marodöörid... Hiljuti, kui "Epitsenter" veel tegutses, ostsin sealt lõuendeid ja värve ning ma tahtsin osta aialaua koos toolidega, et saaksin rohkem õues aega veeta... aga seda ei jõudnudki teha, sõda algas.  

Lisaks jätkavad okupandid põllumajandussaaduste "eksportimist" Krimmi. Luureinfo kohaselt on teel umbes 700 veoautot iga päev... nad veavad välja kõike, mida Hersoni farmidest võib leida. Vene sissetungijad kavatsevad Hersoni oblastist suurema osa saagist varastada. "Hersoni piirkond ei vaja nii palju tooteid,” ütles Saldo nukuvalitsusest. Ta laseb lihtsalt kauba ära viia. Mõne toote leidmine on tegelikult juba praegu väga raske. Ja palju kaupa tuleb Venemaalt ja Krimmist. Enne ostmist vaatame, kust kaup pärit on. Kõik, mis Venemaalt toodud, on põhimõtteliselt poe riiulitelt ostmata.

Okupandid vallutasid "Yubileiny" kino- ja kontserdisaali ning avasid seal nn humanitaarabikeskuse ja Moskva partei Ühtne Venemaa peakorteri. See saal on mõeldud paljudele inimestele, seal toimuvad kontserdid, suured showd. Kui staarid linna saabuvad, siis nad esinevad seal... Aga nüüd on Venemaa tulnud ja võtnud kõik hooned enda alla ja kehtestanud omad reeglid... Ma vaatan seda kõike ja lihtsalt ei suuda uskuda, et see kõik saab juhtuda...

Valdav enamus Hersoni õpetajaid keeldub üle minemast vene õppesüsteemile. Õpetajaid ähvardatakse enamasti vallandamise ja palgata jäämisega. Koolidirektorid on veelgi tugevama surve all. Proovitakse ka õpetajasid mujalt tuua, aga see on väga raske. Nii rinde kui ka ebakindluse tõttu pole Venemaal nii palju õpetajaid või ka pedagoogikaülikoolide abituriente, et seda teostada. Sõbranna Olga ka ei tea, mis sügisel saab, ta peaks asuma kooliaasta alguses õpetajana tööle... Kõik on keeruline ja segane...

Kuid on uudiseid, et Sõjauuringute Instituut on märganud positiivset nihet Ukraina relvajõudude vastupealetungis Hersoni oblastis. Ukraina väed võivad tõenäoliselt takistada Vene vägedel kasutamast kiirteed oma peamise varustusmarsruudina, kui nad jäävad teisele poole jõge, mis on maanteest vähem kui kilomeetri kaugusel. Loodame väga ja usume oma sõjaväkke

Herson on ikka veel Ukraina! Ja jääb selleks igavesti! Usume, et kõik saab korda!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
2.06.2022 kell 11:22

Veetsin eile terve päeva kodus. Oleme praeguse olukorra pärast väga mures. Hersonis töötavad vaid mõned interneti-pakkujad ja mobiilivõrk on maas. Üks kohalikest interneti-pakkujatest, lülitus ümber okupeeritud Krimmi võrku. See pole turvaline ühendus. Võrk "Norma-4" jätkas interneti-teenuse pakkumist "SkyNET" ressursside arvelt.

Meie internetti pakub "ISP online". See võrk praegu töötab ja kavatseb ka tööd jätkata. Väga paljud soovivad nüüd selle teenusepakkujaga liituda.

Aga paljud seisavad ka Venemaa SIM-kaartide järjekorras. Mõistan neid. Inimesed tahavad lihtsalt oma lähedastega suhelda. Ma ei süüdista neid. See on iga inimese enda valik. Kuigi ka meil on praegu mobiilivõrk maas, ei kavatse me Vene SIM-kaarte soetada. Aga kui peaks juhtuma, et see on ainuke võimalus lähedastega ühenduses olla, siis ilmselt tuleb ikka ühel hetkel liituda...

Eile ei pääsenud Hersonis keegi Ukraina sotsiaalvõrgustikele ligi, need on nüüd okupantide poolt blokeeritud, saime ühe programmijupi abiga siiski Facebooki ja Instagrami sisse.

Sissetungijad on nüüd kõikjal!!! Nad arestisid kõik oblasti õppeasutused, draamateatri, teised kultuuriasutused ja panid sinna oma inimesed etteotsa. 1. juunil tungisid okupandid Hersoni passiteenistuse ruumidesse ning sealt enam Ukraina passe väljastada enam ei saa. Passiteenistus väljastab nüüd Venemaa kodakondsust ja Vene passe, kusjuures nende graafik on katkematu, nad töötavad isegi puhkepäevadel... Huvitav, kas keegi läheb sinna... Eks varsti saame teada...

Teine probleem Hersoni piirkonnas on see, et võime kaotada mobiilipangale juurdepääsu. Nagu oled isegi aru saanud, võtab vaenlane kasutusele kõik meetmed, et minimeerida suhtlust Hersoni piirkonna ja Ukraina vahel. Seetõttu on telefonioperaatorite võimalused blokeeritud, blokeeritud on mobiilse interneti abil teabe edastamise võimalused ning seetõttu on tekkinud mobiilipangaga probleeme. Olen mures, kuidas me neti kaudu nüüd raha kätte saame... Ilmselt peame sularaha varuma... Pole kindlust, et saame netipanga kaudu edaspidi arveid maksta...

Eile käisin emal külas. Ta ei tunne end hästi. Ütleb, et tema hing on haige kõigest, mis on juhtunud. See kurnab teda niipalju et annab juba füüsiliselt tunda. Kolleegid tööl rääkisid kohutava loo, kuidas Hersoni lähedalt külast leiti naisi, keda oli füüsiliselt moonutatud, mõnel olid ära lõigatud rinnad, mõnel suguelundid... Nutsime ja kallistasime kaua ning ei suutnud seda koledust uskuda. Kes on need metslased, kes nõnda käituvad...

Samuti on teada, et sõja algusest on Hersoni oblastis registreeritud 341 inimröövi Vene sissetungijate poolt. Vangistusest on vabastatud 211 inimest. Praegu on veel vahistatud 1 linnapea, 2 aselinnapead, 7 aktivisti, 8 ametnikku, 13 korrakaitsjat ja 99 muu eluvaldkonna esindajat.

On olnud juhtumeid, kui venelased on end riietunud Ukraina relvajõudude mundrisse ja röövinud seejärel inimesi. Õudus igal pool...

Aga me EI ANNA ALLA. Teame, et meie sõjaväelased on iga päevaga aina lähemal ja nad vabastavad meid ühel päeval kindlasti. Ootame oma sõdalasi, usume oma sõjaväkke! Loodan, et side jätkub ja saan sinuga jätkuvalt suhelda...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
1.06.2022 kell 13:51

Täna saadan kirja tavapärasest hiljem, loodan, et sa jõudnud muretsema hakata. Sõbrad tulid külla internetti kasutama ja lähedastele kirjutama, et kõik on korras. Ainult üks Ukraina-võrk töötab veel ja me oleme juhuslikult selle kliendid. Meil oli koos väga tore, rääkisime ja naersime. Ma olen väga igatsenud meie igapäevaseid kohtumis

Riigi Sideteenistuse teatel ei ole Hersoni oblastis sidet lähiajal võimalik taastada, kuna tehnika on okupatsioonirežiimi ja Vene sõjaväe täieliku kontrolli all.

Kesklinnas on juba mitu päeva pikad järjekorrad Vene SIM-kaardi saamiseks. Kui esitad oma passi, väljastatakse kuni 5 SIM-kaarti. Hind on 70-300 grivnat. Sissetungijad kasutavad Hersoni piirkonnas tekkinud sideprobleemi ära ning otsustasid elanikele jagada SIM-kaarte, kui need vastutasuks oma isikuandmed avaldavad, mis lisatakse vaenlase andmebaasidesse. Veel tuleb anda allkiri dokumendile, mille sisuks on praeguse "võimu" toetamine. Lisaks pildistatakse passiandmed üles.

Üle linna on avatud punktid, kus saab ootejärejekorras võtta endale Vene passi, millega samuti kaasnevad SIM-kaardid. Jõhker.

Me veel ei ole veel Vene SIM-kaarte ostnud, jälgime pisut, mis toimub. Aga juhul, kui olukord hullemaks läheb, peame seda tegema, et omastega ühenduses olla. Vanaemale ilmselt peame Vene SIM-kaardi ostma. Ja me tahame osta veel paar telefoni, et saaksime erinevatest allikatest suhelda. See on nii õudne... Ma ei suuda uskuda, et olukord on juba nii hull... Iga kord, kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, peab tunnistama, et saab küll...

Infoväli on väga vastuoluline, kohati kuuleme, et nukuvalitsus kukub kohe ja siis jällegi, et kohe-kohe liidetakse meid Venemaaga. Praegust allkirjade kogumist SIM-kaartide vastu saab samuti võtta kui omamoodi referendumit... Õudne...

Täna on rahvusvaheline lastekaitsepäev. Meile Hersonis meeldib seda tähistada. Sel päeval käivad lastega pered pargis, jalutavad, lõbutsevad ja söövad jäätist. Täna on aga linn rõõmutu, rahvas on järjekorras, et saaks taas helistada ja omastega suhelda... kurb.

Mulle pigem meenuvad need lapsed, kes on sõja ajal hukkunud või vigastada saanud või hoopis orbudeks jäänud. Neilt on võetud lapepõlv ja keegi ei suutnud neid agressori eest kaitsta. See on nii kurb... Miks see lubatud on? See on lihtsalt nii väljakannatamatult valus... Sõda on halvim, mis juhtuda saab... Palun peatame selle sõjamasina ja toome rahuaja tagasi...



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
30.05.2022 kell 25:49

Täna õhtul tuli mul eriliselt suur hirm peale... Üle oblasti lülitati taas telefoniühendus välja... Ja paljudel on internet maas.... kardan, et mai algus kordub... Olen väga mures...

Nad teevad seda eesmärgiga, et me ostaksime Venemaa SIM-kaarte, kuid samal ajal registreerivad nad meie passiandmeid... Ja see on otsene viis, kuidas meie isikuandmed kantakse vanelase andmebaasidesse... See on lihtsalt kohutav... Ma ei tea, mis edasi saab, nii et ma igaks juhuks kirjutan juba praegu, öösel... juhuks kui hommikul enam internetti pole...

Pärast seda, kui okupandid Hersoni oblastis side välja lülitasid, hakkasid nad valjuhääldist oma propagandat edastama. Jutt on neil sama, et Ukraina kanalid valetavad, et see kõik on vale, mida me uudistes kuuleme, et tegelikult tahab Ukraina valitsus meile ainult halba ja et nad on siin meie endi turvalisuse pärast... Õuuuuh! Tahaks karjuda!!!!

Hersoni oblasti elanikkonna kontrolli all hoidmiseks on okupatsioonivõimud kaks nädalat ette valmistanud tegevusi piirkonna elanike lahtiühendamiseks Ukraina telekommunikatsioonisüsteemidest ja Internetist. Selleks parandasid nad ajutiselt okupeeritud Krimmist pärit fiiberoptilise kaabli ning käivitasid selle kaudu Venemaa televisiooni ja interneti.

Proovivahetus tehti mai alguses, kui Venemaa relvajõud kahjustasid Mõkolaijvi oblasti piiril kiudoptilist kaablit. Esimesena läks Venemaa kanaliteele üle Hersoni teleteenuse pakkuja Skynet ja sellest hetkest hakkasid okupatsioonivõimud nõudma, et kõik teised lülituksid samuti Venemaa sidekanalitele. Plaani elluviimine on kavandatud 30.05-01.06.

Sissetungijate põhieesmärk on Hersoni netiliiklus oma kontrolli alla saada, samuti blokeerida piirkonna elanike juurdepääs Ukraina meediakanalitele, et objektiivne infoväli maha lõigata ja asendada see valepropagandaga.

See on kohutav, kui me peaksime oma kanlitest ilma jääma... ma ei kujuta ettegi, mis siis saama hakkab... Oleme puuris... kardan väga, et kaotan taas kontakti välismaailmaga. Ma olen tõsiselt mures, kuna ka meie kirjavahetus võib katkeda.

Kuid meie sõjavägi jätkab Hersoni suunal liikumist... Tšornobajevkas algas uus hooaeg - 22:0!

Hommikul plaanin minna Hersonist lahkunud kunstniku Lisa üürikorterisse. Ta plaanis juba enne sõda teise linna kolida... mõned asjad tuleb kokku pakkida ja ära viia. Ta on praegu Bulgaarias ja tema abikaasa on meremees. Kuna oleme head sõbrad, siis palus ta mul oma asjade eest hoolitseda. Kuid ma väga kardan kesklinna minna... Teepeal on palju teetõkkeid, nad võivad meid peatada ja asju võtta... või midagi muud... ma ei taha neid näha, ma ei taha nendega isegi suhelda.

Kui ma homme ühendust ei võta, siis on meil internet välja lülitatud... Ma kardan väga... kõik kardavad... Loodan, et kõik läheb hästi...

Kallistan teid kõiki tugevalt... Herson on Ukraina!

Teksti kirjutades kuulsin, kuidas kuskil lähedal tulistati kuulipildujast... Õudne...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
30.05.2022 kell 11:15

Eile tahtsime abikaasaga turule ja poodi minna, aga kui tänavale jõudsime, kuulsime eemalt kuulipilduja valangut, ning otsustasime mitte riskida ja jäime koju... Öösel kuulsime imelikke helisid, nagu oleks eriti suured ja rasked autod mööda sõitnud. Kella 12 paiku öösel piilusime ettevaatlikult kardina tagant välja ja nägime tanki, mis valgustas prožektoriga erinevatesse suundadesse. Õudne oli... Okupandid sõidavad öösiti ja vaatavad, et tänavatel poleks kedagi... või mida nad sealt otsivad

Hommikul nägime uudistest, et orkid patrullivad nüüd öises linnas, luues meile "turvalisemat keskkonda". Kolmest tankist koosnev kolonn sõidab läbi kesklinna, valgustades prožektoritega elumajasid. See nägi välja täpselt nagu stseen kõige kohutavamast õudusfilmist. Judgment Day. Terroristid! Ma vihkan sissetungijaid!!! Nad tulid meid "vabastama" tavaelust...

Eile ujusid pinnale mälestused ajast, mil me sõpradest kunstnikega eelmisel aastal samal ajal maal puhkasime.... Konstantin ja Anastasia tähistasid sünnipäeva ja saime paljude sõpradega kokku. Sõitsime üle Dnepri jõe sõprade juurde. Ujusime, küpsetasime kala ja grillisime juurvilju. Olime õnnelikud ja muretud... Lihtsalt elasime ja nautisime olemist. Ma igatsen väga oma sõpru ja meie vestlusi. Paljud neist on lahkunud erinevatesse kunstiresidentuuridesse või teistesse Ukraina, aga ka Euroopa linnadesse. Hiljuti õnnestus veel kahel mu sõbral Krimmi kaudu lahkuda. Nad suunduvad Rootsi kunstiresidentuuri. Loodan, et kõik läheb hästi ja nad jõuavad probleemideta kohale. Igaüks riskib linnast lahkudes oma eluga ja mõistab, milline raske tee teda ees ootab. Aga selle kolme sõjakuu jooksul olid nad lõpuks stressist nii väsinud, et otsustasid siiski minna. Nad igatsesid rahu. Nagu me kõik.

Meie sõber Nikital õnnestus samuti lahkuda, tema ja ta sõber on nüüd Gruusias. Nikita on tore ja andekas illustraator. Viimased paar aastat on ta tegelenud veel floristikaga, luues koos Anastasiaga loomingulisi lillekimpe. Ta on veel suurepärane modell, käis modellina maailma erinevatel catwalkidel. Mõni aasta tagasi töötas modellina Gucci ja Balencia moemajade heaks. Meie linn on küll väike, aga siin elab palju andekaid inimesi. Valus on vaadata, kuidas sissetungijad meie linna ja inimesi lõhuvad... Neil pole õigust meilt eluõigust ära võtta...

Eile oli hulga aja palju plahvatusi! Lööklaine väristas Hersoni majade aknaid ja kohati värisesid isegi põrandad. Tugevaid plahvatusi on kuulda ka Zaporožjes.

Nukuvalitsus andis teada, et Hersoni "liitmine" Venemaaga toimub sügisel, et praegu on eesmärgiks linn denatsifitseerida ehk esimene ülesanne on eemaldada kõik Ukraina-meelsed aktivistid, "et taastada kord ja rahu Hersoni piirkonnas". Suur tänu teile Orkid! Olete taastanud nii suure rahu, et lausa pooled meie linna elanikest on põgenenud...

Uudistest kuuleme aina tihemini, et Vene piinajad sunnivad Hersoni elanikke kirjutama avaldusi Venemaa passi saamiseks. Kinnipeetud ja piinatud Hersoni elanikelt nõutakse allkirja dokumentidele, kus on kirjas Ukraina režiimi hukkamõistmine, Vene vägede tervitamine ja Venemaa passi taotlemine. KEEGI EI TAHA OLLA VENELANE! Loodan, et me ei näe Hersonis kunagi Venemaa passe. Las nad panevad selle kohta, kus praegu on nende riik...

Kuidas sulle selline uudis meeldib? Vene sõjaväelased "valmistavad" Genitšeski rajoonis Arabatkas turismihooajaks. Relvastatud Vene sõjaväelased sisenesid kahte Arabatskaja Strelka erapuhkekeskusesse ja keelasid valvuritel puhkajaid kuuurortisse lasta. Okupandid ütlesid, et puhkekeskused lähevad peagi Venemaa omandusse ja nüüd postitavad nad oma sotsiaalvõrgustike lehtedele fotosid Aasovi mere kaldalt, kus nad "puhkust veedavad".

Varsti on käes suvi ja sel ajal võtab Hersoni piirkond tavaliselt vastu palju turiste. Paljud inimesed tulevad mere äärde aega veetma. Aga nüüd "puhkavad" siin hoopis rašistid, kehtestades oma reegleid... Oi, ma olen vihane...

Mitu päeva järjest kleepisid sissetungijad üle linna uusi reklaamtahvleid. Kõik mõtlesid, et mis lollust nad seekord üles riputavad. Sel korral "tutvustavad" reklaamtahvlid meie linna ajalugu!? Aitäh, tõepoolest! Ainult, et orkid unustasid, et meie linna ajalugu algab juba 4-3 sajandil eKr, mitte aastal 1648. mil Katariina meie linna Beauplan`ist Hersoniks ümber nimetas....

Kuid on ka uudiseid, mis teevad mu tuju heaks. Venemaa on sammu kaugusel kokkukukkumisest! 27. mail lõppes Venemaa-2026 ja Venemaa-2036 võlakirjade (vastavalt 71,25 miljonit dollarit ja 26,5 miljonit eurot) emiteerimise tähtaeg. Kuid raha investorite kontodele ei laekunud. Kui summa ei laeku 30 päeva jooksul, kuulutatakse välja Venemaa väliskohustuste maksehäire.

Ukraina luureandmete väitel on Putinil elada jäänud vaid kaks-kolm aastat. Raske ja progresseeruva vähivormi tõttu on Putin kaotamas nägemist, teda vaevavad peavalud ja jäsemekrambid. Samuti viidatakse sellele, et Kremli diktaator on täielikult aru kaotanud ega usalda kedagi.

Pöidlad pihku, et see kõik lõppeks kiirelt! Loodetavasti saab Venemaa selle, mida nad väärivad! Seniks aga elame edasi ja loodame, nagu ikka, parimat!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
29.05.2022 kell 12:18

Suvi saabub... Paari päeva pärast algab aasta parim aeg. Aeg, mil kõik lähevad puhkusele, reisile... aga me ei saa seda aega täiel rinnal nautida. Ma ei usu ikka veel, et sõjast on möödas üle kolme kuu... Kogu Ukraina jaoks on 24. veebruar endiselt kalendris kummitamas...

Käisin eile ujumas. Tagasiteel ostsin ühelt vanaemalt ilusaid pojenge. Hind oli väga sümboolne ainult 50 grivnat, vanaema saab selle eest leiba osta ja mina sain kolm ilusat pojengi. Kui roosad õied kodus vaasi panin, levis lillelõhn üle maja. Nüüd rõõmustavad roosad kaunitarid meid veel päevi...

Käin jätkuvalt oma emal külas ja täna tuli mu vend ka. Mul oli väga hea meel neid mõlemaid näha. Neil läheb hästi, me kõik püüame oma eludega edasi liikuda... Meie vanem kass Red, kes on 9-aastane, tunneb end viimasel ajal halvasti. Ta on loid, isu kadunud ja magab palju. Õnneks on meie lähedal veterinaarkliinik. Ostsime talle spetsiaalsed vitamiinid ja tegime talle kodus süsti. Täna tunneb ta end juba paremini...

Olukord linnas on läinud kuumaks. Okupeeritud Hersoni piirkonnas on täielikult piirid suletud. Alale sisenemine ja sealt väljumine on hetkel lõplikult blokeeritud. Meie sõbrad rääkisid, kuidas nad nägid, kuidas kesklinnas müüdi juba Vene SIM-kaarte... Õudne...
Samas on Ukraina relvajõud alustanud vastupealetungi Lõuna-Ukrainas. Võitlus jätkub. Vene sissetungijad ründasid taas Hersoni oblasti Tšernobajevka elanikke, mille tagajärjel hukkus üks ja sai vigastada kuus inimest.

Veetase Dnepris Novaja Kahhovka juures on langenud. Viimastel päevadel on meedias palju kirjutatud sellest, et Novaja Kahhovkat ja Hersonit ähvardab Kahhovskaja hüdroelektrijaama tammi tõttu vee väljavool. Tuletan meelde, et kuuest turbiinist kaks ei tööta. Kuna Vene sõjaväelased ei luba neid parandada, on jaama töötajad sunnitud üleliigse vee Kahhovka veehoidlast välja laskma. Selle tõttu tõusis Novaja Kahhovkas ja lammidel veetase, kuid hetkel on see umbes poole meetri võrra langenud.

Hersoni piirkonda on tekkinud turvaline paik vägivallaohvritest naistele. See on uus teenus nimega "Turvaline korter". See on koht vägivalla osaks saanud lastega naistele. Korteris saab mõnda aega viibida. Aadressi ja isegi linna, kus see asub, hoitakse saladuses. Nii hea, et on lahkeid inimesi, kes abivajajaid aitavad... Kui oluline on säilitada naiste tervis ja psüühika pärast kõike seda õudust, mis nendega on juhtunud...

Hersoni oblasti elanik varastas sissetungijate sõiduki URAL ja andis selle üle Ukraina relvajõududele. Ta jälgis mitu päeva, kuidas auto juures sõdurid toimetasid ja kui nad korraks lahkusid, tormas mees autosse ja sõitis sellega minema.

Üha enam näeme linnas seintel ja piirdeaedadel graffitit, et "Herson on Ukraina", "Herson usub Ukraina relvajõududesse" ning inimesed riputavad parkidesse meie lipuga linte. See on väga inspireeriv. Linn võitleb! Peaasi, et mitte kaotada lootust ja mitte lasta okupandil meie vaimu murda!

Et kuidagigi tuju tõsta, vaatan Ukraina stand-up’e. Ma olen ilmselt juba kuulanud kõiki Ameerika stand-upe, Ukraina omasid ja ka varasemaid Venemaa omasid. Ma olen pettunud mõnes Vene koomikus ja mõni jällegi üllatas mind. Teadlikud koomikud lahkusid Venemaalt ning ühinevad nüüd ja annavad kontserte Ukraina toetuseks. Ja mis kõige tähtsam, nad on saanud sõnavabaduse, sest väljaspool Venemaad saavad nad teha nalja päevapoliitilistel teemadel ega karda, et FSB agendid neid ära viivad või vangi panevad. See on kõige olulisem asi huumorimaastikul, tehes nalja kõige tundlikumatel teemadel...

Aga meie Ukraina stand-up-koomikud on alati olnud minu südames... Nad on teinud showsid isegi otse punkrist. See on aidanud inimestel naerda ka raskel ajal. Nad teevad delikaatselt nalja sõjaaja igapäevaste hetkede üle ning see on igale ukrainlasele arusaadav. Nüüd on mõned koomikud kolinud Poltavasse ja filmivad oma videod seal. Nii kummaline kui see ka ei tundu, on pooled publikust harkovlased. Olukord Harkovis on raske tänaseni... kuid inimesed usuvad endiselt, et pääsevad ühel hetkel tagasi koju. Ühest küljest on see kõik väga traagiline ja kurb, kuid inimesed leiavad endas jõudu selle üle naerda. See näitab meie vaimu tugevust.

Tõenäoliselt seetõttu meeldis meile üle riigi Zelensky ja tema meeskonna loodud õhtune programm. Ja siis oli veel "Naeruliiga" ja pärast seda "Rahva teener". Kui te pole seda veel vaadanud, soovitan soojalt. Ukrainlastele meeldib naerda aktuaalsetel teemadel ja me pole kunagi kartnud valitsuse üle nalja visata. Me ei karda välja öelda, mida me arvame. Sõnavabadus on oluline! Eriti nüüd tunnen seda, et on oluline rääkida sellest, mida oluliseks pead, mitte sellest, mida lubatakse rääkida. Ma tahan elada vabas maailmas!

Isegi kui loed Ukraina hümni, näed seal väga võimast sõnumit meie vabadusest ja et saatus naeratab meile. Iga päevaga olen aina enam uhke, et minu soontes voolab meie esivanemate, kasakate veri. Väärtustame oma ajalugu ja kultuuri ning anname endast parima, et seda säilitada ja edasi arendada.

Ukraina-Vene sõda pole kestnud 2014. aastast... See on kestnud juba mitu sajandit. Võitlesid juba esivanemad ja nüüd võitleme meie!

Tahaksin tänase kirja lõpetada kuulsa Ukraina luuletaja Volodymyr Sosiura sõnadega. Neid ridu teab iga ukrainlane, ja kannab see nime "Armasta Ukrainat".

Armasta Ukrainat,
nagu päike armastab tuult ja vett...
Sel õnnelikul ja rõõmsal hetkel,
armasta ka viivu, mil ilm on kehv.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
28.05.2022 kell 11:30

Käisime eile pärastlõunal abikaasaga turul. Seal oli nii palju inimesi, nii palju kaupa... See nägi lausa jube välja... Ma ei suuda sellega harjuda, et inimesed müüvad kõike. Tabletid, hügieenitooted, pesuvahendid, kõike, mida olime harjunud poest ostma, saab nüüd turult. Nad müüvad ravimeid juurviljade, liha ja muude toodete kõrval. Seda oli metsik vaadata. Isegi kohutav. Hersonis pole sellist asja alates 90ndatest olnud. Aga positiivne on vähemalt see, et kaubavalik on tagasi tulnud, kuigi hinnad on laes. Küsisin, palju peavalutabletid maksavad. Varem oli hind 30 grivnat, nüüd 100. Ma siiski väga loodan, et endine olukord taastub. Tahaksin osta kohalikust supermarketist värsket toitu ja apteekidest kontrollitud ravimeid. Sõda on meid viinud 20-30 aasta tagusesse aega... Loodan, et see ei kesta kaua.

Kui jõudsime tagasi koju, võtsin aega, et vastata ajakirjanike küsimustele. Hersoni TV ajakirjanik palus mul anda kommentaare Eestis toimuva näituse kohta. Kirjutasin talle. Nagu ikka, ei avaldanud ma kunstnike nimesid, aga saatsin pilte "Triggeri" näituse avamisest. Ma arvan, et see lugu ilmub varsti. Olen küll ikka mures oma turvalisuse pärast, aga meediaga tuleb koostööd teha. Olin diskreetne. Pärast seda vastasin veel Eesti ajakirjaniku küsimustele. Ta palus mul rääkida raadiost, televisioonist ja internetist Hersonis. Lõpetasin vastamise alles kell 11 öösel, silmad hakkasid lausa ekraanis olemisest valutama. Aga ma saan aru, et on vaja kirjutada! Tuleb rääkida kõigest, mis toimub! Peaasi, et on kuulajaid. Päeva lõpuks olin nagu tühjakspigistatud sidrun, kogu jõud oli täielikult kadunud.

Sinu uudis Eesti Kultuuri Koja auhinnast šokeeris mind väga, no õnneks muidugi heas mõttes. Ma ei oleks selle peale kunagi ise tulnud, et meie koostöö on sellise mõjuga. Veel praegugi on mul kananahk üleval, kui sellele mõtlen. See on väga tore uudis!!! Ma olen tõesti psarateni liigutatud! Lihtsalt pole sõnu! Suur tänu Eestile südamliku vastuvõtu eest!

Tegin lihtsalt seda, mida pidin riigi kodanikuna tegema. Kirjutasin ja kirjutan jätkuvalt kõigest, mis juhtub ning püüan näidata, kuidas kunstnikud elavad riigis, kus käib sõda. See on olnud suur õnn, et isegi nii raskel ajal sain koos sinuga näituse korraldada. Ja me oleme koos aidanud nii paljusid Ukraina kunstnikke. Aitäh!!! Ma usun universumi headusse... Kõiksus näeb häid tegusid ja tõstab need esile. Mul on väga hea meel, et minu ettevõtmist hinnati, kuigi tegin seda ainult heast tahtest ega soovinud midagi vastu. Auhinnaraha aitab mind palju. Kaotasime mõlemad abikaasaga sõja saabudes sissetuleku, säästud hakkavad otsa saama, sest hinnad Hersonis on tõusnud 3-4 korda, samuti tuleb tasuda kommunaalide, mobiilside ja interneti eest. See raha aitab meil edasi elada. Suur tänu kõigile, kes selle südamliku žestiga seotud on! Hindan väga kõike, mida olete minu heaks teinud! Ma pole kunagi nii lahkeid inimesi kohanud... Miks ma nii sentimentaalne olen... nutan jälle...
Minu usk inimkonda ei kustu seni, kuni on olemas nii palju toredad inimesi! Ja ma olen tänulik et universum on mind kokku viinud nende toredete inimestega!

Ma tahan ka üht uudist jagada. Minu kolleegid Hersonist korraldasid näituse, mis toimub Saksamaal ja seejärel Ukrainas Kiievis. Sellest võtab osa 20 kunstnikku ja fotograafi. Ja mina olen samuti nende hulgas. Räägin sellest kohe lähemalt.

Aprilli lõpus kirjutas mulle näituse kuraator ja kutsus osalema. Näitus on väga huvitava formaadi ja kontseptsiooniga. Selle korraldajad on mulle alati olnud heaks eeskujuks, nad edendavad linnakultuuri ja toovad kaasaegset kunsti inimestele lähemale. Olen osalenud ka varem nende projektides. Näiteks 2021. aastal, kui Gogolfest meie linna saabus, osalesin sealses visuaalprogrammis "Betoon ja kristall". Kui kunagi Hersonisse tuled, tutvustan teid kindlasti. Nad on meie linnas lausa ikoonilised, usun, et te klapite hästi. Aga tagasi näituse juurde.

LIVE on näitus, mis koondab endas 20 kunstniku ja fotograafi üle kogu Ukraina. Kaasa arvatud loojad okupeeritud Hersonist. Uskumatud inimesed saadi kokku ja neil on kõigil oma lugu rääkida. Näiteks mägironija, kes oli Kilimanjarol 24. veebruaril. Projekti veab kunstnik Jelena Afanasjeva, kes juhib mitmeid ühiskondlikke organisatsioone ja on asutanud Hersonis "Artivismi" nimelise töökoja.

Idee tuli tegelikult Euroopa kolleegidelt, kes palusid Jelenal "midagi välja mõelda", kuna nad tundsid, et Saksamaal hakkab tekkima teatav sõjaväsimus... Nii me ühinesime projektiga, et oma lood Saksamaal kuuldavaks teha. Jelena ütleb, et ingliskeelsel sõnal live on palju tähendusi. See pole ainult otseülekanne. Seda sõna kasutatakse ka pinge all olevate objektide, aga ka plahvatamata mürsu kohta. Panime kokku video, kus on ühendatud erinevate Euroopa linnade veebikaamerate live-ülekanded, Harkivi, Žõtomõri ja Hersoni veebikaamerate ülekannetega. Videos sulatatakse kokku rahulikud Euroopa linnavaated plahvatuste ja Vene sõdurite märatsemistega Ukrainas. Video näitab, et mitte keegi ei saa end turvaliselt tunda, kuniks Ukrainas käib sõda.

LIVE projekti jaoks kogusid osalejad vabatahtlike, kondiitrite, õpetajate, ajakirjanike, kunstnike ja IT-spetsialistide fotosid ja lugusid. Me otsustasime näidata Ukraina sõja inimlikku mõõdet ning eetõttu on kõik osalejad piltidel alasti ning kunstnikud maalisid nende kehadele soomusvestid, et rõhutada samal ajal kaitsetust, haprust ja näidata, et sõda on tunginud iga ukrainlase naha alla. Kuna osalejate seas on okupeeritud alal elavaid ja töötavaid Hersoni elanikke, siis nende nimesid turvakaalutlustel ei avalikustata.

Okupatsiooni ajal on väga raske midagi öelda, nii inimese kui kuraatorina. Ja mitte ainult turvakaalutlustel. Mind valdab vahel lihtsalt mingi tuimus ja emotsionaalne tühjus, raske on leida sõnu, kui sinus on vaid vihkamine vaenlase vastu. Seega kui mul on võimalik Hersonist rääkida, siis räägin. Nii Ukrainas kui ka Euroopas. Sest kellelgi pole õigust sõjaga harjuda.

Mul on nii hea meel sellest projektist osa saada! Sel korral oli modelliks mu mees, me joonistasime tema kehale stiliseeritud soomusvesti ja seejärel tegime pildid. See oli huvitav kogemus ja juba kolmas näitusel osalemine sõja ajal ning kõik need näitused toimuvad erinevates riikides - Eesti, Poola ja nüüd ka Saksamaa. Aga siiski... üle kõige olen ma uhke meie näituse üle Eestis!!! See on mulle olnud kõige tähtsam!

Täna toimub Kiievis Maxim Kilderovi näituse avamine. Ta on see kunstnik, kes tanki sõja alguses üle värvis. Oleme väga head sõbrad. Koos temaga tegime ka esimest „Myceliumi“ festivali. Toetame alati üksteist. Sel aastal aitasime koos sõpradega tal Hersonis näitust korraldada, nüüd avab ta näituse Kiievis. Hiljuti saatis ta mulle video, kuidas näituse ettevalmistused käivad. Ta on lihtsalt suurepärane! Saadan kindlasti pilte, kui näitus avatud.

Hersonis on palju andekaid ja loomingulisi inimesi. Üksteise toetamine on väga oluline. Ma väga tahan, et Hersonis oleks taas viljakas pinnas, kus igaüks saaks ennast teostada. Tean, et see aeg tuleb ja kõik areneb kord taas, mitte ei hävi. Me juba oleme võitnud, sest me oleme saanud niipalju uusi koostööpartnereid ja sõpru, kelle nõuga saame ühel hetkel oma riigi taas üles ehitada! Eestlased on teinud suurepärast tööd oma riigi ehitamisel, te olete mulle eeskujuks ning me teeme samuti kõik selleks, et ka Hersonis oleks loojatel, aga ka kõigil teistel taas kord hea elada! Peaasi, et Vene sissetungijad lahkuksid meie riigist!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
27.05.2022 kell 12:14

Eile veetsin terve päeva „Triggeri“ näituse kunstnikele tasude väljamaksmisega. Olin lõpuks päris väsinud, aga kõik 38 inimest, sealhulgas ma ise saime kunstnikutasud kätte. Inimesed on uskumatult õnnelikud. Pidasin kõigiga isiklikult kirjavahetust. Mõnikord olid lood eriti kurvad. Nende hulgas oli kunstnikke, kelle jaoks see oli esimene sissetulek sõja jooksul... Keegi lubas anda kogu raha emale, ravimite ostuks... Aga kõik on väga tänulikud abi eest, mida olete meie heaks teinud! Sain nii palju häid sõnu, saadan neid teilegi!!!

Aitamine on väga tore! Selline mõnus tunne sees... nagu oleksid teinud kellegile sünnipäevakingituse. Olen alati armastanud kingitusi teha ja suhtunud sellesse väga vastutustundlikult. Mu sõbrad ütlevad isegi, et panustan sellesse liiga palju, aga mulle meeldib seda teha. Mul on kodus virnade viisi pakkepaberit, paelu ja kaunistusi igaks puhuks. Mulle meeldib inimesi õnnelikuks teha, kinkida neile unustamatuid emotsioone. Ja mulle meeldib väga enne aastavahetust kingitusi teha. Tegelen mitu päeva pakkimisega ja siis läheme abikaasaga sõpradele ja sugulastele külla. Eriti meeldib mulle kingitusi teha lastele. Nad on väikesed inglid ja ootavad alati maagiat ja ma tahan neile kinkida muinasjutulise hetke... Ma tean, et kui kunagi saan lapsed. Annan endast parima, et muuta nad kõige õnnelikumateks lasteks maa peal.

Mul endal oli raske lapsepõlv... ma eeldasin, et kõik kingivad mullegi ilusas säravas pakendis kinke nagu filmides, aga seda ei juhtunud... Seetõttu ma ei taha, et minu lapsed kogeksid selliseid emotsioone... Minu isa lahkus meie pere juurest, kui olin 11-aastane. Aastavahetuseni oli siis jäänud vaid mõned päevad ja ma mäletan neid emotsioone siiani...

Ema kasvatas meid üksi. Mul on lisaks vennale veel vanem õde. Emal oli väga raske. Oli aegu, kus ta töötas 2-3 töökohal ja isegi öösiti, et meid kõiki toita... Ma mäletan neid aegu ja lõputuid pisaraid, mida ema salaja nuttis... see oli väga raske... Aga see on minu elu ja sellised hetked teevad meid ainult tugevamaks. Sain küpseks teistest varem ja 12-aastaselt oskasin juba perele süüa teha. Keskkoolis töötan erinevatel töökohtadel, et maksta oma õpingute eest. Kartsin väga, et ma saa ülikooli lävendist üle ja satun tasulisse õppesse. Tuli välja, et mul oli väga kõrge hinne, olin esikolmikus. Aga milline stress see oli... Seetõttu hindan väga kõike, mis mu elus toimub. Käisin alati igas kunstikooli tunnis, käisin igas ülikoolitunnis, sest teadsin, kui väärtuslikud õpingud minu jaoks on. Lõpetasin Disainilütseumi kiitusega.

Mulle öeldi sageli, et kunstnik on halb elukutse valik. Et maksimaalselt olen joonistusõpetaja või joonistan tänaval portreesid, müües neid kopika eest. Kõige kummalisem on see, et kõige enam kuulsin seda oma isalt. Minu ema ja isa on muusikud, aga neil oli loomingulises ametis väga raske. Seetõttu oli meil lapsepõlvest peale muusikaga tegelemine keelatud. Aga nagu näha, sai minust kõigest hoolimata siiski loominguline inimene - kunstnik.

Mu vend mängib tegelikult päris hästi kitarri, see on tema hobi ning tema ja mu abikaasa mängivad Hersoni ühes rokkbändis. Loovuse eest ei saa põgeneda. Olen emale väga tänulik, et ta mind 8. klassis Kunstikooli pani, ta uskus minusse ja nägi minus potentsiaali. Ma mäletan, et kartsin tollal ja mõtlesin, et sellises vanuses on juba hilja alustada, sest paljud mu klassikaaslased olid Kunstikoolis käinud juba algklassidest peale. Kuid peamine pole see, kui palju õpid, vaid see, kuidas õpid. Peaasi on uskuda oma unistusse. Ülikoolis hakkas mind huvitama kaasaegne kunst. Mäletan, kuidas hakkasime kunstiajalugu õppima ja kui väga mulle kaasaegne kunst meeldis. Avangard vallutas mu täielikult. Eriti meeldib mulle ekspressionism.

Sel hetkel sain aru, et ma ei taha maalida tavalisi natüürmorte ja portreesid... tahan teha midagi, mis paljudele pole ehk arusaadav, aga mis on oluline mulle endale. Ja nii ma esitasin iseendale väljakutse.

Oh, see oli tore aeg... Ma jumaldasin ülikooli. Meil on väga lahedad õpetajad. Meie kursusele meeldis eriti disain, meil oli väga lahe juhendaja. Tema nimi on Vitali, oleme siiani parimad sõbrad ja nüüd ka kolleegid. Minu jaoks on ta eeskuju. Mulle meeldis tema lugusid kuulata. Ma arvan, et sa pead teda tundma õppima. Oled väga tema moodi, armastad ka oma tööd.

Mõni ütleb, et pärast kooli ei pea ülikooli minema, et need on raisatud aastad. Aga ma pole sellega nõus. Nii ütlevad ainult need inimesed, kes õppisid valel erialal. Selle 5 õppeaasta jooksul sain nii palju erinevaid tutvusi, kogemusi, teadmisi. Ma jumaldasin seda aega, neid unetuid öid, igavikulisi vaateid... see oli imeline.

Ja tänulik olen ka oma mehele. Ta ütles mulle, et peaksin tegelema ainult oma erialaga, et ma ei peaks minema poole kohaga kelnerina tööle, nagu ma töötasin kooli ajal. Ta suunas mind raha teenima kunsti ja disainiga. Mul on väga hea meel, et hoolimata kõigist eluraskustest on meil õigus ja võimalus eluolusid muuta. Meie oleme oma elu loojad ja ainult me ise peame saama valida, kes me oleme.

Kohe pärast ülikooli, 2017. aastal korraldasin koos Sergeiga Hersonis esimese suurema näituse. Selle nimi oli „Kunstitsehh“. See oli minu jaoks väga suur hüpe. Seda sündmust mäletatakse Hersonis siiani. Just seal kohtasin oma kunstnikest sõpru. Me kutsusime neid näitusele osalema. See oli uskumatult tore. Ja nagu ikka, täitsin juba siis mitmeid rolle, olin korraldaja, graafiline disainer ja näitusel osaleja. See on minu karma kõigis projektides, olla vähemalt kolm ühes. Ja ma pole kunagi õppinud kultuurikorraldust. See on tulnud elust enesest. Ma lihtsalt mõistan, et pean toetama kaasaegseid kunstnikke. Kuid üha sagedamini olen hakanud mõtlema kuraatorite kursustele. See on omaette elukutse ja seda peab valdama, et mitte eksida ning häid näituseid teha.

Aga tolle esimese näituse korraldamisega mäletan väga elevalt ettevalmistuprotsessi ja palju magamata öid. Mäletan, kuidas me autoga sõitsime ja kunstnikelt maale kogusime... Mäletan, kuidas näituse 7 päeva jooksul magasin vaid paar tundi päevas. Meil on seal iga päev nii palju üritusi. Erinevad programmid ja palju osalejaid. Minu õpetaja disainiosakonnast aitas meid piltide riputamisega. Meil pidi olema kaks näitust, aga viimasel hetkel ühendasime need üheks. Mulle meeldivad sellised mälestused. Meil õnnestus vaid korra neis ruumides sündmust korraldada. Pärast seda maja osteti ja jagati erinevatele kauplustele. See ruum asus meie Fabrika hüpermarketis, mille rašistid sõja alguses hävitasid.

Natuke veel sellest näitusest. Motoks oli „Avasta erksate värvide palett enda sees”. Sissepääsu juures ootasid külalisi hallid mannekeenid, kes kutsusid publikut näitusele. "Kunstitsehhi" sisenedes võttis külalisi vastu värviplahvatus. Oleme harjunud elama raamides ja igapäevases rutiinis, unustades märkama meid ümbritsevat ilu ja loovust. Meie näituse mõte, oli tekitada inimestes heas mõttes šokki, äratust, et nad lahkuksid eredate emotsioonidega. Ja mulle tundub, et me saavutasime selle efekti.

"Kunstitsehhi" eripäraks oli see, et külastajad said näitusel ka ise kunstis kätt proovida. Iga päeva toimus palju töötubasid, kus igaüks sai endas kunstniku üles leida ning proovida erinevates tehnikates maalimist. Näitusel osales üle 20 noore kunstniku Hersonist ning seda külastas üle 2 tuhande külastaja.

„Triggeri“ avamisega tuli kõik see meelde... ja ma lihtsalt ei taha mõelda sõjale... Mälestustesse sukeldumine aitab pisut reaalsust unustada... Mul on veel nii palju teha... oeh, kuidas ma tahan vabal maal elada! Me tahame luua, mitte hävitada!



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
26.05.2022 kell 12:21

Eile tekkis mul esimest korda üle pika aja soov luua uus kollaaž. Nagu tavaliselt, tuli ka sel korral idee öösel. Sain aru, et parem on mitte seda ignoreerida ja hakatagi kohe tegema. Kella 23 paiku võtsin välja oma ajakirjad, värvid, pintslid ja lasin emotsioonidel lennata. See teos on pühendatud ühele olulisele küsimusele "Kuidas elada?". Idee tekkis iseenesest ning kollaažil kasutasin palju tagurpidi pööratud tähti. Sest meie elu on praegu pea peale pööratud. Teose keskel on inimesed... kelle mõtted leegitsevad... Neid ümbritseb tuli ja pisikesed killud meie linnast. Mul on ülikooli ajal tehtud palju fotosid. Arvan, et kasutangi neid kollaažis.

Olin protsessist nii haaratud, et ei pannud tähelegi, kui kell oli juba 2 öösel. Sain aru, et nüüd pean pisut magama. Mulle meeldib, kui satud luues voogu. Sellistel hetkedel on tunne, nagu sa polekski siin, vaid hõljuks kõiksuses. Arvan, et loojad ja tegijad saavad aru, millest ma räägin. Kui saan kollaaži valmis, saadan kindlasti vaatamiseks...

Kuulasin meie eilset näituse ülekannet uuesti. Nii palju headust oli kohal ja nii palju häid sõnu öeldi. Siiani pole ma näituse lummusest saanud end lahti lasta. Loodan, et inimesed, kes näitusele satuvad, mõistavad ja tunnevad meie avameelseid kogemusi.

Eile avasin uudisteportaali ja vihkamine tärkas minus taas. Ma ei saa aru, miks see kõik ikka veel toimub ... Ja isegi praegu, kui ma neid ridu kirjutan, kuulen plahvatusi, ja ma vihkan, et seda kuulen...

Venemaa on asunud okupeeritud Lõuna-Ukrainas üles ehitama kolmandat kaitseliini. Vene vägede ümberpaigutamine Hersoni ja Zaporožje oblastites, annab tunnistust Venemaa kavatsustest neil aladel kanda kinnitada. Vaenlaste vägede tugevdamine toimub Krimmi territooriumi kaudu. Luureaandmed kinnitavad, et saabunud on võimas varustus, nii maa-, õhu- kui merevägede näol.

Putin allkirjastas dekreedi Zaporožje ja Hersoni oblasti elanikele Venemaa kodakondsuse andmise lihtsustatud korra kohta. Dekreet ise võeti vastu 2019. aastal. Siis puudutas see Donetski ja Luhanski oblasti okupeeritud alade elanikke. Nüüd on selle tegevust laiendatud veel kahe piirkonna territooriumile. Need muudatused jõustusid 25. mail 2022.

Seda kõike on raske uskuda... Arutasime abikaasaga, et ilmselt need, kes võtsid rašistidelt humanitaarabi, on ka Vene passi saamisel saanud peamiseks sihtrühmaks, kuna neilt võeti abi saamisel Ukraina passiandmed ja seda võidakse kasutada nende endi vastu. Võib-olla on nad juba nimekirjas, mida Putinile näidati, kui võimalikke Vene passi soovijaid.

Hersoni oblastis lasid Vene okupatsioonivõimud rubla käibele. Praegu oleme kahe raha tsoon – ehk siis, käibel on nii Ukraina grivna kui ka Vene rubla. Ettevõtted ja ärimehed saavad hindu määrata nii grivnades kui ka rublades kursiga 2 Vene rubla 1 grivna kohta. Rubla kasutuselevõtuga püüavad okupandid valmistada ette Hersoni liitmist Venemaa territooriumiga. Ma ei taha seda uskuda. Poodides ja turgudel pole me rubla veel näinud. Loodan, et me ei näegi seda kunagi. Herson on Ukraina! Ja ainukeseks legaalseks valuutaks siin on grivna. Ja rašistid võiksid sellest aru saada ja meie maalt lahkuda ning pigem hoolitseda oma vanaäti eest.

Umbes 90% Hersoni piirkonna apteekidest ei tööta ning enamik ravimite hindasid on tõusnud 3-5 korda. Apteekidesse on jäänud väga kallid ravimid, vitamiinid, ravimtaimed ja teed, hambapastad ja mõned kosmeetikatooteid. Ravimeid tuuakse piirkonda okupeeritud Krimmist ja Venemaalt ning müüakse seejärel turgudel autokastidest. Kuid selliste ravimite ostmine on ohtlik – need ei ole sertifitseeritud ja võivad olla võltsitud.

Okupeeritud Hersonis otsitakse juba neljandat päeva 16-aastast tüdrukut, kes läks kaduma neli päeva tagasi. Tüdruk elab Dnepri piirkonnas. Loodan, et nad leiavad ta üles... Samuti jäi kadunuks 22-aastane vabatahtlik. Ta päästis loomi ja ta ei saanud kellelegi ohtu kujutada... Loodame, et temagi on elus...

Eile nägin videot. "Ma ei karda, nad tapavad mu nagunii, aga ma olen Ukraina poolt," ütles Hersoni trollibussijuht Prantsuse ajakirjanikele. Ja relvastatud venelased kõndisid lähedal, kui ta seda ütles. Selle naise julgust saab ainult imetleda.

Ja ma lõpetan kirja heade uudistega. Noored Hersoni õpilased võitsid rahvusvahelisel leiutiste ja uuenduste näitusel hõbemedali. RoboHouse'i labori õpilased Vladimir Anisimov ja Ilja Khait esitlesid Poolas rahvusvahelisel konkursil oma leiutisi. Ukraina võistkond sai tänu korraldajatele osa võtta tasuta. Poisid kaitsesid projekti veebi vahendusel ning tõid koju hõbemedali.

Inimesed elavad edasi , on vankumatud ning ühel päeval saavad rašistid aru, et meid ei saa murda, peale mida nad lahkuvad meie territooriumilt...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
25.05.2022 kell 11:38

Eile oli väga emotsionaalne päev! Minu esinemishirm kadus kohe, kui avamisel rääkima hakkasin. Tekkis kindlustunne, et kõik läheb hästi ja nii ka läks. Olen väga tänulik, et mind ära kuulati! Rääkimise ajal tundsin vastutust, sest ma ei rääkinud ainult enda, vaid meie meeskonna, kõigi kunstnike ja kogu Ukraina nimel. Kuigi te mind näitusel turvalisuse kaalutlustel ei näinud, olin oma häälega kohal. Oleme Raul, sulle väga tänulikud kõige eest, mis sa meie heaks oled teinud! Ja muidugi suured tänusõnad kõigile, kes näituse toimumisele kaasa aitasid! Korraldamise ajal tundsin, et oleme tõeline meeskond. Et me räägime sama keelt, räägime kunsti ja loovuse keelt. Nägin sinus mingis mõttes iseennast, ilmselt oleksin samamoodi käitunud, kui minu sõbrad oleksid kuskil hädas. Sa oled mulle eeskujuks. See ei ole juhus, et me kohtusime. See oli vajalik, et meile jääks hääl vabasse maailma! Aitäh!

Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida, kui laulma hakkas kaunis Mari Kalkun. Tal on uskumatult ilus hääl, mis läheb otse südamesse! Aitäh, Mari, et pühendasid mulle esimese loo... See oli väga liigutav... Laul Ukrainast oli veelgi ilusam... Kuulasime koos Ukraina kunstnikega ja imetlesime! See oli uskumatu! Mul on praegugi kananahk üleval! Sel hetkel tahtsin väga teiega koos olla ja seda üritust koos jagada... Tekkis soov juua koos šampanjat. Me oleme kõik väga rahul... Näituse avamine oli südamlik ja imeline! Saime suurepäraselt hakkama...

Eile sain teada, et mu kirju on lugenud juba 100-150 tuhat inimest ja see vapustas mind! Aitäh kõigile lugemise eest! See annab mulle jõudu jätkata ja ma jätkan nii enda kui teie nimel!

Pärast näituse avamist saatsid kunstnikud mulle palju tänusõnu võimaluse eest olla kuuldud, võimaluse eest nii imelises galeriis oma teoseid eksponeerida. Oeh, mul tulevadki praegugi pisarad silam, see oli nii imeline! Igaüks sai oma teose kaudu publikule oma lugu jagada... Ärge alahinnake kunsti jõudu. Kunst kujundab inimese maailmapilti. Ja võib-olla muudavad mõned inimesed pärast meie emotsioonide nägemist oma vaatenurka... Mina usun sellesse! Kunst ja looming suudavad maailma muuta ja kunst peab olema vaba. Tänu eestlastele saab meie kunst olla vaba, Ukraina okupeeritud aladel me neid teoseid näidata ei saa.

Mul on väga hea meel, et olen suutnud enda ümber ühendada nii palju häid inimesi. Olen alati tundnud end vahendajana. Mul on isegi üks maal pühendatud kahe maailma vahelisele vahendusele. Algul olin vahendaja peres, siis ülikoolis, seejärel oma linnas ja nüüd kogu Ukrainas ja Eestiski. Minu sees on valgus ja seni, kuni see särab, teen head kõigile headele inimestele. Loodan, et peagi õpin ka ennast armastama sama palju kui oma sõpru. Ma tõesti alahindan ennast... ma kannatan selle all tihti... Ja ma ei häbene seda tunnistada, seda jagades ma tean, et see muutub minu jaoks lihtsamaks...

Ma olen võidelnud sellega kogu oma elu, ilmselt nagu paljud teisedki inimesed. Ma tõesti tahan õppida, kuidas endaga leppida ja iseennast armastada. Usun, et see ühel hetkel kindlasti juhtub. Vahepeal üritan maailmale näidata, kes ma olen ja mida ma teen, tahan näidata, et olen midagi väärt. Mäletan, kuidas depressioon mind enne aastavahetust mattis. Arvasin, et olen aastaga väga vähe teinud, et sellest ei piisa... Oleksin pidanud rohkem tegema ja oleksin võinud rohkem teha...

Oeh... ma mäletan, kuidas ma enne aastavahetust oma sõbra Lenaga kohtusin, ta kinkis mulle oma maali, mida ma juba ammu tahtsin, ja mina kinkisin talle oma kollaaži. Sel hetkel oleksin pidanud olema maailma õnnelikum inimene, aga olin millegipärast katki ja ei suutnud isegi pisaraid tagasi hoida... Jõime vahukommidega kohvi, akna taga sadas lund ja tähistasime ühiseid hetki. Me olime koos kolm kuud iga päev joogat teinud ja saatsime üksteisele videoid. Selline omavaheline "kontroll" aitab palju.

Rääkisime oma plaanidest, oleme alati olnud üksteisele toeks. Ta aitab mind palju ja mina ka teda. Tema oli see, kes ütles, et pean tegema nimekirja kõigest, mida aasta jooksul tegin, ja vaatama seda teise nurga alt. Kirjutasin ja sain aru, et kui palju ma olen ennast alahinnanud... Ja siis otsustasingi, et tahan psühholoogi juurde minna.

Jagan seda nimekirja, mida ma 2021. aastal tegin:
1. Jaanuaris osalesin näitustel "Aja ELU", "Vabadus", kus esitlesin kahte kollaažidega autorikalendrit ning kunstisarjasid "Sündmuste horisont" ja "Mälestused".
2. Aasta alguses ilmus minu raamat "Teisel kaldal", mis on luule-muinasjutt. Tegemist on minu ühisprojektiga, mille tegin koos abikaasaga, kus tema kirjutas värsid ja mina kujundasin ja illustreerisin raamatu. 20. veebruaril toimus meie raamatu esitlus.
3. Veebruaril osalesin Kulishi nimelise Draamateatri näitusel "Unista ja tegutse" kollaažiga "Kaks universumit".
4. Märtsis osalesin kunstiruumis "Freedom" näitusel "FLUOR KUNST". Näitusel esitlesin 20t pilti ja uut koostöökollaažide sarja koostöös fotograafi Alla Dolgovoytiga.
5. Mais osalesin taas Kulishi nimelises Draamateatris näitusel "Unista ja tegutse" kollaažiga "Universaalne kurbus".
6. 4.-16.mail toimus Hersonis kunstifestival "MYCELIUM 2.0", kus olin korraldaja, graafiline disainer ja ka osaleja.
7. 21. mail esitlesime Odessa linnas üle-Ukrainalisel foorumil ma raamatut ja me võitsime nominatsiooni kategoorias "Laste maailm".
8. Juunis osalesin Yulia Manukyani kureeritud näitusel "Akt: keha kui manifest", kollaažisarjaga "Laev".
9. Suvel koordineerisin Emotsioonide ranna tegevusi, kus tähistasime ka ranna 5. juubelihooaega.
10. 3.-5. septembril osalesin Gogolfestil, visuaalses programmis "Betoon ja kristall". Esitlesin umbes 20 kollaaži ja tegin 2 x 4 meetrise fototapeedi.
11. 6. septembril andsin Hersoni telekanalile otse-eetris intervjuu, kus jagasin emotsioone Gogolfestil osalemisest.
12. 21. septembsil andsin saatele "Ranok on Suspilny" intervjuu, kus rääkisin endast, oma tööst ja projektidest.
13. 1. oktoobril alustasin jooga ja meditatsiooniga.
14. Aasta lõpus sain valmis seni oma suurima kollaaži "Mitmetahuline maailm".

Peale tehtud asjade nimekirja avaldamist panin kirja need tegevused, mida soovin 2022. aastal ellu viia... Ja ma saan aru, et mõned minu plaanid jäävadki ellu viimata. Aga ma teen osa neist järgmisel, 2023. aastal.

Tegevused, mida ma 2022. aastal teen:
1. Lähen välismaale (olin jaanuaris Eestis) ✔
2. Korraldan kunstifestival Mycelium 3.0
3. Hankin juhiloa
4. Õpin inglise keelt
5. Teen oma isikunäituse
6. Joonistan või teen 20 kollaaži lõuendile.
7. Teen paberile vähemalt 50 kollaaži (mis tahes tehnikas).
8. Teenin vähemalt 200 000 grivnat
9. Ostan uue telefoni.
10. Lõpetan vannitoas ja esikus remondi
11. Armastan ennast
12. Tähistan oma sünnipäeva teemapeoga
13. Külastan mõnda Ukraina linna (Kiiev, Odessa jne)
14. Veedan vähem aega sotsiaalmeedia võrgustikes .. ainult siis, kui see on töö ja väike puhkus
15. Lähen üle õigele toitumisele
16. Teen sporti (jooga, fitness jne). Proovin Kundalini joogat
17. Loen raamatuid, mida olen juba ammu tahtnud teha
18. Õpin uusi programme
19. Lähen psühholoogi juurde
20. Panen hambaklambrid

Nagu näha, pidanuks aasta olema viljakas... Aga pärast "Päästiku" näituse avamist mõistsin, et see sündmus on minu jaoks olulisem kui kõik need varem kirjutatud tegevused kokku! Näitus Ukraina sõjast on minu elu kõige olulisem sündmus... See on minu ja Ukraina kunstnike jaoks kõige väärtuslikum sündmus. Minu missioon on täidetud. Ja see on imeline tunne, nagu kõik, mis oli "enne" ja "pärast", poleks enam oluline. Aga ma näen järgmist sammu, ma väga tahaksin, et sa järgmisel aastal meie linna tuleksid ja osaleksid kunstifestivalil Mycelium. Et Ukraina ja Eesti kunstnikud ühinesid. Lõppude lõpuks on meie festivali moto "Me ühineme ja kasvame." Ma tõesti tahan, et see oleks võidu tähistamine. Et tervel linnal oleks lõbus. Ja et jagaksime võidurõõmu KOOS. Ma usun sellesse ja see kindlasti juhtub!

Aitäh inimestele, et olete läheduses. Tunnen teie soojust isegi kaugelt... Armastus ja rahu võidavad kindlasti! Ja me oleme jätkuvalt tugevad, teeme plaane, unistame oma helgest tulevikust ka sel pimedal ajal. Kuidas saaksimegi teisiti...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
24.05.2022 kell 10:10

Täna on sõja 90s päev. Minu riigis on sõda käinud kolm kuud. Arvasin, et näituse avamise ajaks, on see juba ammu läbi... Aga kahjuks ei oska keegi enam öelda, kui kaua see veel kestab...

Täna on näituse avamise päev. Olen väga elevil. Mul on väga hea meel, et see juhtub. Sellisel raskel ja keerulisel ajal suutsite te Eestis mind õnnelikuks teha ja ma olen isegi unustanud, et meie tänavatel käib sõda... Olen väga tänulik sulle ja kogu meeskonnale kõige tehtu eest! Mõnikord tundub mulle ikka veel, et see kõik on unenägu... Et sõda pole tõeline ja näitus on samas kusagil kaugel ja et see lihtsalt juhtub minu peas, kus minu hirmud ja unistused kohtuvad... Aga ma tean, et see kõik on tõeline. See võitlus reaalsuse pärast toimub minu peas iga päev.

Mäletan seda päeva, mil sa soovitasid mul näitust korraldada. Olin väga mures, et ma ei tule toime, et ma ei leia endas jõudu seda teha. Aga tegelikkuses tegi mind protsessis olemine vaid tugevamaks. Töötasin ja sain aru, et seda on vaja teha. Meil pole õigust vaikida. Nüüd on aeg, mil peab igasuguste vahenditega maailmale näitama ja rääkima, mis Ukrainas toimub. Mäletan kõiki ettevalmistusetappe väga hästi, mäletan ka stressi, oli rõõmsaid hetki, mäletan iga sõna kirjavahetusest, probleeme, mida tuli jooksvalt lahendada ning lõpuks ongi käes avamise päev. Olen emotsioonidest tulvil! See on minu elu kõige olulisem ja vastutusrikkam sündmus. Ma poleks iial osanud arvata, et 2022. aastal korraldavad eestlased näituse sõjast, mis minu riigis on juba kolmandat kuud järjepanu kestnud.

Aitäh veelkord kõigile, kes kaasa aitasid, tänan eranditult kõiki inimesi. Te kõik peaksite enda üle uhked olema! Me ei unusta seda Ukrainas kunagi!

Eesti ja Tartu elanikud on suure südamega inimesed, nad on inimesed, kes tulid meile appi meie riigi kõige raskematel aegadel. Teie olete meie usk inimkonda, teie olete meie usk valgusesse ja headusesse! Suur tänu kogu südamest! Te ei kujuta ettegi, kui palju teie toetus meile tähendab!
Tean, et tulen kindlasti kord veel Eestisse, sulle külla, teile kõigile külla ja kallistan kõiki väga tugevalt! Minu jaoks olete nüüd Ukraina järel teine lemmikriik. Aitäh veel kord! Eestlased, te olete uskumatud!

Tahan teile natuke rääkida ka näitusest... "Päästik" räägib inimeste soovist elada tavalist elu, mille katkestas sõjategevus. See räägib hetkedest, mida lihtsalt ei saa unustada. See räägib valusatest ja rõõmustavatest hetkedest ja mõtetest, mis sõja ajal on sündinud. Need sündmused pole raiutud ainult ühe inimese saatusesse – need on määratud saama armiks kogu inimkonnale. Kuigi sõja esimene päev ühendas kõiki ukrainlasi, on meie kõigi kogemused siiski unikaalsed. Meil on ühised mured, kuid need peegelduvad igaühe jaoks omal moel. Sõja igal päeval elame edasi, rõõmustades või kurvastades, armastades või vihates, kaotades või võites. Jätkame võitlust elu eest selles maailmas.

Igaüks neist kunstnikest on olnud tunnistajaks inimsusevastastele kuritegudele ja püüab neid kogemusi tõlkida kunstikeelde. Kõik need teosed on täis julgust ja otsustavust jagada salajasi tundeid ja sisemaailma, mille sõda on pea peale pööranud. Need lood võivad maailma mastaabis tunduda tühised, kuid on meile olulised, pealegi on need lood elus!

Tavaliselt ei saa ma enne minu jaoks olulisi sündmusi pikka aega magama jääda ... Mu peas on palju mõtteid. Täna pean veel Eesti Televisiooni jaoks intervjuu andma ja siis avamisel kõne pidama. Nagu iga normaalne inimene, olen ma mures, kuid ma tean, miks ma seda teen. Ja see annab mulle enesekindlust! Ja mul on hea meel, et ma saan suhelda oma emakeeles. Aitäh selle võimaluse eest!

Täna ma isegi ei taha seda päeva halbade uudistega rikkuda... loen neid hiljem... Eile enne magamaminekut lugesin, mida orkid Hersoni oblastis väikeste lastega tegid ja ei saanud magada, nutsin pea kogu öö... ja ei saanud aru, miks need inimesed veel siin planeedil elavad... nii palju negatiivsust... ma olen sellest väsinud. Ma tahan, et iga päev oleks täis ainult häid teguseid ja häid uudiseid... Ja need tulevad ühel hetkel kindlasti... kui orkid meie maalt lahkuvad.

Ukraina on ilus ja inimesed siin imelised. Ma tõesti tahan, et te seda näeksite, kui me oma riiki hakkame uuesti üles ehitama. Te tulete meie linna, et näha meie imelist ja maagilist metsa, meie kauneid ja viljakaid põlde, meie imelist Musta merd.

Ma ei lakka kunagi meie inimestesse uskumast. Meie tugevus on ühtsuses! Meie tugevus on armastuses oma kodukoha vastu, armastuses oma kodulinna ja hävimatu Ukraina vastu!

Ja seni, kuni me elame, võitleb iga ukrainlane oma maa, kultuuri ja tuleviku eest! Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
23.05.2022 kell 13:19

Eile oli minu jaoks emotsionaalselt väga raske päev. Olen alati olnud mures enda ja oma pere turvalisuse pärast. Meie linnas röövitakse ja piinatakse inimesi, kes on öelnud või teinud midagi, mis okupantidele ei meeldi... seda juhtub iga päev... Olen olnud viimasel ajal päris suure pinge all... mistõttu oli minu jaoks päris suur kergendus, kui jõudsime mõlemad arusaamiseni, et parem on mitte avaldada minu kirju sotsiaalvõrgustikes, vaid jagame neid ainult tARTu galerii kodulehel. Nii on turvalisem.

Ootan suure põnevusega näituse avamist. Olin tegelikult väga mures, aga sa rahustasid mu maha, et kõik on hästi, peaaegu kõik on valmis ning et tARTu galerii on valmis külalisi vastu võtma. Ma tean küll, et sa teed oma meeskonnaga väga palju tööd, et meie näitus avada, aga ikka oli hea kuulda, et kõik laabub. Soovitan kõigil kel vähegi võimalust, kindlasti näitust külastada. See on minu, meie meeskonna ja Ukraina riigi jaoks väga oluline. Mul on hea meel, et mul on selline sõber nagu sina. Olen väga tänulik kõige eest, mida sa meie heaks oled teinud ja teed! See on väga suur toetus, et keegi pöörab sõja ajal eraldi tähelepanu kunstnikele ning julgustab neid eriaalaselt edasi tegutsema. Tänud! "Trigger" on mitmežanriline näitus, see on näitus meie emotsioonidest, mida oleme sõja ajal kogenud. Mul on hea meel kunstnike üle, et nad raskel ajal leidsid üles oma jõuvarud, et oma kogemused kunstiks tõlkida. Minu jaoks on nad kangelased!

Ikka ja jälle tuleb uudiseid, kui kohutavad Vene okupandid on. Siin üks selline lugu. Vene sissetungija rääkis CNN-ile oma hirmudest Hersoni elanike ees. Anonüümseks jääda soovinud Vene nooremohvitser rääkis, et esimese asjana nägi ta Ukrainas laialipaisatud Vene sõjaväe kuivtoidu-kaste ja palju hävitatud sõjatehnikat. Ta ütles ajakirjanikele, et tema ja ta "kolleegid" kartsid tavalisi ukrainlasi, sest Hersoni elanikud peitsid mantlite all relvi, kui linnas ringi liikusid ja tulistasid rahumeelselt linnas toimetanud Vene sõdurite pihta. Ma ei saa aru, kas nad õpivad koolis ainult musta valgeks rääkimise kunsti või kuidas neil see tagurpidi kommunikatsioon nii hästi välja tuleb...

Hersonis rebisid rassistidest pätid soomustransportööriga maha Ukraina riigivapi... Ma ei saa sellele rahulikult reageerida... see viib mu emotsioonid üles ja ma ei oska muud öelda, kui vihkan neid... Nad üritavad hävitada kõike, mis on seotud meie riigiga, meie traditsioonidega, meie jaoks oluliste sümbolitega. Kuid üks asi siiski on, mida neil ei õnnestu hävitada – nad ei saa kunagi murda meie rahvast! Kui ma seda videot vaatasin, oli mul tunne nagu nad rebiksid minust hinge välja... Aga tuleb kord päev, mil nad vastutavad selle kõige eest... ja meie kõige hinged saavad taas terveks... vähemalt nii ma loodan.

21. mail suri Belozerkasse visatud kobarpommi tagajärjel õpetaja Darja Golik. Ta töötas õpetajana kohalikus koolis. Lapsed armastasid teda väga ja ootasid tema tunde ning see armastus oli vastastikune. Üle kõige ei meeldinud Dariale kaugõpe, tema jaoks oli oluline näha õpilasi silmast silma, tunda nende kohalolu ja energiat. Ta ütles pidevalt, et õpetaja ametis leidis ta lõpuks enda...

Hersoni oblastis käivitasid venelased propagandaraadio "Krimm". Nad on uhked, et see on piirkonnas esimene venekeelne saade viimase kaheksa aasta jooksul. Esimene uudistekokkuvõte lasti eetrisse 21. mail, kus räägiti "kohalike Ukraina natside ümberõppest" ja välismaiste "ajakirjanike" delegatsiooni saabumisest.

21. mail külastas Hersoni piirkonda välisajakirjanike ja -blogijate delegatsioon. Hersoni oblasti administratsiooni tunnustamata asejuhi Kirill Stremousovi sõnul kuulus delegatsiooni enam kui 40 meediaesindajat Venezuelast, Indiast, Hiinast, Prantsusmaalt ja teistest riikidest.

Teame, et meie armee on lähedal. Ühel päeval saab see kõik otsa. Ma ootan väga seda päeva...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
22.05.2022 kell 12:14

Eile otsustasid mu vend ja ema tagasi oma koju kolida. Ema tuba sai värskelt remonditud ja ta igatses juba väga oma kodu. Tundsin end pisut nukrameelselt, kui nad lahkusid... Aga ma loomulikult mõistan neid, nad tahavad elada oma koduseinte vahel, seega nõustusin nende valikuga. Nad elavad meie lähedal, nii et me hoiame ühendust. Mu vend võttis oma väikese kassi Sami ka kaasa. Ilma nendeta tundub maja nüüd nii tühi. Selle kolme kuu jooksul harjusin ära, et elasime kõik koos... Aga eks me käime üksteisel ka edaspidi külas. Meil oli vaja see aeg koos veeta, neil kõige raskematel hetkedel, olime teineteisele toeks.

Pärast nende kolimist alustasin majas suurpuhastusega. Pesin põrandad, pühkisin tolmu ja valmistasin õhtusöögi. Õhtul süütasin küünlad ja vaatasin kaua küünlaleeki, mul õnnestus isegi pisut mediteerida. Ma peaksin jooga juurde tagasi pöörduma, aga sõjaärevus viib mõtted mujale. Muideks, 24. veebruaril pidin minema treeneriga joogasse, kuid kahjuks seda ei juhtunud. Mu abikaasa käis sõja eelõhtul trennis ja kuna ma ei saanud temaga liituda, panin end hommikuks joogasse kirja, aga sinna ma ei jõudnudki.

Meil on palju vaba aega, aga ma olen püsimatu ja ei suuda paigal istuda. Üha rohkem mõtlen vannitoa renoveerimisele. Aga ma ei tea, kas seda tasub ette võtta. Ma mõtlen kogu aeg, et meie majja võib lennata rakett... Või et me peame linnast lahkuma... või äkki me lahkume ja ei saa tagasi tulla... see on kohutav tunne... selline kaitsetu olek... Ei tea kuidas olla ja mida homselt päevalt oodata. Oeh, ma vihkan sõda.

Samuti mõtlen pööningu ja tööriistaruumi kordategemisele. Seal on täielik segadus ja kõik sellepärast, et abikaasa ei luba mul seal koristada. Ta kardab, et ei leia hiljem vajalikke tööriistu üles. Arvan, et paljud pered on seda olukorda kogenud, et pärast seda, kui naine on koristanud, on raske asju üles leida 🙂 Kas sul on selliseid olukordi ette tulnud? Või on see ainult meie probleem?

Eile tabas mind kodus üllatus. Abikaasa tõi kaks kilo maasikaid. See oli nii ootamatu ja samas rõõmustav. Sellised väikesed asjad teevad mind praegu õnnelikuks. Neli päeva tagasi maksid maasikad 120 grivnat ja eile ostis ta maasikaid vaid 60 grivna eest. Ma sõin väga palju maasikaid, esimesed marjad on alati nii head - maitsvad, magusad, mahlased. Mulle meeldib veel, kui ema teeb maasikamoosi. See on uskumatult maitsev! Loodan, et sel aastal teeme moosi ja naudime seda siis külmadel talveõhtutel. Mulle maitsevad pannkoogid maasikamoosiga. Polegi seda ammu saanud.

Ema aias kasvavad juba kartulid, kurgid, maitsetaimed, aga ka palju erinevaid lilli. Ta istutas hiljuti väga palju istikuid. Omakasvatud köögiviljad on alati maitsvamad, neis on mingi eriline soojus. Ja nad lõhnavad nagu päike. Ma arvan, et sa mõistad mind. Kodused köögiviljad on alati paremad.
Öösel oli väga vali! Lendas palju rakette... Hersoni oblasti alt tulistasid sissetungijad rakette Mõkolaijevi suunas. Linn värises plahvatustest! Meie maja aknad värisesid... Sellega on tegelikult võimatu harjuda... Iga kord, kui käib plahvatus, lööb süda kohe eriti tugevalt...

Üha rohkem kardan kirjutada... Iga päev kuuleme, et inimesi röövitakse. Sulgesin kõik oma sotsiaalvõrgustike kontod. Loodan, et kõik läheb hästi...

Just sain teada uudise, et Vene sõjaväelased röövisid Hersoni elaniku Irina Vorobtsova. Põhjuseks olid tema selgelt Ukraina-meelsed postitused Instagrami kontol. Irina viidi ära 15. mail tema enda korterist. Jah, see kõlab hullumeelselt, kuid Vene uurijad on juba nädal aega Irinalt välja peksnud ülestunnistust, et just tema süütas tulekahju Tšornobajevi lennuväljal, kuhu okupapatsiooniväed koondusid.
See on kohutav!!! Nii palju inimesi röövitakse, piinatakse... Mõned inimesed tulevad mõne aja pärast elusalt tagasi ja mõne inimese saatus on teadmata... Ma vihkan orke. Vihkan Venemaad...

Hersoni piirkonnas on mõned alad üleujutatud, sest hüdroelektrijaamad ei tööta. Novaja Kahhovkas on linnapark vees, linnarand on samuti üleujutatud. Kohati tõusis vesi üle valli. Kaldal kasvavad puud on vees. Igal pool vedeleb veega uhutud prügi. Kohati kulgevad vee äravoolujoad kultuuripalee taga läbi pinnase ja asfaldi. Lisaks põlevad piirkonnas ainulaadsed metsad. Ümberkaudsed külad ja Herson on samuti ohus, aga okupandid on ükskõiksed ja meie päästjaid appi ei lubata.
Ostrovi mikrorajoonis Hersonis on samuti üleujutused. Katastroof, katastroofi otsa. Mis saab edasi??

Hersoni oblastis tahavad "võimud" viia lapsi okupeeritud Krimmi. Niinimetatud "Krimmi Vabariigi tervishoiuministri ajutine kohusetäitja" Konstantin Skorupsky teatas, et Krimmi arstid on valmis tulema okupeeritud Hersoni oblastisse, et "üle vaadata" lapsed, keda saab seejärel väidetavalt "ravida" Krimmi kuurortides. Ma siiralt loodan, et lapsi ei viia perede juurest vägisi ära.

Orkid jätkavad ukrainlastele kuuluva vara röövimist. Rašistid Ukraina veoautosid Krimmist kaugemale ei lase. Varastatud tooted viiakse esmalt poolsaarele, kus need müüakse soodsalt Vene diileritele, kes transpordivad kauba edasi Venemaale ja müüvad selle sealsetel turgudel.

Vahel tundub, et jõudu ei jätku enam... et seda kõike on liiga palju, et vastu pidada... gga ma võtan end kokku ja proovin edasi elada... Ühel päeval saab kogu see õudus otsa ja Ukrainast saab kõige ilusam koht maamunal!

Ilusat nädalavahetust... Ma tahan ka täna pannkooke küpsetada nagu eestlased igal pühapäeval. Kallistused kõigile...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
21.05.2022 kell 12:05

Olen viimased paaril ööl näinud õudusunenägusid. Täna nägin unes, kuidas tapetakse lapsi... Ärkasin hirmuhigiga ning ei suutnud tükk aega kogu seda õudust unustada... Mulle hakkab tunduma, et ka pärast sõja lõppu saadavad meid veel pikalt õudused ja painajad. Ma isegi ei tea, millist teraapiat peab läbima, et hiljem taas normaalset elu elada... Kas meil on üldse võimalik enam normaalset elu elada?

Eile käisin jälle poes... Meil sai kassitoit otsa ja läksime vennaga seda otsima. Meie maja lähedal on tegelikult üks lemmikloomapood. Sinna pole ammu kaupa toodud, viimati olid riiulid üsna tühjad, aga eile otsustasime siiski sinna vaadata. Avastasime, et palju kaupa oli tulnud ning ostsime lausa 10 kilo kassitoitu. Sellest piisab tükiks ajaks. Hind oli muidugi mitu korda tõusnud... Meil on kolm kassi ja veel üks kass on tänaval hulkumas. Toidame seda kassi ka ning tundub, et ta ootab kassipoegi.

Tagasiteel nägime Z-autode kolonni. Kuus autot. Vene politsei sõitis kõige ees. Ja kesklinna saabus suur buss, kirjaga "English Press", mida turvasid sissetungijad kuulipildujatega. Kui läbinähtav see kõik on, tegu on järjekordse katsega filmida kohapeal võltsuudiseid. Mitte ühtegi vaba pressi ei turvata Vene okupantidega. Tundsin, kuidas taas käis minust läbi vihalaine... Hakkasin isegi vanduma... Emotsioone oli lausa võimatu vaos hoida... Nad tulevad meie linna ja teevad siin oma võltsvideosid. Nii et varsti on tulemas järjekordne partii propagandat, kui hea on meil okupatsioonis elada. Nii kurb.

Näiteks selline uudis ilmus Venemaal... et Hersoni oblastis hakkavad venelased tegelema sildade ja teede taastamisega, mille ukrainlased on hävitanud. Hersoni elanikud võivad nüüd lõpuks ometi rahus edasi elada, linn on vabastatud... Herson on võetud suurde Vene perekonda, kus on lõpuks ometi võimalik elanikel rahus elada. Kas see ei aja vihale? Pooled linlased on põgenenud, et nad saaksid rahumeeles edasi elada.

Okupandid teatasid Hersoni oblasti elanikele, et nad hakkavad välja andma Vene-tüüpi passe. Pärast seda, kui Hersoni oblastis "referendumi" korraldamise plaan kohalike elanike massimeeleavalduste tõttu ebaõnnestus, hakkasid okupandid välja töötama teist Ukraina alade omastamise stsenaariumi.

Ma isegi ei tea, kuidas neid tundeid kirjeldada, kui ma selliseid uudiseid loen. Terroristid hoiavad kogu linna okupatsiooni all, lõhuvad infrastruktuuri, tapavad inimesi... Ja samas räägivad, et neil on hea meel Hersonit Vene perekonnaga liita... Aaaaaa!!!! Ma tahan karjuda!!!!! Kes te sellised üldse olete, et meie maal reegleid teete??? Minge oma koju!!! See on meie maa!!! Me olime enne teie tulekut õnnelikud!

Nad üritavad ära võtta meie kodu, linna, vabaduse... ma olen lihtsalt nii vihane!!!! Ma lihtsalt ei suuda end enam kontrollida... Kes nad sellised on, et otsustavad ära võtta meie maa? Ma lihtsalt ei suuda kirjeldada, kui vihane ma olen... Ma olen sellest kõigest nii, nii väsinud. Kas te kujutaksite ette, et 2022. aastal juhtuks selline asi teie maal? Et üks võõrriik tungib iseseisva riigi territooriumile ja püüab kehtestada oma reegleid... Mis maailmas me elame??? Kuidas see saab olla nii keeruline... et me ei saa neid oma riigist välja... Kas me tõesti tahame liiga palju? Me tahame ju lihtsalt elada! Elada tavalist, lihtsat elu... Me tahame töötada, luua, käija sõpradega väljas, jalutada pargis, minna kinno, supermarketisse, mere äärde...

Miks minu riiki sõda tuli? Miks ma olen 87 päeva kartnud enda ja oma pere turvalisuse pärast?! Kas keegi oskab mulle vastata... Oeh... ma hingan sügavalt sisse ja välja... ja siis veelkord ja veelkord, aga see ei rahusta mind. Rahulikuks jään alles siis, kui kõik sissetungijad on Ukrainast lahkunud. Ausalt... mind ei huvita, kas nad lahkuvad meie riigist elusalt või külmvagunitesse pakituna. Peamine on, et nad lahkuksid!
Inimesi, kes vägistavad ja tapavad lapsi... ei saa inimesteks nimetada... Andke andeks, et olen täna väga emotsionaalne, aga kuidas ma peaksin sellele kõigele reageerima? Ma olen tavaline inimene, täpselt nagu sina ... Mul on unistused, mul on perekond, sõbrad... ja mingi rott, oma haisva armeega otsustas mind sellest kõigest ilma jätta...

Seda ei tohi juhtuda! Nad peavad saama selle, mida nad väärivad. Bumerang pöördub kord tagasi. Venemaal pole õigust meie planeedil eksisteerida... Ühel päeval kukub see impeerium kokku... Ja mitte keegi ei hakka nendega mingit dialoogi pidama. Ma tean, et see võtab aega, aga meie armee hävitab selle kurjuse kindlasti...

Ja tead, mis on halvim? Okupeeritud linnas elades hakkad selle eluga vaikselt harjuma... Võib tuua mingi analoogia koroonaviirusega. Niipea kui ta avastati, kartsid kõik teda, kandsid kindaid, maske, oldi karantiinis, kuid aja jooksul see hirm vaibus. Samamoodi on sõjaga. Alguses kartsime väga, ajapikku harjusime aga akna taga plahvatavate rakketidega. See on kohutav... Ma ei taha sellise eluga harjuda. Ma tahan normaalset elu.

Inimesed, kellel õnnestus Hersonist lahkuda, kirjutavad, et tundsid lahkudes vabadust. Nende jaoks oli imelik näha supermarketis täis riiuleid. Neil oli imelik välja minna, parki jalutama. Teha seda, mida tahad teha, mitte, mida pead tegema. Kuid samal ajal tunnevad nad ka pagulase sündroomi. Paljud inimesed tahavad koju... Ja see on normaalne... Me kõik tahame elada oma kodus, oma linnas, oma maal.

Venelased on viimasel ajal võtnud jälle kasutusele inforünnakud. Nad levitavad teavet, et Ukraina riik on Hersoni elanikud "unustanud ja hüljanud". Samuti levitavad sissetungijad propagandavideosid, mida salvestatakse kinnipidamiskohtades peale inimeste näljutamist ja piinamist. Videodes "tunnistavad" inimesed üles, et nad olid halval teel, aga tänu Vene armee päästeoperatsioonile on nad läbinud "denatsifitseerimise" kuuri ja on valmis nüüd rahumeelselt Vene perekonnas elama. See on õudne...

30-aastane Ekaterina peeti kinni ja sunniti vaenlase sissetungijate ees vabandama sõna "orkid" kasutamise pärast. Ta ütles videos, et ma saan aru oma süüst ja eksimusest, läbisin denatsifitseerimiskuuri ja vabandan Venemaa kodanike ja sõjaväelaste ees, nad on tegelikult meie päästjad.
Appiiii!!!

Eile ilmus terroristide sotsiaalvõrgustikes info, et Hersoni pseudovalitsus teatas lähiajal jääareeni "avamisest rahvale". Okupatsioonivõimud lubavad "Hersoni spordi taaselustamist". Loomulikult nad vaikivad, et just nende kuritegude tõttu pole Hersoni elanikel võimalust külastada oma lemmikhokimeeskonna mänge ega viia oma lapsi trenni. Ja sellist jama tuleb iga päev nii ustest kui akendest... Mida me peaksime tegema, et see kõik peatuks ja pöörduks tagasi normaalsusse???

Kõik kannatavad!!! Sõda on puudutanud absoluutselt kõiki! Mul on iga päev tuhandeid küsimusi... aga ma pole saanud ühtegi vastust... Olen täna kuidagi eriti emotsionaalses meeleolus, aga väga raske on jääda adekvaatseks, kui ümberringi käib sõda...

Loodan, et ma ennast päris ära ei kaota... Loodan, et jään ellu ja elan kunagi taas vabas Ukrainas, vabas Hersonis! Ma armastan oma riiki väga! Ma armastan meie inimesi väga! Ja olen tänulik kõigile, kes Ukrainat aitavad... Toetust on tunda ka tuhandete kilomeetrite taha... Aitäh sõbrad. Kallistan teid kunagi kõiki väga tugevalt.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
20.05.2022 kell 11:34

Eile käisin esimest korda üle kolme kuu koos abikaasaga turul. Minu jaoks oli see tõeline sündmus. Ma olin seni ette võtnud vaid väiksemaid käike, lähedal asuvatesse poodidesse ja sõprade juurde. Tavaliselt käib mu mees üksi turul, aga sel korral tahtsin kaasa minna. See mõjus lausa puhkusereisina.

Enne seda käisime autoga vahendajate juures sularaha välja võtmas. Ja see õnnestuski, on inimesi, kellele kannad raha üle ja nemad annavad sulle sularaha. Vahendustasu oli 5% summast. Vahetasime raha ja ostsime toiduaineid. Turul valitses 90ndate atmosfäär. Palju inimesi, palju Krimmi, palju Vene tooteid, palju inimesi, palju järjekordi.

Meie sõbrad elavad turu lähedal, otsustasime neile külla minna. Ma igatsesin neid nii väga! Kallistasime juba tänaval ja pärast rääksime pikalt. Viimati nägin neid sõja alguses, kui varjusime koos pommivarjendis. Meie sõpradel on 5,5 aastane tütar. Ta on väga rõõmsameelne tüdruk, kuid teda on tabanud väga raske haigus. Kolm aastat tagasi diagnoositi tal ajukasvaja. Kogu selle aja on arstid võidelnud tema elu eest. See väike tüdruk on läbinud palju operatsioone, keemiaravi ja nüüd veel ka sõja. Hetkel on tal kasvaja küll vähenenud, kuid ta on temaga terve elu, opereerida pole kahjuks enam võimalik. Kõigele sellele vaatamata pole ma nii säravat ja rõõmsameelset last varem kohanud. Ma armastan teda väga. Oleme temaga parimad sõbrad. Ta joonistab palju. Ma arvan, et suureks kasvades saab temast hea kunstnik.

Olga rääkis, kui raske on sõja ajal haige lapsega. Paar nädalat tagasi käis ta haiglas kontrollis, aga arste haiglas peaaegu pole, paljud on lahkunud. Igapäevase meditsiiniga on praegu väga raske... Mis veel ees ootab, pole teada. Olga on spordimeister ja õpetab ülikoolis. Kogu selle aja jätkas ta kaugõppes õpetamist. Praegu on tema õpilastel veebipõhised eksamid. Ta rääkis ka, et Hersonisse jäänud tudengitel on keeruline kandideerida teistesse ülikoolidesse. Hersonist ei saa lahkuda, aga Ülikooli astumiseks tuleb kohapeal eksamid anda. Väga kurb ning ühtlasi ka teadmatus, mis edasi saab... Võib-olla korduvadki Luhanski ja Donetski stsenaariumid ning jäämegi vaakumisse. Kõik igal juhul kannatavad. Ma vihkan "vene maailma". See on toonud meile ainult hävingut... Venemaa on meid ilma jätnud normaalsest elust. Soovin, et nende inimesed kogeksid kõiki meie kannatusi...

Ja tead mis veel on kohutav... venelased röövivad kunsti... Hersoni oblastis röövivad okupandid muuseume ja erakollektsionääre. Varastatud muuseumiväärtused viiakse Krimmi.
12. mail alustasid Vene sõjaväelased sihipäraseid haaranguid kohalike ajaloolaste, kollektsionääride ja antiigipoodide ruumidesse. Kõigel, millel on okupantide arvates kunstiline või ajalooline väärtus, võetakse vägisi ära. Teavet kogude olemasolu kohta annavad neile kaastööliste hulgas nn "tsiviileksperdid". Samuti annavad nad esialgse hinnangu eksponaatide väärtusele. Marodöörid! Nad lihtsalt röövivad meid... teravili, mööbel, kodumasinad, autod ja nüüd ka kunst...

Kirjutasin eile, et Ukrainas tähistati Vyshyvanka päeva ja seda, et Hersoni elanikud ei saanud seda päeva välja minna ja tähistada. Kuid Herson tähistas seda siiski üsna loominguliselt. Linna tänavatele ilmusid Ukraina sümbolid. Puudele ja postidele sidusid tundmatud inimesed sinistest ja kollastest lintidest lehvid, kohati oli näha ka lippe. Aiapostid ja äärekivid värviti Ukraina lipuvärvidesse. Seinale oli sinise ja kollase värviga kirjutatud sõna "Herson". Nii et hoolimata kogu sellest õudusest jätkame võitlust.

Olen nii uhke meie vabatahtlike üle. Nad on imelised! Suure südamega inimesed! Nad on töötanud sõja esimestest päevadest saadik, riskivad oma eluga, kuid teevad ikka edasi head ja aitavad teisi. Ja selliseid inimesi on palju. Meie tugevuseks on omaalgatus.

Ukraina rahvas ei oota, kuni keegi käsib meil midagi teha, me lihtsalt võtame selle ja teeme ära! Kui tablette on vaja, koguvad inimesed ise raha, käivad neid ostmas ja jagavad kõigile, kel vaja. Sama toiduga, vabatahtlikud ostavad toitu ja toimetavad selle abivajajateni. Nad valmistavad sooja lõunat selle raha eest, mille nad ise on kogunud. Nad koguvad raha sõjaväe laskemoona, soomusvestide, esmaabikomplektide ja jalanõude jaoks. Vabatahtlikud koguvad raha isegi autode jaoks, mida meie sõjaväelased vajavad.

Hiljuti lõid vabatahtlikud Hersonis madala sissetulekuga peredele abipanga. Lisaks on loodud lasteasjade kogumispunkt. Kogutud asjad kingitakse Hersoni linna ja piirkonna lasterikastele ja vähekindlustatud peredele.

Mõned kunstnikud ja fotograafid müüvad oma töid ja saadavad osa rahast Ukraina relvajõududele. See on nii inspireeriv! Seetõttu ei saagi meie rahvast lüüa! Me oleme üks! Ja isiklikult ma olen tõesti tundnud selle kolme kuu jooksul Ukraina ühtsust, meie rahva ühtsust ühise eesmärgi nimel, võitu meie ühise vaenlase üle.

Ka meie sõjavägi on otsustes sõltumatu. Kui tuleb ise erakorraline otsus vastu võtta, seda ka tehakse. Me kõik teame, kuidas tuleb käituda ja mida teha, nagu oleksime aastaid selleks harjutanud. Kummardus vabatahtlikele ja kõigile, kes on leidnud oma tee, sõja üleelemiseks. Au Ukraina relvajõududele! Slava Ukraine!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
19.05.2022 kell 12:59

Täna tähistatakse Ukrainas Vyshyvanka päeva. Tavaliselt panevad kõik sel päeval endale selga, mõne tikitud rõiva ning lähevad sõprade, pere ja lastega kesklinna lõbutsema. Inimesed lihtsalt chillivad, jalutavad pargis, söövad jäätist. See on väga ilus, et me mäletame oma juuri ja hindame oma ajalugu. Sel päeval korraldatakse tavaliselt Ukraina rahvusliku riietusega seotud võistlusi, näiteks parim moetikand või parim foto tikandist.

Vyshyvanka on iga ukrainlase jaoks väga oluline mitte ainult piduliku rahvusliku rõiva elemendina, vaid ka Ukraina kultuuripärandi komponendina. Vyshyvanka ajalool on sügavad juured, sest juba enne meie ajastut, tänapäevase Ukraina maadel elanud sküütide riided, olid kaunistatud tikandielementidega. Kiievi-Venemaal oli samuti kombeks kanda tikitud rõivaid, mida mainivad toonased rändurid ja ajaloolased. Ukraina rahvas on kandnud armastust Vyshyvanka vastu läbi sajandite ning rõivaste tikkimise traditsioon on säilinud tänaseni...

Mul on samuti mitu erineva tikandiga rõivaeset. Mulle tegelikult meeldib etniline moestiil. Ma kannan seda tihti ka igapäevaselt. Fotol olen Valeri Kopysovi näitusel.

Kahju, et sel aastal ei saa hersonlased tikitud särkidega välja minna ja Vyshyvankat tähistada. Loodetavasti järgmisel aastal teeme seda veelgi uhkemalt!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
19.05.2022 kell 11:38

Eile õhtul sadas tugevalt. Oli külm ja samas värske... selline kontrastne kevadilm. Otsustasin oma sõbrale külla minna. Istusime köögis ja jõime teed ning rääkisime erinevatel teemadel. Mõned kuud tagasi kohtusime tema juures sõpradega, kuid eile olime vaid kahekesi. Paljud meie sõbrad on lahkunud ja enamus neist kirjutavad, et tahavad koju ning igatsevad meid väga.

Istusime, ajasime juttu ja ühel hetkel pakkus ta, et teeb mulle maniküüri. Need on sellised väikesed tütarlapselikud rõõmud. Peale maniküüri tundsin end väga enesekindlalt, sest valisin punase värvi ja ma ei eksinud. See on minu värv. Sellistel rasketel aegadel on eriti tore teha midagi sellist, mis tundub isegi kohatu, aga samas teeb meid õnnelikumaks. Kuulsime õhtu jooksul tugevaid plahvatusi. See oli imelik, nagu saime korraks tagasi sõjaeelse tunde ja korraga oli taas väga hirmus... Elame teineteisest vaid, 5-10 min jalutuskäigu kaugusel. Nii et ühel hetkel ma jooksin kähku koju, ei tahtnud pimeda peale jääda. Koduteel nägin üht vanaema, kes koristas oma õuel... Ta oli ilmselt nii 80 aasta vanune, aga toimetas aias ja tegi peenraid korda. Tundus, nagu sõda ja taamal kostuvad plahvatused ei häiriks teda üldse. Jäin lausa korraks seisma ja vaatasin teda. Meie rahvast ei saa lüüa... Me oleme tugevad, iseseisvad ja tulevikku vaatavad.

Viimased kolm päeva on olnud väga tugevad lahingud... Kuuleme iga päev palju plahvatusi, nii päeval kui öösel. Inimesed kannatavad Tšornobajevkas... Raketid lendavad majadesse ja paljudel hoonetel on lööklaine tõttu aknad ja katused õhku lennanud. See juhtus ka mu sõbraga. Ta kirjutas mulle eile, et jäi oma majast ilma, kuna kaks mürsku lendasid otse tema majja. Ta rääkis veel, kuidas ta sõber üritas 16. mail Hersonist lahkuda ja nende auto sõitis miini otsa. Auto plahvatas ja kõik said surma... Tema sõber, kes tahtis okupeeritud linnast põgeneda, suri... Pärast sellist lugu, ma ei taha isegi kodust väljuda... rääkimata linnast lahkumisest...

Uudistest nägime, et Tšornobajevkas põlesid elumajad... ja jälle on saanud surma rahumeelsed elanikud... Ma olen nii väsinud sellest negatiivsuse-lainest. Eriti kui midagi halba juhtub lähedaste sõpradega... Mulle tundub, et iga ukrainlane on juba mõelnud sellele, et tema maja võib rakett tabada. Mina mõtlen sellele iga päev. Eriti kartsin sõja esimestel päevadel, sest meie maja asus rindele väga lähedal.

Linnast lahkumine on nüüd muutunud veelgi ohtlikumaks. Inimesi, kes seisid autodekolonnis juba üle 4 päeva... tabas kohutav rünnak. Sissetungijad tulistasid Gradovis umbes saja tsiviilauto pihta, seal on palju hukkunuid ja vigastatuid. 17. mail tulistasid Davõdov Bridi küla lähedal Vene väed samuti tsiviilautode kolonni. Hukkus kolm inimest ja kuus said raskeid vigastusi. See on lihtsalt kohutav ... Inimesed tahavad lihtsalt lahkuda, et ellu jääda...

Pärast sõda, õigemini pärast Ukraina võitu sõjas, arvan, et igal ukrainlasel saab kodus olema punker. Oleme sellele esimestest sõjapäevadest mõelnud. Teeme oma keldri peagi veelgi suuremaks ja sügavamaks ning tugevdame seda, et rünnaku korral oleks meil turvaline koht olemas. Samas on see kuidagi absurdne ja kohutav, et unistame punkritest... Teades Venemaad, ei jää see nende viimaseks rünnakuks. Mõnikord mõtlen sellele, kuidas venelased meie tundeid kogeksid. Kui nende linnadesse lendaksid raketid ja nad peituksid keldritesse, siis ehk saaksid nad aru, et sõda on tegelikult kohutav...

Kõik need kolm kuud oleme kaitsnud oma territooriumi ja hävitanud ainult strateegilisi objekte. Meis ei ole kurjust ja õelust. Ukraina on tark, tsiviliseeritud riik ja kaitseb oma huve ja kaitseb ka Euroopat selle kurjuse eest. Vene rahvas saab sellest aru ilmselt alles siis, kui riiki saabub kriis. Ma loodan väga, et Venemaad tabab täielik naftaembargo. Alles siis saabub demokraatia võit. Mõned riigid on seda juba teinud ja Eesti on üks neist, aitäh teile! Ma usun, et ka teised riigid liituvad selle algatusega.

Üha rohkem näen et, et Putini propagandistid on infosõjas pausi teinud. Okupandid ei suuda lahinguväljal midagi saavutada, vastase pealetung on igas suunas peatatud. Lisaks alustas Ukraina raskerelvastuse tarnimist. Seega on Venemaa propaganda strateegiat muutnud. Muinasjutud "bioloogilistest laboritest" enam ei tööta. Seetõttu on hakanud Vene meedia inimesi ette valmistama lüüasaamiseks sõjas ja allaandmiseks.

Samuti on Venemaal läbi viidud küsitluse põhjal suurenenud "erioperatsiooni" vastaste osakaal. 29% venelastest lõpetaks võimalusel erioperatsiooni Ukrainas. Sõjavastaste seas on ülekaalus teaduse-, kultuuri- ja meedia valdkonna esindajad. Inimesed hakkavad aru saama, mis toimub... Ja küsitluses oli näha, on sõjavastaste osakaal on suurem just noorte seas ja nende seas, kes on õppinud ja elanud mõnda aega välismaal. Sõja ajal lahkus Venemaalt üle 4 miljoni inimese. Ja tõenäoliselt on need mõtlevad inimesed.

Kui päris aus olla, siis ma ei hooli praegu venelastest... Nad oleksid pidanud varem oma seisukohti väljendama ja nad poleks tohtinud sõda toetada... Mul on hea meel, et isolatsiooni jäänud riigid pole kunagi sõda võitnud. Venemaa võib ju teha kokkuleppe ja väita taktitaliselt et tegu on võiduga, aga suuri sõdu pole kunagi võitnud riik, mis on opositsioonis kogu maailmaga. Seda ei juhtu ka Venemaaga. Tänapäeval on maailma konsolideerumine Venemaa vastu suurem kui konsolideerumine Natsi-Saksamaa vastu. Strateegiliselt on Venemaa juba läbi kukkunud. Ja kogu maailm mõistab seda. Vaikselt hakkavad seda mõistma ka venelased ise.

Ootame Venemaa kapituleerumist. Ma arvan, et see juhtub väga varsti. Peagi vabastab Ukraina armee nii Hersoni kui kogu Ukraina! Ma usun meie sõjaväkke, usun oma presidenti, usun oma rahvasse, usun maailma toetusesse. Võit pole enam kaugel. Au Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
18.05.2022 kell 11:41

Eile veetsin terve päeva väljas. Kõigepealt läksin poodi. Avastasin, et hinnad on taas oluliselt tõusnud, aga muud võimalust ka pole, tuleb osta seda, mis on ja sellise hinnaga nagu on. Nägin, et maasikad olid poe ees letile ilmunud. Maasikate lõhn oli nii tugev, et mõtlesin et ostan kindlasti, kui saan kuskilt sularaha välja võtta. Selle kolme kuu jooksul oleme ära kulutanud pea kogu sularahavaru... Tuleb leida keegi, kes saab kaardimakse sularahaks vahetada. Mu sõbrad on seda juba teinud. Vahetuse eest võtavad inimesed 5-10% vahenduseks. Sõidetakse kuhugi kaugemale, kus on teada, et sularahaautomaadist saab raha välja võtta... seistakse järjekorras vahel mitu päeva... ja siis teed sellele inimesele ülekande ja ta annab sulle sularaha vastu.

Meenuvad mässulised 90ndad, mil Hersonis olid kõikjal pikad järjekorrad ja kummitas kaubapuudus, nüüd on lisandunud ka kuulipildujatega terroristid... Poleks iial arvanud, et sellisel ajad on tagasi tulemas, ainult et veelgi hullemana... Siiani ei suuda aktsepteerida, et elan sõja ajal... vahel tundub mulle, et see kõik on film või uni, mis ühel hetkel lõppeb... Oh, oleks see vaid nii... Paraku on sõda tõeline... ja kogu see õudus kestab...

Koju jõudes valmistasin õhtusöögi ja läksin seejärel õueala koristama. Mulle meeldib asju korda seada. Mulle meeldib puhtus ja korrastatus ning peale tehtud tööd on hea tunda seda mõnusat väsimust. Väljas oli kaunis ilm. Meil on juba väga palav, puud on rohelised, kõik õitseb! Meil on palju viinamarjaistandusi. Juba lähevad viinamarjad roheliseks ja katavad suve lähenedes ka meie maja. Ma kutsun meie kodu roheliseks majaks. Ma armastan taimi. Armastan kevadet ja suve. Tavaliselt läheme sel ajal mere äärde või metsa. Koos sõpradega . Telgime, lõbutseme. Saadan pilte eelmise aasta maist, kui käisime merel... see oli väga lõbus ... tundsin end vabana kui lind, kes lendab üle Musta mere. Need on unustamatud tunded, merelõhn, tuli, sõbrad – need on elu parimad hetked. Aga praegu on see võimatu... ja pole teada, millal me üldse merele pääseme. Metsas on palju miine... Isegi meres on palju miine... Teel on palju rašiste, teetõkkeid... Ainus, mida saame teha, on jääda koju ja proovida ellu jääda.

Ma vihkan seda tunnet... Ma tunnen end nagu puuris... Ma tahan tunda end vabalt ja teha, mida tahan, aga mitte karta isegi õue minnemise pärast... Vahel ma mõtlen, et kuidas saab üks riik või õigemini Venemaa otsustada minult ja miljonitelt ukrainlastelt vabaduse võtmise? Miks Venemaa otsustas, et me oleme vennad ja neil on vaja vendadelt maa ära võtta? Miks Venemaa tapab ukrainlasi, hävitab terveid linnu ja see kõik toimub 21. sajandil? Me kõik mõistame, et neil pole selleks õigust... aga nad ikka teevad seda. Miks? Vihkan neid!!!

Me pole kunagi olnud vennasrahvad. Me oleme erinevad. Meie ajalugu on erinev, meie mentaliteet on erinev ja me mõtleme erinevas väärtussüsteemis. Mul on hea meel, et meil pole midagi ühist. Nüüd tunnen seda eriti tugevalt.

Ukraina on sloveenia rahvas, me armastame loodust, maalähedust, meie esivanemad olid väga töökad inimesed. Meil on väga rikas folkloor, muusika, kunst, kirjandus. Venemaa on püüdnud juba sajandite jooksul meid hävitada, kuid see on ainult tugevdanud meie ühtekuuluvust ja aidanud paremini mõista ajalugu. Venelased pärinevad hordidest, kes valdavalt elasid ränduri kombel. Nad võitlesid palju ja püüdsid võõraid maid enda kätte haarata. Ukraina pole kunagi kedagi rünnanud, ainult kaitsnud oma maad. Lugege kasvõi Vene muinasjutte. Peamiseks süžeeks on laisk inimene, kes lamab pliidil ja ei tee midagi ning ootab, et keegi tema asemel midagi teeks, näiteks kuldkala lugu, kes kõik soovid täidab. Ja kui loete Ukraina muinasjutte, näete, et kõigepealt pidi midagi tegema ja alles siis tuli tasu. Selliseid analooge on palju... suhtumine naistesse, suhtumine võimu, suhtumine inimesse üldse. Ma võin jätkata võrdlusi väga erineval tasandil, kuid kõige olulisem sõnum on ME OLEME ERINEVAD! Ja ma olen uhke, et olen ukrainlane!

Väga kurb, et ajalugu kordub... Et oleme pidanud üle elama need ajad... keerulised ajad... teise maailmasõja, genotsiidi ja repressioonide ajad. Ja nüüd see kõik kordub.... see pole liialdus. Venemaa otsustas lihtsalt hävitada vabad ukrainlased... Oleme naabrite jaoks halb näide... me häirime tema autoritaarset ja türannlikku võimu...
Ja üle 20 aasta võimul olemine pole ilmselgelt psüühikale hea. See mees on hulluks läinud. Tunneb end maailma valitsejana. Ta tunneb, et võib ajalukku jätta jälje ja nüüd ta jätabki. Tugevama kui Hitler. Ja tema rahvast ei pesta sellest häbimärgist paljude aastate jooksul. Kui ma peaksin kirjeldama Putinit, siis ta on väike hall, kompleksides hiireke. Mees, kes pole suutnud ennast realiseerida ja püüab elada elu, mis on ammu juba iganenud. Ta tahab, et kogu maailm teda kardaks, aga tegelikult pole tal midagi, mida karta. Ma ei usu enam isegi seda tuumanupu juttu. Ja kui sellised tühised inimesed saavad võimule, kujunevad neist diktaatorid, sest midagi muud, peale hirmu, neil tipus püsimiseks pole.

Olen tihti mõelnud, kuidas saavad inimesed Venemaal niimoodi elada? Poris, ilma teedeta, vaesuses, kuid samas jumaldada Putinit nii väga. Miks nad ei suuda valitsust kukutada? Aga nüüd hakkan aru saama... ja võtmesõnaks on, me oleme erinevad! Nende mõistmiseks on vaja Venemaal sündida... Mul on kahju nende inimeste pärast, kes kasvasid üles negatiivsuse voos, mida Putin Venemaal külvab. Mul on kahju, et kannatavad venelased, aga veelgi rohkem on mul kahju, et kannatavad minu inimesed praegu... Nad tapavad meie lapsi, tapavad meie rahumeelseid inimesi... Ja kui ma sellele mõtlen, siis valdab mind vihatunne - ma vihkan Venemaad ning venelasi ja see on okei. Peamine selles vihkamises on mitte kaotada ennast, mitte kaotada valgust, mis on minu sees. Mõnikord võib see olla väga raske... Seda teksti kirjutades sain aru, et olen neid kahetisi tundeid juba pikalt kogenud... Sellest kõigest on mu hing ja süda lausa tükkideks rebitud...

Ma tean, et ka eestlastel on olnud keeruline ajalugu, ning te mõistate, mida Ukraina praegu kogeb. Mõnikord kustub mu usk inimkonda... Miks on inimesed nii julmad? Ajalugu näitab meile palju näiteid, kuidas mitte elada... aga inimene kordab seda taas... Paljud asjad on inimmõistusele arusaamatud, kuid praeguseks oleksime pidanud selgeks õppima lihtsad tõed... Me peame üksteist, oma maad ja planeeti hoidma, mitte hävitama...

Ma armastan psühholoogiat, mulle meeldib vaadata inimese sisse, uurida alateadvust. Mäletan isegi, kuidas ma koolis mõtlesin, et lähen psühholoogiat õppima, mitte kunsti. Viimasel minutil mõtlesin ümber. Olen lugenud palju psühholoogia-alaseid raamatuid, teadusartikleid, pool aastat tagasi hakkasin neil teemadel YouTube'i videosid vaatama.
Huvitav on mõista, miks inimene nii või teisiti käitub. Need teadmised aitavad mõista ennast ja mõista teisi. Me oleme kõik erinevad ja huvitav on teada saada põhjused, miks see nii on. Muide, sellepärast mulle meeldibki just kollaaže teha. See on alateadvuslik tegevus. Kollaaž mõistab mind väga. Ta ei mõtle, ei analüüsi, ta võtab ja teeb seda, mida ma tunnen just siin ja praegu. Seega, kui on vaja emotsioone välja elada, soovitan teha kollaaži või abstraktset maali.

Mind aitab ka see, et kirjutan iga päev. See on nagu päevik. Jagan oma elu, tundeid ja kogemusi ning see muudab talumise minu jaoks lihtsamaks. Vahetult enne uut aastat tahtsin minna psühholoogi juurde ja nüüd saan aru, et sinust on saanud minu jaoks psühholoog. Tänan, et oled mind kuulanud! Tänan kõiki, kes on mind kuulanud! See on mulle nii tähtis...

Elu on hämmastav... Ma kardan paljusid asju nagu iga normaalne inimene, aga võitlen oma hirmudega iga päev ja see teeb mind tugevamaks. Tihti meenuvad esimesed sõjapäevad... Mäletan, kuidas värisesin hirmust, võtsin palju rahusteid... Mõtlesin, et võin surra, ma polnud kunagi surmale nii lähedal olnud. Aga see sõjakogemus on teinud mind tugevamaks. Ma ei lase mõnel rašistil ennast ja minu vabadust murda.

Inimesed ei karda elada! Elu on üks ja see on ilus! Igas päevas, igas elatud minutis on vaja leida tähendus. Vahel tuleb leppida vaid sellega, mis sulle on jäänud ja hinnata seda. Seada endale uued eesmärgid ja saavutada need. See on tegelikult imeline - lihtsalt elada, hingata, nautida tavalist inimelu...

Selle lihtsa mõtte on kirja pannud inimene okupeeritud linnast, kelle riigis on sõda kestnud 84 päeva. Inimene, kes jätkab võitlust ja ei anna alla, ja kes kirjutab iga päev sulle!

Armastus ja lahkus päästavad selle maailma, ma ikka usun sellesse, isegi kui see on naiivne! Aga muidugi usun ma ka Ukraina armeesse!



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
17.05.2022 kell 12:32

Tundsin end eile halvasti... sain vist toidumürgituse... Kõht valutas ja lamasin terve päeva voodis. Õnneks oli kodus ravimeid. Võtsin rohtu ja õhtuks tundsin end juba paremini. Kuna tuju oli kurvapoolsem, vaatasin arvutist püstijalakomöödiat, see hoidis pisut tuju üleval.

Mu vend ei suuda üldse paigal püsida ja võttis ema toas remondi ette. Värvis seinad ja lae, vahetas tapeeti. Alustasime remondiga tegelikult paar päev varem ja eile ta lõpetas selle. Emale väga meeldib uus tuba. Ta on praegu rohkem kodus. Hoolitseb aias taimede, ja istutatud juurviljade eest. Jätkab tööl käimist, see aitab tal normaalset elu elada. Peaasi, et oleme koos ja see meid praegu aitab.

Kolisin oma ema juurest välja, kui olin 18-aastane. Siis astusin ülikooli ja veidi hiljem kohtasin oma abikaasat. Pärast pooleaastast tutvust kolisin tema juurde ja hakkasime koos elama. Sel aastal on meie kooselu juubel. Oleme koos olnud 10 aastat. Ma armastan oma meest väga. Ta on suurepärane ja väga tark inimene ning lojaalne sõber. Mul on väga hea meel, et saatus mulle selle inimese kinkis... Ja mul on väga hea meel, et me oleme koos. Ta on öelnud mulle mitu korda, et ma lahkuksin Hersonist, aga ma ei ole tahtnud lähedasi inimesi maha jätta. Arvan, et olen teinud õige valiku. Oleme kõik koos ja tunnen end siin hästi ka siis, kui kuuleme akna taga raketiplahvatusi. Olen oma majas, oma linnas, oma maal. Ja okupandid on ajutised, nagu prussakad, kes saavad varsti mürgitatud.

Väga oluline uudis!! Ootasime seda eile pikalt, teadsime, et meie president teeb telepöördumise. Ta pidi rääkima olukorrast Mariupolis. Päris hilisööl ta seda tegigi. Zelenskõy ütles, et tänu paljude organisatsioonide koostööle suutsime päästa oma meeste elud. Ukraina vajab elusalt oma kangelasi! See on meie põhimõte. Mariupoli kaitsjate päästmise operatsiooni on käivitanud meie sõjavägi ja luure ning kaasa on aidanud ÜRO ja Rahvusvaheline Punane Rist. 211 meest viidi Azovstalist Olenevkasse, kus nad ootavad sõjavangidega vahetust. 53 raskelt haavatud sõdurit viidi Novoazovski haiglasse.

Kogu Ukraina on selle uudisega rahul ja leiab, et kõik läheb hästi, kui inimesed saavad naaseda elusana koju! See on suur samm meie kaitsjate elude päästmise suunas. Loodan, et kõik läheb hästi!

Eile kuulsime Hersonis väga tugevaid plahvatusi. Aknad värisesid... Inimesed levitasid paksu musta suitsuga videosid, midagi põles... see oli hirmus... Lahingud toimusid Mõkolajievi ja teistel okupeeritud aladel. Pooltes Ukraina piirkondades, sealhulgas Odessas, oli välja kuulutatud õhuhoiatus.

Tuhanded autod on ikka veel Hersoni oblasti väljasõidul kinni. Sissetungijad ei lase neid läbi. Inimesed on olnud põllul 4 ööpäeva ilma toiduta, ilma mobiilsideta. Lisaks on nad pidevas ohus, sest rindejoon, kus lahingud käivad, pole kaugel. Okupeeritud linnast pääsemiseks tuleb läbida 64 Venemaa kontrollpunkti. Osa kontrollpunkte asuvad teineteisest vaid 1-1,5 km kaugusel.

Püüdes Hersonist lahkuda, tapsid okupandid ettevõtte Bebko-Avto juhi Anton Kushniri. Anton tahtis Hersonist välja viia naise, kahe lapsega. Kahju, et nii läks... Ta oli hea inimene, tegeles vabatahtliku tegevusega, panustas kogukonda.

Sissetungijad tahavad Hersoni linna päeva varasemalt tähistada. Hersoni nukuvalitsus plaanib korraldada järjekordse etenduse Vene meediale. Selleks on plaanis linnapäev nihutada teisele kuupäevale - septembri asemel, 18. juunile. Seda tehakse ajaloolise täpsuse ajakohastamise ettekäändel, teatavad propagandakanalid. Kui tüütu see on, et nad meie traditsioone väänavad nii nagu neile vaja on.

Nad on nagu prussakad... Jooksevad ringi, teevad midagi, tekitavad ainult viha ja vastikust. Ootame väga, et nad meie linnast lahkuksid. Me vihkame neid terroriste... nad hoiavad tervet linna pantvangis ja üritavad siin oma reegleid luua. See ei ole ok!

Ma igatsen rahumeelset Hersonit, ma igatsen oma sõpru... Ma tahan neid kõiki taas näha. Paljud inimesed lahkusid teistesse linnadesse ja mõned isegi välismaale. Ma suhtlen nendega iga päev ja nad kõik tahavad väga koju. Loodetavasti see varsti juhtubki ja näeme juba õige pea.

Kallistan teid kõiki ja saadan headuse laineid!



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
16.05.2022 kell 12:54

Ma mõtlesin et keskendun iga päev ühele loole, mida tahan sinu ja su sõpradega jagada. 2014. aastal, kui Venemaa sisenes samuti Ukraina maadele, me ei rääkinud sõprade ja sugulastega niipalju sellest, olime muidugi mures ja ei kiitnud annekteerimist heaks, aga kuidagi vaikimisi jälgisime, mis toimub. Päeval, mil olukord Krimmis eskaleerus, tegime kolleegidega fotosessiooni Hersonis, Antonovski silla lähedal. Ja ma mäletan, kuidas mu mees palus mul kiiresti koju minna, et meid võidakse rünnata Krimmi poolt. Rahustasin teda ja ütlesin, et minuga on kõik korras, isegi natuke naersin, et see pole ju võimalik ja 8 aastat hiljem see kõik juhtus. 24. veebruaril ründas meid vanelane ja sisenes üle Antonovski silla Hersonisse.

Meil on Venemaal sugulased... minu ema nõbu... nad käisid meil külas enne 2014. aastat ja puhkasid Krimmis. Peale 2014. aastat nad enam meile külla ei tulnud, ütlesid, et meil siin kiusatakse ja tapetakse venelasi. Peale 24. veebruari võttis mu ema nõoga videolingi kaudu ühendust ja nuttis, rääkides, mis õudused meie riigis ja linnas toimuvad, aga nad ei uskunud meid. Ütlesid, et me manipuleerime ja lavastame uudiseid.

Minu heade sõprade vanemad elavad Venemaal. Ja nende vanemad samuti ei usu, et Vene armee tapab inimesi, pommitab rahumeelset elanikkonda. Samal ajal elavad nende lapsed okupeeritud Hersonis ja nende elud võivad olla ohus. Vene propaganda on lõhki ajanud pered ja hõimkonnad. Venelased usuvad oma diktaatorlikku võimu, mitte oma lapsi ja sugulasi, kes elavad Ukrainas. Me ei suhtle nendega enam. Loodan, et nende silmad avanevad kord, kuigi siis võib olla juba pöördumatult hilja...

Ma arvasin sõja esimestel päevadel tegelikult, et putinistide silmad avanevad nüüd, et nad näevad oma lapsi kannatamas, oma sugulasi nutmas ja kukutavad koos valitsuse, kes selle laastava sõja on alustanud. Aga see on võimalik ainult vabal maal. Me oleme harjunud vabal maal mõtlema teisiti. Meie jaoks on normaalne kritiseerida valitsust. Meid ei panda selle eest vangi ja keegi ei kiusa meid teisiti mõtlemise eest taga. Oleme Ukrainas nii kaua oodanud muudatusi ja uusi arenguid... soovides elada vabal maal ja siis tuli Putin...

Mul on väga hea meel, et Zelenskõist sai president. Ja et me valisime ta ise. See on vaba maailma privileeg. Iga ukrainlane on tema üle uhke. Mu pere ja sõbrad hindavad väga kõike, mida ta on teinud ja praegu teeb. Ta ei ole siiani lahkunud riigist! See inspireerib meid ja me usume, et ta muudab Ukraina paremaks.

Natuke ka sõjauudiseid. Esialgu positiivseid. Eile pärastlõunal oli kuulda plahvatusi ja seejärel kinnitati info, et see oli Tšornobajevkas. 20:0! Hurraa Ukraina relvajõududele!

Halvemaid uudiseid on rohkem. Venelased piinavad Hersonis pantvangi võetud tsiviilelanikke. Linnaelanikud võivad iga päev sissetungijate kätte sattuda. Vene sõjaväelased jälgivad pidevalt tänavaid ja kontrollivad kohalikke, vaatavad läbi telefonide sisu, otsivad läbi autosid. Need, kes läbiotsimisest keelduvad, arestitakse ja viiakse teadmata suunas ära.

Hersonis avatakse Vene kaubaga supermarketid. Supermarketite keti Fresh kauplused avatakse Universitetskaja ja Kuliki tänavatel ning Tavritšesky mikrorajoonis. Seal müüakse Venemaa kaupa kahe- või vahel isegi kolmekordsete hindadega võrreldes sõjaeelse olukorraga.

Hersonis müüakse tänavatel Krimmist toodud Venemaa ravimeid. Ravimeid müüakse otse autodest. Seal on suur valik ja pikad järjekorrad. Ühest küljest on hea, et on vähemalt ravimeid saada, aga Krimmi tooteid ei ole kuidagi õige osta otse tänavalt... me ju isegi ei tea, mida need tabletid sisaldavad. Samas on praegu sõjaaeg, ma isegi ei tea enam, mis on õige, mis mitte... Peaasi, et inimesed ellu jäävad...

Väga teravalt arutatakse inimeste päästmist Azovstalis... Mõned arvavad, et võitlejad peaksid alla andma, et Vene sissetungijad saaksid nad vangistada, see tagaks, et nad jäävad ellu. Aga kuidas nad seda ette kujutavad? 2014. aastal pääses Vene vangistusest vaid üks Aasovi kodanik, kellel olid katkised hambad ja suured siseorganite kahjustused. Sõjavange piinati ja tapeti. Seetõttu ei ole alistumine nende jaoks kindlasti valik...

Ma ei suuda kuidagi oma mõtteid Azovstalist eemale tõrjuda... mõtlen aina, kuidas nad seal on ja millise oleksid võimalused nende päästmiseks. Loodan, et sellest keerulisest olukorrast on siiski väljapääs olemas. Pärast seda, kui Kalush seda Eurovisioonil mainis, kasvas Google’i otsingute arv ning inimesed on hakanud mõistma, mis seal toimub... ehk see kuidagi aitab...

Mariupolis on tsiviilisikute suremuse statistika kasvanud. Paljud keskealised inimesed surevad. Ja nad ei sure mitte mürskude, vaid okupatsiooni tagajärgede tõttu. Närvivapustused, arstiabi puudumine, ebasanitaarsed tingimused ja nälja tõttu nõrgenenud immuunsus... seda on hakatud nimetama Mariupoli apokalüpsise neljaks ratsanikuks...

Üha enam räägitakse, et sõda võib venida. See võib kesta isegi aasta lõpuni... Ma tahan küll väga uskuda, et nii see ei lähe, aga tuleb valmistuda pikemaks olukorraks. Selle 82 sõjapäeva jooksul on juhtunud nii palju sündmusi... nagu oleks mitu aastat möödas... aeg möödub sõja ajal teisiti... ;a ei kujuta ette, et see kõik kestab veel aasta lõpuni või kauemgi veel...

Iga teine elanik on Hersonist ja Hersoni piirkonnast lahkunud. Piirkonda on jäänud umbes 500 tuhat inimest. Enne sõda oli siin elanike arv peaaegu miljoni lähedal... Paljud inimesed tahavad koju naasta... Ma väga tahan, et nad saaksid tagasi tulla vabasse Hersonisse!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
15.05.2022 kell 12:54

Vaatasin eile õhtul Eurovisiooni ülekannet. Kui Ukraina laulu esitamine lõppes, pöördus Kalush mitmemiljonilise publiku poole ja ütles "Aidake palun päästa Mariupol, Azovstal! Nüüd ja kohe!" Pärast neid sõnu ei suutnud ma enam pisaraid tagasi hoida... Miski minu sees vabanes nõnda, et nutsin kogu oma valu ja emotsioonid välja... Aitäh, Kalush, et seda tegid! Kogu Ukraina on sinu üle uhke! See on seesama päästekarje, mille eest kogu Ukraina iga päev palvetab... Meil on vaja elusid päästa!!!

Mis maailmas me küll elame? Kui on vaja inimeste abistamiseks lausa karjuda... iga päev ja kõikjal... isegi Eurovisioonil...

Õhtu lõppes Ukraina võiduga! Ja see polnud lihtsalt võit, selles väljendus Euroopa ühtsuse avaldus kogu maailmale! Ja meile oli see meeldetuletus, et ka rasketel aegadel suudame jääda imeliseks rahvaks. Mul on väga hea meel, et eurooplased on solidaarsed. Meid toetab kogu tsiviliseeritud maailm. See annab meile lootust ja usu, et sõda saab peagi läbi.

Eile kogesin nii palju emotsioone... kurbust ja vihkamist ning õnne ja rõõmu... Vahel tunnen end murtuna, aga sellised hetked tugevdavad mu usku. Aitäh kõigile, kes Ukrainale hääle andsid! Varsti me saame võidu ka sõjas!

Eile pärastlõunal laulis üks tüdruk Hersonis keset peatänavat ukrainakeelset laulu. Selle vapra tüdruku tegu läks mulle väga hinge, imetlen tema julgust. See tegu tõestab taas, et Herson on Ukraina! Ta laulab ühe tuntud Ukraina bändi "Antitelya" lugu ja sõnad on sellised: "Ära karda lõppu, sest sellest tuleb õnnelik lõpp...". See on järjekordne näide meie rahva julgusest... isegi okupatsiooni ajal ei saa meid murda!

On teada, et okupeeritud Hersonisse on saabunud rühm värbajaid, kes püüavad leida oma ridadesse inimesi, kes nõustuksid töötama "eriteenistuses". Värbamine võib tähendada ka sundimisi ja piinamisi. Umbes 120 Hersoni elanikku on sattunud piinamiste ohvriks, osad neist on ka tapetud. Nende asukoht on hetkel teadmata...

Samuti hoiab vaenlane pantvangis 58 Hersoni lastekodust pärit last. Lapsed on kuni nelja-aastased ja paljudel neist on juba närvisüsteemi kahjustused, seega on iga stressirohke olukord nende tervisele äärmiselt negatiivse mõjuga. Pärast okupatsiooni viidi lastekodu lapsed lisakindluse mõttes teise kohta, kus vabatahtlikud ja muidu hoolivad inimesed saaksid neile turvatunnet pakkuda, kuid Vene sõjaväelased viisid sunniviiliselt lapsed tagasi ja ütlesid, et nüüd hoolitsevad ise nende eest. Nõnda näitavad nad oma võimu ja see peab olema meile hoiatuseks, et nõnda võib juhtuda ka meie lastega... No kuidas sellele reageerida? Mul on ainult üks soov - et Putin sureks!!! Ma vihkan teda ja kõiki tema kaasosalisi... Ma tõesti soovin nende tõbraste surma!

Kahe nädala pärast saavad Hersonis ravimid otsa. Linnas pole tilguteid, südame- ja veresoonkonnahaiguste ravimeid napib, hapnikupuudus on samuti, seega on vajalik humanitaarkoridori avamine. Kuid olukord Hersoni piirkonnas on näidanud, et Venemaa ei suuda omalt poolt tekkinud olukorda lahendada ja ei ava ka vajalikke koridore.

Metsapõlengutega läheneb olukord katastroofi lähedale. Kinburni tulekahjud on hõlmanud juba 4000 hektarit metsa. Hävimisohus on kogu Kinburni taimestik, eelkõige Euroopa suurim looduslike, kaitse all olevate orhideede väli (selle pindala ulatub üle 60 hektari). Hävivad põlispuud, ohus on roosad järved ja loomad.
Juurdepääsu kontrollivad Vene sõjaväelased, kes metsavahtide ja päästjate tööd takistavad. Lisaks pole tuletõrjeautodel piisavalt kütust tulekahju kustutamiseks.
Kohalike vabatahtlike abistamine on samuti takistatud, puudu on tehnikast ja vabatahtlikele pole võimalik kohapeale isegi toitu viia.

Hersoni oblasti külade elanikud, kes kasvatavad varajast juurvilja, ei saa põllumajandussaadusi müüa, sest ostjaid pole. Piirkond on suletud, Vene sõjavägi ei lase kedagi sisse. Noore kartuli kokkuostuhind Velyki Kopani hulgiturul oli 13. mail 8 grivnat kg, mis ei kata ära isegi tootmiskulusid. Paljude maaelanike jaoks on varajase kartuli kasvatamine ainus viis raha teenida. Sõda ja okupatsioon võtsid neilt selle võimaluse.

Köögiviljade hinnad Hesonis on samuti langenud. Noort kartulit saab osta 25-35 grivna eest. Kurkide hind on umbes 25 grivnat. Noor kapsas maksab 20-35 grivnat. Suvikõrvits ilmus müügile 25 grivna eest. Aga näiteks tomatid ei ole veel hooajalised ja maksavad 120 grivnat kilo. Meil õnnestus eile külmutatud kana osta. Ja hind oli üllatavalt soodne 150 grivnat kilo eest. Sealiha maksab umbes 200-300 grivnat, kilo.

Oleme elus, süüa on ka... Ootame kannatlikult linna vabastamist! Usume Ukraina armeesse! Nii et lisaks Eurovisioonile, peab tulema ka see teine võit Ukrainale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
14.05.2022 kell 11:28

Täna, 14. mail, täpselt aasta tagasi, toimus Hersonis kaasaegse kunsti festival "МІЦЕЛІЙ". See kestis kolm päeva ja kokku viies erinevas kohas. Paljud kunstnikud, muusikud, etendajad, loomeinimesed, kes armastavad oma linna, oma riiki, ühinesid ühtse eesmärgi nimel. Kunstnikke tuli Kiievist, Harkovist, Odessast, Mõkolajievist, Nova Kahhovkast ja isegi üks meie sõber tuli Saksamaalt. Eelmisel aastal toimus festival teist korda ja ma olen igal aastal öelnud, et kindlasti muudame festivali veelgi suuremaks. Nüüd teatakse meie projektist isegi Eestis. Omamoodi festival kasvaski, kuigi sel aastal me oma linnas seda korraldada ei saa. Aga äkki järgmisel aastal juba õnnestub ja tulete meile oma kogukonnaga külla.

Me korraldasime kogu festivali kunstnikega ise, kogusime raha, sõbrad tulid appi ja väga väikese eelarvega saime päris suure muutuse linnas läbi viia. Lihtsalt infoks, et eelmise aasta festivali eelarve oli umbes 500 €. See oli isegi meil väga väike eelarve, kuid selline oli summa, mille suutsime sõpradega kokku panna. Kohalik linnavõim pidi meile eraldama umbes 1000€, kuid nädal enne festivali saime teada, et rahaeldust ei tule. Algul olime kõik šokis. Olime kaks kuud festivaliks valmistunud ja siis sellised uudised. Kuid taolised hetked teevad meid vaid tugevamaks, küllap tead seda isegi. Festival toimus. Nüüd saan aru, et loota saab vaid iseendale ja oma sõpradele. Aga eks kunagi muutub ka linnavõimu suhtumine meie loomekogukonda.

Vaatamata probleemidele on mul siiski väga hea meel seda sündmust meenutada. Lõppude lõpuks teeme seda iseenda jaoks. Väga oluline on üksteist toetada ja arenguks soodsat pinnast tekitada. Mäletan ettevalmistusaega - palju, palju tööd, igasuguste probleemide lahendamist, magamata öid... Meid on meeskonnas ainult 5 inimest. Oleme noored ja taoliste sündmuste korraldamisel meil kogemusi polnud, aga meil oli suur soov oma linna paremaks muuta.

Mulle meeldib korraldada loomingulisi üritusi. See on mul veres keskkoolist saati. Kui ma näen mõtetes lõpptulemust ja tean, miks ma seda teen, siis ei saa mind enam peatada. Olen valmis töötama päeval ja öösel. Ja kuigi sel aastal me festivali arusaadavatel põhjustel ei teinud, on mul väga hea meel, et tutvusin sinu, Külli ja Signega ning eriti tARTu poe meeskonnaga. Keskendusin Tartu näitusele, kirjutasin iga päev kirju, suhtlesin ajakirjanikega, aitasin vabatahtlikke... Ja see kõik on andnud jõudu mitte alla anda. Tunnen end vajalikuna. Tunnen, et aitan oma riiki läbi loovuse. Tänan kõiki, kes on aidanud sel sündida!

Püüan oma tundeid jagada, et mõistaksite, kui emotsionaalselt raske on praegu igapäevaelu elada... ma tunnen suurt vastutust, mida kirjutan. Nüüd pole see ainult isiklik kirjavahetus, minu kirjad on trükitud ajakirjas, kõlanud linnaruumis. Nad on hakanud elama oma elu. See on suur vastutus. Vahel muretsen ka oma turvalisuse pärast... Väga raske on siin olla ja seda kõike kirjutada, kui iga päev kuuleme jutte, et inimesi viiakse minema, piinatakse, vägistatakse... Aga maailm peab teadma, mis minu linnas toimub. Ja nii kaua, kui ma seda teha saan, jätkan kirjutamist.

Eile õhtul oli järjekordne jõhker juhtum, mis näitab, kui ebainimlikult orkid ikka veel meie maal käituvad. Suurtükivägi tulistas Berislavi suunast Hersoni piirkonnast lahkunud rahumeelset põgenikekolonni.

Orkid piirasid kolonni ja hoidsid autosid kõrvetava päikese all, seal oli umbes tuhat sõidukit elanikega ning alles pärastlõunal hakkasid nad vangistuses olevaid sõidukeid 200-ja kaupa vabastama. Kell 16.00 andsid orkid hoobi rahumeelsele kolonnile, mis asus juba meie kontrollitud territooriumil Belaya Krinitsa piirkonnas. Mürskude plahvatus tabas tsiviilelanikke, sealhulgas 2011. aastal sündinud last, kes sai koos 1954. aastal sündinud naisega raskelt haavata.

Ööl vastu 12.–13. maid evakueeriti Krivoy Rogi, Hersoni piirkonnast 946 inimest. Veel 436 inimest lahkus pärastlõunal.

Ukraina relvajõudud on saavutanud Aleksandrovka piirkonnas märkimisväärset edu. 12. mail andsid raketi- ja suurtükiväeüksused Vene sissetungijatele korraliku löögi. Selle tulemusena kaotas vaenlane 57 sõdurit, 6 soomusmasinat ja 3 sõidukit. Rohkem kui 25 000 Vene sissetungijat on juba surnud... aga Venemaa valitsus ikka veel ei räägi oma rahvale tõtt... Ma väga ootan seda päeva, mil venelased saavad teada kogu tõe ning nende silmad avanevad. Ma väga tahan, et nad saaksid aru, kes tegelikult natsid on ja kes tegelikult tapavad Ukrainas lapsi...

Aleksandrovkas, mille territooriumil käivad praegu lahingud on enam kui 350 maja purustatud, mis moodustab 35 protsenti kõigist piirkonna hoonetest. Külelanikel pole kuskil elada. Stanislavis hävis 25 maja, Shirokaya Beamis 20 maja.

Kell viis hommikul lendasid mürsud taas Stanislavi ja Shirokaya Balka poole. Külad on jäänud elektrita. Inimesed on visad ja remondivad taas juhtmed, aga kodusid nii kiiresti üles ei ehita.

Hersonis tapsid sissetungijad eeluurimisvanglas ühe vangi. 11. mail sisenesid nad vanglasse, loopisid kaameraid granaatidega ja avasid kuulipildujatest tule. Üks vang tapeti kohapeal, kuna ta astus okupantidele vastu.

Meie kanalites liigub info, et Venemaal on juba vaikselt alanud riigipööre, kuna ladvikule on teada fakt, et Putin on ravimatult haige. Pöördepunkt pidi saabuma augusti teisel poolel. Selle aasta lõpuks peaks suurem osa aktiivsest sõjategevusest lõpule jõudma. Selle tulemusena taastame Ukraina riigivõimu kõigil oma aladel, mille oleme kaotanud, sealhulgas Donbassis ja Krimmis. Kas nii ka läheb, keegi muidugi ei tea.
Hersoni piirkonna elanikud, kes viidi ebaseaduslikult Krimmi, on sunnitud loobuma Ukraina passist ning neile surutakse peale Vene kodakondsust. See on nii kohutav... inimesi sunnitakse seda tegema elu hinnaga...

