Natsamra

Uue hooaja avame Ruudu Rahumaru näitusega “Natsamra”, mis on esimene Ruudu näitus, mis ei sisalda endas ühtegi fotot. Näitusel saab näha kunstniku pastellijoonistusi, mis on valminud viimaste aastate jooksul.
“Natsamra” on minu esimene näitus, mis ei sisalda endas ühtegi fotot. Tegu on küll pastellijoonistustega, aga mõnes mõttes ei tahaks ma ennast nimetada Joonistajaks ega neid töid Pastellijoonistusteks, sest tegu on justnagu millegi muuga. Kõik need pildid sümboliseerivad minu jaoks Tervenemisteekonda.

Hakkasin joonistama ja üleüldse kunstiga tegelema, et tulla toime oma tunnetega - neid sügavamalt mõista, läbi kogeda, transformeerida. Olen joonistamist armastanud ja vihanud sama palju. Olen rebinud puruks palju pilte, nii, et iga pilt, mis on siia näitusele jõudnud on ellujääja ja sümboliseerib mõnes mõttes endale andestamise ja aktsepteerimise teekonda. Tervenemist ehk terviklikuks muutumist ja lastes iseendale läbi oma loomingu elada.

Algselt pidi näitus avanema täpselt päev enne mu 30ndat sünnipäeva, kuupäev küll muutus, kuid minu jaoks on see ikkagi natukene ka uude kümnendisse ja sügavama endaks olemise tähistamine. Võtan vastu need värvid millest mu teekond koosneb ja mis on mind siia hetke toonud.

“Natsamra” on seotud hingeteekonnaga. Ma siiralt usun, et hingedele on antud väga erinevad rajad käia. Oma teekonnal olen end tihti avastanud mingist üksildasest tumedast vaakumist. Nende piltide algimpulss tuli soovist seda kohta sügavamalt mõista ja ennast “sealt välja joonistada”. Tunnen et see on õnnestunud ja see väärib tähistamist.

Need pildid on tulnud mulle midagi näitama- olen lihtsalt pannud käe pastelliga paberile ja lasknud pildil tekkida, st et need pildid pole tulnud ei unenägudest ega igapäevasündmustest, vaid sellest salapärasest ruumist, kus Kõik on korraga olemas. Mõnda tegelast võiks nimetada Kõikide hingede vanaemaks või Ürgnaiseks, teist hoopis Hingelinnuks. Neis piltides on kogemusi nii oma väe kaotamise, leidmise kui ka vastuvõtmisega; nii rahu, kui ka viha tundmaõppimisega; lapsepõlve igatsuste ümberkirjutamisega; nii üksilduse kui ka kaaslaste armastava hoole kogemisega; nii lahkumineku kui ka oma südame avamisega - kõik need tunded on neis piltides läbisegi. Terve näitus moodustab ühe terviku ideest, et tervenemine toimub läbi armastuse ja oma isikliku võimsa tunnetespektri vastu võtmise.

Need hingerännakud on mõnes mõttes universaalsed, ühest küljest isiklikud, teisest küljest meie kõigi ühine teekond. Olen proovinud armastuse mustritega üle kirjutatud oma perekonna lugu, igatsusi ja haiget saamisi. Kui ma vaatan tagasi sellele hetkele, kui ma 2019 detsembris nende piltidega alustasin, siis tundub, et see on täiesti võimalik. See protsess on olnud mõnes mõttes nagu meditatsioon, et olen neil kujutistel lasknud lihtsalt tekkida. Nad on elanud mu seintel kui pühapildid- lohutanud, toetanud ja peegeldanud mulle tagasi mu elu värvikust ja hingejõudu.

See näitus on pühendusega kõigile, kelle kaudu olen õppinud tundma Armastuse eri tahke. Aitäh. Ja kõigile, kes siit midagi ära tunnevad. Aitäh.

Sandra/Ruudu Rahumaru
Eelmine
Teekond valendikule
Järgmine
Koprad, tao ja rooste

Lisa kommentaar

Email again: