Tartu Aparaaditehases tARTu poodi ja Varnjas asuvat Voronja galeriid peab Raul Oreškin koos elukaaslase Kaili Kasega. Poe eesmärk on algusest peale olnud kunsti müüa ja Voronja galerii mõte eelkõige näitusi korraldada. Koroonapaine on aga mõlemale ettevõtmisele mõjunud pigem inspireerivalt.

Voronja galerii avamise ja pidamise taga on missioonitunne. See avati ajal, kui Tartus galeriisid suleti. Tartus on 250–300 kunstnikku, kuid neist ainult poolsada saavad aastas kusagil näitusevõimaluse. „Voronja galerii oli meiepoolne panus anda kunstnikele võimalus oma teoseid näidata,“ tõdeb Raul Oreškin.

_ _ _

Kõikjal, samuti Eestis vastanduvad maailmaated ja elu kisub väga mustvalgeks, varjundid kaovad. Kas see kajastub ka kunstimaailmas?

Ma ei ole sellisest vaatevinklist olukorda vaadelnud. Mulle endale tundub, et kunstnikud on loomingulised, empaatilised ja ka suhteliselt tolerantsed. Seetõttu kunstnike endi seas ma polariseerumist väga ei näe. Tolereeritakse väga erinevaid maailmavaateid enda oma kõrval.

Meie tutvusringkonnas on isegi nii-öelda lamemaalased, samas on palju teadlasi, kunstnikke, loomingulisi inimesi, ja tegelikult leiad kõigiga lõpuks ühise keele.

Ma arvan, et kunstnike hulgas laiemalt maailmavaatelist vastandumist ei ole.

Aga loomingus?

Ma ei ole ka seda niimoodi otse märganud. Võib-olla kõige suurem loominguline üllatus meile tuli Meiu Mündilt. Tema hakkas suvel maalima Mehhiko kultuurist pärinevaid kalaverasid (calavera tähendab hispaania keeles koljut; Meiu Mündi näitus kandis pealkirja „Noche de Calaveras“ – M. M.). See ei ole otseselt küll vastandumise näide, vaid näide sellest, kuidas praegune aeg pakub võimalusi loomingulist spektrit laiendada. Ilmsesti koroonapingest ja -ängist tulenevalt leidis kunstnik endale väljundi Mehhiko kultuuri värvilisuses, mitmekesisuse ja sealse surma kujutamise positiivses võtmes. Tõi oma loomingusse ja eestindas seda.

Ma arvan, et kunstnike hulgas laiemalt maailmavaatelist vastandumist ei ole.

Meiu Mündi näitus oli ehk üldse kõige elamusterohkem sündmus tARTtu poes eelmisel aastal. Leidsime üles Tartu mehhiklased ja sellest sai tore kultuurivahetus. Mehhiko kultuuris on surnutepüha (Día de Muertos – M. M.) pidustus. Kodudesse tehakse lahkunutele värviküllased altarid, kuhu pannakse külakosti, mida teispoolsed külalised saavad 2. novembril meid külastades kasutada. Surma respekteeritakse kui loomulikku elu osa, millega tuleb leppida. Teispoolsuses olevaid inimesi tuleb mäletada, sest nõnda saavad nad surnutemaal elus olla ja on elus ka meie mälestustes.

Meiu Münt tegi sellest täiesti mitte meiumündiliku ja kummalisel moel ka väga meiumündiliku maaliseeria. See on üks näide, kuidas viirusest tingitud paine võib loomingut mõjutada.

Kuidas see paine üldisemalt mõjub?

Me suhtleme väga paljude kunstnikega ja arvamusi on kahte lehte. On neid, kes peaaegu ei ole seda olukorda märganudki, sest kunstnikud enamasti töötavad ju üksi ja n-ö isolatsioonis oma ateljees – nemad tegid uusi teoseid nagu ikka. Aga on ka teisi, keda see paine väga muserdab ja kes ei suuda pintslitki kätte võtta.

Kas pandeemia on kunsti müüki mõjutanud?

Tuginedes nii oma kui ka teiste galeriide kogemusele – sellele, kui palju muidugi keegi oma ärisaladusi avab –, on kunstihuviliste ostujõud kindlasti paranenud.

Kui ma mõtlen Voronja galerii eelmisele suvele… Voronja on pigem projektigalerii, kus kuraatorid panevad kokku näitusi, mille eesmärk pole müük, vaid püstitatud teema lahendamine läbi kaasaegse kunsti. Voronjal on oma koht inimeste suvises meelelahutuses. Inimesed reisivad mööda Peipsi veert ning saavad väga lihtsasti kunsti juurde jõuda.

Teosed ei ole seal alati müügis. Aga kui kunstnik on neid valmis müüma, siis meie käest saab küsida. Eelmisel suvel küsiti tavapärasest rohkem ja me müüsime rekordarvu teoseid rekordhinnaga. Ma ei saa muud väita, kui et koroonaperiood on kunsti müügile kindlasti kasuks tulnud.

Millega seda seletada?

Sellel on üsna loogiline põhjendus. Eelmisel aastal toimus siseturismi plahvatus. Voronjasse tõi muidu iga suvi umbes tuhat külalist. Üle-eelmisel suvel oli meil külastajaid 5000 ringis. Eelmisel aastal hüppas külastajate arv 2000 võrra – 7000 peale. Ei saa ütlemata jätta, et välisturiste ei olnud. Võis näha, et kui piirid olid kinni ja välja ei pääsetud, reisiti mööda Eestimaad. Need, kellel raha oli, olid seda valmis kodumaal kulutama. Majanduslikult oli see Voronja galeriile parim aasta läbi ajaloo. Arutasime Peipsiveere ettevõtjatega, see oli kõigile hea, ja hea oli see ka kunstimüügile.

Kuidas tARTu poel läheb ses mõttes?

Linnagaleriile oli eelmine aasta esimene. Oli koroonast tingitud sulgemisi ja siis veel tee-ehitus (Tartus remonditi Aparaaditehase lähedal Riia tänava viadukti ning teetööd olid ka sealsamas Kastani tänaval – M. M.). Need tagasilöögid ei olnud meeldivad, aga kõigest hoolimata suutsime keerulise aja üle elada. Sügisel oli ka tARTu poes näha, et meie juurde leiti tee ja kunsti osteti päris hästi.

Ja sel kevadel?

tARTu pood on praegu suletud. Kuulume galeriide ja muuseumide alla, samas ka kaupluste alla. Nüüd on meil e-poe lahendus – kunsti müük ei ole katkenud.

Minu jaoks isegi kummaline, et vaadatakse veebist ja valitakse teos välja. Inimene näeb teost päriselt alles siis, kui paki lahti võtab. Tellimusi saadame üle Eesti laiali.

Mida veebi kaudu ostetakse?

Ostetakse natuke rohkem tuntud kunstnike töid, kelle visuaale teatakse. See laseb aimata, mis pakist välja ilmub.

Kas on ka mingi moekaup, näiteks tulbid?

Ma arvan, et kui meil oleks tulbimaale, siis need läheksid väga hästi.

Meil müüvad eriti need teosed, kus on mingi väike vimka sees. Huumor, vindiga huumor müüb hästi. Teravmeelsus ja mingi lugu.

Oleme oma poes kunstispektri väga laiaks ajanud, meilt on võimalik osta kunstnike visuaale alates ühest eurost. Väga paljud noored kunstnikud on ennast üles turundanud näiteks Instagrami abil. Eakaaslased tunnevad neid ja nende käekirja ning armastavad seda. Neid laigitakse ja jagatakse ja neid soovitakse ka endale osta. Samas noored ei suuda veel originaalmaale soetada. Siis on paljud noored kunstnikud tulnud välja selliste lahendustega, et teevad oma visuaalidest kleepse, väikesemahulisi printe...

Avamise kuul pakkus üks noor Tartu kunstnik oma kleepse müügiks. Mõtlesime skeptitsismiga, et kleepsud kunstipoodi – kas see ikka on sobiv? Aga värske poena võtsime vastu ning hakkasime neid müüma kümnete ja kümnete kaupa. Saime aru, et see on väga geniaalne viis noorel kunstnikul ennast turundada – lisaks Instagramile ja sotsiaalmeediale levivad need visuaalid ka füüsiliselt. Noored ostavad, kleebivad need arvutitele, telefonidele, sealt levivad need järgmiste sõpradeni ja ühel hetkel on see seltskond valmis ostma ka originaalteoseid. Samm-sammult kunstiostule läheneda on meie poes täiesti võimalik.