Linna on ilmunud palju Krimmi tooteid... sissetungijad tahavad Hersoni piirkonnas avada oma supermarketid. Nad on seda juba teinud okupeeritud Melitopolis ja nad plaanivad seda ka Hersoni piirkonnas. Loomulikult kinnitavad Vene vallutajad meie kaubanduspindadele ebaseaduslikud nimesildid, mitte ei ehita uusi kauplusi.

Kui sa vaid teaksid, kui väsinud me kõik sõjast oleme... Nii palju kohutavaid uudiseid iga päev... Üks päev võib olla sama pikk, kui terve kuu. See on väga raske... Loodan, et mu mõistus püsib vahedana, kuigi vahel on tunne, nagu läheksin hulluks. Ma tahan, et sõda peagi lõppeks! Ja et see lõppeks meie võiduga! Kurjus tuleb hävitatada!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
13.05.2022 kell 12:26

Tänu energiapuhangule tekkis mul eile soov pisut õueala ja tänavat koristada. Rohisin umbrohtu ja pühkisin majaesise. Veetsin palju aega õues ja hingasin lihtsalt värsket õhku. Peab seda sagedamini tegema. Samal ajal kui koristasin, sõitsid Z-märgiga autod tihti mööda, aga nad ei näinud mind. Nad sõidavad linnas aina sagedamini ja ma kuulen neid tihti, isegi kui olen majas. Neil masinatel on väga äratuntav heli, selline tühi, kõmisev ja vali. Mõnikord ma poes käies kardan, et nad võivad mu ära röövida ja kaasa viia... kui kohutaval ajal me elame...

Elu okupeeritud Hersonis on nagu elamine hapnikupuuduses. Iga päevaga jääb seda aina vähemaks ja vähemaks ning hingamine muutub raskemaks... Okupatsiooniväed tulevad iga päev välja uute reeglitega, ning sunnivad okupeeritud Hersoni elanikke neist kinni pidama. Ma tunnen lausa füüsiliselt, kuidas see kurnab mind.
Venemaa plaanib Hersoni piirkonna täielikult vallutada. Vene armee teeb jätkuvalt kõikvõimalikke jõupingutusi, et haarata täielik kontroll kogu Hersoni oblasti üle. Koondatakse sõjatehnikat, tuuakse juurde relvi ja avaldatakse survet kohalikele elanikele. Vihkan neid!

Märtsi alguses kirjutasin linnufarmis toimunud katastroofist. Tagajärjed on nüüd teada... Otsesed kahjud ulatuvad 800 miljoni grivnani. Euroopa suurima linnufarmi "Tšornobajevskaja" tegevus on katkenud. Blokaadi tõttu ei olnud võimalik linde toita, töölised ei pääsenud oma töökohale. See tõi kaasa lindude massilise surma. Linnufarm on siiani elektrita ja tootmine täielikult peatunud. Rohkem kui 4 miljonit kana ja umbes 700 tuhat noorlindu surid ilma võimaluseta neid kasutada.

Vene sõjaväelased hoiavad küüditatud Mariupoli elanikke Nova Kahhovka lähedal Kasatšõs asuva kooli võimlas, mis on muudetud kinnipidamislaagriks. Vangistatud inimesed on kehvas olukorras, neile ei osutata arstiabi. Teada on ühe mehe surm terviserikke tõttu. Laagris on inimesed alates aprilli keskpaigast.

Eile kuulsime palju plahvatusi ning tänastest uudistest saime teada, et Tšornobajevkas sai taas vaenlane löögi. 19:0!

Eile suhtlesin uuesti Mariannaga. Ta rääkis, kui palju kordi ta teel kahetses, et lahkus Hersonist... teekond oli väga raske... ta nuttis palju... Kuid peamine on see, et ta jõudis kohale ja temaga on kõik korras. See võtab tükk aega, enne kui kõik traumad saavad lõpuks läbi hekseldatud, et emotsionaalne seisund saaks taastuda...

Ta ütles veel, et Poolas kõik räägivad, et nad ei aita mitte ainult ukrainlasi, vaid ka iseennast... sest nad mõistavad, et võitlus käib kogu Euroopa eest. Nende silmis on ukrainlased kangelased, kes peatavad agressori, ega lase neil edasi tungida. Nii hea on teada, et me pole üksi! Et nii erinevad riigid ja seal elavad inimesed mõistavad, millega ukrainlased praegu kokku puutuvad.

Täna hommikul kirjutas mulle ajakirjanik Hersonist. Andsin talle viimati septembris intervjuu, kus rääkisin endast, oma tööst, meie "МІЦЕЛІЙ" festivalist. Filmisime isegi ühe videointervjuu kunstiruumis "Vabadus". Videolugu saab vaadata siin: https://youtu.be/NhqUnIf7LXw

Ma armastan seda kohta väga, korraldame seal sageli näituseid. Olen selle ruumi omanikuga hea sõber. Tatjana on tema nimi. Ta avas selle ruumi oma kuludega ja sinna koonduvad noored kunstnikud. See oli ka üks kohtadest, kus on toimunud "МІЦЕЛІЙ" festival.

Praegu tahavad ajakirjanikud Triggeri näitusest kirjutada. Rääkisin neile, kuidas Tartusse näitus tekkis ja kuidas eestlased on aidanud seda korraldada. Ma arvan, et nad kirjutavad varsti sellest, siis jagan linki ka.

Sõda võis meid küll üle maailma, eri paikadesse laiali pillutada, aga me tuleme taas ühel hetkel ühise tuleviku nimel kokku, et Ukraina uuesti üles ehitada. Annan endast parima, et anda kõigile teada, mis meie riigis ja linnas toimub. Ma tõesti armastan Hersonit! Meie uskumatult toredaid ja vapraid inimesi, meie fantastilist eeslinna, neid tänavaid siin, nurgataguseid ja tagahoove, kus ühel hetkel ei pea keegi enam kartma, et raketid võiksid kuskil plahvatada või et Z-auto võiks mööda sõites kedagi röövida.
Ukraina oli, on ja jääb! Meie kõigi ühine vaenlane saab löödud!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
12.05.2022 kell 10:58

Eile oli mul väga õnnelik päev. Mul oli hea meel, et saime Triggeri näituse ettevalmitustöödega ühele poole ning ühtlasi sain Poolast kirja, et minu teos on valitud ühele grupinäitusele.

Umbes nädal tagasi nägin Instagramis postitust, et Katowices asuva Rahvusvahelise Kongressikeskuse toimuvale näitusele on avatud konkurss. Mõtlesin, et saadan sinna ühe töö ja eile sain vastuse, et 161 kunstniku seast valiti välja 8, mina nende hulgas. Nad valisid näitusele mu graafika nimega "Sadness", mille tegin 2018. aastal. Mul on väga hea meel, et olen saanud end sõja ajal erialaselt teostada!!! Tundsin lausa suurt energia- ja inspiratsioonipuhangut ning jätkasin suurele kevadele pühendatud kollaaži tegemist, teen seda ainult siis, kui tunnen, et tunne on õige ja eile see tunne õige oli! Mul on väga hea meel, et mu elus on praegu ka helgeid hetki, see annab jõudu edasi liikuda. Oluline on mitte alla anda ja kui tunned end vajalikuna, siis see aitab edasi liikuda.

Nautisin täna pikalt neid toredaid hetki ja siis pöördusin uuesti reaalsusesse ja hakkasin uudiseid lugema...

Putin tahab Hersoni oblasti "annekteerida" ka ilma "võltsreferendumita". Erinevalt okupeeritud Krimmist, kus 2014. aastal viidi läbi ebaseaduslik pseudoreferendum, otsustas Moskva seekord läbi ajada ilma igasuguste „legitimeerimiskatseteta“. Presidendi kantselei vastas sellele, et ainus pöördumine, mille Hersoni oblasti pseudovalitsejad võivad ette valmistada, on pärast nende süüdimõsitvat kohtuotsust, armuandmispalve.
Hersoni kohaliku partisanid aga panid välja pearaha Ukraina reeturile Kirill Stremousovi leidmiseks. Linnapeal võib leida plakateid, mis lubavad reeturi likvideerimise eest 500 000 UAH. Nii reageerisid Hersoni elanikud Stremousovi avaldusele taotleda Vene presidendilt Hersoni oblasti liitmist Venemaa koosseisu. Hiljuti tapeti tema sõber, arvan, et sama saatus ootab teda ja Vladimir Saldot. Reeturid peavad saama oma palga!

Vene meedias anti teada, et nukuvalitsus avaldas soovi nimetada üks Hersoni tänav Žirinovski auks. Ma isegi naersin selle peale, päris hea huumor... kui seda ka tehakse, siis tänavasildid majadele kauaks ei jää! Lekkinud on videod, kus on näha, et Vene sissetungijad piinavad rahumeelseid elanikke elektrivooluga. Vene meedia väitel oli tegu Ukraina sõjakurjategijatega... kes tegelikult meie maal kuritegusid ellu viivad? Oeh, tõesti.

Siiani on okupeeritud Hersonist üsna raske lahkuda - vasakul kaldal on teed blokeeritud, paremalt kaldalt on aga raske lahkuda. Ja mitte ainult meestel, vaid ka naistel ja lastel. Okupandid räägivad kohalikele elanikele, et nad hoolivad nende julgeolekust, sest Ukraina sõjavägi pommitab piirkonda.

Väljapääsu blokeerimine on tegelikult seotud kavatsustega isoleerida okupeeritud alal rohkem mehi, et vajadusel neid sundida Ukraina vägede vastu võitlema. Vene sõjaväel on suur inimeste puudus, seega on meie meedia hoiatanud, et okupeeritud piirkondadest võidakse elanikke sundmobiliseerida, olenemata tervisest, vanusest või sõjalisest väljaõppest. See on nii kohutav... ma ei kujuta ette, kui nad peaksid mu mehe või venna ära viima... ja sundima neid relvadega Ukraina vägede vastu võitlema. Loodan ja palvetan, et seda ei juhtuks, et meie vabastajad jõuaksid enne seda Hersonisse...

Kohalikel elanikel õnnestus Hersoni piirkonnas metsatulekahjud kustutada. Täname kõiki Zabarino Rybalche küla elanikke. Mets enam ei põle. Nüüd aga tekkis veel suurem probleem meie rahvuspargis. Hersoni piirkonnas on hävimisel ainulaadne kaitsealune Kinburn Spit. Seal levivad leegid suurel alal ja väga kiiresti. See on väga ilus ravuspark. Kohalike ja turistide meelispaik ja see kõik põleb... kohutav... Loodan, et inimestel õnnestub tulekahju peatada... Ukraina põleb otseses ja ülekantud tähenduses...

Kõige keerulisem olukord on praegu Mariupoli Azovstalis. Õnneks on veel palju inimesi elus, seda vaatamata ebainimlikele tingimustele. Aga nad tuleb kiiresti päästa! Kui sellest oleks abi, ma lausa karjuks kogu maailmale, et veel jõuame päästa paljude seal viibivate inimeste elud! Inimestel pole süüa, pole vett.. Seal süüakse hallitusega putru, juuakse vett, mida saadakse radiaatoritest... Meil on isegi raske ette kujutada, mida need inimesed seal praegu läbi elavad... ma loodan, et nad teavad, et kogu Ukraina võitleb nende eest! Meie riik teeb kõik, et päästa neid täitmatu inimsööja Putini käest!

Loen erinevaid lugusid ja nutan... aga mu pisarad ei aita... ma isegi ei tea, mis selles keerulises olukorras aidata saab... vahel tundub, et mitte miski... aga me ei saa alla anda... me ei tohi kaotada lootust! Ma tean, et varem või hiljem see kõik lõppeb... varsti me oleme taas vabad!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
11.05.2022 kell 11:47

Eile kuulasin, kuidas Tallinnas mu kirju ette loeti... see oli pisut kummaline kogemus. Meenusid uuesti need emotsioonid, mida olen läbi elanud... ning ühel hetkel ei suutnud ma enam pisaraid tagasi hoida... Suur tänu kahele Liisile ja näitlejannadele selle aktsiooni elluviimise eest. Minu kirjadele on antud hääl... see on tegelikult üpris võimas tunne. Aitäh!

Mulle meenus miskipärast täna meie kohtumine tARTu poes, kui Eestis külas olime. Kui sa entusiastlikult rääkisid oma galeristitööst, siis mõtlesin, et see on nii lahe! Mulle väga meeldib sinu suhtumine kunsti ja loomeinimestesse! Tartu linn on selles osas väga arenenud. Nii palju võimalusi ja tugiorganisatsioone kunstnikele... see üllatas mind tol korral väga. Meil on sellega palju keerulisem. Me teeme ise kunsti. Kogume ise raha ja korraldame ka kõik muu ise. See on kohati üsna raske, kuigi ma ei karda raskusi, ilmselt oled seda isegi märganud. Ajan lihtsalt oma asja ja tean, et saan sellega oma linna paremaks muuta. Loodan, et suudan koos mõttekaaslastega kunagi suurema muutuse ellu viia, nagu teie olete seda Tartus ja Eestis suutnud. Praegu muidugi sõda viib meid ajas ja arengus tagasi. Paljud kunstnikud on Hersonist lahkunud. Loodetavasti nad ühel hetkel siiski naasevad. See on ju nende kodu.

Minu hea sõber, Marianna Tarish, oli mitmeid päevi teel ja jõudis lõpuks Poola. Ta on praegu Varssavis. Ta ütles: „Viktoria, olen Varssavis, ja ma ei usu oma silmi, siin on nii palju abikeskuseid. Inimesed aitavad suure rõõmuga ukrainlasi. Meile, ukrainlastele on kõikjal kõik tasuta. Sõin kõhu täis, sain tasuta internetiga mobiilikaardi, tasuta bussikaardi. Olen poolakatele nii tänulik... nutuklomp tuli lausa kurku. Kodumaal on meie elu tehtud põrguks ja võõrsil hoolitsetakse meie eest." Tore, et Poola ja paljud teised riigid ukrainlasi aitavad... et inimlikkus, mille puudumist me oma kodumaal tänu okupantidele, nii teravalt tunneme, on tegelikult olemas. Hea on teada, et tegelikult on maailmas palju häid inimesi!

Marianna rääkis ka, kui raske oli bussiga reisida. Vene kontrollpunkte oli kõikjal. Peaaegu iga posti juures peatati neid ja kuulati üle. Ülekuulamised olid väga intensiivsed. Nad kontrollisid telefone, lugsid kirjavahetust, vaatasid fotosid. Mõnes kohas kästi lahti riietuda ja uuriti tätoveeringuid. Eriti kontrolliti mehi. Mõnes kontrollpunktis peeti neid kinni kuni kella kaheni öösel. Praegu on Mariannaga kõik korras. Ta otsib rahu ja püüab end taas loomisele häälestada.

Mul on väga hea meel, et kunstnikele on nii palju residentuuriprogramme. Ma olen samuti sellele mõelnud, aga ma ei saa veel Hersonist lahkuda. Ma ei saa jätta oma meest, venda ega ema. Mehi ei lasta riigist välja ja ema ei taha lahkuda. Kui läheme kuhugi, siis kõik koos, võib-olla ühel hetkel Lääne-Ukrainasse. Kuidas ma saan minna üksi teise riiki, teades, et kõik mu lähedased jäävad Ukrainasse? See pole lihtsalt võimalik! Ma ei saaks elada normaalselt elada... Ka siin pole normaalset elu, aga oleme vähemalt kõik koos. Ma arvan, et sa mõistad mind.

Eile lõpetasime "Triggeri" näituse video, mida saab sotsiaalmeedias jagada. Soovitud tulemuse saavutamine võttis mul kaua aega, aga arvan, et meil õnnestus "Päästiku" sõnum edasi anda. Idee tuli Arseniy`lt, mina tegin disaini ja Julia animeeris video.
Olen Julia Plevakoga pikka aega koostööd teinud. Oleme teinud koos mitu animatsiooni. Meie töid on esitatud Emotsioonide rannas ja "МІЦЕЛІЙ" festivali ajal. Mina tavaliselt kujundan ja loon süžee, kirjeldan, mida tahan näha, ja Julia aitab selle animeerida. Ta mõistab mind suurepäraselt! Meil on väga hea klapp. Õppisime Juliaga koos ülikoolis. Ta on minust aasta vanem. Julia õppis veebidisaini ja töötab Kiievis oma erialal. Ta aitas animeerida ka minu autoriraamatu, mille me koos abikaasaga kirjutasime. Kunagi ma räägin sellest kindlasti lähemalt, see oli põnev projekt, aga seniks sõjateema juurde...

Eile suri 88-aastasena iseseisva Ukraina esimene president Leonid Kravtšuk. Oma viimastel kuudel oli Kravtšuk taastusravis Saksamaal.

Hersonis pole rahvahääletust lähiajal oodata. Nad ilmselt mõistsid, et see on mõttetu. Pealegi on okupatsioonivõim ametis totaalse rüüstamise ja varastamisega. Vili, tehnika, ladudekaupa vara, inimeste vara, autod - kõik arestitakse ja „eksporditakse“ Venemaale. Järjest enam tuleb teateid inimeste piinamisest, kui nad "koostööst" keelduvad. Elanikke on koostööst keeldumise eest ka maha lastud.

Sel ajal, kui rašistid on hõivatud varastamise ja rüüstamisega, päästavad meie inimesed oma kodusid tulekahjude eest. Meie inimesed on toredad ja vaprad, ning on tulnud appi päästjatele, et ulatuslikud metsatulekahjud kontrolli alla saada. Eile sai ära tehtud väga suur töö, suur hulk inimesi tuli appi, vaatamata tule kiirele levikule ja tuulele.
Olukord on nii kaudses kui otseses mõttes tuline, ning see pole kaugeltki veel läbi, aga lootust annab see, et kogukond on tulnud appi. Öösel tehakse paus ja homme hommikul kell kaheksa kogunetakse taas Gladkovka metskonna juurde, et kustutustöödega jätkata.
Üks väga hea uudis! Vene Föderatsioon viib oma väed Harkovi oblastist välja. Selle põhjuseks on märkimisväärsed kahjud. Venemaa kanalites öeldi, et sõdurid viidi "taastuma". Jaa, jaa, jaa...

Üks ime juhtus Mõkolajievis! Pärast mürsukillu läbimist 9-aastase tüdruku koljust, jäi ta siiski ellu. Valus on vaadata ja mõista, et Venemaa sõjalise sissetungi tagajärjel on hukkunud sadu lapsi, ning sandistatud tuhandete laste saatused.

Ilm Hersonis on täna imeline. Proovin natuke tööd teha. tARTu ja Kogo galerii kaudu pöördus minu poole vabatahtlik Rumeeniast. Ta töötab organisatsioonis, mis aitab pagulasi ja saadab Ukrainasse humanitaarabi. See organisatsioon korraldab raha kogumiseks Ukraina messi ning otsib kunstnikke, soovitavalt Ukrainast, kes saaksid neile saata oma loomingut, mida saaks trükkida T-särkidele, rinnamärkidele, postkaartidele ja seejärel heategevusena müüki panna.
Aitan teda hea meelega piltide leidmisel! Ilusat päeva kõigile!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
10.05.2022 kell 10:46

Eile ei saanud pikalt uinuda... alles vastu hommikut... kella 6 paiku jäin magama... Mõtteid on peas lihtsalt nii palju ja emotsioone ja uudiseid. Eile mind lausa ehmatas (heas mõttes), kui sain teada, et Tallinnas hakkavad Eesti näitlejannad Venemaa saatkonna juures minu kirju ette lugema. Ma ei arvanud, et meie kirjavahetus sinuga nii suureks kasvab. See on minu jaoks väga oluline! Oluline on olla ära kuulatud!

Praegusel ajal on vaja igal pool rääkida Ukrainas toimuvast. Olen tänulik kõigile, kes on mind kuulanud ja minu sõnumeid edasi levitavad, olen tänulik kõikidele Eesti ajakirjanikele, kes on minu kirju kajastanud ja kunstnikele, kes heategevuseks maale annetanud. Olen tänase aktsiooni korraldamise eest samuti väga tänulik. Olen tänulik selle eest, et kirjad tõlgiti vene keelde, nii et veelgi rohkem inimesi saavad teada tõde. Ootan juba põnevusega, kuidas minu kirjad kõlavad.
Ma olen tänulik, et niipalju inimesei seisavad headuse eest! Inimesed, te olete uskumatud! Suur tänu kõige eest! Aitäh toetuse eest!

Vahel tundub mulle, et see kõik on üks pikaleveninud ja väga painav unenägu, mis on kestnud 76 päeva... aga paraku see on reaalsus... Kõik need sündmused ei lase mu sisemisel tulel kustuda, ei lase lootusel hajuda. Olen siiralt tänulik Eestile ja Eesti rahvale kõige eest, mida te teete Ukraina ja Ukraina rahva heaks! Me ei unusta seda kunagi... Need on lood, mida ma räägin oma lastele ja lastelastele...

Aga sõjalainel... Venemaa sõjaväelaste rohkuse tõttu ei õnnestunud eile korraldada miitingut "Herson on Ukraina!". Kõigi turvalisuse huvides jäeti see ära... aga aktivistid riputasid linnapargis puu külge Vene okupandi kuju, millele oli kirjutatud: "Me riputame rašistid lehtede asemel puudele."

Venelased pidasid samas oma paraadi ja filmisid seda. Katustel oli kõikjal näha snaipreid, kes hoidsid linlasi eemale, et keegi ei segaks nende võigast sekkumist, kui nad nõukogude-aegsete lippudega lehvitasid ja Venemaale truudust vandusid. Vastik ja häiriv on see kõik. Miks nad juba tagasi Venemaale ei lähe!

Esialgsete hinnangute kohaselt on alates märtsist umbes 45% Hersoni elanikest linnast lahkunud ja kogu piirkonnast on iga viies inimene oma kodu pidanud maha jätma. See on lausa katastroofiline arv. Järjest lahkuvad ka minu sõbrad... mu hea sõber, kunstnik Marianna Tarish lahkus hiljuti läbi Krimmi. Nüüd on ta Gruusias. Sealt plaanib ta edasi Poola jõuda. Loodan, et kõik läheb hästi ja ta jõuab sinna, kuhu plaanis.

Kirjutasin juba, et meie mets põleb alates 1. maist... Alles eile pääsesid tuletõrjujad metsatulekahju kustutama. Kõik lähedalasuvad asulad on üleni suitsuga kaetud, hingata pole midagi... elanikud peavad kandma marlimaske ja istuma kodudes.

Ukraina luure andmetel saabus hiljuti ajutiselt okupeeritud Hersonisse isehakanud DPR-i juht Denis Pušilin. Arvatakse, et tema saabumine on seotud Ukraina-vastaste provokatsioonide korraldamisega 9. mail, samuti Hersonis plaanitud võltsreferendumi kiirema läbiviimisega.
Hersonis tahavad Vene sissetungijad saata 2000 kohalikku elanikku võitlema Ukraina relvajõudude vastu. Meie parlamendi poolt tuli selline hoiatus, et mehed saaksid end hoida.

Käivad jutud, et sissetungijad asustavad Hersoni elanike tühjaks jäänud korteritesse Vene õpetajaid. Usaldusväärsed andmed on vähemalt kolme korteri hõivamise kohta, milles hakkavad nüüd elama "Vene õpetajad". Ma väga, väga loodan, et see pole tõsi. Ma läheksin hulluks, kui teaksin, et minu kodus on elama asunud vene okupant, kui ma samal ajal olen linnast lahkunud. Mis saab, kui ühel hetkel, omanikud siiski tagasi tulevad...

9. mail röövisid Novaja Kahhovkas tsiviilriietes ja Georgi lintidega inimesed Irina Petrova, kes on jalgpallitreener. Mehed olid joobes ja viisid noore naise sunniviisiliselt politseijaoskonda, kus ta siiani on. Rohkem infot pole... Loodan, et Irinaga saab kõik korda... See on lihtsalt õudus!

Eile toimus raketirünnak Odessale. Plahvatusi on toimunud seitsme ringis. Kuulsime, kuidas raketid meist üle lendasid... iga kord oli selline rahutu ja ärev tunne... Sellega on võimatu harjuda... Mürskude tagajärjel süttis Odessas kaubanduskeskus...

Mariupolis üritab Vene armee õhku lasta silda, mida mööda evakuatsioon on toimunud. Viimasel evakueerimisel Azovstali tehase territooriumilt eraldasid sissetungijad ühe naise ja tema väikese 4-aastase tütre Alisa. Emadepäeval jõudis Zaporožjesse vaid Alisa, ema asukoht on siiani teadmata! Nutsin pikalt, kui seda lugu kuulsin... Süda murdub iga kord, kui selliseid uudiseid loen... Loodan, et Alisa näeb siiski oma ema...

Ja on nii palju lugusid, mida me ikka veel ei tea... Kohati on tunne, et tahaks kogu maailmale karjuda, palun aidake see põrgu peatada... Aga meie lootus ja usk helgemasse tulevikku ei kustu! See on meie maa ja me ei anna seda kellelegi!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
09.05.2022 kell 11:43

Vaatasin eile II maailmasõja mälestuspäevale pühendatud videot meie presidendilt Volodõmõr Zelenskõilt. Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida... kurjus on kestnud juba pea sada aastat... ajalugu kordub. Mis saab maailmast, kus me elame? Me ilmselt veel ei tajugi selle tragöödia ulatust... mõjutusi saab ilmselt veel mitu põlve...

Selle nimel, et mina praegu elan ja hingan, peavad paljud meie sõdurid surema ja mitte ainult sõdurid... Ka nende sõnade kirjutamise ajal, sureb keegi Ukraina pinnal sõja tõttu... just nagu meie esivanemad 77 aastat tagasi... Ma olen seda varemgi öelnud, aga kordan end taas, et olen väga tänulik meie armeele! Tänulik igale Ukraina sõdurile! Tänulik meie presidendile ja valitsusele! Tänulik kõikidele riikidele, kes Ukrainat on toetanud! Koos me selle põrgu kord peatame...

Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse on vallandanud suurima rändekriisi pärast teist maailmasõda. Alates 24. veebruarist on Ukrainast lahkunud üle 5,5 miljoni elaniku. Enamik neist, kolm miljonit, on senini Poolas. Kõik ootavad koju naasmist!

Ma ei suuda lõpetada mõtlemist Mariupolile... See, mis selle linnaga juhtus ja mis praegu seal toimub, on vastuolus kõigega, mida ma maailmast tean, vastuolus inimlikkusega... Ma ei suuda seda ikka veel ette kujutada, et enam pole tervet linna... linna, kus elas 500 tuhat inimest... Praeguseks on kõik hävitatud, linn on maa pealt pühitud... Ainult varemed... ja sajad tuhanded luhtunud saatused...

Mariupoli kaitsjad on hävitanud umbes 2,5 tuhat sissetungijat, haavata on saanud veel umbes 5 tuhat vaenlast. Meie vaprad kaitsjad võitlevad mitte ainult Ukraina, vaid kogu vaba maailma eest! Venelaste isu ainult kasvab, kui nad saavad jagu meist, ei takista neid miski edasi liikumast.

Täna toimuvad viies venelaste poolt okupeeritud linnas Ukraina kogukonna miitingud - Nova Kahhovkas, Energodaris, Berdjanskis, Melitopolis ja Hersonis kutsutakse inimesi liituma rahumeelsete miitingutega Ukraina eest. Inimesi julgustatakse kandma siniseid ja kollaseid riideid, võtma kaasa riigisümboleid ja riputama kõikjale kollaseid linte, et "tänavad patriootlike värvide lainega üle ujutada". Aktsioonid algavad kell 11.00. Loodan, et kõik läheb hästi ja keegi viga ei saa. Olukord on tegelikult väga ohtlik!!!

Vabaduse väljakule riputasid sissetungijad veel plakateid ja fotosid, millega tahetakse näidata, nagu tapakasid rahumeelseid Ukraina elanikke ukrainlased ise. Rašistid üritavad oma armutu julmuse meie sõjaväele üle kanda ning nad arvavad, et suudavad sel viisil meie ajusid pesta. Täielik absurd... Kas nad tõesti arvavad, et me oleme nii rumalad, et ei saa aru, mis toimub...? Ma ei suuda senini uskuda, et kõik need võtted töötavad Vene rahva peal...

Lisaks korraldavad nad täna Hersonis 9. mai kogunemise, aga kuulda on, et sinna on kogunenud vaid väike seltskond Nõukogude liidu sümboolikaga inimesi, aga sellest piisab, et Vene meedia jaoks pilte ja videosid salvestada. Varem anti ka teada, et miitingute jaoks tuuakse inimesi Krimmist ning täna nähti tõesti turgudel palju krimmlasi, aga nad müüsid oma tooteid, mitte ei lehvitanud väljakul lippudega. Kui hale see kõik on. Tegelikult lausa tülgastav.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
08.05.2022 kell 11:46

Eile lõppesid "Triggeri" näituse ettevalmistused meie poolt. Päris suur töö sai tehtud, aga ma olen tulemusega väga rahul. Näitusele kandideeris üle 70 kunstniku ja umbes pooled neist valisime välja - palju häid pilte, paljudelt andekatelt kunstnikelt. Loodan, et Eesti publik naudib näitust. Kutsume omalt poolt ka kõiki 24. mail kaunisse tARTu poodi näituse avamisele. "МІЦЕЛІЙ" tiimi poolt veelkord suur tänu näituse pakkumise eest ja kõigile hooandjatele samuti suur tänu. Eesti on Ukrainat toetanud esimestest sõjapäevadest peale! Ja seda väga erinevatel tasanditel. Nüüd veel näitus ka, poleks arvanud, et saame sel keerulisel ajal erialase tööga tegeleda!

Minu jaoks on väga oluline rääkida ja edasi anda seda, mis minu linnas ja maal praegu toimub. See näitus annab võimaluse kunstnikel näidata tekkinud emotsioone, rääkida oma lugu, vaadata korraks endasse, mis sinna sõjaajal on salvestunud ning otsida oma päästikut, mis vabastaks tekkinud pinged. See teema ei puuduta ainult ukrainlasi, vaid kogu maailma... kõiki inimesi, kes on tragöödiast teadlikud ning paratamatult sellele kaasa elanud...

Olen korraldanud väga palju erinevaid üritusi, kuid ma poleks kunagi osanud arvata, et kureerin kord okupeeritud linnas, sõja ajal, näituse... Tegin näituse lendavate rakettide, plahvatuste ja sireenide saatel... ja mul on olnud tegelikult suur au seda teha. Ma tean, miks ma seda teen... Olen isegi pisut uhke, uhke oma meeskonna üle, uhke meie vaprate kunstnike üle, uhke oma riigi üle! Kirjutan neid ridu ja mul on pisarad silmis... Selle 73 päeva jooksul on nii palju juhtunud... Ma olen oma elu ümber mõtestanud... ma ei teadnud, et ma nii armastan elada! Armastan oma perekonda, armastan oma sõpru, armastan oma kasse, armastan oma maad, oma linna! Ma armastan kunstnikuks olemist, kuigi ma alles otsin ennast, aga tean, et liigun õiges suunas. Oeh, hinnake palun kõike, mis teil vabadusega on kaasnenud! Kallistage oma lähedasi... hoidke neid! Hoidke vabadust!

Meil on Ukrainas veel pikk tee läbida. Me ei lõpeta unistamast, plaanide tegemist... me tahame ümbritsevat maailma paremaks muuta. Kindlasti ehitame uuesti üles oma elud, linnad, riigi. Ja see kõik saab olema ilus! Me tuleme kindlasti Tartusse ja teie tulete meile külla. Meist on saanud head sõbrad ja sõpradega on alati tore kohtuda. Ma usun parimasse. Ma usun õiglusesse. Maailm toimib nii, et hea võidab alati kurja. Ma ei jõua lihtsalt ära oodata seda päeva, mil kirjutan teile: "Me võitsime, sõda on läbi!" Aga kui see päev kord saabub, saab sellest minu elu parim päev.

Praegu aga loen iga päev uudiseid... Iga päev möödub kui pimeduses ja see teeb talumatult palju haiget. Nii ka eile. Vene väed ründasid Odessa linna, toimus kuus raketirünnakut. Neli neist tabasid elamurajoone. Pärast plahvatusi puhkes tulekahju. Põleng toimus 900 ruutmeetri suurusel alal. Lööklaine purustas mitme maja aknad. Käimas on juba restaureerimistööd. Õnneks inimesi piirkonnas polnud, enne rünnakut jõudsid kõik varjendisse. Kaks raketti tabasid varem hävitatud lennurada.

Hersoni piirkonnas ei lase sissetungijad elanikel metsatulekahjusid kustutada. Golopristanski rajoonis, Ivanovka küla lähedal põleb mets, mida ei suudeta kustutada alates 1. maist. Täna üritasid kohalikud seda kustutada, kuid ainult labidatega pole seda võimalik teha. Pealegi takistavad okupandid elanikke ning tuli on külale ohtlikult lähedale jõudnud.

Hersonis suurendasid sissetungijad kontrollpunktide ja mobiilsete patrullide arvu. Teetõkkeid on nüüd absoluutselt kõikjal. Muide, hiljuti saabus Hersonisse Putini käsilane, Andrei Turtšak, kes teatas, et "Venemaa on siin igavesti". Ma soovin kogu südamest, et ta läheks sinna, kuhu Vene sõjalaevadki on teel!!!
Hersonisse on riputatud palju 9 .mai teemalisi, suurte punaste tähtede ja Georgi lintidega stende. Neid on väga palju. Mul tuleb lausa nutuklomp kurku, kui näen, kuidas nad meie linna järjekindlalt "punaseks maalivad". Hersoni elanikud samas riputavad Ukraina sümboolikaga lippe üle kogu linna. Vene sõdurid võtavad need küll kohe maha, aga need ilmuvad seejärel uutesse kohtadesse, teistele väljakutele. Hersoni elanikud usuvad Ukraina relvajõududesse, me ootame kõik vabastamist! Ootame vabadust! Tahame olla vabad!

PS. Kui te tahate äkki midagi teada, millest ma pole osanud rääkida, küsige julgelt, ma heameelega vastan, kui oskan. Rahulikku pühapäeva kõigile!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
07.05.2022 kell 12:28

Eile kadus Hersonis taas nii mobiililevi kui internet. Umbes kella 15.00 paiku läks kogu võrk maha ning peale kella 18.00 hakkas vaikselt levi tagasi tulema. Meie võitlejad parandasid praktiliselt vaenlase "nina all" kaabli, mille sissetungijad taas mürskudega purustasid. Tänu meie vapratele sõduritele, on meil nüüd jälle internet ja ligipääs tõelisele infole. Raadio-ja telelevi on ju venelaste kontrolli all, ainult neti kaudu veel pääsemegi ligi vaba maailma infole.

Sissetungijad valmistuvad aktiivselt 9. maiks. Nad püstitasid meie parki punaste tähtedega reklaamtahvli ja võtsid maha sõna Ukraina. Küllap ned teevad taas propaganadakanalite jaoks ülekandeid. Kui ebameeldiv see tegelikult on.

5. mail toimus Genitšeskis (Hersoni oblastis) võidupüha etendus. Laval lehvisid Vene ja Nõukogude Liidu lipud. Laulsid Vene ja Krimmi ansamblid ning lauljad. Lauldi loomulikult "võidust" ja Vene sõduri "võitlusvaimust". Okupandid filmisid kontserti Vene TV kaameraga. Täielik absurd. Ma väga vihastusin, kui pilte nägin. Nad lavastavad absurditeatri ja näitavad seda tõe pähe. Kogu tsiviliseeritud maailm areneb, liigub edasi, arendab tehnoloogiaid, aga Venemaa üritab luua illusiooni, mida keegi ei vaja. Nad võiks pigem seda raha, mida sõjale kulutavad, oma inimestele laiali jagada, jääksid piinlikud kodumasinate vargused ära.

Saime täna riiklikke kanaleid pidi hoiatuse, võimalike üleriigiliste rünnakute eest 8.-9. mail. Ilmselt tulevad pommitamised ning kõigil Ukraina elanikel paluti olla eriti tähelepanelik õhurünnaku signaalide osas, neid ei tohiks mingil juhul järgnevatel päevadel eirata. Samal ajal kui muu maailm mälestab sõjaohvreid, valmistub Venemaa Mariupolis sõjatantsuks surnuluudel. Kohutav.

Eile avalikustas Ukraina presidendikantselei, et sissetungijad tegutsevad Hersoni oblastis "Krimmi stsenaariumi" järgi ning üha enam on teateid kohalike röövimistest, teisiti ei saa neid ebaseaduslikke vahistamisi nimetada. Neid vangistatakse keldritese ning seejärel näljutatakse ja piinatakse, kuniks nad on valmis üles tunnistama, et nad on natsid. Röövitud inimesi arvatakse olevat 500 ringis.

Täna hommikul tabasid raketid Hersoni oblastis Golaya Pristani linna. Vigastada sai 4 elanikku, kellest 1 on praegu haiglas, teised on juba saanud arstiabi. Plahvatuste tagajärjel hävis üks ja sai purustusi üle 25 maja. Juba tegeletakse gaasivõrgu taastamisega. Taastati ka mobiilivõrk.

Me ei tea, mida okupantidest oodata, aga ilmselgelt ei tee nad 9. mail meile midagi head. Mõned minu sõbrad ja tuttavad plaanivad minna 9. mail Ukraina miitingule. Kardan väga nende pärast. Loodan, et kõik laabub ja ei tule suuremat konflikti. Kuidagi me peame oma linna kaitsma! Herson on Ukraina, ma ei väsi seda kordamast!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
06.05.2022 kell 12:50

See on väga armas žest! Nägin uudist Ukraina meedias ka. Mul on tõesti siiralt hea meel, kuidas Eesti riik Ukrainat igakülgselt toetab! Ukraina kunstniku kujundusega kahe-eurone münt lähendab meie riike veelgi. Mul on tõesti hea meel, et sattusin aasta alguses Tartusse ja leidsin endale eestlastest sõpru. Nii lahkeid ja mõistvaid inimesi kohtab harva! Aitäh!

Aga sõjalainel. Ukraina sõjaväelased võtsid oma kontrolli alla mitmed asulad Mõkolajievi ja Hersoni piiril. Vaikselt, aga järjekindlalt läheneb vabaduse rinne meie suunal.

Kirill Stremosov, nukuvalitsusest, andis teada, et lähiajal keelatakse Hersoni piirkonnas Facebook, Instagram ja teised sotsiaalvõrgustikud, kus tegutsevad "äärmuslikud ja ühiskonnale ohtlikud organisatsioonid". Need ühiskonnaohtlikud tegelased võiksid ise kiiremini siit jalga lasta, et põrgupõhjas end isoleerida, kõige ohtliku eest, mida nad kardavad. Meie nende kaitset ei vaja!

Hiljuti avaldati üks lugu, mis juhtus tegelikult juba veebruaris-märtsis. See juhtus Hersoni hõivamise esimestel päevadel. Okupandid tapsid keset päeva, tänaval, umbes 40 tsiviilisikut. Üks ohvritest oli 17-aastane Anastasia Mostova. Tüdruku ema ütles, et Anastasia käis koos sõbraga toiduaineid ostmas. Tagasiteel pakkus tüdrukutele küüti üks sõber. Terroristid tulistasid autot ühe piiripunkti lähedal. Anastasiat autost ei leitud. Peaaegu kogu Herson läks teda otsima ning alles 2. märtsi õhtul leiti tüdruku surnukeha ühest linna surnukuurist.

Hersoni oblastis hukati kaks Ukraina sõdurit – isa ja poeg Sergei ja Bogdan Zalevski. Nad teenisid Ukraina armees. Sissetungijad võtsid sõdurid vangi märtsi lõpus ning lihavõttepühadel lasti nad seina ääres maha.

Ukraina eksperdid usuvad, et enne 9. maid tahavad Vene väed saavutada võidu Aasovi üle. Seal tehakse äärmuslikke pingutusi. Kolmandat päeva jätkuvad pidevad rünnakud. Ja täna jätkavad nad Azovstali tehasele tormijooksu, hoolimata väidetest, et nad üritavad seda ainult blokeerida.

Hoolimata Hersonis valitsevatele riskidele valmistuvad linna elanikud 9. mail tänavatele tulemist, et seista Ukraina eest. Aktsiooni korraldajaks on organisatsioon "Kollane Lint".

Eile põlesid Heroiski ja Ivanovski metsamajandites metsad, põlengu põhjused pole teada. Kõik metsatulekahjude videovalvekaamerad olid välja lülitatud. Valvetehnika rikutud. Tulekahju kiire kustutamine on peaaegu võimatu, sest metsamehed peavad seda käsitsi tegema. Pole piisavalt tehnikat, ega inimesi. Tulekahjude ulatust saab jälgida sateliidi-piltide abil.

Eile kohtusin ühe sõbraga... Ta tegi mulle keraamilise tassi. Mul oli nii hea meel temaga rääkida ja kingitusi saada! Mulle meeldib teetseremooniaid teha. Terve sõja jooksul pole ma seda kordagi teinud... Mind on vist tabanud edasilükatud elu sündroom... kui selline muidugi üldse olemas on. Ma arvan, et see kingitus oli märk sellest, et ei tohi alla anda. Tuleb teha seda, mida armastad. Seega on aeg keeta üks hea tee ja jätkata valguse otsimist sellel pimedal ajal. Rahu kõigile! Jooge head teed ja võtke selleks eraldi aega!

Ilm on imeline. Kevadest saab vaikselt suvi... Tavaliselt käime sel ajal juba mereääres ja merel. Autoga on see vaid tunni kaugusel. Hersoni piirkonnas on palju turismikuurorte. Meile meeldib Lazurnoje Portis käia. Me armastame Musta merd ja päikest... kahju, et ei saa nautida merereise ja seda imelist õhku...

Meil oli sõber Sergei Romashkoga, kes nüüd on vabatahtlik ja aitab Ukraina armeele raha koguda, suveprojekt - emotsioonide rand. Sel aastal saab emotsioonide rand 5 aastaseks. Meil oli abikaasaga rannaäärne pulmatseremoonia emotsioonide rannas. See oli väga suurejooneline! Oleme seal rannas palju emotsioone kogenud... ja koosviibimisi... lõkke ääres... kitarri saatel... ja loomeõhtuid... ja ööbimisi telkides... Oeh, kuidas ma igatsen seda muretut aega...

Kõik 5 aastat töötasime Sergeiga koos, tegime projekte, näituseid. Kahju, et sel aastal ei saa randa avada... Tegeleme sõjaväe abistamisega. Oleme väga tänulikud kõigile, kes saatsid raha Ukraina sõjaväe toetuseks. Suurem osa laskemoonast on meie kaitsjateni juba jõudnud. Aitäh kõigile eestlastele abi eest! Kõik, kes aitasid, peaksid enda üle uhked olema! Te olete imelised! Rahu südamesse ja ärge unustage head teed juua!


Viktoria sõnum Telegramis
Herson, Ukraina
05.05.2022 kell 11:48

Mul on nii hea meel, et meie suhtlus taastus. Alles levi katkestuse ajal sain aru, kui väga on mulle vaja seda igapäevast mõtete koondamist ja kirja panemist. See aitab tekkinud emotsioonidega paremini toime tulla, kui tead, et saad neid kellegagi veel jagada.

Kõik Hersoni piirkonna mobiilioperaatorid jätkavad oma tööd. Tänu Ukraina relvajõududele, kes surusid Vene väed magistraalliinidelt, mis olid viga saanud, eemale ning teenusepakkujad said kiirelt läbi viia parandustööd ning taastada vajaliku levi.

Käivad jutud, et kogu side on nüüd Vene okupantide kontrolli all, et kõnesid saab pealt kuulata ning kirjavahetust lugeda. See on võimalik, aga ametlikud kanalid seda kinnitanud pole. Me panime oma arvutile vajalikud kaitsed peale, ma arvan, et võime taas rahulikult suhelda meili teel.

Samal ajal veavad venelased jätkuvalt ajutiselt okupeeritud Ukraina aladelt ebaseaduslikult välja teravilja ja muid põllumajandussaadusi. Ukraina toiduvarudest on juba välja viidud umbes kolmandik, see on 400 tuhat tonni.
Ukraina võimud soovitasid Hersoni põllumeestel sel aastal kevadistest põllutöödest loobuda ja teha paus, kuniks piirkond on taas vabastatud. Pole nagunii kindlust, et saagi eest saadakse tasu, kui see lihtsalt röövitakse ja riigist välja viiakse.

Hersoni oblastis tekkisid metsatulekahjud ja Vene okupandid segavad nende kustutamist. Põlengud on kestnud juba nädala ning tules on umbes 800 hektarit metsa. Need orkid ei lasknud päästjaid põlengutes aladele enne, kui tuli hakkas jõudma nende endi kontrollpunktidesse. Kahel viimasel päeval pole saadud tuletõrjujatega ühendust, võimalik, et levi katkestuste tõttu, loodetavasti pole juhtunud midagi hullemat.
Chaplynka külas, Hersoni oblastis kogunesid sissetungijad suurejooneliselt tähistama võidupüha, mida Venemaal tähistatakse 9. mail. Kohalikud ettevõtjad pidid relvade ähvardusel kinni maksma söögid ja joogid ning lisaks nõuti veel preemiat "vabastamise" eest.

Novaja Kahhovkas plaanitakse aga 9. mail tänavatele tulla kollaste lintidega, samal ajal kui sissetungijad plaanivad seal korraldada oma miitinguid.

On tulnud teateid, et Hersoni piirkonna mererand on suures osas mineeritud, eriti Lazurny linna piirkonnas. Jalutamiseks, krevettide püüdmiseks ja kalastamiseks on ainult kindlad teed, midamööda tohib randa minna.

Hea uudis on see, et vähemalt mõned inimesed on saanud Mariupolist evakueeruda. Zaporožjesse saabus üle 150 Mariupolist elaniku, sealhulgas need, kes olid end Azovstalis mitu nädalat varjanud. Teadaolevalt on tehase territooriumil veel paarsada elanikku. Samas jätkavad Mariupolis okupandid pommitamist ja tehase blokeerimist.
Herson muutub aga järjest tühjemaks ja kurvemaks, võrreldes varasemaga inimesi peaaegu polegi linnas. Selline tunne, nagu oleks hing linnast lahkunud. Käivad jutud, et linnas on palju tsiviilriietes FSB nuhke, neid on kõikjal, bussides, järjekordades, parkides. Nad kuulavad ja jälgivad, mis toimub.

Kauplustes on tekkinud palju Krimmi kaupa, mida üritatakse maskeerida ukrainapäraseks, aga ikkagi keegi ei taha neid osta, pealegi on Krimmi kaubad kallimad.

Mu abikaasa käis eile Dnepri turul. Ta ütles, et seal on väga suur valik toiduaineid ja pealegi mõistliku hinnaga - sealiha, kala, krevette ja palju erinevaid köögivilju.

Saabunud kevadised soojad ilmad teevad tuju paremaks... Inimesed ei kaota lootust, ikka veel usume, et tulemas on helgem tulevik. Me teame, et kõik saab korda, see on vaid aja küsimus! Meie sõjaväelased õpivad kasutama uut sõjavarustust, mille liitlased tõid ja siis lüüakse orkid meie maalt välja! Ma arvan siiski veel, et see kõik saab varsti läbi. Võib-olla paar kuud veel... kuigi nõnda ma arvasin ka kuu tagasi... keegi ei oska enam midagi prognoosida. Jäänud on ainult usk!


Viktoria sõnum Telegramis
Herson, Ukraina
04.05.2022 kell 9:08

Lõpuks on side tagasi ja saan taas pikemalt kirjutada. Aitäh, et jätkasid igapäevaste meilide saatmist, aga nüüd on meil siiski parem minu ja mu pere turvalisuse huvides suhelda läbi Telegrami keskkonna. Hetkel on see kõige turvalisem võrk. Ülejäänud kanalid on hetkel turvamata ja sissetungijad pääsevad kõikide teiste kanalite kaudu meie sõnumeid lugema ning me ei tohi unustada, et okupandid jahivad siiani aktiviste ja teisitimõtlejaid.

Mina jätkasin samuti iga päev märkmete tegemist, lootes, et saan need ühel päeval sulle saata.

30. aprill
Kella 19 paiku lülitati kogu oblastis mobiilside ja internet välja. Umbes kell üks öösel toimusid tugevad plahvatused... kohe meie kõrval... arvasime, et lahing toimus sillal...

1. mai
Ärevus kasvab teadmatusest. Oleme olnud terve päeva ilma interneti ja mobiilsideta. Adekvaatset infot enam ei saa... see on väga häiriv. Mõned naabrid hakkasid rääkima, et võrk on välja lülitatud 10 päevaks, et okupandid saaksid rahulikult valmistuda referendumiks. See muutis olemise veelgi ärevamaks.
Meil olid mõned filmid ja multikad, vaatasime neid terve päeva, et natukenegi häirivaid mõtteid eemale tõrjuda.
Mõtlesin kogu aeg näitusele. Ma ei jõudnud kõiki konkursile saabunud kunstnike teoseid trükkimiseks ette valmistada. Salamisi lootsin, et kellelgi minu tiimist on internet säilinud ja ta saab selle töö lõpuni viia. 1. mai õhtul pidime tiimiga konverentsikõne tegema, aga kuna ma ei saanud aruteluga liituda... suurendas see minus rahutust.

Tundsin end kuidagi abituna. Ma ei saanud midagi teha ning see omakorda tekitas minus abitut viha. Mõtlesin oma sõpradele ja kõikidele sinu sõpradele Eestis, kes mu kirju loevad. Täna on esimene päev sõjaperioodi jooksul, kui ma ei saa sinu kirjale vastata. Kartsin, et inimesed hakkavad arvama, et minuga on juhtunud midagi kohutavat. Salamisi lootsin, et meie linna ja linna elanikega on kõik korras ning et meie sõjavägi on kuskil lähedal.

Kell 22:23 kuulsime plahvatusi.. nad kostusid kuskilt kaugelt... Kell üks öösel kostusid jälle plahvatused. Väljas oli nagu ilutulestik, õhutõrje undas samal ajal.

2. mai
Ärkasime ning esimese asjana kontrollisime levi, nii mobiilside kui internet olid ikka veel maas. Ema läks hommikul tööle. Meie vennaga läksime poodi. Samuti võtsime joogivee ostmiseks kaasa kaks 10e-liitrist pudelit. Tänavatel oli palju inimesi, suhtlesid... jagasid infot. Paljud kauplesid turul. Keegi läks lilledega surnuaiale. Meil on komme pärast lihavõtteid järgmisel nädalal pühapäeval või mõnel muul päeval minna surnuaiale, et mälestada lahkunuid. Sel aastal me perega ei käinud, kuna sealkandis on nähtud soomusautosid. Me ei tahtnud riskida... kunagi ei tea, kas kuskil on miinid või lõhkemata laskemoon. Ma arvan, et surnud mõistavad meid. Nende juurde tuleme veidi hiljem, kui sõda on läbi.

Tagasiteel, kui juba kodupoole jalutasime, otsustasin oma juuksed maha lõigata. Kohe meie maja kõrval oli juuksurisalong avatud. Lõikasin endale poisipea. Tahtsin natuke vaheldust. Väga mõnus tunne oli peale juuksurit... nagu oleks mõnest liigsest kilost lahti saanud.

Teel nägime autot, mis meie bussipeatuses juhtmeid parandas. Lootsime, et nad teevad ühenduse ja interneti korda. Ma ei jõua ära oodata, et saaksin kõigile oma sõpradele ja perele kirjutada, et meiega on kõik korras. See on kuidagi väga häiriv tunne, kui oled maailmast äralõigatud.

Hiljem läks mu vend sõbrale külla lauatennist mängima. Abikaasa aga võttis ratta ja sõitis linnapeale, et rohkem uudiseid saada. Olin üksi kodus. Koristasin maja, valmistasin õhtusööki.

Kui mu mees koju tuli, rääkis ta, kuidas tal õnnestus jõe ääres korraks levi leida. Ta proovis isegi helistada ja tal õnnestus ühe sõbraga ühendust saada. Ta palus kõigile edasi öelda, et meiega on kõik hästi.
Õhtul märkasime, et telefonid hakkasid kuvama mobiilsidepulkasid. Helistada veel ei saanud, aga võtsime seda kui head märki.

3. mai
Mu mees seisis hommikul rõdul ja märkas, et et tekib side. Tal õnnestus oma sõbraga ühendust saada. Proovisin ka ja sain ühendust oma sõbra Arseniga (üks näituse korraldajatest). Arseni rahustas mind, ütles, et tema ja teised tiimi liikmed jätkavad aktiivselt näituse ettevalmistamist. Mul langes lausa kivi südamelt. Nad on nii toredad! See on suurepärane tunne, kui su tiim toimib ka kõige võimatumas olukorras. Ta ütles ka, et nad leidsid inimese, kes on valmis meie näituseplakati animeerima. Rahunesin maha. Ma olen nüüd enam kui kindel, et kõik saab korda. Arseni ütles ka, et Maria ja Sergei olid saanud sulle teada anda, et minuga on kõik korras. Loodetavasti sa ei muretsenud väga palju.

Õhtul kella 12 paiku kuulsime viit järjestikust, väga tugevat plahvatust.

4. mai
Hommikul äratas vend mu üles ja ütles, et Internet on sisse lülitatud! Kargasin voodist välja, et kohe kõikidele teada anda, et meiega on kõik korras!!!

Otsin päeva peale uudiseid, tahan isegi väga teada, mis toimub ja saadan sulle ka siis... Nii tore, et saame taas kirju vahetada. Igatsesin sind väga! Tervita kõiki oma sõpru!


Viktoria SMS
Herson, Ukraina
04.05.2022 kell 9:24

Levi hakkab osaliselt taastuma. Meiega on kõik korras! Saadan varsti pikema sõnumi läbi Telegrami. Meilide saatmine pole hetkel turvaline.


Maria e-kiri
Krreka
01.05.2022 kell 12:10

Annan teada, et Hersonis on kõikide sideoperaatorite levi maas ning ühendus on linnaga katkenud.

Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
30.04.2022 kell 12:19

Head volbriööd kõigile eestlastele! Olgu teil tore nädalavahetus!

Meil käib endiselt sõda. Öösel väga magada ei saanud, kuulda oli tugevaid plahvatusi.
Tšornobajevkast mitte kaugel asuvas Kiselevkas toimus tulistamine Vene sõjaväelaste vahel, tulistasid omavahel burjaadid ja tšetšeenid. Ukraina luure hinnangul oli põhjus selles, et rašistid ei suutnud saaki ära jagada. Ma lugesin uudist lausa kaks korda! Nad on valmis tapma oma inimesi varastatud telefonide, kodumasinate või isegi mõne pisiasja pärast?! Issand tõesti, ei teagi, kas nutta või naerda. Metslased!

Vene okupantide poolt Hersoni oblasti juhiks määratud Volodymyr Saldo teatas, et Herson lõigatakse ära Ukraina pangandussüsteemist. Venemaa Arvelduspank plaanib laieneda Hersoni piirkonda, sama pank tegutseb Donbassi okupeeritud aladel. Nad tulid meie linna ja üritavad kehtestada oma reeglid... see on nii alatu... selline jõuetu viha tekib selle olukorra vastu... Me soovime ainult üht, et nad lahkuksid meie elust jäädavalt.

Pommitamised jätkuvad Kiselevkas. Purustatud on külanõukogu hoone, polikliinik, kool, lasteaed ja kohalik kultuurimaja. Hävinud on 36 elumaja, elanike vara ja palju autosid. Vigastada on saanus viis inimest, üks neist suri haiglas. Stanislavi ja Kotšubejevi kogukondade territooriumil hukkus Vene sõjaväelaste tulistamise tagajärel kaks inimest ning sealgi on purustatud palju hooneid.

Iga päev tuleb murettekitavaid uudiseid, iga päev hävitatakse kellegi kodud ja surma saavad süütud elanikud... Millal see kõik küll lõpeb? Inimesed tahavad elada. Nad tahavad oma kodus rahulikult elada. Minusse ei mahu enam see kasvav vihahulk ära.

Kõige raskem olukord on Mariupolis!!! Mariupol on olnud Vene vägede blokaadi all alates märtsi algusest. Ukraina sõjavägi on suutnud hoida kaitset Azovstali tehase territooriumil, mida rünnatakse pidevalt. Seal on tsiviilisikuid, lapsi ja Ukraina sõdureid, nende hulgas juba üle 600 haavatu.
Toit, vesi, ravimid on seal otsakorral! Inimesed pole päikest näinud juba kaks kuud. Nad hingavad tolmu, nad ei tea, mille peal nad magavad. Samuti pole teada, kauaks nad sinna jääma peavad. Ma palvetan iga päev nende inimeste pääsemise eest... Hukkunute arv Mariupolis on 20 000–22 000, aga Vene sõjavägi ei lõpeta linna pommitamist... Nende numbrite taga on inimesed, kelle elu peatus, kuna Vene terroristid arvavad, et nad võivad ükskõik mida meie maal teha. Aga varem või hiljem saabub tasumise tund. Need rašistid, kes ellu jäävad, saavad karistuse rahvusvahelises kohtus. Peavad saama!

Juba põgusa uurimustöö käigus on Kiievi oblastis, Butšas toime pandud kuritegudes tuvastatud 10 Vene sõdurit. Nad kuuluvad Vene maavägede 64. laskurbrigaadi. Nad võtsid pantvangi relvastamata elanikke, piinasid neid, ei andnud neile ei juua ega süüa. Peksid neid, kuni nad surid. Need metslased peavad lihtsalt jõudma kohtu ette!!!
- nooremseersant Vjatšeslav Lavrentjev
- reamees Grigori Narõškin
- reamees Vassili Knjazev
- kapral Semjon Maltsev
- reamees Sergei Peskarev
- reamees Albert Radnajev
- kapral Mihhail Kašin
- kapral Andrei Bizjajev
- kapral Dmitri Sergienko
- seersant Nikita Akimov

Kogu maailm peab neid nimesid teadma! Need ja kõik teised mitteinimesed peavad saama kõige karmima karistuse!!!

Venemaa, Putini režiimi toetajad ja terroristid, kes meie maal ikka veel märatsevad, peavad oma tegude eest vastutama! Me peame selle tapamasina peatama!

Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
29.04.2022 kell 13:39

Meil on maja kõrval kelder, mida saame kasutada varjendina. Aeg-ajalt varjume seal. Sel põhjusel kolisime ka mu ema ja venna meie juurde. Neil pole keldrit ning pealegi on koos kuidagi julgem tunne, ei pea nii palju muretsema üksteise pärast.

Referendumit valmistatakse ette, seda me teame, aga mitte keegi ei tea, kuidas referendumit läbi viiakse. Nad peavad looma propagandakanalite tarbeks pildi, et palju inimesi on tulnud hääletama. Võib-olla tuuakse selleks vajalik rahvahulk kohale. Ükskõik, milline saab olema hääletamise lõpptulemus, kuulutavad nad ikkagi välja sellise, mis neile sobib. Samal viisil korraldati 2014. aastal referendumid Donetskis, Luhanskis ja Krimmis. Väga paljud käisid hääletamas, aga olid rahvavabariigi vastu... venelased jätsid mulje, et rahvas tahab Venemaaga ühineda. See on ka põhjus, miks paljud praegu lahkuvad, nad ei taha, et jääks mulje, nagu oldaks Hersonis rahvavabariigi poolt. Lahkumine näitab välismaaailmale, et me ei soovi Venemaaga ühinemist.

Kes linna on jäänud, püüavad igapäevast elu elada. Paljud on töö kaotanud, ning püüavad leida uut sissetulekuallikat. Mõned müüvad oma tooteid või asju turul. Ühistransport toimib. Isegi taksoteenus on osaliselt taastunud. Haiglad töötavad, mõned kohvikud on samuti avatud. Kool on senini kaugõppes. Mu ema on kogu selle aja haiglas töötanud. Mu isa sai tööd võivabrikus. Tervis pole tal hea, kuid ta teenib raha enda ja abikaasa Olga ülalpidamiseks, neil on veel kass ja koer.

Sööki ostame peamiselt turult. Praegu on värskete aedviljade hinnad veidi langenud. Poest saab osta vorsti, mune, juustu, saia, hiljuti leidsime isegi kanafileed. Kui midagi sellist näeme, mida iga päev saada pole, püüame osta rohkem, et panna sügavkülma. Sularaha hakkab väga paljudel otsa saama, ka meil. Turul saab maksta vaid sulas ja supermarketid on tühjad. Pangaautomaadid on samuti tühjad, raha välja võtta ei saa.
Ravimeid toovad kohale ikka veel vabatahtlikud teistest linnadest. Kuid juhtub väga sageli, et kontrollpunktidest neid läbi ei lasta ning vahel arestitakse neilt ka ravimid.

Eile hommikul ja öösel põlesid lammid. Põlema läksid ka inimeste suvilad. See juhtus teisel pool Dneprit. Must paks suits kattis kogu taeva. Püüdsime akent mitte avada, aga lämmatav suits jõudis siiski tuppa.
Krimmis hakati müüma Hersoni farmeritelt rüüstatud köögivilju. Meie ettevõtjate ladudest on ära viidud veel juurvilju, nisu... ja seda tonnides... ning samas pole teada, kas põllumehed jõuavad sel kevadel põldudele uut külvi teha. Paljud Hersoni oblasti põllud on mineeritud.

Meie linn on alati olnud kuulus rikkalike saakide poolest. Meil on imelised päevalillepõllud ja võimas päevalilleõli tootmine. Meil on suured nisupõllud ja oleme head jahutootjad. Meil on palju arbuusipõlde!!! Hersoni arbuuse isegi eksporditakse. Need kõik on Hersoni sümboliks! Nüüd me isegi ei tea, mis edasi saama hakkab... kas põllud jäävad sööti või jõuab veel midagi külvata. Kui saaki ei tule, seiskuvad peagi ka vabrikud, suureneb töötus ja toit saab otsa.

Aga ma siiski väga usun, et meie rahvast ei saa maha suruda! Me oleme ühtsed ja ei anna alla ka kõige keerulisemates olukordades! Me teame, et Ukraina võidab!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
28.04.2022 kell 13:27

Eilne õhtu oli kohutav... Kuskil kaugemal hakkasid juba varem plahvatused pihta ja siis ühel hetkel, pisut enne kella 23 toimus meeletu kärgatus, nii et meie ja naabrite majad värisesid veel peale lööklainetki. Sellele järgnes nii 10-20 järjestikust plahvatust. Õhutõrje möirgas samal ajal. Mõtlesime, et ongi käes lõpp. Paljudel majadel lendasid aknad eest, ühel hoonel sai katus kahjustada. Tuli teateid tulekahjudest. Kannatada sai ka linnavolikogu hoone.

Maapinnal purunemisi ei olnud, kuid esialgsetel andmetel oli tegu kobarpommiga, mis langes alla Ševtšenko pargi piirkonnas, kesklinnas. Ka Stepanovkal oli tegu kobarpommitamisega. Seal asub haigla, purunenud aknad paigati täna, haigla ise jätkab tööd.

Viimaste andmete järgi valmistavad okupandid siiski ette referendumit, samuti tehakse ettevalmistusi rublatsoonile üleminekuks ja põlumajandussaagi väljaviimiseks Krasnodari territooriumile Venemaal. Samal ajal takistavad Vene sissetungijad jätkuvalt tsiviilisikute lahkumist Hersoni piirkonnast.

Häid uudiseid ka. Ukraina armee hävitas lõunas venelaste moonalaod. Surma sai ligi viiskümmend vene sõdurit ja hävitati 14 sõidukit. Venemaa sissetungijaid ootab Ukrainas ainult üks, see on surm ja häving. Nad võivad ju unistada Hersoni liitmisest Venemaaga, kuid seda ei juhtu iialgi. Me võitleme oma linna ja riigi eest!
ME EI ANNA ALLA!

PS. Täna on minu ema sünnipäev. Ta sai 56-aastaseks. Ta on kõige lahkem ja säravam inimene, keda ma tean! Minu ema oli see, kes uskus minusse ning suunas mind kunstikooli. Olen talle väga tänulik, et ta olemas oli... eriti siis, kui on olnud raske. Oleme kogenud elus palju keerulisi aegu, kuid peamine on see, et oleme saanud olla alati koos!

Mu ema armastab väga balletti. 2019. aastal tegime vennaga talle kingituse ja läksime kõik koos Odessa ooperi- ja balletiteatrisse "Luikede järve" vaatama. Seal on väga suurejooneline teater! See sündmus jääb meile alatiseks meelde!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
27.04.2022 kell 13:08

Täna kell 10 kogunesid Hersoni elanikud rahumeelsele miitingule, et protesteerida ebaseadusliku referendumi vastu. Rahvas hõikas, et Herson on Ukraina, mille peale hakkasid rašistid pisargaasi ning valgus- ja helipomme kasutama.

Teada on vähemalt neli ohvrit.
71 aastane naine - kopsurebend ja põletushaavad rinnus.
50 aastane mees - lahtine jalaluumurd.
Kaks nooremat meest - silmade ja ninaneelu keemilised põletused.

Venelased määrasid Hersoni oblastivalitsuse juhiks Volodymyr Saldo ja linnavalitsuse juhiks Oleksandr Kobtsi. Volodõmõr Saldo, on Hersoni kolmekordne ekslinnapea, kes kaitses avalikult Vene televisioonis Janukovõtšit. Tal on mitmeid korruptisoonisüüdistusi ning tal on sidemeid separatistidega. Hersoni oblasti prokuratuur alustas kriminaalmenetlust seoses linnavolikogu hoone arestimisega Venemaa sõjaväelaste poolt.

Hersonis üritavad Vene sissetungijad jätkuvalt jälile saada ja kinni pidada Ukraina-meelseid aktiviste, kes korraldasid meeleavaldusi ja aktsioone Ukraina toetuseks. Kuid Hersoni elanikud ei karda seda. Hersonlased jätkavad miitingutel käimist, et näidata Vene sõduritele, et nad pole siia teretulnud.

Eile avati riiklik programm ukrainlaste abistamiseks, kes olid sunnitud sõjategevuse tõttu oma kodudest lahkuma. Majaomanikud, kes andsid sisserändajatele oma kodudesse tasuta peavarju, saavad kommunaalkulude hüvitamiseks iga kuu eest fikseeritud tasu. Lisaks maksab riik igale Ukraina riigisiseselt ümberasustatud isikule igakuist miinimumtoetust 2000 UAH, ja iga lapse eest makstakse 3000 UAH. Tööandjad, kes võtavad tööle riigisiseselt ümberasunud isikuid, saavad iga töötaja kohta toetust 6500 UAH.

Toetusi jagatakse "Дія" äpi kaudu. Peaaegu igal ukrainlasel on see telefoni laetud. Samasse äppi on koondatud elektroonilise pass, covid-sertifikaat ja muud vajalikud andmed. Samuti saab programmi kaudu abi taotleda, kui näiteks elamine sõjas hävis. Kahjude hindamine toimub sealsamas ning riik saab maja taastamiseks toetuse kiirelt välja maksta.

Selle programmi kaudu maksti ametlikult töötavatele inimestele ka hüvitisi 6500 UAH. Ma rääkisin sellest kunagi. Mu ema sai nõnda palka kuu aega tagasi.
Mina olen seda äppi kasutanud juba üle 7 kuu. Väga mugav. Ja väga hea tunne on, et meie riik hoolitseb meie eest. Tore, et selline programm toimib. See lahendab palju probleeme ning neid saab väga kiiresti telefoni teel lahendada.

Ukraina on noor ja ilus! Ukraina oli just puhkemas õitsele! Aga ma olen kindel, et meie riik muutub veelgi paremaks! Selliste suurepäraste inimestega me ei kao, vastupidi, muutume veel rohkem nähtavamaks. Peaasi on vabaneda kurjadest vaimudest, kes meie maad hävitavad ...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
26.04.2022 kell 14:23

Hersonis on lausa uskumatult ilus ilm! Päike paistab, linnud laulavad, ümberringi kõik õitseb ja lõhnab! Inimesed käivad väljas T-särkides, kevadine kuumalaine on kohal! Täpselt nagu suvel. Maagiline aastaaeg... Kahju, et ma ei saa seda täiel rinnal nautida... Ma ei käi kuskil väljas... Ainult siis, kui on vaja poodi minna...

Eile õhtul kella 8 paiku lülitus elekter välja... Kogu meie piirkond oli ilma elektrita... Istusime küünlavalgel... Räägiti, et juhtmed olla kuskil läbi lõigatud, aga õnneks on täna vool siiski tagasi.

Vahetult enne seda, kell 19.45 tungisid Vene sõjaväelased Hersoni linnavalitsuse hoonesse, kust eemaldati Ukraina lipp. Vene sõjaväelased võtsid valvuritelt hoone võtmed. Linnapeale ja linnavalitsuse töötajatele anti võimalus koju minna. Tänasest linnavalitsus enam ei tööta.

Paljud elanikud on mures, et mida linnavalitsuse laialiajamine kaasa võib tuua, samas arvatakse, et sissetungijad on meeleheitel, kuna nad teavad väga hästi, et meie sõjaväelased löövad nad peagi linnast välja, nii et nad on otsustanud mängida kohalike paanika peale. Seepärast püüavad linna jäänud elanikud rahulikud olla ja ära oodata Ukraina armee saabumise.

Okupantide pseudoreferendumid ei mõjuta kunagi seda, et Herson on Ukraina ja meie oleme Ukraina! Püüame mitte tähelepanu pöörata rašistide agooniale. Natuke veel ja ajame selle kurjuse oma maalt välja.

Hirmutav on siiski, kuna eilse õhtuni ei sekkunud Vene sõjaväelased Hersoni kohaliku omavalitsuse töösse. Elasime kaks sõjakuud Ukraina lipu all, kuigi blokaadis. Ma arvan, et lähipäevil selgub, miks selline pööre tehti, ja miks just nüüd. Tegelikult ei saanud keegi takistada neil võimu haaramast juba esimesel päeval, kui nad linna sisenesid.
Praeguseks on sissetungijad Hersoni linnavalitsuse hoonelt eemaldanud pea kõik Ukraina sümbolid: lipud, vapi ja bännerid Au Ukrainale, Au kangelastele ja Herson on Ukraina. Hetkel on hoonel vaid Hersoni vapp.

Aga ega me nii kergelt alla ei anna! Hersoni elanikud valmistavad okupantidele üllatuse! 27. aprillil kavatsevad ajutiselt okupeeritud Hersoni elanikud minna massimeeleavaldusele venelaste pseudoreferendumi vastu. Sotsiaalvõrgustikes kutsutakse kodanikke üles võtma vastutust oma kodulinna saatuse eest, ning takistada Hersoni rahvabariigi loomist.

On veel häid uudiseid! Ukraina relvajõud hävitasid Hersoni oblastis Velyka Oleksandrivka lähedal vaenlase laskemoonalao. Surma sai 70 okupanti. Rašistide katsed Hersoni oblasti poolelt Krivoy Rogile lähemale pääseda ebaõnnestusid, Ukraina relvajõud lõid ka seal rünnakud tagasi ning rašistid kandsid suuri kaotusi. Nende ründepotentsiaal väheneb iga päevaga.

Ukraina on ühtne! Herson on tugev! Me elame oma maal ja kaitseme oma õigusi! Ja kõik, kes tulevad meie maale relvadega... saavad samaväärse vastuse...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
25.04.2022 kell 14:09

Viimase kolme päeva jooksul on Hersoni piirkonnast evakueerunud üle viie tuhande elaniku. Kuigi maanteedel varitseb suur oht, jätkavad paljud linnast lahkumist. Autodega on samas pea võimatu ära minna, ning mõned julgemad proovivad seda jalgratastega teha, vältides suuri teid, kus on kilomeetritepikkused ummikud. Ületada tuleb jõgesid ja tihti ei saa seda rattaga teha, mis tähendab, et kohati tuleb kõndida pikki lõike jalgsi.

Pikk autokolonn seisab ikka veel Hersoni lähedal kontrollpunktis. Okupandid ei lase autosid läbi ja suunavad elanikke tagasi, et nad osaleksid võltsreferendumil. Inimesed seisavad autodega kiirteel juba mitmendat päeva.

Novaja Kahhovkas rajasid rašistid politseijaoskonda piinakambri, kuhu viiakse aktivistid, demonstratsioonidel osalejad, linnajuhid ja vahel ka juhuslikud inimesed. Neid pekstakse ja piinatakse elektrišokiga. Politseijaoskonna lähedal on pidev järjekord kinnipeetute omastest, kes püüavad aimu saada, mis lähedastega toimub.

Ukraina kaitsjad on tekitanud sissetungijatele Hersoni piirkonnas totaalse põrgu. Sellest annab tunnistust vene sõdurite kirjad. Need, kel on õnnestunud ellu jääda Tšornobajevka lähedal, saadavad Venemaale sõnumeid.

Üks kirjavahetus avaldati ka meedias:

"Siin on kõik pekkis. Meid tapetakse nagu kärbseid. Ma pole kunagi nii palju laipu näinud. Saime just Tšornobajevkast ära, seal on elav põrgu! Seal sai surma nii palju meie inimesi, et sa ei kujuta ettegi," kirjutab üks sõduritest oma sõbrale Venemaal.

Sõber on propagandast nii ajupestud, et ei suuda seda uskuda. Ta arvab siiani, et Kiiev alistatakse kohe või vähemalt 9. maiks, nagu seda räägitakse uudistes.

"Mida pekki Kiievit? Ma nägin, kuidas Kiievi all granaat mu sõbra lõhki paiskas, sõna otseses mõttes rebiti ta minu silme all pooleks. Põgenesime, et ellu jääda. Vähemalt olen veel elus," vastab seepeale okupant.

Viimases sõnumis ta mõistab, et sügavad kaevikud, mida nad on kaevanud, et oma ellujäämisvõimalusi veidigi suurendada, võivad muutuda massihauaks. Seetõttu palub ta sõbral oma poja ja naise eest hoolitseda, kui ta tagasi koju ei jõua.

Referendumi toimumise kohta tulevad nüüd väga vastuolulised sõnumid. Brittide luureandmed väidavad, et referendum tuleb, samas on järjest enam kuulda ka teist arvamust, kus rašistid on otsustanud sellest mõttest loobuda. Kuna meie president andis ultimaatumi läbirääkimised lõpetada, kui võltsreferendum peaks toimuma, siis on need protsessid justkui Venemaa poolt peatatud, sest läbirääkimisi vajab praegu eeskätt Venemaa ise, et päästa oma armeed lõplikust lüüasaamisest.

Ma tegelikult väga loodan, et referendumit ei tule!!! See on täielik jama ja absurd!

Venelased varastavad jätkuvalt Hersoni oblastist Ukraina vilja. Samal ajal kui Ukraina partnerid sulgevad oma sadamaid Vene laevadele, võtab Türgi vastu okupeeritud Sevastopolist pärit Venemaa laeva varastatud viljaga.

Kui väsinud ma sellest kõigest olen! Minge lihtsalt ära! Ma siiski veel väga loodan, et rašistid vastutavad peagi kõige eest, mida nad meie maaga on teinud...



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
24.04.2022 kell 13:31

Eile küpsetasime emaga terve päeva. Tegime lihavõttekooke, kukleid, mooniseemne- ja õunarulle ning värvisime munad kollaseks ja siniseks. Kõik sai lausa uskumatult maitsev! Kirikusse me hommikul ei läinud... see on liiga ohtlik, aga veedame terve päeva koos perega.

Hersonis ja Mõkolajievis toimusid plahvatused kogu öö. Hersoni äärelinnas käisid ägedad lahingud. Ukraina üksused said oma kontrolli alla kaheksa asulat. Samuti said nad jagu Kiselevka piirkonda kogunenud Vene üksustest, eesmärgiga liikuda edasi Posad-Pokrovskoje suunal.

Rašistid sulgesid Hersoni piirkonna sisenemiseks ja väljumiseks täielikult. Herson on nüüd suletud ala. Ühtlasi jätkuvad ettevalmistused võltsreferendumi läbiviimiseks. Snegirevkast Mõkolajievi väljasõidul asuvas kontrollpunktis seisab 10 km pikkune kolonn juba terve ööpäeva, seal on umbes 1000 eraautot. Inimesed ei pääse liikuma ning otsa saab nii toit kui vesi. Paljud on paanikas, kuna ei tea, mida homne päev toob...

Novoaleksejevka külas, Hersoni oblastis, tühjendasid rašistid viljahoidla ja viisid kogu vilja Krimmi. Vargad! Pravdino külas aga sai täna maamiini plahvatuse tagajärjel raskelt vigastada kaks inimest. Arstid võitlevad nende elude eest.

Eile juhtus veel üks kohutav asi... Isegi nii helgel ajal, nagu Ülestõusmispühad on, pole Putini jaoks miski püha. Samal ajal, kui Putin saabus Moskva templisse, lendasid surmavad raketid Odessasse, otse elumajadesse... ohvreid on palju... kolmekuune laps suri... see oli väike tüdruk... väike helge ime... kes suri Putini käsul koos oma ema ja vanaemaga...

Selle väikse tüdruku nimi oli Kira. Tema ema, 28-aastane Valeria Javkina oli pärit Hersonist. Ta õppis Odessa riiklikus ülikoolis ajakirjandust. Valeria oli abielus Juri Glodaniga ning neil sündis käesoleva aasta veebruaris tütar, kelle Vene sõjavägi eile mõrvas. Valeria oli minu nõbu hea sõber. Nutsin eile terve päeva... see on lihtsalt kohutav... Putin on hullem kui kurat, ta on alatu mõrvar. Vihkan teda...

Odessas jätkatakse raketilöögi saanud elumajade puhastamist rusudest. Elanikud püüavad korteritesse sisse pääseda, et vähemalt dokumendid kaasa võtta... Selline oli Putini Ülestõusmipühade kingitus Ukrainale. Minu vihkamisel ei ole piire...

Ma tõesti tahan, et kogu see põrgu lõppeks... kellelgi pole õigust võtta rahumeelsete elanike ja laste elusid...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
23.04.2022 kell 12:20

Eile oli olukord väga vali ja tuline! Öö jooksul toimusid mitmed plahvatused... aga sellega seoses on ka suurepärane uudis! Meie väed hävitasid eile Hersoni oblastis Vene komandopunkti - see on isegi veel lahedam kui Tšornobajevka!

Ukraina esitas Venemaale ultimaatumi, mille kohaselt tuleb Hersoni oblastis võltsreferendumi korraldamine ära jätta, muidu lõppevad rahuläbirääkimised kahe riigi vahel koheselt. Loodame Hersonis väga, et rahvahääletust ei tule! Herson on Ukraina! Ta on seda alati olnud ja jääb selleks alatiseks!
Okupandid takistavad Hersoni ja Zaporožje oblastites sõjaväe-ealiste meeste väljapääsu.

Blokeeritakse kohalike elanike, aga eriti meeste lahkumist okupeeritud aladelt, et neid saaks peale referendumit koheselt Vene sõjaväkke värvata. Sellised juhtumeid on juba olnud. Okupeeritud aladel jätkuvad mõrvad, piinamised, kohalike omavalitsuste esindajate ja vaimulike tagakiusamised, kohalike ettevõtete arestimised ja humanitaarabi saabumise nurjamised.

Venelased pommitasid eile Nova Zarya külas, Hersoni piirkonnas, elumaju. Tulekahju tagajärjel hukkus kaks elanikku, sealhulgas üks nooruk. On vigastatuid.

Sissetungijad viivad Hersonist toitu Krimmi ja müüvad seda seal alandatud hindadega, et näidata, kuidas Venemaa kontrolli all olevad piirkonnad suudavad säilitada madalaid hindu. Hersoni supermarketite riiulid on peaaegu tühjad. Toitu ja esmatarbekaupu pole. Riiulitele on jäänud vaid äädikas ja veidi teed.

Paljud ukrainlased naasevad koju. Poola piiril on tohutud ummikud. Suurimad autoderivid on Doroguski - Yagodini kontrollpunkti ees - umbes 1000 sõiduautot ja 150 veoautot. Inimestel palutakse mitte kiirustada pärast linnade vabanemist koju naasma. See ei pruugi olla ohutu... Samas ma mõistan väga hästi, et kõik tahavad tagasi, oma koju...

Täna küpsetame emaga lihavõttekooke, kukleid ja moonirulle. Värvime mune. Homme tähistab Ukraina ülestõusmispühi. Kodus on täna eriline atmosfäär. Laulame Ukraina rahvalaule. Väga inspireeriv. Minu vanemad on hariduselt muusikud. Ja ma mäletan, kuidas nad lapsepõlves esinemas käisid. Seetõttu tean ma palju Ukraina rahvaloomingut.

Maja lõhnab täna saia ja vanillisuhkru järele... ma armastan küpsetiste lõhna! Ma armastan neid pühi väga. Loodan, et Ukrainas on sel päeval vaikne ja rahulik... Väga oluline on meeles pidada oma esivanemaid, meenutada ajalugu... hoida traditsioone. Olen tänulik, et olen elus ja oma perega koos. Loodan, et kõik läheb hästi! Meie ainsaks sooviks on rahu! Vajame rahu!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
22.04.2022 kell 13:29

Öö oli vaikne... Mõned ütlesid, et varahommikul oli kuulda plahvatusi, aga mina ei kuulnud. See oli vist esimene kord, kui ma ei ärganud kärgatuste peale.

Umbes 40% linna elanikest on Hersonis lahkunud... Nende hulgas on põgenenud umbes 20% arstidest ja meditsiinitöötajatest, viie kooli direktorid ja umbes 3 tuhat õpilast. Samas jätkavad nii linnast lahkunud kui linna jäänud õpetajad tundide andmist kaugõppe teel.

Organiseeritud evakueerimist linnast ei toimu, inimesed lahkuvad omal vastutusel. Kogunevad ja lahkuvad suurema grupiga. Ametlikke humanitaarkoridore avatud pole. Rashistid blokeerivad Hersoni oblastis rohelisi koridore. Muide, Vikipeedia on rashismi teemal avanud ametliku lehe, seega võib seda sõna nüüd ametlikult kasutada!

Eile üritas mu sõber lahkuda. Snegirevka kontrollpunktist neid läbi ei lastud. Nad ööbisid ühes vanas, tühjas majas ja proovisid siis varahommikul uuesti. Ütlesid, et nad pole sõja algusest saadik sellist stressi kogenud. Ma olin tema pärast väga mures. Jumal tänatud, et kõik on korras, nad jõudsid Vinnitsasse ja seal edasi lähevad nad Ternopili.

Üha enam mõtleme ka ise lahkumisele... Otsime eluaset Ternopilis... aga seal on rendipinnad hüppeliselt tõusnud, juba küsitakse 400-500 dollarit ühe kuu eest. See on väga kõrge hind. Kui leiame eluaseme, veenan oma ema minema... Ta ei taha üldse lahkuda... ja ma mõistan teda, aga teadmatus selle suhtes, mis Hersonis edasi saab on ka väga hirmutav.

Venemaa "humanitaarabi" on plahvatusohtlik. Eile avastati Hersoni piirkonnas, ühes asulas, kus venelased jagasid humanitaarabi, piimapakid, mis olid lõhkeianetega täidetud. Nägin eile sotsiaalmeedias pilte neist "piimapakkidest". Miks küll?

Hommikul lugesin uudist, et Vene sissetungijad rüüstasid Hersoni hotelli "Platon". Nad võtsid sealt kaasa madratsid, padjad ja mööbli... arvatakse, et neil pole edasi ida poole liikudes kuskil magada...
Putin plaanib luua Lääne-Siberisse ukrainlastele mõeldud koonduslaagrid, et ehitada sinna uued linnad. Rashistide hordi ülesanne on hävitada meie riik ja meie rahvus, koloniseerida Ukraina. Kas sa suudad seda ette kujutada? Ma isegi ei suudaks, kui ise selle sees igapäevaselt ei elaks. See on kohutav... Ma pole kunagi midagi ega kedagi nii vihanud kui praegu Venemaad ja Putinit! Põlegu ta põrgus kõige eest, mida ta meie rahvale on teinud!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
21.04.2022 kell 17:16

Ema pani Evelini küsitud retsepti kirja. Ta on tegelikult väga uhke, et Eestist selle vastu huvi tunti ja eriti veel, et sa otsustasid kuklid tema järgi nimetada. Loodan, et need kõigile maitsevad! Kui keegi kukleid teeb, postitage meile ka pilte! Bon appetit!

ELENA KUKLID
Täidis:
600g kodujuustu
100g rosinaid
suhkrut võib panna maitse järgi
vanillisuhkrut 1 pakk, umbes 5-10g
Sega kõik omavahel ühtlaseks massiks.
Pärmitainas:
500 ml piima
3 muna
50 g pärmi
näputäis soola
pool klaasi suhkrut
100g võid
umbes 1kg jahu

Valmistamine:
Sega omavahel piim, muna ja pärm. Tükelda või käte vahel ja sega see jahuga. Jahu tuleks enne sõeluda läbi sõela, et tainas paremini kerkiks. Sega kõik omavahel ja sõtku kätega, kuni taigen tuleb käte küljest lahti. Kata taignapäts rätikuga ja lase 2 tundi kerkida.

Tee tainast pallid, millele suru süvendid täidise jaoks. Määri küljed munakollasega ja pane ahju ning küpseta 200-210 kraadi juures 20-25 minutit.

Igaks juhuks võib jälgida, et kuklid tuleksid helepruunid.

Peale küpsetamist võib peale puistata rohkelt tuhksuhkrut. Head isu!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
21.04.2022 kell 13:13

Vastuseks Jaana küsimusele, Alexandraga on kõik hästi, aitäh! Ta on koos perega Hersonis. Neil õnnestus Snegirevkast lahkuda. Kõik on elus ja terved, nii tema poeg, kui kõik loomad ja isegi tigu! Me oleme Alexandraga head sõbrad, õppisime koos ülikoolis. Ta õppis moedisaini ja ma olen Alexandra rõivaid isegi modellina kandnud. Pildil on mul seljas Alexandra disainitud pulmakleit. Oh, need olid toredad ajad, loodetavasti saabuvad need peagi tagasi...

Viimased paar aastat on Alexandra meisterdanud villast mänguasju, siin on tema Instagrami link: instagram.com/makkaveevasasha ja siin saab näha minu disainitud animeeritud logo Alexandra ettevõttele: instagram.com/p/BtxjFUnlggj

Hersonis sajab täna nagu oavarrest. Isegi kassid ei läinud täna välja, muidu neid vihm väga ei häiri.
Eile leidsin taas aega oma uue digikollaažiga tegeleda... pisut jäi veel lõpetada. See saab olema kaja minu holokausti teemalisele diptühhonile... seekord on teos pühendatud Ukraina genotsiidi ohvritele... Kuigi me oleme sellega omal moel juba kõik leppinud, on siiski väga kurb ja kohati ikka veel uskumatu, et peame toime tulema selliste keeruliste emotsioonidega... aastal 2022.

Ebaseadusliku rahvahääletuse kuupäevad on muutunud... see plaanitakse läbi viia 27. aprillil... Olukord on läinud üsna tuliseks. Eile blokeeriti vaenlase poolt kõik linna sisse- ja väljapääsuteed. Kui ka tahaks, ei saa keegi enam linnast lahkuda...

Eile hommikul lasti Hersonis maha Vene okupantide kaasosaline Valeri Kulešov. Kulešov oli venemeelse Kirill Stremousovi ja Vladimir Saldo usaldusisik. Kulešov väitis ise, et on okupatsioonipolitsei juht, aga keegi ei võtnud seda tõsiselt.

Loodan, et see on väga tugev signaal kõikidele Vene sissetungijatele!!! Nad peavad mõistma, et pole siia teretulnud ning peavad meie linnast lahkuma!

Varsti saadan Evelinile kodujuustukuklite retsepti, ma arvan, et mu ema on väga meelitatud, et keegi Eestist tema retsepti küsib!

Soovin teile kõigile edukat päeva! Saagu kõik teoks, mida olete kavandanud! Aitäh kirjutamast, see annab jõudu! Kallistused sulle ja kogu perele! Tervitused kõikidele sinu sõpradele! Kindlasti kunagi veel näeme!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
20.04.2022 kell 12:32

Öö oli vaikne... rahulik, Mõkolajievi suunal lendasid raketid, aga neid oli täna vähem või lendasid nad kuskil kaugemalt. Olen nüüd juba nagunii harjunud pikalt üleval olema... tavaliselt enne kella 4 magama ei saa...

Eile püüdsin üle pika aja loominguga tegeleda... Istusin arvuti taha ja tegin uue digikollaaži... Tahan "Trigger" näituse jaoks veel mõned uued tööd teha. Näituse üleskutse läks hästi levima ja meil on juba esimese nädalaga päris palju taotlusi tulnud. Kunstnikud tunnevad näituse vastu suurt huvi. Tartusse plaanime saata ka originaalteoseid. Maria ja Sergey on Kreekas uued maalid valmis saanud ja panevad need peagi Tartu poole teele. Lisa Schwab on Bulgaarias ning on valmis samuti originaalteosed saatma. 1. mail lõpetame sooviavalduste vastuvõtmise, siis saame näituse lõplikult paika panna ja läbi mõelda, kui palju saame Tartus originaale näidata ning millised teosed tulevad siis digitaalsel kujul.

Loodan, et meie põhituumik saab rahulikult kodudes olla ning ei pea ette võtma linnast põgenemist. Aga me oleme oma tiimis ülesanded nõnda ära jaganud, et kui see ka juhtub, saab sel ajal keegi teine näituse korraldusega tegeleda. Ma tegelikult ei tunneks end kusagil mujal turvaliselt. Sõda on kõikjal! Eile lendasid raketis isegi Lvivi, tsiviilohvreid on tõesti kõikjal...

Hersoni oblastis Snegirevka maantee ääres, Pridneprovski ja Aleksandrovka vahelisel lõigul paigaldasid Vene sõjaväelased põldudele, istandustele ja väikestele külavaheteedele miine. Liikumine on seal äärmiselt ohtlik... On juba juhtumeid, kus autod on plahvatanud, sõites maamiinile otsa...

Tšornobajevkas hävitati eile taas Vene sissetungijad ja lasti alla mitu helikopterit, kuid samas kannatavad ka tsiviilelanikud. Eile õhtul sai Vene mürskude tagajärjel, kahjustada 11 Tšornobajevka elumaja. Paljud majade katused, seinad, kõrvalhooned ja aknad on segi paisatud. Ühes hoovis sai kannatada sõiduauto, teistes elektriarvesti ja gaasitoru. Elanikud õnneks vigastusi ei saanud. Tekitatud kahjusid hakkasid omanikud juba tänasest likvideerima. Kõik tahavad oma elu võimalikult kiiresti tavapärastesse rööbastesse seada.