Meil on müügil ka näiteks väiksemahulised graafilised lehed, neid saab osta hinnaga alates 30 eurost. Voronjas on veel loetud hulgal isegi Peeter Alliku graafilisi lehti „Serafima ja Bogdani” raamatust. Hinnad on taskukohased. Ja loomulikult on ka kallimaid teoseid.

Miks ikkagi kunsti ostetakse?

Arvan, et vajadusest ennast iluga ümbritseda. See on inimese elementaarne vajadus kaunistada oma keskkonda. Teiseks, kunstnikud pakuvad välja uudset lähenemist. Iga järgmise põlvkonna kunstnikud tulevad välja uutmoodi visuaalidega, uutmoodi maailmatõlgendusega. See kõik pakub huvi. Uudishimu on meisse sisse kodeeritud ja seda saab rahuldada ka kunsti kaudu. Ma kasutaks siin vanausulise Fjodori sõnu, kes meil Voronjas ikka külas käib, et kunst on üks maailma seletamise viise, ja et meie enda maailm on tasakaalus vaid siis, kui religiooni, poliitika, meedia, teaduse ja igapäevatöö kõrval jätame ruumi ka kunstile. Võib-olla kunst ongi siis enda tasakaalus hoidmise viis.

Kas Kolkja küla, kus sel suvel Tartu Uus Teater loodetavasti mängib „Serfimat ja Bogdani”, on Voronja galerii lähedal?

Jah – Varnja, Kasepää ja Kolkja omavahel peaaegu ei katkegi, moodustavad 12kilomeetrise ridaküla.

Rääkige Voronja galeriist lähemalt.

Neil näitustel oleme kuraatorite abil väga julgelt eksperimenteerinud kaasaegse kunsti toomisega galeriisse. Kui me seal kaheksa aastat tagasi alustasime, siis galeriide külastusnumbrid olid linnades väga väikesed. Ma arvan, et 300 inimest ühe näituse kohta linnas oli väga hea saavutus. Voronja esimesel suvel suutsime oma galeriisse tuua üle 1000 külalise.

Ma ei taha üldse uhkustada, aga kui meil oli eelmisel suvel 7000 külastust, siis tuntud Tartu muuseumides jäi see poole võrra väiksemaks. Me oleme kõikvõimalike tegevustega püüdnud inimesi galeriisse meelitada. Ja ma arvan, et meie galeriist on inimesed lahkunud sellise tundega, et nad julgevad ka linnas galeriisse minna.

Mitte keegi pole pärast seda, kui ta meiega on rääkinud, lahkunud Voronja galeriist tõdemusega, et ta ei saa kaasaegsest kunstist aru.

See on päris üllatav, kui palju hirme inimestel võib olla galeriisse sisenemisel. Alates sellest, et kusagil istub põrnitsev muuseumitädi. Tekib küsimus, kui pikalt peaks üht maali vaatama, et piisavalt tark välja näha. Või et kas ma saan üldse millestki aru.

Oleme püüdnud suvises puhkusemeeleolus inimestelt need hirmud maha võtta. Kui tekivad küsimused, miks see valguskast seal nurgas seisab, kas see on ka kunst, või et mida see pikk pael laest alla rippudes tähendab? Need on galeristi jaoks magusad küsimused, sest võimaldavad hakata rääkima kunstist, arutama.

Mitte keegi pole pärast seda, kui ta meiega on rääkinud, lahkunud Voronja galeriist tõdemusega, et ta ei saa kaasaegsest kunstist aru.

Kas see, kui teose pealkirjas asendatakse "neeger" väljendiga "mustanahaline", rikub kunstiteose?

Mina arvan, et ei riku. Maailm kogu aeg muutub. Ja kui muudetakse sellepärast teoste pealkirju, mis seal ikka. Ma olen alati mõelnud, et kui kellelegi on see sõna solvav, no miks ma peaksin teda siis kogu aeg solvama. Kui mul on sõber, kes selle peale solvub, siis ma ei kasuta seda sõna, sest ma tahan, et ta oleks mu sõber edasi. Pigem muudan oma keelekasutust.

Maailm muutub, meie muutume, muutuvad ka asjade, nähtuste, sõnade tähendused. Kas selle vastu on mõtet võidelda?