Lvivis alustas eile tegevust esimene moodullinnak neile, kelle majad on Vene okupandid hävitanud. Mikrolinnas on söökla, esmaabipunkt, kauplus, samuti duširuumid ja tualetid. Inimesed elavad ajutiselt sellistes väikestes kaasaegsetes moodulmajades. Loodan, et kõik saavad hiljem siiski oma koju tagasi pöörduda... kuigi, paljudel polegi enam kodu...

Väga palju taastamistöid ja ülesehitamist ootab meid ees. Ja me ehitame kõik koos üles, majad, linnad, terve riigi. Aga enne tuleb kurjus meie territooriumilt välja ajada! Kogu Ukraina usub võitu ja kiiresse vabanemisse! Peaasi on nüüd Donbassist vaenlane välja lüüa! Otsustavad lahingud toimuvad ilmselt juba järgmisel nädalal.

Putin aga valmistub võiduparaadiks, 9. mail. Venelaste jaoks on see eriline kuupäev. Aga kui nende vanaisad teaksid, kelle lapselapsed praegu Ukrainas märatsevad, mis tegelikult toimub, oleksid nad ilmselt samuti šokeeritud... või kas oleks...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
19.04.2022 kell 12:14

Öö oli raske... jäin magama alles vastu hommikut... Eile õhtul hakkasid taas raketid meie kohal lendama. Sellega ei ole lihtsalt võimalik harjuda, eriti kui nad lendavad sõna otseses mõttes pea kohal. Vene okupandid tulistasid okupeeritud Hersonist, sel korral Mõkolajievi suunas! Müra oli nii suur, et aknad isegi ragisesid.

Ukraina relvajõud andsid omakorda Tšornobajevka piirkonnas vaenlase vägedele taas väga täpse tagasilöögi. Ligi tunnine rünnak Aleksandrovka piirkonnas oli samuti meie vägedele edukas. Vaenlane taganes. Muuhulgas hävitati päris palju Vene sõjatehnikat.

Rasked raketirünnakud on toimunud Harkivi suunal ning Luganskis ja Donetskis. Venemaa on alustanud sõja uut etappi – sel korral siis ainult ühe rindega, Ida-Ukraina regioonis. Lahing Donbassi pärast on alanud. Ukraina ei võitle oma territooriumi äravõtmise nimel Venemaalt. Ukraina võitleb õiguse eest elada rahulikult oma territooriumil. Ukraina võitleb eluõiguse eest!

Paljud inimesed lahkuvad linnast, teised naasevad mitmel põhjusel. Tsükkel. Iga päev räägitakse lahkumisest... Pered tülitsevad, sõbrad kaklevad... Inimesed ei tea, mida teha ja mida vaenlaselt oodata. Oleme isegi istunud pakitud kohvrite otsas, valmis lahkuma, kui olukord peaks hullemaks minema... Kuigi, ausalt öeldes, me ei taha kuhugi minna... See on meie maa, meie linn, meie kodu.

Kuu lõpus suletakse mitmed Hersoni supermarketid. Sees on vaid tühjad riiulid ja kaubavedu on lõplikult katkenud. Samas turud toimivad. Hersoni maa on viljakas ja juba tulevad kevadised köögiviljad. Turul on hea valik juurvilju. Isegi mune saab taas osta, enne oli neid raske leida. Me elame veel!
Mu isa on saanud kõik vajalikud ravimid. Raviperiood kestab veel 2-3 kuud. Mul on väga hea meel, et suutsime rohud leida.

Loodame koguaeg, et olukord paraneb! Me ei ole tõesti kaotanud lootust, et meid varsti vabastatakse. Otsustavaks saavad lahingud idas. Jõudu meie kaitsjatele! Ukraina armee on parim!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
18.04.2022 kell 14:39

Hersonis sajab. Loodus kastab maad, et taimed saaksid kosuda, puud kasvada, lilled õitseda.
Jätkangi heade uudistega. Maailmas kuulsust kogunud Borodjanka köögikapp, millel seisis keraamiline kukk ning millest omakorda on saanud Ukraina rahva vastupidavuse ja paindumatuse sümbol, demonteeriti, et see üle anda kohalikule muuseumile. Seda tehti loomulikult hävinud korteri omaniku loal. Nüüd säilitatakse köögikappi, kui sümbolit loodetavasti nii igavesti, kui see vähegi meie maailmas võimalik on.

Öö oli vali ja pidevalt kostus plahvatusi, aga ka siin jätkan heade uudistega. Mis sa ise arvad? Muidugi, Tšornobajevka 16:0!!!! Ah, see teeb mind väga õnnelikuks.

Aga on ka halbu uudiseid...
Mõkolajievis pole vett olnud nüüd juba peaaegu nädal aega. Vene sissetungijad lasid linna veevarustuse õhku. Seda tehti meelega... Aga vabatahtlikud tegutsevad ja püüavad korraldada kohalikele vajalikku vett. Inimesed ei anna alla.

Harkivis, Saltovka tulistamise käigus hukkus 5 ja vigastada sai 20 elanikku. Kahjustada said nii korterelamud kui ka eluks vajalikud kommunikatsioonid. Vaatasin neid kohutavaid kaadreid inimestest, kes varjasid end rusude vahel või päästsid haavatuid... pisarad voolasid...

Penza piirkonnas (Venemaa) on avatud laagrid küüditatud ukrainlastele. Ühes neist on rohkem kui 400 inimest – peamiselt naised ja 147 erinevas vanuses last. Küüditatud ukrainlased on väga raskes seisundis, ilma riiete, toidu, hügieenitarveteta – nad viidi sinna otse Mariupoli pommivarjendist.

Kuidas see kõik saab toimuda 21. sajandil??? Julmusel, mida Vene riik meie rahva peal välja elab, pole enam piire. Ühelt poolt olen ikka veel hämmingus, et see kõik üldse toimub ja teisalt ei üllata mind enam ka kõige jälgim kuritegu, mille venelased on meie riigis toime pannud.

Me tahame, et sõda lõppeks võimalikult kiiresti...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
17.04.2022 kell 16:35

Ema küpsetas täna kodujuustuga kukleid. Ta saadab kõigile eestlastele pühade puhul tervitusi!

Rahu ja headust teile ja kogu maailmale!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
17.04.2022 kell 12:34

Eile oli Hersonis päikseline kevadilm, täna on taevas pilvine ja sajab sombust vihma... Eile, kui poes käisin, nägin jälle relvastatud okupante, väga ebameeldiv tunne on neid näha, lausa kõhu kisub krampi, kui neid kohtan. Terroristid! Lahkuge! Me ei ole teid siia kutsunud! Nad ise muidugi arvavad, et meil on hea meel neid näha... aga SEE POLE NII...

Jätkuvalt hoiatatakse, et Hersoni oblastis kavatsevad Venemaa okupatsiooniväed mai alguses läbi viia pseudoreferendum. Novaja Kahhovka trükikojas trükitakse juba rahvahääletuse sedeleid. Plaanis on referendum läbi viia 1-10. maini. Sel perioodil kavatsevad nad Hersoni sisse- ja väljasõiduteed sulgeda ning kõik sidekanalid blokeerida. Ilmselgelt koostatakse kõik hääletustulemuste protokollid eelnevalt ja tuuakse need siis valimisjaoskondadesse. Nii toimus see ka Luganskis ja Donetskis.

Sotsiaalvõrgustikes arutatakse aktiivselt fiktiivse referendumi toimumist. Me kõik mõistame, et referendumite korraldamine teise riigi territooriumil on ebaseaduslik ning riigi territooriumi muutmise küsimused lahendatakse põhiseaduse järgi eranditult ainult üle-Ukrainalise referendumiga. Kõigil rahvahääletuse korraldamise katsetel puudub seaduslik jõud ning selle korraldajaid, kaasosalisi ja läbiviijaid ootab kriminaalvastutus, aga see muidugi ei takista Putinit. Küllap tal on vaja 9. mail mingitki võitu Venemaal kuulutada.

Kogu Ukraina ja maailm on mures inimeste elu pärast Mariupolis. Seal on väga raske olukord! Ma isegi ei suuda ette kujuta selle õuduse ulatust. Kohutavad uudised on tulemas. Pean olema vapper, et need vastu võtta.

ÜRO andmetel kannatab Mariupolis enam kui 100 000 tsiviilelanikku toidu, vee ja küttepuuduse käes. Vene armee poolt piiratud Mariupolis surevad inimesed nälga, aga vaenlased on astunud järgmise alatu sammu, muutes Mariupolit üheks suureks töölaagriks - Gulagiks. Selleks on okupantidel olemas tööriist. Nad lubavad linnaelanikele toitu hankida, kui elanikud omakorda töötavad okupantide poolt tekitatud kahjude likvideerimisel - koristavad surnukehasid ning korjavad kokku ning veavad ära rususid.

Putin, keda nüüd võime nimetada Hitleri ja Stalini tegude ustavaks järgijaks, teostab Mariupolis oma väärastunud unistusi. Genotsiid, krematooriumid, getod ja nüüd ka Gulag.
Palvetan iga päev oma rahva, laste, naiste eest... Palvetan, et Ukraina armee vabastaks Mariupoli, et saaksime päästa kümneid tuhandeid elusid... palvetan... palvetan...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
16.04.2022 kell 13:01

Magasin öösel väga halvasti... nägin järjest mitut erinevat õudusunenägu. Ilmselt info ülekülluse tõttu. Vaatan ja loen palju uudiseid.

Alustan headest sõnumitest. Ühe minu sõbra kaudu, kes tegutseb vabatahtlikuna, õnnestus isale vajalikud tabletid leida - Odessast. Loodan, et ta jõuab probleemideta Hersonisse ja saame rohud veel täna kätte. Olen väga õnnelik. See on mu isale väga vajalik.

Okupandid murduvad aina sagedamini, on olnud lausa tänavatel kokkukukkumisi. Eile nägin sotsiaalvõrgustikes fotot, kus Vene sissetungijad sisenesid ühte Hersoni supermarketisse ja võtsid sealt alkoholi. Elanike küsimustele vastasid venelased: "Meil ei ole mingit huvi võidelda ega tülitseda, las me joome end lihtsalt purju." Oeh... kuidas ma tahan, et nad oleksid meie maalt juba lahkunud!

Tšornobajevka piirkonnas jätkub pommitamine. Mul on tegelikult hea meel, et Tšornobajevkast kostub regulaarselt plahvatusi, see tähendab, et meie omad hävitavad vaenlasi. Hersoni piirkonnas jätkavad sissetungijad elanike terroriseerimist, otsides neid, kes on olnud seotud Ukraina armee või valitsusasutustega.

Vene okupandid jätkavad Mõkolajievi elamupiirkondade pommitamist. Eile hukkus Mõkolajievi tulistamise tagajärjel 5 inimest ja 15 sai vigastada. Üks hukkunutest leidis maast lõhkemata mürsu. Tegu oli taas klasterpommiga, mis on rahvusvaheliste lepingutega keelatud.

Ukraina poeet Tarass Ševtšenko kirjutas kunagi need read, millest sai Ukraina rahva vastupanuliikumise sümbol:
„Võitle ja võida, jumala abiga!
Tõde on selja taga, püha tahe sinuga!“

Head ja säravat nädalavahetust kõigile eestlastele! Ukrainlased ei anna alla ja võidavad varsti! Meie selja taga on kogu maailm, järelikult ka tõde!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
15.04.2022 kell 13:00

Esmalt soovin kõigile eestlastele häid ülestõusmispühi! Veetke see aeg koos sõprade ja peredega! See on kõige olulisem, olla kõige lähedasemate inimeste kõrval ja olla õnnelik!

Meie tähistame lihavõttepühi 24. aprillil ja see on üks mu lemmikpühadest. Kohe selgitan, miks. Kogu mu lapsepõlv on olnud seotud kevade ootamisega ja selle saabumisega. Ma mäletan, kuidas sünnipäeva ajal küpsetati kooki ja need magusad küpsetuslõhnad segunesid õitsvate puude ja lillede lõhnadega ja siis saabusid varsti ülestõusmispühad. Vara-varahommikul, kui väljas oli veel pime, läksime kogu perega kirikusse pashat ja mune õnnistama. Ja kui me kirikust koju jalutasime, põlesid kõikide korvides küünlad... ja kogu linn oli valgustatud. See oli imeilus.

Mu ema küpsetab lihavõttepühadeks alati maitsvaid saiakesi, pashat, moonirulle... mmmm... kui maitsev see kõik on!!! Loodan, et sel aastal saame samuti küpsetada, kasvõi natuke. Munad on praegu väga kallid ja neid pole peaaegu üldse, aga äkki leiame turult ja loodan väga, et vähemalt mõne muna jaksame osta ka. Kindlasti jaksame! Kirikusse me sel aastal ei lähe, see on ohtlik! Tähistame seda helget püha kodus, pereringis! Ja kohe peale seda, 28. aprillil, on mu ema sünnipäev.

Olukorrast Hersonis. Juba teist õhtut kuuleme tugevaid plahvatusi. Täna öösel toimus õhurünnak üle kogu Ukraina. Plahvatused jätkusid hommikuni ja arva ära, mis juhtus Tšornobajevkas? 15:0! Au Ukraina armeele!

Plahvatused toimusid nii paljudes piirkondades... et me arvame, et Putin vihastus sõjalaeva "Moskva" pärast. "Moskva" kaotus oli Venemaale suur sõjaline tagasilöök. "Moskva" mitte ainult ei kandnud 16-t kaugmaa tiibraketti, vaid oli laevastiku ainus kaugõhutõrjesüsteemidega varustatud laev. See pakkus õhukaitset teistele laevadele, sealhulgas rannikualade pommitamise ja amfiib-manöövrite ajal. Ukraina meedia andmetel toimetati Sevastopolisse 14 laeval olnud madrust. Ülejäänud 496 meeskonnaliikme saatus on teadmata.

Hersonis on väga palju nimesi, kes vajavad abi ja ei suuda ise ellu jääda. Ühelt pool ravimitepuudus ja hindade hüppeline tõus ning teisalt napib sotsiaalhoolekandeteenuseid. Paljud on kaotanud töö ja elanikel on üha vähem raha.

Samas on tekkinud palju vabatahtlikke, kes koguvad raha, ostavad toiduaineid, valmistavad süüa, korraldavad humanitaarabi, panevad inimestele kokku toidupakke ja jagavad neid laiali. Nad lähevad Mõkolajievisse ja Odessasse ravimite järele, riskides oma eluga. Igaüks aitab, kuidas oskab.
Sõda on ukrainlased ühendanud! Kõik aitavad üksteist! Tunnen lausa seda meie rahva ühtsuse jõudu. See on väga soe ja helge tunne, iga ukrainlane tunneb seda, ma olen selles kindel. See ühtsustunne ei lase meil alla anda... Vaatamata raskustele ja kogu sellele õudusele näitab Ukraina oma julgust ja meelekindlust. Kui uhke ma olen meie inimeste üle! Nad murravad meid kuidas saavad, aga me EI ANNA ALLA!

Me kõik ootame linna vabanemist. Me kõik ootame sõja lõppu. Me ei kaota lootust! Loodan väga, et kuu lõpuks on Herson vaba, me tahame ja soovime seda väga!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
14.04.2022 kell 12:53

Täna on sõja 50. päev. Kui naiivne ma olin, arvates, et sõda kestab maksimum nädala, ja seejärel, et mitte rohkem kui kuu... ja nüüd saab sellest varsti juba kaks kuud, kui sissetungijad märatsevad meie maal... ning pole teada, kaua see veel kestab... Mulle ikka veel ei mahu pähe, et see juhtub... minuga, mu perega, mu sõpradega, minu linna ja maaga...

Kõik rahvad ütlesid pärast Teist maailmasõda, et mitte kunagi enam ei tohiks sõjaõudused korduda ja nüüd me oleme taas samasuguste jubedustega silmitsi. See teeb lihtsalt jõuetuks... Ma vihkan kõike, mis on seotud venelastega... Me pole kunagi olnud vennasrahvas. Me oleme erinevad! Me oleme vabad! Nad ei kustuta natsiriigi häbimärki ka pikkade aastate jooksul... See on sõda, mida mäletavad veel meie lapselapsed ja lapselapselapsed.... Oma presidendi tegude eest, Vene sõdurite tegude eest, seda sõda toetavate kodanike tegude eest, vastutavad kõik venelased, eranditult...

50. päeva jooksul on Venemaale küüditatud üle 500 tuhande ukrainlase... Nende saatus on teadmata ja me keegi ei oska isegi arvata, kas nad saavad veel kunagi tagasi koju... Üle 4 miljoni ukrainlase on lahkunud riigist... umbes sama palju kolinud teistesse Ukraina linnadesse... Miljonite inimeste tulevikud on purustatud... tuhanded majad hävitatud, tuhanded inimesed surnud... Milleks see kõik?

Iga päev avastatakse kohutavaid mõrvapaiku. Massihaudu on leitud Kiievis, Tšernihivis, Sumõs ja teistes piirkondades. Ma vahel lausa imestan, kuidas mul ei saa pisarad otsa, kui palju suudab üks inimene endast välja nutta? Kuidas normaalselt edasi elada... kuidas?

Juba mõnda aega on teada, et venelased on kohale toonud mobiilsed krematooriumid... me arvasime, et see on nende endi sõduritele... aga see pole nii... Mariupolis on 13 mobiilset krematooriumi, mis "puhastavad" tänavaid tsiviilisikute surnukehadest. Rahumeelsed elanikud, kes kaotasid pommirahe all oma elud, "kaovad" Vene põletusahjudesse. Omaksed ei saa kunagi teada, kas nende vanaemad, emad, vennad või lapsed viidi Venemaa avarustesse või nad lihtsalt põletati vaenlase ahjudes...
Mobiilsete krematooriumide kasutamine on tuvastatud veel Tšernihivi ja Luganski oblastites.
Samuti kasutavad Vene relvajõud krematooriume Vene sõjaväelaste surnukehade hävitamiseks, et varjata sõjas hukkunute tegelikku arvu, ning seeläbi loobuda maksetest Vene ohvrite perekondadele.

Analüütikud arvavad, et Herson ja suurem osa Hersoni oblastist jääb enam kui kuuks Vene okupatsiooni alla. Jätkuvad Ukraina-meelsete aktivistide röövimised, prokuratuuri andmetel on Vene võitlejate poolt pantvangi võetud 137 inimest, sealhulgas 4 ajakirjanikku.

Lisaks on Hersoni piirkond ametnike sõnul humanitaarkatastroofi äärel. Elektrita on veel 106 asulat. Toitu ja ravimeid jääb järjest vähemaks ning Vene sissetungijad röövivad ikka veel elanikelt nii toiduaineid kui ka kõike muud. Hersoni piirkonnas on jagu enam onkoloogia- või suhkrutõvega seotud elutähtsaid ravimeid. Okupandid on blokeerinud enamiku Ukraina infokanalitest ja levitavad desinformatsiooni Venemaa rassistliku meedia ja sotsiaalvõrgustike kaudu.

Eile avaldas mulle tugevat muljet Tallinnas toimunud naiste meeleavaldus Vene saatkonna ees. Kananahk tõusis lausa... aitäh, et te ei vaiki, vaid omal moel ja väga võimsa aktsiooniga andsite karjuvalt ülekohtusest tragöödiast maailmale teada! Suur kummardus kartmatutele Eesti tüdrukutele! Iga päev tuleb juurde kümneid ja kümneid väärkohtlemise ohvreid... palju väärkoheldud lapsi, tüdrukuid ja poisse... Ja kui palju on neid, kes ei saa enam midagi öelda, sest nad lebavad massihaudades või põlevad krematooriumites...

Tänan väga eestlasi! Te olite esimesed, kes meile appi tulid! Te olete imelised, selles olen ma veendunud lausa isiklikult. Te ei kujuta ilmselt ettegi, kui oluline on minu, mu sõprade ja kogu Ukraina jaoks teadmine, et selle jõhkra hävitustöö kõrval, on inimesi, lausa võhivõõraid inimesi, kes hoolivad, mõistavad ja raskel hetkel aitavad! Tänud! Kui kõik on läbi, siis kindlasti kohtume, tahan teid kõiki kallistada!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
13.04.2022 kell 14:04

Hersonis sajab... kõik on hall, märg, udune ja sünge. Käisime vennaga täna poes. Ostsime juurvilju, juustu, leidsime isegi jäätist ja tomatimahla. Meie maja lähedal on taas tööle hakanud väike pagariäri. Tänav lõhnas juba kaugelt värske leiva järele. Ostsime lausa kolm pätsi. Polnud juba ammu sooja leiba saanud, see oli väga maitsev! Ja hullutava lõhnaga!

Tänaval tundub kõik endine olevat. Inimesed jalutavad või lähevad kuhugi, lapsed mängivad... autod sõidavad... kuid õhus on tunda ärevust. Kõik püüavad sõjaeelset elurütmi taastada ja vahel see justkui õnnestubki ning tekibki tunne, et kõik on nagu vaansti... aga kui kodutänavale jõudsime, sõitsid meist mööda kaks Z-märgiga autot, millel istusid kuulipildujatega okupandid. Niimoodi silmast silma neid näha, on tegelikult kohutavalt ängistav... lausa valusalt ängistav...

Hersoni poodidesse toodi täna vorsti. See oli suursündmus. Hersoni elanikud postitasid sotsiaalmeedias vorstidega poeriiuleid, aga veelgi muljetavaldavam oli vorstide hind - 500 UAH, kui varem maksid nad 100-150 UAH. Võimalik et vorstid jäidki lettidele. Praegusel ajal on vähe neid, kes sellist hinda endale lubada saavad.

Kesklinnas rüvetasid sissetungijad Perekopskaja tänaval asuvat mälestusmärki "Au Ukrainale". Okupandid rebisid maha Vene-Ukraina sõjas (2014-2015) hukkunud inimeste portreed. Samuti kiskusid nad maha Ukraina lipu. Me ju teame, et venelastel pole austust ei elavate, ega ka surnute vastu ning, et neilt võib palju hullemat oodata, aga ikkagi on need teod väga-väga häirivad.

Ukraina väed on toonud rindejoone Krivoy Rogi piirkonnast Hersonile lähemale, vabastades enam kui 15 asulat. Mõned Hersoni piirkonna külad, mis nüüdseks on sissetungijatest vabastatud, olid okupeeritud alla nädala, mõned rohkem kui kuu, aga kõikjal räägivad kohalikud elanikud kohutavaid lugusid.
Praegu taastub külades tavapärane elu. Sinna tuuakse toitu, ravimeid ning taastatakse politsei tegevus. Samuti remonditakse elektri- ja veetrasse.

Minu emotsioonid on viimastel päevadel olnud väga vastuolised... nutan, kui näen kohutavaid videolõike. Samas mõnikord ka naeran, kui näen midagi naljakat. Arvasin, et ma ei oskagi enam naerda... õnneks eksisin. Meil on kass Sam, ta on 7 kuune, ta on kõigi jaoks tõeline stressimaandaja. Ta tahab väga mängida ja läbi mängu rahuneme isegi.

Okupandid on üritanud rünnata Mõkolajievi suunal, kuid nagu ikka, edutult. Suurest vihast tõukudes, tulistavad nad seetõttu rakettidega valimatult elumaju... Selle kõige juures on õhus teadmine, et kohe-kohe algab teine sõjalaine...

Hersonis üritavad orkid linnaelanikke hirmutada ja agiteerida, et nad nende poolele üle tuleksid, kuid see ei õnnestu neil, keegi ei taha end siduda Venemaaga. Me oleme Ukraina! Armastame oma riiki ja linna!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
12.04.2022 kell 12:31

Eile kuulutasime välja avatud konkursi, et leida kunstnikke tARTu poes toimuvale näitusele. See tekitas kunstnikes väga suure huvi. Tahame, et näitus tuleks mitmekesine ja huvitav. "МІЦЕЛІЙ" festivali meeskond tänab veelkord selle võimaluse eest. See kõlab isegi pisut uskumatult, et me saame sõjaolukorras tegeleda näituse ettevalmistusega. Vajame seda hetkel väga! Aitäh!

Selline kutsungi saatsime eile välja. "Trigger" on mitmežanriline näitus, mille eesmärk on meenutada, et ühise sõjakupli all on igal inimesel siiski isiklikud kogemused ja sündmused, mis teda enim on mõjutanud. 24. veebruar 2022 ühendas ukrainlased üheks. Meil on ühised mured, kuid igaüks näeb, tunneb ja kajastab neid omal moel. Kutsume kunstnikke üles väljendama näitusel eriti meeldejäävaid hetki, mis toimusid sõja ajal. Igaüks teab oma päästikut! Kutsume teid üles maailmale teada andma, mida inimesed sõja ajal tundsid!
Maria ja Sergei jõudsid Kreekasse. Nad maalivad seal „Trigger“ näituse jaoks pilte ja saadavad siis postiga Tartusse.

Aga pisut ka olukorrast rindel.
Ukraina väed liiguvad aeglaselt Mõkolaijevist Hersoni suunal. Venelased üritavad samas vasturünnakut teha, et meie tempot aeglustada. Tegelik sõjaline seis sellel suunal on praegu salastatud, kuid tööd HERSONI VABASTAMISE nimel tehakse 24/7.

Hersonist röövitud inimesed viiakse Krimmi. Krimmitatarlaste liider Mustafa Džemilev ütles, et Vene sissetungijad viivad meie oblastist röövitud inimesed Krimmi eeluurimisvanglasse. Vahistatud inimesi piinatakse julmalt. Sama saatus tabas Zaporožje oblastist röövitud ukrainlasi. Džemilev rääkis sellest telekanali Rada eetris.

Okupandid on massiliselt eemaldanud Hersonis reklaamtahvleid kirjaga "Herson on Ukraina". Piirkonna energeetikud on aga suutnud taastada vajaliku elektrienergia 13 Hersoni oblasti asulas, mis olid sõjategevuse tõttu enam kui kuu aega elektrita.
Vene sõjaväelaste suurtükimürskude tõttu said Velikaja Aleksandrovka külas (Hersoni oblast) kannatada ja mõnel pool lausa hävisid kohalike elanike elumajad, kõrvalhooned, garaažid ja sõidukid. Prokuratuur on sealgi kaardistanud sõjakurjateod ja alustanud menetlust.

Unistan, et see kõik oleks juba lõppenud! Ukraina on juba sõja võitnud, seda näeb kogu maailm. Tegeliku sõjategevuse lõpuni läheb veel aega... loodan, et mitte väga kaua...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
11.04.2022 kell 12:13

Vene sõjaväelased takistasid eile Hersonis toimunud rahumeelset mälestusmiitingut. Rahva laiali ajamiseks kasutati relvasid, aga õnneks tulistati õhku, keegi viga ei saanud. Osa kogunenutest hajus peale seda laiali. Osad tahtsid miitingu toimumiskohta muuta, kuid pargis viibivate laste rohkuse tõttu otsustasid nad selle turvalisuse kaalutlusel siiski ära jätta.

Nova Kahhovkas toimus samuti rahvakogunemine, aga lavastatud. Erariietes Vene sõjaväelased imiteerisid kohalikke ja lehvitasid Vene lippe. Päev varem olid sissetungijad vanakraamipoodides ringi käinud ja kokku ostnud erarõivaid, selle kohta ilmus juba mitu postitust, nii et me teadsime, et võltsmiiting saab peagi toimuma.

Tšornobajevi linnufarmis suri umbes neli miljonit kana. See juhtus pärast seda, kui okupandid lõikasid läbi farmi elektriliinid. See, mis seal nüüd toimub on lausa katastroofi mõõtmetega.

Hersonist on kümned tuhanded inimesed lahkunud. Ilmselt juba üle 50 tuhande. Iga päev sõidab palju autosid linnast välja. Toitu tuuakse Hersonisse harva, samas seda jagub, kuigi hinnad on kõvasti tõusnud.
Näiteks:
Tatar 100 UAH (oli 40 UAH)
Suhkur 80 UAH (oli 25-30 UAH)
Jahu 40 UAH (oli 20 UAH)
Banaanid 120 UAH (olid 35 UAH)
Sidrunid 120 UAH (olid 40 UAH)
Liha 200-300 UAH (oli 120 UAH)

Vorstid ja piimatooted on defitsiit ja kui neid kuskile tuuakse, saavad need kohe otsa, kuigi hind on väga kõrge. Köögiviljade hinnad on turul taskukohased. Juba on kohalikel farmeritel valminud värsked köögiviljad. Kurgid, salat, roheline sibul. Värskete köögiviljade hinnad on kahe- ja kolmekordistunud. Eile tegime kevadist salatit. Oi, see oli maitsev! Ja natuke tundsime rahamaitset ka 🙂.

Hersonis on väga viljakas maa. Kevadkülv on küll alanud Ukraina erinevates piirkondades, aga Hersonis on see paljudes kohtades veel võimatu. Me istutame sel aastal oma aeda ka palju köögivilju. Peab olema lihtsalt kõigeks valmis.

Kütusega on olukord paranenud. Me ostsime viimati bensiini 60-70 UAH eest. Praegu võib leida ka 45-50-ga. Järjekorrad kütusele olid varem 2 päeva. Nüüd ei ole enam pikki järjekordi.

Ravimite seis on endiselt keeruline. Insuliin näiteks, mis on tuhandetele inimestele eluliselt vajalik, seda saada pole. Paljusid teisigi ravimeid saab endiselt hankida vabatahtlike kaudu. Aga tihti tuleb seista väga pikkades järjekordades. Paljud inimesed on surnud ravimite puuduse tõttu.

Teles näeme endiselt ainult Vene kanaleid, mistõttu me televiisorit enam ei vaata. Ainult YouTube'i.

Õiguskaitse ei toimi. Kui satud tänaval kaklusse või varastatakse midagi või murtakse koju või ettevõttesse, pole võimalik abi saada.

Linnas on liikumiskeeld kella 20-st õhtul 6-ni hommikul, aga juba pärast kella 16 on kesklinn tühi. Püüame ise kodus olla alates kella 18.

Venelasi on igal pool. Mitmel pool on heisatud Vene lipud - Merekoolil, administratiivhoonetel. Seda on üpris halb näha, nad tekitavad meile kannatusi ja me peame taluma nende sümboolikat. Sissetungijad on kõikjal linnas. Nad on paigaldanud väga palju teetõkkeid erinevatesse linna piirkondadesse. Peatavad autosid ja jalgrattureid. Kontrollivad dokumente. Otsivad inimesi oma nimekirjadest. Tänavatel sõidavad Z-märgistustega autod.

Kümned tuhanded inimesed on kaotanud oma töö. 70% äridest ei tööta.
Beebitoitu ja mähkmeid on, aga valik on väike, tuleb osta seda, mida saab. Naiste hügieenitooted on defitsiidis.

Raha enam kuskilt välja võtta väga ei saa. Sularaha linna ei tooda. Mõned poed võimaldavad maksta krediitkaardiga.

Väljastpoolt vaadatuna võib tunduda, et kõik polegi nii halb. Ja tegelikult jumal tänatud, et me ei ole samas olukorras nagu paljud teised Ukraina linnad.
Hetkel on kõige häirivamaks probleemiks teadmatus ja infopuudus, see hirmutab.

Ametnikud on öelnud, et Hersoni olukord on halb, et mitte öelda kriitiline. Represseeritakse kohaliku omavalitsuse esindajaid, mitme meie piirkonna linnajuhid on surnud. Ärimehi, miitingutega seotud julgeolekuametnikke röövitakse, kuulatakse üle, piinatakse ja on ka tapmisjuhtumeid.

ME EI ANNA ALLA! Herson on Ukraina! Me oleme tugevad! Usume parimasse! Ukraina jääb!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
10.04.2022 kell 12:54

Öö oli kärarikas! Sel korral toimusid lahingud Oleshkis.

Oleshki linnapea Jevhen Rõštšuk andis teada, et plahvatused toimusid jõemuuli piirkonnas, kuhu oli plaanitud spordikompleksi ehitus. Suuri kahjusid õnneks ei tekitatud. Lööklaine purustas elumajade aknad. Vene sõjaväelasi on nähtud mõnes linnaosas patrullimas.

Lõuna-Buži suunal püüdis vaenlane taas kord Aleksandrovka asula üle kontrolli saavutada, aga see neil ei õnnestunud. Okupandid kaotasid nii isikkoosseisu kui varustust. Sissetungijad jätkasid Novovorontsovka, Maryanskoe, Novogrigorovka ja Shevchenkovo asulate pommitamist.

Ajutiselt okupeeritud Hersoni oblasti territooriumile on Vene väed paigutanud sõjaväehaiglad ja sõjatehnika remontimiseks vajalikud töökojad ning okupeeritud Nova Kahhovka trükikodades trükitakse Hersoni Rahvavabariigi loomiseks kampaaniamaterjale. Sissetungijad keelavad Nova Kahhovka elanikel miitingutel osalemise, ähvardades linnas katkestada side-, vee-, gaasi- ja kütteteenuse.

Samal ajal on linna transporditud "näitlejaid", kes liiguvad tänavatel, lehvitades Venemaa lippe ja nõudes ühinemist Venemaaga. Nad ikka veel üritavad näidata, et inimesed on Venemaa poolt... see on totaalne absurd!!!

Ka siin, Hersonis, heiskasid nad Venemaa lipu... aga see ei tähenda midagi! Herson on Ukraina! Ja jääb igavesti Ukrainaks!!!

Täna kell 12 kogunesid rahumeelsed Hersoni elanikud Jubileinõ kino juures asuvale väljakule, et mälestada Venemaa agressiooni ohvreid Ukrainas... loodan, et kõik möödub rahulikult.

Hersonis on ilus ja päikesepaisteline ilm... lubatakse küll vihma... aga praegu paistab päike!

Soovin sulle ja perele ning kõigile, kes mu kirju loevad, head pühapäeva! Veetke see pereseltsis!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
9.04.2022 kell 10:52

Olukord läheb iga päevaga aina hullemaks.... Eile kell 10.30 heitsid Vene sissetungijad Kramatorski raudteejaamale pomme. Teada on, et seda tehti tahtlikult. Raketirünnaku tagajärjel hukkus üle 40 rahumeelse elaniku. Nende hulgas 5 last... üle 100 inimese sai haavata. Ma nägin neid kohutavaid kaadreid... ja mul tõusid sõna otseses mõttes juuksed püsti... Veri, laiali pillutud surnukehad, segi paisatud kohvrid, lapsevankrid... Inimesed soovisid vaid linnast lahkuda...

Eile oli Hersonis väga rahutu... õhk oli plahvatustest paks. Mürin oli nii suur, et isegi maapind värises... Kella 21st õhtul kuni keskööni kostusid kärgatused ja plahvatused ei lakanud minutikski... Kartsin ja ei saanud peale seda pikalt uinuda, sest mu süda tuksus plahvatustega samas rütmis ja ärevus ei tahtnud vaibuda ka siis, kui saabus vaikus. Lahing toimus Aleksandrovka küla piirkonnas (Hersoni lähedal).

Paljud eksperdid ütlevad, et meie armee on lähedal ja vabastab peagi Hersoni. Ühest küljest on see muidugi hea, aga teisest küljest ka väga ohtlik... Loodame siiski, et väed ise linna ei satu ja lahingud saavad toimuma linna serval. Kui Ukraina sõjavägi siseneb Hersonisse, saame lahkuda, sellisel juhul on maanteed meie armee kontrolli all. Kui linnas tekib lahinguoht, lahkumegi kohe. Meil on plaan valmis, teeme seda koos sõpradega. Seljakotid on koos dokumentidega ammu pakitud, autod kütusega ootel.
Praegu on aga liiga ohtlik maanteele minna... kiirteel toimuvad aeg-ajalt tulistamised... linnas on hetkel turvalisem.

Me ise arvame, et okupandid lahkuvad linnast lahinguta. Juba praegu on paljud sõjaväeautod ära sõitnud. Eile lahkus üle 40 okupandi sõiduki. Võib juhtuda, et lahingutegevus läheb Hersoni linnast mööda. Vähemalt me loodame seda. Tahame väga, et meie linn rahule jäetaks!!!

Tean, et minu kirju loeb juba päris palju inimesi, ma tahaks teile kõigile tutvustada ühte ettevõtmist. Mainisin hiljuti oma sõpra Sergeid, kes on kokku pannud meeskonna, mis aitab varustada Ukraina lõunapiirkonna sõdureid (Hersoni ja Mõkolaijevi pataljone). Tunnen Sergei Romashkot üle 6 aasta. Me oleme koos vedanud mimeid aastaid kunstiprojekti "Art Цех" ning oleme head sõbrad.

Sergei on praegu Poolas. Ta kogub Ukraina armeele vajalikku varustust ja toimetab oma meeskonnaga selle sõduriteni. Oleme 5-liikmeline meeskond, mina tegelesin projektis peamiselt graafilise disainiga, et infot sotsiaalmeedia kaudu levitada. Kui kellelgi on võimalik aidata, siis isegi 1 eurosest panusest võib olla palju abi. See võib päästa elusid.

Siit saab detailsemat infot, mille jaoks raha kogutakse: https://www.facebook.com/sergey.romashko.14

Annetusi saab teha Sergei Paypali kontole:
romashko.sergiy@gmail.com

või panka:
SERGIY ROMASHKO
IBAN UA883052990000026206690785167
BANK OF BENEFICIARY
JSC CB PRIVATBANK, 1D HRUSHEVSKOHO STR., KYIV, 01001, UKRAINE
SWIFT CODE PBANUA2X

SERGIY ROMASHKO, 75100, Ukraine, region Khersonska, district Oleshkivskii, city Oleshki, street Hvardiiska, building 34, flat 8

Head nädalavahetust! Tore oli näha, et saite tARTus uue näituse ja uue ruumi avatud! Tahaksin ise samuti pöörduda tavalise elukorralduse juurde. Piltide vaatamine näituse avamisest tuletas mulle meelde aegu, mil see oli meilgi normaalsus. Usun siiski, et ühel hetkel on see taas võimalik minu kodumaal ka! Olge hoitud!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
8.04.2022 kell 12:24

Hersoni linnapea Igor Kolõhhajev andis teada, et 15% linlastest lahkus eile, see on umbes 50 000 elanikku. Snigirevka ja Bereznegovatoe külade suunal liiguvad pikad autode kolonnid... Inimesed lahkuvad omal riisikul, keegi kolonni ei turva. Suur hulk inimesi jätab ilmselt veel linna maha. Hirm jääda on suur. Lahkuda on ka riskantne.

Vabatahtlikud riskivad oma eluga samuti päevast päeva. Koguvad raha, otsivad ravimeid, läbivad kontrollpunkte... Eile konfiskeerisid Vene sõjaväelased Hersoni ühes kontrollpunktis vabatahtlikelt ligi 7000 dollari väärtuses ravimeid. Sealhulgas ravimeid, mida intensiivravi patsiendid hädasti vajasid. Oleme isale otsinud tablette. Ühe rohu leidsime, aga vaja oleks veel teist ravimit juurde. Ehk õnnestub järgmisel korral.

Novaja Kahhovkast saadeti Kazatskoje ja Vesele küladesse kaks bussitäit humanitaarabi, kokku 10 tonni. Samuti said tagasiteel Novaja Kahhovkasse, sõita umbes 130 inimest.

Eile tulistasid orkid Hersoni oblastis Pervomaivkast sõitnud paati, millega evakueeriti inimesi okupeeritud aladelt. Paadis oli 14 põgenikku. Kolm last ja 11 täiskasvanut. Kaks täiskasvanud meest ja naine hukkusid kohapeal. 13-aastane laps suri veidi hiljem. Seitse inimest viidi haiglasse ja kaks jäid teadmata kadunuks.

Ma muretsen väga Odessa pärast. Seal on mul palju sõpru. Täna öösel tulistati Krimmi poolsaare territooriumilt kolm pikamaaraketti Odessa oblasti suunal. Loodame, et ei toimu lauspommitamist.

Ühes Hersoni oblasti külas, Inguletski-suunal vägistati 16-aastane rase tüdruk ja 78-aastane vanaema.

Loen ja vaatan iga päev erinevaid uudiseid, silmad märjad ja ikka veel ei mõista... Miks see kõik juhtub? See ei mahu mulle kuidagi pähe ja vahel tundub, nagu oleks tegu pikalt venima jäänud väga häiriva filmiga... Kuidas saab nii palju kannatusi tekitada...

Ma olen hakanud palvetama. Palvetan nende eest, kes on lahkunud... Palvetan elavate inimeste eest, et nad jääksid ellu ja terveks. Iga päev süütan küünla... ja mälestan neid, kes on sõjas hukkunud.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
7.04.2022 kell 12:29

Eile kuulsin uudist, et Eesti andis taas Ukrainale üle järjekordse sõjalise abipaketi - tankitõrjerakette, tankitõrjemiine ja muid relvi. Aitäh Eestile selle eest ja igasuguse muu toetuse eest ka! Eestlased on suure südamega rahvas ja teie toetust on tunda Ukrainani!

Hersonis on paljud elanikud üsna paanikas. Pärast seda, mida nad Butšas ja teisteski linnades näinud on, kardavad paljud, et see võib uuesti juhtuda. Suur hulk elanikke hakkas paaniliselt linnast lahkuma... aga see pole ohutu... praegu on pikk autode kolonn teel linnast välja...

Arvatakse, et Vene sissetungijad tahavad Hersonist lahkuda, aga need on lihtsalt oletused. Ühe versiooni järgi tahavad Vene okupandid lahkuda Dnepri suunal ja õhkida enda järel Antonovski silla. Loodan väga, et Ukraina armeel on piisavalt aega ja ressursse see ära hoida...

Ukraina sõdurid vabastasid Osokorovka ja meie armee liigub järk-järgult Hersonile lähenemale! Hersoni oblastis said Ukraina sõdurid jagu okupantide suurtükiväeüksusest, kes valmistus rahumeelsete asulate rüüstamiseks. Meie sõdurid on parimad, jätkuks neil ainult varustust! Ma olen väga uhke nende üle.

Hersoni linnapea ütles, et reeturid andsid vaenlasele üle andmed aktivistide, ajakirjanike, terrorikaitseliikmete ja veteranide kohta. Venelased otsivad neid kõikjalt... kontrollivad passe, sisenevad kodudesse. See on kestnud juba mõnda aega. Nende eesmärk on aktivistid üles leida, nad vahistada ja teadmata suunas minema viia. Mõned aktivistid on ka vabastatud, aga paljud teadmata kadunud...
Hersonis röövisid Vene sõjaväelased terrorikaitseliikme koos tema naise ja pojaga. Kotid peas, viidi perekond kohalikku politseijaoskonda, kus neid üle kuulati ja peksti.

Hersoni oblastis Shirokaja Balka külas tunnevad venelased end peremeestena. Nad rüüstavad maju ja tapavad loomi. Põldudel tehakse lõket. Poed on kohalike jaoks suletud, sest need mitteinimesed on sealt kõik ära varastanud. Nad käivad majast majja ja teevad läbiotsimisi.

Kahhovka linnapea Vitali Nemerets oli sunnitud oma kodulinnast lahkuma ja kolis Ukraina armee kontrolli all olevale territooriumile, kuna ta polnud valmis Vene okupantidega koostööd tegema ning ta ise koos perega sattus venelaste sihtmärgiks.
Hersonisse saabus humanitaarlast koos ravimitega. Ravimid on juba teel haiglatesse. Paljudel elanikel on juba ammu ravimid otsas. Vabatahtlikud on riskinud oma eludega, et tuua autodega teistest linnadest ravimeid ja tablette.

Sellisel keerulisel ajal on peamine inimeseks jääda. Ma näen kui palju häid inimesi on tegelikult selle koleduse keskel - vabatahtlikud, kaitsjad, lihtsalt inimesed, kes appi tulevad!

Ma olen... ilmselt kogu Ukraina on väga tänulik kõigile, kes meid aitavad. Neile, kes pagulastele peavarju annavad. Neile, kes saadavad raha sõjaväe toetuseks. Neile, kes annetavad raha ja asju. Neile, kes päästavad loomi. Neile, kes aitavad avalikustada sõjakoledusi... Kõikidele suur tänu! See on väga tähtis! Oluline on praegu teha head, et sellest kurjusest jagu saada!☀️

Hersonis on kevad! Ilm on suurepärane, õhk on suurepärane! Kõik hakkab õitsema! See on minu lemmikaeg aastas! Head kevadet kõigile!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
6.04.2022 kell 13:00

Ukraina armee vabastas Hersoni oblastis kolm küla. Ukraina relvajõudude pealetungi tagajärjel kaotas vaenlane kontrolli Dobrjanka, Novovoznesenskoje ja Trudoljubovka asulate üle. Need külad on osa Võsokopolska kogukonnast. Južnobužski suunas taastab vaenlane lahinguvõimet. Tuuakse juurde varustust. Lahingud jätkuvad Aleksandrovka küla piirkonnas (mitte kaugel Hersonist).

Teame, et Hersoni läheduses on palju vene okupante. Mis täpsemalt juhtuma hakkab, me ei teagi, kuuleme samuti uudiseid sõja teisest lainest ja kuidas see kõik hakkab mõjutama meid, me ei tea. Ärevus kasvab... kõik on üsna hirmutav... Lahkumise võimalust ei ole siiani olnud.
Hersonis, Mira tänaval kolis täna tudengihosteli terve hord venelasi, kes hommikul blokeerisid autodega liiklust, et hostel üle võtta. See on kohe ülikooli kõrval, kus õppisin... Juba liiguvad jutud, et sõdurid vahetavad mundrid erariiete vastu, et sulanduda linnapilti... või mida nad seal sepitsevad... ei tea?

Igaks juhuks oleme kodus ja välja ei lähe. Jälgin pidevalt uudiseid. Meil on asjad tegelikult esimestest sõjapäevadest alates, koos dokumentidega, pakitud... et kui viiakse läbi evakuatsioon või tekib võimalus lahkuda, siis on hädavajalik kohe olemas.

Iga päevaga saame üha rohkem kohutavaid uudiseid Vene okupantide terrorist tavaliste elanike suunal. Bucha pole kõige hullem... Borodjankas on olukord palju, palju halvem...

Eile lugesin Instagramis ühte lugu ja see puudutas mind hingepõhjani. Oled ilmselt näinud seda fotot veripunase maniküüriga surnud naise käest, mis levis plahvatuslikult üle maailma. Eile postitas Instagramis Buchast pärit meigiõpetaja Anastassia loo, kus ta rääkis:

Naine sellel fotol, mida nüüdseks on näinud terve maailm nii suhtlusvõrgustikes, kui ajalehtede veergudel, oli minu klient Irina. Ta käis minu juures meigitundides. Viimane tund oli meil 23. veebruaril. Irina võlus mind kohe oma elutahte, jõu, energia ja lahkusega. Ta hüppas rõõmust, kui me talle koos kosmeetikat ostsime. Iga kord harjutas ta usinalt ja rääkis seejärel, kuidas uued kliendid tema meiki hindasid. Ta avas oma Instagrami konto ja postitas seal, et ostis pileti oma lemmiklaulja kontserdile.
Kord, ühe tunni ajal, hoidis ta mu kätt ja ütles: "Donya, sain vanas eas lõpuks aru, mis on kõige tähtsam - armastada ennast. Lõpuks ometi elan nii, nagu tahan."

Mulle jäävad tema sõnad alatiseks meelde. Elu tuleb hinnata ja nautida iga hetke - elu on ainult üks. Irina elab minu hinges edasi, igavesti.

Ta
tahtis
lihtsalt
ELADA!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
5.04.2022 kell 13:13

Täna on mu sünnipäev, sain 28-aastaseks. See aasta jääb mulle igaveseks meelde, nagu kogu Ukrainale ja kogu maailmale... raske on rõõmustada.... väga vastuolulised emotsioonid vahelduvad. Ma tunnen end isegi süüdi, et mul peaks täna olema õnnelik päev... kui kogu Ukraina on leinas...

Ma ei saa tähistada oma päeva nagu varem...
Olen tänulik, et olen elus ja saan olla oma pere lähedal. See on parim kingitus. Ma tõesti tahan rahu! Soovin, et sõda oleks juba läbi ja et me elaksime nagu enne ja saaksime elust rõõmu tunda. Et kõik lapsed oleksid elus ja terved! Et me kõik saaksime kohtuda oma sugulaste ja sõpradega. Et meie armeel oleks jõudu meie eest seista! Edu Ukrainale!

Aitäh, emale, kes küpsetas koogi. Sööme seda tee kõrvale, kui ema töölt tuleb. Veedan tänase päeva perega. Ma ei vajagi midagi rohkemat...
Proovin täna vähem mõelda sõjakoleduste peale... ehk õnnestub...
Saan väga hästi aru, et ennast tuleb hoida... muidu kaotan pea...

Aitäh kõigile õnnitluste ja toetuse eest!
Kallistan teid kõiki tugevalt! Kõiki!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
4.04.2022 kell 12:29

Ma olen katki... kohati on isegi raske hingata...
Pole ammu enda sees sellist tühjust tundnud.... Eilset päeva ei suuda unustada ei Ukraina, ega ilmselt ka kogu maailm... Nutsin palju ja magasin öösel väga halvasti...

Ma nutan nüüdki ja ei suuda mõtteid sellest kurjusest eemale saada... Mind on vallanud sügav lein... minu riik sureb, süütud inimesed surevad... naisi ja alaealisi tüdrukuid vägistatakse... vanaisasid tapetakse julmalt. Mitte ainult mina, vaid kogu Ukraina on leinas... Ma oleksin justkui kuristiku serval... langedes sealt pimedusse...

Minu süda on purustatud tuhandeks tükiks, mis on laiali pillutatud üle Ukraina. Ja ma jälle nutan... ja ma ei suuda uskuda, et see kõik juhtub praegu minu kodumaal... Ärevustunne aina kasvab...

Ukraina on ilus maa, siin elavad imelised inimesed. Me armastame oma vabadust. Oleme terve elu võidelnud oma vabaduse eest... Me oleme teinud palju tööd, et olla vabad, et areneda... me pürgime edasi... Miks see ei meeldi meie naabritele... Kas me oleme siis nii erinevad? Me ei ole venelased! Ja see neile ei meeldigi!

Ma ei saa praegu Venemaast hästi mõelda. Võibolla kunagi mul hakkab kahju neist, tavalistest inimestest, kes seal elavad, aga praegu on minu südames Venemaa suunal ainult vihkamine. Nad on justkui pimedusega löödud orjad, kes kuulavad oma kuningat! Isegi orjad tahtsid vabad olla, nemad ei oska vist isegi seda tahta!

Me oleme VABAD ja tahame elada demokraatias. Oleme valinud oma presidendiks koomiku ja juudi ning me oleme rahul sellega! 2019. aastal uskus kogu Ukraina, et oleme võimelised lahti saama vanast venemeelsest valitsusest, ja meil õnnestus see. Zelenskõi poolt hääletasid kõik mu sõbrad, mu sugulased ja nende sugulased ning me ei eksinud oma valikus. Ta on Inimene suure algustähega. Oleme väga uhked oma tugeva presidendi ja armee üle, kes kaitseb meid Venemaa kurjuse eest.

Kui poleks Zelenskõid, oleksin ammu juba alla andnud. Paljud oleksid. Püüan olla tugev... aga ma ei suuda emotsioone maha rahustada... Tahaksin nii kõvasti karjuda, et terve maailm seda kuuleks ja kuulaks... suur must masendus... suur valu... suur tragöödia...

Jagan täna üht kollaaži aastast 2020. See on kokku lõigatud kahest fotost. Esimese tegin Majdanekis, kui Poolas olin... ja teine on tehtud Hersonis, ülikooli ajal. See oli reportaažifoto tavalisest Ukraina tüdrukust minu linna tänaval. 2020. aastal lõikasin nad kokku, et edasi anda genotsiidi teemat, millest tihti olen mõelnud. Eile mõistsin, et see kollaaž esindab seda, mis on praegu juhtunud Buchas, Gostomelis, Irpenis...

See pole sõda, see on genotsiid...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
3.04.2022 kell 11:57

Täna mommikul sadas vihma. Tolm sai maha pestud. Avasin akna... õhk on väga värske. Mulle väga meeldib see lõhn, mis peale vihma levib. Ema on veel täna ka kodus, ta hakkab minu sünnipäevaks, mis on juba teisipäeval, kooki küpsetama. Ta ütles, et lausa peab sel aastal koogi tegema ja ma tegelikult armastan tema kooke. Ma armastan oma ema väga! Nii tore, et oleme kõik koos. Mul on väga hea meel, et oleme kõik elus ja saame üksteist kallistada.

Täna öösel ma ei saanud väga magada... nagu tegelikult igal ööl... uni oli rahutu. Kella ühe paiku kuulsime jälle mitmeid plahvatusi... Hommikul kella 6 paiku toimus Vene sõjaväelaste raketirünnak Odessale – pommitati strateegilist taristut, mõnel pool linnas puhkesid tulekahjud. Inimesed viga ei saanud. Oleshkis hävitati Venemaa sõjaväelaste rünnaku tagajärjel kalmistul olevad mälestusmärgid. Kiievi oblastis jätkavad pürotehnikud plahvatusohtlike alade neutraliseerimist, sõjavägi ja politsei puhastavad vabastatud alasid. Inimesi kutsutakse üles mitte veel naasema oma kodudesse, kuna maha on jäetud maamiine ja lõhkeaineid.

Tšernobajevka võtab vastu ümbritsevate külade elanikke, kelle majad on jäänud pommirahe alla. Kodutuks jäänud elanikke aidatakse arstiabi, toidu ja majutusega. Hersoni vabatahtlikud annetasid humanitaarabi Tšernobajevka ja Antonovka lahingutes kannatada saanud perekondadele ning riigi sees ümberasustatud elanikele.

Hersoni oblastis on 18 652 elanikku jäänud ilma gaasita. 16s külas ja asulas puuduvad täielikult eluks vajalikud kommunikatsioonid. Vene sõjaväe kohaloleku tõttu on olnud võimatu seda taastada. Hersoni Punase Risti kiirreageerimisüksus evakueeris 4 päeva jooksul rindetsoonist 64 last ja 38 naist.
Hersoni oblastisse läheneb humanitaarkolonn ravimite ja 14 tonni pärmiga Hersoni pagariäride jaoks. Koorem on jõudnud Mõkolaijevisse.

Endiselt levivad kohutavad kaadrid Buchi linnast ja teistest asulatest, mis olid kuu aega Vene fašistide poolt okupeeritud. Tänavatel on tsiviilisikute surnukehad, kelle käed on selja taha seotud. Kiievist 20 km eemal, maantee ääres lebab teki all 4-5 surnud alasti naist, keda venelased vägistasid ja üritasid teeserval põletada. Selliseid uudiseid tuleb iga päev ning lõppu neile ei paista tulevat.

Pisarad voolavad ikka veel, kui seda kõike näen, kuulen või loen... Kui palju leina on Venemaa Ukraina rahvale toonud. Inimesed surevad... mille eest? Ma vihkan sõda... ja ma ei suuda lihtsalt pisaraid tagasi hoida...

Ema hakkas nüüd kooki tegema. Sellest tuleb Napoloeni kook, minu sünnipäevakook! Head pühapäeva teile ka!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
2.04.2022 kell 18:02

Täna oli mul suurpuhastuse päev. Kui kõik sai koristatud, keetsin borši. Nüüd tahan natuke arvutis tööd teha. Mu sõber on praegu Krakowis ja palus meid vabatahtlikena appi. Plaanis on aidata Hersoni ja Mõkolaijevi piirkondade sõjaväelasi. Arutame täna pisut, kuidas seda kõige paremini teha.

Eile oli esimest korda üle pika aja väga vaikne. Sain mõelda omi mõtteid ja hakkasin uuesti maalima. Enne sõda alustasin ühe kollaažiga, mis on pühendatud kõigele elavale, kevade saabumisele, kõikeühendavale seeneniidistikule metsas. Aga ma ei jõudnud seda lõpetada... sõda algas. Nüüd on sellel teosel minu jaoks veelgi suurem tähendus.

Mu ema tuli eile taas koju ja rääkis kohutava loo. See juhtus tema kolleegiga, kes elab koos perega Darjevkas (Hersoni piirkond). Kolleeg rääkis, kuidas okupandid käisid kõigis majades, lihtsalt sisenesid majja ja korraldasid läbiotsimise, "konfiskeerisid" mobiile, otsisid teavet. Samal ajal ähvardatati kohalikke elanikke relvadega. Kui mõni ust ei avanud, siis sõideti tankiga majja sisse. Nad teevad mida tahavad. Lõhuvad, rüüstavad, võtavad ära kõik väärtuslikud asjad, või veel hullem, võtavad meie elud...

Stanislavi piirkonnast on saadud kõik abivajajad evakueerida ja nad on nüüd turvaliselt Hersonis. Aleksandrovkast aga pole õnnestunud siiani naistel ja lastel lahkuda. Seal pole samuti olnud pikemat aega elektrit ega gaasi.

Davidov Bridi külas hukkus mürskude tagajärjel kaks inimest ja alaealine laps sai raskelt vigastada. Hävinud on nii eramud kui ühiskondlikud hooned. Prokuratuur on ka seal alustanud uurimist sõjakuritegude sooritamisel.

Täna andis Ukraina Ülemraada volinik Ljudmila Denisova teada, et Vene sõjaväelased röövivad Kiievi piirkonna elanike hulgast lapsi ja panevad nad veoautodesse, millega nad ise ringi sõidavad, "kindlustades" nõnda kolonnid, et neid ei rünnataks. Lapsed ja kohalikud elanikud on neile kõigest mass, mida kasutada inimkilbina. Alatu! Kohutavalt alatu!

ÜRO andis teada, et 24. veebruarist kuni 31. märtsini on Ukraina tsiviilelanike hulgas registreeritud 3257 inimohvrit. Neist 1276 on hukkunud, nende hulgas 115 last. Haavatuid on 1981, nende hulgas 160 last. Kõiki juhtumeid pole suudetud tuvastada, nii et tegelikud inimkaotuste arvud on ÜRO hinnangul palju suuremad.

Kirja lõppu ka üks positiive noot. Põllumehed on üle Ukraina, kus vähegi see on muidugi võimalik, alustanud kevadiste põllutöödega.
Ukraina põllumehed on uued superkangelased!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
1.04.2022 kell 12:28

Olen viimastel päevadel leidnud end mõtetelt, et milleks see õudus? Miks peavad inimesed sõja tõttu taas kannatama? Kas me pole midagi ajaloost õppinud? Miks me ei saa kurjusest jagu...

Loodan, et Venemaa lõigatakse muust maailmast pikaks ajaks välja... samas ei saa enamus venelasi isegi aru, mis toimub... pärast 37 päeva sõda... ma vaatan sotsiaalvõrgustikes videosid ja ei mõista, kuidas nad ei suuda seda õudust näha? Kui ajupestud peavad inimesed olema, et seda kõike eitada? Zombid! Paljud Venemaa piirkonnad on sattunud vaesusese, aga inimesed armastavad ikka Putinit... Kõik peavad vastutama. Mitte ainult Putini lähikondlased, vaid iga inimene, kes praegu sõda toetab.

Hersonisse saabusid põgenikud Stanislavist, Aleksandrovkast ja teistest asulatest. Nende majad on pommitatud... peredel pole kuskil elada... põgenikud jäävad ajutiselt Hersonisse. Stanislavist evakueeriti ka 12 vanemateta jäänud last.

Kalinovskoje külas (Hersoni piirkond) avati inimestele roheline koridor... kogunes tohutu autode kolonn, mis külast lahkus, kuna asula on täielikult okupantide poolt hõivatud ning seal toimusid lahingud. Elanikud lahkusid kõikjale, igas suunas, sest kohapeal pole neile enam midagi alles jäänud.

Sõjast hoolimata algasid Hersoni oblastis kevadised põllutööd. Mõned põllumehed on saanud juba varem töödega alustada, osades piirkondades pole lahingutegevuse tõttu olnud võimalik varem alustada. Mõned põllud aga jäävadki sel aastal sööti. Meie põllumehed on ka kangelased, töötavad põldudel, kui samal ajal lendavad nende peade kohal raketid.

Hersonis on lubatud kaubelda ainult turgudel. Need, kes seda väljaspool teevad, nende kaup konfiskeeritakse. Põhjus seisneb selles, et turgudel peavad linnavõimud põllumeestega läbirääkimisi, et hinnad oleksid kontrolli alla ja ei tõuseks kontrollimatult liiga kõrgele.

Putin allkirjastas määruse kevadise reservväe kokkukutsumise kohta Venemaal. Sõjaväkke kutsutakse 134,5 tuhat reservväelast. Teenistus kestab 1. aprillist kuni 15. juunini. Kui nad saadetakse Ukrainasse, ootab neid siin kindel surm. Loodan, et inimesed mõistavad seda, eiravad käsku ja keelduvad.
Head uudised. Täna saime teada, et Vene sissetungijad lahkusid Tšornobõli tuumajaamast täielikult.

Juba käivad arutelud, millised peaksid olema uued majad, mida peale sõda Ukrainas ehitama hakatakse, et oleks rohkem avalikke pommivarjendeid ja et oleks rohkem tugevdatud maa-aluste parklatega hooneid. See on praegu iga ukrainlase unistus.

Me kõik teame, et hea võidab lõpuks kurja! Ukraina võidab ja kõik elavad taas õnnelikult oma elu edasi! Ma tean seda! See peab lihtsalt nii minema!

Aitäh, et olete meiega ja toetate meid iga päev. See on praegu väga tähtis, et meie usk püsiks!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
31.03.2022 kell 12:38

Maria ja Sergei jätkavad oma teekonda ning proovivad pääseda Ateenasse. Nad said koha sealses kunstiresidentuuuris. Ma ei tea kõiki detaile, aga küll nad jõuavad sellest rääkida, peaasi, et nad kohale jõuksid.

Kui meil peaks tekkima vajadus lahkuda, läheme Lääne-Ukrainasse... ja seal on peaasi, et kuskilt saaks piiri ületada. Ma tuleksin hea meelega Eestisse, Tartusse, aga ma ei taha tegelikult oma kodust lahkuda. See on siiski minu kodumaa... siin on minu rahvas... ma tahan olla kodus! Aga kui vaja, siis loomulikult lahkume koos perega. Minu mees Ukrainast välja ei saa. Ilmselt tuleksin sellisel juhul koos vennaga.

Tahtsin veel öelda, et mul on väga hea meel, et me Tartus kohtusime ning et meil tekkis peale seda kirjavahetus. See on aidanud algusest peale mul mõtted selgena hoida ja nüüd kuidagi ei lase meie suhtlus mul alla anda. See teeb mind tugevamaks! Aitäh! Mul on tõesti hea meel, et leidsin sõjaajal endale uue sõbra.

Eile oli vaikne... vaid kaks raketti lendasid majade kohalt mööda - Mõkolaijevi suunal - umbes kell kaks päeval. Mul oli terve päev tunne, et kõik on jälle endine ning et normaalne elu on taastunud. Ärevus kadus terveks päevaks. Kuid me teame, et peagi algab sõja teine laine ja see tekitab minus juba ette hirmu... Sõda on kestnud 36 päeva... uskumatu... homme algab juba aprill...

Põhja-Ukrainas vaenlane ei tagane, vaid koondub ümber ning Hersoni ja Izyumi suunal tugevdavad Vene sissetungijad oma vägesid. Pristanis (Hersoni oblast) läksid inimesed rahumeelsele miitingule. Rahvas nõuab, et Vene sõjaväelased vabastaksid linnapea ja teised kogukonna elanikud, kes on vahistatud... Iga päev kuuleme uutest juhtumistest, kus okupandid vahistavad rahumeelseid inimesi, piinavad neid, kuritarvitavad või viivad riigist välja ...

Üha enam kuuleme õudusjutte vägistamistest... Elajad!!! Ma ei ole tahtnud neid lugusid jagada, aga siin üks, mis ilmus ka ajakirjas „The Times“. 33-aastane ukrainlanna Natalja (nimi muudetud) Kiievi oblastist ütles, et purjus Vene sissetungijad vägistasid teda mitu tundi. Eelnevalt tapeti nende kodu õuel tema abikaasa. Natalja 4-aastane poeg peitis end katlaruumi, samal ajal kui kaks purjus okupanti naist kordamööda vägistasid. Kui nad magama jäid, põgenes Natalja koos pojaga, jalgsi, kuna sõdurid olid lõhkunud nende auto. Naine on praegu koos pojaga Ternopilis, sugulaste juures. Ta ei ole veel oma pojale rääkinud, et tema isa on surnud ning lebab ikka veel nende kodu õuel, matmata. Natalja ütles, et ei tea, kuidas selle kõigega edasi elada...

See on kohutav!!! Selliseid lugusid on palju... Sõnu lihtsalt pole. Iga kord, kui ma uudiseid loen, mõtlen, et millal see põrgu lõpeb... Millal? Ja kuidas me selle traumaga hiljem toime tuleme? Kuidas saab peale kõike seda Venemaale andestada? Mina ilmselt ei suuda seda teha, võib-olla minu lapsed kunagi...

Me kõik tahame rahu! Elada rahus! Las kõik inimesed tulevad tagasi oma kodudesse, isegi kui need on pommitatud. Me ehitame kõik uuesti üles! Me ei taha muud, kui elada tavalist elu...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
30.03.2022 kell 12:36

Õhus on kevadet. Sel aastal on ta varem kohal. Päike soojendab nii otseses kui kaudses mõttes. Vahel on külmad tuulepuhangud, aga päike võidab, nagu ikka sel aastaajal!

Mul on hea meel, et Eestis arutatakse sõjasümbolite temaatikat. Aitäh... see teema on ukrainlastele praegu väga tundlik. Eestlased on alati olnud targad ja julged, just selles järjekorras. Olete palju läbi elanud ja suudate laiapõhjaliselt teemad ette võtta ja läbi arutada. Ma usun, et ka sõjasümbolite kasutamise vaidlus saab targa lahenduse!

Positiivsetest uudistest alustades, Maria ja Sergei võtsid ühendust. Neil on olnud pikk ja kohutav tee seljataga, aga neil õnnestus Tbilisisse jõuda. Me kõik olime nende pärast väga mures. Hea, et nad jõudsid ohutult kohale. Niipea kui võimalik, lahkume ise ka.

Öösel kõlasid küll mitmed plahvatused... aga muidu oli üle hulga aja siiski vaiksem. Kolm raketti lendasid meist üle Mõkolaijevi suunal.... kartsin, et tegu on lennukitega, mis heidavad mürske... õnneks meile pommid ei langenud... Mõkolaijevi administratiivhoone rusudest on praeguseks välja toodud 12 surnukeha, päästjad jätkavad tööd...

Hersoni oblastis on Vene sissetungijad röövinud kümneid inimesi. On teateid röövitute piinamistest, et nende meelsust murda. Tegu on peamiselt aktivistide ja vabatahtlikega. Selliseid juhtumeid on 30-40 ringis.

Hersoni linnas on leivaküpsetamiseks vajalikku toorainet veel terveks kuuks. Hersoni leivatehas sai neil päevil oma varusid täiendatud. Vahepeal oli tarnetõrkeid, mis olid peamiselt seotud kütusepuudusega. Hersoni linnavalitsus tuli appi ja korraldas vajaliku koguse jahu ja pärmi kohale oma transpordiga. Kuulda on, et ka apteekidesse on jõudnud täiendavad ravimivarud.

Hersonis asuv laste ja noortega tegelev olümpiakoondise spordikool alustas taas treeninguid. Klubi töö katkes sõja esimesel päeval. Nüüdseks on treeningute graafikud taastatud.

"Ukraina 24" eetris teatas Ukraina ajutiselt okupeeritud alade taaslõimimise minister Irina Vereštšuk et Hersonis avatakse humanitaarabi koridor. Humanitaarkoridoride avamiseks on kahepoolsed kokkulepped tehtud. Koridorid avanevad Tšernihivi, Harkivi, Hersoni ja loomulikult Mariupoli suunal.
Praegu on rohkem lootust, et tegelikult ka need koridorid avanevad.

Venemaa täiemahulise sõjategevuse käigus on Ukrainas hukkunud 145 last ja 222 last on saanud vigastada. Kõige rohkem lastega õnnetusi on olnud Kiievi oblastis - 69, Harkivi oblastis - 49, Donetski oblastis - 54, Tšernigovi oblastis - 39, Mõkolaijevi oblastis - 30, Luhanski oblastis - 28, Zaporožje oblastis - 22, Hersoni oblastis - 25, Sumõ piirkonnas - 16, Žytomiri piirkonnas - 15. Vene agressorid peavad võtma vastutuse iga elu eest!

Ukraina kaotused Venemaaga sõjas olles ületavad triljonit dollarit. See arv sisaldab juba kasvavaid kahjusid infrastruktuuris ja majanduses, aga ka eelseisvaid kahjusid järgmistel aastatel. Samuti langes peaministri sõnul Ukraina majandus Venemaaga sõdimise kuul umbes 35%.

Venemaa peab kõik selle meile tagasi maksma... kõik... kahjuks ei saa me kunagi tagasi kaotatud elusid...
Ja loomulikult peavad riigi piirid jääma samaks nagu nad olid Ukraina tunnustamisel maailmas 1991. aastal. Siin ei saa olla mingeid kompromisse!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
29.03.2022 kell 13:35

Hersonis püütakse vaikselt igapäevast elu elada. Koolilapsed on kaugõppes alates märtsi keskpaigast. Mõned lasteaiad avati lisaks veel paar nädalat tagasi. Bussid ja trollid sõidavad. Mõned kohvikud töötavad. Avalikud teenused toimivad samuti. Turud on olnud avatud kogu sõja vältel, ainult et hinnad on kõvasti tõusnud. Mõned toiduained on lettidelt kadunud. Kanaliha näiteks... seda pole. Sealiha võib leida, aga hind on kahekordistunud.

Palju apteegid on avatud, kuid ravimid on otsakorral. Mu isa vajab vererõhutablette, ilma nendeta tema olukord halveneb. Otsisime mitu päeva... aga ei leidnud kuskilt. On tekkinud vabatahtlikud rühmitused, kes otsivad ravimeid teistest linnadest, saatsime sinna päringu. Loodan, et leiame vajalikud rohud.

Pensionäridele hakati taas pensione väljastama. Kes kuskil tööl on, siis riik maksab ametlikult 6500 UAH, see on Ukraina miinimumpalk (u 200 €). Mu ema töötab haiglas, eile kanti tema kaardile raha. Kommunaalteenuste eest tuleb maksta, aga me saame makseid ajatada. Paljud ettevõtted on tegevuse peatanud. Inimesed püüavad raha teenida, kuidas oskavad. Kui on võimalik tööd teha üle interneti, siis seda ka tehakse.

Kunstnikel ja loomingulistel inimestel on olukod üsna keeruline. Paljudel olid tellimused, mis sõja algusega tühistati. Kes elab säästudest, kes annetustest. Ma ise olen hetkel samuti tööta. Mul oli märtsikuuks palju tellimusi, kuid, nagu öeldud, kõik tühistusid. Mu mees töötas koos Pjotriga, nüüd on nemadki töö kaotanud. Selline elu on praegu paljudel, aga me murrame sellest läbi! Kõik saab korda! Tööd tuleb, peaasi, et venelased meie riigist lahkuksid.

Vabatahtlikud jätkavad inimeste abistamist. Nad jagavad humanitaarabi neile, kes seda vajavad. See on kestnud esimesest sõjapäevast alates. Samuti on üle linna mitmed punktid, kus on avatud väliköök ... küpsetatakse erinevaid roogasid ja jagatakse inimestele... Me ei jää ega jäta kedagi hätta!!! Oleme tugevad!

Öösel ei olnud rahulik... perioodiliselt oli kuulda plahvatusi... alates kella 23st... Me teame, et venelased kardavad. Käivad mööda linna ringi, valmistuvad. Ootavad ilmselt lisavägede saabumist... ilmselt plaanivad järgmist pealetungi...

Täna hommikul purunes Mõkolaivis kohalik valitsushoone. Vitali Kimi sõnul hukkunuid pole, enamik inimesi jõudis hoonest lahkuda, aga rusude alla jäi 8 inimest, keda üritatakse päästa.

Tšernobajevka on muidugi legend, aga Tšernobajevi piirkonna külades puudub elekter, telefon ja internet. Seda on endiselt võimatu parandada, kuna asulad on okupeeritud Vene vägede poolt. Hersoni piirkonnas on elektrita ja veeta 52 asulat ning umbes kuus tuhat elanikku on jäänud ka gaasita.

Eile... 28. märtsil said mürskude tagajärjel vigastada viis Stepanovka elanikku, neile osutati arstiabi ja üks inimene viidi haiglasse.

Hersoni oblastis asuva Novovorontsovskaja territooriumi on Vene väed viimased kaks päeva lihtsalt kaootiliselt tulistanud ning paljud elumajad on pommitatud. Eile anti teada, et Vene okupandid on kasutanud Odessa ja Hersoni oblastis keelatud kobarpomme. Taaskord saime kinnitust okupantide ebainimlikust käitumisest.

Ma tõesti tahan, et see läbi oleks! Au Ukrainale! Au kangelastele!
Слава Україні! Героям Слава!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
28.03.2022 kell 12:54

Hersonis blokeeriti kõik sissepääsuteed. Me ei saa enam lahkuda. Vähemalt mitte järgmistel päevadel. Minu pere on hetkel kaitstud. Meil on olemas toit ja muu eluks vajalik. Hiljaaegu, saime just poest natuke aineid ja turgudelt saime osta juurvilju. Meie maa on ju väga viljakas. Kuid ravimitega on kitsas. Neid kõigile ei piisa.

Maria ja Sergei ostsid piletid ja plaanivad täna Krimmist Gruusiasse sõita. Loodan, et neil läheb see korda. Me oleme suhtluses.

Öösel oli taas väga palju plahvatusi. Tšernobajevka lennuväljal andsid Ukraina relvajõud juba kaheteistkümnendat korda löögi Vene vägedele!!! Loodan, et see jätkub, kuni nad kõik on hävitatud! Samuti tulistati öösel Stanislavi lähedal. Öö oli väga rahutu ja plahvatused jätkuvad veel päevalgi. Raketikild lendas täna Stepanovkas asuva Hersoni laste rehabilitatsioonikeskuse aknasse. Lisaks kukkus öösel rakett laste sotsiaal- ja psühholoogilise rehabilitatsioonikeskuse naabermaja aeda.

Eile saime teada, et Tšernobolis põleb mets. Põlengud on levinud 10 000 hektarile. See on õudne! Seal on ju kiirgust nagunii juba õhku levinud ja kui ladestunud kiirgus põlemisel õhku lendub, võib see ohtlikuks osutuda nii Ukrainale ja Valgevenele, aga teatud tuule suunaga ka teistele Euroopa riikidele.

Bellingcati ajakirjaniku Hristo Grozevi sõnul võib Venemaa anda tuumalöögi, kui Kiievi vallutamine ebaõnnestub. Tema enda sõnul on ta suhelnud Venemaa eriteenistuste inimestega, kes kinnitasid Putini kavatsusi tuumarelva kasutamisel. Tuumanupu käsuahelas on viis inimest, kellest kaks polevat valmis seda kasutama, kui selline korraldus tuleb, aga me ju teame et need kaks inimest võidakse lihtsalt välja vahetada. Loodame, et see on siiski ainult hirmutamine, aga Venemaalt võib oodata kõike, oleme juba isegi sellest aru saanud.

26. märtsil tulistas Venemaa välja kogu sõjaaja perioodi rekordarvu rakette. Ukraina omakorda püstitas nende hävitamise rekordi. 52 raketti tulistati välja Mustalt merelt ja veel vähemalt 18 Valgevene territooriumilt. 70 väljatulistatud raketist vaid 7 jõudsid sihtmärgini, teised hävitati Ukraina õhuvägede poolt.

Kõigi nende rakettide kogumaksumus on umbes 340 miljonit dollarit ja logistikat arvesse võttes pool miljardit dollarit. Venemaa on valmis kulutama muinasjutulisi summasid sõjale, kui samal ajal elavad nende inimesed vaesuses... see on väga kurb...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
27.03.2022 kell 13:19

Mul oli eile väga tore päev. Kohtusime sõpradega... istusime pikalt ja muljetasime.... rääkisime kõigest... naersime. Ja korraks oli kõik nii hästi, et ma unustasin isegi sõja... ning siis toimusid plahvatused ja oligi kohe ärevus tagasi. Aga mul on siiski hea meel, et eile oli päikseline ilm ning et ma sain taas koos sõpradega aega veeta, kõiki kallistada... Oeh, ma armastan neid väga ja kallistasin kõiki kohe eriti tugevalt!

Täna proovisin mediteerida ning mõtlesin et pean uuesti hakkama joogaga tegelema... pole seda terve kuu teinud. Aga võtan nüüd ennast käsile. Pean leidma endas armastuse ja pean suutma seda teistega ka jagada.

Vaatamata ähvardustele ja ohule jätkavad meie inimesed miitingutel käimist. Eile aeti kogunemine suitsupommidega laiali. Üks neist tabas naist. Me ei lakka ütlemast, et Herson on Ukraina! Armastame oma linna ja maad!!!

Hersoni oblastis jätkuvad Vene sõjaväelaste rüüstamised külades. Stanislavis on saanud mitmed eraisikud surma. Ringkonnaprokuratuur on alustanud kriminaalmenetluse koostamist sõjakuritegude eest vastutusele võtmiseks, eraisikute mõrvamisel ja tsiviilobjektide hävitamisel.

Herson on küll ajutiselt okupeeritud, aga linnas tegutsevad Ukraina pangad ja käibel on endiselt grivna. Hersoni pensionärid saavad Ukraina pensionit, mis saabub posti teel. Ühistransport toimib samuti...

Tšernobajevka lennuväljal said Vene väed üheteistkümnendat korda löögi. See koht on legendaarne!!! Nõiaring!

Ema on täna kodus ja otsustasime, et teeme pitsat... ajal kui kõigest on puudus leidsime õnneks tüki juustu ja natuke seeni :) Pildil on mu ema pitsaga, mis läheb kohe ahju :)

Olgu teil ka tore ja päikseline pühapäev, koos pere ja pühapäevaste pannkookidega!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
26.03.2022 kell 11:45

Tänane öö oli vaikne... samas eile olid lõpuks emotsioonid nii üleval... et nutsin päeval ja õhtulgi... elan kõike liiga raskelt läbi... ilmselt kõik elavad. Püüan tugev olla, aga vahel võtavad emotsioonid võimust.

Eile rääkis üks mu sõber oma loo... mille peale muidugi nutt vallanduski...
Ta on Kiselevkast, kus elektrit pole olnud juba 26 päeva järjest. Ööbitakse keldris. Vene okupandid tulistasid tema parima sõbra õe autot... õde oli koos oma 5-aastase poja ja isaga teel Hersonist Kiselevkasse. Nad olid just läbinud Hersoni ja Tšernobajevka kontrollpunktid, kui neile sõitis kõrvale tsiviilauto Vene okupantidega. Nad sõitsid seejärel õe auto ette ja sundisid nad peatuma ja enne kui õde millestki aru sai, hakati nende pihta tulistama.
Isa sai kohe surma. Õnneks sai õde aru, et ta asi on väga halb, vajutas gaasi põhja ja põrutas vastassuunavööndist otse kontrollpunkti... Seal pakuti neile arstiabi. 5-aastane poeg oli saanud pähe haavata. Ta viidi kiiresti haiglasse, intensiivi... Väikese poisi süda seiskus kolmel korral... lõpuks andsid arstid alla. Ellu jäi vaid tema parima sõbra õde.

Sergei ja Maria jõudsid Krimmi... kõik on õnneks korras... loodan, et piiril probleeme ei tule ja nad jõuavad Euroopasse. Iga päev mõtleme isegi, kas minna või jääda? Läbi Nikolajevi on ohtlik... seal on lahingud... läbi Krimmi...? Hersonisse pole ka ilmselt turvaline jääda... väga segane on kõik ja raske aru saada, mis toimub. Vene sissetungijad sõidavad mööda linna. Neid on palju. Palju teetõkkeid ja kontrollpunkte. Linnapea käitub kummaliselt. Loodan, et ta Venemaaga koostööd ei tea. Aga ma ei ole enam milleski kindel, liigub väga palju valeinfot.

Ukraina FM-raadiokanalid lõpetasid Hersonis töötamise. Praegu edastatakse selles sagedusalas ainult Venemaa raadiokanaleid. Televisiooniga on sama lugu. Vene telekanalid on eetris märtsi algusest. Aga me ei vaata seda. Vaatan YouTube'i, loen uudiseid Ukraina telegrammikanalitest.

Jätkuvalt viiakse Hersoni piirkonnas ellu rublade kasutuselevõttu grivnade asemel. Seda on juhtunud juba mitmes asulas.

Olen väga mures oma pere ja sõprade pärast... Olen mures oma linna pärast. Ma armastan oma linna väga, see on minu sünnilinn, minu kodumaa! Ma ei taha lahkuda... see on minu kodu! Aga siin on ka ohtlik elada... ma olen nagu kahe tule vahel... kahtlen... loodan...

Loodan, et see kõik saab varsti läbi! Tunneme tuge kogu maailmast... Peaasi on vastu pidada veel paar nädalat, võib-olla kuu ja kõik läheb paremaks... aga äkki kestab see kõik märksa-märksa kauem...? Hersonist ei tohi saada kunagi Venemaa!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
25.03.2022 kell 11:59

Eile kuulsime alates kella 20st väga tugevaid plahvatusi, mis jätkusid veel ööselgi ... saatsin Sulle ühe video ka. Tšornobajevka lennuväljal andsid Ukraina relvajõud Vene sõjaväele purustava hoobi... juba KÜMNENDAT korda!!!

Unustasin Sulle öelda... et kunstnik Evgenia Reshetnikova sai samuti märtsi alguses emaks. Minu sõprade hulgas juba kaks sõjaajal sündinud last. Neilgi läheb hästi... lapsega on samuti kõik korras.

Meie kunstnikest sõbrad Maria ja Sergey plaanivad täna Krimmi kaudu Euroopasse põgeneda... see on väga ohtlik!!!! Me kõik mõistame seda... ja me kõik loodame, et kõik läheb hästi. Nad ütlesid, et kirjutavad kohe, kui ühendust saavad... Olen nende pärast väga mures... nad on väga lähedased sõbrad.

Eile õnnestus mu sõbral, kunstnik Alexandra Makkavejeval Snigirevkast (Hersoni piirkond) lahkuda. Nad lahkusid koos perekonnaga, kuna pool Snigirevkast on pommitatud, lasteaiad, koolid, elumajad... Inimesed on ilma elektrita, kütteta ja veeta... Sissetungijad tungisid peaaegu igasse majja... lõhkusid uksi, asusid tühjadesse majadesse elama. Külaelanikud elasid hirmus ja lootuses ellu jääda.

Alexandra kirjutas mulle, et psüühika ei taju veel tõsiasja, et me lahkusime kodust ja jätsime kõik maha. Aga peaasi, et oleme elus ... kaasa sai võetud koer, kass, papagoi, tigu ja kohver dokumentidega ja nii palju sugulasi, kui vähegi saime. Nüüd elame koos sõpradega Hersonis. Minu kunstikool, kus õpetasin, hävis pommitamises. Nad jõudsid mu poja lasteaeda, jõudsid kooli, pommitasid peaaegu kõike... Meil polnud 8 päeva valgust ja sidet... nad lõhkusid juhtmed, lükkasid elektripostid maha...

Palved aitavad... nüüd ma tean kindlalt, inimesed magasid keldrites ja ma nutsin öösiti ja palusin, et leitaks vähemalt mingigi väljapääs lahkumiseks ja täna inimesed kogunesid ja korraldasid ise rohelise koridori. Pakkisime tunniga oma asjad ja nüüd oleme Hersonis....

Mu poeg lohutab mind... ütleb, et ema, ära nuta, sa tahtsid alati maja mere äärde, me ehitame endale uue maja... kuskil mere ääres... kindlasti saame endale uue kodu, ära nuta!
Ma ei tea, mis järgmiseks saab... praegu on oluline, et oleme elus... et jääksime ellu!

Ja selliseid lugusid on sadu, tuhandeid...

Ma vihkan Venemaad, Vene sõdureid, Putinit.... Miks mu sõbrad peavad kannatama... sugulased... ukrainlased... terve maailm??? Minus kasvab viha, ma ei saa sinna midagi parata...

Nüüd on alanud küüditamised ka Hersoni piirkonnas, saime just selle kohta ametlike kanaleid pidi kinnitust. Ukraina-meelsetel kogunemistel vahistatakse tsiviilisikuid ja on teada, et neid viiakse riigist välja.

Okupatsiooniväed on asunud hävitama Ukraina kirjandust ja ajalooõpikud. Luganski, Donetski, Tšernihivi ja Sumõ piirkonnas rüüstatakse raamatukogusid ja hävitatakse kõik raaamatud, mis ei kattu Kremli propaganda postulaatidega.

Rüüstajaid huvitab enim kirjandus Ukraina Maidani ajaloost, mida nimetatakse ekstremistlikuks, ning mis kuulub seetõttu koheselt hävitamisele. Keelatud on ära mitmed autorid, nende hulgas Mazepa, Petlyura, Bandera, Shukhevych, Tšornovil.
Kremennajas, Rubižnes (Luganski oblastis), Gorodnjas (Tšernihivi oblastis) konfiskeeritakse Kipiani raamatuid “Vassili Stus`i juhtum”. Leitud raamatud hävitatakse kohapeal või viiakse raamatukogudest ära.

Järjest enam on kuulda väikeste asulate ja külade hävimisest. Oleksandrivka külas on pommitatud elumaju. Kuus päeva on olnud küla juba ilma elektri, vee ja gaasita.
Luski oblastis Starobelskis korraldab Vene okupatsiooni-administratsioon Vene rublade ringlusse toomist turgudel.

Esimesel sõjakuul on hävinud Ukrainas 4379 hoonet. 6,5 miljonit ukrainlast on lahkunud oma kodudest. Hukkunud on tuhandeid inimesi, sealhulgas 121 last.

Kogu maailm näeb seda... ainult mitte Venemaa kodanikud, kes siiani tunnustavad Putinit ...

Iga inimene peab kandma vastutust! Me peame koos peatama Vene fašismi!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
24.03.2022 kell 13:12

Järjest enam räägitakse keemiarelvadega rünnaku tõenäosusest. Tänagi tuli hoiatus. Ei teagi, kuidas peaksime selle üle elama, kohutav. Teame, et Venemaa kanalites on sagenenud hüsteeria Ukraina "laboratooriumite" vastu, kus väidetavalt toodetakse keemiarelvi. See näitab, et propagandameedia valmistab Venemaa elanikkonda ette keemiarelva kasutamiseks, näidates omal maal muidugi, et seda teevad ukrainlased.

Täna evakueeriti Mariupolist Zaporožjesse 2491 elanikku, kellest 570 olid lapsed. Kõigile evakueeritavatelele tagatakse nüüd vajalik arstiabi, toit ja abi nende ümberasustamisel lähedaste juurde või ka Euroopasse, kui muud varianti pole.
Elanikud pääsesid linnast välja lisaks bussidele, ka oma transpordiga. Täna saabus Zaporozjesse 338 autot. Kokku on Mariupolist evakueeritud umbes 50 tuhat inimest.

Ei teagi, kas see on tõsi, aga levib info, et mõned oligarhid on asunud otsima võimalusi, et Kremli paleepööre saaks kiirelt ellu viidud. Putin tahetakse võimuahelatest välja lõigata, aga keeruliseks teeb selle asjaolu, et võimuladvik on suures isolatsioonis, ega ole valmis ärimeestega isegi läbirääkimisi pidama. Meieni on jõudnud info, et mõned oligarhid on valmis otsima võimalusi radikaalseteks sammudeks... ehk siis Putini eemaldamiseks füüsiliselt.

Õudne on soovida kellegi surma, aga kui see aitab peatada muu õuduse, siis võib-olla on see siiski lahendus!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
24.03.2022 kell 12:09

Sõja algusest on möödas kuu... seda on kuidagi raske isegi uskuda...
Tänane öö oli taas vali. Kella kolme paiku öösel oli kuulda mitmeid plahvatusi, mis jätkusid hommikuni. Meie võitlejad hoiavad vanelasi eemal Kuibošivist.
Lõuna suunal on olukord stabiilselt pingeline. Et taastada kontroll kogu regiooni üle, peavad
Ukraina relvajõud Hersoni vabastama. Roman Kostenko, Ukraina parlamendi julgeoleku töögrupi juht teatas, et Vene vägede plaaniks oli Ukraina lõunaosa täielikult enda valdusse saada, et Ukraina poleks enam mereriik, aga tänu sellele, et Herson pidas kauem vastu, kui vaenlane eeldas, võimaldas see Ukraina vägedel valmisolekut Nikolajevis ja Odessas suurendada. Praegu hoiab Odessa mere suunalt ja Nikolajev maismaalt vaenlasi tagasi.

Vene sõjaväelased vahistasid eile Alexandra Kniga isa. Alexandra oli üks neist, kes oli meie delegatsiooniga Tartus. Olime kõik šokis, kui teada saime. Alexandraga öösel suhtlesime ja saime teada, et isa oli peale mitmeid tunde teadmata kadumist, siiski vabastatud... Aleksander Kniga on Hersoni muusikalise draamateatri direktor. Temaga on praegu kõik hästi, aga see pole esimene kord, kui Vene sissetungijad vahistavad ja röövivad aktiviste, vabatahtlikke, kultuuritegelasi...

Vabaduse väljakul on mitmeid kordi kogunemisi laiali aetud tulistamistega. Kui koguneb kasvõi 20 inimest, teatavad okupandid ruuporist "laiali, me kasutame füüsilist jõudu" ja asuvad tulistama. Kogunemised surutakse küll maha, aga me ei anna alla! Herson on Ukraina!
Eile saime teada, et Hersoni piirkond on nimetatud enim mineeritud piirkondade hulka Ukrainas. Miinitõrjeoperaatori-spetsialistide järelduste kohaselt on Ukrainas miinidega kaetud 14% kogu riigi pindalast. Info on pisut vastuoluline, kuna kohati on mineeritud aladeks märgitud ka alad, mida sõjaväelased ja tsiviilisikud kahtlustavad, et seal võivad olla miinid. Aga siiski enim ohtlike piirkondade hulgas on Hersoni piirkond, Zaporožje, Kiievi piirkond ja Tšernihivi piirkond.

Kahtlustatakse, et Hersoni piirkonnas on hakkanud levima võltsitud Vene rublad. On tulnud teateid, et Vene sõjavägi on koostööpartneritele maksnud võltsrubladega. Hersoni parlamendi juhid on teinud üleskutseid, mitte teha koostööd Vene sõjaväega, isegi kui tasutakse õige rahaga või valuutas. Pole vaja toetada agressorit, kes tapab iga päev meie lapsi, naisi, pensionäre ja mehi.

Venemaa püüab kaasata valgevenelasi Ukraina-vastasesse sõtta. Ukraina luure andmetel pakutakse valgevenelastele “eriülesannete” täitmise eest 1000–1500 dollarit kuus ja lisaks ka tasuta haridust Venemaa ülikoolides. Samas on valgevenelastel endil madal motivatsioon sõjategevuses osaleda. On kuulda ka sahinaid, et Valgevene sõjavägi kavatseb alla anda, kui nad saadetakse Ukraina territooriumile sõjategevuses osalema.

Digijuurdluse ministeerium vahendab sotsiaalvõrgustike kaudu pilte hukkunud okupantidest ning teavitab nende surmast sõpru ja sugulasi. Ukrainas kasutatakse tehisintellekti, et veebilehtedelt ja sotsiaalvõrgustikest üles leida hukkunud okupantide pildid ja nad tuvastada, et teavitada seejärel lähedasi. Seda on vaja teha, kuna Venemaa ei võta vastu hukkunud sõdureid. Nii saavad lähedased vähemalt teada, mis on juhtunud. Ukraina statistika kohaselt on Ukraina territooriumil surma saanud 15 000 Vene sissetungijat.

Me tõesti tahame, et see oleks läbi! Me oleme kõik väsinud elamisest teadmatuses. Teadmatusest, mis juhtub öösel, homme, järgmisel nädalal? Ma armastan oma riiki, oma linna, vanemaid, abikaasat, sugulasi, sõpru, oma kasse. Soovin meile kõigile rahu! Rahu peaks olema kõikjal!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
23.03.2022 kell 17:21

Ma tahaksin jagada Sinuga ja nendega, kes mu kirju loevad üht isiklikku lugu. Lugu, mis on kummitanud mind terve elu. Kõik mu sõbrad ja sugulased teavad mind kui säravat, lahket, osavõtlikku inimest. Püüan alati inimesi aidata, mõnikord isegi rohkem kui iseennast. Aga samas on minu sees alati elanud väga suur valu. Mul on alati olnud raske mõista, mis mul viga on. Miks ma tunnen hirmu, kurbust, kannatusi. Vastused on hakanud minuni samm-sammult jõudma...

3. veebruaril 2022, vahetult enne sõja puhkemist, avaldasin Facebookis postituse, koos uue maaliga, kus jagasin veidi ka oma tundeid.

Ma kirjutasin:
"Mulle öeldakse sageli, et mu tööd on sünged ja minu isiksusega vastuolus... Mulle tundub, et vastuse sellele olen enda jaoks leidnud juba ammu... lausa 10 aastat tagasi... Pärast seda, kui käisin Poolas ja külastasin Lublini äärelinnes asuvat Majdaneki koonduslaagrit. Olin siis 17-aastane, kui sukeldusin emotsioonidesse, mis tundusid mulle miskipärast väga tuttavad... Kogu mu maailm ja teadvus pöördus. Sain aru, et see lugu on mulle väga lähedane... Ma ei tea, kas ja kuidas ma nende sündmustega seotud olin, aga ma ei saanud enam neist vabaks. Rääkisin sellest sageli oma sõpradele, et olen seda kõike nii elavalt ette kujutanud, et mulle tundub, nagu oleksin holokausti ise läbi elanud.

Lugesin genotsiidi kohta raamatuid, vaatasin dokumentaalfilme sõjast ja holokaustist. Ja iga kord, tundus mulle, et olen seda kõike varem kogenud... Ja kuidagi alateadlikult muutusid sõjaõudused kuidagi eriti aktuaalseks iga aasta alguses - jaanuaris-veebruaris. Ühel hetkel sain aru, et see pole olnud niisama... 27. jaanuar on holokausti mälestuspäev...

Maalisin hiljuti lõuendile mustvalge diptühhoni, kasutades uut eksperimentaalset tehnikat. Ma ei tea, kuidas mulle selle materjaliga suhtlemine pähe tuli... aga see kõik tuli iseenesest ja tulemus just selline nagu peab... Ma arvan, et sõnad on üleliigsed... Ma lihtsalt tahan, et vaataja sukelduks teosesse ja seejärel iseendasse ja tunnetaks seda, kuidas inimesed hajusid ajalooahjus. Nad on seal kuskil olemas ja vaatavad meid läbi aja..."

Seda postitust tehes ma ei teadnud, et... veebruaris algab sõda!

Hirmuga seotud teemad on mulle alati huvi pakkunud. Olen osalenud mitmel näitusel oma kollaažisarjaga "Hirm". Hirm on inimese psüühikaseisund, tänu millele sa kas liigud edasi või jääd musta kardina taha. Mina olen püüdnud kardinat liigutada. Mulle meeldib tegeleda intuitiivse kunstiga, kui satud justkui loomise voogu, mis avab kõik, isegi suurepäraselt peidetud alateadvuse nurgad, mille eest tegelikult pole nagunii võimalik põgeneda. Nii sündis hirmu-teemaline sari, mis omakorda vabastas mind hirmudest. Ma ei karda enam!

Ma olen hakanud tasapisi mõistma, miks ma neid õudusi olen kujutanud. Võib-olla on mu hing kunagi juba sõjakoledusi kogenud ja võib-olla ma teadsin, et see juhtub taas?

Väga raske on elada universaalse kurbusega enda sees. Jagades seda lugu Sinuga ja Su sõpradega vabaneb see pikalt kogunenud kurbus minus...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
23.03.2022 kell 10:58

Täna öösel nägin unes, et vaenlased ajavad mind taga, samal ajal tulistades... põgenesin meeleheitlikult... kuniks ärkasin õudusega ...

Meie niidud põlevad ... kohe metsa lähedal ... loodan, et see saab varsti kustutatud. Põlengu põhjus on siiani teadmata. Aga see on sel aastaajal tavaline...
Öösel kostus, nagu ikka, mitmeid plahvatusi... Stanislavi ja Tšornobajevka juures käivad lahingud.
Hersoni oblastis asuvas Stanislavi piirkonnas hävisid pommitamiste tõttu majad, elektriliinid ja gaasivarustus on maas. Lisaks on Hersoni piirkonnas veel 12 asulat jäänud ilma elektri ja gaasita.

Tšernobajevski lennuväljal on Ukraina relvajõud Venemaa sõduritele andnud juba kaheksandat korda purustava hoobi. Luureandmete põhjal teame, et Venemaa viib Hersoni lennuväljalt helikopterid ära. Tšernobajevka satelliidipiltidelt on näha, et sõjaväehelikoptereid seal enam pole. Helikoptereid olid olemas 16. märtsil tehtud piltidel, 21. märtsi neid seal enam pole.

Ukraina lennu- ja suurtükivägi on viimastel päevadel korduvalt rünnanud Tšernobajevka lennuvälja, mis on olnud vaenlasele strateegiline baas, kuhu koondada varustus, et ette valmistada järgnevaid rünnakuid.
Sõjaväeeksperdid ütlevad, et lennuvälja evakueerimine on järjekordne tõend Venemaa rünnaku ebaõnnestumisest selles suunas. Ukraina ametnike sõnul koondab riigi armee vasturünnakut Hersoni vabastamiseks Venemaa okupatsioonist.

Eile tuli teade, et Vene sõjaväelased röövisid Tšernjanski Lütseumi direktori Viktor Kudlai. Tema asukoha kohta andmed praegu puuduvad.

Herson läheneb humanitaarkatastroofile, teatas Ukraina välisministeerium. Blokaadi tõttu napib linnas nii toitu kui ravimeid ning humanitaarkoridori vanelased avada ei lase.
Hersonis on apteegid pooltühjad, apteekrite sõnul müüdi enamik ravimeid sõja esimestel päevadel läbi. Samuti on toiduhinnad linnas oluliselt tõusnud. Suhkur maksis varem 20 UAH – nüüd 50–65 UAH. Toitu oleme püüdnud varuda juba sõja esimestest päevadest peale. Minu perel on piisavalt aineid, et mõnda aega vastu pidada.

Üha sagedamini mõtleme sõpradega linnast lahkumisele. Kuid see on väga ohtlik. Praegu saaks minna ehk Odessasse ja seejärel Rumeeniasse või mõnda teise riiki. Mõned tahavad minna Krimmi ja sealt edasi Euroopasse, aga seal on samuti ohtlik. Kui on võimalus, siis ilmselt lahkume... aga praegu pole kuskil turvaline ... isegi mitte Lvivis, kuhu kõik suunduvad. Võib-olla isegi mitte Poolas.

Ukraina luureinfo põhjal on teada, et Venemaa on valmis andma Poola suurlinnadele ennetava löögi, kui "Vene-vastane toetus Ukrainale" peaks NATO relvade ja rahvuvalvajate kohalolu tõttu jätkuma. Seda kinnitab ka teadmine, et Varssavis asuvad Vene diplomaadid valmistuvad riigist lahkuma.
Võimalik et see on järjekordne ähvardus, millel tõepõhja all pole, aga Venemaalt võib kõike oodata.

Valgevene-Ukraina piiril toimub ründerelvade koondamine. Maxar on avaldanud uusi satelliidipilte Gomeli piirkonnast. Ukraina relvajõud hindavad Valgevene sissetungi tõenäosust Ukrainasse üsna suureks. Arvan, et kui Valgevene väed sisenevad Ukraina territooriumile, saavad nad lüüa.
Me mõistame, et järjekordne rünnakulaine on teel Ukrainasse. Peame kuidagi vastu pidama. Me ei saa alla anda! Ukraina peab vastu! Peab!

Mul on 5.aprillil, kahe nädala pärast sünnipäev. Loodan, et tähistan seda vabas Ukrainas!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
22.03.2022 kell 12:18

Eile oli raske päev. Inimesed tulid rahumeelsele miitingule nagu varasematelgi päevadel... koguneti Vabaduse väljakule, aga eile juhtus seal midagi kohutavat...

Vene okupandid olid kirjutanud meie monumendile "Ukraina relvajõud on mõrvarid". Linnaelanikud hakkasid seda kustutama... ja samal ajal tulid kohale Vene sissetungijad ja hakkasid rahvahulkadesse pilduma uimastigranaate. Naised ja vanad mehed aeti laiali, neid samal ajal püssipäradega pekstes... tulistades rahvahulkade pihta. Okupandid viisid minema vähemalt kolm inimest... haavatuid on neli, kaks viidi kiirabiga ära.

Ainult mitte rahumeelseid inimesi! Miks? Miks? Me ei andesta seda kunagi!! Ma olen tõesti väga vihane!!! Ma vihkan neid!! Ma vihkan Putinit! Kogu Venemaad ja nende rahvast.... kui palju inimesi veel peab surema, et vene rahvas ärkaks?! Nad mõtlevad ainult iseendale ja oma mugavusele. Alles siis, kui nende majandus kokku kukub, siis võib-olla ärkavad. Mul ei ole neist inimestest kahju.

Mu süda nutab iga päev, kui mõtlen surnud Ukraina lastele... surmade arv kasvab iga päevaga... ma soovin südamest, et see põrgu lõppeks! Aga soovimine ei aita kahjuks.
Ukraina rahvas tahab lihtsalt elada ... lihtsalt elada oma kodudes ... koos lähedastega, sõpradega, sugulastega...

Meie rahvast ei saa murda! Me oleme vabad! Meie jaoks on tähtis, et iga inimese kodanikuõigused ja -vabadused oleksid kaitstud! Ja me oleme uhked selle üle! Ukraina vaimu ei saa murda! Me oleme üks! Seda pole Venemaal kunagi juhtunud ... ja tõenäoliselt ei juhtu ka...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
20.03.2022 kell 11:21

Esimest korda üle pika aja oli täna öösel vaikne... nii vaikne, et see muutus lausa häirivaks... justkui oleks tegu vaikusega enne suurt tormi...
Samas inimesed kuulevad linnas laskusid ja automaadivalanguid. On andmeid, et Vene sissetungijad tulistasid taas autot, milles sõitsid eraisikud ... ja see pole esimene kord, kui nõnda juhtub.

Ukraina valitsusel on kindlad andmed, et sissetungijad kannavad märkimisväärseid kaotusi. Vene sõjaväe psühholoogiline seisund on madal ja halveneb iga järgneva sõjategevuses oldud päevaga. Natuke see annab lootust.

Kuid on ka häirivaid uudiseid. Vene sõjaväelased ei luba Hersoni oblastisse siseneda humanitaarkaupa vedavaid veokeid. 14 veoautot humanitaarabiga saabusid oblasti piirile, seal olid hädavajalikud hügieenitarbed lastele ja täiskasvanutele, konservid, liha, poolfabrikaadid, imikutoit ja ravimid... kuid veokid aeti sealt ära ning kolonn sõidab nüüd Dnipropetrovski oblasti suunal.

Hersoni piirkonnas on 71 asulat ilma elektrita, neist 18s on osaliselt elekter maas. Sõjategevuse tõttu on meie piirkonnas gaasita 2112 inimest, veeta 48 190 inimest. Hersoni administratsiooni sõnul on enamiku asulate kõige suuremaks probleemiks ravimite lõppemine.

Novaja Kahhovkas käivad läbirääkimised, et Vene sõjaväelased vabastaksid linnavolikogu sekretäri Dmitri Vasiljevi. Vene sõjaväelased hoiavad teda kinni ja on andmeid, et teda piinatakse... loodame, et temaga on kõik siiski hästi... võimud püüavad selle probleemi võimalikult kiiresti lahendada.

Vysokopolyes on olukord stabiilselt kriitiline. Kohaliku aktivisti Juri Samohvalovi sõnul tungivad Vene sõjaväelased kohalike elanike majadesse ja viivad ära nende sõidukeid... võttes kaasa toiduvarud. Toimub totaalne rüüstamine...
Kuid kõige selle juures püüab Hersoni linn elada tavalist elu. Meil töötavad hetkel mitu lasteaeda, avatud on mõned kohvikud, ühistransport toimib. Meil on kaks turgu, kust saab süüa osta. Bensiin on kõige suurem probleem. Seda enam linnas pole.

Mu sõber tuleb täna külla... ma olen igatsenud temaga kohtuda. Kogu selle aja varjas ta end koos perega Kiselevka külas. See asub Hersonist 50 km kaugusel. Ta rääkis, et sissetungijad pommitasid maju, kuid nende maja jäi terveks. Toiduga on külas raske... kõik poed on kinni ja osta pole midagi. Seetõttu tulevad nad Hersoni.

Mina ja mu tiimikaaskased "МІЦЕЛІЙ" festivali juurest jätkame raha saatmist Ukraina ja Hersoni kunstnikele. Olen keskendunud sellele protsessile ja see annab mulle jõudu... Tunnen end elus ja vajalikuna, kui korraldan Eestist saabunud abi laialijagamist. Ma elaksin nagu tavalist elu... nagu ennegi... Tahan veelkord kõiki tänada selle eest, kes on meid aidanud ja aitavad edaspidigi!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
19.03.2022 kell 15:07

Tänane öö oli vaikne. Alles kell 3 öösel oli kuulda esimesi ja mitmeid plahvatusi järjest. Ukraina vägede relvajõud on peatanud vaenlase pealetungi ja ega okupantidel pole ka suurt võitlusintensiivsust. Sissetungijad üritavad hõivatud positsioonidel kanda kinnitada. Kõikidest
Hersoni lähedal asuvatest küladest on teateid, et Vene väed on jõudnud kohale, hajudes mööda külasid laiali. Nad teevad seda selleks, et meie väed ei saaks neid rakettidega rünnata, kuna nad on meie enda inimeste keskel. See on tegelikult üsna argpükslik käitumine, nad kasutavad meie elanikkonda inimkilbina. Rünnakuid tuleb nüüd teistmoodi planeerida, et mitte kahjustada tsiviilisikuid ja see pidurdab meie vägede tegutsemist. Teine põhjus, miks sissetungijad küladesse sisenevad, on kütuse ja toiduvarude nappus, nad tegelevad kohapeal rüüstamisega ja see on kohe eriti alatu käitumine.

Räägitakse, et Vene vägede rünnakuid Hersoni piirkonnas pole praegu ette näha, Vene sõjavägi on keskendunud vägede koondamisele teisele poole Dneprit. On infot, et jõuti juba ka Rybalche ja Geroiskoe küladesse. Veel on teada, et okupandid püüavad linnadest välja viia neid venelasi, kellel on sugulasi Krimmis või Venemaal, või neid, kes tahavad sinna minna. Tõsi, piiril võetakse neilt ära Ukraina pass. Seda kajastatakse propagandakanalites, kui venelaste päästeoperatsiooni Ukronazide käest.

Mu süda on murdunud selle kõige pärast, eriti kui kuulen uudiseid Mariupoli linnast, Harkivist ja Tšernihivist. Vene okupandid pommitavad pidevalt elumaju. Linnadest pole peaaegu midagi järel... tsiviilelanikud... loomad... Pommitatakse varjualuseid, kus on lapsed, naised... See on Ukraina rahva genotsiid ja nad nimetavad meid natsideks. Sõjas on surma on saanud juba 109 last. 109 last!!!! Kuidas see saab olla võimalik? Kuidas see saab toimuda... praegu... Euroopas...

Ma tean, et me ei saa alla anda... ja ma proovin olla tugev... aga kui ma seda õudust näen, siis maailm lihtsalt murdub...
Mul on nii kahju inimestest, kes on kaotanud oma poegi, vendi, õdesid, lapsi...

Samal ajal toimub Moskvas kontsert Vene sõjaväe toetuseks. Rahvas laulab ja juubeldab. Mis maailm see on? Kas me elame ikka samal planeedil? Mul ei jää muud üle kui vaid loota, et Putin põleb kord põrgus koos kõigi oma mõttekaaslastega. Nende kätel on Ukraina laste veri...

Ma aina kordan endale, et kõik saab korda! Kõik saab korda!!! Ma tean seda... ma usun seda... Natuke veel... võib-olla kauem kui natuke, aga Ukraina saab tagasi oma endise ilu! Ma olen uhke, et olen ukrainlane!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
18.03.2022 kell 12:11

Olukord Hersonis on kõhedusttekitav. Nikolajevist löödi Vene väed tagasi ja nüüd on nad Hersoni lähedal külades. Seega me ei tea, mis edasi saama hakkab. Kas nüüd hakatakse pommitama meie linna?
Vene sissetungijad on hõivanud kogu linna. Ehitavad linna kontrollpunkte. Plaanivad midagi. Kuid näha on, et nad hakkavad väsima.

Eile vedasid Vene väed taas varustust Tšernobajevkasse. Samadesse kohtadesse, kus nad on saanud varasemalt tugevaid tagasilööke. Nad plaanivad rünnata juba viiendat korda ... viiendat korda!
Samas tundub, et nad enam väga ei võitlegi, panevad varustuse paika ja peidavad end välja teisel poolel, oodates, millal varustus õhku lastakse. Küllap nad soovivad hoopis võimalikult kiiresti koju minna ... loodavad, et kui varustus otsas, kutsutakse nad tagasi ...

Ukraina relvajõudude peastaabi info kohaselt on tänahommikuse seisuga hukkunud juba 14 200 Vene sissetungijat.

Ma nii tahan, et see sõda saaks juba läbi!
Eile meenus mulle korraks kuidas elatakse tavalist elu ... ma igatsen seda aega väga ...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
17.03.2022 kell 11:16

Täna, 17. märtsil eemaldasid Venemaa sõjaväelased Hersoni oblastivalitsuse hoonelt Ukraina riigilipu. Loodan, et mitte kauaks! Me paneme oma lipu varsti tagasi!

Aga nad sepitsevad midagi. Katsed Hersoni Rahvavabariigi loomiseks jätkuvad. Vene sissetungijad kõnnivad linnas ringi ja püüavad inimestele humanitaarabi jagada. Keegi ei võta! Meil pole neilt midagi vaja! Minge koju sissetungijad!!!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
16.03.2022 kell 14:12

Natuke meie kunstifestivalist, mida oleme kaks aastat korraldanud ning mille kaudu jagame laiali tartlaste ja kogu Eesti poolt kogutud annetusi Hersoni kunstnike heaks.

"МІЦЕЛІЙ" (tõlkes mütseel ehk seeneniidistik) on kaasaegse kunsti festival, mis sai käima lükatud noorte Hersoni kunstnike poolt. Lisaks mulle on meeskonnas Sergey Serko, Maria Zagurskaya, Daria Baranova ja Arseny Shandropol.

Esimene "МІЦЕЛІЙ" toimus oktoobris 2020 ja teine mais 2021. Sel kevadel plaanisime korraldada kolmanda festivali, kuid sõda katkestas meie tegevuse. Aga me teeme seda kindlasti! Kohe, kui sõda läbi saab, teeme tervele linnale suure peo!

"МІЦЕЛІЙ" on seeneniidistik, mis toetab kogu metsa elu. Kuna me Hersonis elame metsade lähedal, tahtsime seda analoogiat näidata, et meie olemegi pinnas, millel rajaneb meie linn ja ühine tulevik siin. "МІЦЕЛІЙ" on organiseeritud looduslik struktuur, mis kasvab ja paljuneb, luues viljaka pinnase kogukonnapõhiseks suhtlemiseks.

Esimesel aastal osales 50 ja teisel juba 100 kunstnikku. Erinevates linna paikades toimusid näitused, elava muusika esitlused, meistriklassid, loengud, filmiseansid, etendused ja kunstilaat.

Kui õnnestub, siis me heameelega hoiaksime osa kogutud rahast kolmanda festivali korraldamiseks, kuhu on oodatud kõik hersonlased ja külalised kaugemaltki ning loomulikult kõik eestimaalased ka!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
16.03.2022 kell 13:02

Tänane oli öö plahvatustest väga vali! Ei saanud kaua aega uinuda! Samas oli hea mõelda, et meie sõjavägi töötab ja hävitab vaenlasi.

Ukraina relvajõudude peastaap teatas, et Tšernobajevka lennuvälja lähedal tulistati öösel alla seitse Vene lahingukopterit. See on sama koht, kus 7. märtsil hävitasid Ukraina relvajõud 30 okupantide kopterit.

Vaenlase lahingukaotused kogu sõja vältel on olnud väga suured:
hukkunud sõdurid - umbes 13 800 (seda on rohkem kui Tšetšeenias 10-aastase sõja jooksul)
tankid - 430
APV - 1375
suurtükiväesüsteemid - 190
MLRS - 70
õhutõrjesüsteemid - 43
lennukid - 84
helikopterid - 108
sõidukid - 819
veesõidukid - 3
kütusetankid - 60
UAV - 11
erivarustus - 10

Kurb on neid numbreid lugeda, aga veelgi kurvem on see, mis meie maal praegu toimub.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
15.03.2022 kell 13:33

Täna on sõja 20. päev, aga mul on tunne, nagu oleks sellest möödas juba pool aastat. Aeg kulgeb sõjaga hoopis teisiti.

Täna oli taas kuulda plahvatusi, nii päeval kui öösel. Meie kohal lendas rakett. Seda on üpris hirmutav näha. Lahingud käivad Nikolajevis ja Zelenovkas, mis on kohe Hersoni külje all, vaid mõne kilomeetri kaugusel.
Selle 20 päevaga on Hersoni oblasti territooriumil pommitamise tagajärjel hävitatud 21 õppeasutust, teatas Hersoni piirkonnaprokuratuur.

Samas linn alustab vaikselt toimimist. Tänavatel sõidavad juba bussid ja trollid. Mu ema läheb taas haiglasse tööle. Kaks päeva magab seal ja kaks päeva kodus, et võimalikult vähe tänavatel käia. Linnas on tegelikult liikumiskeeld. Kella 20.00-6.00 ei ole soovitav välja minna.

Toit on kallinenud 30-50%, aga toitu vähemalt on. Väga pikad järjekorrad on igal pool. Inimesed püüavad toitu varuda, sest keegi ei tea, mis homme võib juhtuda.

13. märtsil astus palju rahvast rahvahääletuse ja nn Hersoni rahvavabariigi loomise vastu. Ma olen tõesti väga uhke meie inimeste üle! Et meil on veel võimalust vastu hakata! Ja et oleme kartmatud! Aga samas väga väsinud, et okupandid on ikka veel linnas!!! Soovin väga, et nad oleks juba läinud!

Arvasin, et märtsi lõpuks on kõik läbi, aga praegu räägitakse, et sõda kestab ilmselt aprillini. Valmistume vaimselt selleks, et see kõik ei lõpe veel niipea. Peame olema valmis kõigeks.

Kirja kirjutamise ajal on olnud palju plahvatusi ... väga palju ... ja väga lähedal ...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
14.03.2022 kell 12:03

Eile tuli tänavatele rohkem kui 7 tuhat linlast. Näitasime taaskord, et Herson on Ukraina ja et me ei taha mingit muud vabariiki. Meie inimesed on karda vaenlast! Me ei anna alla! Isegi siis, kui nad tulistavad.

Tänane öö oli plahvatusterohke. Ilmselt ei saanud keegi Hersonis magada. Lahingud linnast väljas jätkusid varahommikuni.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
13.03.2022 kell 23:26

Tahan jagada häid uudiseid ka. Anastasia sünnitas täna õhtul. Neile sündis kaunis tüdruk. Kõik on hästi. Meil on Anastasia ja Konstantini üle väga hea meel.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
13.03.2022 kell 12:31

Rahvas koguneb taas Vabaduse väljakule, et näidata, et Herson on Ukraina. Oleme referendumi vastu. Loodan, et miitingul ei toimu okupantide provokatsioone.


Viktoria SMS
Herson, Ukraina
12.03.2022 kell 20:36

Vahepeal levis info, et Hersoni "rahvavabariigi" väljakuulutamine on valeuudis. Tõesti väga raske on aru saada, mis on tõsi ja mis vale. Nüüd saime ametliku teate Ukraina välisministrilt Dmytro Kulebalt, kes kinnitas, et Venemaa valmistab ette "rahvavabariigi" võltshääletust Hersonis.

! Seda tehakse 2014. aasta metoodika järgi.
! Kohalike elanike toetus on nullilähedame, seega see on täielik väljamõeldis.
! Nende plaanide elluviimisel tuleks Venemaa vastu kehtestada ranged sanktsioonid.

Herson on ja jääb alati Ukrainaks.


Viktoria SMS
Herson, Ukraina
12.03.2022 kell 16:34

!!! VÄGA TÄHTIS !!!

13. märtsil 2022 - see on aastapäev, mil Hersoni linn vabastati 78. aastat tagasi natsidest - plaanivad Vene okupandid välja kuulutada Hersoni Rahvavabariigi. Soovitud pildi jaoks on kohalesõidutatud bussid inimestega, kes hakkavad hoolikalt ette valmistatud etendust andma. Venemaa sõjavägi otsib aktiivselt Hersoni saadikuid ja aktiviste, et sundida neid kättemaksu ähvardusel osalema “lavastatud kogunemisel”.

Sama stsenaariumit rakendati 2014. aastal Krimmi, Donetski ja Luganski oblastis.

Palun ärge laske end ära petta! Herson on Ukraina!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
12.03.2022 kell 15:23

Linnas liiguvad ringi valged bussid. Ametlik versioon on, et nad viivad Vietnami elanikke Krimmi. See on kuidagi kahtlane... arvame, et tegelikult on tegu provokatsiooniga...

!!! Vene sissetungijad valmistavad ette "referendumit" "Hersoni rahvavabariigi" loomiseks.

Sellest teatas ka Hersoni piirkonnanõukogu asetäitja Sergei Khlan. Tema sõnul helistavad okupandid juba saadikutele, kallutades neid enda poolele et kiirendada "referendumi" läbiviimist.

Linnas toimub midagi kummalist... õudne on...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
11.03.2022 kell 12:39

Mul on väga hea meel, et Eesti on vastu võtnud juba nii palju ukrainlasi. Aitäh Eestile toetuse eest!!!

Eile käisid jutud, et 400 tsiviilelanikku on Hersonis kinni peetud, aga me arvame, et see oli siiski valeuudis... tõendeid selle kohta pole.

Öö oli vaikne. Alles hommikul 5.30 paiku oli kuulda tugevaid plahvatusi.Väljas sajab lund.
Talv jätkub. On väga ilus ja külm. Ilm on meie poolel. Vaenlased külmuvad. Häid uudiseid ka.
Hersoni eeslinnades Inženernõis, Kindeykis, Stepanovkas ja Antonovkas taastati elektrivarustus, teatas täna Hersoni linnavalitsus. Hersoni äärelinnas Antonovtsys on taastatud gaasiga varustamine. Praegu remonditakse gaasijaotuspunkte Zelenovka, Vostochny ja Berislavskoje maanteedel.

Jagan ühte fotot, mida oled ilmselt sotsiaalmeedias juba näinud. Meie sõber Maxim Kilderov värvis üle Vene tanki. Make art, not war!

Aitäh, et olete meiega. Me võidame koos kurjuse!
Ukraina õitseb kord taas, ma olen selles kindel!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
10.03.2022 kell 12:07

Eile olin taas väga šokeeritud. Nutsin palju... pärast seda, kui nägin, mida sissetungijad Mariupoli linnaga on teinud. Linn on juba päevi igast küljest ümber piiratud, inimesed on olnud kõik need päevad ilma elektri, vee, gaasi, toidu ja veeta. Ning nad pommitavad lasteaeda ja sünnitusmaja... Peale seda, mida ma nägin, ei ole minu maailm enam endine. Ma ei saa Venemaale seda andestada... Nad vastutavad iga tapetud lapse, naise ja meie sõduri eest.

Meie olukord pole samuti rahulik. Igal õhtul kuuleme, kuidas linnalähedal asuvaid külasid pommitatakse...

Mu aknad värisevad, põrand väriseb..., isegi süda....

Öösel lennutati rahulikku Stepanovkasse vaenlase mürsk. Kõik on elus, aga küla jäi ilma elektrita. Mürsk tabas Stepanovskaja haiglat, läbistas köögikilbi ja kukkus plahvatamata alla.

Meie linnapea ütles eile, et inimesed peavad tööle minema. Aga kuidas? See ei ole ohutu. Olen nõus, et sellised ametid nagu meditsiinitöötajad, müüjad, sotsiaalhoolekanne on elutähtsad ... aga miks peaksid kõik välja minema ... see on väga kummaline ...

Räägitakse, et alates 14. märtsist saavad õpilased jätkata kaugõppes... Praegu on koolid suletud.

Minu perel ja sõpradel on süüa ... abikaasa sõidab rattaga mööda linna ja otsib, kust mida saab ... Süüa on linnas veel, loodan, et jätkub kõigile. Meil õnnestus esimestel päevadel sularaha välja võtta ... nüüd kasutame seda ...

Analüütikud ütlevad, et võib-olla 7-10 päeva pärast sõda lõpeb. Ma tõesti usun sellesse. Ma tõesti tahan, et me elaksime rahus .... ei peaks kartma .... vaid saaksime elada ... nagu enne...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
09.03.2022 kell 11:56

Täna oli taas kuulda plahvatusi. Lahingud Nikolajevi lähedal jätkuvad.
Sissetungijad lõikasid raudteerööpad läbi, rongiliiklus on maas. Miks küll?

Poodides on väga pikad järjekorrad. Täna toodi kartuleid, seisime järjekorras tundide kaupa.

Vabatahtlikud töötavad selle nimel, et aidata inimesi toiduga. Hea, et selliseid inimesi on.

Suured tänud, et kogute meie kunstnike toetuseks raha.
Mõtleme juba meeskonnaga, kuidas abi kõige paremini kunstnikeni jõuaks.

Kallistused kõigile!
Aitäh, et olete meiega!



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
08.03.2022 kell 13:18

Meiega on kõik hästi! Öösel pommid küll langesid linna lähedal ja uni oli häiritud, aga kõik on korras!!!!

Ema tuli täna koju. Ta on töötanud haiglas kaheksa päeva järjest. Mul on väga hea meel teda näha. Täna valmistan piduliku õhtusöögi kogu perele.

Hindame väga, mida eestlased ja muu maailm Ukraina heaks teinud on. Suur tänu toetuse eest!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
07.03.2022 kell 11:00

Herson sai Ukrainas „Hero City“ tiitli. Siit alguse saanud rahumarss on teisigi innustanud. Oleme väga uhked oma linna üle!

Eile toimusid lahingud Nikolajevi ja Tšornobajevka lähedal. Väga ägedad võitlused olid. Meie sõjaväelased pommitasid vaenlase vägesid. Kuid hommikul kell 5:15 hakkas vaenlane pommitama elumaju. Ka Tšornobajevski lennuväli sai kannatada.
Vene rakett "Smerch" tabas täna Nikolajevi loomaaeda, kohe tiigrite ja jääkarudega aedikute lähedal. Loomad viga ei saanud.

Hersonis hakkab toit otsa saama. Me ei tea, mitu päeva linn suudab vastu pidada. Inimesed vajavad rohelist koridori. Ootame autosid toidu ja ravimitega, aga okupandid ei lase kedagi linna. Loodetavasti laheneb see probleem peagi. Meie perel ja sõpradel on hetkel kõik eluks vajalik olemas. Pagaritöökojad jätkavad värske leiva küpsetamist.

Anastasia pole veel sünnitanud ... võib-olla 8. märtsil ...

Aitäh, et olete meiega! Oleme ühtsed nagu ei kunagi varem!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
06.03.2022 kell 12:00

Hersonis on olnud vaikne. Kuid Hersoni piirkonnas toimuvad lahingud ning kaugemalt on kuulda plahvatusi.

Mobiilside ja internet on kohati maas. Mu vennal on teine mobiilioperaator, selle kaudu saan natuke internetti...

Täna on Novaja Kahovkas miiting. Täpselt nagu eile Hersonis. Tunnen uhkust oma inimeste üle!

Ma olen kindel, et võidame kurjuse!!!

Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
05.03.2022 kell 16:46

Tänavatele tuli rohkem kui 5000 linlast!
Me võtame oma linna tagasi!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
05.03.2022 kell 11:02

Täna kell 10:00 alustasime Hersoni Vabaduse väljakul rahumeelse miitinguga. Kohal on umbes kaks tuhat inimest, kes kannavad Ukraina lippe ja sümboolikat. Rahvas laulab Ukraina hümni. Herson on Ukraina. Tulistamine ei peata meid! Sissetungijad peavad meie maalt lahkuma!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
04.03.2022 kell 17:13

Umbes kell 12.30 läks internet maha. Mobiilside oli samuti maas. Vahepeal ei saanud kellegagi ühendust võtta ega kirjutada. Internet taastus kell 16:50... aga me ei tea, kui kauaks...

Hersoni telemast on okupantide käes Telekas näidatakse vene kanaleid. Üks kanal muudeti ukrainakeelseks, kuid see pole päris. Seal räägitalse ukraina keelt, kuid saatejuhid ei ole need, kes meie kanalites olid.

Kesklinnas filmivad nad oma filmi... kuidas vene okupandid toitu jagavad... me ei usu neid... ja me ei lase end provotseerida ....

Hetkel on linnast lahkumine võimatu... rohelist koridori loodud pole.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
04.03.2022 kell 10:05

Hersoni elanikud on märganud busse inimestega, keda tuuakse kohale okupeeritud Krimmist. Teadaolevalt kavandatakse linnas Vene okupantide imporditud toetajate võltsmiitingut, kes hakkavad taotlema piirkonna "liitmist" okupeeritud Krimmiga. Seda filmivad Ross TV telekaamerad.

Kui sellised lood mõne päeva pärast propagandakanalitesse ilmuvad, teadke, et see on provokatsioon ja vale!

Olukord Hersonis on väga raske. Ravimid hakkavad otsa saama, vaja on insuliini ja beebitoitu. Loodetavasti avatakse peagi roheline koridor!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
03.03.2022 kell 11:01

Terve öö Hersoni eeslinnas, Tšernobajevkas käinud lahingud. Inimesed peidavad end punkrites.

Eile valitses linnas anarhia. Inimesed rüüstasid poode. Kuid marodöörid said kohe karistuse. Paljud on sattunud paanikasse ja kardavad toiduta jääda. Me ei allu provokatsioonidele ja me pole läinud tänavatale.

Täna läheb mu mees meie maja lähedal asuvasse poodi. Kuuldavasti tuuakse sinna täna värsket leiba. Mu ema on kolmandat päeva haiglas inimesi abistamas. Hoiab korda, et kõigil oleks süüa ja vajalikke asju.

Kõik on väga kummaline. Miks meie kohalikud võimud lubavad sel kõigel juhtuda ... et vene tankid sõidavad mööda linna ringi ja dikteerivad oma reegleid ... tulistavad tsiviilelanike pihta ...? Teedel on surnukehad tsiviilisikutega, kes üritasid Antonovkast lahkuda.

Üks meie tuttav lahkus punkrist 1. märtsil, et oma naisele ja 4-aastasele lapsele süüa tuua. Sissetungijad tapsid ta ning tema surnukeha lebas tee peal, kuniks tema ema ja sugulased selle ära viisid.

Me ei saa aru ... linnas pole politseid, meie sõjavägi pole kohal, territoriaalne kaitse on tühistatud...
Me ei tea, kuidas me hakkama saame ... aga ma loodan, et õudused lõppevad varsti.

Meie kaubanduskeskus "Fabrika" põles maha. Seal oli ka väike loomaaed. Need loomad, kes ellu jäid, lasti loodusesse ... nad jooksid mööda linna ... aga lahked inimesed andsid neile varju. (Laama, pesukaru, sead, elavad ajutiselt inimestega). Kuid mõned lemmikloomapoodides olevad loomad jäeti järelevalveta.

Hersoni lähedal Chobnobaevkas asuv farm on jäänud ilma võimalusest toita loomi. Farmis elab umbes 3 miljonit kana. Mõne päeva pärast hakkavad nad surema. See toob kaasa kohutavad tagajärjed.

Veel peame vastu. Ärgem kaotagem südant!
Kõik saab korda!!!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
02.03.2022 kell 00:13

Majad põlevad, kaubanduskeskus põleb ... okupandid on üle linna ...

Meie linnavõimud ei tee midagi ... samas on palju valeinfot ... inimesed on segaduses ...

Veebisaidid on häkitud, telegrammi kanalid häkitud ... infosõda...

Loodan sisimas, et meie linn pole loovutatud vaenlasele, aga ma pole selles enam kindel.

Istume kõik kodudes ja punkrites, väljas ei käi. Tänavatel võetakse pantvange. Ohvreid on palju.

Me ei saa millestki enam aru ...
Loodan, et kõik läheb hästi ...


Viktoria e-kiri

Herson, Ukraina
01.03.2022 kell 14:17

Praegu on meil eluks vajalik vesi ja toit olemas.

Eks vaatame edasi, mis saab. Võimalik, et avatakse roheline koridor, midamööda tuuakse linna toitu, vett ja ravimeid.

Anastassia valmistub sünnituseks. Ilmselt nad sünnitavad kodus. Peaasi, et läheduses ei toimuks samal ajal plahvatusi.

Me peame vastu!
Me ei anna alla!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
01.03.2022 kell 13:50

Teade Hersoni piirkonnavalitsuselt:
10:53 tabas mürsk kortermaju. Majad põlevad aadressidel Tarle 2, Tarle 4, Tarle 4-1
10:50 aadressil Admiral Makarovi 201 põleb linna veevärgi auto
11:03 Telmani ja 5-lääne tänava ristmikul põlevad majad
11:09 põleb korter kahekorruselises majas, Naftovykivi 61
11:15 Telmani ja 4-lääne tänava ristmikul põlevad majad


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
01.03.2022 kell 11:31

Just pommitati Hersoni valitsushoonet ja nüüd ka elumaju.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
01.03.2022 kell 10:54

Läbi öö toimusid meie läheduses mitmed plahvatused... Tšernojajevkas on paljud majad purustatud...

Hommikul nähti vaenlasi taas Hersonis... neid on nähtud üle linna... öeldakse, et püsige kodudes ja ärge kuhugi minge.

Me ei tea, mis edasi saab...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
28.02.2022 kell 20:40

Tänane vaikus oli petlik ... nad piirasid Hersoni ümber ... nad sõidavad mööda tänavaid ... nad rüüstavad toidupoode ... tänavatel on ohtlik ... kõik istuvad kodus ...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
28.02.2022 kell 13:38

Rahulikke uudiseid ka. Meie kunstnikust sõber Anastasia ootab viimaseid päevi last ja peaks neil päevil sünnitama. Konstantin, tema abikaasa valvab nende rahu. Neil on olemas kõik vajalik. Me asume samuti lähedal ja saame aidata, kui abi on vaja. Usun, et kõik läheb hästi.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
28.02.2022 kell 9:52


Öösel oli vaikne. Oleme kaitstud. Hersonis on vesi, elekter ja gaas kõik olemas. Kuid lähedal väikestes külades on inimesi, kellel pole elektrit ega vett.

Poed on avatud, aga sealt saab osta ainult värsket leiba. Mõned apteegid on samuti avatud, meie vabatahtlikud aitavad haiglaid ja Antonovkast evakueerituid. Bensiiniga on raskusi, püüame mitte palju sõita.

Ootame läbirääkimiste tulemusi. Loodame, et saabub rahu! Kogu maailm aitab ja toetab Ukrainat! See on praegu oluline. Aitäh igaühele eraldi, kes on Ukrainat aidanud!

Ma tunnen, et ukrainlased on tugevad. Oleme kõigeks valmis. Oleme kui üks suur pere!


Viktoria SMS
Herson, Ukraina
27.02.2022 kell 11:34

Oleme elus. Pere on koos.

Hersoni lähedal Novaja Kahhovkas, Zelenovkas ja Tšernobajevkas toimusid öösel kohutavad lahingud. Need on praegu tulipunktid.

Meie sõduritel on õnnestunud vastu pidada ja Herson on Ukrainlaste käes.

Täna ostsime süüa ja vett. Vabatahtlikud aitavad haiglaid. Me ei anna alla! Me ei hülga oma inimesi! Oleme tugevad!


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
26.02.2022 kell 16:47

Saime teate, et meid evakueeritakse ... kirjutan kohe, kui selleks tekib võimalus.


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
26.02.2022 kell 13:29

Lahingud kestsid terve öö ... vaenlased sisenesid Nikolajevisse (see on meie lähedal asuv linn), kuid meie sõdurid suutsid sissetungi peatada ... nüüd on Putini väed tagasi Antonovski sillal (Hersoni sissepääsu juures), see on kohe meie kõrval. Ootame, mis juhtub! Ilmselt tuleb veel üks rünnak, aga mul on tekkinud usk, et meie sõdurid suudavad taaskord Hersonit kaitsta!

Sõpradega suhtleme sõnumite (telegrammi) teel ja loome ühiseid infogruppe, et teada, kus ja mis toimub ... kust väed mööduvad ...

Linnast lahkumine on praegu väga ohtlik. Meie sõbrad lahkusid, aga väljaspool linna on palju ohtlikum. Teedel seisab palju inimesi. Need, kes tahavad tagasi tulla, seda teha ei saa, sissepääsud linna on blokeeritud ... kõikjal on sõjategevus. Ainuõige otsus on praegu istuda punkris või majade keldrites ... mida me ka teeme.

Mõned poed ja apteegid on avatud. Me ei tea, kaua nad töötavad, seepärast oleme varunud toiduaineid. Sularahaautomaatides ja pankades on pikad järjekorrad, aga raha saab välja võtta.

Me kõik aitame inimesi, toimetame haiglatesse toitu ja ravimeid. Me ei anna alla!!!! Ukraina on ühtne!



Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
26.02.2022 kell 00:17

Olime täna punkris ... nagu ka eile, kuna pidevalt pommitatakse, aga Herson ei anna alla...
Me oleme juba kaks päeva vastu pidanud ning linn kuulub veel meile ... on küll väga raske, aga me ei anna alla, me ei ole veel kaotanud lootust.

Rünnakud toimuvad igalt poolt... kusagil pole ohutu, seepärast me ka ei tea, mida teha, kas jääda või põgeneda. Sõjatsoonis autoga sõita, kindlasti ohutu praegu pole. Aga aitäh, et olete meiega. Nüüd teame, et oleme Eestisse oodatud.

Iseenda hirmust olen vist üle saanud, nüüd on hirm Kiievi pärast. Loodame, et ka nemad peavad vastu ...


Viktoria e-kiri
Herson, Ukraina
25.02.2022 kell 01:07

Olukord on kohutav! Öö oli väga raske. Ma ei ole tegelikult maganud eile varahommikust alates.

Elan sõna otseses mõttes paari kilomeetri kaugusel käimasolevast sõjategevusest. Eilse päeva vältel oli korduvalt kuulda, kuidas raketid plahvatasid ja toimus tulistamine. Paljud on paanikas ja üritavad lahkuda. Meie jaoks on peamine, et paar päeva vastu peaksime.

Mu ema töötab haiglas. Täna saabusid esimesed haavatud. On hukkunuid. Uskumatu, et see toimub.

Aeg-ajalt lendavad hävitajad üle meie majade ja kuulda on, kuidas nad pommitavad. Surnukehad lebavad sillal, sõdurite varustus on õhku lastud.

Praegu on plahvatused kestnud üle poole tunni järjest ... ma kuulen kõike ... nad on lähedal ... närvid on üles öelnud ja ma värisen iga kord, kui toimub järjekordne plahvatus.

Ainuke mõte on, et ehk läheb hästi ja jääme ellu. Loodetavasti jääme ellu!